Kasutajainfo

Eva Luts

Teosed

· Eva Luts ·

Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür

(antoloogia aastast 2019)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
1
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (4)

2019.a jutuvõistlusest on nüüd juba žürii mätta otsast räägitud ja kirjutatud päris omajagu palju. Täheaeg 18 esitleb siis võistluse esikümne. Teise kümne ja veel kaugemagi poole lugudest on osad jõudnud vahepeal ka Reaktori veergudele. Loodetavasti ilmuvad ka mõnedki veel hetkel avaldamata head ja väga head võistlustööd erinevates kohtades. Lugejatel on nüüd võimalus öelda oma arvamus, koostada oma pingeridasid, kas nõustuda või vaielda žüriiga. Minu hinnangul on tegemist ühe väga väärika Täheajaga - kui ikka juba neli juttu on minu jaoks hindega "5" ja veel neli tükki "4", siis panen tervikule ka "5". Mitte, et see oleks täiuslik antoloogia, kuid siin on lihtsalt niivõrd palju suurepärast kraami.
Teksti loeti eesti keeles

Ma mäletan juba ammustest aegadest, et ükskõik millisel tasemel kirjandusvõistlusele laekub lisaks ilmselgetele ebaõnnestumistele ka vähemalt üks väga hea tekst. Paremal juhul lausa kaks. Ning väga, väga harva rohkem. Žüriisse mitte kuulumine on selge eelis: harvendamise on keegi juba ära teinud ja võib loota, et ainult esikümmet lugedes pääseb suuremast osast jamast. Nii oligi, leidsin kaks minu meelest väga head juttu, ning nii võib jutuvõistlusele ja seda esindavale kogumikule panna hindeks “hea”. Juttude kaupa võttes oleks kaks viit, kaks nelja ning ülejäänute puhul oleks asjatu vaev hakata kaaluma, kas mõni neist on lähemal kolmele või ühele.

 Vaieldamatu esikohalugu oli “Käilakuju”. See oli imho uuenduslik kogu žanri kontekstis. Teadvuste/hingede ümberistutamist kehast kehasse on ulmes kasutatud ju palju (vt. näit Richard K. Morgan), aga siis on eeldatud selle digitaliseerimist. Või siis, varasematel perioodidel, lihtsalt viibet võlukepikesega. Nii jõhkrat ja samas usutavat meetodit, et tuleb kehast kogu närvisüsteem välja kiskuda ja “mediteerima” jätta, kohtasin ma esmakordselt. Pole siis ka ime, et selle tagasiistutamine teise kehasse ei anna päris adekvaatset tulemust. Õhustik oma “registreeritud teisitimõtlejatega” meenutab idanaabrit, jutu meeleolu tõi aga kuidagi meelde Ursula Le Guini “The Day Before the Revolutioni”, mis koos Orsinia lugudega kuulubki mumeelest selle autori paremikku.

 Olgu igaks juhuks jälle üle korratud: kirjandus tegeleb inimsuhetega, inimese ees seisvate valikutega. Ning oleks parem, kui autor oleks need suhted läbi tunnetanud. Ulmel on siin peavoolu kirjanduse ees teatud eelis: autor saab paika panna maailma, kus talle olulisena tunduvad suhted kõige selgemalt esile tulevad. “Lumemarjaveri” on selle kohta väga hea näide.

 Veel kahes jutus on inimsuhted täiesti olemas. “Apollo 18” petab lihtsameelsema lugeja ehk oma tõepoolest leidliku ulmelise poolega ära. Samas on see samas siiski lugu ka sellest, kuidas peategelases on omavahel võitlemas esimese armastuse järelmõju (ning tegemist ongi valusa ja unustamatu seisundiga, millegipärast meeldib mulle puppy love rohkem kui eestlaste vasikaarmastus) ja kohusetunne, soovi konkureerivalt agentuurilt teadmisi kätte saada.

 Muidugi toob “Esimene port” meelde “Ready Player One”, aga see pole kaugeltki mitte kõige hullem, mis juhtuda võiks. Inimlikest valikutest tuleviku (pool?)virtuaalses maailmas on selles loos juttu, otsad jäetakse lõpuks meeldivalt lahti, provotseerides lugejat mõtlema, kuidas tema sellises maailmas käituks.

 Ülejäänud lugude “kirjanduseks” nimetamine oleks selge liialdus. Siiski, kahel juhul võib stiili pidada kirjutamist peaaegu õigustavaks teguriks.

 “Riisirahvas” tundub Robert E. Howardi jäljendusena. Juba omal ajal oli Howard mõttetu meelelahutuse meister ning miks tema stiili peaks jäljendama, jääb küll arusaamatuks, aga sellega on kenasti hakkama saadud. Kirjanduslik stiil on siiski seotud ajastuomase mõtteviisiga, kõik süžeed on nagunii palju kordi läbi kirjutatud, huvitav on ainult see, kuidas seda parajasti tehakse.

 Siis kogumiku nimilugu. Kas loole lisab midagi, et sadamasse saabub just tsepeliin, mitte galeer, miinitraaler või kosmosesüstik? Ei. Kas on kuidagi uudne, et algul tüütu ja tülikana tunduv jõnglane osutub Tähtsaks Isikuks? Ei. Nii ratsutabki lugu mööda klišeesid, pakkumata inimolemuse kohta midagi uut või huvitavat. Lugu on sujuvalt kirja pandud küll ja sobib harjutustööks ning ilmselt leidub inimesi, kelle jaoks nn aurupunk on väärtus omaette.

 Ma nüüd ei tea, kuidas on “Siis, kui nad tulid” saamisloo ja läbitunnetatusega. Kui autor on tõepoolest noorema õe kaotanud, siis jääb vaid kaasa tunda ja loota, et kirjutamine mõjus teraapiliselt. Kui mitte, siis on tegemist heroilise sotsiaalpornoga.

 “Sümpaatia” ja “Riia keisririik…” on katsed midagi enda jaoks põnevat kirja panna, paraku jõuab lugejani põnevuse asemel ponnistuse higilõhn. Mõlemas on vähemalt üks huvitav mõte, aga see katab vaid ulmelise poole, inimolemusest ei saa me midagi teada. Ja üldse mitte naljakas följeton “Libakass” vihjab ilmselt, et midagi pidi ju kümne hulka panema, aga ülejäänud lood olid veel õnnetumad.

Teksti loeti eesti keeles
1.2020

 

Juhuslik valik ühele jutuvõistlusele laekunud töödest, millest mõned on isegi toimendamata kujul üllatavalt loetavad, teiste puhul ei suudaks ka aga põhjalik keeletoimendamine midagi päästa. Ma ei oska näha kergejõustiku või tõstmise tulemuste rehkendamise metodoloogia kaunite kunstide hindamisse ülekandmise väärtust (näiteks et jutt kogu 67,5 punkti ja jagas 6-7 kohta). Võib-olla oleks õigem piirduda näiteks esikolmiku väljatoomisega – üks võitja ja kaks kroonprintsi ja ülejäänud tekstid saavad lihtsalt äramärkimise ehk ergutuspreemia. Siiski on see kogumik mõnest varasemast ehk tugevam, kuna päris avaldamiskõlbmatud olid siin vaid neli teksti.  

Üldistades võib öelda, et mõned halva kirjutamise šabloonid ehk ajakirjanduskeel on siin jätkuvalt ja peaaegu kõikide autorite tekstides sees, mõnel väga reljeefselt ja valusalt. Niinimetatud Tartu grupeeringule on näiteks väga omane mitme mineviku kuhjamine ühte lausesse – tehes/teinud ühte asja, tegi ta ka teist – ja tulemusena on sellist harjutust ka päris raske ette kujutada (“Nad varjusid kaneelipuu alla, oodates vihma lõppemist.”). Sagedane on otsest kõnet õigustava tegusõna asendamine mingi muu kehalise tegevusega, mis ei tekita arikuleeritud kõnet (“Kus nüüd ütles,” pööritas ta silmi; “Mul on kümme šillingit,” kehitas ta õlgu; “Miks ma üldse pabistan,” üritas ta välja mõelda.) Kangekaelne on kihu alustada mina vormis tekstis lauset tegusõnaga isikulise asesõna asemel. Lihtsate asjade ütleme hästi keeruliselt ja segaselt ("Tavapäraselt jäid tema pärusmaaks vildakad oletused"). Ilmselt ravimatu haigus on mõne autori puhul tegelaste nime asendamine mingi muu liigikirjeldusega. Mahkra näiteks hakkab sellest Jumala abiga üle saama, aga uus põlvkond tuleb peale (Jekimov, Raidma).  

Väga halb mõte oli autoritele tekstide ees sõna anda ja see kärpimata ära trükkida. Ei ole vaja teada, kust autor (enda arvates) on inspiratsiooni saanud või millest ta (enda arvates) tahtis kirjutada. Mõni näiteks lobiseb välja ainsa huvitava asja, mis tal loos on (Tiigisoon), mitte et ta sellega jutus midagi huvitavat edasi teeb või kuhugi arendab. Mõni ei ütle üldse mitte midagi (Rajasalu) või teeb seda hästi pikalt (Kalmsten).  

  Minu esikolmik oleks järgmine  

   

1 Ivanov “Apollo” 18  

   

(Pikem arvustus Algernonis)  

   

2 Mahkra “Riisirahvas”  

  Mahkra on keelekasutuses kindlasti arenenud ja tundub, et liikumas oma hääle avastamise poole ja loobunud endisaegsete meistrite jäljendamisest. Sellest ei ole häda, et süžee on laenatud miskist Hammeri filmist. Otsene kõne on aga tihtipeale pikk, konarlik ja koperdav, samuti esineb liiga keerulisi, sogaseid ja läbimõtlemata lauseid. Kohati kasutatakse valmis šabloonväljendeid, mis võtavad kirjanikult võimaluse öelda, mis tegelikult juhtus, mida tegelane koges või nägi ning teha huvitavaid ja võimalusitekitavaid vaatlusi. Samuti on sisse lipsanud sellised perverssused nagu sõnad “armatsema” ja “naasima”, mis ilukirjandusse kindlasti ei passi. Paari lehekülje koondamine ja kirjelduste vähendamine ei teeks sellele tekstile samuti halba. Sellest, et tal oli liiga palju tegelasi, saab autor ise ka aru, ja lööb nad jutu käigus maha.  

   

3 Umbleja “Siis kui nad tulid”  

   

Jällegi, süzee laenamine ei ole probleem, kui jutt on tervikuna loetav ja jälgitav. Kui palju see kõik on omalooming ja kui palju mingi filmi ümberjutustus, on muidugi iseasi. Autor on ettevõtnud üliraske ülesande – pikema aja peale jaotatud massistseene täis eepilise ja panoraamse jutustuse – ja selles mõttes on ta keerulise harjutusega hakkama saanud. Et tal ei olnud aga ulmejutu kirjutamise ambitsiooni, tekitab muidugi küsimusi. Ma ei oska öelda, kuidas ma oleks ulmejutu võistluse žürii liikmena sellisesse probleemi suhtunud – kas eelistada ülinapi ulmesisaldusega aga talutavalt kirjutatud juttu pärisulmet täis tekstile, mis on kirjutatud väga halvasti. Tähendab, see tekst karjub selle järele, et seal koolis oleks tegelasi geneetiliselt muundatud või õpetatud kasutama mingit ulmelist tehnoloogiat, mis kuidagi lõpulahendusega on seotud või midagi, aga mitte ühtegi ulmelist ideed siin ei olnud. Žürii poolehoiu võitis see tekst muidugi sellega, et siin on lahinguid ja sõjamasinad ja palju plahvatusi. Kui esimesel leheküljel oleks olnud veel näiteks pikem kirjeldus hästi suurest kosmoselaevast, oleks ka koht olnud ilmselt kõrgem. Autorile võiks ka soovitada tekst üle lugeda ja eemaldada sellest inglise keeles mõeldud aga eesti keeles kirjutatud väljendid ja laused (näiteks “vähim, mida ma tema heaks teha sain” jms).  

   

Ergutuspreemia ja äramärkmise võiksid saada:  

   

4 Raidma “Libakass”  

  See on hea näide tekstist, mida on toimendamise käigus võimalik teha avaldamiskõlbliseks. Algajate tüüpilised vead on eemaldatavad, samuti on võimalik paari päevase mõtlemise järel siia huumorit sisse panna ja saabki loetava teksti. Jutu peamine tugev külg on see, et ta püsib fookuses.  

   

5 Jekimov “Ortoni seesamune”  

   

“Baasi” arvamusliidrite jaoks on žanr (antud juhul aurupunk) kindlasti argumendiks kõrge hinde panemisel. Autori keelekasutus üldiselt ja eriti dialoog ning kalduvus tegelaste nimede asemel kasutada liiginimetusi, ei luba seda veel aga päriselt trükikõlbiliseks arvata.  

   

6 Rajasalu “Käilakuju”  

   

Autor demonstreerib siin võimekust kirjutada lauseid, milleks enamik Eesti ulmekirjutaid suutelised ei ole. See on aga ka ainuke asi, mida ma siin kiita oskan. Tervikuna jääb arusaamatuks, kus see lugu toimub, kes on tegelased, miks nad tegutsevad, kelle või millega lugeja suhestuma peaks. Tegelasi on liiga palju ja nad on isikupäratud, rääkimata sellest, vahepeal nimetatakse neid nimepidi ja siis jälle miski liigi kaudu (mees, naine). Terence on halb nimi, sest seda peab kasutama apostroofiga. Üldiselt on see nagu moderne kunst, rohkesti sinka-vonkalisi täpselt viimistletud kujundeid ja tehnoloogiat, aga mida see kõik kokku peaks tähendama, jääb ebamääraseks. Ehk ma oleks suutnud selle teksti kohakese kõrgemale tõsta, kui see ei oleks olnud kirja pandud olevikuvormis. See kindlasti raskendab lugemist ja jätab mulje liigsest pretensioonikusest.  

   

Ülejäänud autorid saaksid õlalepatsutuse, tänusõnad, et nad ulmet kirjutavad ja soovituse ka ikka järgmisel võistlusel osaleda. Tähelepanelik ulmeaspirant oskab kindlasti ka žürii kommentaaridest välja lugeda, et eelistatakse Suurt Ulmet. Väike Ulme, mis näiteks toimub inimsuhetes või akna taga või kusagil taamal, ei ole väga soositud. Kindel eduretsept on näiteks esimesel leheküljel suure kosmosejaama, dirižaablisadama või veel parem kosmoselahingu pikem kirjeldus.  

   

Kui siiski sinna joone alla jäävate tekstide kohta mingi kommentaar lisada, siis… Kalmsten demonstreerib ennastsalgavat meisterlikkust looduskirjelduste kirjutamisel, et ta võiks olla lausa “Eesti Looduse” kirjasaatja, aga kui mõni tegelane suu lahti teeb, tuleb raamat mõneks ajaks kinni panna ja rahuneda. Krips on kirjutanud terve pika jutu lühilausetega. See viitab enamasti kas mingile ülidiiplikule ambitsioonile või peategelase vaimsele puudele, aga kumbki ei tekita erilist lugemiselamust. Samas ei maksa autoril muidugi tähele panna viginat Louis XIV kohta, sest arvamusliidrid ei ole kahjuks jutu sündmustikust aru saanud.  

Teksti loeti eesti keeles
x
Must Kass
1954
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
no_social
Viimased 25 arvustused:

Kosmiliste impeeriumite ajastu, inimesed pole oma kehadega üheselt seotud: võib tellida uue, võib lasta vana ümber teha. Tegevus käib planeedil, mis kunagi, ühe impeeriumi kontekstis oli tähtis (kultuuri?)keskus, täpsemalt selle suures orbitaaljaamas. Mingil ajal sattus kogu piirkond teise impeeriumi valdusse, planeet kaotas oma tähtsuse.
 
Orbitaaljaamas Taevased Tornid kogunes seltskond, kes nimetas end lihtsalt luulehuviliste ringiks, tegeles aga võimu jaoks väga kahtlase asjaga, vana kirjanduse põhjal planeedi kunagise suuruse uurimisega. Et võimud jälile ei saaks, krüpteerivad nad oma töö tulemused ja jagavad krüpteerimisvõtme siis tükkideks, nii et iga liige saab ühe killu. Ringi kuulus ka üks mujalt pärit, kohaliku naisega abiellunud tüüp, kes aga koos naisega 18 aastat tagasi minema tõmbas. Vahepeal on toimunud "puhastusi", peaaegu kõiki ringi liikmeid on vangistatud ja piinatud, paar tükki on surnud (aga nende võtmetükid on säilinud).
 
Kogu sellest taustast on juttu vaid üksikute vihjetena. (Võibolla aitaks, kui ma autori loomingu seda osa paremini tunneksin.) Lugu algab sellest, et see kunagi ära läinud - või end temaks nimetav - tüüp tuleb tagasi, väites, et ei saa rahu, kuni pole oma võtmekildu ära toonud. Kuna kehasid saab vahetada ja ümber teha, pole päris kindel, kas see ikka on tema. Aga võtmetükk sobib. Appi kutsutakse identifitseerimiskeskuse spetsialist, et too käitumismustrite jms põhjal kindlaks teeks, kas on ikka õige inimene. Nagu oleks, aga kahtlused jäävad. Kahtlane küll, aga võti oli ju õige... Kirjutatud on see tõe aeglane lahtirullumine igatahes üsnagi vaimustavas stiilis ja sugugi ei tee paha, kui seda parema arusaamise huvides kaks korda lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Ehk siis "The Circle".
Võib heal juhul huvi pakkuda läbinisti humanitaarse haridusega lugejale, kel pole matemaatikast ja arvutitest aimugi.   Ajab naaberkuningriigist tulnud salamõrtsukas igavesest elust huvitatud kuningale jama, et looduses on kõik vastused olemas, muuhulgas ka surematusele, ja need on peidus kusagil pii komakohtades. Annab siis kuningas ülesande pii esimesed sada tuhat komakohta välja arvutada, mis tundub üsna võimatu ettevõtmisena.
 Salamõrtsukas mõtleb kohapeal välja Boole'i algebra, nõuab kuningalt välja tema kolm miljonit sõdurit ja korraldab neist trigerite kaskaadid ja kõik muud värgid just nagu algelistes arvutites. Sõdurid tõstavad aga lipukesi, must on 1 ja valge on 0, signaalid muudkui liiguvad ja arvutamine, mis hinnanguliselt võiks võtta kümme kuud, muudkui käib.   Pooleteise kuu pärast tuleb naaberkuningriigi märksa väiksem sõjavägi, lööb maha kõik kolm miljonit ainult lipukestega varustatud sõdurit, siis kuninga ja igaks juhuks ka asja korraldanud salamõrtsuka. Kohe üldse ei olnud naljakas. Õpetlik ammugi mitte.
Teksti loeti inglise keeles

See järg oleks võinud küll pigem kirjutamata jääda.
 
Algul tundus, et kindlasti oleks pidanud kirjutamata jääma esimene viiendik: "filantroobi mured". No et paigutad iga nädal mõned miljardid keskkonna parandamise projektidesse, aga raha kaob nagu mutiauku, sest raffas lebab oma kapisuurustes eluruumides, naudib virtuaalsust - mis toob filantroopidest omanikele sisse kaks korda rohkem kui nad ka kahe käega raha loopides kulutada jõuavad - ega viitsi ennast maakera taas elamiskõlbuliseks tegemiseks eriti liigutada. Seda osa oli väga tüütu lugeda, aga nagu hiljem selgus, oli sel omaette võetuna vähemalt mingi õpetlik iva. No et kui sul on reaalsuses ja virtuaalsuses olemas kõik, mida sa eales tahta oskad, pole sul enam nälga. Ka intellektuaalset seejuures - sa ei viitsi enam eriti süveneda, uusi asju õppida jne. Tegutsema paneb see, kui sul midagi olulist puudub või oled sellest ilma jäänud. (Ning ei, "vasikaarmastus" pole siinkohal õige vastus.)
 
Ülejäänud osa romaanist täidavad questid, aga enne ühest tüütust pisiasjast. Peategelastel on kodanikunimi (ees- ja perenime kasutatakse vahel koos, vahel eraldi), avatari nimi ja sõprade ringis veel avatari hüüdnimi. Kui kõrvaltegelaste puhul on veel arusaadav, miks keegi neist pöördumisel üht või teist nimevarianti kasutab, siis sõpraderingis on need autori jaoks nagu sünonüümid, mida vahetatakse lihtsalt korduste vältimiseks, mitte suhtumise väljendamiseks vms. Ja mind huvitab tõsiselt, kuidas hääldub nimi "Art3mis"otseses kõnes.
 
Kui "Player One" questid olid seotud vanade arvutimängudega, millest mõned äratasid nostalgilisi tundeid, siis "Player Two" äraarvamismängudes polnud mul millestki kinni haarata. Hea küll, Purple Raini võis ju umbes kaks korda kuulata, edasi läks juba tüütuks, nii et kogu "artisti, keda tunti nime all Prince" diskograafia ja esinemiskohtade ja saateansambli liikmete tundmine näib äärmiselt tarbetuna. Sama võib öelda mingi filmitegija loomingu kohta - ma ei oska eriti kaasa tunda tegelastele, kes teavad mitte ainult kõiki tema filme ja kõiki nendes esinenud näitlejaid, vaid ka seda, millisel tänavanurgal filmiti mingis linateoses umbes 15 sekundit kestnud stseen. Samuti ei tekita kaasaelamist tegelased, kes on "Silmarillioni" pähe õppinud.
 
Kuigi kuri tehisintellekt on kohe-kohe põhjustamas miljonite inimeste surma, põlevad lennukid prantsatavad alla, virtuaalsuses lendavad sajanda leveli võimsad võlurid ümber torni ning loobivad teinetesit punaste ja siniste keravälkudega, keegi jookseb verest tühjaks jne, ei teki lugedes kordagi tunnet, et ka tegelikult võiks midagi halba juhtuda. Küllap tõmmatakse ikkagi lõpuks jänes kõrvupidi torukübarast välja - ja nii ongi. Isegi hävinud avatarid taastatakse ja oma võluesemed saavad nad ka tagasi. Et siis happily ever after. Kusjuures, õudust küll, ongi ever after. Armunud paaride (ja poliitkorrektsuse tarbeks on üks paar lesbiline) teadvuste koopiad kopeeritakse koos tohutu hulga muu jamaga kosmosesügavustesse suunduva laeva arvutisse, nad suhtlevad seal ja on õnnelikud!? Et siis autori ettekujutus inimkonna helgest tulevikust on igavesed, muutumatud, õnnelikud nullide ja ühtede read...
Teksti loeti inglise keeles

Sisu puudub.
Lausa kahju niiviisi hinnata autorit, kellelt BAASis reeglina asjalikud arvustused, aga loetu mõistmine ja ise kirjutamine ongi väga erinevad asjad. Ja võibolla oleks kunstivorme, millega tegelemine pakuks kaaskodanikele rohkem rõõmu, lilleseade näiteks.
Niisiis, sisu, mida võiks kirjanduseks nimetada, ei ole. On ehe eskapism. Ehk siis autor on pidanud paremaks reaalsusele mõneks ajaks selja pöörata ja elada mingis kujutletavas, enda jaoks huvitavas maailmas. Sama nähtuse äärmuslik vorm on autism, antud juhul asi muidugi nii hull ei ole. Ainult et tekst peab olema huvitav ennekõike lugejale, see, kas kirjutamine ka autorile huvitav tundus, pole üldse tähtis.
Peavoolu kirjanduses on eskapistlik eneseväljendus vahel isegi loetav - kui psühhoanalüüs juhtumisi huvitab. Ulmes kaob selle tahtmatu väljendamine, mille eest siis kujutlustesse põgenetakse, butafooria varju ära. Kui väga tahaks süveneda, siis võiks ju välja lugeda, kuidas autor suhtub erinevatesse rahvastesse, elukaaslasse jne, aga milleks, eks ole.
Et maailm, kuhu põgeneda, oleks enda jaoks huvitav, tuuakse sisse ikka rohkem butafooriat, aga kuidagi nagu ühekordseks kasutamiseks ja pärast ei osata sellega enam midagi peale hakata. Nii ongi mängus portaalid, ussiaugud, erinevat liiki raketid, tehisintellektid, samuse AIga suhtlemiseks pähe istutatud implandid, kloonid ja mis kõik veel. Ning kui tundub, et hullemaks enam minna ei saa, tekitatakse veel mingi ajanihe.
Lugu võiks olla ju talutav, kui kõigil neil vidinatel oleks jutus mingi otstarve. Aga see vähenegi roll, mis mõnel neist on, mattub pseudoteadusliku häma alla. See osa tekstist on täiesti tarbetu, liiatigi kui vahepeal tundub, et kolmeni lugemine valmistab raskusi. Jah, muidugi peaks autoril olema eeltööna paika pandud, kuidas tema maailmas asjad toimivad, aga parem oleks, kui ta jätaks selle enda teada. Ja juttu oleks sellest vaid siis, kui tegelane puutub kokku nähtusega, mis just sel hetkel selgitust vajab, ning selles ulatuses, mis vastab tegelase teadmistele. Ja neid peatükialguste motosid ei saa samuti õnnestumiseks pidada.
Teksti loeti eesti keeles

Põhjalikum käsitlus on märtsikuust saadik Algernonis olemas, aga väike märkus siis siia ka. Ma pole veel kohanud autorit, eriti veel ulmes, kes suudaks nii sujuvalt, lugejalt erilist pingutust nõudmata luua nii veenva kohalolekutunde. Mulle meeldib tegelas(t)ega kaasa mõelda, jagada tema tajusid, mitte läbi tagurpidi pikksilma sipelgapesa vaadata. Nii et Gibson on eelkõige ületamatu stiilimeister.
Agencys on juba The Peripherialist tuttav seltskond katastroofijärgsest, 2135 aasta Londonist saanud digitaalse ühenduse paralleelmaailmaga, kus on parajasti aasta 2017, Hillary Clinton on võitnud presidendivalimised ja Brexitit pole kunagi olnud. Sellega kaasneb aga üha kasvav tuumasõja oht. Ning keegi katsetab selles maailmas väga vinget tehisintellekti, mida mõned tahavad hävitada, mõned aga endale saada. Et siis käib üsna lakkamatu tagaajamine, aga mõnusalt tajutavas San Franciscos.
Teksti loeti inglise keeles

Kui mingisse sarja kuuluvad teosed on võitnud kaks Hugot, ühe Nebula ja hulga muud pudi-padi, siis peab tegemist olema millegi üsna erilisega. Sest, noh, vastupidiselt näiteks Harry Potterile on need auhinnad ka minu meelest välja teenitud. Mis panigi mõtlema, mis see eriline siis on. Parandoidseid androide on ju ausalt öeldes ennegi kohatud. Mitte kõik nad pole inimeste suhtes nii kriitilised, aga MBoti puhul on tema hoiak igati usutav. Kui alustada sarnastest asjadest, siis kahtlemata kuuluvad MBoti lood alajaotusse "raketid ja laserid" ehk siis kosmoses tekkinud konfliktide jõulise lahendamise juurde. Aga: MBot on kogu aeg asja sees, tekst fikseerib ta vahetud kogemused, otsused ja tegevuse. See pole mingi naiivne kõrvalpilk toimuvale nagu, ütleme, Banksil või, veel hullem, Reynoldsil. Samahästi võiks MBoti liigitada ka küberpungi alla. Pungile omane anarhistlik suhtumine on igatahes olemas. Küberiga on natuke teisiti. Valdavalt on küberpungis olnud üks reaalsus ja üks virtuaalsus ning põhiliseks küsimuseks on olnud, et mis saab virtuaalsuses olevast persoonis, kui ta reaalne keha tapetakse - või siis kuidas saaks persooni virtuaalsuses nii ära tappa, et sureks ka tema maine keha. MBoti maailm on tänapäevasem. Arvutivõrke - aga neis tunneb MBot end kodusemalt kui reaalsuses, eriti veel inimeste seas - on korraga palju. Alates neist lihtsakestest, mis avavad lähenejate ees uksi või kuvavad nende ette reklaame, kuni tohutu kosmosejaama turvateenistust juhtivate süsteemideni. Nii et see on meie igatsetud "asjade internet", lausa mitmuses. Ja - kui androidi teadvus on niigi digitaalne, siis saab seda ju vastava andmekandja olemasolul kopeerida. Kui midagi jääb lugejale pisut hoomamatuks, siis erinevast klassist robotite mõtteprotsesside kiirus omavahel ja inimesega võrrelduna. Minagi olen siin aja vms kokkuhoiuks kirjutanud MBOt, mitte MurderBot. Küllap oleks inimene kirjeldatud maailmas välja mõelnud mingi tähelühendi, aga MBot ütleb alati välja: humans and augmented humans. Sest see ei võta tema mõttetegevuses rohkem aega kui mingi mõnetäheline lühend.  
Teksti loeti inglise keeles

Kaanel on küll märkus, et teos kuulub Laundry sarja, aga seos eelnevaga on suht põgus, nii et see on loetav ka eraldiseisvana - või siis saabki siit alguse omaette sari. Tähendab, eelmistest teostest on võetud võlukunsti ja erakordsete võimete kiire sissevool kaasaegsesse maailma ning see, et peaministrina valitseb Suurbritanniat Must Vaarao ehk Nyarlathotep.
Nagu Laundry sarjas ikka, käib ka siin tegevus ühe manuskripti ümber. Tegemist pole küll tavalise raamatuga, vaid see on üsna verejanuline ning võimeline seda janu ka kustutama - kui keegi sellesse valesti suhtub. Kuna raamatu asukohta teati viimati aastal 1888, tuleb sellele sinna ka järele minna. Koos muude veidrate asjadega eksisteerib aga ka läbi aja ulatuv maja, mille abil seda teha saab. (Ja pole just eriti tark väljuda sellest uksest, mis viib parajasti pommitatavasse Londonisse.)
Niisiis suundubki 1888. a. Londonisse, mis on kaasaja inimese jaoks üks ütlemata rõve ja räpane paik, päris mitu seltskonda, et raamat homoseksuaalsete sadistide klubi raamatukogust ära tuua. Kõik on mingite eriliste võimetega transhumanid, ainult Transnistria maffia esinduse iseärasuseks näib olevat erakordne rumalus.
Ma olen viimasel ajal märganud, et ka ulmes oleks nagu poliitiliselt korrektne (ehk siis veidrike sõimu vältimiseks) poetada tegelaste hulka mõned seksuaalvähemused. Strossil on õnnestunud kokku panna niisugune naljakas kamp, et see tundub lausa selle "kohustusliku" teema parodeerimisena.
Ja üks pluss veel austusavalduse eest Stephensoni "Snow Crashile".
Teksti loeti inglise keeles

Väike vahepala Murderboti sarjale. Sedapuhku pole fookuses tema, vaid Ayda Mensah, kes peab kodupaigas aru andma, miks ta ikkagi võttis kaasa nii ohtliku asja nagu seda on Murderbot.
See on nüüd päris hea võrdluskoht: kui Murderboti mõttekäigud on konkreetsed ja sirgjoonelised - isegi kui neis esineb lühikesi kõrvalepõikeid -, siis sellega võrreldes on ka aruka inimese mõtted ikka väga hajevil. Mida oligi tarvis tõestada...
Teksti loeti inglise keeles

Kui väga tahaks selle sarja juures millegi kallal nuriseda, siis: Murderboti võimete piiridest pole lugejal täit selgust. Nagu ka tema orgaanilise ja anorgaanilise poole vahekorrast ja koostööst. Muidugi, ega teda otseselt inimestega võrrelda ei saagi, ainult teiste robotite/tehisajudega. Seda on ka tehtud, aga tema lahtihäkitud kontrollmoodul lisab määramatust ja ega see, kui kaua üks või teine robotiklass ühe või teise probleemi lahendamiseks aega kulutab, pole väga selge kriteerium. Ainult et paremat ka ei ole.
Kui peategelane oleks inimene, vigiseks ehk nii mõnigi küberpungi vaenaja, et muudkui murtakse jääd, murtakse jääd ja murtakse jääd. Murdrerboti jaoks on virtuaalreaalsus aga suur osa tema loomulikust keskkonnast ja selles tegutsemine käibki tema argipäeva juurde.
Ulmesiseselt võiks Murderboti lood liigitada ka rubriiki 'kohtumine tundmatuga'. Aga kuna temas on ka tuttavaid elemente, on tema askelddusi mõnus jälgida.
Hindest. Kas Murderbot on stiililiselt või filosoofiliselt vms murrangulise tähtsusega? No ei ole. Kas ma kavatsen seda kunagi üle lugeda? Ei, erinevalt näiteks Sandman Slimist. Kas tegemist oli mõnusa ajaviitega? Seda kindlasti. Olgu seekord siis neli.
Teksti loeti inglise keeles

Vastupidiselt eelarvustajatele mul eriti kahju pole, et autor ARTile rohkem tähelepanu ei pööranud. Murderbotil, eks ole, ei saanud ju sõpru olla. Nii on ART rohkem peegli eest, mis näitab ära, millised võimed Murderbotil on ja milliseid ei ole.
Hea küll, millalgi sarja käigus tuli ju Murderboti oskused ja piirid esile tuua, aga natuke nagu pikaks venisid need reflektsioonid. Lõpu poole näidati roboti psühholoogiat ja motivatsiooni tempokamalt ja tegevuse kaudu, nii oli asi huvitavam. Just et kuidas Murderbot enam ei pea, kuid on harjunud "oma" inimesi kaitsma. Ja inimesed on nii lootusetud lollikesed, et kõigi nende enesehävituslike plaanide eest ei suuda isegi turvarobot neid kaitsta...
Teksti loeti inglise keeles

Mulle kiiksuga tegelastega jutud meeldivad. Näiteks ka Leckie omad. Midagi on neis isegi sarnast. Nii polnud ka üllatav, et Leckie lisas Murderboti järgmisele osale omalt poolt blurbi.
Antud juhul on kiiks siis selles, et ühes kehas on midagi inimesest ja midagi robotist. Nii on tekkinud üsna skisoidne sisemaailm oma eelistuste ja loogikatega ning nagu sellest vähe oleks, lasub peategelasel veel (vale?)süüdistus, nagu oleks ta rikke tõttu hulga inimesi ära tapnud. Nii et kompleksid ja käitumisjoonised on huvitavad. Kuidas just need orgaaniline ja anorgaaniline pool teineteist tasakaalustavad, sellest esimeses osas juttu pole. Väikest mahtu arvestades ongi nii parem - aga järgmises osas hakkavad selgitused tempot maha võtma.
Hea ulme lugemise käigus ei tule kasuks, kui esitada endale küsimusi stiilis kas see on üldse võimalik? jne. Võiks usaldada autorit, sest päris paljud neist teavad, mida teevad - optimistlikul hinnangul lausa üks igast kümnest. Mitte alati, aga siiski sageli tähendavad Hugod, Nebulad jms, et tegemist on aruka autoriga. Seega siis, kui midagi Murderboti käitumises ja sündmuste arengus jääb arusaamatuks, siis pole see autori viga.
Teksti loeti inglise keeles

Sandman Slim on tagasi, klaarib suuri pahandusi, teeb väikesi heategusid, Kadrey stiil on aga endiselt vaimustav. Hea küll, kes seda sarja varem pole leidnud, sellel pole põhjust just üheteistkümnendast (?) osast alustada.
 
Kadreyl on ohtrasti viiteid filmidele - juba pealkirjast alates. Ütleme siis, et selles loos sündmustest saaks teha kaks täiesti erinevat filmi. Näiteks stiilipuhta õuduka. Sandmanile jagatakse pahaendelisi ülesandeid, mille täitmisel kohtab näiteks marodööritsevaid surnuid, enesetapjate klubi teeb oma jõhkraid tempe, grotesksel moel tapetakse filmimaailma vanureid. Vana alkeemikust sõber saab taevast põgenenud inglilt rituaalnoa selga ja sureb, põrgusse avatud portaalist on vaade kõike muud kui ahvatlev, aga paar paha on vaja sealt alla visata, olgu siis tervelt või tükikaupa. Ning kui Sandman on juba üsna katki ja hulga verd kaotanud, tuleb veel ingliga võidelda. Õnneks tuleb õigel hetkel pähe lahendus: kui inglil tiivad põlema manada, kaotab ta hetkeks valvsuse. Nii et efektseid kaadreid kui palju ja ingli needus jääb õhku järge ootama.
 
Teine võimalus, mis Kadreyle ilmselt ei meeldiks: kujutada Sandmani melanhoolse, nukrutseva mehena (sry, nephilimina), kes kuidagi oma õnne ei leia. Ta oli aasta ära (surnud, põrgus, aga see pole oluline), selle ajaga on ta girlfriend hakanud oma girlfriendiga juba permanentselt kokku elama, kõigil kunagistel sõpradel on oma mured ja tegemised ning teda pole kellelegi vaja. Inimlikus plaanis, tähendab, sest neid, kes tahaksid, et ta midagi korraldaks, leidub ikka. Uus girlfriend, sõõrikukohviku ettekandja, on aga nii skiso, et palub enda suhtes kasutada asesõna "nemad". No ja temagi abiellub naisterahvaga, tõsi küll, õilsatel eesmärkidel. Sandman teeb väikesi spontaanseid heategusid: kingib neiule (hüüd)nimega Fuck Hollywood oma vana katkise jaki ja muretseb talle töökoha, aga ilmselgelt on neiu Sandmani jaoks liiga noor. Ja isegi kui ta hangib kunagisele kaaslasele, kellelt ta kord igati õiglase karistusena pea otsast lõikas, nii et see elama jäi, keha jälle tagasi, ei paista too eriti tänulikuna. Mingi usk inimsuhete võimalikkusse Sandmanil lõpuks ju tekib, aga pole kindel, kas see on õigustatud.
 
Film on aga paratamatult piiratum kui romaan. Nii et tõlgendamisvõimalusi on romaani puhul veel. Arvaksin, et igale maitsele.
Teksti loeti inglise keeles

Eks ma hakkasin seda lugema eesti keeles ilmunud jutust tekkinud uudishimu mõjul. No ei olnud see maailm. Aga ei olnud ka päris tavaline maagiast ja kodadevahelisest vaenust kantud fantasy. Väärtushinnangud olid teised - millegi valitsejaks saamine tähendab eelkõige vastutust, tähtsad on ustavus ja kohusetunne. Reetmisest tingitud needus kasvab aga nii vägevaks (ja vastikuks) puuks, et Notre Dame kaob selle sisse ära.
Huvitav tegelaskond: tavainimestele lisaks Surematud, Langenud Inglid (ja eriti esimene nende seas, Lucifer), kuhugi Seine'i põhja on aga pesa teinud lohed. Ja kusagil Pariisis on koht või asi, mis taaselustab surnud - ainult oma eelmist elu nad ei mäleta.
Kohati julm, see on hea, sest nii ei satu YA radadele. Kohati ülemäära tundlev, mis kipub just YA poole. Ja autor on ka enda päritolu sisse kirjutanud. Hinne tähendab ainult seda, et ma ootasin enamat, ja võib tõusta, kui ma märkan, et mäletan lugu ka veel mõne kuu möödudes. Aga enne järgede kallale asumist otsiks pigem veel midagi Xuya universumist.
Teksti loeti inglise keeles

Seda juhtus meil ka, et mõni skribent - olgu siis juba nimekas või lausgrafomaan - käis ringi ja kuulutas, et on valmis saanud geniaalse teosega, kuid kuri tsensuur ei lase seda avaldada. Tulid vabamad ajad, sahtlipõhjadest kraabiti välja kõik sinna kogunenu ning paisati lugejate ette - ning selgus, mitteavaldamise põhjuseks polnud nõukavastasus, vaid käsikiri oligi lihtsalt kõnts.
Midagi sellesarnast on juhtunud ka vendadega. No milleks, eks ole? Liiatigi kui nõuka võimu õõnestamine polnud isegi eesmärgiks.
Kahte varianti võrreldes on teine ilmselt parem, hinne  kaks on ausalt välja teenitud. On vähem loba ja vähem tarbetuid tegelasi. Esimese variandi puhul kipub hinne pigem ühe poole. Bürokraatia kallal ilkumist on oksendamiseni, mõttetuid tegelasi on samuti üleliia. Ja nagu teine variant näitas, sai neist täiesti valutult vabaneda. Jäi ka arusaamatuks, kust olid nõuka teadushierarhiasse siginenud magistrid, keda mina seal küll eales ei kohanud. Samas pole see küsimus nii tähtis, et jälgi ajada.
Soovitus: püüdke vältida. "Troika" valguses hakkab ka "Esmaspäev" jaburamana paistma.
Teksti loeti eesti keeles
5.2020

Eks siin natuke algajalikkust muidugi ole. Ütleme kohe ära, et algajalikkust Zelazny skaalal, tegemist on siiski tasemega, milleni vähemalt 90% end kirjanikuks pidajatest ei küüni. Niisiis, lobisemist ja üleseletamist on tiba liiast. Muidugi, kui peategelane on väga pika elueaga, siis on tekkinud ka väga palju mälestusi ning eks seda ole siis loba ajamisega markeeritud. Dialoogid seevastu on väga head, vähemalt nii kaua, kui neid on kasutatud tegelaste omavaheliste suhete väljendamiseks. Paraku esineb ka näiteid sellest, et tegelaskõnet on kasutatud lugejale millegi selgitamiseks. No ja lõpuleheküljed sellest, mis edasi sai, on juba tarbetud. Just nagu ka kakluste kirjeldused - kui peategelast on juba surematuna tutvustatud, ei arva ju keegi, et umbes kolmandiku romaani kohal pistab 24 jalaga boakrokodill ta lihtsalt nahka.
Heas mõttes algajalik on aga see, et võib märgata motiive ja ideekatkeid, mis on leidnud väljaarendamist hilisemates romaanides nagu "Lord of Light", "Doorways in the Sand" ja küllap mujalgi. Ehk isegi üllatav, aga selgub, et mingi melanhoolse alatooniga kõdu ja kaduvik esineb Zelazny loomingus algusest peale.
Üks nüanss, mille peale kirjutamise ajal ilmselt ei mõeldud. Kui ma loen, et veganid on sinise nahaga, siis tundub see üsna loomulikuna. Kui aga väidetakse, et veganid on miski kõrgem, targem jne eluvorm, kes tulnud inimkonda päästma, siis ma pean endale kordama, et jutt ei käi toitumispuudulikkusega tegelastest. Hea vähemalt, et neile Coca-Cola meeldib.
Teksti loeti inglise keeles

Minu jaoks seni tundmatu autor teeb siin paremini hollyblacki kui Holly Black ise - ja ma võin korrata, et pärast "Modern Faerie Talesi" triloogiat on Holly Black minu jaoks karmide haldjalugude autor number üks.
On kaks näitsikut, sõbrannat juba lastekodu ajast. Üks valib politseiniku karjääri, teine aga hakkab välja mõtlema nii totraid moode, et on kahekümneselt juba arvestataval tasemel jõukas. Ühel hommikul ilmub ta aga politseinikust sõbranna juurde ja asetab kaasas olnud kingakarbi lauale sellise näoga, et ise ta seda küll enam avada ei taha. Lähemal vaatlusel selgub, et karbis on suht väike, st noor haldjas, roheline pipetilaadne asjandus käes, muidu aga leivatüki sisse keeratud ja küllaltki surnud. Lisainfoks - leid pärineb sümpaatse varateismelise, samast lastekodust pärit tüdruku aseme juurest, kelle moekunstnik oma hoole alla võttis, tüdruk ise on aga kadunud.
Politseinikul on asi kohe selge: haldjas käis selle asjandusega unenägusid varastamas, ilmselt tõukas tüdruk ta läbi une eemale, haldjas kukkus leivale, kleepus seda katva nutellakihi külge, haldjatolmu pudenes leivale, mis ärkas sellest ellu ja lämmatas haldja. Et siis suht normaalne sündmus, liiatigi kipuvad haldjad alatasa unenägusid varastama, sellega on aga nii, et kui näiteks su delfiiniunenägu ära tõmmatakse, siis ei näe sa delfiine unes enam kunagi.
Ega midagi, tuleb minna tüdrukut päästma haldjate kättemaksu eest; selleks, et ka moekunstnik saaks retkel osaleda, tuleb tal loovutada üks varbaküüs, selle vastu annavad haldjad nagu viisa. (Politseinikul on viisa juba nelja haldjalinna, nii et ta teab, kuidas see asi käib.) No ja eks siis juhtub üht-teist kummalist.
Ma olen siin mõnda aega nokkinud lugude kallal, mis pärinevad Neil Gaimani luuletuse järgi pealkirja saanud kogumikust "The Faery Reel", aga rohkem hästi ei viitsi märkmeid teha, sest Dellamonica jutt on selle komplekti parim, tegelased on elusad, mitte vanaemade-aegsest lasteraamatust välja lõigatud. Mõneti on see arvestatav kogemus ka meie olude jaoks. Temaatilised kogumikud, mille jaoks tellitakse jutte just nagu teemaga kokku puutunud autoritelt, ei ole hea mõte. Parimal juhul leiab sellisest ühe hea ja paar arvestatavat juttu, ülejäänutel kirjanduslik väärtus puudub.
Teksti loeti inglise keeles

Suur soo, kus saab paadiga sõita, servades elavad inimesed ja püüavad soost söödavaid elukaid, soo keskel on saar, kus elavad libarebased. Üsna arusaamatu - muidugi võib öelda ka "eksootiline" - taust: elukad on arusaamatud, inimsuhted samuti, igaühel on heartmother ja siis veel keegi ristiema moodi, meestest pole juttu. Sõidab hõimus mittelugupeetud tütarlaps elukaid püüdma, aga läheduses neid napib ja poolkogemata satub saare lähedusse, rikkudes nii ära libarebaste pulmatseremoonia. Kuni samused otsustavad, kas süüa ta kohe ära või enne natuke piinata, tuleb talle neiuna esinedes appi pruut, kes pulmadest üldse huvitatud polnud. Järgneb hulk tagaajamist ja libarebaste tekitatud hallukaid, aga tüdruk jätab rebastele hea mulje ja nad lasevad ta koos selle pruudiga minema. Nii et tüdruk jõuab koju tagasi, korvis väike valge rebasepoeg, kellel on küll saba ära lõigatud. Aga saba on eraldi kompsuga kaasa antud.
Ei soovita.
Teksti loeti inglise keeles

Näkineiud elavad väga, väga sügaval vee all. Vähemalt need, kellel kalasaba segamas pole. Vahel on neil meest vaja. Siis tuleb pinnale minna ja sealt kaasa krabada. See pole lihtne, mees võib enne kohale toimetamist ära uppuda, nii et esimesele sellisele katsele minek teeb peategelase mõneti närviliseks. Jõuab pinnale, seal on aga sadu surnud, haisvaid kalu ja kena noormees, kes kirub mingit öko-värki ja on kalade pärast murelik. Näkineid tahaks kalahaisusest veest puhtaks saada ja noormees pakub, et tal on majapidamises pesemisvõimalus täiesti olemas. Üks asi viib teiseni ja nii jääbki näkineid kuivale maale elama, õnneks on jõgi lähedal.
Bioloogilistele nüanssidele pole autor tähelepanu pööranud, lihtsalt selline... romantiline (?) lugu. Õnneks suht lühike.
Teksti loeti inglise keeles

Esimene maailmasõda, talupere otsustab läheneva rinde eest veel viimasel hetkel põgeneda, aga ligi saja-aastane vanaema unustatakse maha. Tuleb vanaemale külla päkapikk, ei ütle midagi, aga näeb morn välja. Vanaema teab, et päkapikkude peletamiseks tuli lävele tilgastanud piima pritsida. Komberdab vanaema piimaandjat otsima, leiab lõpuks kitse, lüpsab puukingadesse, sest anum ununes maha. Selgub, et vahepeal on rinne üle käinud, talusse on jäetud üsna katkine saksa sõdurpoiss. Jne jne. Lõpuks annab päkapikk teada, et ega ta seda piima nii väga ei tahagi.
Natuke parem kui Heinsaar, aga mitte ka oluliselt.
Teksti loeti inglise keeles

Saame muuseas teada, et haldjast isa ja inimesest ema lapsed kõlbavad parimal juhul haldjatele teenriteks, aga inimesest isa ja haldjast ema lastest võivad saada täisväärtuslikud haldjad. Peategeline ongi üks selline, tal on haldja jaoks suht haruldane anne: kujumuutmine ja loomade keelte mõistmine. Muuta saab ennast aga ainult nendeks, kelleks muutumist on keegi esivanematest juba harrastanud. Haldjapoiss tahaks kangesti hobust, kas või katsuda ehk natuke rääkida, aga haldjana lõhnab ta hobuste (ja tallipoiste) jaoks valesti, muutuda oskab ta öökulliks ja hundiks, need aga ei ärata hobustes samuti usaldust.
Üsna mõttetu jutt, aga hästi kirjutatud.
Teksti loeti inglise keeles

Siin oleks nagu kaks poolikut juttu: omavahel kokku eriti ei sobi ja kumbki omaette ka ei kanna. Üks lugu on 16-aastase tütarlapse hingevärinatest, kui ta kõhkleb, kas on aeg esimest korda oma boyfriendiga "lõpuni minna". Kahtlustest ja sisemistest segadustest hoolimata on tüdruk asjalik, sugugi mitte esimeses nooruses autoril on tema kujutamine õnnestunud elutruult ja moraliseerimata, teismelised ise nii hästi kirjutada ei oskaks.
Teine liin on haldjatest või lendpäkapikest vms, kes ilmuvad välja, kui tüdruku nelja-aastane täditütar akna taga kasvava puu peale kõvasti karjub. Need olendid võivad väga lühikese ajaga korraldada väga suure segaduse, kui neisse piisava austusega ei suhtuta.
Mina seda lugu uuesti ei loe, aga romantilise loomuga teismelistele võib sobida küll.
Teksti loeti inglise keeles

Hea küll, autori ämm oli Filipiinidelt, rääkis eksootilisi lugusid. Ja kui "Tithe" autorilt siis kogumiku jaoks haldjalugu telliti, otsustas ta selle eksootika ära kasutada. Ma lehitsesin mäluvärskenduseks isegi natuke Frazerit, päris sellist tegevustikku tal mainitud polnudki. Nii et miks mitte - iseasi küll, kas kunstmuinasjuttu ja müüte niiviisi võrrelda saakski. Niisiis, kena vanem õde põlgab ära puuhaldja lähenemiskatse, pidades teda tavaliseks põllutööliseks. Puuhaldjate armastusega on aga nii, et mida enam ta vastuarmastust leidmata kiimleb, seda haigemaks jääb tema armastuse objekt. Et siis jama majas. Nooremal õel on küll väike silma torkav iluviga (Meelis Milder, anybody), aga ta haarab vapralt matšeete ja puu kallale: võta needus maha, või muidu... Nii lihtsalt see ei lähe, aga lõpuks saab vanem õde siiski terveks. Ühe huvitava mõtisklemisaine viskab autor lugejale veel puändina. On ju tohutupalju õpetlikke (kunst)muinasjutte, milles tegemist armuloitsuga. Noh, et söödad need seemned vms talle sisse ja ta armastab sind igavesti. Reeglina lõppevad need lood halvasti. Aga kui seemned ise ära süüa?
 
Kokkuvõttes miinusega neli, märkasin, et olin "Tithele" nelja pannud, aga selle tase jäi siin saavutamata.
Teksti loeti inglise keeles

Peter Pan pole mulle kunagi hingelähedane olnud. Võibolla oli sama loo osaline esitamine tema põhivaenlase, kapten Hooki vaatenurgast isegi hea mõte, ja suur hulk tegelasi on ju jutus ära mainitud. Ehk oli isegi naljakas see täiendatud loetelu erinevatest lastekirjanduse vooludest, mille lugejatest Peter endale aja jooksul uusi jüngreid on värvanud: tulnukad, zombid, ninjad... Ainult et lugu venib nagu tatt, on neli-viis korda liiga pikk ja nii on sisse eksinud ebaloogilisi mõttekäike. Jääb vaid kaasa tunda neile, kellele autor "loovkirjutamist" õpetab.
Teksti loeti inglise keeles