12.2020
oot, kas ma lugesin praegu midagi? ega vist. või siiski...?
Kui ma ei oleks selle teose esmaarvustaja Baasis, siis piirdukski minu tekst ülaltoodud säutsuga. Aga asjaolude tõttu vist peaks ikka pikemalt kirjutama.
Alustagem siis sellest milles mul vähimatki kahtlust ei ole. See on hinne. Kuna on võimalik et see on viimane arvustus mille ma 2020. aastal kirjutan siis sirvisin oma selle aasta Baasi ajaloo läbi ja see teos kuulub kindlasti top 3 hulka mida sel aastal olen lugenud.
Kui hindega on asi klaar siis edasi läheb segasemaks. Nagu näha, varjub autor pseudonüümi taha, ja pooletunnise netis surfamisega ei õnnestunud mul seda päris nimeks teisendada. Autor on veebis ja sotsiaalmeedias küllaltki aktiivne nii et vihjeid leidub ja parema tahtmise juures poleks ilmselt võimatu kodanikunimeni välja jõuda. Aga ega selleks ju Baasi kontekstis suurt vajadust ei ole.
Järgmine raskus millega ma Baasi uut teost sisestades silmitsi seisin oli teose vormi ja esmaavaldamise aasta määramine. Valisin "romaan" ja "2020", aga tunnistan et mõlemad on vaieldavad. Tegelikult on tegu algselt veebis ilmunud tekstidega mis paistavad olevat kirjutatud mitme aasta jooksul. 2020 on lihtsalt see aasta millal see kõik ühtede "kaante" vahel e-raamatuna välja anti. Aga need tekstid jutustavad siiski ühe tervikliku loo ja ma ei kujuta ette et neid oleks mõttekas eraldi või mingis muus järjekorras lugeda. Seega arvan et romaan on antud juhul õigem žanrimääratlus kui jutukogu.
Ja viimaks jõuame selleni, et mis looga siis tegu on ja mida sellest arvata.
Üks minu silmis ebameeldivamaid ulmekirjanduse alamliike on see kus tegevus toimub n-ö "peategelase peas" või on edasi antud mingis muus niisuguses vormis et lõpuks on raske aru saada kas "tegelikult" midagi üldse toimus. See annab autorile vabad käed keerata sündmused ükskõik kui keerulisse puntrasse ja siis neid lõdva randmega lahendada põhjendusega et "see oli tegelikult ainult unenägu" vms jama. Seetõttu suhtusin üsna skeptiliselt teosesse mille tegevusväljaks on memeetika - ala mille kohta minu teadmised piirduvad sellega et internetis levitatakse mingeid standardpilte koos juurdemõeldud "vaimukate" tekstidega. See paistab just nimelt midagi sellist mida "tegelikult" olemas ei ole. Ja nüüd siis, palun väga, on keegi qntm kirjutanud kuskile wikisse selleteemalise fanfictioni mis väidab et on ulme. Ei kõla just paljutõotavalt, aga miskipärast on Amazonis lugejad sellele kõrgeid hindeid pannud, nii et otsustasin ikka järgi uurida.
Uskumatu. Tuleb välja et sellest kahtlasest memeetika teemast on võimalik kirjutada selline lugu et kuku pikali. Lähtekohaks on see et lisaks meemidele - Wikipedia definitsiooni kohaselt "idee, tava, kujund või muu selline infokogum, mis inimkultuuri keskkonnas valdavalt imiteerimise teel levib, paljuneb ja muteerub" - on olemas ka antimeemid - infokogumid mida on võimatu levitada või isegi meelde jätta. Ja kui võtta omaks eeldus et antimeemid ei ole midagi passiivset vaid need võivad inimkultuuri sama tugevalt mõjutada kui meemid, ja siis sellele veel paar ulmevinti peale keerata, siis jõutaksegi alguspunkti kus tegelased on sunnitud enda käest küsima - kuidas võita sõda vaenlase vastu keda sa ei suuda tajuda, kelle olemasolust sa ei ole teadlik, kui sa üldse ei teagi et sa oled sõjas?
