Müstiline lugu, mille võiks ulmesõrade seas levinud terminites märksõnastada sõnaga "ajaränd".
Tegevus toimub Eesti kirjandusele tähtsas majas, kus on musta laega saal, niisiis Tallinnas, Kirjanike Liidu majas. Ingrid jõuab hommikul tööle (küllap on silmas peetud Ingrid Velbaum-Staubi, kirjanike liidu büroo juhatajat). Ta ei usu oma silmi - saali lagi ei ole enam musta tooni, vaid vikerkaarevärvides. Kuidas on see võimalik? Eile oli lagi must, uks on lukus, pole jälgi ehitustöödest. Ta arvab, et näeb und. Tööle tuleb Hugo toimetusest (võib-olla Toomas Haug?), ka tema näeb sama. Oodatakse ära Mart (ilmselt Mart Siilmann, EKL-i haldusjuht). Keegi ei mõista toimunut... aga järgmisel päeval on kirjandusauhindade kätteandmine ja nii ei saa see lagi ometi jääda. Asja püüab selgitada Hugo, kes leiab Loomingu 1972. aasta numbrist Tuglase postuumse novelli, kus Eesti esikiranik Friedebert ja keegi Arthur (ilmselt Arthur Valdes, Tuglase loodud kirjanduslik müstifikatsioon) värvivad salaja mingi pleenumisaali musta lage. Igal juhul tellitakse nüüd kiirkorras värvijad, et vikerkaarelagi järgmiseks päevaks taas korda saada. Ootamatuste vältimiseks jääb Hugo koos koeraga saali, et taas mingit ootamatust ei tuleks. Öösel näib aga aeg peatuvat ja müstika jätkub...
Kas sel vikerkaarelael on ka mingeid seoseid selle sümboliga, mille tähistajaks vikerkaar on viimasel paarikümnel aastal saanud, ei tea. Kui keegi peab kusagil arvet Arthur Valdese teemal kirjutatud lugude kohta, siis selle võib kindlasti nimekirja lisada. Päris tore jutt - natuke põnevust, natuke leebet huumorit, võib-olla huvitavam kirjanduse siseringi inimestele.
Tegevus toimub Eesti kirjandusele tähtsas majas, kus on musta laega saal, niisiis Tallinnas, Kirjanike Liidu majas. Ingrid jõuab hommikul tööle (küllap on silmas peetud Ingrid Velbaum-Staubi, kirjanike liidu büroo juhatajat). Ta ei usu oma silmi - saali lagi ei ole enam musta tooni, vaid vikerkaarevärvides. Kuidas on see võimalik? Eile oli lagi must, uks on lukus, pole jälgi ehitustöödest. Ta arvab, et näeb und. Tööle tuleb Hugo toimetusest (võib-olla Toomas Haug?), ka tema näeb sama. Oodatakse ära Mart (ilmselt Mart Siilmann, EKL-i haldusjuht). Keegi ei mõista toimunut... aga järgmisel päeval on kirjandusauhindade kätteandmine ja nii ei saa see lagi ometi jääda. Asja püüab selgitada Hugo, kes leiab Loomingu 1972. aasta numbrist Tuglase postuumse novelli, kus Eesti esikiranik Friedebert ja keegi Arthur (ilmselt Arthur Valdes, Tuglase loodud kirjanduslik müstifikatsioon) värvivad salaja mingi pleenumisaali musta lage. Igal juhul tellitakse nüüd kiirkorras värvijad, et vikerkaarelagi järgmiseks päevaks taas korda saada. Ootamatuste vältimiseks jääb Hugo koos koeraga saali, et taas mingit ootamatust ei tuleks. Öösel näib aga aeg peatuvat ja müstika jätkub...
Kas sel vikerkaarelael on ka mingeid seoseid selle sümboliga, mille tähistajaks vikerkaar on viimasel paarikümnel aastal saanud, ei tea. Kui keegi peab kusagil arvet Arthur Valdese teemal kirjutatud lugude kohta, siis selle võib kindlasti nimekirja lisada. Päris tore jutt - natuke põnevust, natuke leebet huumorit, võib-olla huvitavam kirjanduse siseringi inimestele.