Kasutajainfo

Genevive Cogman

Teosed

· Indrek Hargla ·

Raudhammas

(jutt aastast 2010)

ajakirjapublikatsioon: «Looming» 2010; nr 6
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Indrek Hargla «Suudlevad vampiirid» 2011

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (10)

Eesti vanema põlve ulmeautor Indrek Hargla teatas mõne nädala eest intervjuus "Eesti Ekspressile", et on hakanud kirjutama ajaloolisi kriminulle. Kui uus žanr väga meeldima hakkab, võib "Raudhammas" jääda Hargla viimaseks ulmejutuks. Ajaloo-teema on ka siin sees (nagu karta oli), aga plusspunkte selle eest minult juurde ei saa. Õnneks ei ole Hargla seekord hardcore pannud ega koorma lugejat detailikuhjaga.

Loo mitteulmeline osa on autobiograafiliste sugemetega: ülikool, armumine, abiellumine, Tallinn, töö. Välisministeeriumisse ja hilisemasse diplomaadikarjääri paigutab ta tööle siiski oma abikaasa, mitte iseenda. Naise töö eurointegratsiooni vallas on aga pingeline ja tööpäevad pikad. Vähene kontakt abikaasaga ja naise pöörane pühendumus Euroopa Liiduga seotud pseudoteemadele (mille suhtes autor irooniat ei varja) viib paari lahkukasvamisele. Asja ei tee ka paremaks naise diplomaaditöö Taanis, Kopenhaagenis. Peategelane hakkab õhtuti kõrtsides aega parajaks tegema ning tutvub ajaloohuviliste taanlastega. Nood käivad vabal ajal omavahel muistset elu imiteerivaid rollimänge mängimas (on vist mingi narrus, mille kohta kasutatakse sõna LARP?). Eestlane võetakse kampa ja pühendatakse hiljem hoopis intiimsemasse saladusse. Kusagil kaugel, mahajäetud metsakülas asub keldris iidne ruunikivi, mille juures loitsides pääseb ajas ca 1000 aastat tagasi - samasse külla. Noored taanlased käivad seal juba pikemat aega, esitlevad end kaugelt tulnud meremeestena ja aitavad muistsetel viikingitel põldu harida ning rauamaaki sulatada.

Miks nad seda teevad, ise nad ei tea, ja autor ka ei seleta. Keegi ei esita selle kohta küsimusi (mis on kummaline) ega kõhkle ohtlikku ajareisi ette võtmast. Samuti on üsna küsitav see, et võõrad võetaks minevikus nii kergelt ja lihtsalt vastu. Küll aga tundub peategelasele ja taanlastele üha enam, et tänapäeva elu ei ole see "päris", päris-elu on see muistne. Seetõttu võib loo viimases kolmandikus hakata ka lõppu ette aimama.

Minu meelest tuleks rohkem kiita loo n-ö maist osa: mehe ja naise kohtumise, kooselu ja lahknemise psühholoogilist vaatlust. Ajaränd erilise sügavusega silma ei torka. Aga üldiselt üsna kena jutt. Neli pluss.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle täitsa meeldis. Nagu Silver Sära juba maininud on, ei löö selles loos Hargla uimaseks oma lemmiktemaatikaga - keskaegse Euroopa elu-olu, ajaloo, haldusjaotuse ja muu taolisega, mis tema teostes tihtipeale mitte niiväga ajaloohuvilisele lugejale üsna piinavateks vahelõikudeks kujunevad. Selles loos libiseti taustast üsna sujuvalt üle. Loo mõttes efektne lõpp, mis aga reaalselt eriti usutav pole - eskapism eskapismiks aga selliseks hardcore`ks on siiski võimelised vähesed. Aga loo mõttes jah ainuõige.

Loetav ja mõnus lugu, hindeks "viis".

Teksti loeti eesti keeles

Väga meeldiv lugemine. Eriti meeldis loo algus: ülikool, armumine ja abiellumine. Eks ole tegu tugeva autobiograafia sugemetega. Omajagu tervitavat sarkasmi on ka välislähetuse töö ja igasugu kohustuste aadressil. Lõpus tekkis tunne, et ehk on tegemist isegi mingi pikemat lugu sissejuhatava jupiga. Äkki tuleb järg, kus peategelane seikleb viikingiaegses Põhjalas?
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka meeldis. Täiuslikult teostatud tekst. Võib vabalt võita Stalkeri, kuigi on veidi raskepärane, aga ega Tartu Ülikooli raamatukogu, Euroopa Liidu alane bürokraatia, varakeskaegne Põhjala ja Taani viikingid ongi raskepärased asjad.

Lõpp on tõstetud algusse ja üldse on jutustus väga täpsete mõõdistustööde sooritamise järel teostatud, tundub mulle. Üheksa korda mõõda... Ka peategelase nimevalik – Kalev – saab lõpuks seletatud. Sobib õpikusse.

Miks ma sellest tekstist kerge irooniaga kirjutan, on seepärast, et elevus on kadunud. Käesoleval aastal ilmunud Hargla töödest on «Inglis ja kvantkristallis» see elevus mu meelest olemas, aga noh, ega Loomingus ei saagi ilmuda elevusest tulvil tekstid - etableerunud kirjanikkond muutuks kadedaks.

Hinnet põhjendan veel sellega, et mul ei õnnestunud loost tuvastada absoluutselt mingisugust emotsiooni. Kogu emotsioon jäi Poul Andersoni juttu «The Man Who Came Early».

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult on selle peaaegu lühiromaani mahtu jutustuse sisututvustuse tegemine üks mõttetu tegevus. Ajakirja «Looming» juuninumbrit ehk enam osta ei saa, aga raamatukogud on olemas ning seega on ka võimalus lugemiseks olemas. Lugeda aga tasub!

Eestlastest abielupaar elab Taanis. Naine on diplomaatilisel tööl, ajaloolasest mees aga kodune. Naine väärtustab üha enam ja enam kõiksugu karjäärijama, mees hindab eelkõige vabadust. Naise töö tõttu on mees üha enam omapäi ning osaliselt just seetõttu tutvub ta mingi seltskonna kohalike ajaloohuvilistega.

