Kasutajainfo

Jaan Tepp

1966 -

Teosed

· Eva Koff ·

Kirgas uni

(romaan aastast 2021)

Hinne
Hindajaid
0
0
1
0
0
Keskmine hinne
3.0
x
Silver Sära
30.11.1969
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Suurepärane lugu ulme vanimast, hinnatuimast ja väärikaimast alamžanrist.
 
Advokaat saab kirja vanalt armastuselt, kes kutsub teda kiiresti enda juurde maahäärberisse. Tema abikaasa on haige, aga ilmselt mitte füüsiliselt haige, ja naine on hädas. Kohapeal selgub, et majaperemees tunneb seletamatut hirmu, vahib pidevalt ühele küljele, võpatab iga krõpsu peale. Tema vestlusteemades on hakanud domineerima kohalik (Šotimaa) vanem ajalugu, paganlikud riitused, roomlaste ajajärk. Ta on soetanud koju haruldase Justinianuse büsti. Lõpuks soostub ta oma murest rääkima: ta tajub enda lähedal mingisugust varikuju, kelle kohta ta on veendunud, et see on Kurat ise. Kurat ei jäta teda rahule ja väidetavalt poeb ka tema kehasse, kui mitte pole seda juba teinud. (Ka keiser Justinianus oli väidetavalt Saatanaga lepingu sõlminud.) Advokaat peab juttu hullumeelsuseks, ent nii tema kui ka kohalik vaimulik hakkavad samuti tajuma hirmutunnet ega oska seda kuidagi seletada. Sündmused ja hirmud kulmineeruvad mõne päeva pärast sellega, et n-ö seestunu tormab kodust välja mägede ja soode maastikule, kus siis teda kätte saada püütakse ja kus selgub, et asi ongi tõsisem kui tavaline vaimuhaigus.
 
  Justkui mitte väga põnev sisu, aga kui sugestiivselt edasi antud - ega minu sünopsis ei saa kirjaniku haarava sulejooksu vastu. Jutus on palju šoti murrakus või šoti päritolu sõnu, mistõttu sõnaraamat on lugemisel tarvilik.
Teksti loeti inglise keeles

Gerald Deane on arst, kes loo alguses saab kokku lapsepõlvesõbraga. Vestlus läheb üle igavese elu võimalikkusele, teadvuse püsimesele pärast füüsilise keha surma. Deane'il on rääkida kummaline lugu iseendast, mis moodustab mahuliselt suurema osa sellest jutust.
 
Deane'il on nõrk tervis seoses asjaoluga, et tema veri ei hüübi eriti, mistõttu on ta vastuvõtlik ka väiksematele traumadele. Ta on mures, et kui temal n-ö minek tuleb, siis naine ei saa temata hakkama, eriti majanduslikult. Naisega on neil aga väga tihe vaimne side ja arst on harjutamise teel ära õooinud telepaatilise sideme abikaasaga - ta suudab edastada (ka kauge distantsi taha) oma mõtteid naisele. Naine smasugust võimet omandada ei pole suutnud. Ühel õhtul saab Deane infarkti ja sureb. Tema teadvus eraldub kehast. Selle erilise seisundi kirjeldus on üsna pikk ja üle keskmine huvitav. Mingil hetkel mõtleb surnu kehatu teadvus, et kui ta suudaks naisele edastada kutse tulla tema kabinetti, kus surnukeha on, siis saaks abikaasa ehk teda elustada, sest möödunud on veel üsna vähe aega. Arstil on kapis ka elektriline seade, mis saab kahte elektroodi kehasse isestades anda kergeid elektrilööke. Ütleme siis, et elektrišokiaparaat, mis loo kirjutamise ajal oli veel ulme. Plaan õnnestubki ja tundidepikkuse elustamise järel naaseb "hing" kehasse.
 
Jutu paremad osad on inimese tajude toimise analüüs ja võimalused kogeda ümbritsevat ilma viie meeleta, vaid otsekui üheainsa tunnetusliku meelega. Peategelase mure ja ja armastus naise vastu annavad loole ka üsna tundelise varjundi, kuigi tekst on üle keskmise meditsiinilis-filosoofiline.
 
Charles Romeyn Dake oli tuntud Ameerika homöopaat ja ta oli ka ajakirja Homeopathic News (kus lugu ilmus) toimetaja. Looga samas numbris on ka artikkel temast kui arstist ja inimesest. Selles artiklis on tema sünniaastaks märgitud 1850, nii et siia väike küsimärk. Dake'i ilukirjanduslikuks panuseks jäi 2 juttu ja üks romaan - "A Strange Discovery" (1899), mis on järg E. A. Poe "Arthur Gordon Pym'ile". Dake sooritas 1899. aastal enestapu, kui oli saanud teada, et põeb vähki. Ta oli abielus, võib-olla ta naine jõudis, võib-olla elab tema teadvus edasi...
Teksti loeti eesti keeles

"Dark Chamber" on gooti stiilis romaan ja liigitub ilmselt ka nn hullu teadlase alamžanri. Tegevus kulgeb umbes romaani kirjutamise ajal USAs, kus peategelane, 30-aastane muusik, on kutsutud tööle ühte maahäärberisse. Häärberis elab jõukas härra, nimeks Richard Pride, kes püüab leida kinnitust oma teooriale nn esivanemate mälu säilimise kohta iga elusolendi (ala)teadvuses. Selle teooria üsnagi tuntud osa on see, et teatavad aistingud (lõhn, heli, pilt jms) ergastavad mingisuguse mälestuse minevikust, mille inimene on juba ammu unustanud või mida ta pole teadlikult kunagi mäletanudki. Teooria tundmatu osa liigub ajas veel tahapoole, kus stimulantide (peamiselt narkoained) saab inimese teadvuse viia esivanemate teadvusega ühte ja näha kauges minevikus toimunut. Sealhulgas ajast, mil inimene polnud veel inimenegi, vaid nt mingi vee-elukas.
 
Oma minevikku uuriv hr Pride on palganud endale palju agente, kes peavad ajama jälgi tema minevikus toimunud sündmuste kohta, mida ta ise enam ei mäleta. Muusikust peategelase roll on aga mängida "teadlasele" muusikapalasid, mis ergastavad mingeid mälestusi, samuti jälgida, et narkodoosid halvasti ei mõjuks. Häärberis elavad ka peremehe 40-aastane abikaasa ja 20-aastane tütar, kes mõlemad sobivad muusikule vanuse mõttes ja majas viibitud 5 kuu jooksul jõuab ta armuda mõlemasse. Eriline subjekt on veel majavalvurist tige koer Tod (Surm), kelle käitumine ei allu tavaarusaamadele selle loomaliigi tavadest.
 
