Kasutajainfo

qntm

Teosed

· Richard Morgan ·

Woken Furies

(romaan aastast 2005)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.2
Arvustused (5)

Kui triloogia kolm raamatut oleksid lihtsalt nagu kolm episoodi Takeshi Kovacsi elust, siis oleks asi üsna korras. Eelmises osas end rahaliselt kindlustanud, elab kangelane oma kunagisel koduplaneedil jõudeelu. Ehk siis pead on tõstnud miski usuordu, mis peale kõige muu nõuab, et naisterahvastel peab avalikus kohas pea kaetud olema. Ja samune ordu on suht piinarikkalt tapnud Taki kunagise tüdruksõbra, kes küll juba ammu teise mehega kusagil kalurikülas elas. Tak läheb ja tapab kõik külaelanikud, kes tema sõbrannat oleksid võinud kaitsta, aga ei kaitsnud. Ning siis hakkab järjest tapma ettejäävaid habemikke orduvendi, korjab nende hingetorukese kuklast ja laseb vahepeal arvestatavaks maffiapealikuks tõusnud lapsepõlvesõbral istutada need hinged spegiaalselt omavahelisteks võitlusteks aretatud pantritesse. Naguöeldud, rahulik jõudeelu.

Varsti läheb actioniks. Kui juba saab hingesid kopeerida, talletada, uutesse kehadesse istutada jne, siis mängitakse läbi ka need võimalused, et ühes kehas on kaks hinge ja pahad panevad illegaalse koopia noorest Takist vana Takeshit taga ajama. (Veidi rohkem oleks võinud arendada seda rida, kuidas hullunud iseliikuv suurtükk, mis mahajäetud polügonil pahandusi tegema hakanud, osutub sõber Sergeiks, kes neljasaja aasta eest helikopteriõnnetuses surma sai.)

Actioniks sobivaid kohti suht vesisel koduplaneedil jätkub. Marslastest on orbiidile jäänud hulk satelliite, mis tulistavad plasmakiirega kõike, mis tõuseb 400 meetri piirist kõrgemale, aga vahel ka niisama. Polügonsaarel läks miski eksperiment kolmesaja aasta eest untsu, saar kubiseb eluohtlikest muteeruvatest, nanotehnoloogilistest ja mehaanilistest asjandustest ning levinud, kuid ohtlikuks karjäärivalikuks on käia neid seal hävitamas. Ning sotsiaalselt rahulolematute hulgas levivad kuuldused kunagise revolutsioonikangelase taastulemisest. Actionit on lausa nii palju, et Taki paljudest tuttavatest ja kaaslastest jääb lisaks temale lõpuks ellu veel umbes kaks.

Nii – aga kui triloogia peaks moodustama terviku ja autor kavatses juba alustades jõuda sinna, kuhu ta lõpuks jõudis, siis ma eriti rahul ei ole. Jahumist vajadusest anarhosotsialistliku revolutsiooni järele on selles osas ikka ülemäära palju ja eriti ei aita seegi, et Tak ise sellesse ei usu. Või kui kolm osa peaksid vähehaaval viima kontakti tekkimiseni marslastega, siis seda pole eriti järjekindlalt tehtud.

Mingi paralleeli võiks tõmmata Strossi Glasshousega: suht suvalistesse kehadesse sattumine, sõduri raskused tapatööde unustamisel jne. Hindeks vist siiski miinusega viis: olgu või hobuste ja mõõkade täieliku puudumise eest.

Teksti loeti inglise keeles

Sarja kolmandat osa lugedes hakkasid mind häirima probleemid mis ei lase sellele enam nii head hinnet panna nagu eelmistele.
 
