Kasutajainfo

Anna Gurova

21. 07. 1976-

Teosed

· Anna Gurova · Aleksandr Mazin ·

Malõška i Karlsson

(romaan aastast 2005)

Hinne
Hindajaid
0
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (1)

Sihuke ilus pealkiri, lausa ärgitas parema lugemisvara puudumisel käte võtma. Oletus osutuski vähemalt esimestel lehekülgedel tõeks -- tegu oligi Astrid Lindgreni "Väikevend ja Karlssoni" analoogiga. Õnneks või õnnetuseks aga ainult alguses. Tulemuseks on sihuke kerge (pigem noortekas) ja lobedalt läbi saav raamat, mis ajutegevust väga ei kurna. Pigem vastupidi.
 
Niisiis: tuleb neiu Pihkva kandist Peterburi ülikooli astuma. Ei saa sisse, kuna pole arvestanud sellega, et sissesaamiseks tuleb meelehead pakkuda. Koju tagasi minna ka ei taha ning õnnelikumad kaas-sissepürgijad sokutavad ta ühe tühjana seisva katusekorteri valvuriks -- seal pidada nimelt kummitama. Ei kummita, seal elab kohakaasluse alusel nimelt Karlsson. Ei, mitte see parajalt paks mees parimates aastates, vaid hoopis samanimeline trollide haldjavastase geneetilise aretustöö lõppsaadus, kes paraku küll on oma parimais aastais. Tembutamise asemel likvideerib Karlsson hoopis linnas haldjaid. Viimased... ütleme nii: näevad välja nagu Harry-Potteri lugude tüüpilised Malfoyde klanni liikmed, ja on täpselt sama ülbed ja sapised niisamuti. Neiu satub ühe haldjaüliku tähelepanu orbiiti, mistõttu Karlssonil tuleb veel neiu päästmisega ka tegelda.
 
Naeruturtse tuli lugemise ajal omajagu.
Teksti loeti vene keeles
x
Raux
1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustust:

Mazinit võib pidada üheks olulisemaks vene ulmekirjandusmaastiku kujundajaks, kuna tema alustas raamatute masstootmist teemal -- meie (so XXI sajandi) mees kusagil ammuses minevikus. Seejuures ei ole üldse oluline, kuidas too sinna satub ja sageli piirdubki ulmeline osa vaid eelmainitud seigaga. Selles sarjas on ulmet näpuotsaga siiski rohkem jagatud.
 
Nagu pealkirjastki võib aru saada, prantsatab üks tänapäeva venelane viikingiaega. Viisil, millega võrreldes on isegi John Carteri Marsile kandumine originaalne. Ühesõnaga, paljana nagu kooritud porgand kusagil võpsikus ärganud mees leiab endale kõigepealt peavarju kohalike pärismaalaste juures, siis relvad ja ... nojah -- ajastule kohaselt ka probleemid mõõgaga vehkijate näol. Mitmesuguste juhuste kokkulangemisel jõuab mees kõigepealt varjaag Hroerichi družiinasse ja ühes tollega lõpuks kurikuulsa Ragnar Lodbroki kogutavasse sõjaväkke välja.
 
Väärib märkimist, et tüübil pole tollest ajastust üldse mitte mingisuguseid teadmisi, aga see-eest on ta mitmekordne Venemaa meister ajaloolises mõõgavõitluses. Millest on oluline abi toonase inimpopulatsiooni hõredamise juures.
 
Lugu on kirja pandud hoogsalt ja humoorikalt, niivõrd-kuivõrd pidev verevalamine seda võimaldab. Ajaloolist tõde ilmselt otsida ei maksa. Päris hulk lehekülgi sisaldavad ka eestlaste tegemisi.
 
Ja kus siis ulmeline element on? Ääriveeri võiks siia alla lugeda berserki ja völva, samuti Odini pühamus saadud siraka. Aga seiklusjutuna väärib lugemist, eriti kellele viikingimaailm meeltmööda.
Teksti loeti vene keeles

... ehk siis alapealkiri "Toit, vakka!" Intrigeeriv, eksju?  
 
Võrreldes esimese raamatuga on trolle rohkem, haldjad tigedamad, olukorrad veel totramad (kes oleks küll osanud arvata, et Stockholmis asuv  Wasa laevamuuseum on puhas trollide pesa!!), no ja toit ei kipu mitte kuidagi vakka olema. Seda ei haldjate ega trollide vaatevinklist.  
Teksti loeti vene keeles

Sihuke ilus pealkiri, lausa ärgitas parema lugemisvara puudumisel käte võtma. Oletus osutuski vähemalt esimestel lehekülgedel tõeks -- tegu oligi Astrid Lindgreni "Väikevend ja Karlssoni" analoogiga. Õnneks või õnnetuseks aga ainult alguses. Tulemuseks on sihuke kerge (pigem noortekas) ja lobedalt läbi saav raamat, mis ajutegevust väga ei kurna. Pigem vastupidi.
 
Niisiis: tuleb neiu Pihkva kandist Peterburi ülikooli astuma. Ei saa sisse, kuna pole arvestanud sellega, et sissesaamiseks tuleb meelehead pakkuda. Koju tagasi minna ka ei taha ning õnnelikumad kaas-sissepürgijad sokutavad ta ühe tühjana seisva katusekorteri valvuriks -- seal pidada nimelt kummitama. Ei kummita, seal elab kohakaasluse alusel nimelt Karlsson. Ei, mitte see parajalt paks mees parimates aastates, vaid hoopis samanimeline trollide haldjavastase geneetilise aretustöö lõppsaadus, kes paraku küll on oma parimais aastais. Tembutamise asemel likvideerib Karlsson hoopis linnas haldjaid. Viimased... ütleme nii: näevad välja nagu Harry-Potteri lugude tüüpilised Malfoyde klanni liikmed, ja on täpselt sama ülbed ja sapised niisamuti. Neiu satub ühe haldjaüliku tähelepanu orbiiti, mistõttu Karlssonil tuleb veel neiu päästmisega ka tegelda.
 
Naeruturtse tuli lugemise ajal omajagu.
Teksti loeti vene keeles

Nooooojah...
 
On kah...
 
Seitsmeköitelise sarja kiiluvees triiviv jupp lugu, mis -- kuigi toimub tegelaste järgmiste põlvkonnaga -- lubab fännidel veel kord läbi elada sarja olulisemaid traagilisi hetki. Ja nagu ikka, on autori tahtel sinna hetkedesse (õigemini nende tagaplaanidesse) hoopis rohkem tegelasi ära peidetud, mida esmasel lugemisel poleks võinud arvatagi.  
 
Tegu on Harry poja Albuse looga. Isa kuulsusevari vaevab noort võluripoega, nii et suures masenduses üritab too minna ajas tagasi ja päästa Harry süül hukkunud Cedric Diggoryt. Korduvalt. Sest iga kord lähevad tagajärjed ainult ainult hullemaks.    
 
Ainult fännidele. Iseseisvat lugemisväärtust ei oma. 2+, ümardatuna kehva kolmeke.
Teksti loeti eesti keeles

Taivo on väga pädevalt loo kitsaskohad ära märkinud. Isegi kui tegu on äärmiselt üksildase kolkaga, mõni seeneline ikka sinna peaks ju vahetevahel ära eksima. Hea küll, tegu on suht kauge ajaga, aga siis tekib kohe teine probleem -- millal sokikandmine lihtrahva seas üldse massiliseks sai ja kas alternatiivsete jalavarjude (näiteks jalanartsude) kandmine ka mõju alla läheb?
 
Lugu ise oli üle keskmise taseme kirja pandud.
Teksti loeti eesti keeles

Anti arvustuse esimene lõik võtab minu seisukoha ilusti kokku. Selle erandiga, et ma olen seda Lovecrafti mythost näinud ja lugenud kogu maakeeli ilmunu läbi ka, aga ikka läheb see korda sama umbes palju kui Nauru välispoliitika. Mis parata...
Teksti loeti eesti keeles

See on jutt kategooriast, milles oli ületamatu parun Münchhausen -- nimelt iseenda juukseidpidi mülkast väljatõstmisel. Lühidalt öeldes parajalt muhe, aga täiesti meeldejäämatu jutuke.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne Reaktori best of. Hea, et neid ilmub, sest wõrgust lugemine ja paberil ilmunu käes hoidmine on ikka kaks ise asja, seda enam, et tunnistan ausalt, et ei viitsi/jõua iga kord värske Reaktori jutte keridagi.
 
Üldmulje... kuidagi verine. Miks küll? Igas loos lendab va punast sidekude ohtramalt. Horroržanris see ei üllata, aga tegu ei ole ju puhta horrorkogumikuga! Ja kuna ma horrorist ja iseäranis mõttetust rappimisest suurt midagi ei pea, siis seda märgib ka kehvakene  hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin läbi. Ei saanud muhvigi aru. Siis vaatasin autori nime ka. Ja kohe sain aru, et sellest põhimõtteliselt ei saagi ju aru saada.
Teksti loeti eesti keeles

Ippolit, Tooni tulek ja selle otsesed tagajärjed on selle kogumiku lugude jaoks suuresti juba igiammune ajalugu. Niisamuti on planeet Maa ja Kuugi sündmuste tegevuskohana väikseks jäänud ning maalaste tsivilisatsioonile kabelimatsu andmud putukid ning vähesed matsu üleelajad möllavad nüüd sisuliselt terve Päikesesüsteemi ulatuses.  5 juttu ja 5 väga erinevat ja üksteisest ruumiliselt väga kauget nurka. 
 
Siin polegi kirjutajatele muud kosta, kui et : Andke minna -- Galaktika ootab!
Teksti loeti eesti keeles

Kärts, mürts ja ilmkärakas.... ja ega siin suuremat iva rohkem ei olegi. Ja ega ole vajagi.
Teksti loeti eesti keeles