Alguses tundub, et tegu on lihtsalt kamba eriti radikaalsete taaskehastajatega, aga üsna pea selgub, et tüübid on veelgi radikaalsemad...

Kui ma lugemisjärgselt isegi kaalusin nelja ja viie vahel, siis paar nädalat hiljem pole mul enam kahtlust – viis!

Põhilisi kõhklusi hinde asjus tekitas lahtine lõpp ja ulmeosa banaalsus. Kuna aga jutustus on perfektselt komponeeritud, emotsionaalselt paigas ja tabavalt kirja pandud, siis oleks patt viriseda ja vigu otsida.

Teksti loeti eesti keeles

Paraku need tegelased ei läinud mulle suurt korda, kuigi lugedes igav ei hakanud ja kirjutatud hästi. Ilus. Aga emotsionaalselt kuidagi väga taltsas.

Ma ei tea, ilmselt tegi autor seda meelega (aga miks?), kuid väike jääaeg algas neile viikingitele alles ca 3 sajandi pärast, aasta 1000 paiku oli ikka korralik keskaja soe periood. Just selle keskaja sooja perioodi tõttu olid ka 10-11 saj skandinaavias inimesed suht. pikad (toitu paremini käes, keskmine meeste pikkus ca 176cm).

Seda ütles aga Silver Sära juba üleval ära, et üldiselt ikka löödaks sellised kahtlased võõrad kiiremas korras maha. Sellised ilma sugukonnata ja esivanemateta tegelased on kas kurjad vaimud või muud soerdid ning need tehti üsna kähku vagaseks.

Teksti loeti eesti keeles

Loo algus, kus pikalt kirjeldati minategelase elu Tartus, Tallinnas ja Kopenhaagenis, polnud minu meelest just väga huvitav, ent pärast tema tutvumist ajarändurite rühmitusega läks lugu käima. Silverile täienduseks, et kirjeldatud ajaviide pole LARP, vaid taaskehastamine-mõnevõrra karmim asi, kus näiteks porolloonist tehtud mõõkade asemel kasutatakse rauast mõõku, mis, tõsi küll, on nürid...

Jah, emotsioone on siin loos tõesti vähe, ja sarnaselt Raulile meenus ka mulle mainitud Poul Andersoni jutt. Esimese asjaolu põhjuseks ilmselt minategelase tuimavõitu temperament.

Teksti loeti eesti keeles
x
Triinu Meres
1980
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

See ei ole lihtne seikluslugu. 

 

Ükskõik, kas need kolm eraldi lugu koos või eraldi. Antud hetkel pean silmas „koos”, ent võiks ka igaüht eraldi sedasi kirjeldada.

Mitte miski pole lihtne, ühene, selge – ja nii palju, kui ma olen seniseid arvustusi näinud, ei tundu mitte ainuski neist seda keerukust ja teksti nõudlikkust lugejale teadvustavat. Kiidetakse nüansseeritud tegelasi ja põnevat maailma, ent minu arust on see küll kõik õige – ent peamiselt on imeline, kuidas autor töötanud on. 

Esimene lugu on on ses osas kõige ilmsem, kõige selgem. Meil on naistegelane, kelle kohta jutu jooksul selgub, et teda on lapsest saati kasvatanud mees, kellega ta hiljem, ise täis kasvades, armusuhtesse astus ja isegi lapse sünnitas. Ja tema ise, see tegelane, ei näe üldse, KUI räme ja hirmus see kõik on, aga lugeja loeb ja on : „AAAARRRGH!” 

Kui lõpplahendus saabub, siis nii traagiline kui see tegelastele ka on, LUGEJA võib rahul olla. Tema õiglustunne on rahuldatud.

Ma olen kirjanikutööst vaimustuses, sest niimoodi mina näiteks vist ei oskaks. Et on küll positiivne tegelane, kelle pilgu läbi lahtirulluvaid sündmusi jälgitakse, ent tema pilk ei ole kõigest läbinägev, vaid vastupidi. Pimetähnid on lugejale ilmsed ja too loeb lugu, mis ei ole sama, mis tegelase arvamus sündmustest.
Samas just seetõttu, et peategelane ei ole autor, et tema vaade ei ole kuidagi Õige, on see lugu nõudlik lugemine. Eeldab lugejat, kes mõtleb ise ega ole häiritud sellest, et talle öeldavat ei saa 100% tõena võtta.

Teises loos on kasutatud sama võtet – vaatepunktitegelase tõde ei ole absoluutne tõde – ent see pole nii varjatud. Loed toimuva kohta Haldemari vaatepunktist, aga tema põlgus „väikeste” riikide ja rahvaste suhtes ja tema vaimustus Aekadionist ei ole selgelt lugeja teema. Lugejaga räägivad hoopis rohkem Etalia kahtlused, tema mõtisklused aekadionlaste täiuslikkuse ja „täiuslikkuse” üle ning Haldemari tõde ei tundu kuigi tõesena.
Päris lõpu üllatus lihtsalt keerab tema ebausaldusväärsusele veel intensiivsust juurde.

Teine lugu on kõige pikem ja ka kõige rohkem seikluslugu. Samas, kuivõrd lugeja teab pärast esimest lugu juba ette mõnesid olulisi elemente Aekadioni lõpust, on lugeda korraga põnev (KUIDAS see juhtub?) ja samas loetakse tegelikult peamiselt tegelaslugu. Kes on Haldemar, mismoodi ta mõtleb, milline on tema vaatekoht.
Selline ... tugeva sisemise vindiga värk.

Kolmandas loos läheb metamäng lugejaga veel kaugemale.
„Arvasite, et teate nüüd? Arvasite, et teil on vastused, mis on õige ja vale, mis on halb, mis hea? Tutkit!”
Kokku ON need kolm lugu üks suur ja terviklik. Viimane on vast rohkem teisi lõpetav ja kokkuvõttev – ent selle kokkuvõtteta jääks üldlugu VÄGA poolikuks.
Lõpp on vägev.
Karm on see suur lugu samuti. Mitte ühtegi lihtsat vastust. Mitte mingit pai lugejale, et mhmh, nüüd on kõik Õige ning saab korda.
Pigem: „Inimesed on inimesed on inimesed igavesti ja selle vastu pole ühtegi rohtu.”

Võibolla on see teatud moel isegi lohutav. Kõik ONGI just nii hea, kui olla saab.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat.
Oot, peaks nagu ütlema, milline, et postitusest lugejale mingit kasu oleks? 
See ei ole maailmamurdev ega hingepugev, mkmm. Aga on põnev ja mitteloll, mhmh.
 
Juhtub palju asju. Seiklused, enamasti mõnusasse dramaatilisse maagiaga aurupunk-keskkonda paigutatud. Haldjad, vampiirid, võlukunst, kaos ja kord, metallist sajajalgsed, haldjate vastane Raudne Vennaskond ja muu taoline.
Põhimõtteliselt on tegu ühe juhtumi, ühe "ülesandega", mida täidab üpris noor, üpris kaunis ja üpris võimekas raamatukoguhoidja.
(Kui ma ütlen "üpris kaunis", oletavad lugejad õigesti, et peategelane on naine, eks? Kuigi tal on assistent, kes on mees ja kahtlemata kaunis. Mitte "üpris".)
Raamatukoguhoidja ja eluohtlikud, võitlust täis seiklused, üks teise järel, ikka hullemad ja hullemad? Ebaloogiline?
Mitte kui arvestada, et Raamatukogu on paralleelmaailmade-ülene korra ja süsteemi kants. Selle agendid on üpris võimekad, kuigi nende ametlik eesmärk on jahtida raamatuid ja see peaks enamjaolt üsna ohutu olema. 
Noh, mitte alati. 
 
Tekstis on palju rohkem ja vähem selgeid viiteid erinevatele raamatutele, Arthur Conan Doyle ja Dumas, Per Gynt (oli see päriselt seal või mulle ainult tundus?) ning haldjajutud stiilis Poul Anderson. Miski ei suru end peale, kuigi mõned asjad mainitakse ka ära, ent peamiselt toimuvad seiklused. Üks ülesanne, palju pinget. 
Sedasorti seiklusraamatute traditsiooniline vorm on üha kasvav pinge ja üha kasvavad panused. Jah, ka seal on samamoodi. Pinge ja panused üha kasvavad.
Ühe olulise põhikrutski ma lugejana arvasin ära umbes 180 lk enne peaosalist. Ilmselt on süüdi mu Eesti rahvajuttudega tuttav aju. Kui asjaolu lõpuks tegelastele kohale jõudis, ega mul ei olnud väga: "No nüüüüüd sa siis viimaks taipad!" Seal oli väga lühidalt selgitatud, miks ta sellele varem ei tulnud, aga ega too taipamatus mänginud erilist rolli. Tegu polnud sündmusi käivitava sõlmpunktiga, lihtsalt ühe ehiskeeruga.  


 


Üldiselt oli raamat tore, ühtegi rämedat loogikaapsu silma ei jäänud. Ega küll maailm ka uue nurga alt paistnud, ent nii põnev, et ei saa kuidagi magama mindud, vaid vaja on veel natuke lugeda, oli küll. 



Teksti loeti eesti keeles

Kiire, mõnus ja põnev. Sanderson on meisterkäsitööline, ja see on kompliment. Mees OSKAB kirjutada.  
Alati on rõõm lugeda kompetentse peategelasega lugusid ja selles raamatus on sihandane. Korraga väga osav ja samas on antud hea seletus, kuidas saab olla ühtaegu väga noor, nii umbes 13, ja oivaline. (Mis on ühtlasti peategelase sõna maagiavaldaja kohta, kuid tähendab ka "oivalist" tähenduses "imeline, suurepärane, äge".)
On mõned väga head tähelepanekud ja laused (-"... blablabla, ära saa surma, mul võtaks kuid ja kuid sellest üle saamine!" - "See oleks lühem aeg, kui minul sellest üle saamiseks kuluks!") ja mõned nutikad lahendused teemal "kuidas vältida kõige lahenemist Suure Võitluse Läbi nagu fantaasiaromaanides nii masendavalt tavaline".  
Maailm on nii oma ja ometi nii võõras, loed ja saad aru, et selle raamatu puud liigutavad end kiiresti väliste mõjurite peale, pööravad lehed kõrvale näiteks, vili kasvab nädalatega, tormid on kõigile teada tugevad ja tulevad alati ühest suunast jne. Kummalised loomad, veel kummalisemad muud olendid, rahana kasutatavad üksused on ühtlasi kasutatavad valgustitena ja väge, mis nad helendama panevad, saab tormide ajal neisse laadida. Osadest asjadest ei saanud ma täpselt aru (just see tormivalguse ja helenduskerade teema, kas ja kuidas võlujad tormivalgust tarbivad ja miks osad samas ei saa seda kätte ja kelle kirju lehm), aga ka need detailid tunduvad läbimõelduna. Lihtsalt mul oli esiteks lugedes liiga põnev, et korralikult süveneda, ja teiseks mu inglise keel nüüd täiuslikult hea ka pole.  Võisin mõnest väga olulisest poolausest üle vaadata kui "raskesti mõistetav, olgu, edasi!"  
Aa, sisu lühikokkuvõte?   
Võlutarist orb, tänavalaps, moraalne ja oportunistlik, naiivne, tark, ignorantne ja oivaline, proovib natuke aega elu uues linnas. Miks just seal, mis juhtub ja kes ta inimesena on, saab teose jooksul selgemaks.    Kõik on huvitav. Lugeja on just parasjagu peategelasest rohkem teadlik mõnedest asjadest. vähem teadlik teistest asjadest ja kokku saavutatakse hea tasakaal. 
Teksti loeti inglise keeles

Kiitustvääriv jutt. 
Võibolla on mu vaatlusvõime oma kultuuriruumis kinni. Kogumiku teine (lugemisjärjekorras esimene) Jaapani-lugu ei suutnud mu südant, hinge ... või siis lihtsalt emotsioone puudutada. Ent selles loos mõtles peategelane nagu normaalne inimene, kellest mina oma kultuuritaustaga aru saan.
Elasin täiesti kaasa noorele naisele, kes ei tahtnud sooritada au-enesetappu perekonna eest, kuhu alles pool aastat tagasi sotsiaalse edu kaalutluste tõttu abiellunud oli, tema võitlustele, tema kartmatusele ja hirmudele, talle kui inimesele.
Loo esimese poole peategelane tegeleski klannisõdade keskele sattunud noore naisena enda päästmisega erinevate sõjakoleduste eest ja tema otsustavus oli väga meeldiv. Jutt oli detailitäpne vähemalt minu harimata lääne silmale, igasugused turvistiku, kasvatuse, majade paigutuse, vaid kandetooliga väljaspool kodu liikunule hirmsa tänavarägastiku ja sõdurite hierarhia ja loomuste kirjeldused tundusid õiged, kohased. Kuskil ei tulnud "oot, see on nüüd küll meile tuttavate ettekujutuste kunstlik sellesse keskkonda surumine"-tunnet. 
 
Kui seiklusjutt muutus õuduslooks, oli seda veidi tunda - teine keskkond, veidi teistsugune kirjutusstiil, väga palju pikki hoolikaid kirjeldusi (pikk hoolikas kirjeldus elutruudest nukkudest lihtsalt kõlab juba üsna kriipivalt, eks) ja uus B-tegelane. 
Sümpaatselt kirjutatud lahe B-tegelane, usutav oma omadustekomplekti ja suhtumisega. 
Üldiselt ma õudust väga ei hinda - meetodid on nii lihtsad, kirjelda, kirjelda, vaikne ebakohasus imbub sisse - ja siis lajata täiega, arvukad terad, putukajalad, deemonlikud kriisked ja muu säärane. Teed nii ja töötab, rahvas on rahul.
Aga selles jutus on küll kasutatud täpselt neid lihtsaid meetodeid, ent tehtud seda hästi ning kuna peategelane on ikka veel seesama seiklusjutuna alanud loost tuntud otsustav noor naine, ei hakka õudus lämmatama. Seda on parasjagu, et olla stiililiselt tunda. Piisavalt, et silme ees hakkaks jaapanlik hirmsus jooksma. Aga mitte nii palju, et otsustada: ah, jälle mingi pärimuslik jura, miks mind huvitama peaks?!
Ka viimaks saabuvad-tekitavad lahendused on piisavalt loogilised. Jaapani filmidest tuttavad elemendid mängivad koos kenasti. Päris loo lõpuks pole masendavat tunnet ning samas ei anta absurdselt ebausutavat happy end-i.
Ütleksin: väga hea töö, autor!
Teksti loeti eesti keeles

Kaks esimest lugu olid sellised ... hea keskpärasuse tasemel. Oli häid osi, oli "oh, kui tobe!" -osi. Kaks ülejäänud lugu olid head. Hinnaalanduseta, kuigi parem (keele)toimetus oleks ära kulunud.

Esimene lugu oli nagu jaapani õudusfilmiklisheede kogum ajaloolise jaapani kastmes mõnede toredate detailidega.
Teine lugu oli küberpunk põnevate meestegelaste ja ideega, kuidas võiks ette valmistuda kõikesuutva tehisintelligentsi tekke jaoks - ja et ta tekib, on ainult aja küsimus. Kahjuks olid naistegelased ebausutavad ja tagatipuks asus loo sees nii usutamatu ja halb armulugu, et võttis mu kujuteldavalt hindelt palli maha.
Kolmas lugu oli samuti küberpunk. Nanorobotid ja augid, võrguliidesed ja silme ette jooksvad andmed juba eelmisest jutust tuttavad ja üldiselt üleni usutavad - me oleme selgelt sellise tehnika poole teel. Ka oli loos oluline intriig, mis muuseas puudutas ka teemat "kuis toimida, kui mõnede hukk tooks kaasa paljude pääsemise" , aga polnud ebausutavaid naistegelasi ega aburdset armuteemat ja seega oli lugu palju meeldivam.
Ja neljas jutt algas nagu samuraide ajal aset leidev seikluslugu ning muutus siis õudusjutuks, mängides mõlemad osad hästi ja põnevalt ette. Jutt sisaldas viimaks ometi elusalt ja ehedalt mõjuvat naisest peategelast ning lugu oli ilusti komponeeritud, detailid välja joonistatud ning üldiselt rõõm lugeda.
Kahju, et keeletoimetaja parem ei olnud. Just sellise peaaegu väga hea loo sees nagu viimane torkavad kokku-lahku-kirjutamise vead või valesti ühilduvad sõnad väga silma kui "aga miks siis nii?!"
Teksti loeti eesti keeles

Alustuseks ja hoiatusena üldine tõdemus, mis selle loo juures oluline: asjade tehnilisest küljest ei tea ega taipa mina, hetkel lugeja ja lugemismulje kirjutaja, midagi.
Ma ei tea, kas nanorobotid saaksid isegi teoreetiliselt olemas olla, kas superarvuti, mis suudaks hõlmata ka inimisiksusi, tegemine oleks nende tegemisest keerukam või lihtsam, kas millegi töölepanek, mis on juba olemas kaua-kaua, saab muuta sama piirkonna füüsikaseadusi, kas on üldse mõeldav, et pannakse korporatiivselt tohutult raha ja energiat magama, et saada tööle osakestekiirendit, mille kohta tegelikult pole isegi teada, mida see just teeb - kõik need on küsimused, mille ees tõstan käpad püsti ja tõden, et ma ei saa asjade toimimispõhimõtetest aru. Ei saa aru, on see asi siis nanorobot või hiiglaslik äriajamisüksus, ja võtan vastu selle, mida kirjanik kirjutada on otsustanud.
Kui tema suudab asja mulle usutavalt serveerida, on ta oma töö hästi teinud ja jutu lugemisel on see ju põhiline.

Tunda, et lugu kulgeb ja kisub kaasa.

 

Rait Piir ON selles loos teinud sündmused mulle usutavaks tasemel "võimalik ebaloogika ei sega, pagana põnev on". Jutuga ja jutu sees (kaks eri asja) toimub areng ja on ruumi ka karakterite tunnetamisele. 
Tegelikult on loos ainult kaks tegelast, kelle hinge ja pähe näeb (alguse peategelane ja hiljem sisse tulev pea-veidi-ka-mina-tegelane), ent sellest piisab. Nemad tunduvad ehtsad ja ehedad, teevad vigu, toimides oma parima arusaamise kohaselt, ning et naised loos on ainult väga väljastpoolt nähtavad ja pooltel juhtudel üldse tehisteadvused, tuleb vast jutule isegi kasuks.
Pole probleemi, et autor ei tunneta mõnes teises loos naisi sisemiselt, ei näe neid endataoliste inimeste, vaid "teistena"  - kui pähe pole üritatud pääseda, on kõik usutav, sest kõrvaltvaataja pilk on Rait Piiril paigas. 

Ning need põhilised tegelased on hästi valitud. Esmalt Jiro, kes on omadega augus - nii augus, et kohe saad lugejana aru kõikvõimalikest incelitest ja vihastest kommentaatoritest ja võibolla isegi koroonaeitajatest. Ja teiseks Ellis,, kelle loomus, intelligents, väljakutsele vastamine ja süütunne on usutavad ja ehedad. Võibolla ainus ere mittesobimine on kuskil mainitud nartssisism - kuidas saab nii tugevalt oma isikliku süü tunnetajal (kuigi ta tegi toona oma parima!) olla nartissistlik isiksusehäire, minu loogika ei võta.
Aga alati on võimalik valediagnoos, eks ole?

Olemuselt on tegu krimilooga - kuritegu, selle uurimine, lahendus. Aga kuna ulme on esiplaanil ja krimi taustavorm, ei sega raasugi, et mina kui lugeja ei saa lahendust koos uurijaga otsida, sest ei jaga sellest maailmast ööd ega mütsi, masti ega mändi. Ellis, too teine peategelane, jagab, on äärmiselt kompetentne ning samas mitte üliinimene ülimusliku ei-tee-vigu auraga. Tema tegutsemist on põnev jälgida. 

Lisaks kaks detaili, mis mulle väga meeldisid: arvutisse kantud või sealt lausa algselt pärit teadvused ei tunne hirmu nagu kehaga olevused. 
Jap, jap, onju!!!!! Neil ei ole hormoone, mis neid mõjutaksid! 
Ja teiseks eetiline taust. Inimelu peetakse oluliseks, päästa paljud-paljud elud on nii tähtis, et nende hoidmiseks võib ka mõned elud ohverdada. Säärane suhtumine on mulle mõistetav ja kuni asi ei lähe eugeenikasse ("sellised tuleb päästa, säärased teistmoodi võivad hukka saada") on rõõm säärasest vaatepunktist kirjutatut lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli täiega hea v.a. paar viimast lehekülge. 
Need + klappimatus lõpplahenduse ja esimese peatüki vahel tegid hinde tugevast neljast üpris nõrgaks, aga no - olgu. Ikkagi 4!
Annan autorile andeks, et tema ettekujutus heast armuloost minu omaga üldse ei haaku.
Samas: mis oli väga hästi.
* peatükkide erinevad peaosalised olid kõik kaasaelatavad ning nende eri vaatenurkadest moodustus täiesti piisav pilt.
* Palju lahedaid meestegelasi - lahedus on minu meelest oluline, ma ei viitsi lugeda tüübi seiklustest, kes mu tähelepanu ei köida.
* Väga vingel välja joonistatud maailm. Kui välja arvata kosmoseprügi (mis need asteroidid muud on)  suhteline asustamiskergus, ka usutav. Ütleme, küberosa oli täiega usutav, muu piisabalt usutav, et lugu jälgimast ei seganud. Paljud detailid alates gravitatsioonist (ma ei ole kuskil lugenud, et nõrk gravitatsioon MÕNUS võiks olla) ja nanorobotitest, kes inimeste tervist nõrga gravitatsiooni tingimustes elamiseks pidevalt kohendavad, lõpetades palgasõdurite hädaga lipu ja au puudumisel, olid oivalised. 
* Üldine idee, et väga mõjuva TI loomine pole mitte "kas", vaid "millal", ja kuidas sellele vastu saaks.
Miinused lisaks senimainitutele:
* ma ei usu neid naisi. Või noh, kumbagi tähtsamat naist. Jube paindumatud ja jäigad.
* välimuse järgi vanuse määramine, kui kohe teises peatükis esines naine, kelle välimus viitas umbes 40 aastat nooremale kehale. 
Kokku ikkagi hea lugu. Üleni põnev. 
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on kõigile kirjanikele ja kirjutamisega tegelevatele inimestele natuke lisarõõmu pakkuva raamatuga, sest eessõna, lõpus ära trükitud kõne, keset raamatut ilutsev "Kuidas kirjutada ulmeromaani" ja iga loo alguses ilutsev "mis värk selle looga on mu isikliku kirjutamiskogemuse võtmes" on kirjaniku kui  kolleegi mõtete lugejale huvitav. Kindlasti huvitavam, kui seisukohalt "issake, mida see kirjanik oma tööst pläkutab, see pole ju oluline, ainult tulemus on!"-lugejatele.

Eriti just raamatu lõppu jäetud kõnes tundsin ära iseenda: ma kah ei kirjuta "ulmet", "imeulmet", "teadusulmet", "naistekat" ega "kriminaalromaani". Zelazny vaatab samamoodi. Mis krdi teadusulme, mis fantaasiakirjandus ... kirjutada tuleb nii, et tulemuseks oleks hea lugu! 

Kas on siis head lood? 

Kui mõelda selle raamatu juttudele, siis midagi nii halba kui "Needuste allee" siin ei ole. See VÕIB osaliselt tuleneda faktist, et lood on lühemad kui romaan ning ei jõua nii hullusti pinda käima hakata, aga üldiselt on siiski igas loos vähemalt mõni sümpaatne idee, meeldiv dialoogiamps või tegelane, ja põhjani ebausutavat ei leia.  On lugusid, kus Zelazny kui Amberi-autor selgelt ära tunda on. Natuke poosekad ja ülemäära macholikud sisekõned ja välised otsekõned, võitlused ning samas on tempo kiire-kiire, millegagi ei oodata. ("Taevamana", Öökuningad"). On väikesi teraseid laaste ja väikesi vähemteraseid laaste, mille peamine voorus ongi nende lühidus. On päris krdi hea ideega "Igikelts", kuigi seal Zelazny romantiline vaade armusuhetele ... noh, NUNNU, aga samas on ikka naiivne kah.  

Aga oli ka viimane lugu. (Kui kirjaniku kõne välja arvata, aga see ei ole tõesti lugu ju.) Lugesin juttu "Hokusai: 24 vaadet Fuji mäele" ja tundsin ära selle Zelazny, kes kirjutas "Valguse isanda". Ehk siis: IMELINE jutt.

 

Pikemalt https://loterii.blogspot.com/2021/06/roger-zelazny-igikelts-ja-tuli.html
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin juttu "Hokusai: 24 vaadet Fuji mäele" ja tundsin ära selle Zelazny, kes kirjutas "Valguse isanda".
Tõsi, india jumalate asemel oli siin kandev raam Hokusai graafilistel lehtedel ning õhkkond vastavalt kammerlikum, puhtam, jaapanilikum. Vähemalt mulle tundub nii, kuigi ma ühtegi päris jaapanlast ei tunne. 

Ohtralt on viiteid kulturosfäärile (on see sõna?), "see meenutab seda teist asja"-kunsti olemus on mainitud, raamatunimed, piltidel kujutatu ja muusikateosed voolavad lausest lausesse,  ning kuna tegu on minu omaga väga sarnase kultuurisfääriga, oli nauding jälgida.
Aga see kõik oleks tähendusetu, ebaoluline ja võib ka olla, et asjatu ilutsemine, kui poleks LUGU ennast.

Kuskil umbes poole peal annab ta end kätte. Eelnevad vihjeid täis leheküljed moodustavad korraga süsteemi. Mis on inimene, mis EI OLE inimene ja mis on jumal, on vist loo teemaks. Ja inimliku tunnetuse ääred?
 ... aga oluline on muidugi, et meeleolu on puhas, selgus põhjani, peategelane on usutav, teised inimesed samuti, toimuv on põnev ning tasakesi saab klaarimaks, kes, miks, milleks ... ja ometi on kuni täiesti lõpuni saladus, mis on peategelase plaan. 
VÄGA hea lugu.
Teksti loeti eesti keeles





Olen sunnitud tunnistama, et meeldis väga.


Aega läks (alustasin konspiratsiooni ja erapooletuse mõttes teisest variandist, mis ei olnud ei õige ega vale otsus) ning esialgu oli lausa igav, sest lehekülgede kaupa iidset bürokraatlikku ja innustavat möla tarbida ei tundunud kuidagi meeldiv. Ent siis sain korraga võtme, millega on tegu.


Võtme, et ei oleks eksiarvamusi, sain kuskilt omaenda ajutegevuse soppidest. Kukkus sealt välja, korjasin ta üles, vaatlesin ja kasutasin.


Raamatu idee, ütles mu vastne kasutamisõpetus, on, et keel on põhiline. Räägi õiget žargooni, õigel toonil õigete inimestega, ja sa saad kõik. Ürita seletada omas keeles, olgugi see su meelest lihtsam, arusaadavam ning loomulikum, ja maagia ei toimi. Et võlukunst on just kasutatavas keeles, on teisedki kirjutanud, Le Guin näiteks tuleb meelde, aga säärase satiiri ja selgelt meie maailmas toimuvat kujutava loona ei tule mulle ette, et keegi teine oleks.


Räägi õiget keelt, tee õigeid liigutusi ja saad, mis vaja. Ära räägi, ära tee, ole loomulik - ja saad elult peamiselt jalaga. Et see on algselt lasteajakirja mõeldud loominguline tekst? Hm. Võibolla alahindan ma lapsi? Aga tundub küll, et see lugu vajab hoopis sügavamalt elukogemuslikku lugejat kui mingi 10-14 aastat anda suudab.






Teksti loeti eesti keeles

Mis mõttes ma ei olnud seda lugenud? Kõik on ju!
Olgu, võibolla vanas, kohitsetud ja tapetud variandis "Mirabilia" sarjas, nii et raamat algas "Miljard aastat enne maailmalõppu"-ga, aga no lugenud ikka on?
Nojah, aga vat see "Miljard aastat ..." võttiski mult võimaluse. Sest alustasin seda teismelisena mitu korda ja see oli nii kohutavalt igav. Mingi köögis istumine, mingi nõudekapp või midagi sellist, mingi tee keetmine ...
Ega ma täpselt mäleta, mis seal just oli, põhiliselt ainult seda, et ma ei suutnud seda lugeda ka siis, kui teadsin, et see on mingi klassika ja tarkade inimeste kirjandus ja värki.

Olen siis loll, mõtlesin, nina kujutlustes püsti ja kirtsus korraga.

Ent kuna hulk (näiteks kolm) inimesi ütles, et "Miljard aastat..." ongi igav, loe "Väljasõitu rohelisse", see on kiire ja märul väikese mõttega, sain selle viimaks kätte ja loetud ka.

Mis mõttes kiire ja VÄIKESE mõttega?!?!
Lugesin kuu aega (mis on nii õhukese raamatu puhul ikka väga kaua mu jaoks) ja mõtlesin ja mõtlesin vahele. Milline siis tegelikult oli Kiisu? Mismoodi Dina mõtleb? Kuidas Guta elab ja mida tunneb? Nii palju arutlemist, nii palju tarku ütlematajätmisi - öeldud on täpselt nii palju, kui vaja, just õigeid asju. Kõik muu ONGI mulle endale kondiks, mida pureda ning järada.

