Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Jaan Tepp

1966–

Teosed

· Jaan Tepp ·

Maria Theresia taaler

(romaan aastast 2017)

Hinne
Hindajaid
0
0
2
0
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (2)
10.2021
Silver Sära

Jaan Tepp - kui ta just pseudonüüme ei kasuta - ei ole peale "Taalri" rohkem ilukirjanduslikku proosat avaldanud. Seda arvesse võttes on "Taaler" muljetavaldav saavutus, mille kallal on autor ilmselt palju vaeva näinud. Romaanist on ilmunud aasta pärast esmatrükki ka teine, parandatud väljaanne, mis lehekülgede arvu järgi otsustades on umbes viiendiku võrra lühem (vastavalt 491 ja 408 lk). Mina tutvusin selle lühema versiooniga. Väljaanded on erineva kujundusega, aga mõlemat kujundust tuleb kiita - ma poleks seda raamatut ilma sümpaatse kujunduseta ostnud.  

Sündmused kulgevad umbkaudu 1790-ndatel Vahemere-äärsetes maades, peategelasteks 19-aastane nooruk Gianni ja johanniitide ordu meister Quirino. Gianni asub Amalfis laevale, et saada elukogemust ja põnevust jne. Et see reis kujuneb nii pikaks (üle poole aasta), ta veel ei tea. Laeval tutvub ta reisijana kaasas oleva Quirinoga, kelle missioonis segunevad usulised, poliitilised ja salakuulaja funktsioonid. Kahte meest ühendab aga eriline võime, mida võiks lihtsustamise mõttes nimetada ka telepaatiaks: see on oskus tajuda (ja tahte suunamise teel seda taju suunata) teise inimese mõtteid või tundeid, nii et need vormuvad sõnadeks või nägemusteks. Selle "telepaatia" abil saavad selle valdajad suhelda, samuti vajadusel "sulguda" teiste võimalike telepaatide eest. Sõna "telepaatia" romaanis ei kasutata ja nähtuse kirjeldamisel on abi otsitud mõistetest "muster", "küünitamine" jms. Selle seisundi kirjeldamisel on kaldutud kohati sõna- ja kujundirohkusse. Romaanid esineb ka üks samasugust mõttelugemist ja mõttesuhtlust valdav ronk.

 

Johanniitide meister näeb noores Giannis potentsiaali ordu liikmena ja algavad sellesuunalised mõjutamised. Gianni ei tea isegi, mida ta tahab - mõtted on pigem maha jäänud pruudi juures.

 

Igal juhul algab veel enne laevale asumist seikluslik rännak, kus ei puudu märatsevad kaptenid, laevaõnnetus, sattumine Aafrikasse, peategelaste orjaks müümine, napid pääsemised ja põgenemised. Sedasi ühte lausesse kokku võetuna võib jääda mulje, et tegu on tempoka seikluslooga, ent pigem oleks täpsem sõna "staatiline". Tegu on trükitehnilises mõttes tiheda tekstiga ja kui 400-le või 500-le lk-le paigutada umbes 10-15 teravamat  sündmust, ei anna see veel ilmset efekti. Tempot pidurdab mu meelest üksikasjalik (ja vist ka asjatundlik, aga mind on kerge petta, sest ma olen ise neis asjades võhik) olude kirjeldus.  Autor näib olevat end põhjalikult kurssi viinud rohkem kui 200 aasta taguse ajastu ja võõraste maade poliitika, geograafia, ühiskondlike suhete, religiooni, looduse, arhitektuuri, tarbeesemete ja eriti merenduse/laevandusega. Kõike seda on kirjeldatud põhjalikult ja küllaltki tegevusega seotult, nii et see ei mõju ebaloomulikult. Tempot võtab see siiski maha (mis pole etteheide). Lihtsalt üks tekstilõik, mille produtseerimiseks tuleb minu meelest eelenvalt teemasse süveneda (lk 334):

 

Felukisarnaseid aluseid oli mitu, enamasti peenemas nikeduses, puhtamad ja paremini sätitud ning üks köitis Gianni tähelepanu siidsiledaks lihvitud pähklipuust plangutuse ja õlitatud pindadega. Kõik kinnitusotsad olid heledad ja kulumismärkideta - nagu üksteise kõrval rõngasse puhitud valged magavad maod. Plangutuse ja teki liitekoht olid tugevdatud kollase metalliga ning tulliaugud valatud kiiskavast messingist, reelinguserv kaetud sama kollase ribaga ja ja kruviaugud tasaseks poleeritud. Paadipõhi oli kaetud punasest puidust pilsivõrega, takistamaks külaliste jalgade niiskumist. Laeva esiotsas oli kinnine tekk kahe punutud korvtooliga ja tagaosas kinnine kajut ning pikendatud tüür jooksis kajutilaele, neli paari aere oli paigutatud kahele poole masti.

 

Tegevuse paigutamine kaugele maale ja kaugesse aega on ilmselt üks põhjusi, miks see lugu mind hoolimata usutavast kohavaimu tunnetamisest siiski üsna külmaks jättis. Kauge minevik, võõrad probleemid. Ajalugu ja poliitika mõjuvad pigem vastumeelselt. Teppi keele- ja kujundikasutus on silmatorkavad, võib-olla kohati isegi üleliia (lk 352): "Hommikuvalgus hiilis kohale sama vaikselt kui meeste väsimus, nagu salamõrtsukas lustimisest väsinud haaremisse, tõmmates siidpeenelt terava noaga üle emiiri ebasoosingusse sattunud naiste kulmude. /.../ Hommikuhahetust võeti nagu paratamatust, midagi, mis tuleb nagu peigmehe ootamisest tüdinud mõrsja, kes veinilõhnalist armsamat enam armastada ei suuda ja kes kustunud sädet enam üles ei saa ning kirele lihtsalt selja keerab." No on ju kuidagi ülepingutatud kujundid.

 

Tegelaste kõnepruuk tundub olevat õnnestunud, ei ole ülekonstrueeritud arhailisust. Ühes kohas kahtlesin, et kas 19. sajandi lõpul oli kasutuses sõna "alateadlik", ühes kohas mõtlesin, et kas retooriline "Mis mõttes?" ei ole ikka mitte viimase kümmekonna aasta noortepärane trendiparool ja veel ühes kohas jäi pilk peale väljendile "põgene, vaba laps", mis seondub mulle aastaga 1969...

 

Gianni ja meistri lugu jätab mulje otsekui pikemast initsiatsiooniriitusest, meheks saamisest, või isegi omapärasest armeeteenistusest (6 kuud). Lugedes ei ole selge, kuhu see kõik peaks välja viima, aga lõpule - kus ei ole erilist puänti - jõudes oleks tahtnud selle omapärase staatilise seiklusloo sees näha mingit originaalset või eriti huvitavat käänakut, ideed või midagi sellist. Seda ei olnud. Kõik otsad justkui lõpuks sõlmiti (kuigi lõpplahendus võiks lubada ka järge), ent vaimustust ei tekkinud. Justkui peavoolu ajalooteemaline romaan. Natuke vanamoodne, aga ei midagi eriist. Tekkis mõte, et kui autor oleks rakendanud oma kirjanduslikku annet ja süvenemisvõimet tänapäeva või lähimineviku Eestisse paigutuva tegevusega romaanis, oleks see oletatav raamat äratanud tähelepanu ja saanud kiidusõnu n-ö tõsist kirjandust austavate kriitikute käest. Aga see on niisama uitmõte, sest arusaadavalt ei olnud tegevuse viimine just sellesse aega, kohta ja sellistele teemadele mitte juhus, vaid kõik see oligi juba autoril sees ja tuligi selline omapärane romaan, mille kallal nägi autor veel vaeva ka parandamise/kärpimisega.

 

"Maria Theresia taalri" kohta on kirjutanud Postimehes arvustuse ka R. Sulbi: Romaanide hulka kadunud - Kirjandus - Kultuur (postimees.ee) Võin ka tema mõtetele täiesti alla kirjutada, välja arvatud see, et Teppi raamat meenutab väliste tunnuste järgi romaani "Korsaaride hulka kadunud". Kuna ma seda korsaariraamatut pole lugenud, siis jään esialgu reserveerituks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Silver Sära
30.11.1969
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Silver Sära

Omapärane libahundilugu, kus ei puudu Venemaalt saabunud kummaline printsess, kõrge müüriga majas katseid tegev okultist, armastus ja parasjagu klišeid, sh õnnelik lõpp.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Armastatud inglise mustkunstniku ja kõhurääkija Val Andrewsi romaani tegevus paigutub 1950-ndate Londonisse. Pealinna saabub ameeriklasest stsenarist, kes lisaks isiklikele põhjustele on pidanud USAs taluma ka senaator MMarthy tagakiusamist oletatavalt kommunistlike vaadetega inimeste vastu. Ta leiab endale odava üürikorteri Baker Streetil. Odavast üürihinnast saab ta aru alles siis, kui õhtul ilmub tema juurde Sherlock Holmesi vaim, kes oma vanas kodus kummitab. Siis mõistab stsenarist ka seda, kes on majaperemees Hudson - endise omaniku missis Hudsoni poeg. Esimese ehmatuse järel saavad stsenarist ja Holmes sõpradeks. Üüriline sisustab korterit Holmesi maitse järgi ja puhub tollele õige koostisega piibusuitsu näkku. Holmes omakorda aitab üürilist filmistsenaariumite (kriminullid) kirjutamisel. Loomulikult lahendab Holmes ka ühe mõrvamüsteeriumi.
 
Leebe, aga hambutu huumoriga lühike romaan, mis ei tekita erilist traumat ega ka õnnejoovastust.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Armastatud eesti ulmekirjaniku Toomas Haugi näidend kannab alapealkirja "Okultne seanss".
 
Seltskond sugulasi istub seansilaua ümber ja püüab välja kutsuda vanavanavanaema vaimu. See ei taha õnnestuda. Üks osaline on varem erakonna suvepäevadel noorparteilaste algatusel välja kutsunud Karl Marxi vaimu, nii et põhimõtteliselt peaks ka vaar-vaarema tulema. Tõsi, seal oli seansi vahendajaks Elisa, kes hiljem vahetati Tele2 vastu - parem levi vms.Tuleb aga jälle Marx, kes tsiteerib "Kapitali". Näidend rõhub põhiliselt kaua ümber istuvate inimeste suurele vanusevahele, nii et vanad ei saa paljudest noorte sõnadest ja vastupidi.
 
Et näidend on ilmunud armastatud Eesti ulmeajakirjas Akadeemia, peaks selles idee järgi lisaks koomikale olema ka sügavus, aga ilmselt ei ole mul tuukrile vajalikke omadusi. Et Marxi austatakse mõnes ringkonnas rohkem kui vanavanemate tarkust - see pole vist teab mis uudis.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Romaan liigitub ulme vanimasse ja konkurentsitult hinnatuimasse alamžanri. See on danbrownilik põnevuslugu (kui püüda mingit äratuntavat iseloomustust anda) ja selle märksõnadeks on satanism, okultism, piibel, surematus, Igavene Juut.
Sündmused hakkavad hargnema kuriteost: tänavalt leitakse vägistatud ja raskelt läbi pekstud teismeline tüdruk. Enne surma on ta veel teadvusel ja kui näeb voodi ees arsti, bakterioloogi ja Nobeli teaduspreemia laureaati, hakkab ta hirmunult karjuma: "Devil daddy! Devil daddy!". See viib kahtluse peategelasele, kellel kuriteoga siiski mingit pistmist ei ole. Küll aga taipab see arst-teadlane, et tüdruk võib rääkida hoopis hr Batterdayst, kummalisest härrasmehest, kes on arstiga äravahetamiseni sarnane ja kellega arst seetõttu tutvunud on. Tüdruku surmale eelneb aga kummaline sündroom: ta vananeb 24 tunni jooksul raugaealiseks. Tekib kahtlus, et ohver sai vägistamisel mingisuguse "nakkuse", mis levimisel ähvardab kogu inimkonda. Järgneb võitlus selle ärahoidmiseks, kus detektiivitööd ja paralleele religiooniga hakkavad tõmbama teadlane ja tema abikaasa. Hoogne süžee tõmbub kokku justkui surmale immuunse hr Batterfieldi ja prosatanistliku sekti ümber, kes püüab saavutada igavese elu allikat.
Lõpp on dramaatiline, aga õnnelik.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Armastatud Eesti ulmekirjaniku Jüri Lina Rootsis trükitud romaan määratleb end ise "esoteerilise romaanina". Tuleb nõustuda. Raamat pakatab kõiksugu ebaharilikest ja teadusega disharmoonias olevatest teooriatest. Peale selle on see ka autobiograafilise koega romaan, kus peategelasel on palju kokkulangevat autoriga, keda Vikipeedia defineerib kultuuritegelase, publitsisti, kirjaniku, filmirežissööri, vandenõudeuurija ja ufoloogina.
Seido on romaani alguses 30-aastane eestlane, noor, aga tunnustamata helilooja, kes on põgenemas paadiga Soome. NSVL-is Andropovi aeg ja mehele on Eestis kõik vastumeelne. Kapitalistlikku maailma (eelkõige nn demokraatlikku Läänt) nimetab peategelane Kartaagoks.
"Seido oli nägus blond siniste silmadega noormees. Ta ei suutnud endale kaua seletada, miks ta just eestlaste hulka kommunistlikku vangipõlve oli sattunud. Pidi olema mingi oluline põhjus, miks ta siia väiklasesse ühiskonda oli pidanud sündima. Oma ülitundelise ja otsiva meelelaadiga taipas ta, et niisama ei juhtu kunagi midagi. Ka kommunism poleks niisama saanud laiutama hakata. Seido leidis, et siin elasid piiratud materialistlikud inimesed. Kõigi nende vastu, kes pööblist kuidagi erinesid, oldi lausa tigedas. Tal oli raske leppida, et eestlased põlgasid andekaid rahvuskaaslasi. Andekate üle uhkuse tundmine asemel sülitati neile näkku, sõimati hulluks, trambiti jalge alla ja naeruvääristati, kuni selle maailma vägevad neid olid tunnustama hakanud. Siis pidas eestlane vajalikuks tunnustatud andeka ees lömitada." (lk 15).
Selline põlglik suhtumine massi, kes "andekat" ära ei tunne läbib kogu raamatut. Lisaks ülitundelisele meelelaadile on Seidol ka üleloomulikke võimeid: ta oskab panna ohutisi (teatavaid sõnalisi vormeleid) enda ja teiste kaitseks, kui ähvardamas on hädaoht. Tema sõber Andrusel on samuti müstilisi kogemusi (lk 41-45) ja kõige ägedam parajuhtum romaanis on Giordano Bruno kuju elustumine Roomas (lk 62).
Seido asub elama Rootsisse, aga ka seal ei leia ta seda, mida ta vabast maailmast justkui ootas. Pagulaseestlaste juhid peavad teda kahtlaseks veidrikuks, tema muusika ei leia kuulajaid. Siit leiab ka omajagu arveteõiendamist Välis-Eesti juhtfiguuridega, kes on sarnaste nimede või muude tunnuste alusel äratuntavad. Seido kirjutab "figuratiivset" muusikat, mis erineb peavoolust nii palju, et rumal kuulajaskond ei suuda ära seedida. (Mulle meenub, kuidas autor mängitas 90-ndatel ühel Tallinnas peetud loengul taolist muusikat ja see oli tõesti väga raske kuulata, lausa kakofooniline; ju siis ei ole ka minule antud võimet andekust ära tunda.)
"Eemaldumine Kartaagosse" on n-ö õpetlik teos, kus lugejale selgitatakse õige ja vale vahekorda väga erinevatel teemadel. Positiivse hinnangu saavad erinevad esoteerilised seisukohad, heledad kirevad riided (sh kollased "pihikpüksid"), Ida filosoofiad (korduvalt tsiteeritakse "Dhammapadat"), kommunismivastasus, astroloogia, Giordano Bruno ja Pythagorase filosoofilis-esoteeriliesed teooriad (hülosoism), paralleelmaailmad, reinkarnatsioon, taimetoitlus, "Siioni tarkade protokollid".
Negatiivse märgi saavad materialistlik  Lääne elulaad, Rootsi liberaalne poliitika, kokkuleplus kommunistlike võimudega, liha söömine, kristlus, äärmusjuutlus, mõttelaiskus, vabamüürlased, immigratsioon jpt.
Kõiki neid vaateid serveeritakse dialoogides ja mõistulugudes (ka tähenduslikes unenägudes).
Üldiselt on see väga hea raamat autori elutunnetuse ja seisukohtade teade saamiseks, süžee mõttes mitte eriti. Pigem selline programmiline romaan.
 
