Kasutajainfo

Anne Vetik

Teosed

· Anne Vetik ·

Alati ei saa hästi minna

(jutt aastast 2021)

ajakirjapublikatsioon: Müürileht nr 103 (jaanuar 2021)
Hinne
Hindajaid
0
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (1)

Üks lühike üleloomuliku lõpuga jutt, millel on ka mõningaid humoreski tunnuseid. Keskne kuju on ca 27-aastane austraalia noormees Blair, kes töötab kontoris, kus ülejäänud kolleegid on ainult naised. Blair on nunnu ja gei, aga naised seda viimast ei tea, mistõttu ta on siiski nende kõrgendatud tähelepanu all. Ühel päeval tuleb tal läbida iga-aastane arenguvestlus ülemuse juures. Lisaks tavapärasele jutule esitab see korpulentne daam talle kummalise küsimuse: kas noormees eelistaks 30%-list palgatõusu või ühist ärasõitu koos ülemusega Canopuse tähesüsteemi Turandumi planeedile, kus kohalikud õelad asukad meenutavad ühtaegu nii tiigrit kui ka konna. Noormees valib palgatõusu, aga puändi loete te sellest jutust ise. Puänt on keskmiselt vaimukas.
Teksti loeti eesti keeles
x
Silver Sära
30.11.1969
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Piibelehe nime all kirjutas ajakirjanik ja näitejuht Harald Vellner. Temast on ka Vikipeedias väike artikkel. "Luupainaja" ilmus ajalehes Vaba Maa järjejutuna ja kui keegi näeb seda raamatu kujul (nagu mina), siis on tegu kokkuköidetud väljalõigetega sellest lehest.
 
"Luupainaja" tegevus toimub 1930-ndate Tallinnas ja lühidalt öelduna on see üks versioon hinge kuradile müümisest. Peategelane on seltskonnategelane ja kõrtsilõvi Tõnis Jauram, kes aga ei saa majanduskriisi tingimustes hiilata suure sissetulekuga. Ühel uusaastaööl ilmub restorani tema seltskonda keegi võõras nimega Kickbrook, kes teeb kõigile kõvasti välja serveerin end Austraaliast saabunud ärimehena. Keskööl toimuva rituaalse ja veidra õnnevalamise käigus ütleb Jauram valed sõnad ja müüb seeläbi end kuradile, saamata sellest ise arugi. Lugeja saab aga kergesti aru, kes see võõras ärimees on. Kickbrook sokutab Jauramile kaela oma väidetava vennatütre ja võtab Jaurami tankistiks enda loodud firmadesse. Ta kannab majanduskriisi ja võlgades panka miljoneid, mis esialgu rõõmustab kõiki. Aga pikapeale haarab Kickbrooki/Jaurami firma endale üha teisi valdkondi, suretades välja muude ärimeeste ärid. Jauram ei tea, kust need miljonid tulevad, ega tunne ka huvi. Inimeseks kehastunud saatan ostab Toompeale suure häärberi, kus küll väidetavalt kummitab, aga Jauram on oma rikka eluga rahul. Pikapeale aga hakkavad asjad muutuma ja mitmete müstiliste sündmuste järel mehe silmad avanevad. Et ta hing on aga müüdud, ei ole tal oma kurva ja traagilise saatuse eest pääsu.
 
"Luupainaja" on selline "lihtsale" lugejale mõeldud lugu, kuigi lugeda oli seda misikpärast lõbus. Tekst on gooti kirjas, võib-olla on see mõnele raske. Teksti jagub 124 leheküljele ja on arvestatav võimalus, et väikese formaadi tõttu on see lühiromaani mahtu. Minu teada Harald Vellner rohkem ilukirjandust ei avaldanud.
Teksti loeti eesti keeles

Ma olen eelnevatest arvustajatest nõus pigem Kenkmanni, mitte Musta Kassi suhtumisega. See on ühtlaselt tugev kogu, kuigi ükski konkreetne jutt mind vaimustusse ei viinud. Kõik lood on väga erinevad ja see, mida MK mainib - "suurema osa lugude ülesehitus on sarnane" - jäi mulle esialgu arusaamatuks, aga lugusid üle vaadates sain siiski pihta. Ent süžeede ja žanride mitmekesisus varjab selle ära (kui seda üldse miinuseks pidada). Minu mulje järgi autori fantaasia lendab piisavalt originaalselt ja seda toetab intelligentne keelekasutus. "Pasir Hijau saare saladus" meeldis mulle enim ja "Katkise torni saladus" üldse mitte. Autor on avaldanud jutte juba üle 20 aasta ja et varasemaid asju pole eriti sisse võetud, annab kaudselt märku, et pole püütud iga hinna eest raamatu mahtu millestki kokku saada, vaid on tehtud valik. Ja "Saared" on tõesti meeldiva kujundusega - on teatav tõenäosus, et ilma atraktiivse kaanepildita poleks ma seda kätte võtnudki. Neli pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt paneb selle romaani äramärkimine BAASis nii mõnegi kulmu kergitama, aga ka ma ise ei teadnud kuni viimase ajani, et see sisaldab üleloomulikku elementi. Seni teadsin "Corridat" vaid filmi põhjal ja seal mäletamist mööda oli sellest asjast mööda mindud.
 
47-aastane literaat Osvald Rass on realiseerinud elu unistuse ja ostnud väikesele saarekesele (Punulaid) vana maja. Nüüd asub ta sinna elama, kaasas temast 21 aastat noorem abikaasa Ragne, kes on linnatüdruk, vanuse mõttes ja mentaalselt kaugel kirjandusloolasest abikaasast. Kolmas peategelane on Ragne vana kavaler Tarmo, kes Ragne telefonikõne peale ootamatult saarekesele ilmub. Tarmo on kõrge enesehinnaguga boheemlane/fotograaf/filosoof. Peale nende on olulised tegelased 92 noort pulli, kelle kolhoos suveks saareelanike teadmata saarele toob, ja seal juba varem tegutsev metsistunud hiigelpull Saatan. Tormi järel kaovad saarelt elekter ja telefoniühendus. Algab 93 pulli ja 3 inimese vaheline psühholoogiline pinge ja ellujäämismäng.
 
Aga saarel liiguvad veel mingid olevused - kahe naise ja ühe tüdruku kummitused/varikujud. Alguses peavad saarehädslised neid oma ettekujutuseks, aga asjaolud viitavad siiski muule. Hiljem selgub, et tegu on 1938. aastal samal päeval surnud kohalikuga, ilmselt merele meestele appi läinud ja hukkunud inimestega. Kummitused tajuvad ka füüsilisi inimesi, ent nendest on võimalik - nagu õhust - läbi kõndida.
 
Teine üleloomulik aspekt on romaani lõpus. Hetkel, kui kirjanik tapab metsiku pulli Saatana, kerkib saare lähedal mõne sekundiga merest välja uus laid, mis meenutab härja turja, pead ja sarvi - sarvedeks on kaks kadakat, mis ilmselt siis kasvasid juba vee all valmis... Minu väheste teadmiste põhjal tektoonilistest protsessidest ja botaanikast ei ole selline asi päris elus võimalik.
 
Mida see ulmeline pool muidu tavalisele psühholoogilisele romaanile juurde annab - ei oskagi öelda. Ega vist midagi ära ka ei võta. Raamatu järelsõnas ütleb autor muuhulgas: "Kõige lõpuks pean tunnistama, et väljamõeldis (või fabuleerimine või fantaseerimine või ulme või lihtsalt kena luiskamine) on mulle ikka meeltmööda olnud ja mitte alati pole ma suutnud sellele ahvatlusele vastu panna."
 
Neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles

Robert J. Conley on kirjutanud mitukümmend raamatut, aga üleloomulikus žanris on vist ainult see üks. Ta oli Ameerika pärismaalane, tšerokii hõimust, ja tema looming näibki enamasti liikuvat indiaanlaste, Ameerika Lääne vallutamise ja eriti tšerokiide teemas. Ma arvan, et olen hetke seisuga üks paremaid tšerokii ulme tundjaid Eestis... Aga ega siin midagi kiita ei ole.
 
Autor on ette võtnud (väidetava) tšerokiide müüdi ühes kurjast ja kavalast olevusest, kelle ingliskeelne nimi on lühidalt Brass. Sadu, aga võib-olla tuhat aastat tagasi odastati see Brass madala lahe põhja kalda ääres. Vai paistab veest välja, seda valvavad kaks agressiivset varest. Prügi täis randa hakatakse korrastama ja insener-töödejuhataja Shelby tõmbab vaia põhjast lahti. Pikalt unelenud olevus pääseb valla ja võtab esialgu hiigelsuure alligaatori kuju ning sööb ära ühe paadis istunud mehe. Brass on kujumuutja ning võib vajadusel muutuda prussakaks, koeraks, inimeseks jne. Arvestades veel seda, et ta on surematu, tekib politseil ja töödejuhatajal suur probleem selle eluka tabamisega. Brass muundub inimeseks ja hakkab muutunud maailmas ringi vaatama - tal on mälestusi ja teadmisi ainult kaugest indiaanlaste ajast. Ta satub kokku ühe kodust jalga lasknud 16-aastase tüdrukuga ja koos asutakse ühe röövitud autoga teele läbi Ameerika, vererada järel. Tüdruk õpetab idioodina mõjuvale mehele uuema aja sõnu, materiaalse maailma muutusi jne. Miskipärast valdab Brass hästi kaasaegse inglise keele grammatikat, ainult ühiskondlikud suhted ja tehnika areng on talle võõras. Bonnie ja Clyde'ina Las Vegase poole suunduvale paarikesele järgnevad paar politseinikku, töödejuhataja ja tolle naine. Las Vegasesse suundub Brass aga seetõttu, et tal on juba ammusest ajast veres kihk mängurluse ja kihlvedude peale. Need nõrkused aitavad lõpuks ta tabada ning uuesti merepõhja vaiaga kinni lüüa.
 
See romaan on üks jaburus, jaburuse otsa, ei viitsi isegi pikalt analüüsida. Minu arvamus tšerokii horror'ist langes pärast selle lühemapoolse romaani läbilugemist oluliselt.
Teksti loeti inglise keeles

Dulcie Deamer oli Uus-Meremaal sündinud, aga suurema osa elust Austraalias elanud luuletaja, prosaist, näitekirjanik, näitleja, ajakirjanik ja seltskonnategelane. Tema eklektilises maailmatunnetuses kombineerusid uskumised iidsetesse usunditesse, loodusemüstika ja ka skeptitsism maagiasse ning okultsesse. Ta kirjanduslik toodang sai tuntuks Herbert Wellsist mõjutatud ulmeliste kiviajal toimuvate juttude kaudu, mis olid paberile pandud küllalt noore tüdrukuna.
 
Romaani "The Devil's Saint" tegevus toimub ühiskondlikku korraldust ja elu-olu arvestades kusagil keskaegses Euroopas. Nõidade põletamine ei ole harimatu rahva seas sugugi võõras tegevus. Siin põimuvad armastus ja intriigid veidrate teadvuseseisundite ja üleloomulikuga. Väikelinna võimu tipus on krahv Arnold, kes on juba hulga aastate eest "ära pööranud" - ta on loobunud kõigist maistest lõbudest ja elab kui munk või pühak. Samas on tema elu midagi Jekylli ja Hyde'i sarnast - öösel liigub mees varjatud näoga linna underground'is, kurjategijate ja muu pööbli hulgas, kus teda tuntakse Isandana. Tal on eriline psüühiline võime allutada inimesi enda tahtele ja seda võimet kasutab ta satanistliku sekti juhtimisel. Tema päevane "mina" ei ole öisest kaksikelust teadlik. Tema uus abikaasa on temast noorem ja too heidab silma hoopis krahvi pojale, 20-aastasele rüütlile Gervaisile, kes aga võõrasemast eriti ei huvitu.
 
Sündmuste alguses saabub noor krahv sõjakäigult ja päästab linna lähedal metsas vägistajate küüsist 16-aastase Sidonia. Sidonia, peategelane, on nõia tütar. Ema - teadjanaise ja ennustaja - kombed on ka tütrele külge hakanud. Mingite rohtude abil oskab tüdruk end viia teadvuse tasandile, kus toimuvad nõidade ühised kihutamised taevavõlvil. Maises elus võivad need nõiad üksteist ka ära tunda, vähemalt selline mulje on jäetud. Gervais ja Sidonia armuvad teineteisesse, kuigi esimese kohtumise järel ei tea kumbki, kes tema armunu on. Õige pea satub aga Gervaisi võõrasema linnas situatioonile, kus nõia tütar vaib ründajate eest kaitset. Võõrasema otsustab tüdruku enda juurde lossi viia, et too valmistaks armujoogi, mis kasupoja isa uude abikaasesse armuma paneks. Armujoogi-intriig ei õnnestu, küll aga saavad kõrgklassist noor rüütel ja ühiskonna põhjakihist pärit nõia tütar Sidonia seeläbi teineteisega kokku.
 
Loo süžee on kuidagi frivoolne, ent see on kirja pandud küllalt põnevalt ja sisendusjõuliselt. Autori oskus kasutada sõna ja kujundeid on tähelepanuväärne. Pikad laused lõpevad enne, kui need jõuavad tüütuks muutuda, vältida on suudetud madalat keelt ja üleüldse tahaks väga kiita eriliste meeleseisundite kirjeldusi. Kahe positiivse kangelase - Gervaisi ja Sidonia - soodsal iseloomustamisel ei ole sõnu kokku hoitud, ent päris imalaks autor ei lähe. Tundub, et just nõia tütre kannatuste ja tema põlatud seisundi näitamine paneb talle kaasa elama ja tekitab kaastunnet. Teisalt mõjub loo viimane episood tuleriidal, kus noor rüütel viimasel hetkel kallima päästab (koos dramaatilise ia imena mõjuva äikese- ning rahehooga) justkui lati alt läbi jooksmisena. Kaldusin arvama, et asi lõpeb väga traagiliselt ja sellisel juhul oleksin ehk ka hinde 4 peale tõstnud. Kurb lõpp oleks romaani mõju kindlasti võimendanud.
Teksti loeti inglise keeles

Lühike jutt, kus esimeses pooles liigub nooruk kirvega teed rajades ebasurnute vallutatud linnaruumis, ja teises pooles näeme südantlõhestavat episoodi tema haige õega. Lool on mõnus pealkiri, aga sisu jääb mu meelest pealkirjale alla. Pigem näib see tekst peatükina millestki suuremast kui omaette üksusena. Lõpeb see küsilausega... tegelikult oleks pidanud jätkuma, et see küsimus ka vastuse saaks. Lõpp oleks pidanud olema intensiivsem, mõjusam. Sellisena jääb lugu pigem meeleolupildiks, kuigi jah, meeleolu loomine on vist enam-vähem õnnestunud.
Teksti loeti eesti keeles

Sean M'Guire'i eluloolised daatumid ja pärisnimi ei ole teada. Tolleaegsest ajakirjandusest on leitud nupuke, kus mainiti, et ta olla endine õhujõudude ohvitser, kirjutanud teaduslikul tasemel raamatuid ornitoloogiast ja omavat suurimat linnumunade kollektsioooni Inglismaal. M'Guire'i nime alt on teada 3 romaani, millest veel üks - "Spider Island" (1929) - liigitub fantastikasse.
 
