Kasutajainfo

Meelis Kraft

1975–

Teosed

· Meelis Kraft ·

Veealused

(romaan aastast 2021)

  • Stalker
Hinne
Hindajaid
2
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (3)

Meelis Krafti debüütraamat - jutukogu - ilmus alles üleeelmisel aastal, ent "päris" raamatut (milliseks romaani tihtipeale peetakse) ei tulnud eriti kaua oodata. Siin see, 2021. aasta lõpupäevil ilmunud, ligi 400 lk paksune, mitte eriti tihedas kirjas köide on. Olgu ära märgitud, et romaani käsikiri saavutas ka eelnevalt äramärkimise 2021. aasta romaanivõistlusel.
 
Loo peategelane on ebamäärases vanuses ent siiski fertiilses eas naisterahvas, kes elab sisuliselt utoopias. Külluseühiskonnas, kus on võidetud haigused ja muud ebamugavused ning tehisintellekt on igapäevase elu osa. Õige vähe on puudu täiesti tasuta energiast. Ainult et sellel utoopial, kus kangelanna ainsaks teemaks on kooselupartnerist vabanemine, nii et sellest afäärist ka võimalikult kasumlikult väljuda, pole määratud kaua kesta, sest maakera tabab katastroof, mis senise elu täiesti pea peale pöörab.
 
Ma ei taha siin selle katastroofi olemusest midagi ära anda, sest see on suures osas romaanist suuresti ka põnevuse kruttimise instrument. Niipalju vaid, et millegi triviaalsega, nagu pandeemia või asteroid või tulnukate sissetung, tegu pole. Autor on selle katastroofi juured ankurdanud ka kenasti teadusesse, millega paistab eredalt silma kodumaiste autorite seast, kes armastavad valdavalt kirjutada süüdimatuid pulpseiklusi või lihtsalt haige fantaasia sünnitusi. Löömaulme sõpradele on siin hulganisti kõiksuguseid tehnovidinaid ja piisavalt aktsiooni.
 
Teoses on kaks ajaliini, üks räägib meile ajast vahetult enne katastroofi, teine ajast ca 4 aastat peale katastroofi, mõlemad ajaliinid jagavad (arvasite ära!) katastroofi üleelanud peategelast ning liiguvad kellaosuti suunas. Teos on kirjutatud lakoonilises, kiretus tehnotrilleri stiilis, midagi liigset siin pole, õigupoolest on midagi puudu, aga ilmselt pole autor veel sellise kaliibri meister, et perfektne teos sundimatult välja tuleks. Tekstid, mis kahemõttelise pealkirjaga "Veealuseid" lugedes siin ja seal kangastusid, olid Niveni "Rõngasmaailm" (just katastroofieelne osa), Vonneguti "Kassikangas", Clarke'i "Lapsepõlve lõpp", veidi isegi Afanasjevi "Õitsengu äärel".
 
Pakun, et kõige tähelepanuväärsem eelmisel aastal eesti keeles ilmunud algupärane ulmeromaan.
Teksti loeti eesti keeles

