"Dark Chamber" on gooti stiilis romaan ja liigitub ilmselt ka nn hullu teadlase alamžanri. Tegevus kulgeb umbes romaani kirjutamise ajal USAs, kus peategelane, 30-aastane muusik, on kutsutud tööle ühte maahäärberisse. Häärberis elab jõukas härra, nimeks Richard Pride, kes püüab leida kinnitust oma teooriale nn esivanemate mälu säilimise kohta iga elusolendi (ala)teadvuses. Selle teooria üsnagi tuntud osa on see, et teatavad aistingud (lõhn, heli, pilt jms) ergastavad mingisuguse mälestuse minevikust, mille inimene on juba ammu unustanud või mida ta pole teadlikult kunagi mäletanudki. Teooria tundmatu osa liigub ajas veel tahapoole, kus stimulantide (peamiselt narkoained) saab inimese teadvuse viia esivanemate teadvusega ühte ja näha kauges minevikus toimunut. Sealhulgas ajast, mil inimene polnud veel inimenegi, vaid nt mingi vee-elukas.
Oma minevikku uuriv hr Pride on palganud endale palju agente, kes peavad ajama jälgi tema minevikus toimunud sündmuste kohta, mida ta ise enam ei mäleta. Muusikust peategelase roll on aga mängida "teadlasele" muusikapalasid, mis ergastavad mingeid mälestusi, samuti jälgida, et narkodoosid halvasti ei mõjuks. Häärberis elavad ka peremehe 40-aastane abikaasa ja 20-aastane tütar, kes mõlemad sobivad muusikule vanuse mõttes ja majas viibitud 5 kuu jooksul jõuab ta armuda mõlemasse. Eriline subjekt on veel majavalvurist tige koer Tod (Surm), kelle käitumine ei allu tavaarusaamadele selle loomaliigi tavadest.
Häärberi ja selle elanike kohal hõljub mingi salapära, mingi saladus, ja see ei näi olevat seotud ainult majaperemehe ebahariliku mineviku-uuringuga.
Romaani on taevani kiitnud H. P. Lovecraft, kirjutades muuhulgas Clark Ashton Smithile: "God, but I'd give three-fourth of my soul to be able to write a book like that - with all sorts of shades of macabre mood poignantly crystallised without the least trace of extravagance or slipping-over!". Paraku ei jaga mina Lovecrafti muljeid ja romaani lõpule jõudes sain teada, et minuga ühte moodi mõtlesid ka paljud omaaegsed kriitikud. Nimelt on "Dark Chamberi" 2005. aasta kordustrükile lisatud autori essee "Logodaedaly" (ilmunud 1927 Book Notes Illustrated' is), milles ta vastab kriitikutele, eelkõige selle romaani, aga ka eelmise ("God Head") stiili ja sõnakasutuse kohta. Põhiline probleem on selles, et paljulubav miljöö ja sündmustik mattub raske stiili alla - et autor on kirjutanud raamatu selleks, et näidata, et ta oskab niimoodi kirjutada. Et tekst on justkui stiilivõimekusega uhkustamisega ("show-off"), kus autor valib sihilikult ebaharilikke sõnu ja see ei mõju loomulikult. Üks kriitik ütles "I am afraid he occasionally endangers his reader interest by doing so". Cline selgitab, kuidas ja miks ta niimoodi kirjutab, ja ütleb, et tema meelest on siiski loomulik niimoodi kirjutada. Ta toob võrdluse kõrtsiolukorraga, kus baaridaami poole tuleb õlle tellimiseks kasutada lihtsaid sõnu, aga kirjandus on midagi muud: kõike ei pea lihtsalt ette nämmutama ja võib-olla on mõnda raamatut, lauset või lõiku lugeda mitu korda, et selle tähendus või impressioon kohale jõuaks. Üldiselt ütleb ta üsna otse, et keelekasutusele etteheiteid tegevad kriitikud (sh siis ka mina) on baaridaami tasemel. Samas on tema essee keelest ja selle seosest muusikaga väga huvitav - ka romaanis on muusika küllalt olulisel kohal.