Igasugu seiklusi ja madinat on siin küll palju, aga lugedes ei teki arusaama mis võiks olla selle kõige eesmärk. Tõsi, nagu juba ülalpool kirjeldatud tegeleb Takeshi Kovacs kättemaksuks preestrite tapmisega, aga see on pigem kõrvalliin. Romaani peamine telg peaks olema neljasaja aasta taguse revolutsioonijuhi (ja sellega seoses ka revolutsiooni) taassünd. Kuna aga Takeshi on sellesse sattunud puhtjuhuslikult ja suhtub kogu revolutsiooni ideesse pehmelt öeldes skeptiliselt, siis jättis see ka mind üsna ükskõikseks. Takeshi jaoks on pigem oluline saada revolutsioonijuhi seest kätte tolle algne "teine mina", aga ka selle suhtes ei suutnud autor mind veenda erilist huvi tundma. Nagu ühes varasema osa arvustuses keegi juba vist kirjutas, ei saa aru miks mitme omavahel konfliktis oleva seltskonna hulgast on Takeshi välja valinud just selle ühe kellega kampa lüüa ja kõiki teisi (kelledest paljudega samuti omal ajal kambas on olnud) ära tappa. Ja kõrvaltegelasi kes mitmesaja-leheküljeliste vaheaegade tagant välja hüppavad on samuti segadusttekitavalt palju.
 
Lõpuks muidugi siiski selgub et kogu tegevusel siiski oli mingi loogiline mõte mida peategelane lihtsalt enne viimast peatükki ei taibanud. Saab korraks "ahhaa" öelda ja siis ongi lugu läbi. Tervikut see ei päästa.
 
Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Sarja neljas osa on omakorda veel rohkem alla käinud, kui kolmas osa. Lugedes oli tunne, et autor on oma valdusesse saanud maagilise loheloba sule ja kasutanud seda peaaegu igas peatükis.
Sarja esimesed kaks raamatut ja lühiromaan "Edgedancer" olid aga tasemelt kõvasti üle keskmise. Nende lugemist ei kaheste. Hetkel aga on meeleolu selline, et seda sarja ja autorit rohkem edasi ei loe.
Teksti loeti inglise keeles

"Tiffany Aching" + "Kärbeste jumal" + "Pipi Pikksukk" + "Aarete saar" + "Rapanui vabastamine..."
Mõnus lugemine, kuid tegelikult ei saanudki hästi aru, mida kirjanik selle raamatuga saavutada tahtis. Ootused olid palju suuremad.
 
Teksti loeti eesti keeles

See jutt oli Matthew Hughesi poolt kirjutatud kogumikku "Rogues" (mis anti välja George R.R. Martini ja Gardner Dozoisi poolt). 
Wikipedia andmetel mõeldi tegelaskuju (hädavaresest varas) algselt vaid "Rogues" kogumiku jaoks, kuid autor nägi selles tegelases potentsiaali ja kirjutas talle hiljem lisaks veel 8 juttu. Koos on nad ilmunud kogumikus "9 Tales of Raffalon". Võibolla loeks millalgi ka neid.
Jutu stiil ja maailm on midagi Pratchetti kettamaailma ja Abercrombie "Esimese seaduse" maailma vahepealset.
 
Teksti loeti inglise keeles

Tegu on "Pikkmaa" sarja viienda ja viimase raamatuga. Ma jätsin selle sarja 3nda ja 4nda osa vahele, sest ei viitsinud Baxterit ülearu lugeda. Sama on teinud ilmselt ka muud lugejad, sest kolmandale osale eksisteerib hetkel 2 arvustust ja neljandale osale 0 arvustust, kuigi need raamatud on eesti keeles ilmunud 5-7 aastat tagasi. Soovitan sama taktikat ka teistel lugejatel ja võibolla tasub ka viimane osa üldse lugemata jätta. 
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu lugesin "Pikkmaad", kuid see oli liialt tuim raamat ja sarja ennast ma edasi enam ei lugenud. Nüüd aastaid hiljem olin sunnitud esimest osa uuesti üle lugema, et saaksin alustada teise osaga. Ühtlasi imestan,et miks ma esimesele osale aastaid tagasi hindeks "4" panin. Toda hinnet ma muuta ei viitsi. Aga kuna teine osa oli umbkaudu sama nüri, siis panen teisele osale hindeks "3".
 
Teksti loeti eesti keeles