Taiesti normaalne raamat, pole midagi oelda. Mulle meeldis eriti Kingi humoori- kas stiil.Ka tegevus ei olnud paeris tava- pa"rane. Soovitan soojalt.
(romaan aastast 1990)
eesti keeles: «Raamatukogupolitseinik»
Tallinn «Kupar» 1995
Olen kitsarinnaline - seksiteema läks üle hea maitse piiri.
Jälle üks nendest "ilmselt olen kunagi lugenud" tüüpi raamatutest. Kusagil keskkoolis see ilmselt näppu jäi, mälestused olid... hägusad pehmelt üteldes. Eelmine nädal jäi Haapsalus Samaaria misjonipoes näppu, vaatasin tükk aega ja mõtlesin, et kas tasub kuna seesama hägune mälestus rääkis napakast, lollakast ja lahjast Kingist. Samas 50 senti polnud palju mälu värskendamiseks. Pealegi on ka lurrivõitu King tegelikult täitsa mõnus.
Kusjuures see raamat võiks mõnes mõttes siinsetele raamatukoguhuntidele huvi pakkuda. Endal on küll raamatukogudest erandlikult head mälestused, antud juhul räägib kirjanikuhärra siis ühest väga sadistlikust tegelasest, kes muuhulgas käib ja laenutajaid, eriti lapsi, terroriseerib. Sisu poolest on raamat üsna lihtsake seega väga pikalt ei tahakski sellel peatuda. Üldiselt on see päris lahe maailm, mille King on loonud - jah, visandlik ja napp aga huvitav ikkagi.
Kusjuures raamatu alguses on ka juttu sellest, kuidas ta sellise ideeni jõudis. Päris huvitav oleks kuulata, kuidas oli elu siinkandis raamatukogudes kuue- ja seitsmekümnendatel, kas siin hirmutati lapsi, et nad raamatud alati õigel ajal tagasi tooks? Eks King teeb seda, mida ta hästi oskab - otsib (enda) minevikust välja meeldejäävaid detaile ja keerab mõnuga vinti peale. Aga eks on ka siinkandis nõuka-ajal olnud väga tumedaid toone, kasvõi kui muinasjuttude peale mõtelda.
Lugemist ei kahetse aga on kahtlemata kõige kehvem King, mida lugenud olen. Aga noh, edasi saab ainult paremaks minna.
Ja pettumus. Räägib ühes arheoloogist, kes avastab ja tõestab ära, et kõik jutud viikingitest ja nende Ameerika reisidest on fabritseeritud 19.sajandil mingite fännide poolt. Ja kuigi see on nii sensatsiooniline avastus, ei tunne ta sellest mingit rõõmu ja nukrutseb.
Mõttetu? Mõttetu.
Slaughterhouse Five, peale kõige muu, ei ole ka Vonneguti suvaline teos. Lugege seda rohkem kui üks kord.