Kasutajainfo

Jaan Tepp

1966 -

Teosed

· Sandra Shulman ·

The Daughters of Astaroth

(romaan aastast 1968)

Hinne
Hindajaid
0
0
0
0
1
Keskmine hinne
1.0
Arvustused (1)

Erakordselt vilets raamat. Kohati tundub, nagu oleks see kirjutatud 150 aasta eest. Või siis peetakse lugejaid infantiilseteks. Või siis peab autor nii ennast kui ka lugejaid targaks, aga ei saa aru, et... Nagu on tabavalt öeldud: surnutel ja rumalatel on ühine joon - neil pole oma seisundist sooja ega külma, nad ei saa sellest aru, aga lähedastel on raske.
 
Suurbritannia. Tosinkond noort, kõrgseltskonnast pärit neiut on sooritanud lühikese ajavahemiku sees teadmata põhjustel enesetapu. Asi ei ole veel avalikkuse ees. Ühendavaks lüliks on kõigi surnukehade juurest leitud kummaline kujuke. Kõik laibad on surnuaiast üles kaevatud ja ära viidud. Asja lahendamiseks pöördub üks kõrge sõjaväelane Niall Tregellise poole - see on nooremapoolne antropoloogiaprofessor, kes on varem töötanud sõjaväeluures ja füüsiselt ning vaimult igati pädev. Kursis okultismi teemaga. Tregellis märkab, et kõik surnud olid õppinud ühes Walesi "finishing school'is", mis annab jõukatele neidudele pärast gümnaasiumi veel täiendava lihvi. Tregellis munsterdab ent sinna kooli - mis asub vanas, kurja kuulsusega kloostris poole kohaga loengupidajaks või niisama uurijaks. Kohe algusest on selge, et kooli juht on satanist, must maag, kes Astarothi teenides (ja ekspluateerides) on loonud enda ümber sektilaadse kogukonna, kus lisaks mõnele õpetajale on ka hulk neidudest kasvanikke - nood viibivad poolhüpnootilises seisundis. Tregellis asub tegutsema, sest kaalul näib olevat terve maailma saatus. Plaanis on tappa UK-sse visiidile saabuv NSV Liidu riigipea, misjärel puhkeks tuumasõda. Võimu planeedil haaraksid siis Astarothi jüngrid.
 
Rumal ja saamatu süžee. Sisse on toodud veel zombilaadsed enesetapjatest tüdrukud, libahunt, endine natsist sõjaväelane jms. Kõik on lihtne, läbipäistev ja ajuvabalt lapsik. Kuigi Tregellise vastas on üleloomulike võimetega maag, mängib professor tolle mängleva kergusega üle, sest too on lisaks ülivõimetele ka väga rumal ja loo finaalis selgub, et Tregellise relvaarsenalis on veel ka üks võlusõna - Jumala tegelik nimi - mille ütlemisel kogu satanistide sekt ja nende manatud olevused suure pauguga hävivad.
 
Romaan on ilmunud aasta pärast esmatrükki veel pealkirjaga "The Daughter of Satan". Autori teiste raamatute hulgast leiame astroloogiaentsüklopeedia, õudusunenägusid tõlgendava raamatu ja mitmeid gooti romansse ning põnevikke. ISFDB annab ta sünniaastaks 1939, mis ei vist pole siiski õige.
Teksti loeti inglise keeles
x
Silver Sära
30.11.1969
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Vera Krõžanovskaja oli Poolas sündinud, ent pikalt ka Prantsusmaal elanud vene kirjanik, spiritist ja meedium, kelle kontole jäi 30 aasta jooksul kirjutatuna üle 80 romaani. Nende hulgas oli oli armastuslugusid, ajaloolisi romaane ja müstilis-okultistlikke tekste. Vera kasutas oma kirjanikunimena Krõžanovskaja-Rochester, sest tema kinnitusel dikteeris tema teosed John Wilmot (Rochesteri krahv), 17.sajandil surnud briti ülik. Krõžanovskaja kirjutas oma teosed (ma pole kindel, kas kõik teosed) prantsuse keeles ja lasi need tõlkida vene keelde. Ta saabus 1921. aastal Eestisse ja suri siin (haud on Tallina Siselinna kalmistul). Võib-olla just seetõttu on viimastel aastatel temast meie mail kirjutatud ja erakordselt sisukas ning põhjalik on 1.01.2018 Postimehes ilmunud Heli Reinarti artikkel "Venemaa esimene ja ülipopp ulmekirjanik Vera Krõžanovskaja suri vaevatuna Tallinnas". Tema venekeelseid romaane leiab Rahvusraamatukogust ja failidena võrgust.
 
"Eliksir žizni" (algselt ilmunud pealkirjaga "Žiznennõi eliksir") on esimene raamat pentaloogiast "Maagid", mille viimane raamat ilmus 2016. Keskne kuju on siin inglise tundmatu psühhiaater Ralph Morgan, kes on umbes 30 aastane ja keskendunud psüühiliste haiguste "suure saladuse" väljaselgitamisele. Vanusest hoolimata on tegu "mineja mehega", keda vaevab tuberkuloos. Just seetõttu otsustab ta riskides vastu võtta talle ootamatult külla saabunud võõra mehe ettepaneku, kes väidab end olevat surematu ja pakub talle elueliksiiri. See võõras - Marajaana Supramati - on ise oma igavesest elust tüdinud ja tahab ise elust lahkuda, milleks on talle vaja sureva mehe verd. Kummaline vahetus saab teoks ja Morgan saab enam-vähem surematuse, mis tagab talle kaitse haiguste ja vigastuste eest ning väkdib vananemist. Romaani tegevus toimub umbes 3 aasta jooksul pärast eliksiiri manustamist.
 
Morgan saab endale sama nime, mis tema eelkäija - Supramati - ja hakkab esinema tolle noorema vennana. Ta võetakse surematute maagide vennaskonda, mis idee järgi on justkui headusele pühendunud salajane organisatsioon. Supramati elu muutub kardinaalselt ja ta asub elust lahkunud Supramati rolli, saades kaasavaraks tohutu rikkuse, tolle suhtlusringkonna ja ka tolle abikaasa, kes on samuti surematu ja väga ilus ning tark naine. Too naine ütleb siiski, et esimesed paar aastat on mehel vabadus elada ja toimetada nii, nagu nad abielus ei oleks, et mees saaks n-ö sarved maha joosta. Muidu tagasihoidlik psühhiaater püüabki harjuda uue eluga ning elada eelmise Supramati rollis. Selgub siiski, et too eelmine oli üsna liiderlik ja kuritegelik tüüp, nii et Morganil ei ole kerge. Esimeste aastate jooksul hakkab mehe peas selginema nägemus, et ta peab siiski keskenduma inimkonna hüvangule ja mitte lävima oma eelkäijat ümbritsenud kõlvatute ja ahnete seltskonnategelastega. Maagide vennaskonnast saab ta aga tuttavaks Ahasveerusega, Igavese juudiga, ja Lendava Hollandlasega, kes on üks endine piraat, kes nüüd lunastab oma patte kummituslikul laeval merd kündes.
 