"Beast or Man?" kordustrüki (2009) eessõnas paigutab toimetaja selle lost race-tüüpi kirjanduse kategooriasse. Võib-olla on selle žanri piirid väga laiad (väidetavalt olla taolisi romaane ligi 3000), sest ise tahaks tõmmata paralleele pigem Tarzani-lugudega, kus kesksel kohal on ahvide poolt üles kasvatatud inimene, kellest saab loomakarja juht.
 
Lugu algab aastal 1880, kui Kameruni sõidab koos naise ja vastsündinud lapsega üks fanaatiline misjonär. Tekkinud konflikti tagajärjel misjonär tapetakse, samuti hävitatakse esialgu anonüümseks jäänud ründajate poolt kogu neegrite küla. Ainsaks ellujääjaks on misjonäri umbes 3-kuuline poeg, kelle ründajad kaasa võtavad. Loo põhiosa algab 50 aastat hiljem, kui miljonär John Passinger otsustab sõita Aafrikasse, et püüda kinni mõni elus gorilla ja tuua see kodumaale näitamiseks. Abiks palkab ta Aafrikas vilunud küti, kellel on sobiv nimi - Fearless. Saatuse tahtel satuvad nad samasse piirkonda, kus pool sajandit varem toimusud traagilised sündmused misjonäriga. Gorillade kinnipüüdmine osutub raskeks, sest näib, et inimestel on vastas peaaegu samaväärne kavalus ja intellekt kui inimestel, kuigi gorilladest sellist asja oodata ei tohiks. Ebaharilikult suur inimahvide koloonia on organiseerunud peaaegu nagu sõjavägi, tegutseb kaalutletult ja väljaõppinult ning halastamatult. Autori kõikenägev silm viib lugeja ka gorillade laagrisse, kus näeme distsiplineeritud ja organiseerunud ühiskonda kindlakäelise juhi käpa all. Lõpuks tulirelvadele alla andnud ahvide vägi purustatakse ja nende juht õnnestub haavatuna kinni püüda. Lahti rulluvad seosed 50 aasta eest kadunuks jäänud imiku lugu, inimese ja gorilla omavahelised paljunemised ja muu taoline.
 
"Beast or Man?" näib loona vähenõudlikule lugejale, see on naivistlik, tulvil must-valgel skaalal mõõdetavaid tüüpe ja mitte väga originaalne. Kõik nämmutatakse ette, lobisetakse lugejaga meie-vormis. Näiteks: "Over what happened then let us draw a veil. It is no business of ours and it cannot have been anything serious, for when the steward returned once more and entered the saloon, having paused for some time after his knock, they were standing one on either side of the table. It is true that they both seemed to be rather flushed and that Mary's hair was unwontedly ruffled for so early an hour, bit that again is no business of ours." (Armastuslugu, mida see seiklusjutt isaldab, on samuti küllaltki imal.)
 
Eessõnas tahab toimetaja näha seda romaani kui midagi erinevat tolleaegsest tüüpsüžeest, kus valgenahalist vallutajat Aafrikas nähakse positiivses võtmes kui looduse alistajat ja kultuuri toojat, mustanahalist aga kui metslast. M'Guire'i raamat olla justkui teistsugune. Minule sellist muljet ei jäänud. Soojalt suhtutakse küll gorilladesse, aga näiteks siis, kui valged jõuavad pärast rännakut laagrisse ja rõõmustaad, et pääseti "peaaegu kaotusteta", jäävad tükkideks rebitud 15 kohalikku pakikandjat justkui loomulikuks kaoks. Lisaks on ka teksti stiil väga tuim ja lihtsakoeline, ei saanud jätta tõmbamata paralleele keskkooliõpilase koolikirjandiga.
 
Ehk siis - tugeva ajastu pitseriga lihtsakoeline lugu, kirjanduslikult nõrgavõitu ja süžee mõttes ka küllaltki etteaimatav.
Teksti loeti inglise keeles

Üks lühike üleloomuliku lõpuga jutt, millel on ka mõningaid humoreski tunnuseid. Keskne kuju on ca 27-aastane austraalia noormees Blair, kes töötab kontoris, kus ülejäänud kolleegid on ainult naised. Blair on nunnu ja gei, aga naised seda viimast ei tea, mistõttu ta on siiski nende kõrgendatud tähelepanu all. Ühel päeval tuleb tal läbida iga-aastane arenguvestlus ülemuse juures. Lisaks tavapärasele jutule esitab see korpulentne daam talle kummalise küsimuse: kas noormees eelistaks 30%-list palgatõusu või ühist ärasõitu koos ülemusega Canopuse tähesüsteemi Turandumi planeedile, kus kohalikud õelad asukad meenutavad ühtaegu nii tiigrit kui ka konna. Noormees valib palgatõusu, aga puändi loete te sellest jutust ise. Puänt on keskmiselt vaimukas.
Teksti loeti eesti keeles

See on jutt lugude sarjast, kus keskne kuju on skvaier/preester Philip Rivers Pater. Need on koondatud kogumikku "Mystic Voices" (1923). Tavaliselt meenutatakse sõprade-tuttavate seltsis istudes mingit üleloomuliku sisuga juhtumit.
 
Seekord on võõrustaja sünnipäev ja lauale tuuakse näha ka haruldane roosiveeanum, mille kohale on kinnitatud kummaline klaaskristall. Anum tekitab jutuistajas kummalise lummatuse tunde, otsekui tõmmates teda endasse. Võõrustaja ise näib ka eseme suhtes mingit ebamugavust tundvat. Pikapeale kuuleme selle anuma (Cellini fountain) süngest taustast ja sellest, kuidas üks meediumivõimetega mees oli kristalli vaadates näinud stseeni kaugest minevikust, millest anuma esimene omanik - ilmselt saatanakummardaja - oli osa võtnud. Ohverdamine, mingi hiigelsuur kärnkonn, kes vist ei-tea-kust välja manatud jms.
 
Ei midagi erilist, ei ole suure pingega lugu, ei ole eriti õudne ega väga originaalne, aga enam-vähem korralikult kirja pandud. Lugesin seda Montague Summersi koostatud krestomaatilisest antoloogiast "The supernatural Omnibus" (1931), kus see on liigitatud alajaotisse "Satanism". Et see väljaanne ei pruugi potentsiaalsele huvilisele kättesaadav olla, võib alternatiivina soovitada ajakirja Catholic World 1914. aasta augustinumbrit, kus see algselt avaldati.
Teksti loeti inglise keeles

"Gloria" ei mahu ulme traditsiooniliste alamžanride sisse, ütleme siis lihtsalt - müstiline lugu.
 
Nooremapoolne kirjandusõppejõud Adam sõidab laevaga USAst Euroopasse ja kohtab laeval jumalikult ilusat naist, kellsse esimesest pilgust armub. Ookeani ületades ta naist ei näe, see justkui teistega koos söömas ei käi, ent Euroopa lähedale jõudes saab ta tutvust soetada ja neist saab justkui midagi sõprade moodi. Laev liigub Vahemere basseinis, peatudes Kreeks, Itaalias, Egiptuses jne. Koos käiakse maal turismipunktides. Adam üritab naisele ka ihulikult lähedale jõuda, ent see i taha õnnestuda. Kaunitar - tema nimi on Gloria de la Mar - oskab iga kord luua sellise üleolevalt külma tunde, et kõik jääb pooleli. Selle asemel kuuleb mees rohkesti lugusid ajaloost, kus Gloria jutustab sündmustest, mida päris ajalugu ei tunne ja kus ta ise justkui kohal oleks olnud - iga kord erineval kehalisel kujul. Napoleon, Arisoteles, Caesar ja Kleopatra jne. Kõikides lugudes otsib üks naine täiuslikku armastust (ja seksi), ent kõrgete nõudmiste tõttu ei saa ta kunagi maksimumpunkte anda. Kohe alguses annab Gloria mehele (ja lugejale) mõista, et ta on jumalanna, Veenus, kellele maise maailma piirid pole takistuseks. Adam arvab alguses, et naine lihtsalt mängib temaga ja blufib, ent pikapeale ei tea ta enam, mida arvata.
 
Lugu kulgeb enam-vähem tempos - üks peatükk, üks lugu ajaloost. Lugude varjamatu tagamõte on see, et mehed ei oska armastada, nad on kas jõhkardid või äpud, tunnetevaesed ja võimuiharad. Romaani lõpu eel avaneb uus tasand, kus üks laeval reisijana sõitnud diplomaat räägib Adamile Gloriast ja tolle kambast, kes tegelikult olevat hoopis organiseeritud kurjategijate jõuk (narkokaubandus). See versioon näibki õige olevat, aga ega narkokaubandus ei välista jumalikku päritolu. Jumalad võivad ju kõike, miks nad ei võiks siis ka narkoveoga tegeleda? Kõige viimase lausega pööratakse lugu siiskin taas üleloomulikkudesse rööbastesse.
 
Üksluisevõitu lühike romaan, võib-olla sobiks rohkem romantilise hingega lugejatele.
Teksti loeti inglise keeles

 

HOV viib meid rohkem kui sajanditagusesse USA kirjanike salongiellu, kus loominguliste kirgedega põimuvad sõprus- ja armastussuhted, egoism ja omakasu. Pealkirjas nimetatud vampiir on karismaatiline, ent kergelt saatanliku olemisega Reginald Clarke, tunnustatud andekas kirjanik ja seltskonnategelane, keda vaadeldakse ja imetletakse, ent kellele vähesed sõbraks saavad. Reginaldi juures, elab üks noormees, algaja kirjanik, kelle mentor romaani alguses enda juurest välja viskab. Põhjuseks on üks teine noor literaat, Ernest, raamatu peategelane, kes on Reginaldile silma jäänud ja keda ta tahaks endale uueks jüngriks - mis ka teoks saab.
 
 

Õige pea selgub, et mõttes näidendeid ja romaine planeeriv noormees on neist ilma - kuigi ta pole jõudnud neid veel paberile panna, ilmuvad need lood peaaegu sõnansõnalises imiteeringus tema mentori, saatanliku Reginaldi sule alt. Mingil moel on mees pääsenud teise inimese teadvusse, varastanud sealt teosed ja nautinud näpatud looming taustal suurt kuulsust. Ernestile tundub see esialgu uskumatuna - ta on ka guru täieliku mõju all - ent otsustab Reginaldi üleloomulikud trikid paljastada. 
 
 

Naiivne ja ajale jalgu jäänud teos, see eeldaks justkui veel rumalamat lugejat kui mina. Loo põhiiva on selge ammu enne romaani viimast kolmandikku, liiga palju pateetikat vist ka selle suhteliselt lühikese tekstimahu kohta. Kummalisel kombel ei olegi lool õnnelikku lõpp ja lõpp on üldse väga niru, sest tegelikult ei saa selgeks, kas kuri sai karistada või mis. Nagu oleks 1-2 lk lõpust puudu. Esmatrükis 190 lk-le mahtunud lugu on siiski vaid lühiromaani mõõtu (alla 30 000 sõna).

 
 

George Sylvester Viereck oli pooleldi saksa verd Ameerika ajakirjanik ja literaat, kes hakkas 1930-ndatel aktiivselt toetama Hitlerit ja natsionaalsotsialismi. Aastatel 1942-47 istus propagandisti kuulsusega mees ka vangis. Tema sule alt on ilmunud veel mõned üleloomulikku kategooriasse liigituvad romaand ja ta ise on tegelane Richard A. Lupoffi romaanis "Lovecraft's Book" (Arkham House, 1985).
 

Teksti loeti inglise keeles

 

Peavoolu-õudusromaan, keskne teema - Antikristuse katse inimkonda valitsema hakata.  

Sündmused kulgevad Ühendriikide väikelinnas konservatiivses-religioosses keskklassi perekonnas: isa ema ja kaks poega. Vanem poeg on saamas 14-aastaseks ja teadmata põhjusel hakkavad tema läheduses ilmnema poltergeist-tüüpi nähtused, eelkõige esemete lendamine. Osalt on need lendavadasjad ohtlikud ja lausa mõrvarlikud, appi tuleb ülikooli psühholoogia- ja parapsühholoogia õppejõud Ruben. Ruben viib poisiga läbi hüpnoosiseansse, mille käigus saab ta ühenduse nooruki keha vallanud tumedate jõududega, keda võiks üldistavalt kokku võtta sõnaga Saatan. Lähemalt vaadates näib, et tegu on kollektiivse olevusega, hõlmates Hitleri, Napoleoni, Attila ja teiste kadunud vägevate ühtesulanud hingi. Saladuseks ei jää ka toimuva eesmärk - noormehe sünnikuupäeval (5.02.1962) oli planeetide ja tähtede seis taoline, mis võimaldas just tema valida Antikristuse füüsiliseks kehastuseks - algsega tema 14. sünnipäeval, puberteedi alguses.  

Ruben on vastamisi tugeva vastasega ja kuigi ta kutsub enda leeri ühe oma õpilase, ühe vaimuliku ja kohaliku politseiniku, ei suuda ta ära hoida veidrate, vägivaldsete tegude lainet muidu nii rahulikus linnakeses. Loos on ka paar sadistlik-naturalistlikku stseeni. Lõpuks hoitakse küll ära Saatana kurjad plaanid, ent hind on küllaltki rank, nii et õnneliku lõpuga looks seda ei nimetaks. Epiloog annab suuna järje ootamiseks samal motiivil ja nagu andmebaasid ütlevad, ongi tegu esimese osaga kolmesest sarjast. Miskipärast ei usu aga, et mul järgede vastu võiks huvi tekkida. "The Ritual" on küll soravalt kirjatud, aga liiga igav ja tavaline lugu. Temaatilisi sarnasusi on "The Exorcisti" ja "The Omen" sarjaga.  

Teksti loeti inglise keeles

Küllaltki tüüpiline lugu majast, kus kummitab mingisugune kuri hauatagune jõud või olevus.
 
Keskklassi pere - isa, ema ja teismelised poiss ning tüdruk - otsustab kolida linna teise serva, sest vanas rajoonis tundus miljöö liiga ebameeldiv. Aga satutakse vihma käest räästa alla. Soetatud majas hakkab õige pea juhtuma: kelder mõjub elanikele teadmata põhjusel hirmutavana, hakkavad liikuma asjad, iseenesest mängima plaadimängija, saabuma ähvardavad sõnumid ei-tea-kust arvutisse ja telefoni, aeg-ajalt võtab kaminast ilmuv suits inimese või muu ebamäärase kuju, majas viibivatel tekib mõnikord vastupandamatu tung räigelt seksida jne jne. Vaenuliku jõu avaldumisvorme on nii palju, et enne läheb issanda päike looja kui... Ka uued naabrid hoiavad sellest majast ja uutest elanikest arusaamatutel põhjustel eemale, aga neid näib stimuleerivat hirm. Et kõik see virr-varr ei toimu korraga ja ei avaldu elanikele üheaegselt, kulub palju aega, enne kui jõutakse järeldusele, et tuleb lahkuda. Püütakse ka kindlaks teha, milles see asi siis on, aga ega eriti kuhugi ei jõuta. Majas on toimunud enesetappe, kogu nende tänavat näib rõhuvat mingi ammune needus, mis ulatub sajandite taha. Väga õnnelik lõpp sel lool ei ole.
 
Kui poliitikas tuntakse paremäärmuslust ja vasakäärmuslust, siis mind on mõnikord kummitanud mõte, et kas on olemas ka äärmustsentrismi - midagi, mis on nii keskvool, et mõjub lausa reljeefselt ja radikaalselt. Bentley Little'i romaan on midagi sellist - keskvoolu keskpunktist, ei liha ega kala, justkui söödav, aga kõik maitsed on ammu tuntud. Romaani venekeelse tõlke pealkiri on "Cущность".
Teksti loeti vene keeles

Ei ole hea mõte torgata õudusantoloogiasse lugu, mis vormiliselt justkui üleloomulik, aga sisuliselt ikkagi humoresk, sh totter humoresk. Kas Iron Maideni sõber tahaks uue plaadi seest leida ka ühe Kuldse Trio loo? Vaevalt.
 
Tegevus käib mingis väikeses linnakeses või pigem külas, kus elab nõiamoor oma 5 tütrega. Nende majas on loitsu ja lukkude taha suletud üks koletis või troll, kelle maiuspalaks on meeste südamed. Meeste südameid saab ta nõiamoori ja nende tütarde abikaasadelt. Tütred on küll väga inetud ja ei taha eriti abielluda. Jant käib moori viimase abikaasa, tolle kitsekarja ja tütarde abiellumise ümber. Mõttetu lugu.
Teksti loeti vene keeles

Omapärane pikem lugu - fragmentaarium -, mis koosneb neljast peatükist. Neid peatükke võiks vaadelda ka omaette juttudena, kuigi eraldi tekstiüksustena puudub neil korralik algus ja lõpp. Samas ei ole ka tervikul väga selget narratiivi. Peatükkide tegevus toimub mittekronoloogilises järjekorras aastatel 1956, 1969, 2007 ja 2151. Ühendavaks liiniks on umbes rusikasuurune kujuke, mis mõne arvates kujutab filistide jumaluse Dagoni naist. Selge narratiivi puudumist asendab suurepäraselt lummav atmosfäär, mis eeldab lugejalt muidugi eelsoodumust just nimelt taolise õhustiku suhtes. Düstoopilise varjundiga lugu paigutub Cthulhu Mythosesse ja kuigi võiks kahtlustada hoiatavat sõnumit inimestele mitte näppida võõraid jumalusi (kuigi nad on kõigest elutu figuuri vormis), ei ole selge, mis oleks läinud teistmoodi, kui tegelased oleksid elanud oma elu seda kujukest puutumata - sest Muistsetel on üldiselt ükspuha, kas ja mida need inimsipelgad siin planeedil toimetavad.
Teksti loeti vene keeles

"The Gods of Pegana" oli Dunsany esimene raamat, mis leidis lugejates ja mõnes kriitikus kohe suurt poolehoidu ja uus kirjanik oligi sündinud. Selles raamatus loob autor uue omailma, kus Pegana-nimelises muinasjutulises paigas tegutseb hulk jumalaid, kes mängivad inimestega julmi mänge ja jagelevad omavahel. Mina ei tahaks 31 lühikest (alla poole lk kuni 2 lk pikad) jutukest pidada eraldi juttudeks, pigem on need oma sidususe tõttu peatükid. Need on pateetilises kõrgstiilis tekstid, mis hakkavad väsitama kohe esimesest lausest peale. Levinuim lause alguse sõna on "And", mis paratamatult loob seoseid Piibliga. Žanriliselt võik neid pidada kõige lähemaks fantasy'le. Mahult ei anna need tekstid kokku isegi lühiromaani mõõtu välja.
 
Siin on peajumal MANA-YOOD-SUSHAI, kes pärast maailma loomist magab ja tema une jätkumiseks mängib üks trummar pidevalt trummi. Vähemad jumalad möllavad niisama ja nende "tegevusalad" on enamasti seotud mingi suurema, üldistava nähtusega (Aeg, Katk, Unenäod jms). Peale nende on siin mõningaid prohveteid ja ka inimesi - jumalate mängukanne. Kõik on äärmiselt mõistukõneline ja lisaks religioossele tekstile on sarnasusi ka muinasjuttudega.
 
Pegana-maailm jätkus Dunsany teises kogumikus "Time and the Gods" (1906), kus jutud on umbes poole pikemad. Peale selle seostatakse Peganaga veel kolme juttu, mis on ilmunud kogumikus "Tales of Three Hemispheres" (1919, kus need on koondatud tsüklisse "Beyond the Fields We Know". Need viimased on tegelikult täiesti arvestatavad asjad, aga "The Gods of Pegana" on selle tsükli kõige igavam komplekt. Ilmselt on minu skaalal vastav lainepikkus lihtsalt puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Eet Tuule (s 1941) on ornitoloog ning vabakutseline kirjanik ja ajakirjanik. Vahemikus 2014-2020 on talt ilmunud 14 romaani. Produktiivsuse ja mõne muu asjaolu tõttu võiks teda võrrelda Erik Tohvriga. Raamatuannotatsioonide järgi näivad valdavad olema siiski meelelahutuslikumad teemad.
 
"Kimalaste" annotatsioon on selline:

"Keskea künnisele jõudnud Kertu pääseb imekombel raskest liiklusõnnetusest ja taas hakkavad teda painavad kummalised unenäod ning Piksekiviga seotud mälestused lapsepõlvest. Naine otsustab aja maha võtta, et üle aastate külastada oma kodutalu Saaremaal. Seal kohtab Kertu kunagist naabripoissi. Ka Tõnu oli varakult kodunt lahkunud, kuid mõne aasta eest kodukanti naastes talunikuks hakanud.

Kuigi Kertu ja Tõnu isiklikus elus on palju pettumusi, lahvatab nende vahel kirglik armastus. Ent tee teineteise leidmiseni on sillutatud ootamatute katsumuste ja salapäraga. Armastajate ette kerkivad järjest uued takistused. Kas nad suudavad need ületada?"

