Selles jutukogumikus on 7 vähem või rohkem saartega seotud lugu. Nende tase - või siis autori suutlikus / suutmatus neid ära rikkuda on kahjuks suhteliselt varieeruv, vabalt ühest tärnist viieni. Lood on kõik täitsa eraldi omaette lood, mingeid omavahelisi sidemeid silma ei jäänud.
Cali Mobilia - kui sa suudad üle olla seda raamivast "kohe varsti sureval psühiaatria kliiniku direktoril on suure saladusega mapp" trope-st (öääk!) siis on see täitsa hea õuduse sugemetega Saaremaal toimuv maailmade vaheline ränne kus väga suue õuduskomponendiga aurupungi maailmast satub külaline meie maailma. Mappi lugemise järel läheb elu huvitavaks ka peategelasel.
Katkise torni linn - 21 sajandit tagasi on universumit tabanud katastroof ja kõik mis alles on, on omamoodi taskuniversum kus Kopeerija ehitab juurde üha rohkem kuuenurkseid müüridega piiratud linnasid milles igas on torn. Absurdsel kombel tellistest. Kõik linnad on "loogilised", va üks, ja seda saadetakse uurima naispeategelane, sest - get this - ta on lesbi ja seega "ebaloogiline". Erinevalt "loogilise" linna autoritaarsest režiimist valitseb seal "anarhia" mis mitmeti meenutab tavalist võimu kuritarvitamist. Kokkuvõttes on lugu lihtsalt hale.
Tagasipöördumine kummitavatele randadele - piraatidega õuduslugu kus minnakse kummitavatele randadele sinna maetud imelist aaret ära tooma. Lugu oleks parem kui mitte midagi sinna juurde andvate pärisnimede - nagu Madagaskar ja Colchester näiteks - asemel oleksid värvikalt kirjeldatud väljamõeldud kohad. Ja katse asemel matkida 18 sajandi alguse kõnepruuki või kirjastiili võiks rohkem tähelepanu olla merendusterminitel. Üldiselt täitsa ok lugu.
Ühtegi üleliigset inimest - väga hästi ja huvitavalt ülesehitatud orwellilik autoritaarse režiimiga maailmas toimuv jutt, kus kõigil einimestele on tagatud niipalju ruumi kui on nende käte ulatus, aga see on ka suuresti kogu ruum mis neile on tagatud ja teist einimeste privaatalasse sisenemine on keelatud. Paraku rikub autor lõpuga absoluutselt kõik ära. On mingi lame rändur ja tema pururikas aga mõtetu ärihaist sõber kellega kohtuvad kaks sellest maailmast lahkunud inimest.
Pasir Hijau saare saladus - mingi järjekordse pandeemia vastu võitlemiseks rakendatakse sundavktsineeirmist kus igat maad vaktsineerivad kuskilt mujalt kohale toodud arstid kellele antakse sõjaväeüksus ja piiramatud õigused. Sellisel taustal ülesehitatud "karm tibi" langeb seejärel saarele peitunud ravimitestist tekkinud seksijumala, kes saab infarkti kui temast isegi kilomeetrite kauguses on riietatud naine, mõju alla. Lugu kandideerib top-10 kõik jaburama ja halvema loo, mida ma tean, sekka.
Hüvasti sõbrad - tegelikult tasub terve raamat osta selle loo pärast. On äärmiselt allakäinud ja endaga hunnikus (sh alkoholi tõttu) seltskond, kes saab iga viie aasta tagant kokku, et koletusliku surma eemal hoidmise nimel teineteisele meelde tuletada 1990-ndates teisemliseeas läbielatut. Tegemist on raamjutustusega kus tegevus lisaks tänapäevale toimub ka 5 aasta tagasuses ajas ja teisemelisepõlves. Tegelastel on oma vaatepunktid, suhtes, eesmärgid, vastuolud ja vihkamised. Selliseid lugusid täitsa loeks veel, eriti kui need ei ole soosaared kuhu peab läbi mülgaste sumpama.
Cali Mobilia - kui sa suudad üle olla seda raamivast "kohe varsti sureval psühiaatria kliiniku direktoril on suure saladusega mapp" trope-st (öääk!) siis on see täitsa hea õuduse sugemetega Saaremaal toimuv maailmade vaheline ränne kus väga suue õuduskomponendiga aurupungi maailmast satub külaline meie maailma. Mappi lugemise järel läheb elu huvitavaks ka peategelasel.
Katkise torni linn - 21 sajandit tagasi on universumit tabanud katastroof ja kõik mis alles on, on omamoodi taskuniversum kus Kopeerija ehitab juurde üha rohkem kuuenurkseid müüridega piiratud linnasid milles igas on torn. Absurdsel kombel tellistest. Kõik linnad on "loogilised", va üks, ja seda saadetakse uurima naispeategelane, sest - get this - ta on lesbi ja seega "ebaloogiline". Erinevalt "loogilise" linna autoritaarsest režiimist valitseb seal "anarhia" mis mitmeti meenutab tavalist võimu kuritarvitamist. Kokkuvõttes on lugu lihtsalt hale.
Tagasipöördumine kummitavatele randadele - piraatidega õuduslugu kus minnakse kummitavatele randadele sinna maetud imelist aaret ära tooma. Lugu oleks parem kui mitte midagi sinna juurde andvate pärisnimede - nagu Madagaskar ja Colchester näiteks - asemel oleksid värvikalt kirjeldatud väljamõeldud kohad. Ja katse asemel matkida 18 sajandi alguse kõnepruuki või kirjastiili võiks rohkem tähelepanu olla merendusterminitel. Üldiselt täitsa ok lugu.
Ühtegi üleliigset inimest - väga hästi ja huvitavalt ülesehitatud orwellilik autoritaarse režiimiga maailmas toimuv jutt, kus kõigil einimestele on tagatud niipalju ruumi kui on nende käte ulatus, aga see on ka suuresti kogu ruum mis neile on tagatud ja teist einimeste privaatalasse sisenemine on keelatud. Paraku rikub autor lõpuga absoluutselt kõik ära. On mingi lame rändur ja tema pururikas aga mõtetu ärihaist sõber kellega kohtuvad kaks sellest maailmast lahkunud inimest.
Pasir Hijau saare saladus - mingi järjekordse pandeemia vastu võitlemiseks rakendatakse sundavktsineeirmist kus igat maad vaktsineerivad kuskilt mujalt kohale toodud arstid kellele antakse sõjaväeüksus ja piiramatud õigused. Sellisel taustal ülesehitatud "karm tibi" langeb seejärel saarele peitunud ravimitestist tekkinud seksijumala, kes saab infarkti kui temast isegi kilomeetrite kauguses on riietatud naine, mõju alla. Lugu kandideerib top-10 kõik jaburama ja halvema loo, mida ma tean, sekka.
Hüvasti sõbrad - tegelikult tasub terve raamat osta selle loo pärast. On äärmiselt allakäinud ja endaga hunnikus (sh alkoholi tõttu) seltskond, kes saab iga viie aasta tagant kokku, et koletusliku surma eemal hoidmise nimel teineteisele meelde tuletada 1990-ndates teisemliseeas läbielatut. Tegemist on raamjutustusega kus tegevus lisaks tänapäevale toimub ka 5 aasta tagasuses ajas ja teisemelisepõlves. Tegelastel on oma vaatepunktid, suhtes, eesmärgid, vastuolud ja vihkamised. Selliseid lugusid täitsa loeks veel, eriti kui need ei ole soosaared kuhu peab läbi mülgaste sumpama.