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Armastatud inglise ulmekirjaniku Robert Batemani romaani tegevus toimub Londonis ja selle lähistel. Aeg võiks olla ehk raamatu kirjutamise aeg (1960-ndate algus).
 
Teadmata põhjusel sureb 1-2 päeva jooksul ära suurem osa maailma elanikkonnast, alles jäävad ainult neegrid. Neegritest jäävad alles ka ainult need, kes on täiesti puhtaverelised, üks tilk valget verd ja - kööga. Üleilmne katastroof ja mustadel on nüüd küsimus, kuidas edasi? Lõpevad toiduained ja kütus, kaob elekter ja side, transpordiühendused muu maailmaga. Igal pool vedelevad laibad (kellele pühendatakse romaanis miskipärast ülivähe tähelepanu, justkui mööda minnes), mis on haiguste levimise soodustegur. Keegi tegelastest pakub, et Suurbritannias on 300 000 neegrit, aga neist ehk ainult 50 000 on puhtaverelised, st ellujäänud, kes elavad suuremates linnades. Puudu on vähegi haritud spetsialistidest, kes oskaks masinaid ehitada vms. Terendab kiviaeg.
 
Tegevusliinid kulgevad 3-4 erineva grupi tegutsemist jälgides. Peategelane on BBC Aafrika saadete töötaja, huvitava nimega Massam (peaaegu nagu "massa"). Olukorra mõistmisel kogub ta enda sõpruskonna (kümmekond inimest), kes on intelligentsem seltskond, et püüda röövimise ja laastamise olukorras mingit korda. Tema püüe luua uut valitsust kipub kohe alguses luhtuma, sest sama mõte on ka mõnel teisel. Üks neist on on vähese aruga, aga hiiglakasvu mustatööline Sam, kes saab enda valdusse relvi ja algelisi sõdureid ning nimetab end Kuningas Samiks. Ta riietab end ja oma lähemad sõjaväevormidesse, riputab medaleid täis, tellib endale palju süüa-juua ja naisi. Kolmas grupp, kelle tegemisi jälgitakse, on ühe isehakanud jutlustaja ümber kogunenud usuhullud.
 
Nagu arvata võib, on vähegi tänapäevasele sarnanevat elukorraldust säilinud Aafrikas, kus 99% on on ellujäänuid. Küsimus sellest, kas alustada nullist Inglismaal 50 000 mustanahalisega (kellel taolises ekstreemolukorras löövad välja ka halvemad omadused) või püüda suunduda Aafrikasse suuremasse kogukonda, on üks võtmeküsimusi.
 
Segadust tekitavad romaani lõpu poole ootamatult välja ilmunud kaks valget meest, kes on katastroofi ajal viibinud paar nädalat maa all koobastikus või kusagil sügaval mingil uurimistööl, ja kes maapinnale tagasi saabudes ei sure. Osadel neegritel tekib mõte nad igaks juhuks (või rassisüü tõttu) lintšida, mis aga siiski ära hoitakse.
 
Küllaltki tõsine ja ängistav lugu, kus tegelased nalja ei viska. Sisaldab nii mõndagi ebaloogilist, aga mitte sellepärast ei saanud kõrgemat hinnet panna. Lihtsalt ei köitnud.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

USA maapiirkond. Jasper on põllumees, kes kasvatab väikest viisi tomateid, maasikaid jms kraami, mida ta maantee ääres lavkast müütab. Armastab õlut juua, stoiline tüüp. Ühel päeval sõidab tema juurde naabrimees, kes toob autokastis kohale hiigelsuure (2,4 meetrit) puidust prussaka. Olla kuskilt hoovimüügist ostnud. Olla varem idiaanlaste tootem vms olnud. Tema plaan on, et panna tee äärde reklaamid, et saab näha maailma suurimat prussakat, ja küll lollid ("cockroach suckers") on nõus 5 dollarit selle nägemise eest maksma. Jasper suhtub plaani kahtlevalt, aga ei viitsi ka vastu vaielda. Naabrimees paneb prussaka sõbra lavka juurde üles ja ehitab selle ümber kuuri. Õige pea järgneb sellele matkajate voog, kes kõik tahavad imelooma näha. Õitsema hakkab ka Jasperi puuviljaäri. Aga midagi on valesti. Jasper märkab, et kuuri ehitamine käib naabri käes vaid mõne tunniga. Hiljem ehitab naaber kuurile ühe ööga kõrge vundamendi alla. Pimedasse kuuri sisenedes kuuleb Jasper kummalist suminat, otsekui putukate hääli. Siis märkab, et ühel päeval jäävad kaks kaunist kaksikutest tšikki kuuris kadunuks. Naabrimees, kes hiigelprussakaga majandab, on ka kuidagi imelik. Tomatimüüja otsustab öösel kuuri juure luurama minna...
 
Enam-vähem rahuldav lugu alla keskpärasest õudusantoloogiast "Tales of the Al-Azif" (Crossroad Press 2019), mille lood keskenduvad Necronomiconi ümber, mille araabiakeelne nimi Al-Azif ongi.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Nagu pealkirjastki mõista, liigituvad antoloogia 22 lugu põnevasse juudi õuduse alamžanri. Tsiteerides tagakaanelt: "The Jewish Book of Horror offers you twenty-rwo tales about the culture, history and folklore of the Jewish people.". Suurem osa autoreid on etnilised juudid (kirjanikena vähe tuntud) ja kõigis lugudes on rahvuse või usuga seotud teema sees. See annab raamatule omamoodi tõsiduse, "kerglast" ulmet on vähe. Rohkesti leiame ka tõlkimata jäetud sõnu jidišist või heebrea keelest. Jutte ja jutusisesid olulisemaid lõike eraldavad kuusnurksed Taaveti Tähed. Raamatul on koguni kolm eessõna. Kõik lood on esmatrükid- teemad varieeruvad seinast seina.

 

Richard Dansky jutus "On Seas of Bload and Salt" toimub tegevus piraatide laeval. Kapten on juudi rabi, kel otseühendus mingisuguse ingliga. Vaatevälja ujub teine laev, kus - nagu selgub - on meeskonnaks aeglaste zombidena toimetavad surnud. Röövimisplaanist loobutakse, aga võõras, lagunenud ja mererohuga kattunud laev ei upu ka kahuritule tagajärjel. See süütatakse põlema, ent tuli ei mõju. Kapten tungib oma elust hoolimata surnute laevale ja kasutab oma käsutuses olevaid maagilisi vahendeid.

 

K. D Casey "The last Plague".Juudi pere lapse silmade läbi, kus püütakse hoida oma traditsioone. Tegevuspaik on USA ja ilmselt tänapäev, aga pere elab tagakiusamise hirmus, püüab goidega (mittejuutidega) hästi läbi saada. Lõpuks ikkagi põgenetakse amishite usulahu juurde, kus elatakse end varju hoides. Siis tulevad aga sõjaväelased, kes tapavad pereema ja panevad põlema küüni,kus lapsed heinte sees peidus on. Palvete peale tuleb appi Eelija selgest taevast. Mõjub alternatiivajaloolise loona. Miljöö-lugu.

 

Marc Morgenstern "The 38th Funeral". Juudi matusekõneeja naise kurb elu: naine on loobunud algfaasis olnud muusikalilaulja karjäärist, sest mehe arvates pole see matusekõneleja naisele sobilik. Nukker tagasivaade abielule, kus tunded on kadunud ja naine peab meest matustel saatma. Viimasel matusel hakkab naine kuulma mingeid muusikalilaule, mida keegi teine ei näi kuulvat.

 

Alter S. Reiss "Same as Yesterday". Mees läheb mahajäetud suvituskohta, kus ta poisikesena suvesid veetis. Muuhulgas pani ta tollal kabalistlikud ohutised nelja kohta, et kurje vaime eemale hoida. Nüüd hulgub ta seal ringi ja toimub justkui timeshift, kui ta lendab ajas tagasi lapsepõlve ja elab uuesti asju läbi. Mh kotrollib ta ohutisi, võtab neist midagi ära ja võitleb mingi kolliga. Ei saanudki aru, kas see kõik toimus tema teadvuses või päriselt.

 

Simon Rodenbergi "Rabbi's Wife". Juudist üliõpilane tutvub kooli kaplani/rabi naisega. Naine on väga atraktiivne, rabi ise aga alkohoolik, kellel ei paista abikaasaga suuremat tunde-elu olevat. Noormees tõlgendab naise kehakeele märke valesti ja teeb lähenemiskatse, mis tagasi lükatakse. Üleloomulikuks lähevad lood aga paari aasta pärast, kui ühes kõrtsis toimuva suurema juudi ühingu peo järel ründab 5-liikmeline neonatside kamp peolt lahkuvat peategelast, tema pruuti, rabi ja rabi naist. Rabi naine annab silmad ette Steven Seagalile, aga juba üsna ulmelisel moel. Päris hea lugu.

 

Michael Picco "The Horse Leech Has Two Maws". Teine maailmasõda ja juudigeto Theresienstadtis. Autor on siin ette võtnud alukah-nimelise õuduse juudi mütoloogiast, kus viiuldajast peategelasel tuleb lisaks surmahirmule ja sakslaste tekitatud vaevale  rinda pista ka nimetatud koletisega.

 

Henry Herzi "Demon Hunter Vashti". Kuningriigi pealinnas ja just nimelt juutide kvartalis toimuvad öised salapärased mõrvad. Korrakaitsjad ei suuda tapjat leida ja kuninganna läheb ise salaja nähtamatut kurjategijat jahtima, saades enne mõõgameistrilt spetsiaalse mõõga ja pulbrit, mis deemoni nähtavaks muudab. Fantasy. Üks raamatu "kerglasemaid" lugusid.

 

Vivian Kasley "Catch and Release". Naise kägistanud ja järve visanud mees teeb järve ääres lunastusrituaali, viskab leivapuru vette. Näeb, et üks suur kala sööb selle ära. Hiljem püüab üks kalamees selle sama kala kinni. Hiiglane, aga haiseb imelikult ja on plekiline. Kalamehe naine ei taha seda puhastadagi ja keeldub söömast. Mees sööb ja temasse mingil moel seestub mõrtsuka vaim, ta tungib naisele kallale, pidades teda oma juba tapetud naiseks. Seejärel põgeneb järve, kus surnud naine teda vee alla tõmbab, aga siis lahti laseb, kui mees on kala välja oksendanud.

 

Elana Gomel ja "Bread and Salt". Ukraina päritolu juuditar sõidab pärast II MS lõppu tagasi koduküla vaatama. Natsid koos kohalike laborantidega on kõik juudid maha lasknud. Aga selgub, et naise poeg, kes tema lahkudes oli 1-kuune, on ellu jäetud. Poisi vanaema andis lapse vahetult enne hukkamist ühe pealtvaatajast naise kätte. Hukkajad justkui millegipärast kartsid sea võõrast naist ega julgenud last ta käest ära võtta, et olevat nagu nõid vms. Juuditar läheb nüüd selle naise juurde oma poega tagasi nõudma. Nelja-aastane poiss teda muidugi ära ei tunne, aga võõrasema on veel palju enamat, kui lihtsalt nõid...

 

Emili Ruth Verona "Purim Story". Juuditari ja tema isa vahelt on mingil põhjusel must kass läbi jooksnud. Nad pole väikese 6-aastaseks saanud tütre sündimise järel kohtunudki. Aga nüüd läheb naine koos tütrega isa kutse peale vanemate kodulinna küla, et osaleda juutide püha Purimi karnevalil. Tema isa käitub vastu ootusi jahedalt ja silmitseb kuidagi eriti tähelepanelikult tütretütart. Pere kokkusaamine ei ole oodatult sõbralik. Aga siis kaotab naine karnevalil teadvuse (unerohu manustamine) ja ärgates on ta juba kinniseotult isakodus ning asi näib vilets. Saame teada, miks isa ja tütar omavahel läbi ei saa - asi on tütre lapse isas, kes on deemon, ja tütretütar järelikult bat-mazzik (mida iganes see ka ei tähenda). Isa on veendunud, et tütertütar tuleb seetõttu tappa.

 

Mike Marcus ja "In the Red". Ilukirurg Aaron Resnick on suures hädas ja depressioonis. Mängukirg ja kihlveobörs on tekitanud talle suured võlad, mis on üles ostetud vene maffia poolt, ja vene maffia pole just tuntud oma paindlike tagasimaksegraafikute poolest... Aaroni naine kulutab meeletult ja on mehe vastu külm. Üldse on kõik sitasti. Aaron käib üle aastate taas sünagoogis ja otsib rabilt hingeabi. Siis võtab temaga ühendust võlausaldajast autoriteet Oleg ja teeb ettepaneku, millest on raske keelduda. Aaronist saab n-ö must kirurg, kes vaestehaiglasse sattunud põhjakihist otsib välja sobivaid elundidoonoreid ja lõikab neid osadeks, et maffia illegaalsele elundidoonori ärile kaupa pakkuda. Töö eest väheneb vastavalt võlg Olegi ees. Aga surnud ei jäta kirurgi rahule.

 

Margret Treiber ja "The Hanukkult of Taco Wisdom". Autor on koomilise ulme ajakirja Sci-fi Lampoon toimetaja ja humoorikad nüansid kajastuvad ka selles jutus. Siin on "juudi õudus" ühendatud Cthulhu Mythosega. Juudi tüdruk on sõpradega söömas/joomas/narkot tarbimas, ent nad teevad tagasiteel metsa vahel autoavarii. Ootamatult ründavad neid sektandid (Synagogue of Starry Wisdom), kelle õpetuses on seotud ortodoksne judaism ja Nyarlathothepi kultus. Sekt näeb noorteseltskonnas head võimalust korraldada ohverdus oma jumalusele.

 

Ülejäänud juttude kohta loevad huvilised ise raamatust, mille väljaandjaks on Denver Horror Collective.

 
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Armastatud eesti kunstniku ja muuseumitöötaja A. Tassa kogumik "Nõiasõrmus" (alapealkirjaga "Fantastilised novellid") on valdavalt sõnarohke stiilieksperiment, mille eesmärk näib olevat lugeja kannatuse proovilepanek. Mitmed lood on siiski ladusamad, kuigi narratiivi mõttes üsna ebahuvitavad. "Suvitus mägedes" kuulub nende tavaopärasemas võtmes juttude hulka.
 
Siin on kujutatud puhkust Alpi mägedes, kus jutustajale tuleb külla Friedebert Tuglas koos "reisiseltsilisega". Reisiseltsiline on peategelasele võõras, aga tema nimi on Arthur Valdes. (Valdes on Tuglase loodud väljamõeldud kirjanik, kelle eluloolisi andmeid ta serveeris justkui tegeliku elu sündmustena.) Mees märkab, et Valdesel on sarnased vaated ja mõttekäigud, ainult too oskab mõtted lõouni mõelda, lahendusi leida, millega peategelane hakkama ei saa. Ta märkab veel, et Valdes kannab sarnaseid riideid nagu tema, samuti sõrmes sõrmust, mille ta oli varem kuhugi unustanud või kaotanud. Jääb mulje, et see reisiseltsiline on justkui tema teisik, kes pikapeale temaga identseks sulab:
 
"See olin mina, kahastatud teisendis, või õigemini ümberpöörduna, mina olin reflektsioonis, vastuhelgiks maaslamavalle. Siin lamas mu vaenlastest vihasem, kes oli minu lõppsihile jõudmatuse peegeldajaks, kelle langemine minu vabanemisega seotud, mis varjab eneses kaugusse viivaid teesid, seejuures peitumata olles, et need teed juba otsitud ja - leitud." (lk 124).
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Pealkiri on minu meelest väga vaimukas. Tegevus toimub tänapäeval ja loo tegelased on kursis ka Lovecrafti loominguga, aga miskipärast ei taha nad tõmmata seoseid "The Dunwich Horror'iga". Teisalt meenub mulle, et Dunwich tuleb hääldada "dannitš", mitte "danuitš"....  Lugu ise sarnaneb küllaltki sellele ammusele loole ja suurt originaalsuse võlu ehk sellest ei leia.
 
North Carolina karuperses elab üks kohalik eradetektiiv, kelle poole pöördub tuttav mees hädaga - tema alpaka on öösel pihta pandud. Ümbruskonnast on kadunud viimastel aastatel palju koduloomi ja kahtlus langeb eraklikule loomade kokkuostjale Whateleyle, kelle maal ei kasva rohi ega puud ja pole tal ka nii palju abihooneid, et loomakarja ära mahutada. Mees ise väidab, et tema müüd kallimalt edasi. Samal ajal on Whateley kirjutanud suurde linna ühele maagile, kellelt palub laenuks Necronomiconi. Maag (kes on nn valge maag), ei kavatsegi ohtlikku raamatut, vaid sõidab maale tuttava detektiivi juurde asja uurima. Koos kohaliku šerifi Bobi ja nõia kaaslasest kaarnaga minnakse Whateley farmi asja uurima ja hoitakse ära Yog Sothothi saabumine meie dimensiooni.
 
Jutustuse leiame antoloogiast "Tales of Yog-Sothoth" (Macabre, Inc, 2021).
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Armastatud eesti prosaisti E. Viljaranna jutt oleks 120 aastat tagasi kandnud ilmselt pealkirja "Saladusline sõrmus ehk õudne reis teispoolsusesse". Tolleaegsete teostega ühendab teda venivus ja igavus, aga eristab selguse puudumine.
 
Proloogis põletatakse keskaegne nõid ja ilmselt mitte põhjuseta, sest enne surma neelab ta alla müstiliste võimetega sõrmuse, mis hiljem kaasaegsesse Eestisse välja jõuab. Surev vanaproua annab selle peategelasest kinnisvaravalduse töötajale tingimusel, et see peab selle andma armastatud naisele, kes peab seda kandma päeval ja ööl. Peategelase naisega juhtub aga nii, et too paneb ööesel ihualasti ei-tea-kuhu minema ja jääb kadunuks. Mees läheb vanamuti juurde, kes on äsja surnud, aga saab surnu sõrmest sõrmuse kätte ja proovib seda kodus ise. Järgneb liikumine kuhugi paralleeluniversumi, kus toimuv on segane ja pikkadele kirjeldustele kalduv, väsitav. Ma ei suuda seda kirjeldada, kuigi lugemisest on möödas alla 20 tunni. Igal juhul saab mees seal napilt eluga pääsenuna endale oma naise keha. Ja naise sõrme raius ka vist maha, et sõrmust kätte saada vms. 
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Abielupaar on puhkusel väljamaal. Puhkavad saarel, aga käisid mandril ringi vaatamas ja nüüd on tagasiteel sadamasse, kust praamlaev nad üle peaks viima. Vestlusest selgub, et nad on napilt eluga pääsenud - riskantne möödasõit ja vastutulev suur reka. Sadamas teisi inimesi ei ole, kummalisele tüübile makstakse ülesõidu eest, nende auto on laeval ainuke. Ilm on udune, vastaskallast pole näha, aga sõit näib aina pikemaks vvenivat - mitte 20 minutit, nagu ette nähtud, vaid varsti juba tund aega. Pikapeale näib, et laeval pole peale abielupaari ainsamatki hinge. Lugeja hakkab kobamisi mõistma, et võib-olla nad siiski ei pääsenud reka käest eluga ja kas nad ei ületa mitte Styxi või Lethet...
 