 

Üldiselt võiks "Kimalasi nimetada seebiooperiks, mille tegevus ei toimu aga Lõuna-Ameerikas, vaid põhiliselt Saaremaal. Vallaline mees ja vallaline naine, nende eelmised ja praegused suhted, pidev solvumine, leppimine, arusaamatused, salatsemised, avameelsusehood. Romaan on üleküllastatud dialoogist, kus vahelduvad klišeed, vaimutsemine, veider kõnepruuk. Minu meelest liigitub lugu sellesse rubriiki, kus vanem inimene püüab kirjeldada endast põlvkonna või poolteise põlvkonna jagu nooremate inimeste elu, aga välja kukub see ikkagi vanaimeselikult (nt väljendid "isver", "oh sa jutas", "kõikse" ja "seesamune et" ei peaks kuuluma tegelaste leksikasse, kelle sünniaastad on 1981-83). Kirsiks tordil on kaks absurdimaigulist detailset seksistseeni. Kes suudab seda koomikat tabada, võib romaani küllalt lõbusaks ja muhedaks pidada. Oletan, et meie ulmehuviliste hulgas neid väga palju ei ole.

 

Ulmeline pool tiirleb Saaremaa taluhoovis asuva müstilise Piksekivi ümber, mille äike kunagi ammu neljaks lõi ja mis selle välgulöögi tõttu on hakanud peategelastes esile tooma üleloomulikku väge: Kertu saab kivi kaudu ühenduse minevikuga, hakkavad ilmnema nägemused ja sõnumid, teda tabavad automaatkirjutamise hood, misjärel kirjutatud segane tekst enamasti kaob; Tõnu omandab võime näha ette tulevikusündmusi, mida ta on ära kasutanud õnnemängudes. Romaanist kumab läbi ka autori ornitoloogiahuvi - pakun, et eraldi on nimetatud vähemalt 20 linnuliiki. Ka armastus maaelu, Eesti küla, metsa ja looduse vastu on varjamatu ning ilmne.

 

Ma ei julge seda raamatut eriti soovitada, aga ise hoian Tuule järgmistel raamatutel kindlasti silma peal.

Teksti loeti eesti keeles

Romaani alapealkiri on "A Novel of the Seventies". See viitab sündmuste ajale (1870-ndad), tegevuspaigaks on aga väljamõeldud koht Inglismaal - Norminster. Kitsamalt võttes käib värk kõrgemate anglikaani kirikumeeste töö- ja elupaikades ning oluline taustsüsteem on nende omavaheline hierarhia.
 
Piirkonnas vabaneb üks kõrgem kiriku ametikoht (dean), kuhu tuleks määrata keegi järgu võrra madalam vaimulik (canon). Eeldatavalt peaks selleks saama canon Throcton, ent määratakse hoopis tema noorem kolleeg. Põhjuseks muuhulgas Throctoni suurem huvi islami usu ja Oriendi müstikute suunal kui ristiusu klassika. Throctonile jääb sellest hinge valus okas, millest ta loodab lahti saada musta maagia abil - sellega on ta kuigivõrd tuttav just nimelt mingi araablaste raamatust. Tehniliselt umbes nii, et tuleb saada ohvri juukseid, küüsi, ihurasu vms, teha neist nukk ja põletada. Ootamatult see toimibki: uus dean haigestub, kaotab juuksed ja hakkab kuhtuma. Esialgu pole põhjuslik seos küll selge, aga hiljem küll. Väiklase kättemaksu järel hakkab Throcton (keda võiks pidada romaani peategelaseks) märkama oma maja lähedal musta rebast, samuti leidma hoone seest musti karvu ja looma jälgi.
 
Taolise süžee põhjal võiks arvata, et tegu on kerglase ja omajagu põneva looga, mida see aga ei ole. Näib, et autor pole püüdnudki kirjutada põnevikku, vaid suundunud hoopis teisele tasandile. Kui üritaksin nüüd sõnastada, mis on olnud autorile põhiline, tuleb pikem nimekiri: süümepiinad, vaimu mõju kehale (psühhosomaatilised haigused ja laiemalt üldse tervis), eetilised küsimused, isiku vastutus oma tegude eest, religioon, isikutevahelised (sh perekondlikud suhted), psühholoogilised kompleksid. Vaadates Vikipeediast Gerald Heardi (selle nime all on romaan ilmunud) mitmekülgset intellektuaalset ja praktilist tegevust, ei tule vist imestada, et kokku on tulnud väga eklektiline kompott. Seda tumestab ka raskepärane stiil (lauseehitus) ja rohked filosoofilised mõtteterad siit ja sealt, eriti religioossetest tekstidest, mille paigutamine toimuva konteksti ei ole lihtne. Loomulikult ka minu pikad juhtmed ja lihtsakoeline aju ehitus. Sealjuures läks palju kordi vaja ka sõnaraamatut.
 
Mõtlematu maagilise teoga välja kutsutud psüühiline paine ja pahategijat jälitav must rebane (tegelikult küll vist Egiptuse Anubis - šaakal) toovad traagikat kaasa ka Throctoni vähestele lähedastele. Ka lugejale on see lugu kurb, painav ja parajalt igav. Määratlus, mille tõttu mina selle loo ette võtsin - kuskilt silma jäänud Black Magic story - ei ole tegelikult täpne ja ei vasta sellele, mida tavaliselt sellise sõnaühendi all mõeldakse. Raamatu keskmisest mahust (275 lk) hoolimata oli lõpule jõudes tunne, nagu oleks selja taga vähemalt kaks korda pikem teekond.
Teksti loeti inglise keeles

"Portrait of Jennie" on Robert Nathani tuntumaid teoseid, sellest on tehtud film ja seda on peetud ka Wikipeedia artikli vääriliseks. See on sentimentaalne ja traagiline armastuslugu, kus armastajaid eraldab erinev aja liikumise kiirus.

 

New York. On majanduslikult raske aeg ja noorel kunstnikul on probleeme mitte ainult üüri maksmisega, vaid ka toidurahaga. Kunst ei lähe eriti kaubaks. Ühel hilisõhtul kohtab ta kaubatänaval keksu mängivat väikest tüdrukut - Jenniet. Neil tekib usalduslik vestlus, mille käigus märkab kunstnik tüdruku juures asjaolusid, mis viitaksid justkui tolle pärinemisele mingist varasemast ajastust. Paari nädala pärast kohtab ta Jenniet uuesti ja too näib justkui mitu aastat vanemana. Mees ja neiu on teineteisest sisse võetud, kuigi esimeste kohtumiste ajal ei saa Jennie vanuse tõttu rääkida veel seksuaalsest tõmbest. Iga kord, kui mees neiut mõnenädalste või -kuiste vahedega näeb, on too vananenud aastate võrra. Noore naise pärinemine teisest ajast ja ruumist ja nende kohtumiste põgusus ei takista siiski nende armastust, mis peab olema ilmselt väga tugev. Jenniest maalitud sketšid ja portree aitavad aga kunstniku majandusliku järje peale, sest ainuüksi need pildid mõjuvad ühele galeristile lummavalt ja "ajatult". Nukker armastusugu jõuab aga traagilise lõpuni just siis, kui nende vanuste ühtlustumise tõttu võiks kõik sobida ja õnnelikult päädida.

 

Kurb miljöö-lugu ilmus esmakordselt naisteajakirjas Redbook. Loomulikult ei tähenda see, et see ka meestele meeldida ei võiks.  Aga miskipärast see minu lainepikkusega siiski kokku ei jooksnud. Loo põhiidee ei ole nüüd ka teab mis originaalne või rabav. Kolm pluss.
 

