See on üks dramaatiline, traagiline ja pateetiline lugu, mis kannab vältimatult kirjutamise aja pitserit.
Loo algus on mõnevõrra koomiline. Tseilonil elanud noor mees saabub tagasi Inglismaale ja kogukond kahtlustab tema suures jõukuses midagi tumedat. Tseilonilt kaasa tulnud viletsas inglise keeles rääkivalt teenierpoisilt saadakse justkui teada, et Everard on tapnud väljamaal kellegi Anna O'Connori ja tolle mehe või isa ning saanud suure päranduse sel moel. Hiljem selgub küll, et see Ann O'Connor on anakonda.
Nafu Vikipeedia ütleb, kasutati sõna "anakonda" ammustel aegadel ka igasuguste muude suurte madude kohta, kes ohvri kägistasid. Seega võib anda andeks autori väite, et anakondad elavad ses loos Tseilonil. Aga üks neist madudest oli end sisse seadnud ühe valge farmeri kodu juures, õigemini künka otsas asuva väikese paviljoni juures. Elukas passis seal puu otsas, olles kogu aeg liikumises, sööstes ühe puu otsast teise otsa, viskudes kiirelt jooksva koera kallale ja käitudes üldse nii, nagu minu teada hiigelmaod ei käitu. Tema suuruse kohta annab märku asjaolu, et talle ette aetud veisekarjast võttis ta kinni juhtpulli, sättis selle pikuti vastu puutüve, pressis tolle siis puud toena kasutades kondipuruks ja neelas tervelt alla... Peale selle oli sel loomal veel selline räige hingeõhk, mis tappis ära suhteliselt hermeetilisse paviljoni varjunud täisjõus mehe. Ma ei oska arvata, kas autori teadmised zooloogiast olid nõrgad või kirjutas ta teadlikult sellise loodusseadustega vastuolus oleva loo. Igal juhul kohaliku tüübid ei avaldanud mao omaduste kohta mingisugust imestust. Loo sisu keerleb selle ümber, kuidas peremeest paviljonist ära päästa, kui madu seal kõrval passib.
Lugu on ilmunud gooti kirjanduse klassiku Matthew Gregory Lewise 4-köitelises kogumikus "Romantic Tales" (1808), aga siinkõneleja luges seda romantilist lühiromaani Peter Hainingu koostatud antoloogiast "Great British Tales of Terror" alapealkirjaga "Gothic Stories of Horror and Romance 1765-1840".
Loo algus on mõnevõrra koomiline. Tseilonil elanud noor mees saabub tagasi Inglismaale ja kogukond kahtlustab tema suures jõukuses midagi tumedat. Tseilonilt kaasa tulnud viletsas inglise keeles rääkivalt teenierpoisilt saadakse justkui teada, et Everard on tapnud väljamaal kellegi Anna O'Connori ja tolle mehe või isa ning saanud suure päranduse sel moel. Hiljem selgub küll, et see Ann O'Connor on anakonda.
Nafu Vikipeedia ütleb, kasutati sõna "anakonda" ammustel aegadel ka igasuguste muude suurte madude kohta, kes ohvri kägistasid. Seega võib anda andeks autori väite, et anakondad elavad ses loos Tseilonil. Aga üks neist madudest oli end sisse seadnud ühe valge farmeri kodu juures, õigemini künka otsas asuva väikese paviljoni juures. Elukas passis seal puu otsas, olles kogu aeg liikumises, sööstes ühe puu otsast teise otsa, viskudes kiirelt jooksva koera kallale ja käitudes üldse nii, nagu minu teada hiigelmaod ei käitu. Tema suuruse kohta annab märku asjaolu, et talle ette aetud veisekarjast võttis ta kinni juhtpulli, sättis selle pikuti vastu puutüve, pressis tolle siis puud toena kasutades kondipuruks ja neelas tervelt alla... Peale selle oli sel loomal veel selline räige hingeõhk, mis tappis ära suhteliselt hermeetilisse paviljoni varjunud täisjõus mehe. Ma ei oska arvata, kas autori teadmised zooloogiast olid nõrgad või kirjutas ta teadlikult sellise loodusseadustega vastuolus oleva loo. Igal juhul kohaliku tüübid ei avaldanud mao omaduste kohta mingisugust imestust. Loo sisu keerleb selle ümber, kuidas peremeest paviljonist ära päästa, kui madu seal kõrval passib.
Lugu on ilmunud gooti kirjanduse klassiku Matthew Gregory Lewise 4-köitelises kogumikus "Romantic Tales" (1808), aga siinkõneleja luges seda romantilist lühiromaani Peter Hainingu koostatud antoloogiast "Great British Tales of Terror" alapealkirjaga "Gothic Stories of Horror and Romance 1765-1840".