Kasutajainfo

Koidu V. G. Ferreira

Teosed

· Koidu V. G. Ferreira ·

Domineeriv värv: Tumepunane

(romaan aastast 2017)

Hinne
Hindajaid
0
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (1)


Jutt käib kogu sarja kohta.

Tsiteerin algul iseennast “Lugemise väljakutse” Facebooki grupist: “Minu jaoks on domineerivate värvide seeria puhul huvitav kõrvalt vaadata (pole lugenud), kuidas ulmehuviliste kokkusaamiskohas BAASis pole isegi seda autorit kirjas, rääkimata raamatutest, rääkimata raamatute arvustamisest. Samal ajal siin grupis on (üsna eranditult naiste poolt) seda sarja taevani kiidetud, vist pole ühtegi karvustavat juttu kohanud. Muidugi pole ma ilmselgelt kõiki jutustusi läbi lugenud.

 

Igaljuhul olen mõlgutanud mõtet, et äkki võiks lugeda.”

Tegemist on eesti kirjanikuga, kes elab Prantsusmaal, domineerivad värvid on autori debüüt.

Peale seda oli veel natuke mõttetööd ning otsustasingi tellida sarja esimese raamatu ära. Ülejäänud tulid ka varsti riburada mööda järgi kuna lugemine sujus mõnusalt, raamatud keerasid ise enda lehti. Sihtgrupiks on ilmselt teismelised tüdrukud, seega sobisin lugejana imehästi . Nali naljaks, ma loen hea meelega erinevat kirjandust, väärt lugemine on väärt lugemine, olenemata sellest, kes mingitsorti raamatut enim loevad.

Tegevus toimub tulevikus, peategelaseks on kohe-kohe täiskasvanuks saav tüdruk Cordevia. Mitu tuhat aastat on möödunud praegusest hetkest ning inimkond on ise endale augu kaevanud. Loodus on ära rikutud, osoonikiht kadunud ning inimesed elavad maa-alustes baasides. Baasidest välja minnakse harva sest karm päikesekiirgus tapab kaitsetu inimese kiirelt, elu baasides ning inimsuhted on üsna rangelt ära reglementeeritud - süüakse tehistoitu, meeste-naiste vahelised suhted on minimaalsed, sisuliselt ongi alles jäänud vaid tehniline pool soo jätkamise eesmärgil.

Kogu sellesse maailma maandub ühel hetkel aga jalustrabava väljanägemisega noormees nimega Clay, kes ajab laksust kõigil tüdrukutel pead sassi. Mis on ise-enesest omamoodi huvitav-küsitav sest kui on pikka aega ehitatud ühiskonda üles nii, et tunnetel pole väga kohta siis kuidas äkki võõras poiss ürgsed instinktid nii võimsalt käima tõmbab? Aga see selleks, raamatu loetavuse ja atraktiivsuse jaoks töötab see võte vägagi hästi, suur osa raamatust ongi seotud erinevate tunnete mänguga. Kas ikka poiss minust hoolib, miks ta nüüd küll mu õega räägib, oh millise kuuma pilguga ta võõrast tüdrukut puurib!

Edasi läheb kogu sündmustik keerulisemaks, tulevad mängu paralleelmaailmad, erinevad inimvormid (kellest kõik ei olegi täitsa inimesed), mitmeid uudseid loomi, taimi, omaette poliitika ja traditsioonid mis paralleelmaailmas toimivad. Algul see hetkeks kas just ehmatab aga korraks löövad lained üle pea küll. Aga see läheb kiirelt mööda kuna raamatutes on suurem rõhk siiski tegelaste vahel toimuval ning kogu ökosüsteem on taustaks. Esimese raamatu esimene pool kipub üsna paigal tammuma maailmaloome poolest. St natuke muidugi kogu aeg avaneb jälle midagi aga just poole peal on pööre, mis kogu värki märksa põnevamaks muudab. Sama on tegelikult läbivalt kõigi raamatutega - kui otsida põnevat tegevust nö. “klassikalise ulmeka” mõttes siis seda on pigem vähem. Täpsemalt - on erinevaid vooluseid, rõhk on pigem tunnete-maailmal.

Kui veel rääkida “kohtumisest tundmatuga” siis raamatus on muuhulgas situatsioon kus inimtüdruk kohtub võõramaalasega, kujumuutjaga. Ehk siis noor naine armub ära võõramaalasesse - eks on neid lugusid ju küll kui eesti naised väljamaal endale armastuse leiavad ning pesa sisse seavad. See on üks paljudest kohtadest kus autor räägib tegelikult igapäevaelust läbi ulmeprisma.

Raamatutes on palju nn. “tundlemist”, ei jää puutumata ka keerulisemad teemad nagu näiteks sunnitud rasedus, vägistamine või abort. Üldse tasub arvestada, et kõik need neli raamatut on ikkagi kantud armuteemadest ning sugutungist. Vorm on teostel ulmeline, selle kihi alt paljastub naistekas mis naistekas - mis seletab ka seda kuidas “Lugemise väljakutse” grupis on sarja tutvustanud seni eranditult... naised. Tähendab, mu kirjatoon on kohati justkui natuke irooniline või rappiv, samal ajal alguses kirjutasin, et raamatute lugemise sujus mõnusalt. Kõlab natuke vastuoluliselt aga tegelikult täpselt nii oligi - raamatutes on nokitavaid kohti kuid see ei sega lugemist. Lugesin isegi sarja läbi järjest paari nädalaga, raamatud imesid endasse küll. Väljend “naistekas” on mu silmis teenimatult negatiivse alatooniga, enda jaoks on see lihtsalt üks kirjanduse vormidest, kus siis on teemad, mis üldiselt kipuvad naistele sutsu rohkem huvi pakkuma. Mis ei tähendaks, et ei võiks huvi pakkuda meestele. Näiteks laste (eriti Alricku) osa on väga sümpaatne ja kiskus kohati pisara silma.

Sari samaaegselt tegeleb ja ei tegele ka “suurte teemadega”. Kuna kõik toimub mina-vormis siis avaneb maailm läbi üksikindiviidi prisma ning tema jaoks on peamiselt ikkagi tähtsad laps(ed) ja kaasa(d), tegevus keerleb ümber inimsuhete. Eks taustal toimub vahel ka maailmu hõlmavaid sündmusi, on ohvriterohkeid konflikte ja paleepöördeid. Suurem rõhk on aga ikkagi Cordevia elul, enamasti on juttu tunnetest.

Kui esimene raamat on selline, kus ulmelist osa ikka jagub ning paljud mõtted on uudsed siis maailmaloome mõttes järgmised edasi ei arene. Edasi on rõhk kostüümidraamal ja võimuvõitlusel, täpsemalt on väga palju arutlemist ning kogu jutt kipub käima selle üle, et kuidas alfaisast kukutada, kuidas käib sigimine, kes kellega paari heidab, kuidas parima kombinatsiooniga maailma valitseda. Kuna erinevad tegelased ning maailmad on… erinevad siis läheb pidevalt palju auru pideva selgitamise peale. Põhimõtteliselt liigubki raamat mingi edasi sisuliselt reaalajas, kus endal kippuski tähelepanu hajuma ja lugemine vahepeal diagonaali minema. Sest mingi piirini on on see kõik huvitav aga väga pikalt ei jaksa süveneda. ellist osa oli pigem vähe - aga oli.

Paljud tegelased on raamatutes pikka aega, algusest lõpuni aga ega nad kuidagi mitmemõõtmeliseks ei muutu. See on kusjuures täitsa huvitav fenomen, kuna lehekülgi on sarjal kokku natuke alla kahe tuhande ning personaaže esiplaanil pigem vähe siis jäävad nad kuidagi visandlikuks. Tihtipeale õnnestub autoritel läbi tegevuse karaktereid värvikamaks maalida aga domineerivate värvide sarjas on tulemus natuke kahvatu.