Teksti loeti inglise keeles

Luuletaja, prohveti ja endise ajakirjaniku (Punalipp, Õhtuleht) Peeter Novodi lühike romaan ruugest hundist jäi tema ainukeseks proosaraamatuks. Saan aru, et selle ilmumise ajal olid avaldamiseks valmis ka järgmised osad "Peetri tuhvlid" ning "Vaikus ja rahu", valmimisel neljas osa "Enklaav", aga ilmunud neid ei ole. Miks, ei tea. Võib-olla hindasid kirjastused taset nõrgaks - ka "Aulin Vase" käsikiri tuli Eesti Raamatust "omal ajal" räbaldununa ja soustiplekkidega tagasi, nagu autor tagakaanel kirjutab. Võimalik, et just seetõttu avaldati see romaan luulerühmetuse Põlevik (mida Novod juhtis) väljaandel ja rotaprindi sarnases trükitehnikas. Kuigi "Aulin Vase juhtum" mulle eriti ei meeldinud, oleksin selle järgesid kindlasti lugenud.
 
Lugu jaguneb kaheks võrdseks osaks, esimene on realistlik, teine üleloomulik. Aulin Vask on ajalehe toimetaja (tänases mõistes peatoimetaja), 50-aastane, olnud ametis 20 aastat. Aasta on 1982. Ühel päeval tabab teda mõistmine oma töö viletsusest. Selle põhustavad eelkõige ühe terase noore alluva otsekohene süüdistus tema keskpärasuses ja kuulujutt, et teda tahetakse ülevalt poolt suunata mingile lihtsamale ametikohale. Peale selle tuleb avalikuks tema pseudonüüm, mille alt ta on avaldanud mõned luulekogud. Piinlik. Aulin istub autosse, vajutab gaasi põhja ja sõidab suvalisse metsa. Jätab auto maha ja hakkab astuma. Kogu selle tee vaidleb ta küllaltki ausalt iseendaga, mõistab ja mõtestab oma andetust ning konformismi, ent süüdistab ka kolleege, truudusetut abikaasat jne. Nendel mõttekäikudel on teatav sisu ja väärtus, põhjalikkus. Paari päeva jooksul metsas ja soodes muutub linnamees päris metsmeheks: pesemata ja räpane, osa riietest ja kingad kadunud. Kohaliku metsavahi abiga saab ta siiski hakkama, ent kui ta satub peale noortekambale, kes panevad põlema tema jahimajakese, tabab teda vahkviha. Selle vihahoo käigus muutub ta ootamatult ruuget värvi hundiks.
 
Romaani teine osa "Inimene hundinahas ehk uppuja haarab ka õlekõrrest" kirjeldab suuresti tema elu hundina. Ta säilitab inimese mälu, eetilised põhimõtted ja teadmised ning oma endise isiksuse, lisandub aga verejanu, jahikirg. Kuidas selline muundumine võimalikuks sai ja kuidas taas inimeseks saada - need küsimused teda ei vaeva. Metsajärve äärest leiab ta seal maamaja pidava natuke tuttava naise Helle, kes muidu on linnas raamatupoe müüja. Naine võtab hundi endale koeraks ja Aulin armub jäägitult. Hundilõksu langedes saab ta paari nädala pärast taas inimeseks ja mõneks ajaks saab temast Helle armastatu. Siis aga tuleb argielu peale ja taas linnaelu, toimetajatöö. Romantiseeritud maaelu ja poeetidele omistatav siirus jäävad siiski kõlama.
 
Järelsõnas ütleb autor, et romaan on "Aulin Vase pihtimus, omalaadne patukahetsus. Seepärast näeme peategelast rasvastes värvides, kusjuures kõik teised tegelased kannatavad skemaatilisuse all. Romaani eesmärk on autori katse kujutada põlvkonna saatust, mille esindaja on Aulin Vask. /.../ Inimhundina rabeleb Aulin Vask ühiskonna küüsis, huntinimesena on ta lihtne ja siiras. Viimase peatüki kaudu on selgesti näha, et papa Vask satub jälle umbtiiki, mis nüüd juba lõplikult ta endasse imeb."
 
Võin sellelle kõigele alla kirjutada, aga väga tasemel see "autori katse" siiski ei ole. Peategelase pidev vaevlemine oma elu ja töö üle ammendub juba enne romaani lõppu, aga ta ei jäta. Kompositsiooniliselt tundub kohatu vahele pikkida Helle kirjanduslik katsetus, mille vajadus ja mõte jäävad kaheldavaks. Märkan, et luuletajast autor pole suutnud loobuda kiusatusest torgata proosateksti ka mõned oma värsid. Teisalt on selles kõiges midagi lõbusat, muhedat, friiki. Ja on kahju, et loo järjed ilmumata jäid. Plaanide kohaselt pidi järgmine osa kajastama Aulin Vase uutmise ajastul (1988). Maini veel, et kuigi autor ütleb, et selles "ohu- ja paljastusromaanis" võivad paljud ametnikud ja ajakirjanikud end hõlpsasti ära tunda, siis mina ei tundnud kedagi ära. Ega ma muidugi ei mäleta ka, kes seal Õhtulehes 80-ndatel töötasid.
Teksti loeti eesti keeles

Lawford -peategelane - on üsna tavaline mees, kes elab naise ja lapsega linnaserval. Ühel päeval jalutab lähedal asuva küla surnuaeda ja istub ühe kalmistu aia taha maetud hugenoti haual pingil. Sel hugenotil on huvitav nimi - Sabathier. Istub, kombib käega kulunud kirja hauakivil ja näib uinuvat. Või juhtub midagi muud tema teadvusega. Kodus, kui ta järgmisel päeval peeglisse vaatab, näeb ta, et tema füsionoomia ei ole enam endine: tema nägu on täiesti teistsugune. Pikapeale hakkab ta kalhtlustama seda, mida lugeja ilmselt juba varem mõtleb - et mingil moel on ta omandanud rojkem kui 100 aasta eest surnud mehe näo. Tema teadvusega siiski suuri muutusi ei toimu - ta säilitab oma isiksuse, mälu jne. Mingid väikesed erisused siiski on, aga need võivad tulla ka šokist.
 
Sellises olukorras on muidugi palju probleeme. Kuidas tõestada naisele ja tütrele, et tema on ikka tema? Kuidas vältida skandaali? Kuidas üldse edasi? Toeks on talle kohalik vaimulik ja samuti üks uus tuttav, kellega ta kohtub veidi hiljem selle sama haua juures ja kellel on juhtumisi kodus tolle Sabathier' omakäeline elulugu. Tolles kaustikus on ka joonis enesetapjast ja elumehest hugenoti näost, mis kinnitab kahtlusi.
 
Romaani süžee eeldaks justkui pinget ja põnevust, sündmuste arengut, tempot, ent seda ei ole. Tasapisi soikub lugu Lawfordi eneseanalüüsiks ja vestlusteks vaimuliku ning uue filosoofist sõbraga, kus targutatakse isiksuse olemuse, inimelu ja muude taoliste küsimuste üle. Need mõtted ei ole eriti intelligentsed ja huvitavad, need ei lähe kaugemale pinnavirvendusest. Pigem on need peategelase segaste tunnete katkendlikud sõnalised väljendused, mis sisaldavad õhkamisi-ohkamisi, lõpetamata mõttekäike, mis kuhugi ei vii, sõnakõlkse. Üldiselt on need üsna depressiivsed ja nukrad ning mulle jäi mulje, et autor ongi püüdnud luua pigem miljöö-romaani, mitte sündmuste-romaani. Paraku ei ole see miljöö tekitamine eriti õnnestunud, kuigi võõrandumine naisest ja tütrest ning üleüldine ummikseis, millesse mees satub, tekitavad mõningast kaastunnet. Lugu ei lõpe mingi selgelt kokku võetud järelduse või lahendusega, vaid pigem mõjub pooleli jäänud asjana.
 
Romaanist on tehtud palju kordustrükke ning see on saanud Polignaci auhinna. Aastal 1922 ilmus sellest revideeritud variant ja just see on minu muljete aluseks.
Teksti loeti inglise keeles

Lühike romaan, mille alamžanrilisust ei oskagi pakkuda. Pealkirjas nimetatud "city" on tegelikult üks väike linnake Prantsusmaal, nimeks Semur. Tegu näib olevat taolise kohakesega, mida ümbritseb tihe keskaegne linnamüür, mis annab loole väikese muinasjutulise hõngu.
 
Selles linnas juhtunust räägivad meile erinevad asjaosalised, kellest põhiline on linnakese tubli ja aus meer. Ühel päeval läheb lihtsalt nii, et linnas läheb hämaraks nagu hilja õhtul, ja see hämarus jätkub mitu päeva: päike lihtsalt ei ulatu linna. Linnamüürist väljaspool on kõik korras. Siis aga pressivad end linna sisse nähtamatud vaimolendid, kelles tuntakse ära linnaelanike surnud omaksed - emad, mehed, lapsed jne. Veidras sündmuses on rõõmu, aga ka negatiivseid külgi. Eriti siis, kui justkui kellegi võõrale tahtele alludes võtavad elanikud oma kodinad kokku ja marsivad linnast välja, müüri taha. Linn jääb surnute vaimude kätte. Müüri taga saavad inimesed oma isikliku tahtejõu tagasi, aga midagi teha ei osata - väravad on sulgunud ja linn on endiselt pimeduses. Naised-lapsed saadetakse lähedastesse küladesse tuttavate juurde, suurem osa mehi jääb nuputama, mida teha. Ja muidugi nuputatakse, millest selline saatuse nöök tulla võis. Peamine kahtlus langeb sellele, et linnapea oli keelanud kohaliku haigla kabelis nunnadel missade pidamise, sest see häiris haigeid. Üleüldse on kohalikud usuleiged, sest jutluse ajal käis kirikus ainult 4-5 inimest.
 
Olukord linna ümber kestab alla nädala ja linnapea saab koos vaimulikuga ka müüride vahele tagasi, et "läbirääkimisi" pidada. Läbirääkimisi aga ei tule, sest ühel hetkel hakkavad katedraali kellad lööma, tekib kerguse tunne, päike paistab taas linna ja kõik on justkui endine. Suureks mõistatuseks jääbki, miks see kõik ikkagi juhtus.
 
Loo tegevus toimub ajal, mil raudtee juba eksisteerib. Ja Prantsusmaal. Taoline sündmus peaks tõmbama üleriigilist tähelepanu, inimeste, riigivõimu, teadlaste, ajakirjanduse huvi. Midagi sellist ei ole. Linnaelanikud tegutsevad justkui suletud ruumis, millel puudub ühendus ülejäänud maailmaga. Miks nii, jääb selgitamata. Üleüldse on palju küsimusi ja vähe vastuseid. Sellist ebamäärast olekut kompenseerib mõnevõrra kirjaniku ilust keelekasutus ja stiil - ei ole halb lugeda. Teisalt võtab vähene liigendatus (on kuni 2-lehekülje pikkusi lõike, nii et jääd lausa taandrida ootama). Rohkesti on ka prantsuskeelseid sõnu või väljendeid (ilma joonealuste tõlgeteta). Romaani lühidusest hoolimata (ca 140 lk) mõjub see pikemalt, sest jääb mulje sõnaohtusest: juhtub tegelikult vähe, aga kirjeldused on aeglased ja keskenduvad peamiselt inimeste mõtetele ja suhtumistele (suhted omastega, religioon, perekond jne). Tagantjärele näib, et peresuhted ja inimestevahelised suhted ongi vist keskne teema, sest neile kulub palju trükiruumi. Võib öelda, et romaanist õhkub mingisugust konservatiivsust, konservatiivseid väärtusi, aga nende sõnastamisel jään hätta.
 
Margaret Oliphant on avaldanud tekste ka nime Mrs. Oliphant alt ja konkreetse teksti juures oligi just see nimi. "Beleaguered City" esmatrükk oli lühem ega ulatunud tomaani mõõduni. Mina lugesin raamatust "Six Novels of the Supernatural" (1944), kus boonusena on romaanile ka koostaja targutamisse kalduv eessõna. Koostaja (Edward Wagenknecht) ütleb muuhulgas, et üleloomulik kirjandus pole üldsegi tema maitse, ja et tema teada on tegu esimese üleloomulikkude romaanide antoloogiaga (võrrelduna varasemete lühijuttude antoloogiatega).
Teksti loeti inglise keeles

Frank Peretti on vist populaarne autor. Romaani "The Oath" lõpus on mainitus, et tema teoseid on müüdud ligi 5 miljonit eksemplari. Wikipeedia-artiklis on juttu aga juba 15 miljonist. Wiki ütleb veel, et Peretti kirjutab üleloomulikus võtmes "kristlikku kirjandust". Kristlikuks kirjanduseks loetakse sama entsüklopeedia kohaselt kirjandust, mis selgutab ja illustreerib kristlikku maailmavaadet teose sisus, karakterites või mõlemas või mis käsitleb kristlikke teemasid positiivselt. Selle ühe romaani põhjal ma ei oleks julgenud sellist üldistust teha, pigem tahaks öelda, et tegu on peavoolu-õudusromaaniga. Aga jah, usu ja patu teema on esil küll. Peretti on kirjutanud ka lasetele ja pealkirjade järgi pakuks, et kisub fantasy poole.
 
Tegevus toimub tillukeses allakäinud kaevanduslinnakeses Hyde River ja selle läheduses, kus kõik tunnevad kõiki. Piirkonda näib ühendavat kummaline kambavaim, mis välistab lähedase suhtlemise võõrastega, ent sellega seondub ka mingi mineviku saladus, hirm ja õudus. Linnakese lähedal leitakse seal abikaasaga telkinud mehe surnukeha - kogu ülakeha on ära hammustatud ja kadunud. Ellujäänud abikaasa on šokis ega mäleta eriti midagi. Kahtlustatakse metsikut grislit ja kohalik politseiülem püüab asja uurima tulnud ohvri zooloogist vennale vägisi kinnitada, et mingit kuritegu siin ei ole. Vend ja üks noor naispolitseinik hakkavad tegelama uurimistööga, kus kohalike legendide ja muude märkide järgi hakkab terenduma võimalus, et tapmise on toime pannud lendava hiidsisaliku moodi hiigelolevus, kellest siin-seal sosistatakse. Kuna see olevus hingata välja tuld, siis öeldakse tema kohta lihtsalt "lohe". Selle lohe olemasolu annab romaanile ka kerge fantasy varjundi.
 
Romaanis on küllalt palju jõhkrust ja vägivalda, mida praktiseerivad eelkõige siiski inimesed. Linnakest sisuliselt valitseval kaevandusomanikul on musklimeestest toetajaskond, kelle hirmuvalitsust saavad tunda nii uurijad kui ka peategelasest zooloog. Kuidas selline oma reeglite järgi elav kogukond tänapäeval eksisteerida saab (üle 100 aasta järjest), jääb autoril selgitamata. Ma ei saanud ka tegelikult aru, kas sündmused toimuvad USAs või Kanadas. Üleloomuliku olevuse hävitamine lihtsate maiste meetoditega tekitab samuti ebausutavuse mulje. Kolm pluss võiks see hinne siis olla.
Teksti loeti inglise keeles