Lugu algab süngetes toonides - üheksakümnendates eluaastates pime ja jalutu eideke ootab oma räpases toakeses lebades surma, kui äkki teatakse raadios tulnukate invasioonist. Eidekese mõtted lähevad kaugetele aastatele ja sündmusteni, mis viisid ta praeguse olukorrani...
Võrreldes mitmete teiste "Raevu päevade" teises antoloogias ilmunud lugudega on siin ängi ja meeleheidet mõnevõrra vähem, mis on kahtlemata plussiks. Neid asendab pigem südamlikkus, ehkki optimistlikus toonis looga pole kokkuvõttes kindlasti tegu. Torkab silma, et ehkki peategelase nooruspõlv möödus kunagi 21. sajandi alguses, jätavad mõned selle detailid veidralt vanamoodsa mulje (mitte eriti noortepärast muljet jätva prantsuskeelse meloodia kuulamine raadiovastuvõtjast, paberkandjatel kirjavahetus armsamaga jne).
Võrreldes mitmete teiste "Raevu päevade" teises antoloogias ilmunud lugudega on siin ängi ja meeleheidet mõnevõrra vähem, mis on kahtlemata plussiks. Neid asendab pigem südamlikkus, ehkki optimistlikus toonis looga pole kokkuvõttes kindlasti tegu. Torkab silma, et ehkki peategelase nooruspõlv möödus kunagi 21. sajandi alguses, jätavad mõned selle detailid veidralt vanamoodsa mulje (mitte eriti noortepärast muljet jätva prantsuskeelse meloodia kuulamine raadiovastuvõtjast, paberkandjatel kirjavahetus armsamaga jne).