Gerald Deane on arst, kes loo alguses saab kokku lapsepõlvesõbraga. Vestlus läheb üle igavese elu võimalikkusele, teadvuse püsimesele pärast füüsilise keha surma. Deane'il on rääkida kummaline lugu iseendast, mis moodustab mahuliselt suurema osa sellest jutust.
Deane'il on nõrk tervis seoses asjaoluga, et tema veri ei hüübi eriti, mistõttu on ta vastuvõtlik ka väiksematele traumadele. Ta on mures, et kui temal n-ö minek tuleb, siis naine ei saa temata hakkama, eriti majanduslikult. Naisega on neil aga väga tihe vaimne side ja arst on harjutamise teel ära õooinud telepaatilise sideme abikaasaga - ta suudab edastada (ka kauge distantsi taha) oma mõtteid naisele. Naine smasugust võimet omandada ei pole suutnud. Ühel õhtul saab Deane infarkti ja sureb. Tema teadvus eraldub kehast. Selle erilise seisundi kirjeldus on üsna pikk ja üle keskmine huvitav. Mingil hetkel mõtleb surnu kehatu teadvus, et kui ta suudaks naisele edastada kutse tulla tema kabinetti, kus surnukeha on, siis saaks abikaasa ehk teda elustada, sest möödunud on veel üsna vähe aega. Arstil on kapis ka elektriline seade, mis saab kahte elektroodi kehasse isestades anda kergeid elektrilööke. Ütleme siis, et elektrišokiaparaat, mis loo kirjutamise ajal oli veel ulme. Plaan õnnestubki ja tundidepikkuse elustamise järel naaseb "hing" kehasse.
Jutu paremad osad on inimese tajude toimise analüüs ja võimalused kogeda ümbritsevat ilma viie meeleta, vaid otsekui üheainsa tunnetusliku meelega. Peategelase mure ja ja armastus naise vastu annavad loole ka üsna tundelise varjundi, kuigi tekst on üle keskmise meditsiinilis-filosoofiline.
Charles Romeyn Dake oli tuntud Ameerika homöopaat ja ta oli ka ajakirja Homeopathic News (kus lugu ilmus) toimetaja. Looga samas numbris on ka artikkel temast kui arstist ja inimesest. Selles artiklis on tema sünniaastaks märgitud 1850, nii et siia väike küsimärk. Dake'i ilukirjanduslikuks panuseks jäi 2 juttu ja üks romaan - "A Strange Discovery" (1899), mis on järg E. A. Poe "Arthur Gordon Pym'ile". Dake sooritas 1899. aastal enestapu, kui oli saanud teada, et põeb vähki. Ta oli abielus, võib-olla ta naine jõudis, võib-olla elab tema teadvus edasi...
Deane'il on nõrk tervis seoses asjaoluga, et tema veri ei hüübi eriti, mistõttu on ta vastuvõtlik ka väiksematele traumadele. Ta on mures, et kui temal n-ö minek tuleb, siis naine ei saa temata hakkama, eriti majanduslikult. Naisega on neil aga väga tihe vaimne side ja arst on harjutamise teel ära õooinud telepaatilise sideme abikaasaga - ta suudab edastada (ka kauge distantsi taha) oma mõtteid naisele. Naine smasugust võimet omandada ei pole suutnud. Ühel õhtul saab Deane infarkti ja sureb. Tema teadvus eraldub kehast. Selle erilise seisundi kirjeldus on üsna pikk ja üle keskmine huvitav. Mingil hetkel mõtleb surnu kehatu teadvus, et kui ta suudaks naisele edastada kutse tulla tema kabinetti, kus surnukeha on, siis saaks abikaasa ehk teda elustada, sest möödunud on veel üsna vähe aega. Arstil on kapis ka elektriline seade, mis saab kahte elektroodi kehasse isestades anda kergeid elektrilööke. Ütleme siis, et elektrišokiaparaat, mis loo kirjutamise ajal oli veel ulme. Plaan õnnestubki ja tundidepikkuse elustamise järel naaseb "hing" kehasse.
Jutu paremad osad on inimese tajude toimise analüüs ja võimalused kogeda ümbritsevat ilma viie meeleta, vaid otsekui üheainsa tunnetusliku meelega. Peategelase mure ja ja armastus naise vastu annavad loole ka üsna tundelise varjundi, kuigi tekst on üle keskmise meditsiinilis-filosoofiline.
Charles Romeyn Dake oli tuntud Ameerika homöopaat ja ta oli ka ajakirja Homeopathic News (kus lugu ilmus) toimetaja. Looga samas numbris on ka artikkel temast kui arstist ja inimesest. Selles artiklis on tema sünniaastaks märgitud 1850, nii et siia väike küsimärk. Dake'i ilukirjanduslikuks panuseks jäi 2 juttu ja üks romaan - "A Strange Discovery" (1899), mis on järg E. A. Poe "Arthur Gordon Pym'ile". Dake sooritas 1899. aastal enestapu, kui oli saanud teada, et põeb vähki. Ta oli abielus, võib-olla ta naine jõudis, võib-olla elab tema teadvus edasi...