Sest jah, sõda see on. Need antimeemid kellega siin kokku puutume ei ole mingid kassipiltide negatiivid. Tegu on täitsa konkreetsete füüsiliste esemete või olenditega mille uurimise ja võimalust mööda kahjutuks tegemisega tegeleb vastav organisatsioon. Aga jube raske on midagi uurida kui uurija unustab uurimise objekti niipea kui on läbi õhulüüsi väljunud tuumapommikindlast isolaatorist kus objekti hoitatakse. Need peatükid loo alguses mis niisugust uurimist kirjeldavad on edasi antud dokumentaalses stiilis mis meenutab Michael Crichtoni "Andromedat", ainult et 10 korda sürreaalsemal kujul. See algus on üsna metafüüsiline/abstraktne, aga siiski väga kaasahaarav. Edasistes peatükkides on lugu edasi antud rohkem tegelaste läbielamiste kaudu ja muutub enam sarnaseks "traditsioonilisele" ulmele, aga on siiski pöörane määral mida ma võrdleksin näiteks Hannu Rajaniemi "Quantum Thiefiga" (igasugune assotsiatsioon ühe autori ja teise teose nime vahel on juhuslik). Peategelastel tuleb lakkamatult võidelda sellega et mõni antimeem on nende mälust ära söönud viimased 10 aastat... kolleegid või terved osakonnad kellega eile koostööd tehti on täna mitte ainult kadunud vaid keegi isegi ei mäleta et need eile olemas olid... ellujäämiseks tuleb pead murda eelmiste salapäraselt hukkunud teadlaste segaste märkmete kallal, või on need äkki hoopis mu enda eile kirjutatud märkmed...? Teos mis algab nagu huvitav akadeemiline mõtteharjutus jõuab lõpuks välja eheda horrorini. Kui lõpp kätte jõuab on natuke kahju et see juba läbi sai (ainult umbes 200 lehekülge), aga samas ei tea kas sellist ajuraputust väga palju rohkem olekski korraga tahtnud.
Kui ma ei oleks selle teose esmaarvustaja Baasis, siis piirdukski minu tekst ülaltoodud säutsuga. Aga asjaolude tõttu vist peaks ikka pikemalt kirjutama.
Alustagem siis sellest milles mul vähimatki kahtlust ei ole. See on hinne. Kuna on võimalik et see on viimane arvustus mille ma 2020. aastal kirjutan siis sirvisin oma selle aasta Baasi ajaloo läbi ja see teos kuulub kindlasti top 3 hulka mida sel aastal olen lugenud.
Kui hindega on asi klaar siis edasi läheb segasemaks. Nagu näha, varjub autor pseudonüümi taha, ja pooletunnise netis surfamisega ei õnnestunud mul seda päris nimeks teisendada. Autor on veebis ja sotsiaalmeedias küllaltki aktiivne nii et vihjeid leidub ja parema tahtmise juures poleks ilmselt võimatu kodanikunimeni välja jõuda. Aga ega selleks ju Baasi kontekstis suurt vajadust ei ole.
Järgmine raskus millega ma Baasi uut teost sisestades silmitsi seisin oli teose vormi ja esmaavaldamise aasta määramine. Valisin "romaan" ja "2020", aga tunnistan et mõlemad on vaieldavad. Tegelikult on tegu algselt veebis ilmunud tekstidega mis paistavad olevat kirjutatud mitme aasta jooksul. 2020 on lihtsalt see aasta millal see kõik ühtede "kaante" vahel e-raamatuna välja anti. Aga need tekstid jutustavad siiski ühe tervikliku loo ja ma ei kujuta ette et neid oleks mõttekas eraldi või mingis muus järjekorras lugeda. Seega arvan et romaan on antud juhul õigem žanrimääratlus kui jutukogu.
Ja viimaks jõuame selleni, et mis looga siis tegu on ja mida sellest arvata.
Üks minu silmis ebameeldivamaid ulmekirjanduse alamliike on see kus tegevus toimub n-ö "peategelase peas" või on edasi antud mingis muus niisuguses vormis et lõpuks on raske aru saada kas "tegelikult" midagi üldse toimus. See annab autorile vabad käed keerata sündmused ükskõik kui keerulisse puntrasse ja siis neid lõdva randmega lahendada põhjendusega et "see oli tegelikult ainult unenägu" vms jama. Seetõttu suhtusin üsna skeptiliselt teosesse mille tegevusväljaks on memeetika - ala mille kohta minu teadmised piirduvad sellega et internetis levitatakse mingeid standardpilte koos juurdemõeldud "vaimukate" tekstidega. See paistab just nimelt midagi sellist mida "tegelikult" olemas ei ole. Ja nüüd siis, palun väga, on keegi qntm kirjutanud kuskile wikisse selleteemalise fanfictioni mis väidab et on ulme. Ei kõla just paljutõotavalt, aga miskipärast on Amazonis lugejad sellele kõrgeid hindeid pannud, nii et otsustasin ikka järgi uurida.
Uskumatu. Tuleb välja et sellest kahtlasest memeetika teemast on võimalik kirjutada selline lugu et kuku pikali. Lähtekohaks on see et lisaks meemidele - Wikipedia definitsiooni kohaselt "idee, tava, kujund või muu selline infokogum, mis inimkultuuri keskkonnas valdavalt imiteerimise teel levib, paljuneb ja muteerub" - on olemas ka antimeemid - infokogumid mida on võimatu levitada või isegi meelde jätta. Ja kui võtta omaks eeldus et antimeemid ei ole midagi passiivset vaid need võivad inimkultuuri sama tugevalt mõjutada kui meemid, ja siis sellele veel paar ulmevinti peale keerata, siis jõutaksegi alguspunkti kus tegelased on sunnitud enda käest küsima - kuidas võita sõda vaenlase vastu keda sa ei suuda tajuda, kelle olemasolust sa ei ole teadlik, kui sa üldse ei teagi et sa oled sõjas?
Sest jah, sõda see on. Need antimeemid kellega siin kokku puutume ei ole mingid kassipiltide negatiivid. Tegu on täitsa konkreetsete füüsiliste esemete või olenditega mille uurimise ja võimalust mööda kahjutuks tegemisega tegeleb vastav organisatsioon. Aga jube raske on midagi uurida kui uurija unustab uurimise objekti niipea kui on läbi õhulüüsi väljunud tuumapommikindlast isolaatorist kus objekti hoitatakse. Need peatükid loo alguses mis niisugust uurimist kirjeldavad on edasi antud dokumentaalses stiilis mis meenutab Michael Crichtoni "Andromedat", ainult et 10 korda sürreaalsemal kujul. See algus on üsna metafüüsiline/abstraktne, aga siiski väga kaasahaarav. Edasistes peatükkides on lugu edasi antud rohkem tegelaste läbielamiste kaudu ja muutub enam sarnaseks "traditsioonilisele" ulmele, aga on siiski pöörane määral mida ma võrdleksin näiteks Hannu Rajaniemi "Quantum Thiefiga" (igasugune assotsiatsioon ühe autori ja teise teose nime vahel on juhuslik). Peategelastel tuleb lakkamatult võidelda sellega et mõni antimeem on nende mälust ära söönud viimased 10 aastat... kolleegid või terved osakonnad kellega eile koostööd tehti on täna mitte ainult kadunud vaid keegi isegi ei mäleta et need eile olemas olid... ellujäämiseks tuleb pead murda eelmiste salapäraselt hukkunud teadlaste segaste märkmete kallal, või on need äkki hoopis mu enda eile kirjutatud märkmed...? Teos mis algab nagu huvitav akadeemiline mõtteharjutus jõuab lõpuks välja eheda horrorini. Kui lõpp kätte jõuab on natuke kahju et see juba läbi sai (ainult umbes 200 lehekülge), aga samas ei tea kas sellist ajuraputust väga palju rohkem olekski korraga tahtnud.