Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Murray Constantine

23.07.1896 – 10.08.1963

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Murray Constantine ·

Swastika Night

(romaan aastast 1937)

Hinne
Hindajaid
0
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (1)
Mart Pechter

Swastika Night on alternatiivajalugu. Tegevus toimub rohkem kui 700 aastat pärast seda, kui Saksamaa ja Jaapan on Teise maailmasõja võitnud ning maailma omavahel ära jaganud. Saksamaale kuulub Euroopa, Aafrika ja Lähis-Ida; Jaapanile aga Aasia, Okeaania ja Ameerika. Kokkupõrked kahe impeeriumi piirialadel jäävad alati suurema tulemuseta.
 
Ajalugu on aga samuti hävitatud ja moonutatud. Hitlerist on legendides saanud müütiline messias, kuldsete juuste ja habemega kahemeetrine hiiglane, kes istub taevas oma Kõuejumalast isa kõrval. Enne igavest Saksa riiki polnud ametliku teadmise järgi olemas rahvaid, ainult tsiviliseerimata hõimud, kellele sakslased rahu ja kultuuri tõid.
 
Peategelasi on siin kolm. Kõigepealt Hermann, Saksa natside klassi kuuluv talumees, kes kunagi sõjaväeteenistuses Inglismaal viibides armus sealsesse lennukimehhaanikusse. Siis Alfred, Inglise natside klassi kuuluv seesama mehhaanik, kes on nüüd Saksamaal palverännul. Lõpuks Friedrich von Hess, Saksa rüütlite klassi kuuluv aadlimees, kelle käes on peidus sajandeid hoitud saladus...
 
Ma pean ütlema, et tegemist on hämmastava leiuga. Ei ole vist populaarsemat alternatiivajalooteemat kui teljeriikide võit Teises maailmasõjas, kuid see siin on oma fookuselt väga erinev sellistest teostest nagu Philip K. Dicki "Mees kõrges lossis" või Harry Turtledove "In the Presence of Mine Enemies" (vahest ka seetõttu, et see on kirjutatud juba enne sõda).
 
Nimelt kasutab see George Orwelli "1984"-sarnast ideed (kuigi Constantine romaan on hoopis varasem ja ehk ise Orwelli mõjutanud), kus täielik ühiskondlik kontroll on saavutatud ajaloo hävitamise ning jäiga klassisüsteemi abil. Lisaks on huvitav, et see maailm ei ole mitte kõrgtehnoloogiline vaid hoopis pastoraalne - tehnikat hoitakse teadlikult vaevalt 20. sajandi alguse tasemel.
 
Eraldi tasub veel mainida autori keskendumist naiste saatusele. Varase feministina on ta valmis kirjutanud düstoopia, mille kõrval Margaret Atwoodi "Teenijanna lugu" tundub kui kerge piknik - siin maailmas on naised sisuliselt aedikus hoitavad kariloomad. Iroonilisel kombel on ülejäänud hüpermaskuliinne ühiskond seetõttu muutunud sügavalt homoerootiliseks ja -seksuaalseks.
 
Kuna päris palju infot liigub siin läbi dialoogide, siis on huvitav vaadata, kuidas tegelased püüavad üksikute infokildude abil lahti mõistatada seda, mis ja kuidas üldse enne sellist maailmakorda eksisteeris. Kirjanik näitab andekalt, et tegelased on oma ühiskonnast nii mõjutatud, et nende kujutlusvõime ei jõua isegi parima tahtmise korral väga kaugele.
 
Siin aga tuleb välja ka teose kõige suurem puudus. Eriti just keskmises osas istuvad tegelased peatükkide kaupa järjest lihtsalt tugitoolides ja vestlevad. Minu jaoks sai nendest sokraatilistest dialoogidest üsna varsti kõrini ning see pani mind igatsusega tagasi vaatama nendele peatükkidele, kus sama infot anti edasi ühes sellega, kui tegelased midagi ka samal ajal tegid.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Mart Pechter
1983
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
edit_tags
Viimased 25 arvustused:
Mart Pechter

The Dispossessed on sotsioloogiline ulmelugu. Tegevus toimub Tau Ceti tähe kaksikplaneedil, millest üks on Maa-sarnane (Urras), teine aga enamuses kuiv kõrb (Anarres). Peaaegu kakssada aastat enne loo toimumist asustasid Anarrese põgenikud Urraselt, kes soovisid luua vaba anarho-sündikalistlikku ühiskonda.
 
Lugu ise algab peategelase, geniaalse Anarrese füüsiku Sheveki põgenemisega koduplaneedilt ja suundumisega Urrasele. Sellest hetkest alates hargneb lugu kaheks, üks liinidest kujutab Sheveki elu ja tööd Anarresel alates lapseeast kuni põgenemiseni, teine aga tema saabumist Urrasele ja edasisi sündmuseid.
 
Sheveki töö tõotab nimelt ühendada erinevad aja-ruumi teooriad (natuke sarnaselt sellele, kuidas meie ajaloos otsitakse võimalust raskusjõu ühendamist osakeste standardmudeliga), mille praktiliseks väljundiks oleks valgusest kiirem infovahetus. Kuid kes oleks selle avastuse vääriline ning milleks seda kasutataks?
 
See on suurepärane teos. Võiks ju arvata, et lugu, mis räägib hästi palju ühiskonnakorraldusest, kollektivismist ja individualismist ning nende mõlemaga seotud vabadusest, kukub välja nagu kuivemat sorti loeng ülikooli esimesel kursusel. Õnneks on Le Guin sellesse lõksu langemiseks liiga tark kirjanik.
 
Sest kuigi kõik see on loos olemas, on see eelkõige rikkalikuks taustaks (samamoodi, nagu autori kuulsaim teos "Pimeduse pahem käsi" ei ole tegelikult rangelt sooteemaline). Lugu ise kuulub aga täielikult peategelasele Shevekile ning mina ise võtaks seda kui lugu üksindusest.
 
Eraldatus esineb siin sümboolselt mitmel viisil. Anarres on tahtlikult end eraldanud Urrasest, Urras omakorda koosneb rangelt eristatud riikidest (siin on nähtavad meie ajaloo Külma sõja ekvivalent-vastasseisud). Urrasel on omakorda kontakt kahe tulnukarassiga (Maa ja Hain), kes on aga kosmiliste vahemaade kaugusel...
 
Ükski eraldatus pole aga nii täielik kui olla üksi iseendas, nagu Shevek on. Selle osas ei ole kasu ei Anarrese kollektivistlikust ühiskonnakorraldusest ega ka Urrase kõrgemal tasemel olevast füüsikateadlaste seltskonnast. Tõeliselt ilmajäetud ei ole mitte Anarrese nappuses elavad inimesed, vaid Shevek ise.
 
Loo lahendus on sellele vastavalt sümboolselt ilus, meenutades Arkadi ja Boriss Strugatski romaani "Väljasõit rohelisse" lõpulauset. Ansible, mis suudab omavahel siduda valgusaastate kaugusel olevad planeedid, tõotab nende eraldatusele lõppu - kas seesama on võimalik ka väiksemal tasandil?
 
Kui midagi üldse kritiseerida, siis on Urrasel toimuv lugu oluliselt lihtsakoelisem kui Anarrese vaimustavalt põhjalik ja nüansirikas versioon. Pigem kasutatakse seda kui peeglit, et anda Anarresele põhjalikumat tausta (ning tuletada meelde, kui kaugele viimane vigadest hoolimata jõudnud on).
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

The Shrinking Man on psühholoogiline ulmelugu. Peategelane, Scott Carey on loo alguseks umbes 5/7 tolli pikkune (natuke alla 2 cm) ja vangis oma maja keldris, kus ellujäämine muutub iga päevaga raskemaks. Lisaks väheneb ta iga päev täpselt 1/7 tolli kaupa ja küsimus on, mis temast viie päeva pärast saab...
 
Paralleelselt selle looga näeme ka tagasivaateid Carey elule, alates juhtumist mis algatas tema kahanemise. Kogu protsess on aega võtnud väga pikalt (1/7 tolli päevas) ning kuigi füüsiliselt valutu, on see kohutavalt mõjunud Carey vaimsele poolele.
 
Nimelt on see lagundanud märkamatute sammudega Carey seost ülejäänud maailma ning eriti tema naise ja tütrega. Kõigepealt on see röövinud talt autoriteedi, siis taandanud ta lapse, seejärel ebardi tasemele. Lõpuks, alates nukusuurusest ja sealt allapoole on ta teistele vaevalt enamat kui huvitav putukas.
 
Minu arvates on tegu suurepärase teosega. Kõige enam saaks seda võrrelda ehk Franz Kafka klassikalise looga "Metamorfoos" eelkõige peategelase võõrandumise ja tema ära tõukamise motiivide tõttu. Ebardiks muutunud perekonnaliikme vangistus on muidugi veel vanem teema, mis jõuab otsaga tagasi Minotaurose müüdini.
 
Seda lugu saab võtta ka kui allegooriat ravimatu haiguse teemal (veidi nagu Robert Silverbergi romaan "Dying Inside" räägib võimeid kaotava telepaadi loo kaudu tegelikult surmast). Ma usun, et näiteks vähi laastamistööd näinud inimesed tunnevad vägagi ära kirjelduse sellest, kuidas haige otse füüsiliselt kokku kuivab.
 
Carey teeb peategelasena huvitavaks see, et ta on üsnagi lihtne isiksus - teatud mõttes täiesti tavaline mees omas ajas ja ruumis, oma paremate ja halvemate külgedega. Ta ei taha aga oma saatusele alistuda ja kuigi ta murdub nii mõneski selle õudse teekonna etapis, tõuseb ta lõpuks jälle ja läheb edasi.
 
Teaduslikku poolt pole siit mõtet otsida - aga see olekski vale lähenemine. Nagu pole mingit põhjust vaja selleks, et Gregor Samsa ühel hommikul hiiglaslikuks putukas moondatuna ärkab, ei ole tegelikult ka selleks, et Scott Carey alates ühest päevast täpselt seitsmendiktolli kaupa kahanema hakkab. Mõte on ju hoopis mujal.
 
Siin on minu arvates jälle tegemist juhtumiga, kus ulmežanri teos võtab ette midagi, mis võiks olla peavoolukirjanduse leivanumber - ning lihtsalt lööb selle üle. Kui autor jutustabki selle loo hemingwayliku sirgjoonelisusega, siis seda ma veaks ei pea. "I Am Legend" võib olla Mathesoni kuulsaim raamat, aga ma olen üsna kindel, et see siin on tema parim.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

A Deepness in the Sky on planeediseikluse-ulmelugu. Tegevus toimub millalgi kaugemas tulevikus, kus inimkond on valguse kiirusele lähedase kosmoselennu-tehnoloogiaga koloniseerinud juba hulga planeete. Kahjuks on kauba- ja infovahetus üle kosmiliste vahemaade ikkagi äärmiselt aeglane ning tsivilisatsioon erinevatel planeetidel langeb murettegeva järjekindlusega kokkuvarisemise ja barbarismi tsüklitesse.
 
Seda olukorda leevendab pisut Qeng Ho võrgustik, lõdvalt seotud ühendus kaubitsejatest, mis oma laevadega pidevas planeetidevahelises lennus. Käesolev lugu läheb käima siis, kui salapäraselt SisseVälja tähe ümber tiirlevalt planeedilt püütakse kinni signaal, mis viitaks nagu mitteinimestest tsivilisatsioonile. Nähes riskantset võimalust muinasjutuliseks kasumiks, varustab üks Qeng Ho seltskond väikese ekspeditsiooni sinna suundumiseks.
 