Häärberi ja selle elanike kohal hõljub mingi salapära, mingi saladus, ja see ei näi olevat seotud ainult majaperemehe ebahariliku mineviku-uuringuga.
 
Romaani on taevani kiitnud H. P. Lovecraft, kirjutades muuhulgas Clark Ashton Smithile: "God, but I'd give three-fourth of my soul to be able to write a book like that - with all sorts of shades of macabre mood poignantly crystallised without the least trace of extravagance or slipping-over!". Paraku ei jaga mina Lovecrafti muljeid ja romaani lõpule jõudes sain teada, et minuga ühte moodi mõtlesid ka paljud omaaegsed kriitikud. Nimelt on "Dark Chamberi" 2005. aasta kordustrükile lisatud autori essee "Logodaedaly" (ilmunud 1927 Book Notes Illustrated' is), milles ta vastab kriitikutele, eelkõige selle romaani, aga ka eelmise ("God Head") stiili ja sõnakasutuse kohta. Põhiline probleem on selles, et paljulubav miljöö ja sündmustik mattub raske stiili alla - et autor on kirjutanud raamatu selleks, et näidata, et ta oskab niimoodi kirjutada. Et tekst on justkui stiilivõimekusega uhkustamisega ("show-off"), kus autor valib sihilikult ebaharilikke sõnu ja see ei mõju loomulikult. Üks kriitik ütles "I am afraid he occasionally endangers his reader interest by doing so". Cline selgitab, kuidas ja miks ta niimoodi kirjutab, ja ütleb, et tema meelest on siiski loomulik niimoodi kirjutada. Ta toob võrdluse kõrtsiolukorraga, kus baaridaami poole tuleb õlle tellimiseks kasutada lihtsaid sõnu, aga kirjandus on midagi muud: kõike ei pea lihtsalt ette nämmutama ja võib-olla on mõnda raamatut, lauset või lõiku lugeda mitu korda, et selle tähendus või impressioon kohale jõuaks. Üldiselt ütleb ta üsna otse, et keelekasutusele etteheiteid tegevad kriitikud (sh siis ka mina) on baaridaami tasemel. Samas on tema essee keelest ja selle seosest muusikaga väga huvitav - ka romaanis on muusika küllalt olulisel kohal.
 
Olgu, ma tean, et mulle ei meeldi rskepärane stiil ja postmodernistlik "intellektuaalsus" jne ja las ma siis olen ka baaridaami tasemel tüüp. Lisaks stiilile ei olnud aga õnnestunud ka loo lõpp, kus 2 või 3 enesetappu ning peategelase lahkumine häärberist koos 20-aastase peretütrga panid lihtsalt pead kratsima. Mulle näib see romaan mingis mõttes minetatud võimaluste loona. Raamatul oli arvatavalt mõju tolleaegsetele kirjanikele ja varsti pärast selle ilmumist kasutasid seda nn rassimälu või esivanemate mälu motiivi ka C. A. Smith, Henry Whitehead, Donald Wandrei, Lovecraft ja 20 aastat hiljem ka August Derleth.
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Aasta on umbes 2080. Maalaste kosmoselaev kapten Carlsseni juhtimisel leiab ilmaruumist mahajäetud hiiglasliku (80x50 km) võõrtsivilisatsiooni laeva. Laevas on mh mõnikümmend inimesesarnast olevust, kes näivad viibivat letargias või vegetatiivses seisundis. Otsustatakse  kolm tükki Maale kaasa võtta - kaks mees ja üks naine (naine on väga seksikas, ka seljali lebades on tema rinnad vetruvad ja kikkis). Paraku osutub see otsus valeks, sest tegu on vampiiridega, kes otsivad võimalusi elusorganismide elujõu endasse imemiseks. Palju juttu käib lambda-välja ümber, mis on elusorganismi tunnus. Vampiirid hülgavad oma kehad ja hakkavad hüppama ühe inimese seest teise sisse. Süümepiinu tundev kapten Carlssen hakkab koos ühe teadlase ja politseišefiga vampiire jälitama, mis pole aga lihtne, sest väliselt midagi tuvastada ei ole. Jama ka see, et üks vampiir seestub Suurbritannia peaministrisse. Lõpuks läheb kõik siiski hästi.
 
Seda lugu on mingil määral huvitav lugeda, aga lõpus keeratakse peale mitu keerulist puänti ja ega ei viitsinudki meelde jätta, mis kogu selle segase loo taust oli. Natuke pani muigama, et kuigi inimkond või tiirutada kauges kosmoses, näib Maa peal romaani kirjutamise ajaga võrreldes olevat suurim tehniline saavutus videotelefon (telescreen), mida saab aga kasutada ainult lauatelefoni põhimõtte, st ruumis, kus see juhtmega seina küljes on.
Teksti loeti eesti keeles
10.2021

Jaan Tepp - kui ta just pseudonüüme ei kasuta - ei ole peale "Taalri" rohkem ilukirjanduslikku proosat avaldanud. Seda arvesse võttes on "Taaler" muljetavaldav saavutus, mille kallal on autor ilmselt palju vaeva näinud. Romaanist on ilmunud aasta pärast esmatrükki ka teine, parandatud väljaanne, mis lehekülgede arvu järgi otsustades on umbes viiendiku võrra lühem (vastavalt 491 ja 408 lk). Mina tutvusin selle lühema versiooniga. Väljaanded on erineva kujundusega, aga mõlemat kujundust tuleb kiita - ma poleks seda raamatut ilma sümpaatse kujunduseta ostnud.  

Sündmused kulgevad umbkaudu 1790-ndatel Vahemere-äärsetes maades, peategelasteks 19-aastane nooruk Gianni ja johanniitide ordu meister Quirino. Gianni asub Amalfis laevale, et saada elukogemust ja põnevust jne. Et see reis kujuneb nii pikaks (üle poole aasta), ta veel ei tea. Laeval tutvub ta reisijana kaasas oleva Quirinoga, kelle missioonis segunevad usulised, poliitilised ja salakuulaja funktsioonid. Kahte meest ühendab aga eriline võime, mida võiks lihtsustamise mõttes nimetada ka telepaatiaks: see on oskus tajuda (ja tahte suunamise teel seda taju suunata) teise inimese mõtteid või tundeid, nii et need vormuvad sõnadeks või nägemusteks. Selle "telepaatia" abil saavad selle valdajad suhelda, samuti vajadusel "sulguda" teiste võimalike telepaatide eest. Sõna "telepaatia" romaanis ei kasutata ja nähtuse kirjeldamisel on abi otsitud mõistetest "muster", "küünitamine" jms. Selle seisundi kirjeldamisel on kaldutud kohati sõna- ja kujundirohkusse. Romaanid esineb ka üks samasugust mõttelugemist ja mõttesuhtlust valdav ronk.

 

Johanniitide meister näeb noores Giannis potentsiaali ordu liikmena ja algavad sellesuunalised mõjutamised. Gianni ei tea isegi, mida ta tahab - mõtted on pigem maha jäänud pruudi juures.

 

Igal juhul algab veel enne laevale asumist seikluslik rännak, kus ei puudu märatsevad kaptenid, laevaõnnetus, sattumine Aafrikasse, peategelaste orjaks müümine, napid pääsemised ja põgenemised. Sedasi ühte lausesse kokku võetuna võib jääda mulje, et tegu on tempoka seikluslooga, ent pigem oleks täpsem sõna "staatiline". Tegu on trükitehnilises mõttes tiheda tekstiga ja kui 400-le või 500-le lk-le paigutada umbes 10-15 teravamat  sündmust, ei anna see veel ilmset efekti. Tempot pidurdab mu meelest üksikasjalik (ja vist ka asjatundlik, aga mind on kerge petta, sest ma olen ise neis asjades võhik) olude kirjeldus.  Autor näib olevat end põhjalikult kurssi viinud rohkem kui 200 aasta taguse ajastu ja võõraste maade poliitika, geograafia, ühiskondlike suhete, religiooni, looduse, arhitektuuri, tarbeesemete ja eriti merenduse/laevandusega. Kõike seda on kirjeldatud põhjalikult ja küllaltki tegevusega seotult, nii et see ei mõju ebaloomulikult. Tempot võtab see siiski maha (mis pole etteheide). Lihtsalt üks tekstilõik, mille produtseerimiseks tuleb minu meelest eelenvalt teemasse süveneda (lk 334):

 

Felukisarnaseid aluseid oli mitu, enamasti peenemas nikeduses, puhtamad ja paremini sätitud ning üks köitis Gianni tähelepanu siidsiledaks lihvitud pähklipuust plangutuse ja õlitatud pindadega. Kõik kinnitusotsad olid heledad ja kulumismärkideta - nagu üksteise kõrval rõngasse puhitud valged magavad maod. Plangutuse ja teki liitekoht olid tugevdatud kollase metalliga ning tulliaugud valatud kiiskavast messingist, reelinguserv kaetud sama kollase ribaga ja ja kruviaugud tasaseks poleeritud. Paadipõhi oli kaetud punasest puidust pilsivõrega, takistamaks külaliste jalgade niiskumist. Laeva esiotsas oli kinnine tekk kahe punutud korvtooliga ja tagaosas kinnine kajut ning pikendatud tüür jooksis kajutilaele, neli paari aere oli paigutatud kahele poole masti.

 

Tegevuse paigutamine kaugele maale ja kaugesse aega on ilmselt üks põhjusi, miks see lugu mind hoolimata usutavast kohavaimu tunnetamisest siiski üsna külmaks jättis. Kauge minevik, võõrad probleemid. Ajalugu ja poliitika mõjuvad pigem vastumeelselt. Teppi keele- ja kujundikasutus on silmatorkavad, võib-olla kohati isegi üleliia (lk 352): "Hommikuvalgus hiilis kohale sama vaikselt kui meeste väsimus, nagu salamõrtsukas lustimisest väsinud haaremisse, tõmmates siidpeenelt terava noaga üle emiiri ebasoosingusse sattunud naiste kulmude. /.../ Hommikuhahetust võeti nagu paratamatust, midagi, mis tuleb nagu peigmehe ootamisest tüdinud mõrsja, kes veinilõhnalist armsamat enam armastada ei suuda ja kes kustunud sädet enam üles ei saa ning kirele lihtsalt selja keerab." No on ju kuidagi ülepingutatud kujundid.

 

Tegelaste kõnepruuk tundub olevat õnnestunud, ei ole ülekonstrueeritud arhailisust. Ühes kohas kahtlesin, et kas 19. sajandi lõpul oli kasutuses sõna "alateadlik", ühes kohas mõtlesin, et kas retooriline "Mis mõttes?" ei ole ikka mitte viimase kümmekonna aasta noortepärane trendiparool ja veel ühes kohas jäi pilk peale väljendile "põgene, vaba laps", mis seondub mulle aastaga 1969...

 

Gianni ja meistri lugu jätab mulje otsekui pikemast initsiatsiooniriitusest, meheks saamisest, või isegi omapärasest armeeteenistusest (6 kuud). Lugedes ei ole selge, kuhu see kõik peaks välja viima, aga lõpule - kus ei ole erilist puänti - jõudes oleks tahtnud selle omapärase staatilise seiklusloo sees näha mingit originaalset või eriti huvitavat käänakut, ideed või midagi sellist. Seda ei olnud. Kõik otsad justkui lõpuks sõlmiti (kuigi lõpplahendus võiks lubada ka järge), ent vaimustust ei tekkinud. Justkui peavoolu ajalooteemaline romaan. Natuke vanamoodne, aga ei midagi eriist. Tekkis mõte, et kui autor oleks rakendanud oma kirjanduslikku annet ja süvenemisvõimet tänapäeva või lähimineviku Eestisse paigutuva tegevusega romaanis, oleks see oletatav raamat äratanud tähelepanu ja saanud kiidusõnu n-ö tõsist kirjandust austavate kriitikute käest. Aga see on niisama uitmõte, sest arusaadavalt ei olnud tegevuse viimine just sellesse aega, kohta ja sellistele teemadele mitte juhus, vaid kõik see oligi juba autoril sees ja tuligi selline omapärane romaan, mille kallal nägi autor veel vaeva ka parandamise/kärpimisega.

 

"Maria Theresia taalri" kohta on kirjutanud Postimehes arvustuse ka R. Sulbi: Romaanide hulka kadunud - Kirjandus - Kultuur (postimees.ee) Võin ka tema mõtetele täiesti alla kirjutada, välja arvatud see, et Teppi raamat meenutab väliste tunnuste järgi romaani "Korsaaride hulka kadunud". Kuna ma seda korsaariraamatut pole lugenud, siis jään esialgu reserveerituks.

Teksti loeti eesti keeles

Aeg on umbes 20 aastat pärast karoonapandeemia lõppu, tegevuspaik Tallinn, Viru Väljak. Reisimist eriti ei toimu. Viru Hotell on omalaadne teatri moodi asutus, teisel pool teed on (ilmselt siis Nordic Hotel Forumis) ülimalt elulähedasi virtuaalreise pakkuv reisifirma. Kõikjal on TIO-d, tehisliku Intellekti Olendid, kes on inimestest eristamatud olevused ja kaasatud paljudesse eluvaldkondadesse. Peategelased on Virtuaalteatri ja virtuaalreise pakkuva asutuse juhid, vanemad mehed, ammused tuttavad või koguni sõbrad, kes arutavad omavahel maast ja ilmast ja eetilistest küsimustest. Teistest muredest eendub teatrimehe abikaasa küsimus - naine on teinud enesetapu, ent abikaasa varjab juhtunut avalikkuse eest ja serveerib näitlejannast kadunukest publikule virtuaalses vormis edasi.
 
Staatilisevõitu lugu, kuidagi liiga kirjeldav ja nukrast, ning võib öelda, et õnnestunud meeleolust hoolimata kipub domineerima teatav kuivus. Autor on vikipeedia andmetel töötanud ise Viru Hotellis kommunikatsioonijuhina.
Teksti loeti eesti keeles

Erakordselt vilets raamat. Kohati tundub, nagu oleks see kirjutatud 150 aasta eest. Või siis peetakse lugejaid infantiilseteks. Või siis peab autor nii ennast kui ka lugejaid targaks, aga ei saa aru, et... Nagu on tabavalt öeldud: surnutel ja rumalatel on ühine joon - neil pole oma seisundist sooja ega külma, nad ei saa sellest aru, aga lähedastel on raske.
 
Suurbritannia. Tosinkond noort, kõrgseltskonnast pärit neiut on sooritanud lühikese ajavahemiku sees teadmata põhjustel enesetapu. Asi ei ole veel avalikkuse ees. Ühendavaks lüliks on kõigi surnukehade juurest leitud kummaline kujuke. Kõik laibad on surnuaiast üles kaevatud ja ära viidud. Asja lahendamiseks pöördub üks kõrge sõjaväelane Niall Tregellise poole - see on nooremapoolne antropoloogiaprofessor, kes on varem töötanud sõjaväeluures ja füüsiselt ning vaimult igati pädev. Kursis okultismi teemaga. Tregellis märkab, et kõik surnud olid õppinud ühes Walesi "finishing school'is", mis annab jõukatele neidudele pärast gümnaasiumi veel täiendava lihvi. Tregellis munsterdab ent sinna kooli - mis asub vanas, kurja kuulsusega kloostris poole kohaga loengupidajaks või niisama uurijaks. Kohe algusest on selge, et kooli juht on satanist, must maag, kes Astarothi teenides (ja ekspluateerides) on loonud enda ümber sektilaadse kogukonna, kus lisaks mõnele õpetajale on ka hulk neidudest kasvanikke - nood viibivad poolhüpnootilises seisundis. Tregellis asub tegutsema, sest kaalul näib olevat terve maailma saatus. Plaanis on tappa UK-sse visiidile saabuv NSV Liidu riigipea, misjärel puhkeks tuumasõda. Võimu planeedil haaraksid siis Astarothi jüngrid.
 
Rumal ja saamatu süžee. Sisse on toodud veel zombilaadsed enesetapjatest tüdrukud, libahunt, endine natsist sõjaväelane jms. Kõik on lihtne, läbipäistev ja ajuvabalt lapsik. Kuigi Tregellise vastas on üleloomulike võimetega maag, mängib professor tolle mängleva kergusega üle, sest too on lisaks ülivõimetele ka väga rumal ja loo finaalis selgub, et Tregellise relvaarsenalis on veel ka üks võlusõna - Jumala tegelik nimi - mille ütlemisel kogu satanistide sekt ja nende manatud olevused suure pauguga hävivad.
 
Romaan on ilmunud aasta pärast esmatrükki veel pealkirjaga "The Daughter of Satan". Autori teiste raamatute hulgast leiame astroloogiaentsüklopeedia, õudusunenägusid tõlgendava raamatu ja mitmeid gooti romansse ning põnevikke. ISFDB annab ta sünniaastaks 1939, mis ei vist pole siiski õige.
Teksti loeti inglise keeles

Roland Tõnissoni omakirjastuslikus jutukogus "Tuuleväljad II" sisladub 5 ulmelist juttu, millest koguni 4 on ajarännu-teemalised. "Sinine udu" on neist ilmselt kõige sümpaatsem.
 
Aasta 1976. Kaks noormeest ja kaks noort naist sõidavad Volgogradist välja piknikut pidama. Jõele, mille kaldal süüakse juuakse, laskub tihe udu. Selle seest koostab korraga lahingukära ja pärast seda appihüüdeid. Mehed lähevad vaatama, aga tagasi tuleb ainult üks - Vasja jääb kadunuks, haihtudes nagu õhku. Laipa leita, mitte midagi.
 
Järgmine episood on aastast 1992. NSV Liit on lagunenud, Eestis peetakse parlamendivalimisi. Kuusteist aastat kadunud Vasja saabub tagasi. Ta pole vananenud ja on olnud enda teada ära ainult ühe öö. Oma jutu järgi sattus ta Venemaa kodusõtta, valgete kätte vangi. Lugu on uskumatu, aga paremat eiole. Vassilil ei ole uues ühiskonnas n idagi teha, sest tema pruut elab uue mehega USAs ja kommunismi, millesse ta uskus, ei ole enam. Ta läheb tagasi jõe äärde, et ehk tuleb udu uuesti. Udu tuleb...
 
Erilist innovatiivsust ega muud säravat selles loos ei ole, ent ometigi sunnib mingi nukker miljöö selle jutu positiivsema poole peale liigitama. See on Tõnissoni ulmejuttudest ka kõige tõsisem ja kõige žanrilikum, kus valdavalt on hoidutud koomikast. Neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles

See romaan kuulub sarja "The Cthulhu Casebooks", kus hetkel on ilmunud 4 raamatut. Lugu ühendab kahte ilukirjanduse kõige tähtsamat diskursust - Cthulhu Mythost ja sherlockiaanat. Lovegrove väidab eessõnas, et on saanud selle teksti ühelt Howard Lovecrafti kaugelt sugulaselt Henry Prothero Lovecraftilt, kes pole siiski autor, vaid kirjutaja on nagu ikka dr Watson. Lovegrove kinnitab veel, et tema ei saa kuidagi olla tõeline autor, sest mõeldav võiks ju olla, et ta kirjutaks  pastiši Sherlock Holmesist, aga et ta võiks samas imiteerida veel Cthulhu Mythost - no see ei ole ju usutav...
 
Nii Lovegrove'i eessõnast kui ka sellele järgnevast dr Watsoni eessõnast kui ka romaani põhitekstist saame teada, et Holmes ei olnud sugugi see jalad-maas ratsionalist, kes ei uskunud midagi üleloomulikku. Vastupidi, peaaegu kogu detektiivi karjäär oli pühendatud võitlusele maaväliste olevustega, kes näisid olevat just nimelt Muistsed, Vanemad Jumalad ja muud Lovecrafti teostest tuntud olevused. Kõik Watsoni poolt kirja pandu oli vaid pooltõde, kus varjati tominu tegelikke asjaolusid, et inimkond peast segi ei läheks. Näitejs "Nelja märgi" regelane Jonathan Small oli tegelikult müstiliste kunstide jünger ja tema Andamani saartelt pärit väikest kasvu kaasosaline oli homunkulus. Holmesi abikaasa Mary tappis müstiline olevus nimega dyakhee ja Moriarty ei kukkunud alla mitte Reichenbachi kosest, vaid ta tõmmati kuhugi, mida Lovecraft nimetas Crawling Chaos'eks.
 
"Miskatonic Monstrosities" alga Londoni mahajäetud metrooharus, kus Holmes ja Watson põgenevad mingite koletiste eest, eesmärgiks meelitada nad päevavalguse kätte, kus nad kohe kõrbevad. Tegu tehtud, vestlevad nad metroojaamas inspektor Gregsoniga (Lestrade'i prototüüp), kes annab niidiotsa uueks uurimiseks: Bethlemi vaimuhaiglasse on sattunud vigastatud mees, kes räägib arusaamatus keeles ega mõista, kes ta on ja miks ta seal on. H&W hakkavad pihta ja tuvastavd, et ilmselt on tegu bioloogiageeniuse Zachariah Conroyga, kes on Inglismaale saabunud Uus-Inglismaalt. Kuidagi on temaga seotud teine ameeriklane Nathaniel Whateley, kes satub kahtlusaluseks Conroy kummalise kadumise asjus haiglast. Whateley üürikorteris on suur ladu veidratest värdloomadest, keda mees oli pikka aega kogunud. Kahte meest näib ühendavat paar aastat varem toimunud uurimisretk mööda Miskatonicu jõge, kus Whateley eesmärgiks oli saada oma kollektsiooni shoggot, protoplasma moodi olevus, kes on meile hästi tuntud romaanist "At the Mountains of Madness". Romaani teine osa mioodustab Conroy ülevaade sellest reisist Miskatonicu jõel.
 
Kogu romaan on tihedas interaktiivses seoses Conan Doyle'i ja Lovecrafti loominguga. Ei jää nimetamata ükski jumalus ja liinid jooksevad sisse rohketesse Holmesi lugudesse. Lugejale, kes neid asju ei tea, võib tekst jääda arusaamatuks ja ebahuvitavaks. Aga sündmuste käik on hoogne ning kui lugeja suudab näole manada kerge muige (mis nõuab spetsiifilist huumorimeele lainepikkust pluss teadmisi Doyle'i ja Lovecrafti loomingu kohta), ei ole midagi hullu. Neile, kes nõuavad ulmelt inimkonna tähtsate eetiliste ja globaalsete murede lahendamist, ei paku raamat ilmselt midagi.
Teksti loeti inglise keeles

Aasta 2018, Kuibõševi (praeguse Samara) lähedal asuv pioneerilaager. Filoloogiatudeng Igori rahvaluule kogumise suvine praktika on asendatud pedagoogilise praktikaga pioneerilaagris. Romaani tegevus toimubli algusest lõpuni selles laagris ja tolleaegse miljöö,laste  kõnepruugi ja butafooria kajastamine on ilmselt selle loo suurim pluss. Samas ei pruugi see palju pakkuda nooremale põlvkonnale (mida osaliselt kompenseerivad rohked tõlkijapoolsed joonealused märkused). Autor võis oma sünniaastast lähtuvalt kirjeldada isiklikke mälestusi. Olen temaga ühel aastal sündinud, ent pioneerilaagris jäi mul käimata. Minu mälu järgi olid ka need laagrikohad paras defitsiit ja sinna valiti n-ö parimaid. "Sööklaploki" järgi otsustades oli laagrikasvandike hulgas siiski ka parajaid pätte, ent võib-olla on need tegelasteks tehtud vaid seetõttu, et lugu huvitavam tuleks.
 
Loo teine peategelane on pioneer Valerka, prillidega ja veidi nohiku tüüpi poiss. Valerka on esimene, kes märkab, et algul üks ja siis teine pioneer on muutunud vampiiriks. Arusaadav, et sellise jutuga avalikkuse ette tulles peetakse sind hulluks, ja seetõttu saab vampiiride arv kenasti kasvada. Mingil hetkel ühendavad kasvataja Igor ja pioneer Valera aga jõud ja vereimejatega saadakse lõpuks enam-vähem ühele poole. Lisaks vampiiridele on rohkesti laste omavahelist hierarhiat, laagri personali sisemisi suhteid, kommunistlikku absurdi ja taustaks Moskva olümpiamängude kulgemist, mida jälgitakse laagri ainukesest televiisorist. Tegelaste hulk võtab silmad kirjuks ja tuleb mõnevõrra pingutada, et jääks meelde, kes on kes.
 
Korralik lugu pioneer vampire horror'i alamžanrist.
Teksti loeti eesti keeles

Segase sisuga jutt, ei teagi, kas on päris ulme või niisama avangard/eksperimentaalkirjandus. Aga ulmeajakirjas on ilmunud.
 
Üks raamatukoi on ostnud kummalisest antikvariaadist kummalise raamatu. Anonüümne teos, pealkiri "Miscreant in Moonstream". Üle poole lühikese loo tekstist on lõik sellest raamatust ja selle sisu on küll ulmeline, aga samuti segane ja sürrealistlik. Muu hulgas on selles jutus jutu sees nimetatud autorit D. F. Lewist ("And the head of D.F. Lewis rolled into the moonstream with a glittering splash.").
 
Ei oska seda lugu hinnata. Ainuke selge asi on pealkiri, aga milline on selle legendaarsele piiblitegelasele Oonanile viitava tegevuse seos loo sisuga, ei suuda mina välja mõelda.
Teksti loeti inglise keeles

Sandra Kasturi on Eestis sündinud, ent Kanadas elav ja inglise keeles kirjutav kirjanik ja toimetaja, kelle üleloomulikku sisaldav proosalooming peaks koosnema 8 jutust. "Mungo the Vampire" on ilmunud originaalantoloogias "Stamps, Vamps & Tramps" (Evil Girlfriend Media, 2014), kus läbivateks teemadeks on pealkirjas nimetatud nähtused: tätoveeringud, vampiirid ja hulkurid.
 
Loo algus annab kohe ette nunnu, humoorika ja heldimapaneva noodi: "Once there was a tiny little vampire whose name was Mungo Cheswik. He was no bigger than a pickle. Mungo was terribly in love with film star Annabel Cartwright." Nii et õudus, veri ja muud võimalikud koledused on pigem pehme sooja vati sees. Lugu räägib siis sellest, et kuigi tillukese vampiiripoisi armastus paistab esialgu õnnetu (naine on võrreldes temaga nii suur ja elab pealegi USAs, Mungo aga Inglismaal), siis leiab nutikas vereimeja võimaluse end kirjaga üle ookeani postitada ja õnnelikult filmistaari lauale potsatada. Tekib vastastikku kasulik suhe, millega naine aga varsti rahul pole, sest tilluke vampiir ei suuda teda kuidagi endasarnaseks muuta, aga see oleks hädavajalik, et säilitada igavene noorus. Midagi tuleb ette võtta ja kurjaks tegelaseks osutub lõpuks filmidiiva, mitte Mungo.
 
Lühike jutt, panen nelja miinuse.
Teksti loeti inglise keeles

Karm, karm raamat. Nõuab kalestunud lugejat ilmselt. Naivistlik ja eklektililine SF, omakirjastuslik teos, mille ortograafia, stilistika, tüpograafilised veidrused ja teksti paigutus teevad selle piinarikkaks veel mitmelgi tasandil.
Teksti loeti eesti keeles

A. Murdlaine oli Aleksander Sipelga üks mitmest pseudonüümist (ta on siin BAASis ka Maurice Moraine'i nime all).
 
Lühikese loo tegevus toimub Pariisis (kus Sipelgas ka ise elas mõnda aega). Minajutustaja jalautab tänaval ja jääb kohviku akna taga kuulama-vaatama viiulimängija esinemist. Muusiku õlgadel istuvad linnud, rahvas on lummatud. Pärast esinemist saab kuulaja viiuldajaga usaldusliku jutuotsa peale ja paneb tähele tolle nukrat olemist ning kummalisi vihjeid oma surnud naisele. Ta saab kutse pillimehe koju, kuhu teisel päeval lähebki. Seal räägib mees talle veel oma naisest, kes justkui olevat surnud, ent siiski kindlasti elavat. Mees kinnitab, et ta musitseerib sageli oma naisega koos ja lubab, et teeb seda kohe jälle. Teebki - tema viiulil, nähtamatu naine klaveril.
 
Nukker ja tundeline lugu, ent sisu poolest üsna igav ja ebaoriginaalne. Jutt on ilmunud läbi kahe numbri omaaegses para-ajakirjas "Vaimsuse ideoloogia", mille nr-s 6 (1937) ilmus koos jutu viimase osaga ka Aleksander Sipelga nekroloog, võimendades loo kurba sentimenti.
Teksti loeti eesti keeles

See romaan torkab silma nii abitu, jabura ja ebausutava tegelaste käitumisega, et kohati jääb mulje paroodiast. Märksõnad: satanism, okultism, maailma päästmine Saatana võimuhaaramise eest.
 
Nooremapoolne mees Martin otsustab välja uurida onunaise surma asjaolud. Autoõnnetuses hukkunud naine oli enne surma sattunud maagiaga sehkendava abielupaari seltskonda. Okultistlike huvidega tüüpide tegemised ei osutu sugugi süütuteks ja algusest peale on selge, et nood valdavad üleloomulikke võimeid ja abiväge Kurjuse kuningriigist. Ettevalmistamisel on ohverdusrituaal Halloweeni õhtul, kui tähtede seis lubab kurjuse jõud Maa peale kutsuda ja kaalul pole vähem ega rohkem kui inimkonna hukk. Martin asub koos sõbraga võitlusse. Kuigi nad saavad abi n-ö headelt inglitelt, osutuvad kõige tõhusamateks ikkagi füüsiline jõud, tulirelvad, tavalised noad ja muud lihtsamad vahendid.
 
Rumalusest kubisev lugu kahe rumala peategelase seltskonnas. See on Smithi esimene romaan, mis vist jäi ka viimaseks. Õieti tegi, kui otsustas loobuda.
Teksti loeti inglise keeles

 

„Ajarännakud“ on 77-aastase autori ilukirjanduslik debüüt. Varem on hr Joasoon avaldanud mälestuslikku tüüpi raamatu Kaliningradist, kus ta läbis 1960-ndatel sõjaväeteenistuse. Kaliningradist/Königsbergist on omajagu juttu ka selles romaanis, aga tegu pole siiski järjelooga.  

Omakirjastusliku teose kohta on raamatus saadud läbi suuremate kirjavigadeta ja teksti paigutuse apsakateta (siiski, viimane ja eelviimane lk – kas oligi nii mõeldud?). Sisu on ag tuim, ruineeriv ja väsitav. Taas on tegu looga, kus vanem inimene kirjutab nooremate inimeste asjadest ja see võiks mõjuda koomiliselt, kui poleks taolisi tekste juba omajagu lugenud.   

On aasta 2014, peategelane on 35-aastane Joonas. Reisil Saksamaale juhtub ta kokku „buda munga moodi mehega“, keda huvitab Eesti ajalugu ja iseseisvumine. Joonas räägib ja seletab talle ning tänutäheks annab see „munk“ talle vidina, mis võimaldab liikuda ajas tagasi valitud aega ja kohta. Punasele nupule vajutades oled hopsti tagasi seal, kust teekonda alustasid. Joonas proovib seadet ja see töötabki, pikemalt ta selle juhtumi kummalistele aspektidele eriti ei mõtlegi. Tema esimene rännak on märtsipommitamise-järgsesse Tallinnasse. Leekides linnast leiab ta 30-aastase Mareti, kelle jalg on jäänud varingu alla kinni. Päästmise järel võtab ta Mareti kaenlasse ja hopsti aastasse 2014 tagasi. Maretil on tulevikus muidugi mõningaid raskusi harjumisega, aga üldiselt suuri probleeme ei ole. Järgmisel päeval andub ta Joonasele ja paar jääb elama Nõmme majasse, kus elab veel Joonase õde. Maret oli eelmises elus pagar ja ta saab kohe rakendust pagaritöökojas-kohvikus, mida hakatakse taastama sellisena, nagu see Eesti ajal oli.   

Ja nii ta läheb. Aeg-ajalt käiakse 1945. aasta Berliinis ja Königsbergis, kust tuuakse Natsi-Saksa träni, mida parseldatakse Soome tuttavale ärimehele. Vahepeal käiakse 1955. aasta Tallinnas, kust tuuakse odavaid suitse ja toidukraami, mis 1945. aasta Saksamaal vahetuskaubana väga hinnas on. Ajarännakud ei tekita erilisi küsimusi ei peategelastes ega mineviku-inimestes. Romaan on nostalgilis-hõllandusliku varjundiga, kus nostalgia objektiks on ennesõjaaegne Saksamaa ja Eesti. Aga tegevus ei arene mitte kuhugi. Pidevalt juuakse kohvi, süüakse, aetakse olmejuttu, aasitakse, lõõbitakse. Kõik on hästi nunnu ja idülliline. Mareti isa vaim käib ka korra tütrel külas, juhatades tolle peidetud kuldmüntide juurde, mis tagab täieliku majandusliku kindlustatuse. Ja kogu aeg – dialoog, dialoog, dialoog. Otsast lõpuni käib sisutühi loba, argine tühijutt, vaimutu vaimutsemine. Eraldi jääb silma Joonase seksihimu, see, kuidas ta pidevalt „õgib silmadega“ oma minevikust toodud pruuti ja ootab võimalust temaga kuhugi alasti ujuma minna. „Hull peast,“ ütleb Maret koduvalt, aga siis poeb ikka kohe mehe kaissu. Vormiliselt keerleb tegevus justkui taastatud pagaritöökoja ümber, kus kõik läheb ideaalselt, sest Maret on vilunud pagar ja ta teeb igast materjalist „imemaitsva“ piruka või kringli. Veidralt palju keerleb kohvi, toidu ja (siivsa) seksi ümber.  

  Ma oletan siiski, et „Ajarännakutel“ võiks olla oma lugejaskond. Sel lugejaskonnal oleks minu arvates suur ühisosa nendega, kes vaatavad „Õnne 13“ või „Kodu keset linna“ ja neid teisi, kus argielu muudkui kerib ja kerib ja kas üldse kuhugi välja jõudma peaks, pole teada. Ja see klišeeväljenditest koosnev dialoog on ikka väga tappev, 220-leheküljeline lugu tundus 3 korda pikem. Oletan, et Stalkerit see romaan ei võida.

Teksti loeti eesti keeles

"Maailma valitseja" ilmus Uudislehes järjejutuna, järgmisel aastal raamatuna. Seda serveeriti justkui tõlkeloona, tõlkijaks M. Moraine, aga tegelikult kirjutas selle Aleksander Sipelgas, Eesti/Soome/Vene kirjanik, tõlkija, aferist, nõukogude luuraja. Sipelgas on oma elulooliste andmete kohta ajanud igasugu jama, aga põhjaliku ja väga huvitava venekeelse ülevaate tema elust ja loomingust leiab järgmiselt aadressilt (koos viidetega eestikeelsetele allikatele lk 197-231): https://blogs.helsinki.fi/slavica-helsingiensia/files/2019/11/sh36.pdf.
 
Lugesin seda jutustust vahetult pärast J. Verne'i "Back Cupi" ja ei saanud märkamata jätta sarnasusi, kuigi Verne'i romaani tegevus toimub 19. sajandil ja Sipelga oma kusagil tulevikus - ühes kohas räägitakse võitlusest 21. sajandi kultuuri vastu, teises kohas mainitakse 26. sajandist pärit vaipa. Maailm on jagunenud Pan-Euroopa ja Pan-Aasia ühendusteks. Panaasialaste poolel on erinevast rahvustest kõrgetest tegelastest koosnev salaklubi "16", mis sisuliselt tegutseb terroristliku ühendusena. Nad võitlevad kõrgete väärtuste eest: võrdsus, maailmrahu, inimkonna vabastamine kapitalist jne. Seda klubi juhib varjunime all üks endine lord, kes nimetab enda ka Maailma Valitsejaks. Tema peamine baas asub kusagil kaljusaarel, kus andeka teadlase juhtimisel on valminud hulk tapvaid relvi: mürgid, masinad, "surmakiired" jne. Töös on ka kosmoselaev lennuks Marsile. Kõik see on vajalik maailmas nende arusaamadele vastava rahuriigi kehtestamiseks. Arvestades kauget tulevikku näib tehnika areng siiski küllalt vilets olevat. Tsitaati:  

"„Kus teie aega teate?“, küsis lendur imestusega.  

„Vaat´ kus mul kell asub,“ ütles Voicienne jalga põlvele tõstes.  

Ta tõstis püksisäärt vähekese ülespoole ja saapanina ovaali joonistuses läikisid violettnumbrid.  

„Mis pagana lugu see on? Hiilgavad sukad!“  hüüdis lendur Voicienne´i jala juure kummardudes.  

„Oo ei, noormees, kinganina all on kell, kuid ta hakkab hiilgama, kui ma vaat´ siia vajutan,“ vastas Voicienne ja kuuekaelust laiali lüües oli seal näha peenikeste juhede võrk, mis olid viinamarja kobarana kogutud.  

„Mis see on?  hüüdis Mac pilguga omapärase antennile kiindudes.  

„See on raadio vastvõtja, kolleega, kronomeeter ja „surmakiired“ - -  kõik ühel ajal,“ vastas Voicienne. „Ühe „16“ liikme leidus.“  

„Aga kuidas?“ küsis Mac kõrvale põigates.  

„Rinnal on mul antenn, detektor kaelas ja vaat´  “kiirte“ patarei,“  vastas Voicienne taskust lakiga kaetud silindrit võttes.  

„Kui ma selle batarei „antenniga“ ühendan, hakkab silinder kiiri välja saatma ja häda sellele, kes nende mõju sfääri satub. Küllalt on valgustada nägu ja teie, mu sõber, olete kadunud. Kiired tungivad teie südamesse läbi tuukri soomuse ja kuulide soomuskaitse.  Nagu näete, kannan ma oma rinnas ja kaelas surma ja aega, kui ka ühendust välisilmaga,“  lausus Voicienne ja ta sügavais silmis läikisid mingi iseäralikud uhkuse kiired."

 

16-klubi auks ja uhkuseks on Torpeedo-nimeline sõiduk, mis toimib nii allvelaevana, sõjalennukina kui ka maapinnal liikuva tankina.   Peategelaste hulka kuulub üks Inglismaa detektiiv, kes on palgatud 16-klubi asukohta ja kinnipüüdmist organiseerima. Paraku osutub tippvõmm üsna saamatuks, sest Maailmavalitseja püüab ta oma ulmelise tehnika ja kavaluse abil kohe kinni ja viib oma saarebaasi. 16-klubi püüab veenda paneurooplasi, et nende vastupanu on mõttetu, demonstreerides sõjalist üleolekut. Näiteks uinutatakse mürkgaasiga Pariisi elanikud tunniks ajaks. Mürkgaasid on ses raamatus üldse tähtsal kohal. Ent ka vigastatud sõjalennuki kinnipüüdmine suure võrguga on selle kauge tuleviku üks tehnikaimesid. Siiski puhkeb suur maailmasõda, kus loo sesukohalt ebatõenäolise tulemusena võidab Pan-Aasia ühendus eesotsas Maailmavalitsejaga. Üks lühike veider armastuslugu on ka loo lõppu põimitud.

 

Ausalt öeldes ei saanud ma aru, kas autoril on oma positsioon ka selles suures sõjas või mitte, ja kui, siis milline. Justkui püütakse näidata, et terrori ja sõjaga rahuriiki kehtestada on ebaõige, samas lähevad paljud vastupanijad terrori pooleele üle, ja mitte ainult allaandmise märgiks.

 

"Maailma valitseja" on silmatorkavalt abitu lugu, ka keeleliselt konarlik ja vigadega (kuigi palju vigu võib olla tekkinud gooti šriftis teksti konverteerimisel arvutiformaati), üldse üsna jabur. Huvi võib see pakkuda pigem kurioosumina. Mõnikord on kirjandusteos nii halb, et tundub lausa hea (lõbus). Aga see siin on siiski nii halb, et... ongi halb.

 

Teksti leiame siit: http://elukulg1.blogspot.com/2017/03/maailma-valitseja.html

Teksti loeti eesti keeles

John Urban Nicolsoni kohta ei ole palju andmeid. Ta on avaldanus 4 või 5 luulekogu ja tõlkinud Francois Villoni kogutud teosed. "Fingers of Fear" oli tema ainuke proosateos. Selle kordustrüki lühikeses eessõnas on öeldud surmatunnistusele viidates, et ta suri tromboosi ja töötas enne surma laojuhatajana (manager of a storage warehouse).
 
"Hirmu sõrmed" liigitub ulme vanimaisse ja hinnatuimasse alamžanri ja vale pole väita, et tegu on gooti stiilis romaaniga. Noormapoolsel mehel - Seldenil - on rasked ajad. On 1930-ndate majanduskriis USAs, tal on taskus vaid 68 senti ja hiljuti on naine ta maha jätnud. Seetõttu tuleb taeva kingutusena ühe tuttava mehe ettepanek tööotsaks - ta peaks kirjutama ülevaate Ühendriikide vanemast kirjandusest, sest selle valmimine on seotud tema tuttava 100 000 dollari suuruse pärandi kättesaamisega. Selline imelik soov testamendis. Tuttav viib ta oma maahäärberisse, kus elavad tuttava õde (kes on häärberi perenaine), tädi, abikaasa, teener oma naisega ja õues 12 poolmetsikut koera. Peale selle mainib tuttav, et legendi kohaselt elab majas kummitus või koguni kaks. Kummitustest räägivad või vihjavad Seldenile ka maja asukad.
 
Kuna peategelane pole kirjandusteadlane, ei tule kirjandusülevaatest midagi välja. Küll satub aga mees kohe alguses üleloomulike juhtumiste, süngete perekonnasaladuste ja romantiliste tunnete virrvarri. See on ülikeerulise süžeega müsteerium, kus põimuvad majas varem toimunud mõrvad, kõrgemast klassist perekonna auküsimused, rahaahnus, kättemaksuhimu, intriigid ja juriidilised küsimused. Salakäikudega läbi pikitud häärberis asub Selden lahendama müsteeriume ja sadadele küsimustele on raske vastuseid leida - miski pole see, millena see alguses või ka hiljem tundub. Maja elanikud näivad olevat nakatunud verejanusse (mida autor nimetab lükantroopiaks), mille avaldumist tuleb tõsiselt karta. Segadust tekitavad majaperenaise vaimuhaige kaksikõde ja majja ootamatult saabuv peategelase eksabikaasa. Kummituste küsimus näib vahepeal lahenevat ratsionaalsete seletustega, aga nagu öeldud - miski pole see, millena see esialgu välja paistab.
 
Üldiselt meenutab romaan väga keerulise sündmustikuga krimkat, kus tegelaste nimede ja omavaheliste suhete meeles pidamiseks tuleks teha skeem või märkmeid. Sümpaatne on peategalse põhjalik mõtteline arutelu igasuguste lahendusvariantide üle, mis tavaliselt üleloomuliku elemendiga teostes lahjaks jääb. Neli miinus.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt liigitub lõdvalt Cthulhu Mythosesse, sellesse ulmekirjanduse kesksesse paradigmasse, diskursusesse ja narratiivi. Lähtepunktiks on Lovecrafti jutt "Music of Erich Zann". On umbes aasta 1970. Noor maatüdruk tuleb ilma kindla plaanita elama San Franciscosse. Esimene kuu narko/hipikommuunis on tema jaoks liiga palju ja kui üks kummaline vanamees pakub talle tasuta elukohta ühe tühja maja katusekambris, võtab ta selle vastu. Vanamehel on tingimus, et iga nädal konkreetseks kaheks tunniks peab korter olema tema päralt ja tüdruk ei tohi sinna tulla. Pööningukambri aknast välja vaadates hakkab piiga aga nägema mingisugust teist maailma - justkui ümbritseks teda vesi koos sadamas seisvate laevadega. Otsekui veepiir oleks nihkunud tegelikkusest palju lähemale. Linna ajalugu uurides näib, et aken näitab mingit varasemat perioodi San Francisco minevikust. Ühel õhtul satub ta lubamatul ajal oma korterisse, kus tema vanamees kurvalt viiulit mängib. Mõnevõrra saame siis selgust, miks see kõik nii pidi olema. Loos näib olevat ka teatav õpetlik-hoiatav iva maalt linna tulevatele noortele, sest paralleelselt näeme veel selle tüdruku sõbranna lugu, kes otsustab kodukohta tagasi pöörduda ja kelle elu kulgeb pärast seda õnnelikult ja raugelt.
 
Jutt on ilmunud antoloogias "Dreaming" (Pegasus Books 2018), mis kuulub antoloogiasarja "The Lovecraft Squad".
Teksti loeti inglise keeles

Tsirkuseetendus. Vaatajate hulgas istuv vürstinna tahaks näha midagi verist, vana gladiaatorite ja loomade võitluse srnast. Ta laseb tsirkuse diretorile maksta hiigelsumma, et too paneks ühe trupi poisi lõvidega ühte puuri. Süümepiinadega võideldes mees teebki seda. Ent lõvid muutuvad korraga jehoovatunnistajate idüllmaailma sarnasteks heasüdamlikeks loomakesteks, kes löövad poisile vaid nurru. Surm ei jää siiski tulemata, sest järgmise numbri ajal, kui poiss peab välja lendama mürsuna suurtükikahurist, nooruk hukkub. Puurist välja pääsenud lõvid asuvad surnukeha juurde kaitsesse/auvalvesse ja tekkinud segaduses tervenduvad imeliselt üks kurt ja üks lombak pealtvaataja. Loost jääb meelde ilmselt vaid kahjutunne õnnetu poisi saatuse suhtes.
 
Ilmetu lugu on eesti keeles ilmunud Stenbocki õhukeses jutukogus "Hingelaps ja teisi jutte" (Ulmus Domini, 2020), mida raamatupoodides miskipärast ei müüda. Ulmehuvilise ei paku see raamat ka erilist huvi, teine kerge ulmekahtlusega jutt on seal "Skapulaari lugu". Mulle näib loetud Stenbocki juttude põhjal, et tegu oli küllalt viletsa kirjanikuga.
Teksti loeti eesti keeles