Kasutajainfo

Rein Savi

9.01.1941 -

Teosed

· Rein Savi ·

Ma olen imestusest tulvil

(romaan aastast 2019)

Hinne
Hindajaid
0
0
0
1
0
Keskmine hinne
2.0
Arvustused (1)
10.2019

Selle 300 lk paksuse romaani pealkirjas nimetatud imestusest on tulvil üks tulnukas - Kra -, kes on lugematute parsekite kauguselt saadetud meie planeeti ja siinseid elanikke jälgima. Galaktika Nõukogus on jõutud seisukohale, et maalased on viinud oma kodu hävingu äärele ja midagi tuleb ette võtta. Üliarenenud tsivilisatsioonis teadlasena töötav Kra tuunitakse inimesekujuliseks, tema teadvustki lihvitakse veidi maalase teadvuse sarnaseks. Tema ülesanne on jälgida inimesi ja edastada saadud informatsioon "üles". Sekkuda ega oma identiteeti avaldada üldiselt ei tohi.

 

Kra - võtnud nime Marek - saabub Eestisse, Tallinna ja asub tööle mingis firmas. Talle on loodud ka dokumentidega valetaust. Kral on lisaks muudele meeltele ja üleloomulikele oskustele (muutuda nähtamatuks, näha minevikku, hõljuda vaimkujul) võime lugeda inimeste mõtteid, kui ta neile küllalt lähedal on. Need mõtted on tekstis kursiivkirjas. Justkui tellimise peale mõtlevad kõik inimesed tema juuresolekul alati väga kompektselt ja sidusalt oma elu tõsistele probleemidele, mis lubab tulnukal teha kaugeleulatuvaid ja sisukaid järeldusi. Miskipärast mõtlevad kõik tema uuritud inimesed kuidagi vanainimeselikus kõnepruugis. Ka Kra ise - kui ei teaks, kes ta on - meenutab pigem vanainimest, kes vaatab elu kõrvalt ja mõtiskleb selle üle, kui hukas või nukker see elukorraldus on. Ühes kohas (lk 144) mõtiskleb Kra araablanna välimuse üle järgmiste sõnadgea: "Kuigi inimesed hakkavad juba harjuma selle idamaise look'iga, jah, nagu viimasel ajal on tavaks öelda." Kuna tulnukas on üsna hiljuti siia saabunud, siis "hiljutisust" saab tuvastada ikkagi autor, kelle kõrva kriibib noortepärane trendikas segakeel. Peategelast peaks olema nii sisu kui raamatu kaanepildi järgi aga küllalt noor mees.

 

Kui romaan algab tsitaatidega kliimamuutude katastroofilistest tagajärgedest, siis tagapool ei tundu sugugi mitte keskkonnaküsimused meie planeedi põhiprobleemid olevat. Ühist nimetust muredele on aga raske leida: hoolimatus, silmakirjalikkus, tervisehädad, materiaalsete väärtuste iha. Etteheited ei ole lahmivad, pigem leebed. Suurem osa etteheidetest näib liigituvat pigem eraelu valdkonda ja konkreetsest inimliigile omasest puudusest hoolimata näib olevat üks lahendus: isiku individuaalne muutumine, areng, vaimsete väärtuste ja Tõe leidmise tee, armastus ja hoolivus teiste inimeste vastu. Raamatu läbilugenu peab kindlasti aru saama ka seda, et maaelu (eriti kooskõlas looduse ja esivanemate tarkusega) on eelistatav linnaelule.

 

Lk 155: "Kui inimesed ometi mõistaksid, et nende tajudele avatud maailm, selle nähtav osa, on tegelikult nii piiratud ja moodustab kaduvväikese osa tegelikkusest, mis inimest ümbritseb! Milles ta ometi iga päev elab ja toimetab. Kui inimene hakkaks ükskord praktiliselt kasutama ajust nii vasakut kui ka paremat poolt! Et mõista, et aru saada, et tunnetada tõelist tervikpilti - tõde."

 

Need mõtted on pandud tulnuka pähe ja loomulikult ei tohi tolle mõtteid samastada autori omaga. Küllap on viga minus - ühe ajupoolega mõtlevas subjektis -, et ma kahtlustan just autorit pehmelt öeldes kõrges enesehinnangus, veendumuses, et tema on tõe leidnud, näeb tervikpilti ja mõtleb kahe ajupoolega. Üliarenenud, ideaalsest ja utopistlikust tsivilisatsioonist tulnud Kra pikk heietus on mulle ehk lihtsalt üle jõu.

 

Lk 194: "Ja peaksime kõik ühe eesmärgi poole püüdlema. Valguse, empaatia ja armastuse täiuse poole." Selliselt sõnastatud eesmärk ja eriti vahendid jäävad ikkagi ebamääraseks. Aga näib,et võtmesõnaks sellel teel näib olevat "energia" ja sellega seotud "vibratsioon". Need mõisted läbivad kogu romaani erinevates versioonides - energiapark, energiahelk, energiasülem, energialaam, energiatasand. Kombineeritult tõe, täiuse ja armastuse poole püüdlemisega on sellel romaanil juures väga tugev uusvaimsuse ehk New Age'i maik. Misjonärlik silmade avamise sõnum jumalatu religiooni raames.

 

Tuleb lisada, et "heietuse" kasutamine ei ole selle romaani puhul ülekohtune. Puudub selge lugu, loogiliselt seotud sündmuste jada (või kas või harud). Sündmusi on üldse väga vähe ja need vähesed ei ole kuidagi jõuliselt esil: eestlaste negatiivsetest emotsioonidest kogunenud energiapilve hävitamine soomaal, tulnuka kohtumine esoteerikasekti juhiga (kes Kra ebamaise päritolu ära tajub), peategelase kerge armumine maalannasse, teise tulnuka saabumine Maale. Kõik need sündmused lähevad kuidagi raugelt, leebelt, ebaoluliselt, ilma suurema kärata. Kõik tegelased jäävad pealiskaudseks ja episoodiliseks ning erilist hõrku miljööd, mis võiks rõmmu pakkuda, ei ole samuti tunda. Lõpus toob autor sisse ka enda isiku, kui tulnukal tekib soov Maal saadud kogemusi ja mõtteid inimkonnale edasi anda ja keegi inimene tuli selleks kirjapanejaks ju leida. Leidis Reinu...

 

Žannriulme sõpradele ei ole siin midagi pakkuda. Ilmselt oleks praktilisem, kui raamatupoodides paikneks see omakirjastuslik raamat nendel riiulitel, kust leiame materjali Ülimate Tõdede ja Universumi Põhiolemuse kohta - nii jõuab lihtsalt kiiremini sihtrühmani. Huvilisi kindlasti on - alles juunikuus ilmunud raamatukogueksemplaris on juba tehtud pliiatsiga mõningaid kriipsutusi või küsimärke olulistes sõnumitiinetes kohtades.  

Teksti loeti eesti keeles
x
Silver Sära
30.11.1969
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

"Maailma valitseja" ilmus Uudislehes järjejutuna, järgmisel aastal raamatuna. Seda serveeriti justkui tõlkeloona, tõlkijaks M. Moraine, aga tegelikult kirjutas selle Aleksander Sipelgas, Eesti/Soome/Vene kirjanik, tõlkija, aferist, nõukogude luuraja. Sipelgas on oma elulooliste andmete kohta ajanud igasugu jama, aga põhjaliku ja väga huvitava venekeelse ülevaate tema elust ja loomingust leiab järgmiselt aadressilt (koos viidetega eestikeelsetele allikatele lk 197-231): https://blogs.helsinki.fi/slavica-helsingiensia/files/2019/11/sh36.pdf.
 
Lugesin seda jutustust vahetult pärast J. Verne'i "Back Cupi" ja ei saanud märkamata jätta sarnasusi, kuigi Verne'i romaani tegevus toimub 19. sajandil ja Sipelga oma kusagil tulevikus - ühes kohas räägitakse võitlusest 21. sajandi kultuuri vastu, teises kohas mainitakse 26. sajandist pärit vaipa. Maailm on jagunenud Pan-Euroopa ja Pan-Aasia ühendusteks. Panaasialaste poolel on erinevast rahvustest kõrgetest tegelastest koosnev salaklubi "16", mis sisuliselt tegutseb terroristliku ühendusena. Nad võitlevad kõrgete väärtuste eest: võrdsus, maailmrahu, inimkonna vabastamine kapitalist jne. Seda klubi juhib varjunime all üks endine lord, kes nimetab enda ka Maailma Valitsejaks. Tema peamine baas asub kusagil kaljusaarel, kus andeka teadlase juhtimisel on valminud hulk tapvaid relvi: mürgid, masinad, "surmakiired" jne. Töös on ka kosmoselaev lennuks Marsile. Kõik see on vajalik maailmas nende arusaamadele vastava rahuriigi kehtestamiseks. Arvestades kauget tulevikku näib tehnika areng siiski küllalt vilets olevat. Tsitaati:  

"„Kus teie aega teate?“, küsis lendur imestusega.  

„Vaat´ kus mul kell asub,“ ütles Voicienne jalga põlvele tõstes.  

Ta tõstis püksisäärt vähekese ülespoole ja saapanina ovaali joonistuses läikisid violettnumbrid.  

„Mis pagana lugu see on? Hiilgavad sukad!“  hüüdis lendur Voicienne´i jala juure kummardudes.  

„Oo ei, noormees, kinganina all on kell, kuid ta hakkab hiilgama, kui ma vaat´ siia vajutan,“ vastas Voicienne ja kuuekaelust laiali lüües oli seal näha peenikeste juhede võrk, mis olid viinamarja kobarana kogutud.  

„Mis see on?  hüüdis Mac pilguga omapärase antennile kiindudes.  

„See on raadio vastvõtja, kolleega, kronomeeter ja „surmakiired“ - -  kõik ühel ajal,“ vastas Voicienne. „Ühe „16“ liikme leidus.“  

„Aga kuidas?“ küsis Mac kõrvale põigates.  

„Rinnal on mul antenn, detektor kaelas ja vaat´  “kiirte“ patarei,“  vastas Voicienne taskust lakiga kaetud silindrit võttes.  

„Kui ma selle batarei „antenniga“ ühendan, hakkab silinder kiiri välja saatma ja häda sellele, kes nende mõju sfääri satub. Küllalt on valgustada nägu ja teie, mu sõber, olete kadunud. Kiired tungivad teie südamesse läbi tuukri soomuse ja kuulide soomuskaitse.  Nagu näete, kannan ma oma rinnas ja kaelas surma ja aega, kui ka ühendust välisilmaga,“  lausus Voicienne ja ta sügavais silmis läikisid mingi iseäralikud uhkuse kiired."

 

16-klubi auks ja uhkuseks on Torpeedo-nimeline sõiduk, mis toimib nii allvelaevana, sõjalennukina kui ka maapinnal liikuva tankina.   Peategelaste hulka kuulub üks Inglismaa detektiiv, kes on palgatud 16-klubi asukohta ja kinnipüüdmist organiseerima. Paraku osutub tippvõmm üsna saamatuks, sest Maailmavalitseja püüab ta oma ulmelise tehnika ja kavaluse abil kohe kinni ja viib oma saarebaasi. 16-klubi püüab veenda paneurooplasi, et nende vastupanu on mõttetu, demonstreerides sõjalist üleolekut. Näiteks uinutatakse mürkgaasiga Pariisi elanikud tunniks ajaks. Mürkgaasid on ses raamatus üldse tähtsal kohal. Ent ka vigastatud sõjalennuki kinnipüüdmine suure võrguga on selle kauge tuleviku üks tehnikaimesid. Siiski puhkeb suur maailmasõda, kus loo sesukohalt ebatõenäolise tulemusena võidab Pan-Aasia ühendus eesotsas Maailmavalitsejaga. Üks lühike veider armastuslugu on ka loo lõppu põimitud.

 

Ausalt öeldes ei saanud ma aru, kas autoril on oma positsioon ka selles suures sõjas või mitte, ja kui, siis milline. Justkui püütakse näidata, et terrori ja sõjaga rahuriiki kehtestada on ebaõige, samas lähevad paljud vastupanijad terrori pooleele üle, ja mitte ainult allaandmise märgiks.

 

"Maailma valitseja" on silmatorkavalt abitu lugu, ka keeleliselt konarlik ja vigadega (kuigi palju vigu võib olla tekkinud gooti šriftis teksti konverteerimisel arvutiformaati), üldse üsna jabur. Huvi võib see pakkuda pigem kurioosumina. Mõnikord on kirjandusteos nii halb, et tundub lausa hea (lõbus). Aga see siin on siiski nii halb, et... ongi halb.

 

Teksti leiame siit: http://elukulg1.blogspot.com/2017/03/maailma-valitseja.html

Teksti loeti eesti keeles

John Urban Nicolsoni kohta ei ole palju andmeid. Ta on avaldanus 4 või 5 luulekogu ja tõlkinud Francois Villoni kogutud teosed. "Fingers of Fear" oli tema ainuke proosateos. Selle kordustrüki lühikeses eessõnas on öeldud surmatunnistusele viidates, et ta suri tromboosi ja töötas enne surma laojuhatajana (manager of a storage warehouse).
 
"Hirmu sõrmed" liigitub ulme vanimaisse ja hinnatuimasse alamžanri ja vale pole väita, et tegu on gooti stiilis romaaniga. Noormapoolsel mehel - Seldenil - on rasked ajad. On 1930-ndate majanduskriis USAs, tal on taskus vaid 68 senti ja hiljuti on naine ta maha jätnud. Seetõttu tuleb taeva kingutusena ühe tuttava mehe ettepanek tööotsaks - ta peaks kirjutama ülevaate Ühendriikide vanemast kirjandusest, sest selle valmimine on seotud tema tuttava 100 000 dollari suuruse pärandi kättesaamisega. Selline imelik soov testamendis. Tuttav viib ta oma maahäärberisse, kus elavad tuttava õde (kes on häärberi perenaine), tädi, abikaasa, teener oma naisega ja õues 12 poolmetsikut koera. Peale selle mainib tuttav, et legendi kohaselt elab majas kummitus või koguni kaks. Kummitustest räägivad või vihjavad Seldenile ka maja asukad.
 
Kuna peategelane pole kirjandusteadlane, ei tule kirjandusülevaatest midagi välja. Küll satub aga mees kohe alguses üleloomulike juhtumiste, süngete perekonnasaladuste ja romantiliste tunnete virrvarri. See on ülikeerulise süžeega müsteerium, kus põimuvad majas varem toimunud mõrvad, kõrgemast klassist perekonna auküsimused, rahaahnus, kättemaksuhimu, intriigid ja juriidilised küsimused. Salakäikudega läbi pikitud häärberis asub Selden lahendama müsteeriume ja sadadele küsimustele on raske vastuseid leida - miski pole see, millena see alguses või ka hiljem tundub. Maja elanikud näivad olevat nakatunud verejanusse (mida autor nimetab lükantroopiaks), mille avaldumist tuleb tõsiselt karta. Segadust tekitavad majaperenaise vaimuhaige kaksikõde ja majja ootamatult saabuv peategelase eksabikaasa. Kummituste küsimus näib vahepeal lahenevat ratsionaalsete seletustega, aga nagu öeldud - miski pole see, millena see esialgu välja paistab.
 
Üldiselt meenutab romaan väga keerulise sündmustikuga krimkat, kus tegelaste nimede ja omavaheliste suhete meeles pidamiseks tuleks teha skeem või märkmeid. Sümpaatne on peategalse põhjalik mõtteline arutelu igasuguste lahendusvariantide üle, mis tavaliselt üleloomuliku elemendiga teostes lahjaks jääb. Neli miinus.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt liigitub lõdvalt Cthulhu Mythosesse, sellesse ulmekirjanduse kesksesse paradigmasse, diskursusesse ja narratiivi. Lähtepunktiks on Lovecrafti jutt "Music of Erich Zann". On umbes aasta 1970. Noor maatüdruk tuleb ilma kindla plaanita elama San Franciscosse. Esimene kuu narko/hipikommuunis on tema jaoks liiga palju ja kui üks kummaline vanamees pakub talle tasuta elukohta ühe tühja maja katusekambris, võtab ta selle vastu. Vanamehel on tingimus, et iga nädal konkreetseks kaheks tunniks peab korter olema tema päralt ja tüdruk ei tohi sinna tulla. Pööningukambri aknast välja vaadates hakkab piiga aga nägema mingisugust teist maailma - justkui ümbritseks teda vesi koos sadamas seisvate laevadega. Otsekui veepiir oleks nihkunud tegelikkusest palju lähemale. Linna ajalugu uurides näib, et aken näitab mingit varasemat perioodi San Francisco minevikust. Ühel õhtul satub ta lubamatul ajal oma korterisse, kus tema vanamees kurvalt viiulit mängib. Mõnevõrra saame siis selgust, miks see kõik nii pidi olema. Loos näib olevat ka teatav õpetlik-hoiatav iva maalt linna tulevatele noortele, sest paralleelselt näeme veel selle tüdruku sõbranna lugu, kes otsustab kodukohta tagasi pöörduda ja kelle elu kulgeb pärast seda õnnelikult ja raugelt.
 
Jutt on ilmunud antoloogias "Dreaming" (Pegasus Books 2018), mis kuulub antoloogiasarja "The Lovecraft Squad".
Teksti loeti inglise keeles

Tsirkuseetendus. Vaatajate hulgas istuv vürstinna tahaks näha midagi verist, vana gladiaatorite ja loomade võitluse srnast. Ta laseb tsirkuse diretorile maksta hiigelsumma, et too paneks ühe trupi poisi lõvidega ühte puuri. Süümepiinadega võideldes mees teebki seda. Ent lõvid muutuvad korraga jehoovatunnistajate idüllmaailma sarnasteks heasüdamlikeks loomakesteks, kes löövad poisile vaid nurru. Surm ei jää siiski tulemata, sest järgmise numbri ajal, kui poiss peab välja lendama mürsuna suurtükikahurist, nooruk hukkub. Puurist välja pääsenud lõvid asuvad surnukeha juurde kaitsesse/auvalvesse ja tekkinud segaduses tervenduvad imeliselt üks kurt ja üks lombak pealtvaataja. Loost jääb meelde ilmselt vaid kahjutunne õnnetu poisi saatuse suhtes.
 
Ilmetu lugu on eesti keeles ilmunud Stenbocki õhukeses jutukogus "Hingelaps ja teisi jutte" (Ulmus Domini, 2020), mida raamatupoodides miskipärast ei müüda. Ulmehuvilise ei paku see raamat ka erilist huvi, teine kerge ulmekahtlusega jutt on seal "Skapulaari lugu". Mulle näib loetud Stenbocki juttude põhjal, et tegu oli küllalt viletsa kirjanikuga.
Teksti loeti eesti keeles

Piibelehe nime all kirjutas ajakirjanik ja näitejuht Harald Vellner. Temast on ka Vikipeedias väike artikkel. "Luupainaja" ilmus ajalehes Vaba Maa järjejutuna ja kui keegi näeb seda raamatu kujul (nagu mina), siis on tegu kokkuköidetud väljalõigetega sellest lehest.
 
"Luupainaja" tegevus toimub 1930-ndate Tallinnas ja lühidalt öelduna on see üks versioon hinge kuradile müümisest. Peategelane on seltskonnategelane ja kõrtsilõvi Tõnis Jauram, kes aga ei saa majanduskriisi tingimustes hiilata suure sissetulekuga. Ühel uusaastaööl ilmub restorani tema seltskonda keegi võõras nimega Kickbrook, kes teeb kõigile kõvasti välja serveerin end Austraaliast saabunud ärimehena. Keskööl toimuva rituaalse ja veidra õnnevalamise käigus ütleb Jauram valed sõnad ja müüb seeläbi end kuradile, saamata sellest ise arugi. Lugeja saab aga kergesti aru, kes see võõras ärimees on. Kickbrook sokutab Jauramile kaela oma väidetava vennatütre ja võtab Jaurami tankistiks enda loodud firmadesse. Ta kannab majanduskriisi ja võlgades panka miljoneid, mis esialgu rõõmustab kõiki. Aga pikapeale haarab Kickbrooki/Jaurami firma endale üha teisi valdkondi, suretades välja muude ärimeeste ärid. Jauram ei tea, kust need miljonid tulevad, ega tunne ka huvi. Inimeseks kehastunud saatan ostab Toompeale suure häärberi, kus küll väidetavalt kummitab, aga Jauram on oma rikka eluga rahul. Pikapeale aga hakkavad asjad muutuma ja mitmete müstiliste sündmuste järel mehe silmad avanevad. Et ta hing on aga müüdud, ei ole tal oma kurva ja traagilise saatuse eest pääsu.
 
"Luupainaja" on selline "lihtsale" lugejale mõeldud lugu, kuigi lugeda oli seda misikpärast lõbus. Tekst on gooti kirjas, võib-olla on see mõnele raske. Teksti jagub 124 leheküljele ja on arvestatav võimalus, et väikese formaadi tõttu on see lühiromaani mahtu. Minu teada Harald Vellner rohkem ilukirjandust ei avaldanud.
Teksti loeti eesti keeles

Ma olen eelnevatest arvustajatest nõus pigem Kenkmanni, mitte Musta Kassi suhtumisega. See on ühtlaselt tugev kogu, kuigi ükski konkreetne jutt mind vaimustusse ei viinud. Kõik lood on väga erinevad ja see, mida MK mainib - "suurema osa lugude ülesehitus on sarnane" - jäi mulle esialgu arusaamatuks, aga lugusid üle vaadates sain siiski pihta. Ent süžeede ja žanride mitmekesisus varjab selle ära (kui seda üldse miinuseks pidada). Minu mulje järgi autori fantaasia lendab piisavalt originaalselt ja seda toetab intelligentne keelekasutus. "Pasir Hijau saare saladus" meeldis mulle enim ja "Katkise torni saladus" üldse mitte. Autor on avaldanud jutte juba üle 20 aasta ja et varasemaid asju pole eriti sisse võetud, annab kaudselt märku, et pole püütud iga hinna eest raamatu mahtu millestki kokku saada, vaid on tehtud valik. Ja "Saared" on tõesti meeldiva kujundusega - on teatav tõenäosus, et ilma atraktiivse kaanepildita poleks ma seda kätte võtnudki. Neli pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt paneb selle romaani äramärkimine BAASis nii mõnegi kulmu kergitama, aga ka ma ise ei teadnud kuni viimase ajani, et see sisaldab üleloomulikku elementi. Seni teadsin "Corridat" vaid filmi põhjal ja seal mäletamist mööda oli sellest asjast mööda mindud.
 
47-aastane literaat Osvald Rass on realiseerinud elu unistuse ja ostnud väikesele saarekesele (Punulaid) vana maja. Nüüd asub ta sinna elama, kaasas temast 21 aastat noorem abikaasa Ragne, kes on linnatüdruk, vanuse mõttes ja mentaalselt kaugel kirjandusloolasest abikaasast. Kolmas peategelane on Ragne vana kavaler Tarmo, kes Ragne telefonikõne peale ootamatult saarekesele ilmub. Tarmo on kõrge enesehinnaguga boheemlane/fotograaf/filosoof. Peale nende on olulised tegelased 92 noort pulli, kelle kolhoos suveks saareelanike teadmata saarele toob, ja seal juba varem tegutsev metsistunud hiigelpull Saatan. Tormi järel kaovad saarelt elekter ja telefoniühendus. Algab 93 pulli ja 3 inimese vaheline psühholoogiline pinge ja ellujäämismäng.
 
Aga saarel liiguvad veel mingid olevused - kahe naise ja ühe tüdruku kummitused/varikujud. Alguses peavad saarehädslised neid oma ettekujutuseks, aga asjaolud viitavad siiski muule. Hiljem selgub, et tegu on 1938. aastal samal päeval surnud kohalikuga, ilmselt merele meestele appi läinud ja hukkunud inimestega. Kummitused tajuvad ka füüsilisi inimesi, ent nendest on võimalik - nagu õhust - läbi kõndida.
 
Teine üleloomulik aspekt on romaani lõpus. Hetkel, kui kirjanik tapab metsiku pulli Saatana, kerkib saare lähedal mõne sekundiga merest välja uus laid, mis meenutab härja turja, pead ja sarvi - sarvedeks on kaks kadakat, mis ilmselt siis kasvasid juba vee all valmis... Minu väheste teadmiste põhjal tektoonilistest protsessidest ja botaanikast ei ole selline asi päris elus võimalik.
 
Mida see ulmeline pool muidu tavalisele psühholoogilisele romaanile juurde annab - ei oskagi öelda. Ega vist midagi ära ka ei võta. Raamatu järelsõnas ütleb autor muuhulgas: "Kõige lõpuks pean tunnistama, et väljamõeldis (või fabuleerimine või fantaseerimine või ulme või lihtsalt kena luiskamine) on mulle ikka meeltmööda olnud ja mitte alati pole ma suutnud sellele ahvatlusele vastu panna."
 
Neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles

Robert J. Conley on kirjutanud mitukümmend raamatut, aga üleloomulikus žanris on vist ainult see üks. Ta oli Ameerika pärismaalane, tšerokii hõimust, ja tema looming näibki enamasti liikuvat indiaanlaste, Ameerika Lääne vallutamise ja eriti tšerokiide teemas. Ma arvan, et olen hetke seisuga üks paremaid tšerokii ulme tundjaid Eestis... Aga ega siin midagi kiita ei ole.
 
Autor on ette võtnud (väidetava) tšerokiide müüdi ühes kurjast ja kavalast olevusest, kelle ingliskeelne nimi on lühidalt Brass. Sadu, aga võib-olla tuhat aastat tagasi odastati see Brass madala lahe põhja kalda ääres. Vai paistab veest välja, seda valvavad kaks agressiivset varest. Prügi täis randa hakatakse korrastama ja insener-töödejuhataja Shelby tõmbab vaia põhjast lahti. Pikalt unelenud olevus pääseb valla ja võtab esialgu hiigelsuure alligaatori kuju ning sööb ära ühe paadis istunud mehe. Brass on kujumuutja ning võib vajadusel muutuda prussakaks, koeraks, inimeseks jne. Arvestades veel seda, et ta on surematu, tekib politseil ja töödejuhatajal suur probleem selle eluka tabamisega. Brass muundub inimeseks ja hakkab muutunud maailmas ringi vaatama - tal on mälestusi ja teadmisi ainult kaugest indiaanlaste ajast. Ta satub kokku ühe kodust jalga lasknud 16-aastase tüdrukuga ja koos asutakse ühe röövitud autoga teele läbi Ameerika, vererada järel. Tüdruk õpetab idioodina mõjuvale mehele uuema aja sõnu, materiaalse maailma muutusi jne. Miskipärast valdab Brass hästi kaasaegse inglise keele grammatikat, ainult ühiskondlikud suhted ja tehnika areng on talle võõras. Bonnie ja Clyde'ina Las Vegase poole suunduvale paarikesele järgnevad paar politseinikku, töödejuhataja ja tolle naine. Las Vegasesse suundub Brass aga seetõttu, et tal on juba ammusest ajast veres kihk mängurluse ja kihlvedude peale. Need nõrkused aitavad lõpuks ta tabada ning uuesti merepõhja vaiaga kinni lüüa.
 
See romaan on üks jaburus, jaburuse otsa, ei viitsi isegi pikalt analüüsida. Minu arvamus tšerokii horror'ist langes pärast selle lühemapoolse romaani läbilugemist oluliselt.
Teksti loeti inglise keeles

Dulcie Deamer oli Uus-Meremaal sündinud, aga suurema osa elust Austraalias elanud luuletaja, prosaist, näitekirjanik, näitleja, ajakirjanik ja seltskonnategelane. Tema eklektilises maailmatunnetuses kombineerusid uskumised iidsetesse usunditesse, loodusemüstika ja ka skeptitsism maagiasse ning okultsesse. Ta kirjanduslik toodang sai tuntuks Herbert Wellsist mõjutatud ulmeliste kiviajal toimuvate juttude kaudu, mis olid paberile pandud küllalt noore tüdrukuna.
 
Romaani "The Devil's Saint" tegevus toimub ühiskondlikku korraldust ja elu-olu arvestades kusagil keskaegses Euroopas. Nõidade põletamine ei ole harimatu rahva seas sugugi võõras tegevus. Siin põimuvad armastus ja intriigid veidrate teadvuseseisundite ja üleloomulikuga. Väikelinna võimu tipus on krahv Arnold, kes on juba hulga aastate eest "ära pööranud" - ta on loobunud kõigist maistest lõbudest ja elab kui munk või pühak. Samas on tema elu midagi Jekylli ja Hyde'i sarnast - öösel liigub mees varjatud näoga linna underground'is, kurjategijate ja muu pööbli hulgas, kus teda tuntakse Isandana. Tal on eriline psüühiline võime allutada inimesi enda tahtele ja seda võimet kasutab ta satanistliku sekti juhtimisel. Tema päevane "mina" ei ole öisest kaksikelust teadlik. Tema uus abikaasa on temast noorem ja too heidab silma hoopis krahvi pojale, 20-aastasele rüütlile Gervaisile, kes aga võõrasemast eriti ei huvitu.
 
Sündmuste alguses saabub noor krahv sõjakäigult ja päästab linna lähedal metsas vägistajate küüsist 16-aastase Sidonia. Sidonia, peategelane, on nõia tütar. Ema - teadjanaise ja ennustaja - kombed on ka tütrele külge hakanud. Mingite rohtude abil oskab tüdruk end viia teadvuse tasandile, kus toimuvad nõidade ühised kihutamised taevavõlvil. Maises elus võivad need nõiad üksteist ka ära tunda, vähemalt selline mulje on jäetud. Gervais ja Sidonia armuvad teineteisesse, kuigi esimese kohtumise järel ei tea kumbki, kes tema armunu on. Õige pea satub aga Gervaisi võõrasema linnas situatioonile, kus nõia tütar vaib ründajate eest kaitset. Võõrasema otsustab tüdruku enda juurde lossi viia, et too valmistaks armujoogi, mis kasupoja isa uude abikaasesse armuma paneks. Armujoogi-intriig ei õnnestu, küll aga saavad kõrgklassist noor rüütel ja ühiskonna põhjakihist pärit nõia tütar Sidonia seeläbi teineteisega kokku.
 
Loo süžee on kuidagi frivoolne, ent see on kirja pandud küllalt põnevalt ja sisendusjõuliselt. Autori oskus kasutada sõna ja kujundeid on tähelepanuväärne. Pikad laused lõpevad enne, kui need jõuavad tüütuks muutuda, vältida on suudetud madalat keelt ja üleüldse tahaks väga kiita eriliste meeleseisundite kirjeldusi. Kahe positiivse kangelase - Gervaisi ja Sidonia - soodsal iseloomustamisel ei ole sõnu kokku hoitud, ent päris imalaks autor ei lähe. Tundub, et just nõia tütre kannatuste ja tema põlatud seisundi näitamine paneb talle kaasa elama ja tekitab kaastunnet. Teisalt mõjub loo viimane episood tuleriidal, kus noor rüütel viimasel hetkel kallima päästab (koos dramaatilise ia imena mõjuva äikese- ning rahehooga) justkui lati alt läbi jooksmisena. Kaldusin arvama, et asi lõpeb väga traagiliselt ja sellisel juhul oleksin ehk ka hinde 4 peale tõstnud. Kurb lõpp oleks romaani mõju kindlasti võimendanud.
Teksti loeti inglise keeles

Lühike jutt, kus esimeses pooles liigub nooruk kirvega teed rajades ebasurnute vallutatud linnaruumis, ja teises pooles näeme südantlõhestavat episoodi tema haige õega. Lool on mõnus pealkiri, aga sisu jääb mu meelest pealkirjale alla. Pigem näib see tekst peatükina millestki suuremast kui omaette üksusena. Lõpeb see küsilausega... tegelikult oleks pidanud jätkuma, et see küsimus ka vastuse saaks. Lõpp oleks pidanud olema intensiivsem, mõjusam. Sellisena jääb lugu pigem meeleolupildiks, kuigi jah, meeleolu loomine on vist enam-vähem õnnestunud.
Teksti loeti eesti keeles

Sean M'Guire'i eluloolised daatumid ja pärisnimi ei ole teada. Tolleaegsest ajakirjandusest on leitud nupuke, kus mainiti, et ta olla endine õhujõudude ohvitser, kirjutanud teaduslikul tasemel raamatuid ornitoloogiast ja omavat suurimat linnumunade kollektsioooni Inglismaal. M'Guire'i nime alt on teada 3 romaani, millest veel üks - "Spider Island" (1929) - liigitub fantastikasse.
 
"Beast or Man?" kordustrüki (2009) eessõnas paigutab toimetaja selle lost race-tüüpi kirjanduse kategooriasse. Võib-olla on selle žanri piirid väga laiad (väidetavalt olla taolisi romaane ligi 3000), sest ise tahaks tõmmata paralleele pigem Tarzani-lugudega, kus kesksel kohal on ahvide poolt üles kasvatatud inimene, kellest saab loomakarja juht.
 
Lugu algab aastal 1880, kui Kameruni sõidab koos naise ja vastsündinud lapsega üks fanaatiline misjonär. Tekkinud konflikti tagajärjel misjonär tapetakse, samuti hävitatakse esialgu anonüümseks jäänud ründajate poolt kogu neegrite küla. Ainsaks ellujääjaks on misjonäri umbes 3-kuuline poeg, kelle ründajad kaasa võtavad. Loo põhiosa algab 50 aastat hiljem, kui miljonär John Passinger otsustab sõita Aafrikasse, et püüda kinni mõni elus gorilla ja tuua see kodumaale näitamiseks. Abiks palkab ta Aafrikas vilunud küti, kellel on sobiv nimi - Fearless. Saatuse tahtel satuvad nad samasse piirkonda, kus pool sajandit varem toimusud traagilised sündmused misjonäriga. Gorillade kinnipüüdmine osutub raskeks, sest näib, et inimestel on vastas peaaegu samaväärne kavalus ja intellekt kui inimestel, kuigi gorilladest sellist asja oodata ei tohiks. Ebaharilikult suur inimahvide koloonia on organiseerunud peaaegu nagu sõjavägi, tegutseb kaalutletult ja väljaõppinult ning halastamatult. Autori kõikenägev silm viib lugeja ka gorillade laagrisse, kus näeme distsiplineeritud ja organiseerunud ühiskonda kindlakäelise juhi käpa all. Lõpuks tulirelvadele alla andnud ahvide vägi purustatakse ja nende juht õnnestub haavatuna kinni püüda. Lahti rulluvad seosed 50 aasta eest kadunuks jäänud imiku lugu, inimese ja gorilla omavahelised paljunemised ja muu taoline.
 
"Beast or Man?" näib loona vähenõudlikule lugejale, see on naivistlik, tulvil must-valgel skaalal mõõdetavaid tüüpe ja mitte väga originaalne. Kõik nämmutatakse ette, lobisetakse lugejaga meie-vormis. Näiteks: "Over what happened then let us draw a veil. It is no business of ours and it cannot have been anything serious, for when the steward returned once more and entered the saloon, having paused for some time after his knock, they were standing one on either side of the table. It is true that they both seemed to be rather flushed and that Mary's hair was unwontedly ruffled for so early an hour, bit that again is no business of ours." (Armastuslugu, mida see seiklusjutt isaldab, on samuti küllaltki imal.)
 
Eessõnas tahab toimetaja näha seda romaani kui midagi erinevat tolleaegsest tüüpsüžeest, kus valgenahalist vallutajat Aafrikas nähakse positiivses võtmes kui looduse alistajat ja kultuuri toojat, mustanahalist aga kui metslast. M'Guire'i raamat olla justkui teistsugune. Minule sellist muljet ei jäänud. Soojalt suhtutakse küll gorilladesse, aga näiteks siis, kui valged jõuavad pärast rännakut laagrisse ja rõõmustaad, et pääseti "peaaegu kaotusteta", jäävad tükkideks rebitud 15 kohalikku pakikandjat justkui loomulikuks kaoks. Lisaks on ka teksti stiil väga tuim ja lihtsakoeline, ei saanud jätta tõmbamata paralleele keskkooliõpilase koolikirjandiga.
 
Ehk siis - tugeva ajastu pitseriga lihtsakoeline lugu, kirjanduslikult nõrgavõitu ja süžee mõttes ka küllaltki etteaimatav.
Teksti loeti inglise keeles

Üks lühike üleloomuliku lõpuga jutt, millel on ka mõningaid humoreski tunnuseid. Keskne kuju on ca 27-aastane austraalia noormees Blair, kes töötab kontoris, kus ülejäänud kolleegid on ainult naised. Blair on nunnu ja gei, aga naised seda viimast ei tea, mistõttu ta on siiski nende kõrgendatud tähelepanu all. Ühel päeval tuleb tal läbida iga-aastane arenguvestlus ülemuse juures. Lisaks tavapärasele jutule esitab see korpulentne daam talle kummalise küsimuse: kas noormees eelistaks 30%-list palgatõusu või ühist ärasõitu koos ülemusega Canopuse tähesüsteemi Turandumi planeedile, kus kohalikud õelad asukad meenutavad ühtaegu nii tiigrit kui ka konna. Noormees valib palgatõusu, aga puändi loete te sellest jutust ise. Puänt on keskmiselt vaimukas.
Teksti loeti eesti keeles

See on jutt lugude sarjast, kus keskne kuju on skvaier/preester Philip Rivers Pater. Need on koondatud kogumikku "Mystic Voices" (1923). Tavaliselt meenutatakse sõprade-tuttavate seltsis istudes mingit üleloomuliku sisuga juhtumit.
 
Seekord on võõrustaja sünnipäev ja lauale tuuakse näha ka haruldane roosiveeanum, mille kohale on kinnitatud kummaline klaaskristall. Anum tekitab jutuistajas kummalise lummatuse tunde, otsekui tõmmates teda endasse. Võõrustaja ise näib ka eseme suhtes mingit ebamugavust tundvat. Pikapeale kuuleme selle anuma (Cellini fountain) süngest taustast ja sellest, kuidas üks meediumivõimetega mees oli kristalli vaadates näinud stseeni kaugest minevikust, millest anuma esimene omanik - ilmselt saatanakummardaja - oli osa võtnud. Ohverdamine, mingi hiigelsuur kärnkonn, kes vist ei-tea-kust välja manatud jms.
 
Ei midagi erilist, ei ole suure pingega lugu, ei ole eriti õudne ega väga originaalne, aga enam-vähem korralikult kirja pandud. Lugesin seda Montague Summersi koostatud krestomaatilisest antoloogiast "The supernatural Omnibus" (1931), kus see on liigitatud alajaotisse "Satanism". Et see väljaanne ei pruugi potentsiaalsele huvilisele kättesaadav olla, võib alternatiivina soovitada ajakirja Catholic World 1914. aasta augustinumbrit, kus see algselt avaldati.
Teksti loeti inglise keeles

"Gloria" ei mahu ulme traditsiooniliste alamžanride sisse, ütleme siis lihtsalt - müstiline lugu.
 
Nooremapoolne kirjandusõppejõud Adam sõidab laevaga USAst Euroopasse ja kohtab laeval jumalikult ilusat naist, kellsse esimesest pilgust armub. Ookeani ületades ta naist ei näe, see justkui teistega koos söömas ei käi, ent Euroopa lähedale jõudes saab ta tutvust soetada ja neist saab justkui midagi sõprade moodi. Laev liigub Vahemere basseinis, peatudes Kreeks, Itaalias, Egiptuses jne. Koos käiakse maal turismipunktides. Adam üritab naisele ka ihulikult lähedale jõuda, ent see i taha õnnestuda. Kaunitar - tema nimi on Gloria de la Mar - oskab iga kord luua sellise üleolevalt külma tunde, et kõik jääb pooleli. Selle asemel kuuleb mees rohkesti lugusid ajaloost, kus Gloria jutustab sündmustest, mida päris ajalugu ei tunne ja kus ta ise justkui kohal oleks olnud - iga kord erineval kehalisel kujul. Napoleon, Arisoteles, Caesar ja Kleopatra jne. Kõikides lugudes otsib üks naine täiuslikku armastust (ja seksi), ent kõrgete nõudmiste tõttu ei saa ta kunagi maksimumpunkte anda. Kohe alguses annab Gloria mehele (ja lugejale) mõista, et ta on jumalanna, Veenus, kellele maise maailma piirid pole takistuseks. Adam arvab alguses, et naine lihtsalt mängib temaga ja blufib, ent pikapeale ei tea ta enam, mida arvata.
 
Lugu kulgeb enam-vähem tempos - üks peatükk, üks lugu ajaloost. Lugude varjamatu tagamõte on see, et mehed ei oska armastada, nad on kas jõhkardid või äpud, tunnetevaesed ja võimuiharad. Romaani lõpu eel avaneb uus tasand, kus üks laeval reisijana sõitnud diplomaat räägib Adamile Gloriast ja tolle kambast, kes tegelikult olevat hoopis organiseeritud kurjategijate jõuk (narkokaubandus). See versioon näibki õige olevat, aga ega narkokaubandus ei välista jumalikku päritolu. Jumalad võivad ju kõike, miks nad ei võiks siis ka narkoveoga tegeleda? Kõige viimase lausega pööratakse lugu siiskin taas üleloomulikkudesse rööbastesse.
 
Üksluisevõitu lühike romaan, võib-olla sobiks rohkem romantilise hingega lugejatele.
Teksti loeti inglise keeles

 

HOV viib meid rohkem kui sajanditagusesse USA kirjanike salongiellu, kus loominguliste kirgedega põimuvad sõprus- ja armastussuhted, egoism ja omakasu. Pealkirjas nimetatud vampiir on karismaatiline, ent kergelt saatanliku olemisega Reginald Clarke, tunnustatud andekas kirjanik ja seltskonnategelane, keda vaadeldakse ja imetletakse, ent kellele vähesed sõbraks saavad. Reginaldi juures, elab üks noormees, algaja kirjanik, kelle mentor romaani alguses enda juurest välja viskab. Põhjuseks on üks teine noor literaat, Ernest, raamatu peategelane, kes on Reginaldile silma jäänud ja keda ta tahaks endale uueks jüngriks - mis ka teoks saab.
 
 

Õige pea selgub, et mõttes näidendeid ja romaine planeeriv noormees on neist ilma - kuigi ta pole jõudnud neid veel paberile panna, ilmuvad need lood peaaegu sõnansõnalises imiteeringus tema mentori, saatanliku Reginaldi sule alt. Mingil moel on mees pääsenud teise inimese teadvusse, varastanud sealt teosed ja nautinud näpatud looming taustal suurt kuulsust. Ernestile tundub see esialgu uskumatuna - ta on ka guru täieliku mõju all - ent otsustab Reginaldi üleloomulikud trikid paljastada. 
 
 

Naiivne ja ajale jalgu jäänud teos, see eeldaks justkui veel rumalamat lugejat kui mina. Loo põhiiva on selge ammu enne romaani viimast kolmandikku, liiga palju pateetikat vist ka selle suhteliselt lühikese tekstimahu kohta. Kummalisel kombel ei olegi lool õnnelikku lõpp ja lõpp on üldse väga niru, sest tegelikult ei saa selgeks, kas kuri sai karistada või mis. Nagu oleks 1-2 lk lõpust puudu. Esmatrükis 190 lk-le mahtunud lugu on siiski vaid lühiromaani mõõtu (alla 30 000 sõna).

 
 

George Sylvester Viereck oli pooleldi saksa verd Ameerika ajakirjanik ja literaat, kes hakkas 1930-ndatel aktiivselt toetama Hitlerit ja natsionaalsotsialismi. Aastatel 1942-47 istus propagandisti kuulsusega mees ka vangis. Tema sule alt on ilmunud veel mõned üleloomulikku kategooriasse liigituvad romaand ja ta ise on tegelane Richard A. Lupoffi romaanis "Lovecraft's Book" (Arkham House, 1985).
 

Teksti loeti inglise keeles

 

Peavoolu-õudusromaan, keskne teema - Antikristuse katse inimkonda valitsema hakata.  

Sündmused kulgevad Ühendriikide väikelinnas konservatiivses-religioosses keskklassi perekonnas: isa ema ja kaks poega. Vanem poeg on saamas 14-aastaseks ja teadmata põhjusel hakkavad tema läheduses ilmnema poltergeist-tüüpi nähtused, eelkõige esemete lendamine. Osalt on need lendavadasjad ohtlikud ja lausa mõrvarlikud, appi tuleb ülikooli psühholoogia- ja parapsühholoogia õppejõud Ruben. Ruben viib poisiga läbi hüpnoosiseansse, mille käigus saab ta ühenduse nooruki keha vallanud tumedate jõududega, keda võiks üldistavalt kokku võtta sõnaga Saatan. Lähemalt vaadates näib, et tegu on kollektiivse olevusega, hõlmates Hitleri, Napoleoni, Attila ja teiste kadunud vägevate ühtesulanud hingi. Saladuseks ei jää ka toimuva eesmärk - noormehe sünnikuupäeval (5.02.1962) oli planeetide ja tähtede seis taoline, mis võimaldas just tema valida Antikristuse füüsiliseks kehastuseks - algsega tema 14. sünnipäeval, puberteedi alguses.  

Ruben on vastamisi tugeva vastasega ja kuigi ta kutsub enda leeri ühe oma õpilase, ühe vaimuliku ja kohaliku politseiniku, ei suuda ta ära hoida veidrate, vägivaldsete tegude lainet muidu nii rahulikus linnakeses. Loos on ka paar sadistlik-naturalistlikku stseeni. Lõpuks hoitakse küll ära Saatana kurjad plaanid, ent hind on küllaltki rank, nii et õnneliku lõpuga looks seda ei nimetaks. Epiloog annab suuna järje ootamiseks samal motiivil ja nagu andmebaasid ütlevad, ongi tegu esimese osaga kolmesest sarjast. Miskipärast ei usu aga, et mul järgede vastu võiks huvi tekkida. "The Ritual" on küll soravalt kirjatud, aga liiga igav ja tavaline lugu. Temaatilisi sarnasusi on "The Exorcisti" ja "The Omen" sarjaga.  

Teksti loeti inglise keeles

Küllaltki tüüpiline lugu majast, kus kummitab mingisugune kuri hauatagune jõud või olevus.
 
Keskklassi pere - isa, ema ja teismelised poiss ning tüdruk - otsustab kolida linna teise serva, sest vanas rajoonis tundus miljöö liiga ebameeldiv. Aga satutakse vihma käest räästa alla. Soetatud majas hakkab õige pea juhtuma: kelder mõjub elanikele teadmata põhjusel hirmutavana, hakkavad liikuma asjad, iseenesest mängima plaadimängija, saabuma ähvardavad sõnumid ei-tea-kust arvutisse ja telefoni, aeg-ajalt võtab kaminast ilmuv suits inimese või muu ebamäärase kuju, majas viibivatel tekib mõnikord vastupandamatu tung räigelt seksida jne jne. Vaenuliku jõu avaldumisvorme on nii palju, et enne läheb issanda päike looja kui... Ka uued naabrid hoiavad sellest majast ja uutest elanikest arusaamatutel põhjustel eemale, aga neid näib stimuleerivat hirm. Et kõik see virr-varr ei toimu korraga ja ei avaldu elanikele üheaegselt, kulub palju aega, enne kui jõutakse järeldusele, et tuleb lahkuda. Püütakse ka kindlaks teha, milles see asi siis on, aga ega eriti kuhugi ei jõuta. Majas on toimunud enesetappe, kogu nende tänavat näib rõhuvat mingi ammune needus, mis ulatub sajandite taha. Väga õnnelik lõpp sel lool ei ole.
 
Kui poliitikas tuntakse paremäärmuslust ja vasakäärmuslust, siis mind on mõnikord kummitanud mõte, et kas on olemas ka äärmustsentrismi - midagi, mis on nii keskvool, et mõjub lausa reljeefselt ja radikaalselt. Bentley Little'i romaan on midagi sellist - keskvoolu keskpunktist, ei liha ega kala, justkui söödav, aga kõik maitsed on ammu tuntud. Romaani venekeelse tõlke pealkiri on "Cущность".
Teksti loeti vene keeles

Ei ole hea mõte torgata õudusantoloogiasse lugu, mis vormiliselt justkui üleloomulik, aga sisuliselt ikkagi humoresk, sh totter humoresk. Kas Iron Maideni sõber tahaks uue plaadi seest leida ka ühe Kuldse Trio loo? Vaevalt.
 
Tegevus käib mingis väikeses linnakeses või pigem külas, kus elab nõiamoor oma 5 tütrega. Nende majas on loitsu ja lukkude taha suletud üks koletis või troll, kelle maiuspalaks on meeste südamed. Meeste südameid saab ta nõiamoori ja nende tütarde abikaasadelt. Tütred on küll väga inetud ja ei taha eriti abielluda. Jant käib moori viimase abikaasa, tolle kitsekarja ja tütarde abiellumise ümber. Mõttetu lugu.
Teksti loeti vene keeles

Omapärane pikem lugu - fragmentaarium -, mis koosneb neljast peatükist. Neid peatükke võiks vaadelda ka omaette juttudena, kuigi eraldi tekstiüksustena puudub neil korralik algus ja lõpp. Samas ei ole ka tervikul väga selget narratiivi. Peatükkide tegevus toimub mittekronoloogilises järjekorras aastatel 1956, 1969, 2007 ja 2151. Ühendavaks liiniks on umbes rusikasuurune kujuke, mis mõne arvates kujutab filistide jumaluse Dagoni naist. Selge narratiivi puudumist asendab suurepäraselt lummav atmosfäär, mis eeldab lugejalt muidugi eelsoodumust just nimelt taolise õhustiku suhtes. Düstoopilise varjundiga lugu paigutub Cthulhu Mythosesse ja kuigi võiks kahtlustada hoiatavat sõnumit inimestele mitte näppida võõraid jumalusi (kuigi nad on kõigest elutu figuuri vormis), ei ole selge, mis oleks läinud teistmoodi, kui tegelased oleksid elanud oma elu seda kujukest puutumata - sest Muistsetel on üldiselt ükspuha, kas ja mida need inimsipelgad siin planeedil toimetavad.
Teksti loeti vene keeles

"The Gods of Pegana" oli Dunsany esimene raamat, mis leidis lugejates ja mõnes kriitikus kohe suurt poolehoidu ja uus kirjanik oligi sündinud. Selles raamatus loob autor uue omailma, kus Pegana-nimelises muinasjutulises paigas tegutseb hulk jumalaid, kes mängivad inimestega julmi mänge ja jagelevad omavahel. Mina ei tahaks 31 lühikest (alla poole lk kuni 2 lk pikad) jutukest pidada eraldi juttudeks, pigem on need oma sidususe tõttu peatükid. Need on pateetilises kõrgstiilis tekstid, mis hakkavad väsitama kohe esimesest lausest peale. Levinuim lause alguse sõna on "And", mis paratamatult loob seoseid Piibliga. Žanriliselt võik neid pidada kõige lähemaks fantasy'le. Mahult ei anna need tekstid kokku isegi lühiromaani mõõtu välja.
 
Siin on peajumal MANA-YOOD-SUSHAI, kes pärast maailma loomist magab ja tema une jätkumiseks mängib üks trummar pidevalt trummi. Vähemad jumalad möllavad niisama ja nende "tegevusalad" on enamasti seotud mingi suurema, üldistava nähtusega (Aeg, Katk, Unenäod jms). Peale nende on siin mõningaid prohveteid ja ka inimesi - jumalate mängukanne. Kõik on äärmiselt mõistukõneline ja lisaks religioossele tekstile on sarnasusi ka muinasjuttudega.
 
Pegana-maailm jätkus Dunsany teises kogumikus "Time and the Gods" (1906), kus jutud on umbes poole pikemad. Peale selle seostatakse Peganaga veel kolme juttu, mis on ilmunud kogumikus "Tales of Three Hemispheres" (1919, kus need on koondatud tsüklisse "Beyond the Fields We Know". Need viimased on tegelikult täiesti arvestatavad asjad, aga "The Gods of Pegana" on selle tsükli kõige igavam komplekt. Ilmselt on minu skaalal vastav lainepikkus lihtsalt puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Eet Tuule (s 1941) on ornitoloog ning vabakutseline kirjanik ja ajakirjanik. Vahemikus 2014-2020 on talt ilmunud 14 romaani. Produktiivsuse ja mõne muu asjaolu tõttu võiks teda võrrelda Erik Tohvriga. Raamatuannotatsioonide järgi näivad valdavad olema siiski meelelahutuslikumad teemad.
 
"Kimalaste" annotatsioon on selline:

"Keskea künnisele jõudnud Kertu pääseb imekombel raskest liiklusõnnetusest ja taas hakkavad teda painavad kummalised unenäod ning Piksekiviga seotud mälestused lapsepõlvest. Naine otsustab aja maha võtta, et üle aastate külastada oma kodutalu Saaremaal. Seal kohtab Kertu kunagist naabripoissi. Ka Tõnu oli varakult kodunt lahkunud, kuid mõne aasta eest kodukanti naastes talunikuks hakanud.

Kuigi Kertu ja Tõnu isiklikus elus on palju pettumusi, lahvatab nende vahel kirglik armastus. Ent tee teineteise leidmiseni on sillutatud ootamatute katsumuste ja salapäraga. Armastajate ette kerkivad järjest uued takistused. Kas nad suudavad need ületada?"

 

Üldiselt võiks "Kimalasi nimetada seebiooperiks, mille tegevus ei toimu aga Lõuna-Ameerikas, vaid põhiliselt Saaremaal. Vallaline mees ja vallaline naine, nende eelmised ja praegused suhted, pidev solvumine, leppimine, arusaamatused, salatsemised, avameelsusehood. Romaan on üleküllastatud dialoogist, kus vahelduvad klišeed, vaimutsemine, veider kõnepruuk. Minu meelest liigitub lugu sellesse rubriiki, kus vanem inimene püüab kirjeldada endast põlvkonna või poolteise põlvkonna jagu nooremate inimeste elu, aga välja kukub see ikkagi vanaimeselikult (nt väljendid "isver", "oh sa jutas", "kõikse" ja "seesamune et" ei peaks kuuluma tegelaste leksikasse, kelle sünniaastad on 1981-83). Kirsiks tordil on kaks absurdimaigulist detailset seksistseeni. Kes suudab seda koomikat tabada, võib romaani küllalt lõbusaks ja muhedaks pidada. Oletan, et meie ulmehuviliste hulgas neid väga palju ei ole.

 

Ulmeline pool tiirleb Saaremaa taluhoovis asuva müstilise Piksekivi ümber, mille äike kunagi ammu neljaks lõi ja mis selle välgulöögi tõttu on hakanud peategelastes esile tooma üleloomulikku väge: Kertu saab kivi kaudu ühenduse minevikuga, hakkavad ilmnema nägemused ja sõnumid, teda tabavad automaatkirjutamise hood, misjärel kirjutatud segane tekst enamasti kaob; Tõnu omandab võime näha ette tulevikusündmusi, mida ta on ära kasutanud õnnemängudes. Romaanist kumab läbi ka autori ornitoloogiahuvi - pakun, et eraldi on nimetatud vähemalt 20 linnuliiki. Ka armastus maaelu, Eesti küla, metsa ja looduse vastu on varjamatu ning ilmne.

 

Ma ei julge seda raamatut eriti soovitada, aga ise hoian Tuule järgmistel raamatutel kindlasti silma peal.

Teksti loeti eesti keeles

Romaani alapealkiri on "A Novel of the Seventies". See viitab sündmuste ajale (1870-ndad), tegevuspaigaks on aga väljamõeldud koht Inglismaal - Norminster. Kitsamalt võttes käib värk kõrgemate anglikaani kirikumeeste töö- ja elupaikades ning oluline taustsüsteem on nende omavaheline hierarhia.
 
Piirkonnas vabaneb üks kõrgem kiriku ametikoht (dean), kuhu tuleks määrata keegi järgu võrra madalam vaimulik (canon). Eeldatavalt peaks selleks saama canon Throcton, ent määratakse hoopis tema noorem kolleeg. Põhjuseks muuhulgas Throctoni suurem huvi islami usu ja Oriendi müstikute suunal kui ristiusu klassika. Throctonile jääb sellest hinge valus okas, millest ta loodab lahti saada musta maagia abil - sellega on ta kuigivõrd tuttav just nimelt mingi araablaste raamatust. Tehniliselt umbes nii, et tuleb saada ohvri juukseid, küüsi, ihurasu vms, teha neist nukk ja põletada. Ootamatult see toimibki: uus dean haigestub, kaotab juuksed ja hakkab kuhtuma. Esialgu pole põhjuslik seos küll selge, aga hiljem küll. Väiklase kättemaksu järel hakkab Throcton (keda võiks pidada romaani peategelaseks) märkama oma maja lähedal musta rebast, samuti leidma hoone seest musti karvu ja looma jälgi.
 
Taolise süžee põhjal võiks arvata, et tegu on kerglase ja omajagu põneva looga, mida see aga ei ole. Näib, et autor pole püüdnudki kirjutada põnevikku, vaid suundunud hoopis teisele tasandile. Kui üritaksin nüüd sõnastada, mis on olnud autorile põhiline, tuleb pikem nimekiri: süümepiinad, vaimu mõju kehale (psühhosomaatilised haigused ja laiemalt üldse tervis), eetilised küsimused, isiku vastutus oma tegude eest, religioon, isikutevahelised (sh perekondlikud suhted), psühholoogilised kompleksid. Vaadates Vikipeediast Gerald Heardi (selle nime all on romaan ilmunud) mitmekülgset intellektuaalset ja praktilist tegevust, ei tule vist imestada, et kokku on tulnud väga eklektiline kompott. Seda tumestab ka raskepärane stiil (lauseehitus) ja rohked filosoofilised mõtteterad siit ja sealt, eriti religioossetest tekstidest, mille paigutamine toimuva konteksti ei ole lihtne. Loomulikult ka minu pikad juhtmed ja lihtsakoeline aju ehitus. Sealjuures läks palju kordi vaja ka sõnaraamatut.
 
Mõtlematu maagilise teoga välja kutsutud psüühiline paine ja pahategijat jälitav must rebane (tegelikult küll vist Egiptuse Anubis - šaakal) toovad traagikat kaasa ka Throctoni vähestele lähedastele. Ka lugejale on see lugu kurb, painav ja parajalt igav. Määratlus, mille tõttu mina selle loo ette võtsin - kuskilt silma jäänud Black Magic story - ei ole tegelikult täpne ja ei vasta sellele, mida tavaliselt sellise sõnaühendi all mõeldakse. Raamatu keskmisest mahust (275 lk) hoolimata oli lõpule jõudes tunne, nagu oleks selja taga vähemalt kaks korda pikem teekond.
Teksti loeti inglise keeles

"Portrait of Jennie" on Robert Nathani tuntumaid teoseid, sellest on tehtud film ja seda on peetud ka Wikipeedia artikli vääriliseks. See on sentimentaalne ja traagiline armastuslugu, kus armastajaid eraldab erinev aja liikumise kiirus.

 

New York. On majanduslikult raske aeg ja noorel kunstnikul on probleeme mitte ainult üüri maksmisega, vaid ka toidurahaga. Kunst ei lähe eriti kaubaks. Ühel hilisõhtul kohtab ta kaubatänaval keksu mängivat väikest tüdrukut - Jenniet. Neil tekib usalduslik vestlus, mille käigus märkab kunstnik tüdruku juures asjaolusid, mis viitaksid justkui tolle pärinemisele mingist varasemast ajastust. Paari nädala pärast kohtab ta Jenniet uuesti ja too näib justkui mitu aastat vanemana. Mees ja neiu on teineteisest sisse võetud, kuigi esimeste kohtumiste ajal ei saa Jennie vanuse tõttu rääkida veel seksuaalsest tõmbest. Iga kord, kui mees neiut mõnenädalste või -kuiste vahedega näeb, on too vananenud aastate võrra. Noore naise pärinemine teisest ajast ja ruumist ja nende kohtumiste põgusus ei takista siiski nende armastust, mis peab olema ilmselt väga tugev. Jenniest maalitud sketšid ja portree aitavad aga kunstniku majandusliku järje peale, sest ainuüksi need pildid mõjuvad ühele galeristile lummavalt ja "ajatult". Nukker armastusugu jõuab aga traagilise lõpuni just siis, kui nende vanuste ühtlustumise tõttu võiks kõik sobida ja õnnelikult päädida.

 

Kurb miljöö-lugu ilmus esmakordselt naisteajakirjas Redbook. Loomulikult ei tähenda see, et see ka meestele meeldida ei võiks.  Aga miskipärast see minu lainepikkusega siiski kokku ei jooksnud. Loo põhiidee ei ole nüüd ka teab mis originaalne või rabav. Kolm pluss.
 

Teksti loeti inglise keeles

Luuletaja, prohveti ja endise ajakirjaniku (Punalipp, Õhtuleht) Peeter Novodi lühike romaan ruugest hundist jäi tema ainukeseks proosaraamatuks. Saan aru, et selle ilmumise ajal olid avaldamiseks valmis ka järgmised osad "Peetri tuhvlid" ning "Vaikus ja rahu", valmimisel neljas osa "Enklaav", aga ilmunud neid ei ole. Miks, ei tea. Võib-olla hindasid kirjastused taset nõrgaks - ka "Aulin Vase" käsikiri tuli Eesti Raamatust "omal ajal" räbaldununa ja soustiplekkidega tagasi, nagu autor tagakaanel kirjutab. Võimalik, et just seetõttu avaldati see romaan luulerühmetuse Põlevik (mida Novod juhtis) väljaandel ja rotaprindi sarnases trükitehnikas. Kuigi "Aulin Vase juhtum" mulle eriti ei meeldinud, oleksin selle järgesid kindlasti lugenud.
 
Lugu jaguneb kaheks võrdseks osaks, esimene on realistlik, teine üleloomulik. Aulin Vask on ajalehe toimetaja (tänases mõistes peatoimetaja), 50-aastane, olnud ametis 20 aastat. Aasta on 1982. Ühel päeval tabab teda mõistmine oma töö viletsusest. Selle põhustavad eelkõige ühe terase noore alluva otsekohene süüdistus tema keskpärasuses ja kuulujutt, et teda tahetakse ülevalt poolt suunata mingile lihtsamale ametikohale. Peale selle tuleb avalikuks tema pseudonüüm, mille alt ta on avaldanud mõned luulekogud. Piinlik. Aulin istub autosse, vajutab gaasi põhja ja sõidab suvalisse metsa. Jätab auto maha ja hakkab astuma. Kogu selle tee vaidleb ta küllaltki ausalt iseendaga, mõistab ja mõtestab oma andetust ning konformismi, ent süüdistab ka kolleege, truudusetut abikaasat jne. Nendel mõttekäikudel on teatav sisu ja väärtus, põhjalikkus. Paari päeva jooksul metsas ja soodes muutub linnamees päris metsmeheks: pesemata ja räpane, osa riietest ja kingad kadunud. Kohaliku metsavahi abiga saab ta siiski hakkama, ent kui ta satub peale noortekambale, kes panevad põlema tema jahimajakese, tabab teda vahkviha. Selle vihahoo käigus muutub ta ootamatult ruuget värvi hundiks.
 
Romaani teine osa "Inimene hundinahas ehk uppuja haarab ka õlekõrrest" kirjeldab suuresti tema elu hundina. Ta säilitab inimese mälu, eetilised põhimõtted ja teadmised ning oma endise isiksuse, lisandub aga verejanu, jahikirg. Kuidas selline muundumine võimalikuks sai ja kuidas taas inimeseks saada - need küsimused teda ei vaeva. Metsajärve äärest leiab ta seal maamaja pidava natuke tuttava naise Helle, kes muidu on linnas raamatupoe müüja. Naine võtab hundi endale koeraks ja Aulin armub jäägitult. Hundilõksu langedes saab ta paari nädala pärast taas inimeseks ja mõneks ajaks saab temast Helle armastatu. Siis aga tuleb argielu peale ja taas linnaelu, toimetajatöö. Romantiseeritud maaelu ja poeetidele omistatav siirus jäävad siiski kõlama.
 
Järelsõnas ütleb autor, et romaan on "Aulin Vase pihtimus, omalaadne patukahetsus. Seepärast näeme peategelast rasvastes värvides, kusjuures kõik teised tegelased kannatavad skemaatilisuse all. Romaani eesmärk on autori katse kujutada põlvkonna saatust, mille esindaja on Aulin Vask. /.../ Inimhundina rabeleb Aulin Vask ühiskonna küüsis, huntinimesena on ta lihtne ja siiras. Viimase peatüki kaudu on selgesti näha, et papa Vask satub jälle umbtiiki, mis nüüd juba lõplikult ta endasse imeb."
 
Võin sellelle kõigele alla kirjutada, aga väga tasemel see "autori katse" siiski ei ole. Peategelase pidev vaevlemine oma elu ja töö üle ammendub juba enne romaani lõppu, aga ta ei jäta. Kompositsiooniliselt tundub kohatu vahele pikkida Helle kirjanduslik katsetus, mille vajadus ja mõte jäävad kaheldavaks. Märkan, et luuletajast autor pole suutnud loobuda kiusatusest torgata proosateksti ka mõned oma värsid. Teisalt on selles kõiges midagi lõbusat, muhedat, friiki. Ja on kahju, et loo järjed ilmumata jäid. Plaanide kohaselt pidi järgmine osa kajastama Aulin Vase uutmise ajastul (1988). Maini veel, et kuigi autor ütleb, et selles "ohu- ja paljastusromaanis" võivad paljud ametnikud ja ajakirjanikud end hõlpsasti ära tunda, siis mina ei tundnud kedagi ära. Ega ma muidugi ei mäleta ka, kes seal Õhtulehes 80-ndatel töötasid.
Teksti loeti eesti keeles