Tegevus kulgeb peamiselt Pariisis ja Indias, kus Supramati leiab endale surematu õpetaja-mentori, kelle nõustamisel ootab teda täieõiguslikuks vennaskonna liikmeks pühitsemine. Romaan lõpeb vahetult enne seda pühitsemist.
 
Süžees vahelduvad triviaalsed äri- ja armulood pikemate tiraadidega, mis jutlustavad inimkonna allakäigust, vajadusest pühenduda kõrgemate ideede ja jumala teenimisele. Jumal ei ole siin tingimata kristlik jumal, vaid kogu see ideoloogia on kuidagi uskudeülene, tugeva varjundiga budismi suunal. Hea ja kurja võitlus värske surematu hinges kaldub üha selgemalt headuse poolele ja sarja järgmistes osades on oodata ilmselt Supramati pühakuks saamist. Juba käesolevas teoses äratab ta ellu eelmise Supramati tapetud uinuva kaunitari ja teeb mitmeid muid hea- ja imetegusid.
 
Ma vist siiski ei jaksa kogu sarja ette võtta, sest ka "Elueliksiir" suutis mind parasjagu väsitada, kuigi keeleliselt ei olnud see tekst raske. Valdav on mingisugune psühholoogiline naivism, mida kehastavad rumalavõitu tegelased ja hulk ebausutavaid sündmusi, mis tõstatavad küsimuse, kas autor eeldaski rumalaid lugejaid või ei olnud ta ise intellektipüramaadi kõige teravamast tipust... Aga ma ei välistaks siiski tulevikus tutvumist mõne tema muu pentaloogiavälise raamatuga, näiteks intrigeerivate pealkirjadega romaanidega "Dotš kolduna" või "Mest jevreja".
Teksti loeti vene keeles

"The Lovecraft Squad" on neljaosaline sari, millele pani aluse ja oli kolme osa koostajaks Stephen Jones. Vähemalt "Waiting'us" näivad olevat teema piiritlemiseks järgmised juhised: a) lähtumine H. P. Lovecrafti loomingust eeldusel, et HPL kirjutas tegelikult juhtunud asjadest, mis talle nägemusena ilmusid 2) ajalisteks piirideks on Edgar Hooveri valitsemisaeg julgeolekuteenistuse juhi ja asejuhina 3) FBIs on moodustatud erigrupp Cthulhu Mythose olevustega võitlemiseks. Mitmes jutus on tegutsemas HPL - Human Prorection League, mis on FBI allüksus ja võrdub sarja pealkirjas nimetatud squad'iga. Mitmest kohast kajab läbi ka Hooveriga seostatud kommunistide-vastane võitlus ja kahtlustused patriotismi puudumises.
 
Et lugudes ajavad asju sageli jõulise riigistruktuuri esindajad ja vastased pole ka papist poisid, siis on ootuspäraselt palju hoogu ja action'it, aga ka huumor pole mõnele autorile otsas. Esindatud autorid on aga kõik tippklassi tegijad ja küllap see on üks põhjus, mis tingib antoloogia kõrge taseme. Raamatu esimene ja viimane jutt on serveeritud proloogi ja epiloogina, kõik jutud on nummerdatud ega sisalda pealkirja juures autori nime ja raamatul puudub sisukord, mistõttu vormiliselt jätab kõik see mulje romaanist. Aga romaan see ei ole, sest juttudel puudub vastastikune narratiivne seos.
 
Proloog, Angela Slatteri "Howard's Way" on ängistav-nukra tooniga lugu Lovecrafti noorpõlvest: haige ema, isa, vanaisa, tädid, koolikiusamine, Howardi enda vilets tervis. See on väga sugestiivne lugu, mille keskmeks on üleloomulik episood, mis näitab, kuidas kirjaniku teadvusse/unenägudesse ilmusid kõik need asjad, millest ta hiljem kirjutas.
 
Brian Hodge'i "Shadows Over Innsmouth" on järg Lovecrafti samanimelisele loole. FBI agent saadetakse vaimuhaiglasse vestlema ühe hulluga, kelle lugu sarnaneb vägagi Olmsteadi omaga. (Olmstead oli Lovecrafti jutu minategelane.) Üks sündmus viib teiseni ja päädib FBI reidiga rannikulinnakese amfiibsete värdolevuste vastu. Üldiselt on tegu laiendusega Lovecrafti lühiromaanis napilt mainitud sündmustest.
 
Reggie Oliveri "Ec'h-pi-el/The Armies of the Night" on kahest peatükist koosnev lühiromaan, millel puudub ühendav pealkiri. Eraldi juttudena neid võtta nagu ei saa, sest poolitatud on need tekstiühikud suvaliselt loo keskel. Siin on keskne kuju FBI agent Nathan Brady (keda on mainitud ka mõnes teises antoloogia loos). Brady armastab lugeda õuduskirjandust ja talle torkab silma, et Lovecrafti mitmed lood on väga täpsed ümberkirjutused juhtumitest, millega julgeolekuteenistus on tegelenud: "Horror at Red Hook", "Call of Cthulhu", "Dunwich Horror". Ta veenab Edgar Hooverit, et tuleks uurida seda kirjanikku ja selgitada, et milles asi. Eelkõige võiks kirjutajast olla kasu tuleviku rünnakute tõrjumisel. Agent serveerib ennast Lovecraftile kui tema loomingu fänni ja hakkab uurima kirjaniku unenägusid. Ühes HPLi nägemuses hakkab midagi toimuma ühes Broadway teatris. See viib kahe maffiagrupeeringu vahelise võitluse keskele, kus päris vastasteks on siiski ihtüoidsed olevused Mythose maailmast. Loos on kasutatud kuulujutte Hooveri tõenäolisest homoseksuaalsusest ja et jutt lõpeb HPLi surmaga 1937. aastal, siis jääb sellest pigem nukker alatoon, ehkki vaimukusi teksti sisse jätkub. Tegu ei ole kidlasti Reggie Oliveri parima looga, kuigi ma pean teda üheks parimaks elusolevaks õudusautoriks.
 
Michael Marshall Smithi jutus "The Olde Fellowes" püüab üks Human Proection League'i agent kätte saada ja siis ära veenda ühte rikast daami, kes rahahätta sattununa tahab maha müüa oma kinnisvara. On aga teada, et, et ostjateks on aga hoopis need, kes esindavad inimkonnale hävingut toovaid olevusi (Olde Fellowes). Ei õnnestu.
 