Kohale jõudes selgub aga kaks keerulist asjaolu. Esiteks on tulnukate tsivilisatsioon tõesti olemas, kuid oma arengus on nad alles kusagil uusaja alguses. Erinevalt inimtsivilisatsioonide pidevast tõusust ja langusest ei paista ka, et Ämblikutel (nagu neid välimuse järgi kutsuma hakatakse) oleks kunagi mingit kõrgtsivilisatsiooni olnud. Arusaamatu tundub ka kogu kohaliku päikesesüsteemi ülesehitus, mis tundub trotsivat tuntud füüsikaseaduseid.
 
Teiseks jõuab Qeng Ho seltskonnaga samal ajal sinna ka ekspeditsioon lähedalasuvast Tõusjate impeeriumist. Erinevalt ärimentaliteediga Qeng Ho'st on Tõusjate ekspeditsioon üles ehitatud julma sõjaväelise korra järgi - ning tundub, et nad peidavad veel mingit saladust. Kokkupõrked nende kahe poole vahel on kiired tulema, samas kui taevas toimuvast teadmatuses oleval Ämblikute planeedil tõuseb esile geniaalne teadlane, kes muudab nende tsivilisatsiooni käiku...
 
Ma arvan, et Vinge on kahtlemata andekas kirjanik. Mulle meeldib, et Ämblikud olid kolmest tegelaste grupist kõige sümpaatsemad, eriti arvestades seda, kui lihtne on inimeste instinktiivset jubedust hiidputukate ees ära kasutada. Sarnasena meenuvad näiteks Hal Clementi "Mission of Gravity" peategelastest sajajalgsed. Andekalt oli lahendatud ka see, miks Ämblikute kirjeldamine nii inimesesarnane oli (võõraste keelte ja selle kaudu kultuurielementide tõlkimise aspekt on siin rohkem kui olulisel kohal).
 
Tore on ka see, et kui enamuse teosest andis Vinge suhteliselt läbinähtavaid vihjeid erinevate saladuste kohta, siis oli see eelkõige võte lugeja tähelepanu hajutamiseks. Lõpus oli tal ikkagi võtta veel täiendav pööre, mille kohta olid tagasivaates ka vihjed tegelikult olemas, kuid need on peidetud lihtsalt tavapärasest sügavamale. Tänu sellele õnnestus tal mind kenasti ja ootamatult tabada.
 
Loo peamine ja ainus probleem tuleb sellest, et kuigi idee on väga hea, siis praktikas ei taha selle kaks erinevat tükki hästi kokku minna. Ma saan aru, et loo seisukohast pidid inimesed kohale jõudma siis, kui Ämblikud olid ühes spetsiifilises arenguetapis ja ei saanud enne tegutseda, kui Ämblikud olid jõudnud järgmisesse. See tähendab aga, et esimese kokkupõrke ja lõpplahenduse vahel ei toimunud inimeste loos tegelikult mitte midagi olulist.
 
Iseenesest oli ka inimeste loos piisavalt huvitavat, et lugedes tuju ära ei kaoks - tagasivaated Qeng Ho ajaloole, Fookuse idee unikaalne jubedus, natuke vandenõupunumist ja mõtteid Stockholmi sündroomi kohta. Siiski, kui tegevus juba aastatepikkuse mõõtme sai, muutus see kõik mingil hetkel nagu lõputuks sõelaga vee kandmiseks. 
 
Huvitav on, kuidas Vinge teist kuulsat teost "Leek sügaviku kohal" lugedes mõtlesin, et universumiloome on autoril geniaalne, aga lugu oleks ehk parem olnud peamiselt kõigest ühele planeedile keskendudes. Ämblikute planeedi lugu siin raamatus ongi tegelikult piiratum ja sellevõrra parem - aga samas tundub mulle, et autor on lasknud ennast loo teatud osadel liigselt kaasa tõmmata. Lõpptulemuseks ongi kokku väga tugev sooritus - aga kõrgemast klassist ka seekord samm puudu, lihtsalt teistsugune.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Hellstrom's Hive on allegooriline ulmelugu. Tegevus läheb käima siis, kui salajane valitsusasutus (mida kutsutakse lihtsalt "Agentuuriks") satub kahtlase saladuse jälgedele. See kannab koodnime "Projekt 40" ja seostub ekstsentrilise putukauurija ja dokumentaalfilmitegija doktor Nils Hellstromiga.
 
Agentuur on muidugi ise hõivatud pidevate sisevõitluste ja tülidega ning ei pane alguses tähelegi, et Oregoni osariigi vaikses maakohas asuvat Hellstromi maavaldust uurima saadetud agendid hakkavad üksteise järel kaduma minema. Tõde ei oska nad aimata ka veel siis, kui on selge, et midagi kahtlast on teoksil.
 
Nimelt näevad lugejad samal ajal kõrvalt ka doktor Hellstromi vaadet, mis on Agentuurist alati sammu võrra ees. Juba põlvkondi kestnud projekt on tema valdustes loonud ühiseluliste putukate põhjal korraldatud ühiskonna mille hiiglaslik pesa ulatub juba kümnete korruste võrra maa alla. Ja varsti peaks pesa välja saatma esimese sülemi...
 
Peab ütlema, et Herberti kuulsaima teose "Düün" kosmoseooperi-mastaapidega võrreldes on siinne lugu kaugelt väiksem ja lihtsam. Siiski võib ka siin näha ideed, mille järgi võib inimeste tõuaretusega jahmatavaid tulemusi saavutada (mulle tundub ka, et osad siinse raamatu mõttearendused jõudsid hilisemasse teosesse "Düüni jumal ja keiser").
 
Andekaks teeb siinse kujutluspildi autori võte kujutada Hellstromi kolooniat sümpaatsemana alternatiivist - Ühendriikides valitseb selles loos paras politseiriik ning lisaks on Agentuuri töötajad kujutatud madalalaubaliste jõhkarditena. Teiselt poolt aga näitab autor ka inimputukate elu õudsemaid külgi, tekitades sellega mõjuva dissonantsi.
 
Kui ainult raamat lõppeks selles staadiumis! Kahjuks aga hakkab autor alates teose keskosast vinti järjest peale keerama ja muudab sellega põhilise põnevuskoha - Hellstromi koloonia kui eksistentsiaalne oht inimkonnale - järjest vähem usutavaks. Lõpplahenduse ajaks on see usk juba nii madal, et viimane "deus ex machina" on peaaegu koomiline.
 
Vahest tuleb probleem sellest, et algselt ajakirja järjejutuna ilmunud lugu ei valminud ühekorraga? Kindlasti on tegemist huvitava ja täiesti loetava näitega, kui eesmärgiks on tutvuda Herberti vähem tuntud loominguga. Väga palju enamat see lugu, mõnedest märkimisväärsetest tugevustest hoolimata, siiski tervikuna kokku ei anna.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

A Canticle for Leibowitz on postapokalüptiline ulmelugu. Millalgi 1950ndatel puhkenud tuumasõda on hävitanud maailma - kuid veel hullem on olnud sellele järgnev Lihtsustamise pogromm, kus katastroofis teadust süüdistavad raevunud ellujäänud on tuhaks põletanud kõik raamatud ja mõrvanud iga kätte saadud intelligendi.
 
Loo esimene osa "Fiat Homo" toimub 600 aastat peale katastroofi, kuskil Arizona kõrbes seisvas Püha Leibowitzi kloostris. Katoliku kirik on ainus organisatsioon maailmas, mis hoiab veel alles fragmente kunagistest teadmistest. Kui aga noor noviits Francis kõrbes paastudes muistse pommivarjendi avastab, kardab kloostriülem Arkos, et see toob kaasa pahandusi...
 
Loo teine osa "Fiat Lux" toimub eelmisest veel 600 aastat hiljem. Samal ajal, kui ümbruskonnas hakkavad võimust võtma esimesed ilmalikud riigid, võõrustab sama kloostri abt Paulo geniaalset teadlast Thon Taddeot, kes soovib uurida kloostris säilitatavaid käsikirju, et leida sealt kadunud teadmisi...
 
Loo viimane osa "Fiat Voluntas Tua" toimub veel 600 aastat hiljem. Kosmosetsivilisatsioon on tagasi ja ikka samas kohas seisev klooster on muutunud tähtsusetuks reliktiks. Kuid Ameerika konföderatsiooni ja Aasia koalitsiooni vahelised pinged on juba viinud kokkupõrgeteni ja kloostriülem Zerchi saab teate katoliku kiriku viimase võimaluse plaani kohta...
 
Lugesin seda raamatut teist korda ja esmakordselt originaalkeeles - ning pean ütlema, et vahepealse umbes kümne aasta jooksul on see ainult paremaks läinud. On hämmastav, et kuigi see lugu tõukub eelkõige oma perioodile omastest Külma sõja ja tuumaohu muredest, on see võrreldes mõnede teiste samateemaliste teostega jäänud ajahambast täiesti puutumata.
 
Seda seetõttu, et tuumasõda pole siin muud kui instrument. Eelkõige on see lugu säilitamise, püsivuse ja stabiilsuse väärtustest. On põnev, kuidas autor on seda esitanud kolme ajastu taustal - pimeduse aeg, kus klooster on tsivilisatsiooni tipp; renessanss, kus ilmalik maailm mööda läheb; ja lõpuks uusaeg, kus seda pole enam kellelegi vaja (kuni jälle juhtub...).
 
On lausa hämmastav, kui sügavalt kristlik-konservatiivne see teos oma olemuselt on ning kui veenvalt see samas oma loo ja mõtte esitab. Sellele aitab kaasa tegelaste sisekaemuse esitamine - kõik nad käivad läbi oma sümboolse Ketsemani aia hirmu- ja kahtlushetked enne meelekindluse leidmist. Samuti pehmendab meeleolu autori huumorimeel, kord soojamalt, kord süngemalt.
 
Kui midagi kritiseerida, siis ei ole loo kolmas osa ehk päris samasugusel tasemel kui esimesed kaks. Üldiselt aga on tegemist täiesti monumentaalse teosega. Isegi veendunud ateist võib selle lõpuks tunda tahtmist mungarüüd selga tõmmata ja saada selleks peaaegu nähtamatuks sinepiivaks, mis hoiab üleval midagi tõeliselt suurt.  
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Martian Time-Slip on unenäoline ulmelugu. Tegevus toimub meie omast natuke erinevas maailmas - Marsi kuulsates kanalites voolabki päris vesi (kuigi seda palju ei ole) ning planeeti katvas kõrbes hulguvad ringi Austraalia aborigeene meenutavad marslased, iidse tsivilisatsiooni mandunud riismed.
 
Samal ajal on Marsi koloniseerimine inimeste poolt täies hoos. Jämedat otsa hoiab enda käes ÜRO, kuid nii Ühendriigid, Nõukogude Liit, Lääne-Saksamaa, Ungari kui ka Iisrael on igaüks oma rahvast kohale saatnud. Poliitilised erimeelsused on siiski tagaplaanil, sest Marsi karmis kõrbes on tähtsad hoopis teised asjad.
 
Näiteks on Veevärgi töömeeste ametiühing üks võimsamaid organisatsioone Marsil ja ametiühingu boss Arnie Kott nagu kohalik väike mõisahärra. Kuid ühel päeval Iisraeli koloonias asuvas erivajadustega laste koolis oma poega külastades huvitub Kott kohaliku psühhiaatri Milton Glaubi ideest, et autistlikud lapsed tajuvad lihtsalt aegruumi teisiti.
 
Lootes seda fakti enda huvides ära kasutada, võtab Kott katsealuseks autistliku poisi Manfred Steineri ja hangib lepinguga tööle skisofreeniliste hoogude all kannatava mehhaaniku Jack Bohleni. Viimane peab ehitama masina, mis võimaldaks Steineril oma visioone edasi anda. Bohleni motiveerimiseks kasutab Kott ka oma noore armukese Doreen Andertoni abi...
 
Minu arvates on tegu jälle ühe tähelepanuväärse Dicki romaaniga. Kuigi teemad taju ja tegelikkuse küsimuste kohta on tema teostes ikka ja jälle korduvad, teeb selle loo siin erilisemaks keskendumine vaimsele spektrile neuroloogilistest eripäradest kuni psüühikahäireteni - ja peab ütlema, et tema lähenemine on hämmastavalt kaasaegne.
 
Hullumeelsuse kasutamine kirjanduses on muidugi vana teema, näiteks Edgar Allan Poe paljud kuulsamad lood lähtuvad monomaania-tüüpi kinnisideest. Kuid teaduslik idee neuroloogilisest mitmekesisusest kui maailma nägemise erinevatest viisidest on isegi praegu suhteliselt uus ning oli üllatav siit nii sarnast ideed leida.
 
Mõningad klišeed jooksevad siit loost küll läbi - Jack Bohleni naine Silvia etendab 1950ndate äärelinna igavlevat koduperenaist ja Doreen Anderton on punapeast femme fatale. Samas on näiteks Arnie Kott suurepärane lurjus, labane aga samas kaval aparatšik. Ka hulk kõrvaltegelasi on märkimisväärselt hästi kujutatud.
 
Võib ju öelda, et sarnased mosaiigikillud on Dick paremini kokku pannud oma hilisemas tippteoses "Ubik". Siiski jääb käesoleval raamatul samast tasemest üsna vähe puudu. Samuti on armas mõelda, et tegemist on väikese kummardusega Ray Bradbury jutukogule "Marsi kroonikad" - kuigi Dick on kohati ikka palju süngem kui Bradbury.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Dying of the Light on planeediseikluse-ulmelugu. Tegevus läheb käima siis, kui peategelane Dirk t'Larien saab sõnumi oma eks-armastatult Gwen Delvanolt, kes kutsub teda teadmata põhjusel enda juurde. Gweni asukohaks on parajasti hulkurplaneet Worlorn, mis ei kuulu ühtegi süsteemi vaid kihutab üksinda Galaktika ääre poole, et peagi igavesse pimedusse kaduda.
 
Kui Dirk aga kohale jõuab, tundub talle, et midagi on valesti. Gwen on juba ammu abielus (või tegelikult erilisemat moodi suhtes) Kavalari planeedilt pärit üliku Jaan Vikary ja tema mees-abikaasa Garse Janacekiga. Lisaks on surev hulkurplaneet seadusteta ala, kus Kavalari karmist-barbaarsest kultuurist pärit erinevad osapooled omi asju ajavad. Dirki saabumine paneb selle segu veel kohe eriliselt käärima...
 
Ma pean alustuseks ütlema, et maailmaehitus on siin esmaklassiline. Hulkurplaneet on olnud tühjaks lõuendiks, mida hulk planeedikultuure on selles loos kasutanud omamoodi maailmanäituse pidamiseks, täites selle kirevate pidupäeva-linnadega ja loomaaia-taolise fauna- ja flooraseguga. Selle tausta kaudu saadud pilguheited äratavad kindlasti huvi autori teiste, samas universumis ("Tuhat maailma") toimuvate lugude vastu.
 
Umbes sama hästi on tehtud viited ajaloole, mida teksti sees puistatakse - kuigi põhifookus, Kavalari ajaloo ja kultuuri osa jääb natuke venima. Iseenesest on viimane siiski kena variatsioon teemale "ajalugu tõlgendatakse vaatleja arvamustest-eelarvamustest lähtuvalt". Samuti on positiivne, et kultuuri sees mängitakse läbi veel liberaalse, traditsioonilise ja reaktsioonilise maailmavaate omavahelised kokkupõrked.
 
Lõpuks aga said vähemalt mulle komistuskiviks tegelased Dirk ja Gwen, kes peaksid olema kultuuri ja ellusuhtumise poolest lugejale kõige lihtsamini mõistetavad. Enamuse ajast jätsid nad kahjuks lihtsalt närviliste tobukeste mulje, eriti kõigis stseenides, kus nad kahekesi jäid. Selles osas oli hea meel pigem Jaani ja Garse üle, kes elavdasid lugu oma iga kohalolekuga.
 
Mingis mõttes saan ma aru, et autor on kasutanud kuningas Arthuri müüdi töötlust. Dirk ja Gwen kutsuvad üksteist isegi tekstis mõnikord Lancelotiks ja Guinevereks - Jaan on siis ilmselt kuningas Arthur ja Garse on vahest nagu rüütel Gawain? Dirk on aga erakordselt vilets versioon Lancelotist. Tõenäoliselt oli selline "realistlik" tõlgendus autori teadlik valik, aga võrdlused selliste klassikaliste variatsioonidega nagu T.H. White'i "Kunagine ja tulevane kuningas" või Marion Zimmer Bradley "Avaloni udud" kippusid siiski segama.
 
Lisaks on teose juures näha ka märke probleemist, mis autorit hiljem tema kuulsaima teose juures kummitama hakkab - ta võib küll kujundlikult öelduna hulga palle huvitaval viisil õhku pilduda, aga nende efektse kinni püüdmisega tekib tal lõpus probleeme. Nii mõnigi teema jookseb siin vaikselt liiva või lõigatakse lihtsalt vägivaldselt läbi. Maailmaehituse toredus ja andekus tõstavad selle teose kindlasti positiivseks ja annavad sellele korraliku lugemisväärtuse. Muu osa läheb aga vähemalt minu jaoks üsna vagusalt sinna lahkesse öösse.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

The Best of Cordwainer Smith on ulmejuttude kogumik (SF Masterworks sarjas välja antud pealkirjaga "The Rediscovery of Man"). Väga hästi valitud jutud annavad umbkaudselt kronoloogilise ülevaate Smithi loodud Inimkonna Vahetalituse universumist (Instrumentality of Man) ja selle erinevatest pöördepunktidest uskumatu, pea 15 000 aasta pikkuse ajaloo vältel.
 
Scanners Live In Vain (1950) 8/10
 
Siin loos on Vahetalitus üsna algusjärgus, umbes aasta 6000 juures. Kosmoselendudes kasutatav aegruumi painutamine tekitab inimestele kohutavat valu, seetõttu on loodud inimrobotilaadsed habermanid ja skännerid, kelle aju on ülejäänud kehast lahti ühendatud. Aga nüüd on mingi teadlane teada andnud, et ta on valu probleemi lahendanud! Kas skännereid on üldse enam vaja?
 
Väga hästi kirja pandud lugu, kus on juba tunda autori loodud universumi rikkalikkust ja jutustamisoskuse andekust. Vähetähtis pole ka õuduselement, mis jookseb läbi pea kõigist autori lugudest. Lõpplahenduses on natuke tunda pulp-stiili mõju, aga muidu ei usuks, et nii tugev lugu autori esimeseks avaldatuks on.
 
The Lady Who Sailed the Soul (1960) 8/10
 
See lugu toimub üsna varsti pärast eelmist. Kosmoselaevade juhtimine on ikka veel piinarikas tegevus, mis teeb inimesed enneaegselt vanaks ja haigeks. Kuid mis juhtub siis, kui üks selliselt räsitud piloot saabub Maale ja kohtub tütarlapsega, kes on tõenäoliselt kõige üksildasem inimene tervel planeedil?
 
Tegemist on lihtsalt ilusa armastuslooga (kuigi kosmoselennu kujutamises on jätkuvalt paras annus õudust). Siin tuleb juba hästi esile autori võte, kus lugusid esitatakse kui pärimusi või legende.
 
The Game of Rat and Dragon (1955) 7/10
 
Siin loos on Vahetalitus umbes aastas 9000. Kosmoselennud on jõudnud uude etappi, kus on avastatud liikumine hüpetega läbi "ruumi väljaspool aegruumi". Kuid üsna pea selgub, et seal varitseb mingi kohutav ja näljane jõud. Telepaadid leiavad poolkogemata selle vastu relvad, kuid inimrefleksid pole nende kasutamiseks piisavalt kiired. Appi tulevad... kassid!
 
Tegemist on ehk kõige lõbusama looga kogumikus ja mitte halvas mõttes - pigem ongi tegemist toreda vaheldusega teiste, pigem tõsiste kuni süngete lugude reas.
 
The Burning of the Brain (1958) 7/10
 
See lugu toimub üsna varsti pärast eelmist. Üldkasutatavaks on muutunud elu ja noorust pikendav aine nimega stroon. Kuid ühe laevakapteni abikaasa keeldub seda kasutamast, et näha, kas teda armastatakse ka ilma selleta. Ühel lennul aga juhtub mõeldamatu ja nende laev eksib kosmosesse...
 
Nukker lugu, mille keskmeks on mürgine armastus. Kui "The Lady Who Sailed the Soul" oli helge variatsioon armastusloost, siis see on sünge variatsioon. 
 
Golden the Ship Was – Oh! Oh! Oh! (1959) 6/10
 
Siin loos on Vahetalitus umbes aastas 13 000 ning kosmoses hakkavad pead tõstma ammu Maalt lahkunud inimeste järeltulijate loodud impeeriumid, mis ei taha Vahetalituse võimu tunnistada. Üks selliseid ongi saatnud laevastiku Maad vallutama. Kuid Vahetalitusel on mõni trikk varuks...
 
Tõenäoliselt kõige nõrgem lugu kogumikus, aga siiski kenasti jutustatud.
 
The Crime and the Glory of Commander Suzdal (1964) 7/10
 
See lugu toimub üsna varsti pärast eelmist. Võltsile appikutsele vastates saabub üks laevakapten planeedi juurde, kus on tekkinud täielik meesühiskond - ning nagu selgub, on see täiesti maniakaalne. Tal on pääsemiseks vaja kiiret lahendust, kuid võibolla on selle tulemus veel hullem...
 
Lugu tõstab tavalisest kõrgemale ettekujutus hullumeelsest meeste ühiskonnast, kaugelt enne seda, kui sõnapaar "toksiline maskuliinsus" populaarseks sai. 
 
The Dead Lady of Clown Town (1964) 10/10
 
Siin loos on Vahetalitus umbes aastas 14 000 ning utoopia on saavutatud. Konkurentidest impeeriumid on alistatud, kõigile inimestele on garanteeritud eluiga 400 aastat ja täielikult õnnelik elu. Kuid osa sellest utoopiast kannavad oma õlgadel loomade põhjal konstrueeritud Alaminimesed, kellel õigused puuduvad. Ühel päeval aga läheb sünde kontrollivast arvutist läbi viga ja sünnib tütarlaps, keda ei tohiks olemas olla...
 
Fantastiline lugu. Kristlike müütide mõju on siin väga tugevalt tunda, aga samas sobib see teemaga väga hästi kokku – lõpuosa juurde jõudes oli tunne, nagu loeksin Henryk Sienkiewiczi suurteost "Quo Vadis" (kui alguses on mulje, et tegemist on "Alice Imedemaal" tüüpi looga, siis on selline pööre eriti mõjus).
 
Under Old Earth (1966) 7/10
 
See lugu toimub üsna varsti pärast eelmist. Üks Vahetalituse juhte on arvamusel, et loodud utoopia mõjub inimestele halvasti. Kinnituse leidmiseks laskub ta all-linna, kuhu on jäetud seadusteta ala, et ta saaks uurida seal toimuvat...
 
Lugu eristub teistest veidralt psühhedeelse õhustiku poolest. See sobib aga stiilivõttena päris hästi seletamaks, miks tuleb utoopia vähemalt osaliselt lammutada.
 