Jah, meestegalste üle ma sedasi mõtteid ei veeretanud, nad olid kuidagi selgemad - või lihtsalt ei haaranud mu aju sedavõrd.
Rääkimata sellest, et kaks nime mul alailma segi kippusid minema ning ma tegin neile igasuguseid mnemoonikuid juurde, et Blackingil ja Barbridge'il vahet teha. Kui teist neist Raisakulliks nimetati, sai kohe selgeks, aga ainult need B-dega nimed - ja ma olin segaduses.
Aga kenad vahemõtted, tekstis hästi orgaaniliselt sees, et mis siis ikkagi on mõistus või mis meid motiveerib, inimesi kui selliseid - need olid ühelt poolt nii toredad (teisisõnu: ma olin enamikuga nõus) ja teisalt samuti mõtlemavõtvad.

Et oli märul ka, või noh, pingelised Tsoonis käimised, viimane muidugi kõige hullem, oleks pidanud raamatu kiireks ja lihtsaks tegema?
Võibolla ma loen kuidagi teistmoodi. Aga mulle küll ei teinud.

Oh, kuid Arthur oli nii ilus tegelane - tema ja Dina ka omamoodi paralleelid ja paar, nii palju mõtteid sellegi pihta ...
Teksti loeti eesti keeles





See on pikk antoloogia.


Palju lugusid sees, loetud terve igaviku.


Lood mis mulle vähem meeldisid, olid pea kõik raamatu teises pooles ja kui ma alguses kilasin vaimustusest ja olin uskumatusest, et eesti ulmes NII HÄID lugusid NII PALJU on, täiesti mitteartikuleeritud, mu lõppemotsioon ei ole päris ... sama.


Kuigi - täiesti objektiivselt ja maailmavaatest kallutamatult öeldud - see ON hea antoloogia, need ON kõik head lood (kuigi mõned miinustega) ja kui ma vihastasin lõpuks korduvalt selle või tolle autori liiga ekreliku maailmapildi peale, siis noh - enne oli 600 lehekülge, kus ma sel teemal üldse ei vihastanud. Ei tulnud pähegi.


Ehk siis: tegelikult teeb antud antoloogia täiega seda, mida koostaja lootis: annab eesti ulmest äärmiselt esindusliku ja põneva pildi. Lihtsalt kui alustasin kolmandat juttu järjest, kus peategelastel nimed nagu Kalevipoeg, Tiia, Õilis, Aire, Ilmar ja Ants, mul tuli neist "puhas eesti värk, valge viin ja "Tere" piim" juba tüdimus peale. Ning kui seejärel anti ette veel jutte, milles otsesed šovinism ja fašism mitte kuigi varjatuna ideoloogiliselt läbi tilkusid, hakkas päris vastik.


Mis on täiega ebaõiglane näiteks Kell Rajasalu IMELISE loo, Belialse kirjutiste või Trinity jutu osas, mis minu jaoks igatepidi maailmavaateliselt ja ka muidu klappivad olid. 


Aga no sattus nii.


Ikkagi tuleb siia "hea" hinne. Sest ... krt, see on hea antoloogia, noh.






Teksti loeti eesti keeles

Ma olen kõigega nõus, mida eelarvustajad ütlesid. Nii sellega, et tegelt on jutt põnev ja hoogne, kui sellega, et EKRE märg unenägu, kui sellega, et peategelased olid nii ühesugused, et läksid pidevalt segi, kui ... noh, kõigega. Aga samas kirjeldatud ülifashistlik maailm on korraga võimatu (sellise põhja peal ei saa midagi toredat tulle, garanteerin) ning kohutavalt jäle ja mul oli lugedes KOGU AEG: "See on nii jäle maailmapilt, mis siit läbi kumab, et tahaks endal aju tagant ära ühendada, kuidas saab olla, et päris inimesed sedasi mõtlevad, et niimoodi kirjutavad?! Aga samas ... see ei ole loona halb, peaks ikka lõpuni lugema, saaksin vähemalt risti "läbi loetud, olen pädev arvama, mis värk on!" kirja ...."
Lugesingi läbi. Loona hea. Aga maailmapildina, füüsikaalaselt (ei pea peensutesse laskuma, alustame sellest, et kurat, ei olnud need vana aja laevad nii kergelt ümberaetavad!), inimlikult (aaa, et õnnelik maailm tekkis sellest, kui Saaremaa maavanem vägistas külmas veest ja loksumisest poolteadvusetu Taani kuninga tütre ja sellele järgnes abielu ja kõik olid õnnelikud ja kindlasti ei olegi see külma merrre kukkunud naine shokis ja temaga seksimine pole ju vägistamine, eieiei) ning karaktereid mittesisaldava kirjutisena kohutav ollus.
Kokku: puudulik.
Teksti loeti eesti keeles

Mul on raske otsustada, mis hinnet sellele loole anda.
Ühest küljest on lugu VÄGA hea võtmes "pahad ja head puuduvad, on lihtsalt inimesed", vaatepunktide muutumine annab lugejale sellise pilgu sündmustele, mida pole ühelgi osalisel ja see on tore.
Samas on naissugu ... ma ei viitsi isegi ulguda. Phmt kõik naisene puudub ühiskonnaelust täiesti, naised loevad lastekandjatena, meeste vere vemmeldamapanijatena ja vahel ka "keegi ei märka teenjatüdrukut, hea!"-salakuulajatena. 
Loos on naisi kaks.
Kõik teised, sajad maaisandad ja tuhanded sõdalased, on mehed.  Olgu, üks surnud lapsehoidja on veel naine, jah. 
Ühest küljest mulle nii meeldib ambivalentsus, alles loo lõpus on selge, kes Head, kes Pahad. Ja isegi seal lõpus, kuigi sümpaatia-antipaatia on selgelt tunda, pole kindel, kes siis kui palju ikkagi kasu sai ja kes kui palju kahju sai ja kuidas Kõik Lõppeb.
Teisest mulle nii üldse ei meeldi ühiskondliku usutavuse puudumine - kui loo ühiskonda kujundavad ainult mehed, on järelikult pool teavet lugeja eest varjatud ja krt teab, mis TEGELIKULT toimub.
Aga miks üldse rääkida lugu, mis isegi ei ürita tõene tunduda?
Kolmandast küljest: täitsa põnev ju ikkagi!
Neljandast küljest: aga ... aga ... suht kõik tegelased on sarnased sellest küljest, et nad on omal moel  ausad, antud sõnad, mõeldud mõtted ja Omade Heakäik on tähtsad. Natukene on erinevusi just seal, et mõne jaoks on sõber Sõber ja mõne jaoks: "No oli Sõber, nüüd on ... olnud sõber, mis on ka tähtis, aga mitte sedavõrd," ent erinevused on pisikesed ja phmt --- peaaegu kõik on mitte lihtsalt mehed, aga väga sarnased mehed.  Ja nagu ... vägisi jääb tunne, et midagi on väga valesti mitte ainult naiste puudumise, vaid ka meeste ühetaolisusega. 
No ma ei tea. Rahuldava saab kätte, sest head asjad on nii head? Olgu nii.
Teksti loeti eesti keeles

Valguseisandalik süsteem taevastest ja maa-alustest oli lahe. 
Üldse kogu ideestik teemal "lindude keel" ja "Soome tark", punased silmad ja taevased tiivad - kõik klappis ja LAHE.
Lugu ise mõõdukalt põnev.
Tegelased talutavalt inimeste moodi.
Mis mulle aga MEELETULT pinda käis, oli peategelase juhmus teemal ilus Elfriide ja Tiia (nagu wth, ma lugejana sain kohe aru, et Tiia on see, kelle järele tuldi - nagu faking "vbla paar aastat vanem" juures!). Ja kuna pool lugu oli peategelane talumatult juhm ja ei saanud millelegi pihta, ei tule "head" ära.
Eks ole, ma ei avastanud tõtt koos temaga ja ei hämmeldunud alati, kui temagi, ma vaatlesin eemalt tüdimuse ja ohete saatel.
Aga "rahuldav" on positiivne hinne!
Teksti loeti eesti keeles

Neli miinus või kolm pluss, neli miinus või kolm pluss ..?
Mulle meeldisid loo ülesehitus, mõned head detailid peategelase kohta, tätoveeritud badass nunn ning suhtkoht õnnelik lõpp (v.a. lõpu-lõpupuänt, mis jäi täiesti arusaamatuks). Aga phmt loeb, et teadsin autorit kunagi Poogna-nimelises keskkonnas ja leidsin juba toona, et keelt ta valdab, ent samas tundsin tema lugude suhtes "kõik on segane, miski pole määratud, mul ei teki lugedes mitte üldpilti, vaid "nagunii millestki aru ei saa, nagunii kõik muutub suvaliselt, see lihtsalt ei köida" -ja nüüd lugedes tundsin üsna täpselt sedasama.
Ma ise olen rohkem "et lugu toimiks, on vaja seda ja seda ja nende asjade olemasolemise puhul on loogiline, et oleksid olemas ka too, too ja tooooo"-tüüp. Aga kui segasust on rohkem kui rubla eest ja enamik toimuvast on ja jääbki segaseks, mul tekib küsimus: "Miks seda lugu üldse jutustada?" 
Teksti loeti eesti keeles

Phmt hea lugu, hästi kirjutatud ja ilus, aga tegelased on kuidagi jamad. S.t. vbla selles maailmas teisiti ei saakski, ent ikkagi on neist ja nende saatusest suht kama. 
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb "rahuldav" ära, aga napilt. 
Kirjutatud on hästi, keel on nauditav, tabavad ja hästi edasi antud pisidetailid. Alternatiivajalooline maailm, kus oma ulme. Ilus ideena ning põnev ka.
Usutavad sümpaatsed tegelased. 
Mida siis ei ole, kui need hästi tähtsad asjad kõik on?
LUGU ei ole.
Üks tegelane näeb halba und.
Siis hommik. Loetakse raamatut, on pohmakad, tüüpiline vene värk. Seejärel tegelased sõidavad rongis. Tükk aega sõidavad.  Loetakse raamatut. Võetakse viina.
Siis tulevad maha. Tundub ka, et täiesti lambist - mitte et oleks kohale jõudnud, vaid lihtsalt tuli siuke tunne, et astuks maha.
Siis näeb üks jälle halba und - või pole see uni või pole see halb või mida?
Vahepeal on keegi raudtee õhku lasknud. Aga nüüd on õhkulaskjad juba kaugel. Jama lugu, et rong tuleb. Aa, vahepeal on kuskil mingi revolutsioon toimunud? Nojah. Võtame viina. Loeme raamatut.
Ja loo lõpus tapab tüdruk inimese. 
Kõik. 
Jutus ON loogika, aga pilk sündmustele inimestelt, kes saavad aru nii vähe, kui saavad, on raske jälgida ning "juttu ei ole!" häiris mind ikka tugevalt.
Raske oli lõpuni jõuda. 
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea idee - see nõukogude kakspoolsuse tasakaal ühes kosmoselaevas - ja mitte midagi muud. Ei ühtegi tegelast, keda ma piisavalt tunnetaksin, et talle kaasa elada. Üldse ei midagi, millele kaasa elada.
Ei, valetan: lõpus oli päris huvitav. Et mis Julia teeb ja kuidas olukord laheneb.
Selle ja hirmus hea idee eest saab rahuldava ära =P
Teksti loeti eesti keeles

Rahuldas igati ära, aga samas jäi igalt poolt puudu. Tegelaste isiksused, miks nii ja mitte naa - ning lõpp oli piiiikkk, segane ja ei andnud midagi juurde.
Teksti loeti eesti keeles