Steve Rasnic Tem ja "Randolph Carter, Secret Agent". Boheemliku olemisega agent on võimeline suunduma oma teadvusega unenäostikesse (dreamscapes). Seda kasutatakse inimkonnale vaenulike jõudude ennetustegevuses. Nüüd on aga tema käimisega "teises maailmas" meie maailma sisse lastud Miski, mille olemus pole täiesti selge. Küll aga on muljetavaldav selle avaldumisvorm, kui Washingtoni vaesterajooni elanikud juskui zombistuvad ja moodustavad inimpüramiiditaolise liikuva kuju, mille vastu saadetakse politsejõud. Kahtlustan, et autoril on meeles mõlkunud Clive Barkeri vinge lugu "In the Hills, the Cities" (1984).
 
Peter Atkinsi "The Stuff That Dreams Are Made of..." on antoloogia kõige vaimukam lugu ja ainuüksi seetõttu tekkis mõte autori loominguga rohkem tutvuda. Mulle üldjuhul ei meeldi üleliiane vaimutsemine. Esialgu näib, et siin algab kõik lihtsast baarikonfliktist, kus mõnel tüübil on kõrge enesehinnangu ja viletsa huumorimeele tõttu lühike süütenöör, ent ootamatult kasvab see üle justkui maagide duelliks. Kogemata sündmuste keskele sattunud mees (vist eradetektiiv) saab aru, et mingi seltskond - või kaks seltskonda - ajab taga mingit üleloomulikku kujukest, ent mis see kõik tähendab - väga segane.
 
Richard Gavini "Junior G-Men vs. the Whisperers in Darkness" on samuti suurepärane lugu. Mitfordi linnakeses tegutseb noorukestest poistest FBI toetusgrupp (või noortekogu), kes täidab lihtsamaid ülesandeid. See on pooleldi tõsine, pooleldi mänguline üritus. Seekord tuleb lahendada ühe mahajäetud maja (Witch House) uute elanike saladus. Need näivad olevat vene rahvusest paar, kelle taustaks on justkui varasem mustkunsti-show. Loos on mitmeid topeltmängijaid.
 
Jay Russelli "At the Hills of Hollywood" peategelaseks on üks seksijanune turvamees, kes liigub ringi filmimaailmas. Seksuaalse alatooniga lugu keerleb televisiooni ja õudusfilmide ning selle ümber, kuidas neid saavad ära kasutada ka Lovecrafti maailmast tuntud olevused. Jällegi vaimukustest tulvil lugu ja mitte vilets.
 
Thana Niveau "Arkham House on Haunted Hill" on vormiliselt Maja, Kus Kummitab tüüpi lugu. Värske majaomanik on palganud turvamehe, selgeltnägija ja kaks tondikütti, et need veedaks paar ööd tema uues kinnisasjas. Nii pikaks nagu kaks ööd see asi siiski ei lähe, sest juhtuma hakkab peaaegu otsekohe ja pooled majja saabunutest lahkuvad teise ilma. Oletan, et autor on tahtnud kasutada kirjastuse Arkham House nime pealkirjas, et siis selle ümber kirjutada mingisugune lugu. Ei ole midagi originaalset selles.
 
Stephen Baxteri jutus "The Colour Out in Space" on aasta 1963 ja väike kahe naiskosmonaudiga USA kosmoselaev sõidab "üles", et päästa seal väidetavalt hädasse sattunud Juri Gagarin. Nõukogude pool olevat "asjaga kursis". Minajutustajal tekivad kohe kahtlused teise piloodi suhtes (keda ta näeb alles laeva minnes), kellel on kaasas taktikalist tuumarelva meenutav ese. Lugu pulbitseb Cthulhu Mythosest ja võib-olla on sellega veidi üle pingutatud. Jutt lähtub Lovecrafti loost "Colour Out of Space", eelkõige vist sellest kohast, kus 1882. aastal Nahum Gardneri farmi territooriumile maandunud Värvust nähti hiljem tagasi ilmaruumi sööstmas. Loos on ka kosmoselendude ajalugu kõvasti ümber kirjutatud.
 
Epiloog on lühike "The Shadow Across 110th Street", autor Kim Newman. New Yorgi voodoo-templis on toime pandud tõeline veresaun, kus ilmselt ohverdamisrituaali ajal on tapetud kümneid mustanahalisi osalisi. Aga see on vaid üks paljudest lähipäevadel toimunud apokalüptilistest juhtumitest suurlinnas. Vähene politseigrupp saabub kohale ja kratsib kukalt. Üldiselt on see lugu selline haltuuramaiguline, aga võib olla, et ma lihtsalt ei saanud puändist aru.
Teksti loeti inglise keeles

Suurepärane linnamiljööle tuginev õudusjutt.
 
Lahutatud kirjanik on majanduslikult sitas seisus ja ta otsustab elama asuda halva mainega Londoni kvartalisse, mida peetakse ohtlikuks, sest üür on seal minimaalne. Juba esimesel õhtusel teekonnal pubi poole, ilmuvad ei-te-kust tema ümber 8 jõulist ja lühikse soenguga meest. Vähese jutuga tüüpide märkustest võib arvata, et kirjanik saab kohe peksa. Lihtsalt niisama. Veidi eemale ilmub ka üheksas tüüp - varjukuju, kelle nägu pole näha. Tüübid keelavad kirjanikul tema poole vaaadata. Mees pääseb kerge tohlakaga, aga lugu on kummaline. Kaheksa meest ilmuvad pea igas õhtuhämaruses kvartalisse, seisavad, midagi ei tee, isegi juttu ei aja. Nende juures on märgata ka ühte varjukuju. Mis mehed need on, mida üritavad saavutada? Otseselt vägivaldsed ei paista olevat. Ühel õhtul märkab kirjanik oma aknast, et mehed kisuvad maasta lahti mingit laudadest luuki ja kaovad maa alla. Pärast verand tunnist ootamist otsustab mees asja uurima minna. Keldriruumist kostab tundmatus keeles palvelaulu, pätikamp põlvitab, nende ees seisab varikuju...
 
Meeldejääv ja sünge lugu ilma väga arusaadava lõpplahenduse või põhjenduse või selgituseta. Lugu on ilmunud Ramsey Campbelli, Jack Danni ja Dennis Etchisoni koostatud sümpaatses antoloogias "Gathering the Bones", mis sisaldab Austraalia, USA ja UK autorite jutte, kõiki 1/3 jagu.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat rubriigist, mida ingliskeelsetes antikvariaatides tavatsetakse nimetada occult novel'iks.
 
1920-ndate alguse Inglismaa. Sündmuste alguses on peategelane William üliõpilane Oxfordis. Sel perioodil puutub inimene kokku kõiksugu inimeste ja vaimsete hoovustega ning üks mõnevõrra ebameeldiv tuttav on noormehele Donnithorne - päris sõbraks teda vist nimetada ei saa. Arstiteadust õppinud donnithorne on kõrge enesehinnanguga karismaatiline tüüp, kes on koondanud enda ümber veidi nooremaid inimesi, kuigi pole täoselt aru saada, mida ta taotleb. Tema jutust käivad läbi inimese võimas tahtejõud ja ebamäärased viited võimalusele allutada inimesi 100%-liselt enda soovidele. Mees näib valdavat hüpnoosi, mida korduvalt võrreldakse mao pilgu ja hiire suhtena. Hüpnoos võikski olla romaani keskseid märksõnu.
 
Kuna Donnithorne näib oma võimeid kasutavat kurjadel eesmärkidel, tõmbub William yemast eemale, ent aastaid hiljem puutub ta vana tuttavaga taas kokku ja paistab, et hüpnotisöör on jõudnud oma võimete arendamisel veel kaugemale: tema "ringi" kuulunud inimestega läheb halvasti - surnuks joomine, hüpnoosi all enesetapu tegemine jne. Asi on selle võrra halvem, et Donnithorne näib huvi tundvat Williami sõprade, sh kihlatu vastu, kellel on n-ö meediumi võimeid. Üleloomuliku ja võimsa kurjuse jõu vastu saab William pooljuhuslikult abi ühe erakust mehe käest, kes kajastab lõputut Headust, ent kel samuti on üleloomulikke hüpnootilisi võimeid. Kujuneb välja arhetüüpne pimeduse ja valguse võitlus, kus loo üldise tonaalsuse järgi võib ette näha, et halbadel peab minema halvasti. Enne lõppu tuleb küll pettemanööver, kui Williami abikaasa (justkui) tapetakse, aga asi see siis kirjanikul teda ellu äratada pole... Williami ja tema kihlatu/abikaasa suhte arengule on autor pühendanud raamatus omajagu trükiruumi koos kogu tolleaegse konservatiivse õhustiku ja kõrgklassi miljööga.
 
"A Brother of the Shadow" peaks olema Gertrude Colmore'i ainuke üleloomulik romaan, kuigi ISFDB liigitab ekslikult veel kaks romaani ulme hulka. Üks neist - "Priests of Progress" keskendub teemale, mille poolest naisõiguslasest Colmore'i veel teati - loomakaitse ja vivisektsiooni (loomade elusalt lahkamine) vastu. Loomakaitse käib põgusalt läbi ka "Brother'ist", kus kuri hüpnotisöör tahab ohvedada positiivse tegelase kassi, kes aga samuti päästetakse.
 
Ükski kolmest Colmore'i romaanist, mis ma lugenud olen, ei pakkunud mulle palju, kuigi võib-olla oleksin pannud mõnel teisel päeval "A Brother of the Shadow'le" hindeks neli miinuse. Ega ma ei oska seletada, miks nii mõnigi raamat, millen on justkui palju madala kunstilise taseme tunnuseid, mulle ikkagi suhteliselt sümpaatne tundub.
Teksti loeti inglise keeles

 Aasta 1957. Koolipoiss Kalev kuuleb enne magamajäämist oma isa juttu kellegagi, kes arutavad justkui tulevikku rändamise võimalust ja mismoodi siis inimene maailma tajuks. Et kui jääks magama nüüd ja ärkaks 150 aasta pärast. Kalev jääbki magama ja ärkab 150 aastat hiljem. Tulevikus satub ta kokku endaealise tüdrukuga, kes arvab, et poiss on valmistunud stiilipeoks. Tüdruk ei jäägi lõpuni uskuma, et Kalev on minevikust, küll aga mängib ta poisiga kaasa ja tutvustab talle tundmatuseni muutunud elu Tartus, kus kõik töö teevad ära tronkad (robotid), kus suheldakse "lokaatoriga", mis on midagi nuti/videotelefoni sarnast ja lennatakse "kopidega", mis on tillukesed hõljukid. Kalev omakorda peab tulevikulastele loendu elust 20. sajandi keskel.
 
Tegelikult ei või kindel olla, kas see kõik oli Kalevi unenägu või juhtus päriselt. Pigem see esimene. Igal juhul on autor alapealkirjastanud loo "teaduslik-fantastiline jutuke". Täiskasvanule see jutt eriti huvitav ei ole, ent arvan, et ka lapsena oleks see lugu mulle lapsik tundunud. "Hüpe tulevikku" on ilmunud kultusmainelise noortele suunatud antoloogiasarja "Jutupaunik" esimeses osas. Vana-Otepääl sündinud autori (sünninimega Maksim Reinhold) avaldatud asjade hulgas on ka teisi ulmejutte. Ühe pealkiri on "Lumeinimene", mis sai auhinnalise koha 1957. aasta ajakirja "Pioneer" jutuvõistlusel.
Teksti loeti eesti keeles

See on nii lühike jutt - alla 2 lk - et üle ühe idee sellesse ei saagi mahtuda, aga kui see idee (koos teostusega) on tundub n-ö kümnesse, siis ei olegi lühidus miinuseks.
 
Jutustaja avab uksekella peale kodu ukse. Seal seisab keegi võõras, käes ämber ja põrandalapp, kes kohe sisse trügib. Võõras hakkab ohtrate vabanduste saatel põrandat pesema, liikudes mööda maja edasi ja pidevalt rääkides, et tal on piinlik, et ta sellise asja korraldas. Koduomanik on jahmunud - oleks nagu võõras inimene, aga käitumise ja jutu järgi peaks too tema juures varem käinud olema. Elutoas tulija ohkab ja tõdeb, et "aja substantsi pole nad siiski suutnud leida", misjäärel haarab taskust küpse tomati ja virutab vastu seina.
 
Võib-olla on selle kirjelduse järgi juba arusaadav, milles loo uba, nii et vabandan, kui kellegi lugemisrõõmu ää rikkusin.
Teksti loeti eesti keeles

Tuntud kirjanik Walter Streeter saab lugejalt lühikese ja ebamäärase kirja. See on justkui kriitiline ja etteheitev kirjaniku karakteriloome suhtes. All on ainult initsiaalid W.S. Kirjanik kehitab õlgu, aga vastata ei saa, sest aadressi ei ole. Kirju samade initsiaalidega tuleb veel, need muutuvad ähvardavamaks ja kirjanik märkab, et need on iga kord saadetud umbes 50 miili võrra lähemal tema elukohale. Viimases kirjas lubab W.S. nädalavahetusel külla tulla. Kirjanik märkab, et initsiaalid langevad kokku tema enda omadega, aga ta pole ju kahestunud isiksus, kes endale kirju saadab. Talle meenub aga üks samade nimetähtedega tegelane, kurjategija, kelle ta ühes oma raamatus halastamatult võlla saatis. Ta informeerib politseid, kes lubavadki nädalavahetuseks tema tänavale politseiniku julgestama saata. Nädalalõpp on käes, politseivormis mees jalutab tänaval, heliseb uksekell...
 
Edasi loete seda sünget juttu juba ise World Review'st, kogumikust "The White Wand and Other Stories" (1954), nagu siinkirjutaja, või mõnest muust avaldamiskohast.
Teksti loeti inglise keeles

Selle raamatu sain raamatukogust noorteraamatute riiulist, põhilised tegelased on 17-aastased. Märksõnad: satanism, ohtlikud sektid.
 
Lugu saab alguse ühelt erapeolt, kus Gerda tutvub Sixteniga. Samal peol tapab keegi rituaalselt naabri koera ja külaliste seas nähakse musta riietatud võõrast poissi. Sixten on üks kahest tegelasest, kelle kohta me teame, et tema päris vanemad pole teada. Teine poiss on Stefan - teda kasvatab vanaema. Poisid ei ole omavahel tuttavad ja seda, et nad on kaksikvennad, saame teada alles raamatu keskpaigas. Mingil hetkel selgub, et nende ema viibib juba aastaid vaimuhaiglas ja et ta oli noorena tõmmatud satanistide sekti. Seal sünnitas ta sekti juhile kaksikud, kes lubas need aga tehingu käigus Saatanale. (Nii et siis peaaegu nagu Eesti oludesse toodud "Rosemary's Baby".) Lepingu täitmise ajaks pidi olema poiste 18. sünnipäev. Nüüd on selle tähtpäevani veel lühike aeg ja tekib küsimus, kuidas toimuvat ära hoida. Poisid ise ei ole kaastööaltid, sest neis süvenevad saatanlikud jooned: nende teadvuse võtab aeg-ajalt keegi või miski üle ja sellel ajal teevad Stefan ja Sixten nii mõndagi tülgastavat.
 
Süžee jõuab lugejani erinevate tegelaste silmade läbi ja lühikeste peatükkide ajajoon ei ole lineaarne. See sunnib mõnevõrra pingutama, kaasa mõtlema. Lisaks põhiliinile on põimitus loosse muidugi sugupooltevahelisi suhteid ja ka neid probleeme, mis tekivad siis, kui üks sõpradest on jõukate vanemate laps ja teine peab leppima miinimumiga.
 
Ma oletan, et vastavale vanusegrupile on see täitsa tore raamat. Seda lugedes oleksin tahtnud noorem olla, siis oleksin ilmselt parema hinde pannud ja arvatavasti ka mõnedele liiga lihtsatele lahendustele läbi sõrmede vaadanud.
Teksti loeti eesti keeles

See peaks olema seitsmes (aga mitte viimane) raamat kahasse kirjutatud sarjast "Professionalnõi oboroten". "Libahuntide arhiivid" liigitub koomilise ulme alamžanri, ent samas ka paljude fännide seas hinnatud kassiulmesse.
 
Romaanis seiklevad ukraina/vene/tatari taustaga abielupaar Aleks ja Alina ning trullakas kõnelev kõuts Pusik. Kõik kolm on eriagendid salajases tulevikuorganisatsioonis nimega Baas, kassi ja abielupaari vahel ei ole peremehe/lemmiklooma suhet. Kuigi lugu on kirjutatud Alina silmade läbi, eendub dünaamilisest triost kass, kelle totaka käitumise tõttu saab igasugust nalja: kõuts on buliimik, kõrge enesehinnanguga, rahahimuline, keeruliste peresuhetega. Kolmiku ülesandeks on teleporteeruda ajas ja ruumis sinna, kuhu vaja, ja võidelda igasuguste pahalastega, kes pärinevad slaavi mütoloogiast, ilukirjandusest. Nt lk 107 on lühike loetelu Baasi viimastest töödest: Röövel Ööbiku vahistamine ja väljasaatmine Istanbulist, Peata Ratsanikule uue pea hankimine, Gulliveri vabastamise apellatsioonikaebuse esitamine, tegelemine Winnie Puhhiga, kes Põrsakest pantvangis hoiab jne.
 
"Libahuntide arhiivid" koosnev 5 peatükist, millest igaüks sisaldab kolmiku ühte missiooni. Esimeses osas teleporteerutakse Arhangelskisse, aastasse 1775, kus üks kikimora on asunud kimbutama kohalikku kõrtsi ja - nagu selgub - soovib koos Rootsi isandatega Vene impeeriumist eralduda, luues omaette riigi. Teises episoodis sõidavad Aleks ja Alina oma kassile järgi Tsooni (Strugatskite omasse), kus too otsib koos teiste stalkeritega mingit kõike soove täitvat võlupalli. Kolmandas peatükis teleporteerutakse Holmesi-aegsesse Londonisse, kus ülesandeks on päästa kuulus detektiiv Moriarty käest, sest Reichenbachi joa juures toimunu sai nii õnnelikult lõppeda vaid seetõttu, et tulevikust tulid eriagendid ja aitasid Holmesi. Neljandas osas otsitakse taga kassi eksabikaasa küüneterituspalki ja viimases episoodis põrutatakse Rooma, kes Julius Caesari Vari turiste tapab. Kõigis osades n palju tähelepanu kulinaarial ja tegelaste rietusel; viimast peatükki saab kasutada ka Rooma reisijuhi või ajalooõpikuna, mille kirjutamiselon ilmselt kasutatud palju Vikipeedia abi.
 
Romaanis on ainest viieks komöödiafilmiks. Ega ei ole lihtne kirjutada 300 lk teksti, kus igas lauses või vähemalt lõigus on kild, vaimukus, nali, totrus, ja jääda sealjuures kõrgele tasemele. Seetõttu ei ole iga vaimukus väga vaimukas, aga mingil moel püsivad autorid siiski pinnal. Kõrvuti inimestega tegutsevad kääbikud, gnoomid, trollid, näkineiud, vampiirid, biorobotid jne. Kohati jääb mulje, et inimesed on üldse vähemuses. Komöödiažanr lubab vältida loogikat ja tõsiseltvõetavust, mis annab kirjanikele vabamad käed. Tulevikuagentide kõikvõimsus vaheldub nende ootamatute hättajäämistega, aga alati on mingi deus ex machina, mis nad päästab. Kohe algusest on selge, et midagi halba kangelastega juhtuda ei saa - isegi kõik n-ö pahalased on omamoodi nunnud ja lobisemishimulised tegelased.
 
Ajaviiteline koomika neile, kellel on vastavat soolikat. Neli miinus.
Teksti loeti vene keeles

Järg eelmistele osadele adventures of "Deadly Dimensions" ja "Neural Psychoses" (sarja nimi on "Sherlock Holmes vs Cthulhu"), kuhu jookseb ka hulk selle raamatu sündmusi. Üldiselt on see üks erakordselt jabur tramburai, mille tegevus toimub 1891 Innsmouthis, Lovecrafti loomingu tundjatele teada-tuntud rannikulinnakeses. Holmes, Watson, Watsoni naine, väike laps, lapsehoidja, professor Moriarty, Cthulhu, Dagon ja veel mitu tegelast varasematest osadest kogunevad ühel ajal sinna, et lahendada dagoniitide ordu ja planeedi Maa eksistentsiaalseid küsimusi. Moriarty probleem oli vist tegelikult maisem - saada kätte tüüp, kes oskas tinast ja väävlist kulda valmistada.
Teksti loeti inglise keeles

On aasta 1936. Järgmine aasta on kirjanik Lovecrafti surma-aasta, aga ta ise seda veel ei tea muidugi. Ta saab kirja Pennsylvania karupersest kelleltki Ezekielilt, kes tahab, et Lovecraft aitaks tal valmis kirjutada väidetavalt dokumentaalse teose "The Animal Truth". See peaks kujutama metsas elavaid loomi, kes on hakanud mõjutama koduloomi nende peremeeste vastu. Millel need väited põhinevad, pole selge. Lovecraft keeldub ja saadab ettemaksuks kaasa pandud raha tagasi.
 
Siis liigub kaamera sinna karuperse, kus näeme seda Ezekieli. Ta on oma maamajas äsja tapnud isa, aga ta ei püüagi mõista, miks vanamees mitu päeva voodis lebab ja haiseb. Ezekiel on vägivaldne, inimvihkajalik, viskijoodik. Öösel läheb ta metsa jahile, käib neljakäpakil ja ulub. Teda kardetakse. Ta on nagu tegelane mõnest Lovecrafti teosest. Tema järgmine kiri Lovecraftile ja telefonikõne on juba ähvardav.
 
Siis saame teada kohaliku konstaabli mõtetest Ezekieli mineviku kohta: kuidas ta ema end peale poja sündi kahtlastel asjaoludel üles poos; kuidas käisid jutud, et ema näitas end piirkonnas veel pärast surma; kuidas nende maamajast leiti voodoo-nukkude sarnaseid esemeid. Politseinik läheb maamaja kontrollima igaks juhuks, sest isa ja poega pole mõnda aega näha olnud. Majast leitu sunnib teda hooneid kiiresti põlema panema. Kirjanik Providence'is sellest midagi ei tea, aga ta täheldab teravaid valusid kõhus, haiguse intensiivistumist... (Ta suri peensoolevähki.)
 
Mitmeti tõlgendatava lõpuga lugu on väga sisutihe ja selles oleks olnud materjali kas või romaaniks.
Teksti loeti inglise keeles

Väike kaevanduslinnake (1000+ elanikku) Delaware'i osariigis. Aasta on umbes 2017. Söekaevanduse ümber tiirlev elu kulgeb nürilt juba üle 100 aasta. Peategelane Allison on suutnud siiski kaugemal keemia-alase kõrghariduse omandada, ent saabub nüüd tagasi koju. Kaevurist isa on vahepeal surnud, matusele tütar ei jõudnud. Kummalisel kombel ei taha ema rääkida isa surma asjaoludest, ka teised tuttavad on sõnakehvad. Allison hakkab uurima isa surma, kaevates muuhulgas üles isa surnukeha: on ainult mõned luud, pealuu on kadunud. Selgub, et juba sadakond aastat on kaevanduses hukkunud või jäänud kadunukd vanemaid kaevureid, enamasti juhtub see kevaditi või sügiseti. Kaevandus aga maksab lesele tavaliselt elu lõpuni head kompensatsiooni. Mis toimub?
 
Allison siseneb öösel salaja kaevanduse hoonetesse ja avastab sealt keemialabori ning mingi protoplasma taolise piiritute mõõtmetega elusorganismi moodi olluse. Ent jääb ka kohe valvuritele vahele.
 
Peaaegu romaani mõõtu loost jäävad vastandlikud muljed. Ühelt poolt väga teravapilguline psühholoogiline vaatlus - seksuaalsuhete psühholoogilised nüansid (seksi on loos rohkem kui tavaliselt ulmelugudes), hariduse, väikelinna trööstituse, vanemate-laste suhted. Teiselt poolt on süžee ulmeline osa kuidagi väga mannetu - kosmiline olevus, selle huvi naise keha vastu, kaevanuses toimuv kui justkui täiesti teadmata asi julgeolekustruktuuridele, jms.
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Korralik ja fantaasiaküllane käsitöö, kus domineerivaks muljeks pole mitte action, Kiievi ja Moskva Vahtkonna juhtide napisõnalisus, sügavamõtteline vaikimine: ikka ja jälle jäävad need tüübid mornilt vaid, vahivad alluvaid informeerimata enda ette. nii jääb ka lugejal kannatlikult oodata, et millal teadmamees suu lahti teeb ja selgitab, mis siis tegelikult toimus või toimuma hakkab. Ma arvan siiski, et aasta pärast oskan ma selle romaani kohta öelda vaid seda, et "olen lugenud ühe vene autori raamatut - autori nime ja raamatu pealkirja ei mäleta -, kus tegelaseks oli ka üks eestlasest maag-inkvisiitor Edgar"...
Teksti loeti vene keeles

Nõukogude Liit, Moskva, 1938. Kõrge julgeolekukomissar Jessenin saab ülesande uurida noore naise Marina kadumist. Marina oli ministeeriumis töödanud tõlk, kelle lummav sarm oli toonud kaasa palju murtud südameid nõukogude kultuurilise ja poliitilise eliidi seast. Teda tundsid nii Stalin kui ka ülesande saanud Jessenin. Kadumisest on möödunud 7 kuud. Viimati nähti naist uusaastaööl, kui ta viibis keelatud džässmuusikaõhtul, millele tehti haarang. Ta pidi minema kellegi juurde võimikoridorides, et päästa õnnetuid muusikuid.
 
Jessenini probleem on selles, et tema ise tappis tol ööl Marina ja mattis selle koos gorilla-tüüpi autojuhiga maha. Ent Marina vaim jäi "ellu" ja hakkas Jesseniniga kaasas käima, ajades temaga juttu ja esitades aeg-ajalt küsimuse "Miks sa mu tapsid?" Mees ei oska sellele õigesti vastata. Teda hakatakse hulluks pidama, kui ta räägib tapetu vaimuga, keda keegi teine ei näe ega kuule. Nüüd hakkab ta läbi viima vormilist uurimist, vaadates, kas saab tapmise kellegi kaela sokutada.
 
See on väga muljetavaldav lugu, lausa ootamatu oli sellise peale sattuda. Erinevate episoodide kaudu avaneb terrorirežiimi süda, selguvad suhted NKVD kõrgemas ešelonis, süsteemi ja lihtsa inimese vahekorrad. Kas see kõik nii oli, ei tea, aga jääb usutavuse mulje, sest see on lihtsalt nii hästi kirja pandud. Kõike seda seob erinevate meeste armastus kauni - ja juba surnud - naise vastu. Väga tundeline lugu, ma ütleks.
Teksti loeti inglise keeles

 
"Ma pöördusin tagasi Dublinisse suvel, kui ma oli saja kaheksakümne seitsme aastane."
 
Selle lausega algab igavese elu mõistatuse avastanud okultisti/maagi jutustus. 30-aastase mehe kehas elav Charles on sündinud aastal 1810, ta on elanud läbi palju erinevaid elusid, nii luksuslikku ja naudingurikast kui ka askeetlikku ja rasket - vahelduseks. Ta on intelligentne, palju lugenud ja mõelnud, ta on kindlate eetiliste põhimõtetega. Pika elu jooksul on ta olnud ka palju kordi suhtes/abielus, olles siiski pärast paarikümneaastaseid perioode lavastanud enda surma, et vältida tema suure saladuse ilmsikstulekut.
 
Nüüd on aga tema kannul teised rituaalse maagia harrastajad ühest ringist (The Circle), mille liige ta on olnud. N-ö kolleegid on mõistnud, et Charlesil on võti igavesele elule ja nad soovivad selle temalt välja pinnida, sest kes siis ei tahaks surma vältida? charles leitakse üles, teda veendakse, meelitatakse ja ähvardatakse. Mees ei nõustu kolleegidega oma saladust jagama. Ta on veendunud, et nood kasutavad seda halbade tagajärgedega. Kavatsused võivad olla head, aga inimkonnale oma headuse-nägemuse pealesurumine ei saa lõppeda hästi. Ta otsustab vastu võtta lahingu, teades, et on oma võimetelt teistest üle. Asja komplitseerib tema uus naissuhe, kes juhuslikult mõistab, et Charles on ligi 200-aastane.
 
Loos on pikki mõttekäike üksikisiku vastutusest, moraalist. Üldiselt on see küllaltki intellektuaalne ja hästi kirjutatud lugu, hoolimata leierdatud teemast.
 
Mul on mõningaid kahtlusi selle loo avaldamisaasta suhtes. Lugesin kogumikust "Other Voices, Darker Rooms. Eight Grim Tales". Samas on võrgus vihje, justkui oleks autor abaldanud aastal 1983 romaani nimega "The Stranger". Loos on alla 60 lehekülje, nii et kahtlused jäävad. Kaudselt toetab aastat 1983 siiski asjaolu, et loo tegevus algab aastal 1982.
 
Autori kohta leiab võrgust rohkem materjali seises tema tegevusega Ameerika Natsiparteis ja muudes valgete ülemvõimu pooldavates organisatsioonides.
 
Teksti loeti inglise keeles

Sisu sarnaneb mõnevõrra "Kümnele väikesele neegrile".
 
Ilmakuulsat rockbändi on tabanud kaotus - nende kitarrist sureb narko üledoosi. Bändi juht ja laulja Jenny on maenduses, ent mõne aja pärast teeb ansambli mänedžer ettepaneku minna salvestama uusi laule kaugel Walesi pärapõrgus asuvasse äsja avatud lindistusstuudiosse. Stuudio on ehitatud iidse mungakloostri varemetele ja saja aasta eest on seal pesitsenud kummaline enesetapusekt. Veidi eemal metsas on druiidide kiviring, stuudio omanik ja tema abilised on haaratud mingisugusest New Age'i teooriast...
 
Lumetorm lõikab stuudio ülejäänud maailmast ja majas hakkavad järjepanu toimuma surmajuhtumid. Iga surmaga kaasneb kirjake, kus anonüümne saatja tsiteerib surmadega kokkusobivaid laulusõnu. Tapamajaks muutunud hoones on ilmselt mõrvar, aga kes? Asja ei tee lihtsamaks teisest ilmast ühendust võttev surnud kitarrist, kes astub Jennyga vaimu kujul ka armuühtesse ja sekkub teadmata meetodil ka bändi uutesse salvestustesse.
 
Lobedalt kirjutatud põnevuslugu, kuigi klišeesid on rohkem, kui olla võiks.
Teksti loeti inglise keeles

Õhtu maamajas, verandal istuvad viis inimest, 2 abielupaari ja veel üks mees. On nii-öelda ühine õhtusöök. Kohe maja juures on ka väike metsatukk, kus kunagi olla olnud nõidade kooskäimise koht. Trükiruumi on kulutatud 5 inimese omavaheliste suhete ja suhtumiste kohta. Sümpaatseima mulje jätab majaperemees, kes eriti ei räägi ja näib pigem tukkuvat. Üks külaline märkab metsatukas mingit liikumist ja minnakse kambaga "nõida" kinni püüdma. Kätte saadakse aga hoopis üks mustlasneiu, kes olla juhuslikult maja lähedale sattunud. Mustlanna veetakse tuppa, antakse süüa ja kästakse tal seltskonna lõbuks ka ennustada. Ennustamine - klaaskuuliga - hõlmab aga ka vaadet minevikku ja kui ennustaja räägib üksikasjalikult ära kellegi mineviku truudusetuse ja kellegi tuleviku truudusetuse, löövad osalistel emotsioonid lõkkele. Vaid vaikne majaperemees jääb rahulikuks ja teeb kiire otsuse lahkuda koos mustlasnaisega taborisse.
 
Sümpaatne lugu. Seda võiks määratleda ka nukratoonilise psühholoogilise jutuna.
Teksti loeti inglise keeles

Kuressaare, vabaõhukohvik, aasta 1924 (aastaarvu pole küll mainitud, aga et tegelaste hulgas on para-ajakirja Fakiir toimetaja ja see ajakiri ilmus ainult nimetatud aastal, siis tuletame). Endine linnapea Heinrichsen omab meediumivõimeid ja peamiselt kasutab ta neid võimeid surnud kuulsate luuletajate teispoolsusest kohaletoomiseks - eesmärk lasta neil kirjutada uut loomingut, et siis sellega äri teha. Ei-tea-mitmendat-korda juba kutsub ta välja Puškini, kes on tüübist tõsiselt väsinud. Käsu peale ta siiski luuletab midagi, millega Heinrichsen siiski rahul pole, parandades ja kirjutades suurvaimu poeesid oma meele järgi üle. Kui kohvikusse tulevad kohalikud konstaablid, relvad vööl, tekib vihasel suurvaimul mõte proovida siinpoolsuses midagi muud kui lihtsalt luuletada...
 
Humoorikas ja puändikas lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tagakaanelt: "Metafüüsiline teos käsitleb taassündi, inimese teadvust, sensitiivseid võimeid ja eelmist elu. Elu on toonud näitelavale meediumi, teadlase ja politseiniku ning teiste hulgas ka mõne kummalise tegelase." Väited vastavad tõele. Kõige enam on see siiski "Salatoimikute" stiilis põnevik, kus üleloomulik põimub kuriteo või muidu tavapäevase eluga.
 
Proloog algab linnuse õuel, kus näeme leekides hukkuva naise teadvust. Oma vaimu- ja hingejõudu pingutades väljub ta kehast ja valmistub järgmiseks eluks. Et järgmises peatükis oleme tänapäeva Eestis ja näeme maailma nooremapoolse naise Natali silmade läbi, tuleb eeldada, et tegu on reinkarnatsiooniga. Natali on nn selgeltnägija, kel on võime (tahtmatult) ka poltergeisti tüüpi nähtusteks, paigutades välgukiirusel nt lauanõusid ühest toa otsast teise. Ühe korra on ta ka tahtmatult materialiseerinud sõbranna kadunud sõrmuse. Ta on aastaid olnud abiks politseile kuritegude lahendamisel. Kui jõudsin mõelda, et tegu on vägagi New Age'i hõngulise raamatuga, tuli kohe järgmises lõigus ette koht, kus peategelane väljendab oma suurt vastumeelsust ja põlgust nn uusvaimsuse suhtes - aga see vist käib selle nähtus ejuurde: nagu hipster ei tunnista end meeledi hipstteriks...
 
Põhisündmused saavad alguse järjekordsest politsei abipalvest - tuleb tuvastada Läänemerel sõitev kahtlane laev - mis on koormaks, kuhu sõidab jne. Samal ajal soovitakse Natali võimeid uurida ühe teadlase poolt, kellel on katsetel kaasas ka ilmselt julgeoleku või sõjandusliku maailmaga seotud tüüp. Üldsielt - selgub, et Natali on oma ande tõttu saanud teada liiga palju ja ta muutub ise tumedate jõudude sihtmärgiks. Teine peategelane - politseiuurija Rainer - saab mingil moel tema kaitseingliks ja samuti saab mees omakorda kaitset sensitiivilt. Et Rainer on lahutatud mees ja ka Natali elab üksi (kui välja arvata nõia kaaslane, kassipoeg), siis ei tasu imestada, kui asjad lähevad nii, nagu nad tihtipäevale lähevad. Omavahel põimuvad Natali eelmine elu, tema hukkumine tuleriidal nõiasüüdistuse alusel, tänapäeva kuriteod, teadustöö, armukolmnurk ja muu selline. Kuigi Natali väljendab üleolekut New Age'ist, läbivad tema maailmanägemust sellised termind nagu karmaline taak, keha meridiaan, ülitaju, egost loobumise tee, vikerkaarekeha, energiad jne.
 
Ei tea, kui tõsiselt autor ise nendesse suhtub, aga raamatukaanel on peetud vajalikuks mainida, et autor on saanud õpetusi Tiibeti budistlikelt õpetajatelt, viibinud Himaalaja mägedes kloostrites, õppinud hiima meistrilt taji'd ja kirjutanud ülikooli lõputöö Laozi "Daodejing'ist". Üldiselt on selles raamatus kummaline kompott justkui kerglasest põnevusest ja suhetest ning teiselt poolt Oriendi-hõngulisest metafüüsilisest maailmatunnetusest, mis on paljude inimeste jaoks midagi põhilist ja fundamentaalset. Väga vastu see kombinatsioon mulle ei hakka, aga vaimustust ka ei tekita. Seda lugu ei ole raske ega vaevaline lugeda. Pigem soovitaksingi seda neile, kellel on põnevusromaanide soolikat ja kes ootavad raamatust sündmuste hoogsat arengut.
 
"Meedium" on Olivia Mindi (ilmselt pseudonüüm) esimene romaan ja selle nime alt me rohkem teoseid näinud ei ole. Tegu on ka kirjanduskonkursil "Bestseller 2015" ilukirjanduse žanris äramärgitud tööga. Panen kolm plussi.
Teksti loeti eesti keeles

Nunnu ja igavavõitu õudusjutt. Rõhutud on kaastundele haige poisi vastu ja vastumeelsusele pirtsaka ning enesekeskse ema vastu. Poiss on pikemat aega haigevoodis, lisaks füüsilistele vaevustele on ka mingid hingehädad, elutahe kadunud jne. Tüli on tal ka beibe-tüüpi emaga, kes ei taha koju teist koera lubada. Üks koer juba on - kääbusspits, ema sülekoer. (Ingl keeles - pomeranian. Sain uue sõna teada; algul arvasin, et haigetuppa astuval emal on kaenlas mingi pomerants või pomelo või miski, mida süüa saab...). Öösiti hakkab poisi juures käima üks vaikne vanamees, kes annab poisile mängida ühe kutsika - poisi seisukord näib paranevat. Valves olev halastajaõde arvab, et tegu on poisi vanaisaga, aga hiljem selgub, et hoopis vaarisa. Ja veel hiljem selgub, et see vaarisa on juba 15 aastat surnud ja teda võib ühe koeraga näha suure halli seina peal maalil...
 
Lugu heldimisaltidele inimestele.
Teksti loeti inglise keeles

See on vampiirilugu, millel on märkimisväärseid sarnasusi Le Fanu klassikalise"Carmillaga": tegevus toimub mõisahäärbertites (ühte nimetatakse chateau'ks), vampiiri ohver on alaealine ja teda kasvatab üksikvanem. Erinevalt Carmillast on vampiir ja ohver meessost ning sündmused kulgevad palju hiljem, umbes 1950, kuigi õhustiku mõttes mõjub ajastu palju arhailisemalt.
 
Inglismaa. Rikas maaomanik on hiljuti matnud naise ja tal on hea meel, kui saab juhtumisi vaheldust pakkuda oma pojale: nende kandist satub läbi reisima prantslasest härra (samuti hiljuti üksikisaks jäänud), kes teeb ettepaneku, rakendada tollal moodsat nn lastevahetust - ühe pere lapsed lähevad mõneks ajaks teise perre elama. Denis hakkab koolivaheaegadel Prantsusmaal käima. Ent siis teatab Prantsuse võõrustaja, et Denis rohkem tulla ei saa. Et on juhtunud midagi ja ta peab kaitsma ennast ja teisi - selline segane jutt. Inglismaale tagasi saabuv Denis on otsekui "ära tehtud" ja igasugune usaldus isaga on kadunud. Ei-tea-kuidas saabub ühel päeval aga Denisi juurde keegi kummaline mees Raoul, kellega Denis olevat Prantsusmaal parimaks sõbraks saanud. Pereisa ei ole suuteline kummalisest mehest lahti saama, kuni ühel päeval ta vihahoos ründab meest, kes haihtub otsekui õhku. Poeg põgeneb kahtlast sõpra otsides Prantsusmaale ja üle poole lühikese romaani tegevusest toimubki Mandri-Euroopas.
 
Kui hakata mõtlema, siis sõna "vampiir" vist kordagi tekstis ei kasutatagi. Põhjus, miks Raouli ja Denisi kummaline suhe Denisi isa ärritab, võis olla ka kahtlus poisi seksuaalses kuritarvitamises. (aga ka selliseid sõnu tekstis ei kasutata). Otsesõnu ei viidata ka vereimemisele, vaid räägitakse poisi kuhtumisest. Üldsiselt on kogu lugu psühholoogiliselt veider ja ebausutav. Kui tegevus oleks toimunud 100 aastat varem, siis ma võiksin ehk veel kuidagi kahe prk-pea käitumist mõista. Arvatavasti on ebausutav käitumine vajalik selleks, et loo sündmused enne nede algamist ära ei lõpeks.
Teksti loeti inglise keeles