Mother Hitton’s Littul Kittons (1961) 8/10
 
Siin loos on Vahetalitus umbes aastas 16 000, aga lugu ise keskendub peamiselt universumi kõige jõukamale planeedile Norstrilia ja meistervargale, kes on juba sajandeid planeerinud seda röövida. Nüüd saab ta juhuse kaudu võimaluse selle planeedi kaitsesüsteemide kohta midagi välja uurida...
 
Tegemist on lihtsalt hea varguslooga, mis eristub jälle selle poolest, et ei üritata puänti tekitada, vaid erinevate poolte käigud ja vastukäigud mängitakse natuke tragikoomiliselt kohe läbi. 
 
Alpha Ralpha Boulevard (1961) 7/10
 
See lugu toimub umbes samal ajal ja kujutab Vahetalituse uue programmi "Inimese Taasavastamine" käivitamist. Selleks, et elanikel utoopias igav ei oleks, taaselustatakse vanu keeli, kombeid ja muud sellist. Aga kuidas saavad selliste asjadega hakkama inimesed, kes on seni olnud nagu hellitatud lapsed?
 
Natuke nukratooniline lugu, kus on väga hästi läbi mängitud tegelaste lapsikus, et näidata, miks muutusi vaja oli. Stseenid taevasse ulatuval teel aga olid nii hästi kujutatud, et need võivad kõrgusekartusega inimestes kerget pööritust tekitada.
 
The Ballad of Lost C’mell (1962) 8/10
 
See lugu toimub üsna varsti pärast eelmist. "Inimese Taasavastamise" programm töötab hästi, ja nüüd pöörab üks Vahetalituse juhte tähelepanu Alaminimeste õigustele. Salaja otsib ta kontakte selle kogukonna müütilise juhiga...
 
Väga tugev lugu, mis sobib näiteks kohe "The Dead Lady of Clown Town" kõrvale Alaminimeste teema arendamiseks - kui üks neist vaatab revolutsiooni, siis teine reformatsiooni.
 
A Planet Named Shayol (1961) 9/10
 
See lugu toimub umbes samal ajal ning kujutab vanglaplaneeti, mis kuulub küll ühele väiksemale impeeriumile kuid mille tegevusega on seotud ka Vahetalitus. Sinna saadetav kurjategija ei oska arvatagi, millise süsteemi ta eest leiab...
 
Täiesti ettearvamatult hea lugu kehaõuduse stiilis - kirjutatud hulk aega enne Harlan Ellisoni klassikalist "Mul pole suud, aga ma pean karjuma". See, et tegemist on süsteemiga, mis ise peab ennast heatahtlikuks, lisab siia veel täiendava taseme, mida näiteks nüri sadism ei annaks.
 
Üldiselt on tegemist väga tugeva kogumikuga, keskpäraseid lugusid siin põhimõtteliselt pole. Samuti väärib eraldi kiitust koostaja (John J. Pierce) kokku pandud loogiline struktuur, mis tekitab autori universumist nagu ühtse kroonika. Lõpuks, Cordwainer Smithi omanäolisus, eriti lugude kirjutamise aega arvestades, ei ole midagi vähemat kui hämmastav.
 
Hinnang: 9/10 (lõpphinnangule tuli lisaks lugudele punkt juurde kogumiku enda idee ja struktuuri eest)
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Swastika Night on alternatiivajalugu. Tegevus toimub rohkem kui 700 aastat pärast seda, kui Saksamaa ja Jaapan on Teise maailmasõja võitnud ning maailma omavahel ära jaganud. Saksamaale kuulub Euroopa, Aafrika ja Lähis-Ida; Jaapanile aga Aasia, Okeaania ja Ameerika. Kokkupõrked kahe impeeriumi piirialadel jäävad alati suurema tulemuseta.
 
Ajalugu on aga samuti hävitatud ja moonutatud. Hitlerist on legendides saanud müütiline messias, kuldsete juuste ja habemega kahemeetrine hiiglane, kes istub taevas oma Kõuejumalast isa kõrval. Enne igavest Saksa riiki polnud ametliku teadmise järgi olemas rahvaid, ainult tsiviliseerimata hõimud, kellele sakslased rahu ja kultuuri tõid.
 
Peategelasi on siin kolm. Kõigepealt Hermann, Saksa natside klassi kuuluv talumees, kes kunagi sõjaväeteenistuses Inglismaal viibides armus sealsesse lennukimehhaanikusse. Siis Alfred, Inglise natside klassi kuuluv seesama mehhaanik, kes on nüüd Saksamaal palverännul. Lõpuks Friedrich von Hess, Saksa rüütlite klassi kuuluv aadlimees, kelle käes on peidus sajandeid hoitud saladus...
 
Ma pean ütlema, et tegemist on hämmastava leiuga. Ei ole vist populaarsemat alternatiivajalooteemat kui teljeriikide võit Teises maailmasõjas, kuid see siin on oma fookuselt väga erinev sellistest teostest nagu Philip K. Dicki "Mees kõrges lossis" või Harry Turtledove "In the Presence of Mine Enemies" (vahest ka seetõttu, et see on kirjutatud juba enne sõda).
 
Nimelt kasutab see George Orwelli "1984"-sarnast ideed (kuigi Constantine romaan on hoopis varasem ja ehk ise Orwelli mõjutanud), kus täielik ühiskondlik kontroll on saavutatud ajaloo hävitamise ning jäiga klassisüsteemi abil. Lisaks on huvitav, et see maailm ei ole mitte kõrgtehnoloogiline vaid hoopis pastoraalne - tehnikat hoitakse teadlikult vaevalt 20. sajandi alguse tasemel.
 
Eraldi tasub veel mainida autori keskendumist naiste saatusele. Varase feministina on ta valmis kirjutanud düstoopia, mille kõrval Margaret Atwoodi "Teenijanna lugu" tundub kui kerge piknik - siin maailmas on naised sisuliselt aedikus hoitavad kariloomad. Iroonilisel kombel on ülejäänud hüpermaskuliinne ühiskond seetõttu muutunud sügavalt homoerootiliseks ja -seksuaalseks.
 
Kuna päris palju infot liigub siin läbi dialoogide, siis on huvitav vaadata, kuidas tegelased püüavad üksikute infokildude abil lahti mõistatada seda, mis ja kuidas üldse enne sellist maailmakorda eksisteeris. Kirjanik näitab andekalt, et tegelased on oma ühiskonnast nii mõjutatud, et nende kujutlusvõime ei jõua isegi parima tahtmise korral väga kaugele.
 
Siin aga tuleb välja ka teose kõige suurem puudus. Eriti just keskmises osas istuvad tegelased peatükkide kaupa järjest lihtsalt tugitoolides ja vestlevad. Minu jaoks sai nendest sokraatilistest dialoogidest üsna varsti kõrini ning see pani mind igatsusega tagasi vaatama nendele peatükkidele, kus sama infot anti edasi ühes sellega, kui tegelased midagi ka samal ajal tegid.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Riddley Walker on postapokalüptiline ulmelugu. Tegevus toimub Lõuna-Inglismaal, kus enam kui 2000 aastat pärast tuumasõda on tingimused jätkuvalt üsna viletsad. Kliima on püsivalt jahenenud ning külma vihma ja inimsööjatest metskoeri trotsivad oma palktarade taga vaid üksikud viletsad külaühiskonnad, kaugel lagunevate linnade varemetest.
 
Viimasel ajal on aga tekkinud midagi keskvõimu-taolist, mis suunab meeskondi linnavaremetest kadunud tsivilisatsiooni muistiseid välja kaevama. Ühel päeval saab sellistel kaevamistel surma peategelase, noore Riddley Walkeri isa. Sellest algab kokkusattumuste jada, mis tõmbab Riddley muutuste keerisesse...
 
Ma pean ütlema, et lugemise poolest on tegemist üsna raske teosega. See on kirjutatud Riddley päevikuna (ta on oma ameti tõttu üks väheseid kirjaoskajaid), kuid autor on selleks loonud spetsiifilise kirjastiili, mis kujutab endast aastatuhandete jooksul moondunud keelt. Samuti on tekst kirja pandud ühtlase mõttevooluna, mis ei tee lugemist sugugi lihtsamaks.
 
Näiteks võib tuua raamatu kõige esimese lause, mis on kirja pandud järgmiselt: "On my naming day when I come 12 I gone front spear and kilt a wyld boar he parbly ben the las wyld pig on the Bundel Downs any how there hadnt ben none for a long time befor him nor I aint looking to see none agen."
 
Idee ja teostuse poolest on tegemist muidugi märkimisväärse tööga - võrrelda võiks seda näiteks Anthony Burgessi romaaniga "Kellavärgiga apelsin", mis on samuti peategelase mõttevooluline jutustus ja sisaldab tohutult väljamõeldud slängi. Hoban on aga viinud selle idee veel sammu võrra kaugemale kui Burgess seda tegi.
 
Kahjuks ei saanud ma erinevalt Burgessi teosest selle looga kunagi nii hästi ühele lainele, et seda sujuvalt lugeda. Põnevust loo vaieldamatult märkimisväärse vormi üle ei jätku just kauaks, kui selle tulemusena saab teksti mõistmise ülesandest lõputuna tunduv nüri rügamine.
 
Olles aga lõpuks vormist läbi tunginud, ei anna ka sisu kahjuks väga palju. Keskne teema meenutab Walter M. Miller Jr. kuulsat romaani "Kantileen Leibowitzile", kuid kus viimane on kohati süngelt humoorikas, on see siin lihtsalt sünge. Nii ongi parim hinnang, mida kogu komplektile anda saab, kõigest "huvitav eksperiment".
 
Hinnang: 3/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Unquenchable Fire on fantaasia-alternatiivajalugu. Tegevus toimub Ühendriikides peaaegu sada aastat pärast üleloomulike jõudude Revolutsiooni, kus hiljem Asutajate nime saanud prohvetite seltskond pühkis imetegude abil minema kogu teaduslik-tehnilise maailmakorra. Uus maailm, kus jumalikud väed painutavad füüsikaseaduseid ja kus tiirutavad ringi head ja kurjad vaimud, on paljuski uskumatult võõras.
 
Mõnes mõttes on see aga küllaltki sarnane. Peategelane, Jennifer Mazdan, kes elab Poughkeepsie väikelinnas New Yorki osariigis on jätnud ülikooli pooleli, teeb lihttööd kohalikus energiaettevõttes ning on just äsja oma mehest lahutatud. Väikelinna on aga hiljuti kihama pannud uudis, et teadmata põhjusel tuleb pühade ajaks sinna esinema New Yorki üks kuulsamaid Jutustajaid.
 
Jenniferi see eriti ei huvita ning Jutustust kuulama ta ei jõua - kuid täpselt samal ajal välitöid tehes tabab teda veider nägemus. Mõne kuu pärast selgub, et ta on lapseootel ning vaba tahet selle osas talle eriti jäetud pole - üleloomulikud juhtumid teevad õige kiiresti selgeks, et talle on määratud see laps ilmale tuua...
 
See on üks veidramaid lugusid, mida ma lugenud olen - seda eelkõige maailmaehituse tõttu. Kõige enam sarnaneb see linnafantaasia tüüpi lugudele (näiteks Charles de Linti või Neil Gaimani teostele, kus müüdid pärismaailma sisse voolavad), kuid siin on meile tuttav maailm juba pea sajandi eest minema pühitud.
 