"Veealused" on omalaadne kõrgtehnoloogiline postapo tulevikumaailmast, mille helge utoopia (mugav ja turvaline, aga kohati lasteaiatasemel ülereguleeritud kontrollühiskond, mille hävingust lugejana ausaltöeldes eriti kahjugi pole) vussitakse ära meile praeguse seisuga võimatul viisil ja ka järgnevas maailmas jäävad inimkonna riismed ellu ulmelist tehnoloogiat kasutades. Nagu esmaarvustaja on maininud, ei saagi romaanis täpsemalt toimuvast ilma spoilerdamata eriti rääkida, nii hoidun ka mina katsetest seda teha. Mainiksin vaid, et autori loodud tulevikumaailm oma ulmeliste ideedega on igati põnev ja ka pinge kruvimise oskus näib autoril käpas olevat, nii et igav mul seda romaani lugedes kordagi ei hakanud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Kunnas on eesti ulme seisukohast võttes omapärane autor - ta võib kirjutada žanripuhast teaduslikku fantastikat ja tema "Gort Ashryni" triloogia kuulub kodumaise ulme tippteoste hulka. Samas on osa ta loomingust täiesti ulmevaba ja seni on Kunnase loomingust pärast mainitud triloogiat otsapidi ulmeliseks liigitunud vist vaid ta topeltromaan "Sõda 2023", mis jäi kodumaise ulmefändomi jaoks suuresti tähelepanuta. Tehniliselt võttes liigitub žanriulmeks ka äsja ilmunud lühike romaan (või pikk lühiromaan?) "Puhastuskülm", ehkki enne lõpupuändini jõudmist võiks seda ka lihtsalt usulis-müstiliseks tekstiks pidada. Mainin kohe, et "Gort Ashrynist" jäänud heade mälestuste põhjal "Puhastuskülma" lugema tõtata ei tasuks, see on hoopis teistsugune romaan ja teistel teemadel.
"Puhastuskülma" minategelaseks on Eesti sõjaväelane Peeter Tergens, kes esineb ka sama autori mitteulmelises "Sõdurjumala teenris" ja "Sõda 2023-s" (kuna ma pole neist kumbagi lugenud, siis ei oska mingeid seoseid nendega luua). Pärast oma otsa leidmist lähituleviku Eestit tabanud sõjas leiab Tergens end viljatult jäiselt tühermaalt, mis on otsekui külm põrgu või puhastustuli - hoolimata pidevast külmast ja näljast pole surm seal võimalik ning inimkehad taastuvad pärast lõhkumist uuesti esialgsel kujul, nagu ka sinna veidrasse maailma sattunud isikutel kaasasolnud varustus. Oma maise elu ajal üsnagi obskuurseid usulisi vaateid (muinasgermaani jumala Odini kummardamine) evinud Tergens leiab, et eks see surmajärgne maailm üks põhjamaine puhastustuli on - eriti, kuna kõik need vähesed eksinud hinged, kelle ta sealt eest leiab, on olnud oma maises elus üht- või teistpidi Odini kummardamisega seotud...
Suur osa "Puhastuskülmast" keskendubki Tergensi uitamisele jäisel tühermaal ja tema füüsilistele ning vaimsetele kannatustele. Tehniliselt võttes kirjutada Kunnas oskab - mõne teise autori sulest oleks sarnase sisuga romaan täiesti loetamatu. Samas pole ka kogu selles aeglaselt kulgevas vaimses masohhismis midagi toredat, mistõttu "kolmest" kõrgemat hinnet ma "Puhastuskülmale" anda ei saada. Muide, eesti ulme "mehisema" või "karmima" poole pealt (militaarulme jne) torkab Kunnas ühes küsimuses silma oma diametraalselt erineva lähenemise poolest - mõni teine kohalik autor paneks minategelaseks keskealise või vanema kibestunud, ent pealtnäha kõrge enesehinnanguga meesterahva, kes siis suure osa tekstist targutaks sellest, kuidas rõhuv osa ülejäänud inimkonnast on idiootidest mandurid jne... Kunnase peakangelane Tergens on aga, vastupidi, äärmiselt tagasihoidliku ja peaaegu alandliku mõttemaailmaga, talle meeldib ennast pidevalt kritiseerida, kõigis võimalikes ning võimatutes asjades süüdistada ja vaimselt piitsutada. Mingitpidi on selline lähenemine isegi värskendav, ent paraku pole sellega kaasnevast lõputust masohhistlikust vindumisest jäises maailmas just kuigi põnev lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

"Tulevaste jumalate" näol on tegu vist eesti ulmes seni ainulaadse saamislooga raamatuga - nimelt on tegu arendusfaasis kodumaise MMORPG "Mortalis" romaniseeringu või kirjanduslikus vormis teaser'iga. Tegevuskohaks Mortalise-nimeline planeet ja süžeeks kosmoserobinsonaad, kus allakukkunud kosmoselaevalt pärinevad kloonitud inimesed peavad Mortalise vaenulikus keskkonnas ellu jääma ning klaarima suhteid nii omavahel kui ka teiste kohalike mõistuslike liikidega...
Romaani plussideks on kahtlemata erinevad ulmelised ideed, elukad jne. Natuke küll häiris sõna "džungel" kohatine kasutamine Mortalise võpsikute kohta, sest kogu ülejäänud tekstist võis välja lugeda, et tegu on ikkagi parasvöötme kliimatingimustes toimuva looga. Miinuseks vast see, et on väga palju erinevaid tegelasi, kes pidevalt ringi sahmerdavad, aga kellest ühelegi eriti kaasa elada pole võimalik. Kohati turgatas, et multifilmina oleks see kõik parem kui romaanina - erinevad tegelased ja nende veidrad lemmikloomad jooksevad ning sebivad ringi, siis käib jälle kuskil ootamatu pauk jne... sobks animafilmide esteetikaga paremini kui ilukirjandusega. 
Otsapidi on romaan seotud ka "Saladuslik tsaari" maailmaga ja ämblikrott nimega Sõbrake, kellesse ta perenaine kaitsvalt suhtub, pärineb minu mälu järgi hoopis Laura Loolaidi loomingust. Mandi loomingule omast rõhutatud Eesti-kesksust on "Tulevastes jumalates" ehk keskmisest vähem, aga seda ikka leidub. 
Teksti loeti eesti keeles

"Veealused" on omalaadne kõrgtehnoloogiline postapo tulevikumaailmast, mille helge utoopia (mugav ja turvaline, aga kohati lasteaiatasemel ülereguleeritud kontrollühiskond, mille hävingust lugejana ausaltöeldes eriti kahjugi pole) vussitakse ära meile praeguse seisuga võimatul viisil ja ka järgnevas maailmas jäävad inimkonna riismed ellu ulmelist tehnoloogiat kasutades. Nagu esmaarvustaja on maininud, ei saagi romaanis täpsemalt toimuvast ilma spoilerdamata eriti rääkida, nii hoidun ka mina katsetest seda teha. Mainiksin vaid, et autori loodud tulevikumaailm oma ulmeliste ideedega on igati põnev ja ka pinge kruvimise oskus näib autoril käpas olevat, nii et igav mul seda romaani lugedes kordagi ei hakanud.
Teksti loeti eesti keeles

"Kosmoseodüsseia" kolme esimest romaani sai kunagi ürgammu loetud ja Kubricku kuulsat filmi vaadatud, aga mingeid seoseid käesolev romaan nendega minus ei tekitanud - kui ehk ahvinimeste kokkupuutumise teema kosmilist päritolu anomaaliaga välja jätta. "Aja silm" on hoogsa seiklusliku süžeega (ehk isegi meelelahutuslikult mõjuv) ja paljusid erinevaid teemasid kombineeriv romaan, mille ulmelise ideega analoogset polegi nagu varem kohanud. Ja nagu üks eelarvustaja on seda veidi teiste sõnadega maininud -  olulisi tegelasi, sealhulgas positiivseid, sureb "Aja silmas" umbes sama kiires tempos kui Martini "Jää ja tule laulu" tsüklis, mis on autorite poolt üsnagi üllatav valik.
Kokkuvõttes: hea raamat, ajaloohuvi on selle nautimisel kindlasti plussiks (kõik need arutlused Aleksander Suure, mongolite ja Briti impeeriumide üle), ent tõenäoliselt sobib romaan lugemiseks ka mitte-niivõrd-ajaloohuvilistele ulmelugejatele. Jääme järgmiste osade eestikeelseid tõlkeid ootama!
Teksti loeti eesti keeles

Lugu koobasplaneedile kolinud ämbliku ja inimese ristandist, kes üritab terroristide käest vabastada oma endise bossi tütart. Päris omalaadse ideega lugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Idee poolest meenutas natuke Meyrinki "Violetset surma" - mingi sõna lausumine muudab võluväel kogu inimkonda. Käesolevas loos kaovad nende seljast riided ja pea terve inimkond harjub alastikultuuriga. 
Lugu ise ongi pildike sellest maailmast. Ei olnud otseselt halvasti kirja pandud, aga väga ei köitnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Yzzi lugu on ilma selle pseudonüümi taga peituva autori isikut paljastamata väga keeruline arvustada, kuna see muudab võimatuks paralleelide tõmbamise autori ülejäänud  loomingu ja sellega seotud arengutega. Ent ehk on vihjeks järgmine kokkuvõte loo algusest: minategelaseks on üheksakümnendates eluaastates ja noorendusravi läbi teinud vanamees, kes suundub pensionipõlve pidama Erose-nimelisele planeedile. Sealseks põhiliseks turismimagnetiks on iredeks kutsutud vampiiirikalduvustega humanoidid, kelle emasisendid meenutavad varateismelisi inimtüdrukud ja tunnevad seksuaalset tõmmet Homo sapiens'i meesisendite vastu. Minategelane iresid päris mõistuslikeks eluvormideks ei pea seoses nende düskalkuulsete kalduvustega. Loos endas on rohkelt filosofeerimist ja targutamist hukkamineva maailma teemal ning hebefiilse kallakuga erootikat.
Ehk siis kõik, kes viimase paarikümne aasta jooksul on eesti ulmes toimuvaga kursis olnud ja "Ideaalset kaaslast" lugema satuvad, peaksid suutma aimata, kes selle loo autoriks võiks olla. Võimalik, et paljudele lugejatele tundub tabuteemadega mängimine selles loos kuidagi šokeerivana, aga mind jätab pigem ükskõikseks... eriti, kuna sama autor on samade teemadega mänginud juba üle kahekümne aasta ja ma olen paljusid neist tekstidest ka varem lugenud. Häda on pigem selles, et kui kirjanik (ja see käib enamiku kirjanike kohta) püüab üheaegselt kirja panna põnevat ulmeteost ja mõtlemapanevat maailmaparanduslikku traktaati, kukub ta enamasti läbi oma mõlema eesmärgi puhul. Ja ei, Yzzi pseudonüümi kasutav autor pole kaugeltki ainus eesti ulmekirjanik, kes on sellesse orki astunud - sama viga on teinud paljud kirjanikud nii siin kui välismaal. Lisaks veel autori komme korrata oma erinevates teostes täpselt ühesuguseid stseene (nt minategelase vestlus oma kurja eksminiaga pärineb justkui täpselt ühest ta aastatetagusest romaanist). 
Kokkuvõttes: väga hamba all ei karjunud, aga kokku "3".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu Maalt pärit neiust, kes lapsepõlvest peale ligikaaslastest lahutatuna töötab mittehumanoidsete tulnukate poolt asustatud võõrplaneedil prostituudina. Loo algus mõjus üsna igavana ja tulnukseksi kirjeldused lausa kergelt tülgastavatena. Hiljem läks natuke paremaks, nii et kokku "3". 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab päris eheda erootilise kallakuga Muinas-Eesti õhustikule ja mütoloogiale tugineva fantasy'na. Debüütloo (kui see ikka seda on ja tegu pole mõne varemtuntud autori poolt kasutatava pseudonüümiga) kohta ikka väga hästi kirja pandud, mulle meeldis ausaltöeldes rohkemgi kui nt Mandi samal ainestikul põhinev looming, kuidagi karmim ja ehedam. Jääb loota, et autor jätkab kirjutamise ja avaldamisega. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu Tenerifel matkavast eesti noormehest, kes satub seal kaasmaalastest tüdrukutekamba otsa ja otsustab nendega nende teel liituda, aimamata vähimatki sellest, kellega täpselt tegu on ning mis teda kokkuvõttes ees ootab...
Idee poolest oleks võinud täiesti loetav lugu olla, aga kirjatehniline teostus on kohutav. Reaktori keeletoimetajana püüdsin seda natuke paremaks kõpitseda, nii et tahaksin väga loota, et avalikuks lugemiseks mõeldud versioon loost on natuke parem kui see, mis mulle algses failis ette sattus. (Üldiselt väldin ma enda poolt keeletoimetatud tekstide Baasis arvustamist, kuna tihti tuleb need sellises ulatuses üle kõpitseda, et tunnen end juba peaaegu kaasautorina ega tea enam õieti, millisest vaatenurgast lähtuvalt ja millist varianti tekstist täpselt arvustama peaksin, aga kuna mul paluti spetsiaalselt Reaktori aprillikuu erinumbri tekste arvustada, tegin siinkohal erandi). Lohakavõitu slängisegune kõnekeel võiks olla põhjendatud dialoogides, kui tegelased omavahel niimoodi räägivadki, aga käesolevas loos hõlmab see kogu teksti, sh narratiivset osa, ja jätab tervikuna nii halva mulje, et kõrgemat hinnet ma sellele loole anda ei suuda. 
Teksti loeti eesti keeles

Omalaadne poeetiline heietus apokalüptilisest lähitulevikumaailmast, mida kummitavad lõputu vihm ja globaalne uputusoht. Mittte just tüüpilise teostusega ulmejutt, aga kahtlemata omapärane. 
Teksti loeti eesti keeles

Martini "Tuhande maailma"-tsükli tekstide täieliku (kui eraldi eesti keeles ilmunud romaan "Valguse hääbumine" ja lühematest tekstidest kombineeritud kollaažromaan "Haviland Tufi reisid" välja jätta) eestikeelse kogumiku avaldamine on kahtlemata kiiduväärne saavutus... eriti arvestades seda, et kuuldavasti pole analoogset kogumikku inglise keeleski olemas. Paar vormistuslikku viga (sisukorrast puudub "Ussikojas" ja "Tähenaise" tõlkes on küljendusvea tõttu umbes pool lauset teksti kaduma läinud) tunduvad selle hiigelsaavutuse kontekstis pigem pisiasjadena.
Mida siis kokkuvõttes kõigi nende lugude kohta öelda? Nagu arvustustes eraldi juba mainitud, tulid autoril minu meelest paremini välja fantasylikuma õhustikuga lood - tehnoulmelisemad tekstid on keskmiselt vähemütlevamad, neis on vähem autorile iseloomulikku omapära ja need on justkui rohkem ajale jalgu jäänud ("Liivakuningad" on siinkohal muidugi suureks erandiks, nagu ka "Greywateri jaama mehed"). Teiseks, erootikat on neis lugudes hästi palju. Võib-olla torkas silma seoses sellega, et erootika vajalikkus ulmekirjanduses on viimasel ajal mu tutvusringkonnas ägedaid diskussioone tekitanud, aga võrreldes 1970. aastate ingliskeelse ulmega (mitte ainult Martini, vaid ka nt Silverbergi tollase loominguga) tundub tänapäevane ulme lausa süütult viktoriaanlikuna. Ilmselt oligi tegu hipijärgsele ja AIDS-i-eelsele lühikesele perioodile omase suundumusega.
Lood ise on sellised nagu need on, mõned suurepärased, teised natuke kehvemad. Ühtki päris halba teksti siin kogumikus minu meelest siiski polnud.   
Teksti loeti eesti keeles

Taaskord - meeldis ja väga. Noorele Martinile omasele viisile kirjutada kosmoseulmet müütilis-muinasjutulisel viisil lisandub tuleviku kosmosemaailma huvitav kujutamine. Maailm, kus mõistuslike tulnukate rasse on nii palju, et keegi neid peast ei teagi, ja mille mõistuslike elanike maailmatunnetus on pigem antiik-, kesk- või varauusaegsete inimeste kui meie tänapäeva lõplike piiridega maailma elanike moodi. Nimelt paiknevad inimestele tuntud universumi servades justkui valged laigud, kus paiknevad kõrgtehnoloogilised tsivilisatsioonid on tulevikuinimestele sama tundmatud kui näiteks Vaikse ookeani avarused 15. sajandi eurooplastele. Sellega kaasneb ka teatud maadeavastuste ajastu vaim, mis lugu ennast ja selle peategelase mõttemaailma nö punase niidina läbib. Lisaks veel planeet Maailmaderisti kafkalik õhustik - maailm, kust pole võimalik lahkuda, sest välimuselt rebaseid meenutavad mittehumanoidsed bürokraadid mingitel jaburatel ettekäänetel lihtsalt ei lase, tõi millegipärast meelde Strugatskite "Teo nõlvakul".
Kosmoselaeva meeskonnaliikme Ian MacDonaldi nimi meenutas sarnase nimega põhjaiiri ulmekirjaniku, ent ilmselgelt pole tegu metakirjandusliku vihje, vaid juhusliku kokkusattumusega, kuna "Kivilinna" esmailmumise ajal oli viimane umbes 17-aastane nooruk, kelle ilukirjandusliku debüüdini jäi veel 11 aastat. Ilmselt on tegu lihtsalt keldi maailmas levinud nimekombinatsiooniga. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. See noorele Martinile omane oskus kirjutada kosmoseulmet ülipoeetilises stiilis ja fantasylaadse - võiks isegi öelda, et müütilis-muinasjutulise õhustikuga. Pluss transhumanistlikud teemad, mis mind ulmes alati köidavad. 
Teksti loeti eesti keeles

"Laulus Lyale" on kasutatud üht ingliskeelses ulmes levinud võtet - kauges tulevikus toimuvas loos viidatakse mingile ingliskeelse kirjandusklassika teosele, mis on sajandite või aastatuhandete pärast endiselt populaarne ja mida loo tegelased ka lugenud on. Tihtipeale on tegu mingite tektidega, mis on ilmselt natukenegi haritumatele brittidele või ameeriklasele juba koolipõlvest tuttavad, ent väljaspool anglosfääri pea täiesti tundmatud. Käesolevas lühiromaanis on selleks inglise luuletaja Matthew Arnoldi 1859. aastast pärinev poeem "Dover Beach", millest pärineb ka Philip Reeve'i romaani pealkirja inspireerinud fraas a darkling plain ehk "pimenev tasandik".
"Laulus Lyale" kirjeldatud tulnukmaailm ja lühiromaani idee olid päris huvitavad. Mida tahaksin aga ette heita - tekst on liiga pikk ja veniv ning selle lõpplahendus pikalt etteaimatav. Seega maksimumhinnet ma sellele anda paraku ei suuda. 
Teksti loeti eesti keeles

Nukravõitu lugu kaevandusplaneedilt pärit noormehest, kellel vaatamata kosmoses ringiseiklemisele ja uute elamuste otsimisele armuelus kuidagi vedama ei kipu. Sarnaselt lugudele "Keegi ei lahku New Pittsburgist" ja "Katkestus" on ka "Lihamaja mehes" oluline roll kaugjuhitavatel robotzombidel, keda sedapuhku kasutatakse teenindava personalina bordellides. 
Ei olnud paha lugu, aga üldiselt meeldivad mulle Martini noorpõlveloomingust pigem natuke fantaasiarikkamad ja müütilisema hõnguga tekstid. 
Teksti loeti eesti keeles

Sarnaselt loole "Keegi ei lahku New Pittsburgist" keskendub ka "Katkestus" robot-zombide ja nende käitlemisele spetsialiseerunud kooljatalitajate teemale, sedapuhku on tegevuskohaks õhustikult veidi Metsikut Läänt meenutav kaevandusplaneet ning loo keskmes kooljatalitajate ja nende vaenlaste omavahelised intriigid. Võrreldes "New Pittsburgiga" meeldis nagu natuke rohkem, ehkki tuleb nentida, et aastal 1973 jäi toonase noorkirjaniku Martini parimate tekstide ilmumine veel tulevikku.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu kaevandusplaneedist, kus zombideks muudetud kurjategijaid kasutatakse odava tööjõuna, võis ju omas ajas päris karmi tekstina tunduda, aga praegu paneb nagu veidi õlgu kehitana. Hindeks "3+"
Teksti loeti eesti keeles

Pikemate ja rohkem maailmaloomele keskenduvate Martini lugude vahel mõjub "Põgenejad" natuke kergema vahepalana. Lugu keskendub telepaadist kosmosedetektiivile kaugtulevikus ja tema kokkupuutele jälitusmaania all kannatavate inimeste mõttemaailmaga. Omalaadne lugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu näib olevat mingil määral inspireeritud Kesk- ja Lõuna-Ameerika kõrgtsivilisatsioonide vallutamisest Hispaania konkistadooride poolt 16. sajandi alguses... või sellega seotud ajaloomüütidest ja -legendidest. 
Martini loos on sõjakas Bakkaloni Laste ususekt otsustanud vallutada Coriolise planeedi, mille põliselanikeks on jaenšideks kutsutud pisikesed hallikarvalised mõistuslikud humanoidid, kes valmistavad harukordseid kunstiteoseid ja kummardavad jumalaid, keda usuvad elavat metsikus looduses paiknevate püramiidide sees. Bakkaloni Lapsed käivitavad nende vastu massilise terrori, lõhuvad püramiide ja hukkavad kättemaksuks iga tapetud inimkolonisti eest massiliselt jaenšide lapsi (see detail, millele vihjab ka loo pealkirjana kasutatud Rudyard Kiplingi tsitaat, tõi mulle meelde seaduse saja indiaanlase tapmise kohta karistusena iga nende tapetud hispaanlase eest 16. sajandi Ameerikates). Jaenšide kunstiga äritsev kõhukas kosmosekaupmees Arik neKrol (kes meenutab veidi sama autori loomingust tuntud Haviland Tufi) püüab Coriolise põliselanikke oma liigikaaslastest usuhullude eest kaitsta, ent paraku kipuvad ta käed Bakkaloni Laste taltsutamisel lühikesteks jääma...
Korralik jutt, aga väga nagu ei vaimustanud. Võib-olla seetõttu, et siin loos polnud nagu eriti kellegagi kaasa elada - pahad tegelased olid üdini pahad, positiivsed kas tulnuklikult võõrikud (jaenšid) või siis lihtsalt kujunenud olukorras abitud ja saamatud (loo kaks positiivset inimtegelast). 
Teksti loeti eesti keeles

Loo minategelasest kosmoserändur on pärast lahkuminekut oma pikaajalisest armsamast ja rännukaaslasest Jamisoni Maailmas isoleerunud sealsest ürgmetsast leitud iidvanasse tuhakarva tornhoonesse ning tegeleb hiiglaslike ulmaämblike, kelle mürgipaunad sisaldavad kallihinnalist narkootilist ainet, küttimisega. Paraku ei taipa ta endine kallim ja tolle uus väljavalitu teda tema vabatahtlikus erakluses rahule jätta...
Autor on taaskord loonud ühe huvitava maailma koos veidrate koletiste kirjelduste ja intriigiga, mille armukolmnurk meenutas mulle millegipärast natuke sama autori romaani "Valguse hääbumine". Hindeks kindel "5". 
Teksti loeti eesti keeles

Alustaksin sellest, et käesoleva loo kogumikus "Tuhande maailma lood" ilmunud eestikeelses tõlkes on küljendusvea tõttu üks tekstijupp kaduma läinud. Raamatu 148. lehekülg lõppeb sõnadega "Kuid siin, siin oli ainsateks märkideks säravad" ja 149. lehekülje algusest leiab juba lause "Karvane Hal teadis, et argimöll jäi mujale." Ilmselt ei ole kadumaläinud tekstiosa eriti pikk. Püüdsin leida võrgust loo ingliskeelset originaali, ent seda ei paista kusagil legaalselt ja tasuta kättesaadaval olevat, nii et kadumajäänud koht loost jäigi minu jaoks vähemalt esialgu kadunuks. 
Loo tegevus toimub kuritegelike jõukude poolt kontrollitud Thisrocki-nimelise elutu taevakeha sisse uuristatud koridorides, kus oluliseks ettevõtlusvaldkonnaks on eksootilise välimusega mõlemast soost inimeste või humanoidide kupeldamine. Kõlab tuttavalt? Jah, sarnastest ulmelistest keskkondades on kirjutatud hilisemal ajal ja märksa paremini küberpungiliku õhustikuga kosmoseoopereid (kohe meenub näiteks James S. A. Corey "Leviathan Wakes"). Martini 1976. aastal ilmunud lugu mõjub nagu enneaegse katsena midagi sarnast kirjutada, aga ilmselgelt polnud kirjutamisaeg veel hullumeelsetel küber- või bioteemadel fantaseerimiseks küps. Hoolimata karmide teemade käsitlemisest mõjub "Tähenaine" pigem tuimalt ja igavalt ning ka slängi kasutamine dialoogides tundub pigem ülepingutatuna. Võimalik, et kirjutamisajal oli tegu igati ägeda ja võimsa looga, ent praegu tundub see selgelt ajale jalgu jäänud olevat. 
Teksti loeti eesti keeles

Klaustrofoobse õhustikuga lugu sureva musta päikese all veidras võõrmaailmas maa-alustes koobastes elavast inimtõust ehk "ussilastest", nende võikalt julmast ja dekadentlikust kultuurist ning suhetest teiste sealsete mõistuslike ning mittemõistuslike eluvormidega.
 Kui Martini varasemat loomingut võib suures osas kirjeldada kui õhustikult fantasy't meenutavat teaduslikku fantastikat, siis käesolevas lühiromaanis on lisaks veel tugev õuduselement (ehkki midagi üleloomulikku siin pole, sisuliselt on ikkagi tegu žanripuhta teadusliku fantastikaga). Ise arvasin siin ära tundvat vihjeid Poe loomingule (novellile "Punase surma mask" ja luuletusele "Võitja uss"), sarnasusi oli ka Lovecrafti ja Moorcocki teostega ning võib arvata, et autorit olid selle maailma loomisel mõjutanud veel mingisugused teosed, mida ma lugenud pole. 
Kokkuvõttes võimas lugu... kohati üsna julm ja võigas, nii et nõrganärvilisematele lugejatele vast soovitada ei julgeks, aga hindeks kindel "5". 
Teksti loeti eesti keeles

Lugema hakates tundus see lugu mulle peaaegu täiusliku tekstina - kargelt poeetiline talvemaailma kirjeldus ja teaduslik-fantastilise taustamaailmaga kombineeritud fantasy'le omane õhustik. Üks neid Martini lugusid, mida lugedes tekib tunne, et "Jää ja tule laulu" tegevusmaailm võib tõesti olla kuidagi seotud tema varasema teaduslik-fantastilise loominguga.
Paraku keeras loo sündmustik mingil hetkel traditsioonilise muinasjutu radadele ja ei jõudnud eriti kuhugi välja, mis mulle kerge pettumuse valmistas. Oma osa mängis siin ka see, et pidasin "Kärekannisid" ekslikult palju pikemaks tekstiks, kuna järgnev jutt "Ussikojas" on eestikeelse Martini kogumiku sisukorrast eksikombel välja jäänud. "Kärekannide" hindeks jääb siis "4" tugeva plussiga.
Teksti loeti eesti keeles