A. Murdlaine oli Aleksander Sipelga üks mitmest pseudonüümist (ta on siin BAASis ka Maurice Moraine'i nime all).
Lühikese loo tegevus toimub Pariisis (kus Sipelgas ka ise elas mõnda aega). Minajutustaja jalautab tänaval ja jääb kohviku akna taga kuulama-vaatama viiulimängija esinemist. Muusiku õlgadel istuvad linnud, rahvas on lummatud. Pärast esinemist saab kuulaja viiuldajaga usaldusliku jutuotsa peale ja paneb tähele tolle nukrat olemist ning kummalisi vihjeid oma surnud naisele. Ta saab kutse pillimehe koju, kuhu teisel päeval lähebki. Seal räägib mees talle veel oma naisest, kes justkui olevat surnud, ent siiski kindlasti elavat. Mees kinnitab, et ta musitseerib sageli oma naisega koos ja lubab, et teeb seda kohe jälle. Teebki - tema viiulil, nähtamatu naine klaveril.
Nukker ja tundeline lugu, ent sisu poolest üsna igav ja ebaoriginaalne. Jutt on ilmunud läbi kahe numbri omaaegses para-ajakirjas "Vaimsuse ideoloogia", mille nr-s 6 (1937) ilmus koos jutu viimase osaga ka Aleksander Sipelga nekroloog, võimendades loo kurba sentimenti.
Lühikese loo tegevus toimub Pariisis (kus Sipelgas ka ise elas mõnda aega). Minajutustaja jalautab tänaval ja jääb kohviku akna taga kuulama-vaatama viiulimängija esinemist. Muusiku õlgadel istuvad linnud, rahvas on lummatud. Pärast esinemist saab kuulaja viiuldajaga usaldusliku jutuotsa peale ja paneb tähele tolle nukrat olemist ning kummalisi vihjeid oma surnud naisele. Ta saab kutse pillimehe koju, kuhu teisel päeval lähebki. Seal räägib mees talle veel oma naisest, kes justkui olevat surnud, ent siiski kindlasti elavat. Mees kinnitab, et ta musitseerib sageli oma naisega koos ja lubab, et teeb seda kohe jälle. Teebki - tema viiulil, nähtamatu naine klaveril.
Nukker ja tundeline lugu, ent sisu poolest üsna igav ja ebaoriginaalne. Jutt on ilmunud läbi kahe numbri omaaegses para-ajakirjas "Vaimsuse ideoloogia", mille nr-s 6 (1937) ilmus koos jutu viimase osaga ka Aleksander Sipelga nekroloog, võimendades loo kurba sentimenti.