Lisaks pole autori maailmaehitus mitte ainult uskumatult põhjalik vaid ka täiesti võõras. Kui muidu kasutab fantaasiakirjandus ikkagi lugejale suhteliselt tuttavaid teemasid ja tüüpe, siis siin pole sellist pehmet vastuvõttu oodata. Uskumuste ja rituaalide süsteem on kirju ja kõikehõlmav ning seletused on äärmiselt napid.
 
Veidi mahendab seda asjaolu, et lugu on iseenesest lihtne. Töötlusena Uue Testamendi neitsi Maarja loost uurib see vaba tahte piire maailmas, kus üleloomuliku jõu võimu ei ole võimalik eitada. Eriti huvitav on see seetõttu, et kogu autori maailmaehitus on muidu rõhutatult mittekristlik ja egalitaarne - pigem on maailma muutvad jõud animistlikud ja inimeste kasutatavad rituaalid meenutavad uuspaganlust või New Age-liikumist.
 
Ma pole küll päris kindel, kas selline keskne mõte üksi terve raamatu mahu välja kannab. Tõenäoliselt oleks see teos mõjukam lühiromaanina, hetkel tundus, et liiga palju oli sisu täidetud väikelinnale omase intriigitsemisega. Maailmaehituse keerukuselt sobiks see teos lausa loovkirjutamise kursusele õppematerjaliks, kuid kogu muust sisust jääb lõpuks natuke vähe sõrmede vahele.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

War with the Newts on satiiriline apokalüpsise-ulmelugu. Lugu saab alguse ühel väikesel Malai saarestiku saarel, kus pärlikauplejast kapten van Toch avastab väikese koloonia hiiglaslikke mere-salamandreid, kelle ainsaks elupaigaks on üks madal lahesopp.
 
Nagu selgub, on tegemist äärmiselt intelligentsete loomadega ning kapten van Toch õpetab nad kiiresti välja talle merepõhjast pärleid tooma. Vastutasuks annab ta salamandritele nugasid, mille abil nood suudavad võidelda haidega, kes on neid seni selles lahes vangis hoidnud. Mõne aastaga levivad salamandrite kolooniad üle terve Vaikse ookeani.
 
Inimesed avastavad peagi, et salamandrid on töökad, vähenõudlikud ja äärmiselt kiire õppimisvõimega. Nõnda lähebki lahti tohutu äri salamandrite püüdmiseks, kasvatamiseks, õpetamiseks ning eelkõige tööle rakendamiseks. Selline tasuta tööjõud toob inimestele tohutu majandusliku õitsengu, mille haripunktis on iga inimese kohta maailmas kuni kümme töötavat salamandrit. Aga siis...
 
Nagu arvata võib, on tegemist "orjade ülestõusu" tüüpi looga - Čapek on ka ise seda teemat kasutanud oma varasemas teoses "R.U.R.", kus orjade roll on antud robotitele. Kuigi viimane on tuntum ja kuulsam, on "Sõda salamandritega" minu arvates oluliselt küpsem ja paremini loetav teos.
 
Siin raamatus on nii mõndagi huvitavat. Autor mängib salamandrite peal satiiriliselt läbi otse ajaloost inspireeritud erinevad kolonialismi vormid - kapten van Tochi suhteline heatahtlikkus, millele järgneb aga kiiresti täiemõõdulise orjakaubanduse õudus ja lõpuks kapitalismi veskikivide ühtlane jahvatamine.
 
Tänapäeva lugeja loeks siit teosest välja ka kliimamuutuse-teema (kuigi autor vaevalt seda ette nägi). Kõnekas on see, kuidas riigid ei suuda loobuda hävingule viivast teest, sest see tähendaks märgatavat majanduslangust. Tore on ka see, kuidas näiteks Tšehhis arvatakse, et see teema neid ei puuduta, kuigi juba pool Saksamaad ja kolmandik Prantsusmaad selleks ajaks vee all on.
 
Teose vorm on samuti põnev. Lugu koosneb erinevatest dokumentaalset tüüpi jutukildudest - kõige parem on keskmine osa, mis on kogu erinevatest dokumendifragmentidest koos viidetega (mis on omakorda tihti poolikud). Selles on täitsa varajase postmodernismi värve - kohati tundub, nagu loeks mõnda Jorge Luis Borgese hüpertekstuaalset novelli.
 
Kriitikana võib välja tuua, et erinevad osad võivad siin olla erineva tasemega, geniaalsete osade vahel on ka keskpäraseid ja nõrku (ning tihti võivad viimased olla pikad ja venivad). Siiski on tegemist "hea klassika" tüüpi looga, mida võib ka praegu lugeda vabalt selle enese pärast, mitte lihtsalt närida selle kirjandusajaloolise väärtuse tõttu. 
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Lord Valentine's Castle on eepiline fantaasialugu. Tegevus toimub planeedil Majipoor, mis on Maast umbes kümme korda suurem, kuid erinevatel põhjustel on seal raskusjõud ligikaudu sama. Neliteist tuhat aastat enne selle loo toimumist, kosmoserändude ajastul asustasid selle peamiselt inimesed, kuid ka seltskond teisi intelligentseid liike.
 
Loo peategelaseks on Valentine, noor rändur, kes ei mäleta oma minevikust suurt midagi. Ta saabub Pidruidi sadamalinna just sellel hetkel, kui seal toimuvad pidustused tema nimekaimu Koronaal lord Valentine auks. Ta palgatakse kähku ühte rändtsirkusesse, kellel on abikäsi vaja ning peagi selgub, et ta on ebatavaliselt andekas...
 
Teatud mõttes on huvitav, et Silverberg sellise raamatu kirjutas - enne seda oli ta endale nime teinud peamiselt ulmekirjanduse "uue laine" stiilis sotsiaalteemasid kasutavate teostega. Käesolev lugu on aga üsna puhas fantaasia, lisatud SF elemendid on pigem kaunistuseks ning tugevat teaduslikku põhja ei maksa neistki otsida.
 
Maailmaehituse kõige huvitavam aspekt on ehk planeedi vastandlikud Neli Suurvõimu - taevani ulatuva mäe tipus asetsevast lossist valitsev Koronaal; sügavale maa alla maetud labürindist seadusi ja bürokraatiat juhtiv Pontifeks; õitsvalt palverändurite saarelt rahu ja õpetust saatev Ulmaemand; ning kuivast kõrbest karistusi jagav Unenägude Kuningas.
 
Veel huvitavam on aga kogu teose toon. Kui praegu valitseb fantaasiat peamiselt "sünkmorn" stiil, siis selle raamatu toon on radikaalselt vastupidine (ehk võiks seda kutsuda "rõõmhelgeks"?). Majipoor on praktiliselt utoopia - elu õitseb, kõik intelligentsed liigid elavad rahus, sõda on aastatuhandete tagune mälestus ja mõrv mõeldamatu kuritegu.
 
Isegi vandenõu, mis on Valentine'i loo keskmeks, on üllatavalt leebe. Verevalamisest hoidutakse siin loos isegi lahingus, kus vähegi võimalik. Ainus otseselt süngem teema on planeedi põlisasukate kohtlemine - sisalikutaolised Piurivarid, keda kutsutakse Kujumuutjateks, on ühiskonnast välja surutud ja virelevad džungli-reservaatides.
 
Mingil hetkel võis ehk arvata, et tegemist on teatud kolonialismi allegooriaga Ameerika või Austraalia stiilis, kus elab küll täielik rahvaste paabel, kuid tõrjutud aborigeenid seisavad siiski eraldi. Samuti on potentsiaalne süngus peidus unenägude kontrollis - Emand ja Kuningas võivad oma käe sirutada praktiliselt iga Majipoori elaniku pähe.
 
Tegelikult siiski siin nii sügavale ei minda. Eelkõige on see ikkagi rännak, mille käigus kogutakse kokku punt sõpru ning minnakse siis õiglust jalule seadma. Tõeline Valitseja ületab siin takistused eelkõige oma südameheadusega, mis töötab, sest ta ongi päriselt õilsameelne. On see kõik natuke naiivne? Ehk tõesti, aga kindlasti ilus ja praeguses ajas omamoodi värskendav.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

The Prestige on ajalooline ulmelugu. Tegevus algab 20. sajandi lõpu Inglismaal, kus noor ajakirjanik Andrew Westley satub kõmulugu jälitades vanasse mõisahoonesse. Seal elav Kate Angier, Colderdale'i aadliperekonna viimane järeltulija jutustab talle, et sada aastat tagasi olid nende esivanemad olnud suured rivaalid.
 
Seejärel liigub tegevus pikemaks ajaks 19. sajandi lõppu. Peamiselt kahe päeviku sissekannete, puusepa poja Alfred Bordeni ja aristokraatide järeltulija Rupert Angieri kirjutiste kaudu saame teada, kuidas kahest väga erinevast inimesest said suured mustkunstnikud ning mis põhjustas nendevahelise tüli ja vihkamise.
 
Professionaalselt mõjub Angierile kõige rängemalt üks Bordeni leiutatud mustkunstitrikk, mis tundub olevat täiesti võimatu. Püüdes selle saladust mõista ja seda järele teha jõuab ta lõpuks Ühendriikidesse, kus otsingud viivad ta geniaalse kuid ekstsentrilise leiutaja Nikola Tesla laborisse...
 
Selle raamatu juures oli mul jälle hea meel näha päevikuvormi asjatundlikku kasutamist autori poolt. Põhimõtteliselt jutustavad Borden ja Angier üksteise järel sedasama lugu, kuid see pole mitte ainult erinevatest vaatenurkadest esitatud, vaid tihti on erinevates jutustustes ka faktid omavahel vastuolus.
 
Need kaks lugu ongi ise nagu mustkunstitrikid (millele ka Borden oma päeviku alguses tähelepanu juhib) - on selge, et mõlemad jutustajad segavad illusiooni loomiseks tõde ja valet. Huvitav on siinjuures see, et ka päris lõpus ei ole võimalik tegelikkust täielikult mõista ja paljugi jääb selgitamata.
 
Kõrgelt hindan ma ise 19. sajandi lõpu ajaloolise õhustiku ning tollase mustkunsti kujutamist. Ulmeline osa on siin tegelikult üsna väike (kuigi lahenduse jaoks väga oluline) ning ma usun, et tervikteos võiks väga meeldida ka neile, kes hindavad ajaloolist romaani ja ulmet tavaliselt kätte ei võta.
 
Kriitikana tooksin välja, et peategelasi ei ole võrdselt arendatud (Angieri päevik on umbes kaks korda pikem kui Bordeni oma). Selle tulemusena jääb Bordeni kuju pigem varju ja Angieri jutustus kipub vahepeal venima. Samuti on kaasajas toimuv lugu sellele kõigele küll huvitavaks raamiks ning muutub lõpuks pea õuduslooks - kuid midagi sisuliselt olulist seal paraku pole.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

The Invisible Man on õudus-ulmelugu. Jutustus algab 19. sajandi lõpus Lõuna-Inglismaa väikeses külas, kui ühel kibekülmal talveööl saabub kohalikku võõrastemajja veider tundmatu. Tegelane on pealaest jalatallani riietesse mässitud, nägu sidemetega kaetud ja silmi varjamas suured tumedad prillid. Võõrastemaja perenaise kõhklused hajutab ta korralikult makstud rahaga ja teatab, et kavatseb pikemaks peatuma jääda.
 
Peagi toimetatakse võõrastemajja suured kastid raamatute, laborivarustuse ja kemikaalidega. Kuid lisaks muudele veidrustele on tundmatu ka kohutava iseloomuga - tihti katkestavad tema tööd metsikud raevupursked, mille käigus ta oma laborit purustab, siis jälle passib ta päevade kaupa sünges masenduses niisama. Kuude möödudes süveneb järjest ka seletamatu hirm, mida ta kohalikus külarahvas tekitab...
 
