Swastika Night on alternatiivajalugu. Tegevus toimub rohkem kui 700 aastat pärast seda, kui Saksamaa ja Jaapan on Teise maailmasõja võitnud ning maailma omavahel ära jaganud. Saksamaale kuulub Euroopa, Aafrika ja Lähis-Ida; Jaapanile aga Aasia, Okeaania ja Ameerika. Kokkupõrked kahe impeeriumi piirialadel jäävad alati suurema tulemuseta.
Ajalugu on aga samuti hävitatud ja moonutatud. Hitlerist on legendides saanud müütiline messias, kuldsete juuste ja habemega kahemeetrine hiiglane, kes istub taevas oma Kõuejumalast isa kõrval. Enne igavest Saksa riiki polnud ametliku teadmise järgi olemas rahvaid, ainult tsiviliseerimata hõimud, kellele sakslased rahu ja kultuuri tõid.
Peategelasi on siin kolm. Kõigepealt Hermann, Saksa natside klassi kuuluv talumees, kes kunagi sõjaväeteenistuses Inglismaal viibides armus sealsesse lennukimehhaanikusse. Siis Alfred, Inglise natside klassi kuuluv seesama mehhaanik, kes on nüüd Saksamaal palverännul. Lõpuks Friedrich von Hess, Saksa rüütlite klassi kuuluv aadlimees, kelle käes on peidus sajandeid hoitud saladus...
Ma pean ütlema, et tegemist on hämmastava leiuga. Ei ole vist populaarsemat alternatiivajalooteemat kui teljeriikide võit Teises maailmasõjas, kuid see siin on oma fookuselt väga erinev sellistest teostest nagu Philip K. Dicki "Mees kõrges lossis" või Harry Turtledove "In the Presence of Mine Enemies" (vahest ka seetõttu, et see on kirjutatud juba enne sõda).
Nimelt kasutab see George Orwelli "1984"-sarnast ideed (kuigi Constantine romaan on hoopis varasem ja ehk ise Orwelli mõjutanud), kus täielik ühiskondlik kontroll on saavutatud ajaloo hävitamise ning jäiga klassisüsteemi abil. Lisaks on huvitav, et see maailm ei ole mitte kõrgtehnoloogiline vaid hoopis pastoraalne - tehnikat hoitakse teadlikult vaevalt 20. sajandi alguse tasemel.
Eraldi tasub veel mainida autori keskendumist naiste saatusele. Varase feministina on ta valmis kirjutanud düstoopia, mille kõrval Margaret Atwoodi "Teenijanna lugu" tundub kui kerge piknik - siin maailmas on naised sisuliselt aedikus hoitavad kariloomad. Iroonilisel kombel on ülejäänud hüpermaskuliinne ühiskond seetõttu muutunud sügavalt homoerootiliseks ja -seksuaalseks.
Kuna päris palju infot liigub siin läbi dialoogide, siis on huvitav vaadata, kuidas tegelased püüavad üksikute infokildude abil lahti mõistatada seda, mis ja kuidas üldse enne sellist maailmakorda eksisteeris. Kirjanik näitab andekalt, et tegelased on oma ühiskonnast nii mõjutatud, et nende kujutlusvõime ei jõua isegi parima tahtmise korral väga kaugele.
Siin aga tuleb välja ka teose kõige suurem puudus. Eriti just keskmises osas istuvad tegelased peatükkide kaupa järjest lihtsalt tugitoolides ja vestlevad. Minu jaoks sai nendest sokraatilistest dialoogidest üsna varsti kõrini ning see pani mind igatsusega tagasi vaatama nendele peatükkidele, kus sama infot anti edasi ühes sellega, kui tegelased midagi ka samal ajal tegid.
Hinnang: 7/10
Ajalugu on aga samuti hävitatud ja moonutatud. Hitlerist on legendides saanud müütiline messias, kuldsete juuste ja habemega kahemeetrine hiiglane, kes istub taevas oma Kõuejumalast isa kõrval. Enne igavest Saksa riiki polnud ametliku teadmise järgi olemas rahvaid, ainult tsiviliseerimata hõimud, kellele sakslased rahu ja kultuuri tõid.
Peategelasi on siin kolm. Kõigepealt Hermann, Saksa natside klassi kuuluv talumees, kes kunagi sõjaväeteenistuses Inglismaal viibides armus sealsesse lennukimehhaanikusse. Siis Alfred, Inglise natside klassi kuuluv seesama mehhaanik, kes on nüüd Saksamaal palverännul. Lõpuks Friedrich von Hess, Saksa rüütlite klassi kuuluv aadlimees, kelle käes on peidus sajandeid hoitud saladus...
Ma pean ütlema, et tegemist on hämmastava leiuga. Ei ole vist populaarsemat alternatiivajalooteemat kui teljeriikide võit Teises maailmasõjas, kuid see siin on oma fookuselt väga erinev sellistest teostest nagu Philip K. Dicki "Mees kõrges lossis" või Harry Turtledove "In the Presence of Mine Enemies" (vahest ka seetõttu, et see on kirjutatud juba enne sõda).
Nimelt kasutab see George Orwelli "1984"-sarnast ideed (kuigi Constantine romaan on hoopis varasem ja ehk ise Orwelli mõjutanud), kus täielik ühiskondlik kontroll on saavutatud ajaloo hävitamise ning jäiga klassisüsteemi abil. Lisaks on huvitav, et see maailm ei ole mitte kõrgtehnoloogiline vaid hoopis pastoraalne - tehnikat hoitakse teadlikult vaevalt 20. sajandi alguse tasemel.
Eraldi tasub veel mainida autori keskendumist naiste saatusele. Varase feministina on ta valmis kirjutanud düstoopia, mille kõrval Margaret Atwoodi "Teenijanna lugu" tundub kui kerge piknik - siin maailmas on naised sisuliselt aedikus hoitavad kariloomad. Iroonilisel kombel on ülejäänud hüpermaskuliinne ühiskond seetõttu muutunud sügavalt homoerootiliseks ja -seksuaalseks.
Kuna päris palju infot liigub siin läbi dialoogide, siis on huvitav vaadata, kuidas tegelased püüavad üksikute infokildude abil lahti mõistatada seda, mis ja kuidas üldse enne sellist maailmakorda eksisteeris. Kirjanik näitab andekalt, et tegelased on oma ühiskonnast nii mõjutatud, et nende kujutlusvõime ei jõua isegi parima tahtmise korral väga kaugele.
Siin aga tuleb välja ka teose kõige suurem puudus. Eriti just keskmises osas istuvad tegelased peatükkide kaupa järjest lihtsalt tugitoolides ja vestlevad. Minu jaoks sai nendest sokraatilistest dialoogidest üsna varsti kõrini ning see pani mind igatsusega tagasi vaatama nendele peatükkidele, kus sama infot anti edasi ühes sellega, kui tegelased midagi ka samal ajal tegid.
Hinnang: 7/10