Soomekeelne versioon "Vertaileva anatomiaa" on ilmunud 1994 antoloogiasarja "Kauhujen kirja" 5. osas.
Teksti loeti soome keeles
Silver Sära

Ellen Datlow' koostatud antoloogiasarja The Best Horror of the Year 14. osa (2022) sissejuhatuses ütleb koostaja, et käesolevas raamatus ilmunud lugudest on 9 juttu USAs, 6 UK-s, 3 Kanadas, 1 Uus-Meremaal, üks põhja-Iirimaal, üks Austraalias üks Saksamaal ja 1 Eestis elavalt autorilt. Väike guugeldamine sunnib arvama, et Eestis elab Gerard McKeown, kelle kodulehel on öeldud, et tegu on iiri kirjanikuga, kes "spends his time between London, England and Tallinn, Estonia". Tema nimi ja looming on mulle seni tundmata. Jutt ei ole mitte Eesti, vaid Iiri teemal ja on algselt ilmunud antoloogias The Black Dreams: Strange Stories from Northern Ireland.
 
Poiss sõidab jalgrattaga Põhja-Iirimaal maakohas maanteel, tal on koduni veel palju miile. Talle jõuab tagant järele mudane auto, mille juht avab akna ja küsib esiteks teed Ballymenasse. Poiss juhatab, aga sellega asi ei piirdu. Järgmine küsimus tuleb kellegi tuntud inimese kohta samast asulast. Siis veel küsimusi, nagu mälumäng. Auto sõidab aeglaselt poisi kõrval, päikeseprillides karvane juht meenutab hipit. Tagaistmel on veel keegi, keda poiss ei näe. Küsimused muutuvad tungivamaks, ent need puudutavad valdavalt kohalikku piirkonda, poliitikat ja sporti. Poiss kaalub ratta hülgamist või muul moel põgenemist, ent tema liigutused nähakse läbi. Teda hoiatatakse ähvarduse abil. Poolkobamisi vastab ta kõigile küsimustele õigesti, mispeale juht ütleb, et tal vedas, kümnest kümme. Võõras on kummaline, ta sõidab kogu aeg nii, et teele ei vaata - pilk on ainitiselt poisi näol. Auto annab gaasi ja poiss oksendab hirmust. Tasapisdi edasi liikudes kuuleb ta kaugemal eespool tulirelva laske. Ta jõuab teekraavis lebava surmaagoonias vanema naiseni, kellel ei vedanud...
 
Sugestiivsel hirmutundel põhineval jutul on muidugi lühema loo puhul nii vajalik puänt. Tahtmise korral saab "The Quizmasters'it" näha nii ulmelises kui ka mitteulmelises võtmes.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Viies raamat 6-osalisest "White Trash Zombie" sarjast.
 
Pealkirjas nimetatud zombi on 22-aastane hakkaja naine Angel Crawford, kes peab lahendama oma erilisest seisundist tulenevaid muresid. Hakkaja tibi, kes ei löö millegi ees risti ette. Ta on osa zombide Hõimust, mis tegutseb normaalsete inimeste seas, varjates enda olemasolu normaalsete eest arusaadavatel põhjustel. Peale selle on zombide olemasolust teadlik üks meditsiinikorporatsioon, kes sisuliselt on neile sõja kuulutanud. Zombide lemmiktoidu - inimaju - tarbimiseks on loodud tsiviliseeritud meetod: Hõimule kuulub matusebüroode võrk, tehakse ajusmuutisid jne. Probleem on see, et inimajud on neile hädavajalikud. Angel töötab poole kohaga kohtu lahkamiskambris, kust ta näppab võimalusel hallollust. Teise poole kohaga töötab ta zombi-doktori Nikase laboris, kust ta näppab jälle katselaboris valmistatud ainet V-12, mille sõltlaseks on ta saanud. Tuleb kindlasti mainita, et zombid on selles raamatus positiivsed tegelased ja halvemaid isikuomadusi kehastavad pigem tavainimesed.
 
See on hoogne ja seikluslik romaan väiksemas linnas, kus toimub kahepäevane Zombifest koos uue temaatilise filmi esilinastusega. Vormiliselt keerleb sündmustik filmi produtsendi tapmise ümber, kelle laiba juurest ei leita tema pead. Angel otsustab Hõimu juhtkonnast sõltumatult asja uurima hakata.
 
Keerulise süžeega märuli põhihoovus on siiski vaimukus, huumor, mis tugineb valdavalt peategelase punkarlikule mõttelaadile ja teravale keelele. Palju on seoseid varasemate osadega, nii et kõigi osaliste minevikusuhted jäävad hoomamatuks. Lool on õnnelik lõpp.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Töötukassasse tuleb luupainaja. Tal on probleem, et ta ei saa enam oma traditsioonilist tööd edasi teha. Tema objekt - 46-aastane ärimees, raudse närvikava ja kurameerimisaldis linlasest ärimees - ei reageeri vaatamata luupainaja pingutustele nii, nagu tava ette näeb. Kuidas too ka ei pingutaks ja rõhuks, mitte mingit reaktsiooni, ainult mõnuledes pomisetud: "Issand, kui hea, äkki saaks turja pealt ka pisut..." Painaja on meeleheites. Aga töötukassa konsultandil on lahendus - väike ümberprofileerumine moodsa aja nõuete kohaselt. Suunamudimine...
 
Lühike ja vaimukas jutt, mida oleks võimalik ilmselt ka anekdoodi formaati suruda.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Armastatud armeenia ulmekirjaniku G. Markosjan-Käsperi neljas romaan kuueosalisest sarjast jätkub sealt, kus eelmine pooleli jäi. Palju on tegelaste meenutusi ja arutlusi varasematest sündmustest, nii et parem on eelmiste osadega tuttav olla. Kõige rohkem nähakse sündmusi maalase Dani silme läbi, ent keskne kangelane on siiski Maran, kes on peaaegu täiuslik inimene - tark, kõrge moraaliga, hea välimusega, füüsiliselt ja seksuaalselt võimekas, aus, napisõnaline.  
 
Romaan on ülimalt dialoogirohke, tegelased arutlevad kogu aeg omavaheliste suhete, meessoo ja naissoo suhete, eetika üle. Ollakse küllaltki tõsised. Esimene pool raamatust ongi põhiliselt taoline arutelu. Palju tähelepanu on kevzel. See on selline keha valitsemise viis, mis võimaldab arendada lihaseid ülimalt tugevateks. Oluline rakendusala on seks, kus täiuse saavutanud mehed on ülimalt hinnatud. Maran ongi üks neist meestest.
 
Teises pooles lendab 5-liikmeline luureseltskond planeedile Edur. Seal esinetakse kohalike ränduritena ja ujutakse kohaliku aristokraatia külje alla, et kohalikust ühiskonnast rohkem teada saada. Jälle võimusuhted, meeste ja naiste suhted, teistmoodi arenenud inimkoosluse eetilised tõekspidamised. Sel planeedil on ühiskond umbes 16.-17. sajandi Maa ühiskonna tasemel ja väliselt üsna harmooniline, aga omade küsitavustega. Põhiküsimusele - kust inimkond alguse sai ja kuidas ja kuhu levis - vastust siiski ei saada.  
 
Dialoogiküllast romaani on kerge lugeda. Tuleb meeles pidada, et flaier ei ole mitte reklaamleht, vaid hõljuk... Paatoslikkus ja dramaatilisus meenutasid mõnevõrra justkui Ladina-Ameerika seebisarja.
Teksti loeti vene keeles
4.2023
Silver Sära

Armastatud eesti ulmekirjaniku A. Alliksaare näidendis on 3 vaatust ja 8 pilti, mahub 70 leheküljele. Aeg 19?? ja tegevuspaikadeks reisilaev Suures ookeanis ja nimetul saarel. Ühtegi meile tuntud kohanime teoses ei mainita.
 
Laeval reisivad muuhulgas mõned teadlased ja arstid, maalikunstnik ja veel üks segase sotsiaalse staatusega mees Aurelius, kes torkab silma fatalistliku intelligentsusega. Mingil hetkel ilmuvad laevale lenduriülikonnas mehed, kes kahtlustavad, et läheduses on merre maandunud võõras rakett ja sealt on keegi pardale ilmunud. Umbes samal ajal vajub laev (justkui) teadmata põhjusel põhja ja või siis ka mitte. Igal juhul pääsevad viis inimest Nimetule saarele. Enda arust on nad seal mingis koopas, mille avaus sulgub ja avaneb, aga saabunud saareelanik teatab, et nad on draakoni seedetraktis ja draakon kannatab nende tõttu. Draakoni kõhust pääsetakse siiski lihtsalt ja tutvutakse kummalise miniühiskonnaga saarel, millel puudub arusaadav seos meile tuntud inimühiskonnaga. Näiteks esimesel "läbiotsimisel" konfiskeeritakse ühelt merehädaliselt keelatud "esemed": üksteist tuhat soovi, viis tuhat vissada kiindumust, 330 oletust, 26 tunnet, 14 mäletust, 10 kahtlust 2 mõtet ja üks veendumus. Inimestest ja robotitest koosneva elanikkonna elukorraldus sarnaneb koomilisele absurdile, aeg-ajalt kantakse maske jms. Mingil hetkel tuleb teade, et robotid on Kuul mässu tõstnud ja tapnud asehalduri ning tuleb plaan minna sinna korda looma. Aga enne tuleb miskipärast surra. Siis ollakse jälle tagasi endisel laeval, mis on justkui töökorras ja arutatakse, kuidas saarelt pääseti.
 
Et näidend on ilmunud Loomingu Raamatukogus, siis tuleb ilmselt eeldada, et selles on Tähendust, Sümboleid, Sügavust jms. Alliksaar kuulub vist nende kirjanike hulka, kelle teoste kohta midagi halba öelda ei tohi (ilma et sind ennast lolliks tembeldataks), mistõttu soovin vaid edu tuukritele selle teose sügavustes tuhnimisel.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Bakuu, aasta on umbes 2010. Kuuekümnenda eluaasta ületanud Marinitsa Yuberjan läheb kohvikusse, et oodata kaugelt Iirimaalt saabuvat külalist. Marinitsa on endine armeenia päritolu aserbaidžaani näitleja, ent ta on mängimise ammu-ammu, juba nõukogude ajal lõpetanud. Seepärast on asjaolu, et keegi võõras iiri mees on ta üles otsinud ja Bakuusse kohale sõitnud, naisele arusaamatu. Kohale saabub vanemapoolne mees, kes räägib, et ta on Püha Laatsaruse Vennaskonna liige ja tal on oma ordu poolt ülesanne välja selgitada ühe nende kunagise "venna" võimalik pedofiilne käitumine. Üks Iirimaa ajaleht on haisu ninna saanud ja kavatseb asja avaldada, juhul kui vennaskond kindlalt vastupidist ei tõenda. Juhuse tõttu on leitud selle Briain O Liami nime all esinenud mehe foto aastast 1962, kus too on koos näitlejatega Bakuus, Pan-Soviet Playersi nimelise teatritrupi etendusel Bakuu Vene Teatris. On teada, et 1962. aasta suvel mängis see trupp Horace Walpole'i näidendit "The Mysterious Mother" ja asi lõppes suure seksiskandaaliga. Preester tahab teada, kas siis juhtus midagi või ei juhtunud.
 
Marinitsa ütleb kohe alguses, et kavalehel olev näitlejanna nimi M. P. Jurebian ei ole mitte tema, vaid tema kadunud ema, kes oli samuti näitleja. Tema oli sel aastal 12-aastane ja emaga kaasas. Naine ei taha kuidagi meenutada ligi neljakümne aasta eest juhtunut, aga valusad mälestused tulevad. Tulevad veel ka tema ema mälestused sõja ajast, aserite räiged vägistamised ja tapmised Mägi-Karabahhias ja muu. Tollal Alim Ibrahimi nime all esinenud produtsent üritas Bakuus tõepoolest tüdrukut vägistada, ent jõhker plaan ei õnnestunud uskumatu ja üleloomuliku vahelesegamise tõttu. Lühidalt kokku võttes ilmusid teatrisaali ja hiljem seksiurkasse mingid inimesed minevikust, kes näisid olevat pärit sellest samast Walpole'i näidendist (1768). Nende verine kättemaks näis olevat kättemaks ka naise ema vägistamise ja kannatuste eest.
 
See lugu on tugeva ja sugestiivse atmosfääriga. Põhiliseks muljetavaldavaks faktoriks on kaitsetute armeenlannade ja noore tüdruku üleelamised, mida on kirjeldatud üsnagi naturaalselt ja usutavalt. Pakun kobamisi, et autor on ise Aserbaidžaanis käinud, kuigi mina ei ole ega oska seetõttu väga julgelt hinnata, kui realistlik on linna ja teatri kirjeldused.
 
Jutustusel on väike seos ka Eestiga. Nimelt on mainitud teatrietenduse kavalehel näitlejate nimet ja näib, et Pan Soviet Players pidi esindama paljude NSVL-i rahvaste kogumit, sest kõik nimed kuuluvad reljeefselt eri rahvustesse. Ja nende hulgas on ka B. Rahuoja, kes mängis Walpole'i näidendis preester Bendeicti.
 
"Mad Matinee in Baku" on ilmunud ulmebibliofiilidele hästi tuntud Rumeenia ühemehe-kirjastuses Ex Occidente Press, kasutades ühte oma imprint'idest Passport Levant, trükiarv 100. Lühiromaanist (mis võib olla ka romaan, kuna teksti mahub sajale leheküljele) on ilmunud ka ümber töötatud versioon pealkirjaga "Matinee in Baku" Poweri kogumikus "Azerbaijan Tales" (2021), mis sisaldab kolme lühiromaani ja ühte poeemi. Aga mille poolest see teine versioon erineb, ei tea. Kirjastuse tutvustuse järgi on need lühiromaanid "dekadentlikud".
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Armastatud eesti näitekirjaniku M. Tänava näidend keerleb ühe autori meelismotiivi ümber - surnute ülestõusmine. Surnuaiavaht, tema tütar, surnud mees, okultist ja Vaim - kahe vaatuse ja viie pildi peale tuleb kokku pigem keskpärane lugu. Arvatavasti ei oleks ka tavalise proosavormi kasutamine sellest asjast mingit head asja välja võlunud, näidendina seda enam.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Armastatud eesti ulmekirjaniku Krista Kajari näidendi tegevus toimub "nagu ikka taolistes lugudes N riigi pealinnas x laiuskraadil. Ajas aga ei saa eksida - see on meie aeg." Tegelastel on rahvusvahelised nimed, aga et kahe keskse karakteri nimedeks on Crathes ja Titus, siis ei saanud lugemise ajal lahti tundest, et viibin Vanas Roomas, kuigi miski muu peale kahe nime seda ei kinnitanud. Igatahes kapitalistlik riik ja mitte USA.
 
Crathes on nooremapoolne psühhiaater/biokeemik, kes katsetab rottide peal imerohtu. Aine ülesanne on mõjuda psüühikale nii, et selle manustamise järel tuleb patsiendile sisendada midagi... ükskõik mida, ükskõik millist seisukohta või teooriat ja inimene jääb seda uskuma. Crathes tegutseb heas usus - ta loodab, et kõike seda, mida inimesed on seni tajunud negatiivsena (nt oma haigusi, muresid jne), tajuvad nad vastava medikamendi ja selle järgneva sugereerimise järel positiivsena. Inimkond vabaneb kõigist hädadest, kuna neid ei tajuta enam hädadena. Idee järgi saab inimkonna ka sõdadest vabastada.
 
Titus on ajaloolane, Crathese korterikaaslane. Tema teeb oma eksperimenti. Tal on plaan kujundada üks lihtne maanoormees tippkirjanikuks, kuigi tollel maapoisil on hoopis rohkem annet laulmisele. Titus teeb oma teaduslikke katseid n-ö põlve otsas oma korteris ja Titus finantseerib teda oma vähestest säästudest. Et eksperiment saaks minna suurematele loomadele, sh inimesele, on vaja rohkem raha ja katseloomi. Crathese katsetest teavad ainult tema ise ja Titus, või vähemalt nad arvavad nii. Siiski on riigivõimul silmad ja kõrvad ning ühel päeval murravad nende korterisse/laborisse sõjaväelased ühe kindrali juhtimisel. Crathesele tehakse ettepanek jätkata hästi finantseeritud katsetega riigivõimu käsutuses või lõpetada üldse oma tegevus.
 
Teadlasel ei ole soovi oma valmivat imerohtu sõjaväe kasutusse anda ja ta on suures hädas. Titusel valmib plaan: kuna aine on sisuliselt valmis, tuleb kogu riigi elanikkond sellega nakatada ja panna seejärel kõik uskuma, et uueks riigi presidendiks tuleb valida Crathes ja peaministriks Titus. Nii moodustaksid nad ise riigivõimu ja ülejäänud oleksid vaid kuulekad orjad. Laiahaardeliseks manustamiseks kasutatakse veevõrku ja plaan õnnestubki. Riigi elanikest jäävad ainest puutumata ainult mõned üksikud inimesed.
 
Plaani teostamise üksikasjadest läheb autor targu mööda: kuidas ikka on võimalik kogu riigi elanikkonnale ainet nii võimsalt organismi viia? Kuidas toimus sellele järgnev sugestioon? Kuidas jõudis see kogu elanikkonnani? Kas mingit väidet uskuma pandud inimest on võimalik vastupidise jutu ajamisega jälle teist asja uskuma panna?   Nendele küsimustele on raske vastust leida ja nende vastuste vältimine tekitab paratamatult ebausutavuse tunde. Arusaadav, et autor püüab oma hoiatusloos lihtsalt näidata, kuidas kaks inimest, kes muutuvad pärast nii võimsa relva enda valdusesse saamist diktaatoriteks, kes kasutavad autoritaarrežiimi jõhkraid võtteid. Märkimisväärne osa dialoogist keskendub eetilistele küsimustele, aga teatavate tehniliste detailide lisamine oleks andnud moraaifilosoofiale tugevamat vundamenti. Väga originaalne ja huvitav see lugu ei ole.
 
Krista Kajari (ristinimega Eha Pirso) näidendil on mahtu 85 lehekülge ja see on ilmunud raamatus "Eesti näidendid 1977-1979" (Eesti Raamat, 1981).
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Armastatud iiri kirjaniku Albert Poweri lühiromaani tegevus kulgeb 1700-ndate esimeses pooles. Sündmusi on kirjeldatud osaliselt ajaliselt tagurpidises järjekorras.
 
Dublini linnavaht satub öösel peale sündmusele, kus hulkuvate koerte kari tapab neegripoisi. Poiss on kummalise organismiga - tema nahk meenutab pigem puukoort ja juuksed pigem puuvõra.  Saab teatavaks, et poisi isa on reisihimuline kaupmees Ignatius O'Brien. O'Brien puuakse kohtu otsuse põhjal. Toimuva asjaolud saavad lugejale selgeks valdavalt O'Brieni surmaeelse kõne, tema pihiisaks olnud preestri kirja ja ühe O'Brieni orjatari kirja kaudu.
 
Kaupmehele oli avaldanud sügavat muljet ühe Armeenia müstiku jutt, kus too väitis, et pärast inimkonna kadumist Maa pealt võtavad siin võimust need, kes olid siin juba enne inimesest - puud. Hiljem ühel jahilkäigul Dublini lähedal sattus kaupmees vihma eest varju otsides suurde koopasse, kus maa all kasvas väga kummaline puu: hulk juuri kasvab püstloodis, tüvi algab palju kõrgemalt ja seal oli veel muid veidraid iseärasusi. Kaupmees sai nägemuse, et siin on tegu puuga, mis võimaldab luua inimese ja puu hübriidi. Et kui luua puudele sarnanev rass, siis on võimalik pärast inimkonna hukku planeedile püsima jääda. O'Brien seob ühe oma orjatari koopasse puu külge kinni ja puust imbuvad naise tuppe erilised mahlad ja muud asjad, millega tal õnnestubki luua üks õnnetu hübriid, keda ta kuuris kinni hoiab. Mees püüab veel mitme naisega, keda ta pettuse või raha teel puu juurde viljastuma viib, ent rohkem järglasi tal saada ei õnnestu.
 
A.Power armastab rasket teksti - pikad laused, arhaismid, keerulised konstruktsioonid, üldiselt: kõrgkirjandus meelelahutuskirjanduse süžeega. "Snaggle-thread" ei ole selles mõttes veel mitte kõige piinavam tekst ja häda korral saab seda ka ilma sõnaraamatuta lugeda. Neli miinus. Lugu on ilmunud Poweri kogumikus "Georgian Gothic. A Novella Quartet" (Obelisk House, 2014).
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Armastatud rumeenia kirjaniku Mircea Eliade jutustus doktor Honigbergerist ja härra Zerlendist on kirjutatud enam vähem konservatiivse õudusjuttu formaadis. Bikarest, 1934. Minajutustaja, keda teatakse kui oriendihuvilist humanitaari, saab kirja ühel naiselt. Too palub teda läbi vaatama tema surnud mehest maha jäänud raamatukogu ja märkmeid. Raamatukogu koosneb pöörasest hulgast Oriendi, eriti India teemalistest kirjandusest, mis teeks au igale antikvariaadile. Esikohal on joogat, levitatsiooni, alkeemiat ja muud okultistlikku ning trastsendentaalset puudutav. Märkmetest on olulisemal kohal kellegi dr Honigbergeri elu ja tööd käsitlevad ülestähendused. Honigberger oli süvenenud joogasse ning muudesse teadvuse ja keha seisundit muutvatesse praktikatesse ning kadunuke oli püüdnud ilmselt Honigbergeri katseid järele teha. Ühel hetkel saab minajutustaja teada, et kadunuke ei ole tingimata surnud, vaid jäänud lihtsalt ühel hetkel kadunuks - läks õhtul voodisse ja hommikul ei olnud. Tema lesk püüab aga ilmselt teada saada, mis tema mehega juhtus.
 
Tekstis on palju samskritikeelseid termineid, mida loo lõpus on selgitatud. Lugu võiks saada ka maksimumhinde, kui pole ebavajalikult üle keertaud topeltpuänti.
Teksti loeti eesti keeles