Minu jaoks oli see kolmas kord "Nähtamatut" lugeda ning esimest korda originaalkeeles. Huvitaval kombel on minu arvamus igal lugemiskorraga kraadi võrra langenud, hoolimata loo mõnedest märkimisväärsetest tugevustest. Üheks selliseks tugevuseks on õuduselement, mistõttu loekski ma seda teost eelkõige õudusulmeks. Seda toetab ka asjaolu, et enamus loo hilisemaid töötlusi on tehtud just nimelt õuduse võtmes.
 
On ju üsna selge, et see lugu on eelkõige variatsioon "teadlane loob koletise, keda ta kontrollida ei suuda" teemal, mille eelkäijaks on Mary Shelley "Frankenstein", aga ka näiteks Robert Louis Stevensoni "Kummaline lugu dr. Jekyllist ja mr. Hyde'ist" ja Wellsi enda "Doktor Moreau' saar". Hoolimata teaduslikust aluspõhjast on need kõik oma olemuselt just õuduslood.
 
Õuduse teeb siin mõjusaks autori sõnameisterlikkus õhkkonna loomisel. See algab kohe esimesest lausest ning tõuseb aeglaselt ja oskuslikult kuni plahvatusliku kokkupõrkeni umbes poole raamatu peal. Loo teine pool langeb aga paraku totrasse ja tüütusse tagaajamisse, kus ainus kõrgema kvaliteediga osa on peategelase jutustus oma eksperimendist (ja ehk veel ka täiesti viimane stseen).
 
Probleem ongi minu jaoks selles, et pärast esimese saladuse paljastamist ei ole autoril enam suurt midagi öelda. Nähtamatu peategelane on algusest peale olnud täielik sotsiopaat ja kogu loo mõtteks on lihtsalt "lurjused kasutavad võimu halvasti". Kuigi Wells kipub ka oma teistes teostes moraliseerima, on tal tavaliselt siiski natuke rohkem tähendusi varuks.
 
Kui ka teaduslikust põhjast rääkida, siis öeldi juba peagi pärast loo esmailmumist, et nõnda kirjeldatud nähtamatus poleks täielikult võimalik, sest silmadel on nägemiseks vaja valgusele reageerida. Siiski arvan ma, et autor oli sellest teadlik (mida näitab peategelase jutustus sellest, kuidas ta kassi peal oma meetodit testis) ja ta lihtsalt loobus väikesest osast teaduslikust tõest loo huvides. Teiste, suuremate teemade kõrval pole see küll mingi puudus.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Non-Stop on kosmoserännaku-ulmelugu. Kuna teadaolevate füüsikaseaduste järgi ei ole valguse kiiruse ületamine võimalik, siis on selle loo tegevuspaigaks kosmoselaev, mille reis tähtede vahel võtab aega sajandeid. Kuid mingil hetkel on pardal toimunud katastroof ning laeva elanikud on langenud barbarismi, unustades iga põlvkonnaga järjest enam oma päritolu...
 
Peategelaseks on noor kütt Roy Complain ühest väikesest rändhõimust. Kogu tema maailmaks on koridor, mida mööda hõim aeglaselt edasi liigub, kasutades toiduks seal kasvavaid metsikuid taimi ja küttides loomi. Ühel päeval aga ärgitab hõimu preester Marapper teda liituma salajase ekspeditsiooniga Laevaks kutsutava maailma kaugetesse müütilistesse piirkondadesse...
 
Teatud mõttes on huvitav, kuidas enamus kosmoseulmest ei lase ennast liialt häirida valguse kiiruse piirist vaid leiutab selle ületamiseks lihtsalt rohkem või vähem fantastilisi seaduseauke. Natuke tõepärasemad ideed, nagu reisideks sadu aastaid kulutavad "põlvkonnalaevad", ongi tihti jäetud ainult tsivilisatsiooni hävingu temaatika teenistusse.
 
Nõnda tegi selle lootüübi esimene kuulus näide - Robert A. Heinleini "Taeva orvud" ja sama teeb ka see jutustus. Aldiss on suutnud küll teemale vürtsi lisada sellega, et tegelaste olukorra ja olemuse osas on loos peidus mitu saladust ning maailmale lisavad värvi intelligentsed hiired ja telepaatilised liblikad. Suures plaanis jääb see kõik siiski vaid kergeks variatsiooniks.
 
Sellega ei taha ma öelda, et see variatsioon halb oleks. Autor on näiteks hästi kujutanud jõhkramat tüüpi eelajaloolist mõtteviisi ning lõbusaks lisandiks on freudismist inspireeritud viisakusvormelid. Lisaks on tegevus seikluslik ja hoogne, sündmused ja paljastused järgnevad üksteisele kiiresti kuni lõpplahenduseni välja.
 
Samas aga jääb see kõik pisut liiga pinnapealseks. Inimestesse puutuvate müsteeriumite lahendused antakse loo käigus tegelikult üsna läbinähtavate vihjetena ette ning kogu muu fantastiline floora ja fauna on lõpuks vaid dekoratsiooniks, ilma mingi olulise rollita.
 
Aldiss on kahtlemata andekas kirjanik ja "barbarismi langenud põlvkonnalaeva" teemal võetuna on see lugu täiesti OK. Lugedes tuli lihtsalt liiga tihti meelde võrdlusi sarnaste teemade huvitavamatest ideedest, nagu Arthur C. Clarke'i "Kohtumine Ramaga" või Poul Andersoni "Tau Zero".
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Dr. Bloodmoney on postapokalüptiline ulmelugu. Esimeste peatükkide tegevus läheb käima 1981. aastal ja tutvustab kirjut seltskonda San Francisco elanikke - kuid ei lähe kaua aega, kuni Külm sõda kuumaks muutub ja tuumapommid olemasoleva elukorralduse hävitavad. Seejärel liigub tegevus kiiresti seitse aastat edasi, et vaadelda sedasama seltskonda uues maailmas.
 
Eelkõige põhinebki see lugu tegelastel ning keskendub sellele, kuidas endised suurvõimu kodanikud nüüd tükkideks purunenud maailmas hakkama saavad. See on kindlasti teose tugevam külg, sest nende spekter on siin üsna lai.
 
Realistlikumas otsas on näiteks praktilise meelega mustanahaline müügimees Stuart McConchie, kes müüb nüüd telerite asemel lõkse metsikute rottide ja kasside püüdmiseks. Kuskil keskel on Walter Dangerfield, kes pidi lendama Marsile, kuid jäi sõja puhkemise tõttu orbiidile, kus ta on juba seitse aastat veetnud Maaga raadiosidet pidades.
 
Fantastilisemas otsas on jälle talidomiidi tõttu käteta ja jalgadeta sündinud Hoppy Harrington, kellel tundus veidraid võimed olevat juba enne sõda, kuid kelle paranormaalne jõud nüüd pidevalt kasvab. Või Edie Keller, kes eostati sõjapäeval ning kes kannab enda sees kaksikvenda, kellega ta telepaatiliselt suhtleb. Või siis nimitegelane, Austria füüsik doktor Bluthgeld, kes peab ennast vastutavaks kogu tuumasõja eest ja on üpris peast segi (või kas ikka on?).
 
Tuumasõja-järgne maailm on samuti hästi kujutatud segu reaalsest ja fantastilisest. Näiteks on mehhaanikud ja muud töömehed hinnas, samuti arstid, apteekrid ja prillitehnikud. Teisi töid õppinud püüavad lihtsalt hinge sees hoida. Fantastilisem on jälle mutantide pool, nagu intelligentsemaks muutunud rotid ja kassid, kes karjadega varitsevad ja söövad väikelapsi.
 
Suures plaanis aga jääb see kõik natuke tühjaks. Philip K. Dicki teosed teeb tihti eriliseks just see, et loo kihtides on tähenduste taha peidetud teised tähendused - ja siin on see osa puudu. Seletamatu osa (eriti Harringtoni, Kelleri kaksikvenna ja Bluthgeldi puhul) on küll olemas, kuid ei arene edasi millekski suuremaks.
 
Muidugi on armas see, et tegemist on nagu mõttelise järjega Stanley Kubricku filmile "Dr. Strangelove" ja erinevalt filmi iseloomustavast võllahuumorist kannab Dicki raamat lõpuks pigem positiivset sõnumit. Hoolimata kõigist tugevustest ei küüni tulemus aga siiski autori tippteoste hulka, jäädes lihtsalt tugevaks keskmiseks.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Flowers for Algernon on psühholoogiline ulmelugu. Peategelaseks ja jutustajaks on Charlie Gordon, 32-aastane vaimse puudega mees, kes valitakse esimeseks inimkatsealuseks meditsiinilises eksperimendis intelligentsuse tõstmiseks.
 
Seni on seda ravi katsetatud vaid loomadel ja läbimurre on saavutatud Algernoni-nimelise valge laborihiirega, kes on suutnud kõrge intelligentsi hiljem püsivalt säilitada. Charlie lugu esitatakse tema aruannete kaudu, kus nagu päevikus on näha mitte ainult tema edusammud vaid ka tema muutuv suhe maailmaga...
 
Ma usun, et väga paljudele on sama lugu tuttav maakeeles 1976ndal aastal ilmunud legendaarsest ulmejuttude kogumikust "Lilled Algernonile", kus selle romaani aluseks olev lühijutt on loetav Jaan Kaplinski suurepärases tõlkes. Jutuna on see tõesti võimas - kogumiku nimi, ma usun, ei olnud valitud juhuslikult.
 
Käesolev, jutu põhjal kirjutatud romaan on sõna otseses mõttes laiendatud jutustus, kuna see algab ja lõppeb täpselt samades kohtades. Juurde on eelkõige kirjutatud vahepealset osa, kus Charlie on saavutanud juba normaalse intelligentsustaseme ning kus ta tõuseb sealt edasi geeniuseks.
 
Iseenesest on see targasti tehtud, sest see annab võimaluse just sellele etapile, mis algses loos napiks jääb. Samuti on autoril täiesti õigus selle osas, et intelligentsi kasv võib olla lihtne, aga emotsionaalne tasakaal on palju raskemini saavutatav.
 
Eraldi tahaksin välja tuua selle, et autor on kasutanud seda kui võimalust üldse pikemalt rääkida vaimse puudega inimestega töötamisest (hiljem vaatasin, et tal on selle osas isiklik kogemus, mis mõjutas teda algset juttu kirjutama). Teatud mõttes võtab ta selle lõpuks ka moraalina kokku - intelligents ilma empaatiata on tühi ja kõle.
 
Siin aga tahaksingi lõpptulemust veidi kritiseerida. Nimelt, mis tegi algse lühijutu minu jaoks võimsaks oli sisu ja vormi täiuslik kooskõla. Päevikuvorm või epistolaarne stiil üldse on minu arvates miski, mida on keeruline hästi kasutada. Halvimal juhul on see totter ja segav, kuid parimal juhul on see miski, ilma milleta poleks lugu võimalik.
 
Algne lugu on näide just teisest juhtumist. Siin romaanis aga kaob see kooskõla kuskil kolmandiku peal ära ning loost saab lihtsalt... jutustus. Vahest polnudki võimalust sama võtet nii palju pikemas vormis kasutada? Siiski on siin tegemist juhtumiga, kus algse jutu valguses tundub tegelikult ka tugev romaaniversioon nõrgem kui muidu.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Transfigurations on antropoloogiline ulmelugu. Millalgi lähemas tulevikus on (ilmselt) avastatud valgusest kiirem kosmoselennu-tehnoloogia ning inimkond teeb oma esimesi samme galaktilise lähiümbruskonna uurimiseks ja koloniseerimiseks.
 