Kui rääkida raamatu tehnilisest poolest, kirjaviisist siis väljend “nullstiil” on ilmselt üsna korrektne. Ilusti ja korralikult kirjutatud, ilma väga erilise autoripoolse kiiksu või eripärata, normaalne ja igatepidi “okei” tulemus. Mis muide pole kindlasti halb, eriti kuna tegu on ju autori esimeste raamatutega. Keelekasutus on üldiselt mõistlik, samas kuna igasugused nimed on võõrapärased siis mingi hetk jäin esimese raamatu juures mõtlema, et kas loen nüüd algupärast raamatut või on tegu tõlkekirjandusega? Kuna ma olen viimase paari aasta jooksul mitmeid noortekaid lugenud siis see raamat siin oli kohati raskesti eristatav “nendest teistest” (isegi vahet pole, mis keeles algselt kirjutatuna). Eks kodumaine-värk on ikka sutsu sümpaatsem aga mis seal salata - domineerivate värvide raamatud ei eristu väga palju muust ingliskeelse taustaga massist. Kogu see tegevuse-põhisus, kus filosoofiline pool (sisuliselt) puudub, ei ole eriti mõtisklemist ega arutlemist vaid pidevalt jookseb järgmine sibin-sabin peale. Aga taas - tegu on debüüdiga, mu sõnad pole kuidagi halvustavad vaid vähemalt enda silmis objektiivsed-neutraalsed.

 

Samas kui pikemalt lugeda siis hakkab vaikselt ridade vahelt tekkima suurem-laiem maailm ning on tunda, et autoril on, mida ütelda. Tähendab, see kõlas kuidagi ülbelt nüüd… mõtlen seda, et raamatu tegelastel on selgelt oma suurem eesmärk ning kogu see kupatus liigub väga selgelt kindlas suunas. Et isegi kui pole jooksvalt mõttemõlgutamist siis pikas plaanis on tunda, et taustal on oma filosoofiline maailm. Ning see on sümpaatne.

Kui nüüd mõtelda sarja lõpu peale siis viimase raamatu viimases veerandis läheb ühel hetkel mõtteviis järsult märksa sügavamaks mis kogu varasema osa suuresti ümber mõtestab. Kas oleks võinud kogu raamat olla selline nagu lõpp? Ma isegi nii ei ütleks kuna erinevatel stiilidel on omad plussid ja miinused, erinevad lugejad hindavad erinevaid lähenemisviise. Kusjuures kui raamatu lõpp juba jutuks tuli siis minuarust oli see paganama hästi lahendatud.

Kujundus, kujundus on seerial äärmiselt ilus, eriti kuna sinna juurde käivad taktsammus kaasas samalaadsed järjehoidjad. Kohtasin end vahel ikka niisama raamatuid vaatamas, neid kõrvuti sättimas ning nõndasama imetlemas.

Tegemist on siis noortesarjaga, eks? See pole tingimata niisama lihtne sest on ju peategelasedki vanuseliselt kaheksteistkümnenda eluaasta kandis, kes noorem, kes vanem, kelle puhul on üldse keeruline ütelda, et palju ta nüüd inimaastates on. Tugev rõhk on järelkasvu-teemal ning erinevate inimsuhetel seega võib ju küsida, et kas on ikka “noortekas” kui juttu on rasedusest, abordist, korraldatud abielust ja muust sellisest? Samas millal siis veel nendel teemadel rääkida? Igaljuhul olgu see liigitus milline on, ma ise ütleks, et nagu hea raamatu puhul ikka siis sobib lugemiseks igas vanuses lugejale.

Algus on hästi käima läinud, ootan huviga mis autorilt veel tulemas on. Oskus kirjutada mõnusalt kulgevat raamatut on väga oluline, kui nüüd saaks ka miskeid põnevaid veidrusi juurde, tegelasi raamatulehtedel mitmemõõtmelisemaks ning lisada sügavamat, filosoofilisemat poolt siis oleks eriti äge. Ega praegune sari pole üldsegi paha, on kasvõi FB raamatukoide grupis näha kuidas inimesed loevad seda õhinaga ja kiidavad taevani. Mida enamat on autoril vaja kui rahulolevaid lugejaid?
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2020
september 2020
august 2020
juuli 2020
juuni 2020
mai 2020

Autorite sildid: