Lühike jutt, kus esimeses pooles liigub nooruk kirvega teed rajades ebasurnute vallutatud linnaruumis, ja teises pooles näeme südantlõhestavat episoodi tema haige õega. Lool on mõnus pealkiri, aga sisu jääb mu meelest pealkirjale alla. Pigem näib see tekst peatükina millestki suuremast kui omaette üksusena. Lõpeb see küsilausega... tegelikult oleks pidanud jätkuma, et see küsimus ka vastuse saaks. Lõpp oleks pidanud olema intensiivsem, mõjusam. Sellisena jääb lugu pigem meeleolupildiks, kuigi jah, meeleolu loomine on vist enam-vähem õnnestunud.