Üks äsjaavastatud planeete nimega BoskVeld tundub aga väga kummaline. Seal puudub igasugune putukatest kõrgem maismaaloomastik - välja arvatud veider ahvitaoline liik, keda on hakatud kutsuma Asadideks. Need olendid tunduvad olevat arengult vaevalt Maa inimahvide tasemel, kuid samas leidub džunglis veidraid varemeid, mis oleks nagu kõrgtsivilisatsiooni töö.
 
Loo esimeses osas on planeedile saabunud antropoloog Egan Chaney koos oma abilise Thomas Benedictiga. Chaney otsustab proovida lähimat Asadi-karja üksinda kohapeal vaadelda. Kuude möödudes hakkab ta märkama olendite erinevaid veidraid rituaale kuni lõpuks on ta tunnistajaks millelegi, mis paneb teda oma mõistuses kahtlema. Varsti pärast seda kaob ta jäljetult...
 
Loo teises ja pikemas osas saabub planeedile kuus aastat hiljem Chaney tütar Elegy Cather. Kohe pärast Chaney kadumist pani Benedict tema märkmetest kokku monograafia ja lasi selle Maal avaldada. Kuigi enamus teadlasi peab selle sisu haigeks sonimiseks, on Cather hankinud granti uuringu jätkamiseks ja tal on plaan mitte ainult mõistatuse lahendamiseks vaid ka oma isa leidmiseks...
 
Ma ise leidsin lugedes päris palju sarnaseid teemasid Bishopi teise ja kuulsama hiljuti loetud romaaniga "No Enemy but Time", nagu ürgkultuuride uurimine neis osalejana ja küsimused mõistuslikkuse ja inimlikkuse ulatusest. Samas, kui varemloetu jäi mulle nõrgaks, siis siin pani vähemalt esimene lugu (mis on ka eraldi lühiromaanina ilmunud) mind küll vaimustuma.
 
Nimelt koorivad antropoloog Chaney märkmed järk-järgult lahti Asadide eksistentsi ajastute pikkust argiõudust, millele on suurepäraseks lisandiks tema enda sealjuures lagunev mõistus. Selles kannibalistlikus jubeduses on midagi indrekharglalikku. Samuti on väga tore, et rõhk on antropoloogilistel kirjeldustel, tausta osas spekuleerimine on jäetud peamiselt lugejale.
 
See ongi ehk teise osa suurim nõrkus, et tegelased on seal valmis hetkega olematutel alustel hiigelteooriaid püstitama. See läheb vastuollu esimese osa tundega - teadlaste asemel oleks nüüd mängus nagu jutuvestjad. Üldse tundub siis juba, nagu loeks mingit variatsiooni Pierre Boulle'i kuulsa "Ahvide planeedi" teemal - iseenesest mitte halb, aga pärast nii head esimest osa siiski tuntav langus.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Timescape on ajarännu-ulmelugu, mis jookseb mööda kahte põhiliini. Ühes neist on aasta 1998 ning maailmal on läinud praegusest oluliselt hullemini - väetiste ja taimemürkide tekitatud kuhjuvad ahelreaktsioonid ähvardavad kogu biosfääri kokkuvarisemisega. Samas on Cambridge'i ülikoolis õpitud juhtima tahhüone, meile vaid teoreetilisi elementaarosakesi, mis liiguvad valgusest kiiremini.
 
Nõnda pakuvadki teadlased John Renfrew ja Gregory Markham välja hullumeelse projekti - kuna tahhüonid liiguvad valgusest kiiremini, ulatub nende mõju ka ajas minevikku. Tänu Ian Petersonile, kriisiga võitleva Maailmanõukogu ühele liikmele, saavad nad vajaliku rahastuse ning suunavad tahhüonid aastasse 1962, kus nad teavad, et tehakse esmakordselt katseid pooljuhist indium-antimoniidiga.
 
Nimelt on indium-antimoniid üks väheseid asju, mis suudab tahhüonide mõju registreerida. Nõnda hakkabki aastal 1962 San Diego ülikoolis töötav teadlane Gordon Bernstein nägema oma eksperimendis seletamatut müra, mis üles kirjutatuna sarnaneb morsekoodiga. Tema kolleegid aga laidavad sellise tõlgenduse maha kui ilmselgelt jabura...
 
Ma pean ütlema, et selle teose mahu täitsid kaks üsna erinevat teemat. Üks neist oli loomulikult füüsikaline - mida tähendaks tahhüonide eksisteerimine, mis on üldse aeg ja kuidas see töötab, mismoodi lahendavad füüsikaseadused ajarännust tulenevaid paradokse, kas ja mismoodi eksisteerib multiversum ja nii edasi. See teema ning selle lahendamine mulle meeldisid.
 
Küll aga oli teosele lisatud veel mahukas suhtedraama. Iseenesest ei olnud 1962. aasta liin halb, kuna Bernsteini pingutused teadlaskonna veenmiseks, tagasilöögid ja kõik muu oli selgelt teemaga seotud. Tema isiklikud probleemid tüdruksõbraga aga oli pigem raisatud leheruum. Ning naistevihkajast seelikuküti Petersoni suhteseiklustest aastas 1998 ei leidnud ma mitte midagi ajaväärilist.
 
Ökoloogilise kollapsi kujutluspilt oli muidugi ka täna lugedes ajakohane, kuid selle sisus oli huvitavat retrolikkust, mis tundus tõukuvat näiteks 1970ndate DDT-paanikast. Positiivsena tooks välja ka selle, kui sünge ja lohutu 1998. aasta lõpplahendus oli (kuigi seda eraldi ei mainita, usun ma, et teadlased võisid seda ka ise ette näha).
 
Siiski oli suhtedraama osa minu arvates ülemäära suur. Isaac Asimov oleks füüsikalise poole samast loost suutnud tõenäoliselt lahendada 200 leheküljega. Laenan siin raamatust endast San Diego professorite nalja ja tõden ka, et teos oli nii huvitav kui ka originaalne - kuid huvitavad osad polnud eriti originaalsed ja originaalsed osad polnud eriti huvitavad.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles
7.2020
Mart Pechter

The Book of the New Sun: Volumes III and IV (Sword & Citadel) on kogumik kahest eepilisest fantaasialoost The Sword of the Lictor ja The Citadel of the Autarch, mis moodustavad teise poole The Book of the New Sun nimelisest saagast. Peategelaseks, kelle jutustuse kaudu me lugu näeme, on Severiani nimeline mees, kes on Piinamismeistrite gildi liige ühes keskaegset tüüpi fantaasiamaailmas nimega Urth.
 
Kolmandas raamatus (Sword) jätkub Severiani jutustus kohast, kus ta on jõudnud Thraxi linna ja asunud seal timuka ametikohale, nagu nägi ette tema pagendamiskäsk esimeses raamatus. Peagi on ta aga sunnitud sealt allumatuse tõttu põgenema. Ta suundub mägedesse, et otsida Peleriinide naisordut, kellele ta tahab tagastada müstiliste võimetega kivi - kuid ta ei oska aimatagi õudusi, mis teda ees ootavad...
 
Neljandas raamatus (Citadel) on Severian jõudnud rindepiirkonda, kus käib pidev sõda talle tuttavate maade Ühenduse ja põhjapoolse Ascia riigi vahel. Ta taaskohtub lõpuks Peleriinide orduga ja viib ühe ülesande lõpuni, misjärel liitub ta Ühenduse poolel võitlevate palgasõdurite grupiga. Pärast ühte lahingut aga taaskohtub ta Ühenduse valitseja Autarkiga, keda ta esmakordselt teises raamatus näinud oli...
 
Selle kogumiku hindamine oli minu jaoks ehk veidi lihtsam kui esimest kahte raamatut koondava köite oma. Tugevused on siin jätkuvalt samad: põhjalik maailmaloome, nauditav arhailine sõnavara, taju ja tähenduse paljud erinevad tasemed tekstis. Teisest küljest aga kadus mul lugejana selle kõige sügavamates keermetes teinekord jälle järg ning tekstist sai lihtsalt "jutt täis hälinat ja raevu".
 
Ma tahaks küll eraldi esile tõsta kolmandat raamatut (Sword), sest selles laskub Wolfe puhtasse õudusesse. Oma ohvrite olemusi endas säilitava koletise alzabo kontseptsioon kannab näiteks mingit erilist assimilatsiooni-jubedust. Kahepäine surnust tõusnud imperaator Typhon on peategelase kiusajana nagu evangeeliumi-kuradi kuju. Lõpuks veel hull teadlane oma lossis - pööre, mis tuli mulle täiesti ootamatult.
 
Neljas raamat (Citadel) oli jällegi minu jaoks tagasiminek. Parim osa selles oli lugude jutustamine sõjaväe laatsaretis (Ascia sõdur nimega Lojaalne Seitsmeteistkümne Grupile ja eriti tema jutustus olid täiesti geniaalsed). Sõjakirjeldused olid aga tuimad ning aeglaselt end lahti keriv lõpplahendus oli tegelikult juba üsna pikalt ja nähtavalt varem ette vihjatud (kuigi skaalalt oli see muljetavaldav).
 
Tervikuna tahaks muidugi põhimõtteliselt kiita tetraloogiat kui tervikut. On põnev, kuidas esimene raamat alustab fantaasiana, teine raamat muutub mingiks kafkalikuks painajaks, kolmas on koletistest pungil õudus ja neljas lõpetab tegelikult puhta SF nootidega. Kui lisada sellele autori vaieldamatu sõnameisterlikkus, siis ei vaidle ma kindlasti vastu neile, kes seda nelikut ulmekirjanduses omamoodi monumendiks peavad.
 
Minu enda jaoks oli kõike seda arvestades kogu sellel teekonnal siiski kuristikke tippudest rohkem. Nii veider kui see ka poleks, soovitaks ma huvilistel esimesena lugeda just kolmandat raamatut (Sword), sest siin paneb autor välja minu arvates parima tasakaalu. Kui see tundub geniaalne, siis võib kohe minna tagasi esimese raamatu juurde. Kui see aga vastu hakkab, pole vaja pingutada.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Earth Abides on postapokalüptiline ulmelugu. Peategelane, geoloogia üliõpilane Isherwood Williams (hüüdnimega Ish) töötab ühel kevadel üksinda Sierra Nevada eraldatud mägionnis, et oma lõputöö jaoks andmeid koguda. Välitöödel hammustab teda aga lõgismadu ning ta jääb pikaks ajaks voodisse põdema. Kui ta ükskord jälle terveneb, ei ole tal enam kui kuu aega tsivilisatsiooniga kokkupuudet olnud.
 
Lähimasse külasse sõites näeb Ish, et see on inimtühi. Ta sõidab edasi linna ja ka see on elutu. Viimaseid laialipillatud lendlehti lugedes saab ta aru, et maailma on tabanud ülimalt nakkav ja uskumatult surmav viirus, mis on välgukiirusel minema pühkinud kuni 99,9% inimkonnast. Kiiresti paneb ta kokku varustuse ning sõidab matkaautoga Ühendriikidele ringi peale tegema, et näha, mis veel üldse järel on...
 
Ma pean ütlema, et tegemist on igal juhul märkimisväärse teosega. Kui Stephen Kingi "The Stand" on ilmselt kuulsaim pandeemia-maailmalõpu romaan, siis see siin on haarde poolest kohati hämmastavalt sarnane (hiljem vaatasin, et King on ise kinnitanud siit mõjutuste saamist). Erinevalt aga Kingi teose õuduse ja religioosse müstitsismi teemadest on see raamat siin kirjutatud professori ja akadeemiku poolt, mida on lugedes ka selgelt näha.
 