Olgu, ma tean, et mulle ei meeldi rskepärane stiil ja postmodernistlik "intellektuaalsus" jne ja las ma siis olen ka baaridaami tasemel tüüp. Lisaks stiilile ei olnud aga õnnestunud ka loo lõpp, kus 2 või 3 enesetappu ning peategelase lahkumine häärberist koos 20-aastase peretütrga panid lihtsalt pead kratsima. Mulle näib see romaan mingis mõttes minetatud võimaluste loona. Raamatul oli arvatavalt mõju tolleaegsetele kirjanikele ja varsti pärast selle ilmumist kasutasid seda nn rassimälu või esivanemate mälu motiivi ka C. A. Smith, Henry Whitehead, Donald Wandrei, Lovecraft ja 20 aastat hiljem ka August Derleth.
Oma minevikku uuriv hr Pride on palganud endale palju agente, kes peavad ajama jälgi tema minevikus toimunud sündmuste kohta, mida ta ise enam ei mäleta. Muusikust peategelase roll on aga mängida "teadlasele" muusikapalasid, mis ergastavad mingeid mälestusi, samuti jälgida, et narkodoosid halvasti ei mõjuks. Häärberis elavad ka peremehe 40-aastane abikaasa ja 20-aastane tütar, kes mõlemad sobivad muusikule vanuse mõttes ja majas viibitud 5 kuu jooksul jõuab ta armuda mõlemasse. Eriline subjekt on veel majavalvurist tige koer Tod (Surm), kelle käitumine ei allu tavaarusaamadele selle loomaliigi tavadest.
Häärberi ja selle elanike kohal hõljub mingi salapära, mingi saladus, ja see ei näi olevat seotud ainult majaperemehe ebahariliku mineviku-uuringuga.
Romaani on taevani kiitnud H. P. Lovecraft, kirjutades muuhulgas Clark Ashton Smithile: "God, but I'd give three-fourth of my soul to be able to write a book like that - with all sorts of shades of macabre mood poignantly crystallised without the least trace of extravagance or slipping-over!". Paraku ei jaga mina Lovecrafti muljeid ja romaani lõpule jõudes sain teada, et minuga ühte moodi mõtlesid ka paljud omaaegsed kriitikud. Nimelt on "Dark Chamberi" 2005. aasta kordustrükile lisatud autori essee "Logodaedaly" (ilmunud 1927 Book Notes Illustrated' is), milles ta vastab kriitikutele, eelkõige selle romaani, aga ka eelmise ("God Head") stiili ja sõnakasutuse kohta. Põhiline probleem on selles, et paljulubav miljöö ja sündmustik mattub raske stiili alla - et autor on kirjutanud raamatu selleks, et näidata, et ta oskab niimoodi kirjutada. Et tekst on justkui stiilivõimekusega uhkustamisega ("show-off"), kus autor valib sihilikult ebaharilikke sõnu ja see ei mõju loomulikult. Üks kriitik ütles "I am afraid he occasionally endangers his reader interest by doing so". Cline selgitab, kuidas ja miks ta niimoodi kirjutab, ja ütleb, et tema meelest on siiski loomulik niimoodi kirjutada. Ta toob võrdluse kõrtsiolukorraga, kus baaridaami poole tuleb õlle tellimiseks kasutada lihtsaid sõnu, aga kirjandus on midagi muud: kõike ei pea lihtsalt ette nämmutama ja võib-olla on mõnda raamatut, lauset või lõiku lugeda mitu korda, et selle tähendus või impressioon kohale jõuaks. Üldiselt ütleb ta üsna otse, et keelekasutusele etteheiteid tegevad kriitikud (sh siis ka mina) on baaridaami tasemel. Samas on tema essee keelest ja selle seosest muusikaga väga huvitav - ka romaanis on muusika küllalt olulisel kohal.
Olgu, ma tean, et mulle ei meeldi rskepärane stiil ja postmodernistlik "intellektuaalsus" jne ja las ma siis olen ka baaridaami tasemel tüüp. Lisaks stiilile ei olnud aga õnnestunud ka loo lõpp, kus 2 või 3 enesetappu ning peategelase lahkumine häärberist koos 20-aastase peretütrga panid lihtsalt pead kratsima. Mulle näib see romaan mingis mõttes minetatud võimaluste loona. Raamatul oli arvatavalt mõju tolleaegsetele kirjanikele ja varsti pärast selle ilmumist kasutasid seda nn rassimälu või esivanemate mälu motiivi ka C. A. Smith, Henry Whitehead, Donald Wandrei, Lovecraft ja 20 aastat hiljem ka August Derleth.