Üks aspekt on usk ühiskonna headusesse. Peategelane avastab, et rahvas on hukkunud ühiselt võideldes - pole olnud märkimisväärset hulka rüüstamisi, tapmisi ega muid hirmutegusid. Surnuidki on viimase hetkeni koristatud ja maetud, laibakuhjasid on näha vaid haiglate juures, mis langesid selles lahingus viimastena. Kuna enamus hilisemast apokalüpsise-kirjandusest on palju nihilistlikum, oli tegemist väga värskendava lähenemisega.
 
Teine on see, et autorit huvitavad (vahest ajaloolase-tausta tõttu) karakteritest rohkem suured taustateemad. Kui kiiresti surevad kodu- ja kariloomad? Mis liikidel õnnestub taasmetsistuda? Millised populatsiooniplahvatused (ja kollapsid) toimuvad muude loomade hulgas maailmas, kui inimene hetkega kaob? Ning lõpuks - mis saab ellujäänud inimestest ja tsivilisatsioonist laiemalt?
 
Eriti just viimase küsimuse juures tuleb ilmsiks autori läbinägelikkus. Meie tsivilisatsioon on sündinud lõputust valikute jadast, kuid iga valikuga kasvab ka nõudmiste hulk, mida see inimestele esitab. Populaarteaduslike raamatute autor Jared Diamond on välja toonud, et küttide-korilaste ühiskonnad on hämmastavalt stabiilsed, võides püsida pea muutumatuna kümneid tuhandeid aastaid. Ja milleks neile kirjutamine või arvutamine?
 
See ongi peategelase jaoks keskne konflikt, mille ta surnud tööstustsivilisatsiooni kõrgelt haritud liikmena läbi peab tegema. Tõde on, et inimesi tõukab ainult vajadus ning lapsed ei kuula täiskasvanuks saades reeglina enam oma vanemaid, ammugi siis vanavanemaid. Kui ta seda lõpuks mõistab, õnnestub tal lõpuks rahu leida (ning välja mõelda ka midagi, mida ta siiski saab edasi anda).
 
Kui välja tuua ka midagi negatiivset, siis on kirjutise enda stiilis kohati tunda kuiva akadeemilisust, mis ei ulatu selle iluni, mida ilukirjanduselt ootaks. Samuti jääb suurele pildile antud tähelepanu kõrvalt napiks tegelastele määratud leheruum - peategelane Ish on ainuke päris karakter, kogu tema ümber hiljem kogunenud seltskond on pigem visandlik. Teose suurema väärtuse kõrval on need siiski pigem väikesed vead.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Sarah Canary on piiripealne ulmelugu. Tegevus toimub Ühendriikide läänerannikul aastal 1873 ning läheb käima, kui Northern Pacific raudteed ehitavate Hiina tööliste laagrisse saabub ühel kibekülmal öösel veider valge naine. Tema kingad ja kleit on kallid, kuid ta on igasugustest inimasustustest kaugel ja räägib arusaamatut keelt.
 
Noor tööline Chin Ah Kin tunneb, et tegemist võib olla vaimolendiga Hiina mütoloogiast ning läheb temaga kaasa. Nii algab kummaline teekond Spokane ja Seattle kaudu San Franciscosse, kus nendega liituvad ka hullumajast põgenenud BJ ja ringirändav sufražett Adelaide Dixon - kuid neid jälitab Kodusõja veteran ja friikide väljanäitusega raha teeniv Harold...
 
Ma ütleks, et eelkõige ongi see lugu unenäoline teekond täis kummalisi juhtumisi. Tegemist pole küll päris Dorothy teekonnaga võlur Ozi juurde, sest toimub see ikkagi ajaloolisel taustal ja midagi eriti erakordset ei juhtu. Unenäolise efekti annab siin pigem vaatepunkti nihutamine koos mõningase sellest tuleneva musta huumoriga.
 
Nimelt on kogu peamine seltskond kokku tulnud ühiskonna äärtelt (hiinlane, lihtsameelne ja naisõiguslane), ning nad peavad orienteeruma õhkkonnas, mis on erinevatel viisidel ühe või enama vastu neist vaenulik. Kummalisel naisel, kelle lihtsameelne BJ ristib Kanaarilind Sarah'ks, aga näib puuduvat igasugune mõtestatud side reaalsusega, mis raskendab asjaolusid veelgi.
 
Samas, kui autori idee on olnud märkimisväärne, jätab teostus minu arvates kõvasti soovida. Enamus loost liigub praktiliselt teosammul ning midagi eriti köitvat tegelastega ei toimu. See ongi muidugi olnud autori valik - aga mulle meeldiks sellise mõtte juures näha pigem vonnegutiliku satiirivindi kõvemat peale keeramist.
 
Minu jaoks hoidis mingit lugemishuvi siin üleval ainult põhjalik ja detailne ajalootaust. Samas tuletas see meelde näiteks Isabel Allende raamatut "Fortuna tütar", kus oli palju sarnaseid elemente (osaliselt aeg ja koht Läänerannikul, perspektiivid Tšiili naiselt ja Hiina mehelt), aga lisaks sellele oli ka kandev lugu olemas.
 
Kanaarilind Sarah' müsteerium on tegelikult täiesti arusaadavalt hiinlase Chini lõpukirjutisega kokku võetud ning autori mõte ja eesmärk on üsna selged. Lõpptulemust ei julge ma siiski soovitada muu kui ainult ajaloolise tausta poolest ning ainult neile, keda see spetsiifiline element huvitada võiks.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

The Gods Themselves on teaduse-ulmelugu, mis on jagatud kolme üsna erinevasse ossa. Kõigi kolme osa keskseks teemaks on tsivilisatsioonide energiavajadus ning selle tagajärjed. Näiteks, kui ühe teadlase lauale satub element, mis saab pärit olla vaid teisest universumist, tõotab see kogu maailmale lõputult puhast energiat.
 
Paarkümmend aastat hiljem ongi paralleeluniversumiga mateeriat vahetavad "elektronpumbad" kõik energiaprobleemid lahendanud. Kui aga teadlane Peter Lamont hakkab asja lähemalt uurima, siis tundub talle, et selline tegevus võib muuta meie universumi füüsikaseadusi arvatavast kiiremini ning panna Päikese plahvatama juba loetud aastakümnete pärast...
 
Teine lugu toimub paralleeluniversumis, kus füüsikaseadused on teistsugused ning tähed seetõttu väikesed ja juba suremas. Planeedil, millel elavad kahte sorti olendid ("pehmed", kolmest indiviidist koosnevad energiapõhised ja "kõvad", üksikud mateeriapõhised) on viimases hädas leitud viis energia saamiseks (nende jaoks) paralleeluniversumist...
 
Kolmas lugu toimub esimesest veidi hiljem Kuu peal. Maa elanikkond on elektronpumpade tõttu laisaks muutunud ning teadlaste avangard koguneb pigem Kuule. Nende seas on ka teadlane Benjamin Denison, kes on teadlik Lamonti teooriast elektronpumpade ohu kohta ning loodab leida nii selle tõestust kui ka mingit võimalust ohu kõrvaldamiseks...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli täiesti mõnusa looga. Kuigi läbiva teema alltekst oli üsna sünge ning ka hetkel täiesti relevantne (tsivilisatsioonil on vaja püsivat energiaallikat ja põrgusse kõik võimalikud tagajärjed), on Asimovi lugudes ikka mingi loomuomane sisemine helgus ja optimism, kõigutamatu usk mõistuse võidutsemisse.
 
Kõige rohkem meenutas "klassikalist Asimovi" esimene lugu - teadlased laborites ja konverentsidel, seletamas, vaidlemas, intriigitsemas. Teine lugu oli sellega võrreldes hoopis teistsugune, teise universumi energiaolendite kolmiksuhetes oli näha mõjutusi ulmekirjanduse "uuest lainest". Kolmas, vabameelse Kuu-ühiskonna lugu oli jälle nagu laenanud mõtteid Robert A. Heinleini teosest "Kuu on karm armuke".
 
Keskmine, paralleeluniversumi lugu oligi vahest kõige nõrgemalt muuga seotud. Energiateema ja sellega seotud ükskõiksus tagajärgede vastu jooksis küll selgelt läbi (paralleeluniversumi plahvatamise võimalust nähakse paremana sellest, kui energiapumpamine lõpetada), aga kogu see kolmiksuhete osa sai ebaproportsionaalselt palju tähelepanu sisulise kõrvalteema kohta.
 
Kui laiemalt võtta, siis Asimovi-huvilistele on see teos põneval kohal tema peamise (1950ndad) ja hilise (1980ndad) loomeperioodi vahel. Kuigi ma ise pean esimest perioodi selgelt määravaks ja teist pigem nõrgaks, on siin "klassikalist Asimovi" täiesti äratuntavalt ning kõik uued mõjutused on vähemalt huvitavad. Ning põhiteema energiast on oma realismis ehk ajatum kui miski muu.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Inverted World on eksistentsialistlik ulmelugu. Loo peategelaseks on Helward, noormees Maailma-nimelisest linnast, mida haldab hulk gilde. Enamus linnaelanikke veedab kogu oma elu linna sees ning väljapoole lähevad ainult vastavaid töid tegevate gildide liikmed.
 
Kuna Helwardi isa on Maamõõtjate gildist, võetakse ka tema õpipoisiks. See tähendab, et ta peab töötama mõnda aega kõigi tähtsamate väljaspool käivate gildide juures. Juba esimesel päeval, kui ta Rööpaseadjate juurde tööle läheb, näeb ta seda, et päike taevas tundub olevat täiesti vale kujuga.
 
Nagu Helward teada saab, seisab kogu Maailma-linn rööbastel, mida võetakse lõputult linna tagant lahti ja seatakse ette, linna samas tohutute vintsidega edasi tõmmates. See on vajalik, et püsida võimalikult lähedal pidevalt edasi liikuvale optimaalpunktile (aga miks, seda talle ei seletata).
 
Pärast pikka tööd erinevate gildide juures saab Helward viimase ülesande enne gildiliikmeks saamist - ta peab linna läbitud teed mööda tagasi eskortima kolm naist. Sellel teekonnal saab ta lõpuks teada hirmsa tõe, miks linn igavesti liikuma peab ja milline on maailm, kus nad paiknevad...
 
Selle raamatu lugemine oli huvitav kogemus. Stiili poolest oli lugu asimovlikult lihtne ja sirgjooneline, mis tundus huvitav valik "Uue laine" hulka kuuluva teose kohta, aga see võis olla autori valik linna ümbritseva jäätmaa ängistuse-tunde rõhutamiseks.
 
Tore oli see, et alguses võib see lugu tunduda olevat petlikult lähedal YA-düstoopia tüüpi asjale. On valitsev gildisüsteem, mis hoiab saladusi, on noor peategelane ja tema noor südamedaam, kellest eriti viimasel on tugevaid kahtlusi asja mõistlikkuse osas.
 
Umbes poole teose peal tõmbab autor sellel kõigel geniaalselt vaiba alt (kuigi vahest kui ma oleks matemaatik, oleks ma asjast aru saanud juba siis, kui peategelane esimest korda päikest näeb). Linna olukord tuleb lihtsalt võitlusest kõige armutuma jõuga universumis - loodusseadustega.
 
Lõppu aga on autor pannud veel ühe pöörde. Selles... pettusin ma paraku, kuna see ei haakunud kõigi varem toodud faktidega ja lisaks jättis natuke kunstliku mulje. Võrdleksin seda John Crowley "The Deep" lõpuga, kus eelnev lugu oli rohkem logisev aga pööre suurepärane - siin on see täpselt vastupidi. Naljakal kombel teose pealkirjale vastavalt.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles