Kasutajainfo

Leland Hall

20.07.1883-8.02.1957

Teosed

· Leland Hall ·

Sinister House

(romaan aastast 1919)

Hinne
Hindajaid
0
0
1
0
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (1)

See on mingis mõttes küllalt tavaline "maja-kus-kummitab" lugu, kuigi selgub, et ei hauatagused kättemaksjad ei ole seotud mitte majaga, vaid majja elama asunud mehega. Maja ise asub New Yorgi piiri lähedal. Sinna on ehitatud uus elurajoon ja sellest veel mõne miili kaugusele jääb see "sinister house", mis on vanem ja ajalooga. Uusrajooni kolinud abielupaar tutvub vana maja abielupaariga ja tekib n-ö peretutvus. Tasapisi märgatakse, et vanas maja paari naispool kipub kuhtuma ja närbuma, ent ajal, mil ta mees on tööreisidel, tuleb tervis tagasi. Hakatakse mõistatama ja kummitus(ed) on muidugi üks tööversioone.
 
Minu meelest ei ole selle loo kirjanduslik tase kuigi kõrge. Puudu on originaalsusest, loogikast, üleliia on (melo)dramaatilisi õhkamisi. Kõik 5 peategelast kannatavad minu meelest mingisuguse suhtlemiskompleksi all, mis seisneb eelkõige elementaarse avameelsuse puudumises. Hauatagused olevused ei tundugi nii ebameeldivad, kui püüda paigutada iseennast selle seltskonna hulka, kus rääkimata jätmine näib olevat keskne elupõhimõte, ja mõelda, mismoodi oleks nende inimeste keskel - kes kõik on muus mõttes justkui kenad ja viisakad inimesed - elada ja olla.
 
Romaani esmatrükis on küll üle 220 lk, aga tegelikult on kõigub teose maht  romaani ja lühiromaani piiril (ca 40 000 sõna). Loo autor Leland Boylster Hall oli eluaegne muusikaprofessor erinevates USA ülikoolides ja ilukirjanduse vallast on tema kontol lisaks veel kaks belletriseeritud reisikirja Põhj-Aafrikast ja üks realistlik romaan. Kust selline põige üleloomulikku, jumal teab.
Teksti loeti inglise keeles
x
Silver Sära
30.11.1969
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

See on üks dramaatiline, traagiline ja pateetiline lugu, mis kannab vältimatult kirjutamise aja pitserit.
 
Loo algus on mõnevõrra koomiline. Tseilonil elanud noor mees saabub tagasi Inglismaale ja kogukond kahtlustab tema suures jõukuses midagi tumedat. Tseilonilt kaasa tulnud viletsas inglise keeles rääkivalt teenierpoisilt saadakse justkui teada, et Everard on tapnud väljamaal kellegi Anna O'Connori ja tolle mehe või isa ning saanud suure päranduse sel moel. Hiljem selgub küll, et see Ann O'Connor on anakonda.
 
Nafu Vikipeedia ütleb, kasutati sõna "anakonda" ammustel aegadel ka igasuguste muude suurte madude kohta, kes ohvri kägistasid. Seega võib anda andeks autori väite, et anakondad elavad ses loos Tseilonil. Aga üks neist madudest oli end sisse seadnud ühe valge farmeri kodu juures, õigemini künka otsas asuva väikese paviljoni juures. Elukas passis seal puu otsas, olles kogu aeg liikumises, sööstes ühe puu otsast teise otsa, viskudes kiirelt jooksva koera kallale ja käitudes üldse nii, nagu minu teada hiigelmaod ei käitu. Tema suuruse kohta annab märku asjaolu, et talle ette aetud veisekarjast võttis ta kinni juhtpulli, sättis selle pikuti vastu puutüve, pressis tolle siis puud toena kasutades kondipuruks ja neelas tervelt alla... Peale selle oli sel loomal veel selline räige hingeõhk, mis tappis ära suhteliselt hermeetilisse paviljoni varjunud täisjõus mehe. Ma ei oska arvata, kas autori teadmised zooloogiast olid nõrgad või kirjutas ta teadlikult sellise loodusseadustega vastuolus oleva loo. Igal juhul kohaliku tüübid ei avaldanud mao omaduste kohta mingisugust imestust. Loo sisu keerleb selle ümber, kuidas peremeest paviljonist ära päästa, kui madu seal kõrval passib.
 
Lugu on ilmunud gooti kirjanduse klassiku Matthew Gregory Lewise 4-köitelises kogumikus "Romantic Tales" (1808), aga siinkõneleja luges seda romantilist lühiromaani Peter Hainingu koostatud antoloogiast "Great British Tales of Terror" alapealkirjaga "Gothic Stories of Horror and Romance 1765-1840".
Teksti loeti inglise keeles

Žanri mõttes õuduslugu, samas võiks seda sildistada mingisuguse hashtag'iga, metoo või ma-ei-tea-mis need-seal-ongi. Sellisega, mis tähistab perevägivalda või naistevastast vägivalda - loo alguses ehk ei saa kohe aru, aga sündmuste käivitajaks on just nimelt räige vägivald abikaasa suhtes. See vägivallatseja on pool-pealilma ja pool-allilma tüüp. südametu ärimees, kelle isikuomadused on nii reljeefselt must-valged (st mustad), et tekib lausa küsimus, kas päris elus ka selliseid on. No kindlasti on, aga et see äärmus juhtus just selle jutu sisse sattuma...

 

Igal juhul on naine sattunud kokku mingisuguste... olevustega, inimese kujuga, aga kes nad tegelikult olid, jäi mul mõistmata. Igal juhul toimus tal nendega tehing, mis sarnanes mõnevõrra hinge kuradile müümisega. Naine saab abi võikaks kättemaksuks, mis lihtsalt peab õnnestuma, sest abikaasa on ju nii räige tüüp ning raske on uskuda, et ta pääseda võiks.

 

Lugu võib jääda ilmselt meelde mõne filmiliku stseeni tõttu, kus on kirjeldatud ebamaiste jõletiste toimetamist: "Ahastusega tõmbas Georg noa välja ja virutas teise käega vastu olendi pead. Selle lõust paiskus tugevast löögist küll kõrvale, kuid siis keeras elukas end aeglaselt tema poole tagasi, justkui oleks võitlus alles algamas. Koletult moondunud näo luistest silmakoobastest vahtis kaks raevunult hõõguvrohelist silma. Jõletise nägu kattis rebenenud ja krimpsukiskunud hallikasroheline nahk ning huulteta teravahambulised lõuad tõmbusid vaevumärgatavale irvele." 

 

Või teises kohas: "Seinast seinani moodustus pingul nahka meenutav ollus, mille sees toimus pidev liikumine, justkui püüaks trobikond usse väljapääsu leida. Keskel pinguldus naisterahva vähkrev kogu, meenutades lootevedelikus rabelevat last. Kõige kohal punnitas hiiglaslik nägu, mille nina, suud ja silmi võis vaid aimata. See väänles ja viskles, tardus siis ja jäi Georgi jõllitama. Näos lõid hõõguma rohelised silmad, mis puurisid end mehe omadesse ning hiigelsuu liikus."

Aga lugu võib ka üldse mitte meelde jääda, sest eks neid kolle on kirjanduses või filmis ennegi nähtud ja kreepsu või orgasmi ma neid kirjeldusi lugedes ei saanud. Midagi häiris mind looduskirjeldustes, ei oska seda täpselt sõnastada, aga mõned näited: "Oli soe varasuvine õhtupoolik, millest hämarus püüdis iga hetkega võitu saada. Tüütud sääsed särisesid kallis elektrilises putukapüünises, mis näljasena aina uusi enda surmavasse lõksu püüdis. Siit vaid mõni kilomeeter läbi metsa laiutas hiiglaslik turbasoo, justkui võimas tehas, kus loodus pinisejaid aina juurde vorpis. /---/Mets sosistas, kõu kumises ja loodus kustutas janu, et suveks jõudu koguda./---/Lindude unine siristamine andis märku, et koidik on algamas. Kuigi siin soos võimutses veel pimedus, oli üle hämuste puulatvade näha tinakarva kumavat taevalaotust. Päike polnud enam kaugel. Natuke maad edasi lõikas maastikku vesine, rohtunud mätastega laugastik. Üksikute kidurate mändide all hüppasid talveune unustanud rabakonnad ja õgisid keelte välkudes uimaseid kärbseid. Näljane pistrik kriiskas korra ja liugles täpina tintsinises taevas, kuni sellega ühte sulas. Pilvemassid ujusid laisalt eemale ja vihm lakkas./---/Väljas oli õhtueelset kahvatust, õhus keerles soe tuuleke ning päike oli iga hetk loojumas."

Minu kõrvale kõlab kuidagi kunstlikult. Ja pead pani kratsima ka see koht, kus ühel zombi-taolisel kooljal nahk "pinguldus kontide ümber" ja mõni lõik edasi on sama olevuse iseloomustuseks "priske naine". Priske - see on ju trulla, mitte kondibukett.

 

Mainin veel, et mulle avaldas hoopis rohkem muljet napp neljast lausest koosnev lõik, mis algab sõnadega "Korraga silmas ta eemal põllul". Vot see tabas märki.

 

Nii et siis lugu õiglast ja sadistlikku kättemaksu nautivale lugejale. Peaks olema autori esimene jutt žanriväljaandes. Pika miinusega 4.  

Teksti loeti eesti keeles
10.2019

Selle 300 lk paksuse romaani pealkirjas nimetatud imestusest on tulvil üks tulnukas - Kra -, kes on lugematute parsekite kauguselt saadetud meie planeeti ja siinseid elanikke jälgima. Galaktika Nõukogus on jõutud seisukohale, et maalased on viinud oma kodu hävingu äärele ja midagi tuleb ette võtta. Üliarenenud tsivilisatsioonis teadlasena töötav Kra tuunitakse inimesekujuliseks, tema teadvustki lihvitakse veidi maalase teadvuse sarnaseks. Tema ülesanne on jälgida inimesi ja edastada saadud informatsioon "üles". Sekkuda ega oma identiteeti avaldada üldiselt ei tohi.

 

Kra - võtnud nime Marek - saabub Eestisse, Tallinna ja asub tööle mingis firmas. Talle on loodud ka dokumentidega valetaust. Kral on lisaks muudele meeltele ja üleloomulikele oskustele (muutuda nähtamatuks, näha minevikku, hõljuda vaimkujul) võime lugeda inimeste mõtteid, kui ta neile küllalt lähedal on. Need mõtted on tekstis kursiivkirjas. Justkui tellimise peale mõtlevad kõik inimesed tema juuresolekul alati väga kompektselt ja sidusalt oma elu tõsistele probleemidele, mis lubab tulnukal teha kaugeleulatuvaid ja sisukaid järeldusi. Miskipärast mõtlevad kõik tema uuritud inimesed kuidagi vanainimeselikus kõnepruugis. Ka Kra ise - kui ei teaks, kes ta on - meenutab pigem vanainimest, kes vaatab elu kõrvalt ja mõtiskleb selle üle, kui hukas või nukker see elukorraldus on. Ühes kohas (lk 144) mõtiskleb Kra araablanna välimuse üle järgmiste sõnadgea: "Kuigi inimesed hakkavad juba harjuma selle idamaise look'iga, jah, nagu viimasel ajal on tavaks öelda." Kuna tulnukas on üsna hiljuti siia saabunud, siis "hiljutisust" saab tuvastada ikkagi autor, kelle kõrva kriibib noortepärane trendikas segakeel. Peategelast peaks olema nii sisu kui raamatu kaanepildi järgi aga küllalt noor mees.

 

Kui romaan algab tsitaatidega kliimamuutude katastroofilistest tagajärgedest, siis tagapool ei tundu sugugi mitte keskkonnaküsimused meie planeedi põhiprobleemid olevat. Ühist nimetust muredele on aga raske leida: hoolimatus, silmakirjalikkus, tervisehädad, materiaalsete väärtuste iha. Etteheited ei ole lahmivad, pigem leebed. Suurem osa etteheidetest näib liigituvat pigem eraelu valdkonda ja konkreetsest inimliigile omasest puudusest hoolimata näib olevat üks lahendus: isiku individuaalne muutumine, areng, vaimsete väärtuste ja Tõe leidmise tee, armastus ja hoolivus teiste inimeste vastu. Raamatu läbilugenu peab kindlasti aru saama ka seda, et maaelu (eriti kooskõlas looduse ja esivanemate tarkusega) on eelistatav linnaelule.

 

Lk 155: "Kui inimesed ometi mõistaksid, et nende tajudele avatud maailm, selle nähtav osa, on tegelikult nii piiratud ja moodustab kaduvväikese osa tegelikkusest, mis inimest ümbritseb! Milles ta ometi iga päev elab ja toimetab. Kui inimene hakkaks ükskord praktiliselt kasutama ajust nii vasakut kui ka paremat poolt! Et mõista, et aru saada, et tunnetada tõelist tervikpilti - tõde."

 

Need mõtted on pandud tulnuka pähe ja loomulikult ei tohi tolle mõtteid samastada autori omaga. Küllap on viga minus - ühe ajupoolega mõtlevas subjektis -, et ma kahtlustan just autorit pehmelt öeldes kõrges enesehinnangus, veendumuses, et tema on tõe leidnud, näeb tervikpilti ja mõtleb kahe ajupoolega. Üliarenenud, ideaalsest ja utopistlikust tsivilisatsioonist tulnud Kra pikk heietus on mulle ehk lihtsalt üle jõu.

 

Lk 194: "Ja peaksime kõik ühe eesmärgi poole püüdlema. Valguse, empaatia ja armastuse täiuse poole." Selliselt sõnastatud eesmärk ja eriti vahendid jäävad ikkagi ebamääraseks. Aga näib,et võtmesõnaks sellel teel näib olevat "energia" ja sellega seotud "vibratsioon". Need mõisted läbivad kogu romaani erinevates versioonides - energiapark, energiahelk, energiasülem, energialaam, energiatasand. Kombineeritult tõe, täiuse ja armastuse poole püüdlemisega on sellel romaanil juures väga tugev uusvaimsuse ehk New Age'i maik. Misjonärlik silmade avamise sõnum jumalatu religiooni raames.

 

Tuleb lisada, et "heietuse" kasutamine ei ole selle romaani puhul ülekohtune. Puudub selge lugu, loogiliselt seotud sündmuste jada (või kas või harud). Sündmusi on üldse väga vähe ja need vähesed ei ole kuidagi jõuliselt esil: eestlaste negatiivsetest emotsioonidest kogunenud energiapilve hävitamine soomaal, tulnuka kohtumine esoteerikasekti juhiga (kes Kra ebamaise päritolu ära tajub), peategelase kerge armumine maalannasse, teise tulnuka saabumine Maale. Kõik need sündmused lähevad kuidagi raugelt, leebelt, ebaoluliselt, ilma suurema kärata. Kõik tegelased jäävad pealiskaudseks ja episoodiliseks ning erilist hõrku miljööd, mis võiks rõmmu pakkuda, ei ole samuti tunda. Lõpus toob autor sisse ka enda isiku, kui tulnukal tekib soov Maal saadud kogemusi ja mõtteid inimkonnale edasi anda ja keegi inimene tuli selleks kirjapanejaks ju leida. Leidis Reinu...

 

Žannriulme sõpradele ei ole siin midagi pakkuda. Ilmselt oleks praktilisem, kui raamatupoodides paikneks see omakirjastuslik raamat nendel riiulitel, kust leiame materjali Ülimate Tõdede ja Universumi Põhiolemuse kohta - nii jõuab lihtsalt kiiremini sihtrühmani. Huvilisi kindlasti on - alles juunikuus ilmunud raamatukogueksemplaris on juba tehtud pliiatsiga mõningaid kriipsutusi või küsimärke olulistes sõnumitiinetes kohtades.  

Teksti loeti eesti keeles

California. Kaks noormeest üritavad mägiteel alla aetud hirve autokasti upitada, kui mäe seest murrab välja... Cthulhu. Üldiselt peaks too küll ookeani põhjas unelema, aga seekord siis niiviisi. Cthulhu möllab ja lõhub, mäetipud purunevad ja blokeerivad nõlva all asuva väikelinna muust maailmast. Lisaks Cthulhule ilmub mäe seest veel mingi väiksem põdrasarvedega olevus, kellel (nagu hiljem selgub) on komme mustanahalisi kimbutada. Mõne aja pärast istub Cthulhu linnakeses mäest varisenud postamendi otsas, linnakese rahvas toob talle andameid, aeg-ajalt pistab Muistne mõne pintslisse. Kohalik politseiülem on koos jüngritega uue valitseja poolel. Linnas on kohalikud valimised - kandideerivad Cthulhu ja see teine elukas...
 
Lugu võiks olla esimene peatükk mingist pikemast tekstist - katkeb justkui poole pealt, lõpp on olemata. autor on ilmselt püüdnud vaimukas olla, aga on ikka üsna mööda pannud. (Mina tean, mis on vaimukas ja mis ei ole.) Jutt on ilmunud antoloogias "Shadows Over Main Street" (Hazardous Press 2015), kus pekas sisalduma lood, mida ühendab Cthulhu Mythos ja väikelinna atmosfäär.
Teksti loeti inglise keeles

Naivistlik-lapsik lugu, küllaltki nukker lugemine. Kuigi kõik tegelased on 35 aastat või vanemad ja aetakse justkui täiskasvanute asju, tahaks seda raamatut poes või raamatukogus pigem lasteosakonnas näha. Tagakaanel nimetatakse autorit "nooreks", mis ilmselt seletab osaliselt selle rohkete illustratsioonidega lühiromaani abitust.
 
Sündmused kulgevad eelkõige nooremas keskeas Claire'i ümber. Too naine elab ikka veel vanematega koos ja saab auto tankimiseks isa käest bensuraha. Claire kaob aastaks jäljetult ja siis vanemate juurde naasev Claire käitub veidralt ja on justkui inimrobot. Siis saame teada, mis temaga selle aasta jooksul juhtus, kuidas üks hull teadlane ta ära meelitas (sest Claire sarnaneb tema õhnnetult hukkunud õega) ja kuidas see hull teadlane valmistab suures pilvelõhkujas inimesesarnaseid roboteid ja siis on veel hullu teadlase hea südamega nõbu ja tekib armastus ka veel jne.
 
Äärmiselt ebausutav lugu nii inimeste käitumise kui ühiskondlike suhete ja üldse kõige poolest. Noor autor oleks võinud end avaldamisega veel tagasi hoida. Kahtlen, kas võimalikud nooremad lugejad nii ebaküpset põnevik-naistekat heaks kiidavad.
Teksti loeti eesti keeles

Märksõnad: (para)psühholoogia, psühhiaatria, teadvuse seisundid, teadvuse ülevõtmine, selgeltnägemine, vaenulik (ebamaine?) jõud.
 
Sissejuhatavad peatükid on neljast peategelasest. Kolm neist on kas mingite parapsühholoogiliste võimete või lihtsalt veidra ajuehitusega. Üleloomulikku mitteuskuv inimene võiks pidada neid lihtsalt vaimuhaigla materjaliks ja üks neist on ka pikemat aega kinnises osakonnas aega veetnud. Tüübid ei ole omavahel tuttavad. Neljas tegelane on nõukogude ajal julgeolekuga koostöös paranähtusi uurinud teadlane. Mingi seletamatu jõud viib kolm esimest ühel päeval ja kellaajal ühte kindlasse kohta, kus teadlane neid juba 23 kuud järjest ootamas on käinud, sest ta on seletamata põhjustel veendunud, et just siis ja sinna saabub keegi, kes aitab asja edasi viia. Teadlane ise ei ole ka erakordsete võimete osas päris "süütu" inimene. Asi, mille vastu teadlane huvi tunneb on Pelgulinnas toimunud episood, kus bussipeatuses on mõned teineteisele võõrad inimesed pannud toime verise ja näiliselt arusaamatu rünnaku kaaskodanike vastu. Kahtlustada võib teadvuse ülevõtmist mingi vaenuliku "jõu" poolt. Ulmelisi märke ja sõnumeid järgides jõuab seltskond ühe Mustamäe maja juurde, kus aastakümneid tagasi oli toimunud mingi sarnane episood, tõmmates endale julgeoleku ja sellega seotud spetsialistide tähelepanu.
 
Arvasin raamatut kätte võttes, et tuleb midagi avangardset ja loetamatut, aga see ei olnud nii. Eriti romaani esimene pool (peategelaste "haigusloo" kirjeldused) oli kuidagi intensiivse, täpse ja usutava moega kirja pandud. Välditud oli liigset sõnavahtu. Teises pooles läks veidi raskemaks, võib-olla seetõttu, et raskusi oli jälgimisega, millise tegelase vaatepunktist see või teine lõik kulgeb. Pikapeale jäi mulje, et see vist polnudki tähtis. Epiloogi tähendus jäi mulle hämaraks. Kui peaks esile tooma selle lühemapoolse romaani tugevama külje, siis ütleksin, et selleks on tugev keelekasutus ja stiilitunnetus.
 
Kui siin saaks hinnet suurema täpsusastmega panna, siis tuleks 3,8.    
Teksti loeti eesti keeles

See on mingis mõttes küllalt tavaline "maja-kus-kummitab" lugu, kuigi selgub, et ei hauatagused kättemaksjad ei ole seotud mitte majaga, vaid majja elama asunud mehega. Maja ise asub New Yorgi piiri lähedal. Sinna on ehitatud uus elurajoon ja sellest veel mõne miili kaugusele jääb see "sinister house", mis on vanem ja ajalooga. Uusrajooni kolinud abielupaar tutvub vana maja abielupaariga ja tekib n-ö peretutvus. Tasapisi märgatakse, et vanas maja paari naispool kipub kuhtuma ja närbuma, ent ajal, mil ta mees on tööreisidel, tuleb tervis tagasi. Hakatakse mõistatama ja kummitus(ed) on muidugi üks tööversioone.
 
Minu meelest ei ole selle loo kirjanduslik tase kuigi kõrge. Puudu on originaalsusest, loogikast, üleliia on (melo)dramaatilisi õhkamisi. Kõik 5 peategelast kannatavad minu meelest mingisuguse suhtlemiskompleksi all, mis seisneb eelkõige elementaarse avameelsuse puudumises. Hauatagused olevused ei tundugi nii ebameeldivad, kui püüda paigutada iseennast selle seltskonna hulka, kus rääkimata jätmine näib olevat keskne elupõhimõte, ja mõelda, mismoodi oleks nende inimeste keskel - kes kõik on muus mõttes justkui kenad ja viisakad inimesed - elada ja olla.
 
Romaani esmatrükis on küll üle 220 lk, aga tegelikult on kõigub teose maht  romaani ja lühiromaani piiril (ca 40 000 sõna). Loo autor Leland Boylster Hall oli eluaegne muusikaprofessor erinevates USA ülikoolides ja ilukirjanduse vallast on tema kontol lisaks veel kaks belletriseeritud reisikirja Põhj-Aafrikast ja üks realistlik romaan. Kust selline põige üleloomulikku, jumal teab.
Teksti loeti inglise keeles

"Endise Pühalepa valla kauaaegne elektrik Anton Sarapuu jõudis just Suuremõisa lossi keldrisse, et vaadata üle väidetavalt juba paar päeva jukedanud eletrikilp, kui ta kuulis korraga kummalist heli."
 
Sellise paljutõotava lausega algab Reeli Reinausi värske ulmepõnevik. Tegevust toimub Hiiumaal ja asjaosalised on põhiliselt 17-18 aastased noored. Neid tegelasi on vist 7 ja tiheda sündmustiku tõttu kipuvad nad lugedes segi minema - et kes on kelle mis ja mis infot keegi täpselt valdab. Kuue kuu eest on teadmata kadunuks jäänud Hiiumaa noormees Johan. Tema pruut Ingel vegeteerib kodus raskes depressioonis. Lootust ei ole. Samal ajal hakkab Tallinna noormees Miikael nägema mingeid kummalisi sundunenägusid, millest vabanemiseks pakub abi tema pruut, ekstrasensist Vika. Vika pole aga altruistlik abiline, vaid tal on omad plaanid, kuigi tema eesmärk jään meile pikalt saladuseks. Vika ja Miikael sõidavad Hiiumaale, kus peaks väidetavalt asuma poisi unenägudes nähtud sündmuspaik
 
Saarel hakkab Ingel koos klassiõega oma kuti kadumist uurima ja õige pea tutvuvad noored kohalike "uurijatega". Lisandub uusi tegelasi, nende hulgas hüpnoosi ja muid tumedaid kunste valdav kirikuõpetaja ja armilise näoga salapärane sensitiiv. Segastest, ent tähendusrikastest episoodidest kubisev lugu hakkab suunda võtma minevikule, kus olulist rolli mängivad parun Umgern-Sternbergi ajal tekkinud kolmeliikmeline salaselts ja nende roosi märgiga hõbesõrmused, millel on üleloomulikku mõju nende kandjate suhtes. Kas otsitav objekt, mis kunagi Hiiumaale maandus ja mille nimel kogu trall alguse sai, oli tulnukate laev või mingi taevakeha, jääbki lõpus teadmata (aga see polnud ka väga oluline). Pingelist süžeed täiendavad noorte omavahelised (armu)suhted, vanuseklassile omased emotsionaalsed sisekaemused ja kahtlustamised.
 
Tunnustan autori fantaasialendu ja võimet hulka niidiotsi lõpuks kokku siduda. Kuigi - lugemise ajal tuleb pingutada, et end järje peal hoida. Võib-olla oleks mõningane lihtsustamine ja seeläbi romaani lühendamine loole kasuks tulnud. Aga võib-olla on hoopis minu taip liiga aeglane ja lihtsakoeline, mis nõuab midagi kergemat. Väga raske seda romaani tarbida siiski ei olnud, sest päris kindlasti ei ole ma oma elus ühe päeva jooksul (tegelikult poole päeva jooksul) läbi lugenud 370 lehekülge ükspuha millist teksti.
 
Teksti loeti eesti keeles

Ulme traditsioonilise nelikjaotuse järgi (diiplev soga, fantaasia, õudus, TTU) liigitub see pikem lugu esimesse alamžanri, kuigi autor võib ise vabalt uskuda, et see on psühholoogiline õudus. Loo sisu ei ole mingit mõtet edasi anda, sest sogased värgid kõik kuidagi ühesugused.
Teksti loeti inglise keeles

Eks ma ise olin süüdi, et eeltööd enne raamatu lugemist üldse ei teinud. Mõtlesin miskipärast, et õudus. Aga ma oleksin pidanud aru saama - raamatu kaanepildil on mõek. Ja kus on mõek, seal on maagia ja kõik sellest tulenev. Sile, nunnu ja "nii nagu peab" tehtud fantasy neile, kellel on seda soolikat. Kolm pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Sümpaatne lugu ulme vanimas ja prestiižseimas alamžanris.
 
Halloweeni eelõhtu. Saja-aastane vaarema on suremas, pere on surivoodi juures. Surija küsib veel selgel hetkel kuupäeva ja näib häiritud olevat, et ta lahkub just "sellisel" päeval. Öösel, vahetult enne taevastele teedele minekut, peab rauk voodis maha pika tiraadi, mida kuuleb ja salaja lindistab 12-aastane perepoeg. Segasevõitu sõnumis räägib vaarema Halloweeni päeval surevate inimeste kaitsmisest mingisuguse Musta Emise eest - kuidas tuleb teha rituaalne kividega lõke samhnagan ja mis reegelid tuleb järgida. Poiss on veendunud, et ta peab sõnumi ellu viima, aga kõiki reegleid tal järgida ei õnnestu, sest hooletu õetirts ei mõista rituaali tähtsust ning ajab nimedega tähistatud kivid lõkkes segi. Õhtul hakkab rahutule poisile tunduma, et akna taga kostab raskeid samme ja sigadele iseloomulikke helisid. Miks teised ei kuule?
 
See on viimases lauses sisalduvale puändile orienteeritud lugu, kusjuures puändi võib hea õnne korral ära arvata ehk eelmise lause ajal, aga kindlasti mitte varem. See sünge lõpuga lugu oleks minu meelest võinud ka poole pikem või 3 korda pikem olla, sest sisaldab embrüonaalses staadiumis kirjutamismaterjali rohkem kui need 13 lehekülge.
Teksti loeti inglise keeles

Autori (Leopold Leonard Eady) kohta ei ole palju teada. Avaldama hakkas 1927  41-aastaselt ja talt ilmus üle 10 romaani (neist ulmelised 2) ja paarkümmend juttu. Ta elas kogu elu Lancingi linnas ja oli üks vähestest Inglismaa kirjanikest, kellelt ilmus regulaarselt jutte USA ajakirjas Weird Tales. "The Trail of the Cloven Hoof" ilmus järjeloona samas väljaandes (viimane osa jaauaris 1935). Ühele numbrile andis lugu ka kaanepildi. Raamatuna on lugu ilmunud 1935 ja 2010, ajakirjas ilmunud versioon oli oluliselt kärbitud.
 
"Cloven Hoof" on krimielementidega põnevik, kus detektiivi rolli esindab noor arst Hugh Trenchard. Hugh matkab väheasustatud Inglismaa nõmme- ja sooalal, kus kuuleb appikarjeid ja laske. Tal õnnestub tolle maja läheduses päästa üks kohalik mees, ent jääb, kes teda ründas. Ründajal on justkui hirve jalad (cloven hoof - sõrg), kuid räägib inimkeeli. Kogu nõmmepiirkonda varjutab mingisugune saladus ja inimesed räägivad mingist veidrast olevusest, kes maa-alal ringi uitavat. Hugh jääb rünnatud mehe majja ja asub asja uurima. Liituvad uued tegelased: mõne miili kaugusel asuva kinnise psühhiaatriahaigla kurjusest pakatav arst Felger, Hugh' sõber Ronnie (kes esitab n-ö Watsoni rolli), salapärane kaunis naine, kes paistab asjadega vägagi kursis olevat, kohalik politseiinspektor ja FBI agendid. Lugu hakkab selgemaks saama romaani teises pooles, kui alguses rünnatud ja lõpuks tapetud ohver jätab Hugh'le oma testamendi ja tunnistuse. Asjad on saanud alguse esimese maailmasõja ajast, kui teda kui keemikut võeti sõjatööstuse teenistusse, kus ta püüdis valmistada eilist lõhkeainet. Nimelt olevat kõik lõhkeaineks vajaliku komponendid inimese kehas olemas, küsimus on vaid selles, kuidas need ühendada, nii et iga inimene oleks potentsiaalne pomm.
 
See inimpommi-teema ei ole siiski romaani ainud ulmeline osa. Teist poolt võiks nimetada Frankensteini-valdkonnaks. Sõjakeemiku vastaseks on Saksamaa agent, hull teadlane, kes suudab jällegi ühendada surnud inimese pooliku ülakeha hirve alakehaga. Sellest kentaurist saame aimu juba enne raamatu lugemist, seda on kujutatud raamatu (2010) esikaanel.
 
Lugu kubiseb seletamatutest juhtumitest, salapärastest kirjadest, topeltidentiteetidest, käsitsivõitlusest ja nagu tavaliselt, ka armastusest. Detektiivi rolli mängiv noor arst on kahjuks liiga totakas ja naiivne, nii et kahju temast lausa. Lugejale, kes analüüsib kainelt iga episoodi usutavust ja tegelaste käitumistõenäosust, see romaan arvatavasti ei sobi - vajalik on selline muhedam eelhäälestus.
Teksti loeti inglise keeles

Herbert S. Gorman oli ameerika päritolu luuletaja, prosaist, kirjanike biograafiate kirjutaja, ajakirjanik ja kriitik. Tema tähtsaimaks tööks tuleb pidada vist oma hea tuttava ja sõbra James Joyce'i biograafia kirjutamist (1940). Wikipedia artikli vääriliseks pole Gormani seni peetud. "The Place Called Dagon" jäi tema ainukeseks kõrvalehüppeks üleloomuliku kirjanduse sektorisse. Selle hüppe võimalikuks algiduks võib kahtlustada asjaolu, et enne romaani kirjutamist tegeles autor pikemalt Nathaniel Hawthorne'i elu ja loominguga, kirjutades ning avaldades tema eluloo. Ja Hawthorne oli ju teadagi - üleloomuliku värgi mees.
 
Pealkirjas nimetatud Dagon viib loomulikult mõtted Lovecrafti jutule "Dagon" (1917). Nende kahe jutu vahel pole siiski mingit seost, Dagon ei ole Gormanil jumalus, vaid kohanimi, kuhu on maetud Salemi nõiaprotsessi ohvrite luud. Pole ka ühtegi vihjet, et Gorman oleks Lovecraftist või tema jutust üldse teadlik olnud. Küll oli aga HPL lugenud Gormani raamatut, mainides seda oma ülevaates "Supernatural Horror in Literature". Oma kirjas August Derlethile (2.04.1928) ütleb Lovecraft: "I have also read Gorman's "Place Called Dagon" - which is rather puerile & poorly written; but which held my interest because of the authentic New England colour & certain isolated bits of weird atmosphere whose merit is undeniable. I advise you to read it."
 
Sisust. Uus-Inglismaal asuvad lähestikku 2 linnakest/asulat. Neid on meditsiinilise poole pealt asunud teenindama noor üldarst Dreeme. Ta on abistanud linnakese elanikke juba kaks aastat, ent tajub ikka veel, et teda ei ole omaks võetud (ja ilmselt kunagi ei võetagi). See ei häiri teda väga, aga paneb mõtlema. Peale selle ta tajub kuidagi, et kohalikel elanikel on mingisugune saladus, mingi hämar, varjatud lugu. Kahtluse intensiivistuvad siis, kui ta läheb ravima ühe farmeri kuulihaava jalas - mees on justkui end ise tulistanud. Selgituseks küsimuse peale, ütleb haavatu vaid: "Eksperiment". Dreeme asub tegema süvendatud tähelepanekuid ja nuiab infot juurde ka eelmiselt pererstilt, oma healt tuttavalt vanahärralt, kes soovitab noorel mehel küll "lasta inimestel elada, nagu nad tahavad, ükskõik, mis neil seal omavahel ka ei toimu". Välja hakkab joonestuma uskumatu lugu Salemi nõiaprotsessi (1692) järelmitest, kus inkvisiitorite käest põgenema saanud nõidade pered asusid Uus-Inglismaale ja säilitasid seal oma pärandi ja identiteedi. Tegevus toimub ca 1920 ja enamik kohalikke, ei ole enam oma väidetavast nõiasoost huvitatud, ent fanaatiline sektijuht suudab hüpnootilise mõju ja innustusega äratada suhteliselt tuimades maainimestes geneetilise mälu või sideme minevikuga. Kui sektijuht praktiseerib midagi voodoo taolist, leitakse ühe vastalise laip (silmad välja torgatud) ja tekivad kahtlused ühe kena neiu ohverdamise plaanides, saab Dreeme aru, et ka tema elu on ohus. Ent võimalust lahkuda ta ei kasuta, vaid asub kangelase rolli, päästab neiukese elu ja linnakesed needusest. Loomulikult saab päästetud neiu tema naiseks.
 
Nagu hindest näha, jäid domineerima positiivsed muljed. Kohati on nagu liigset sõnavahtu, psühholoogilisi ebausutavusi ja naiivsust (minu tüüpilised etteheited enamikule raamatutele). Aga näiteks loo lõpu poole toimuv kulminatsioon öises soos (rassistliku nimega Nigger Swamp), eriti kottpimeduses kulgev teekond sinna, võiksid olla jälle need, mis ehk ka aasta pärast meeles on. "The Place Called Dagon" on minu teada ka esimesi ulmeteoseid, kus tegevus kulgeb otseselt satanismi ümber (kui kedagi peale minu peaks see teema huvitama). Lugu ei ole lummav, ent seda pole siiski raske lugeda. Mul oli huvitav. Romaan ei ole väga pikk - 180 lk suuremat formaati (2008. aasta kordustrükis).
Teksti loeti inglise keeles

Wikipedias on autorit puudutava artikli esimesed 2 lauset: "Edward Harold Physick (20 July 1878 – 30 August 1972) was an English writer, known chiefly as a critic and authority on John Milton; also a poet and fantasy writer. He used the pseudonym E. H. Visiak from 1910." Kõnealuse teose kohta on samas teatmeteoses öeldud: "The Haunted Island (1st edition Elkin Mathews, 1910; reprint Peter Lund, 1946) features the adventures of Francis and Dick Clayton in the seventeenth century, who sail a seized ship to one of the Juan Fernandez Islands. They there fall into the hands of pirates, meet a ghost, and a wizard who rules over a colony of slaves. Ultimately they find a treasure." Siin tuleb kohe ära parandada, et kordustrüki ei andnud välja mitte Peter Lund, vaid Peter Lunn. Samuti ei ole päris õige see, et 2 peategelased langevad piraatide kätte (sest nad on ise piraadid ja teiste piraatide kätte tegelikult ei lange), see, et nad kohtuvad tondiga (sest see nn tont saab teadusliku selgituse), see, et orjade kolooniat juhib võlur (sest tegelikult on see nn hull teadlane, kel vist on siiski mingid veidrad ja teaduslikult seletamatud psühholoogilised mõjutusvahendid), ja see, et lõpuks leiavad nad aarde (sest aarde leiab küll lugu jutustav tüüp, aga tema vend on selleks ajaks juba surnud; ja aaret ta enda omaks ei saa, vaid lihtsalt näeb).
 
ISFDB annab sellele lühikesele romaanile ka alapealkirja "A Pirate Romance". Minu loetud 1946. aasta väljaandes sellist märkust juures ei ole. Küll on esikaanel pealkirja all järgmine selgitus: "a strange story of incredible adventures in a South Sea island ruled by a wizard; by E. H. Visiak with illustrations by Jack Matthews". Ma ei tea, kas esmatrükis olid ka illustratsioonid, aga mind need rõõmustasid - päris nii siiski ei ütleks, et "pildid on selle raamatu parimad osad".   Minimaalse eelinfo põhjal paigutasin "The Haunted Islandi" valesse alamžanri (sellesse vanimasse ja hinnatuimasse). Tegelikult on see nõrgalt ulmelise elemendiga SF, mida lugedes tulevad meelde "Aarete saar" (eelkõige), "Dr Moreau saar" ja "Saladuslik saar". Sündmused saavad alguse Inglismaal 1668, kus laeval töötav leitnant on planeerinud oma tööandja laeva kaaperdamise, et sõita kuhugi Lõunamere saarele, kus ühel väiksel saarel olla peidetud aare. Ja saarel on kummituse või mingi taolise nähtuse tõttu kardetud maine. Pooljuhuse tõttu satub koos temaga laevale tema noorem vend, kes meile seda lugu räägibki. Umbes pool romaanist (160 lk väikese formaadis) kirjeldab laevareisi ja on küllaltki igav: konspektiivne, tuim (kuigi on ka "seiklust"), väikese peatusega Hispaniolal. Peale võetud merehädalistelt saame teada, et ees ootaval saarel on peremees keegi Doktor ja seal toimuv on hullem kui põrgus. Pidevalt kahtlustatakse ka midagi üleloomulikku.
 
Romaani teine pool on sündmusterohkem ja see kulgeb väikesel saarel, kus kehtib Doktori diktaat talle alluvate piraatide ja muidu vangide üle. Doktor püüab seal valmistada erakordselt tugeva lõhkejõuga ainet, millega ta tahab hävitada Inglismaa. Miks tal selline kihu on, ei tea, aga loo käigus ta sellise aine ka leiutab. Vähese elanikkonnaga saarel on üllatavalt (mtte et mina oleks üllatunud, aga inimesed ju tihtipeale üllatuvad selliste asjade peale) keeruline tehniline varustus, mitte usutavamana tunduv kiviaegne miljöö. (Selles saarestikus elas 1700-ndate esimesel kümnendil ka Alexander Selkirk, Robinson Crusoe prototüüp.) See teine pool romaanist on siis peategelase vabakäigu-vangi elust saarel, kus ta püüab mõistatada, mida see Doktor seal teeb ja kuidas pääseda. Lõpuks ta ongi ainuke pääseja, kui Doktor oma lõhkeainega (ja kohaliku vulkaani kaasabil) kogu saare merepõhja laseb.
 
Ma ei oska väga hästi põhjendada kehvemapoolset hinnet, kuigi kolmel on pluss taga. Võib-olla olid mu (ratsionaalselt seletamatud) ootused selle raamatu suhtes liiga kõrged? Autor kirjeldab sündmusi selle sõna kitsas mõttes. Lugu tuleb läbi inimse silmade ja aju, aga see inimene justkui ei analüüsi, ei mõtiskle, ei vaatle iseennast. Ta on justkui ... rumal. Ent erinevalt oma piraadikaptenist vennast on ta siiski üsna sümpaatne, moraalne, kuigi justkui emotsionaalselt tuimavõitu. Miskipärast tuli seda raamatut lugedes meelde ka "Gulliveri reisid", mis on minu meelest ka kuidagi nürilt kirja pandud lugu.  
 
Raamatu tagakaant vaatasin alles pärast lõpuni jõudmist seal on mh kirjas "Other books published by Peter Lunn for children...[ja siis tuleb nimekiri]". Nii et siis idee järgi lastele mõeldud raamat. Poleks arvanudki, sest tapmist ja positiivsete tegelaste surma on palju, peategelaste hulgas ei ole lapsi, aaret kätte ei saada ja üldse pole sel lool lastekirjandusele tavapärane õnnelik lõpp, sest peale peategelase kõik ju surevad - kõik.
Teksti loeti inglise keeles

Lin Carter avaldas erinevatel aegadel ja kohtades 5 juttu, mis pidid moodustama kokku fragmentaarse romaani eeldatava pealkirjaga "The Terror Out of Time". Minu teada ei ole need sellise pealkirja all koos ilmunud, aga raamatus "The Xothic Legend Cycle" (Chaosium, 1997) on need ilmunud järjestikku sündmuste kronoloogilises järjekorras (pluss eellugu "The Red Offering"). Mõttelisel romaanil on sarnasusi Derlethi "The Trail of Cthulhu'ga". "The Winfield Inheritance" on sarja viimane lugu, sisaldades vajalikke viiteid varem toimunule.

 

Jutt on küllaltki trafaretse süžeega, mis seisneb eelkõige ootamatu päranduse (sh maja) omandamist kahe onupoja poolt, kusjuures pärandajal on olnud huvi okultismi vastu.. Surnu oli suguvõsast teadmata põhjustel kõrvale heidetud ja onupojad avastavad hallituse järgi lõhnavast majast (mis asub vägagi Innsmouthi meenutavas mandunud linnakeses) kadunukese hinnalise raamatukollektsiooni. Kuna selle hulgas on nii "Necronomicon" kui ka von Junzsti "Nimetud kultused", siis ilmneb, et onu polnud sugugi nii süütu, kui esialgu arvata võinuks. Vereliini vastupandamatu mõju sunnib ühte peategelast onu jälgedesse asuma.

 

Jutt kubiseb hardcore Cthulhu terminoloogiast ja rohkesti on (osaliselt varjatud) viiteid Lovecrafti, Kuttneri, Robert E. Howardi ja teiste pulp-ajastu kirjanike teostele. Kõike seda oleme muidugi varem lugenud.  

Teksti loeti inglise keeles

Selle raamatu leiab raamatukogus lasteosakonnast. Peategelane Roomet ja teised on 16-17 aastased, nii et sellesse vanuseklassi võiks jääda enamik eeldatavaid lugejaid. Noorsooromaan - asjaolu, mis ealiste iseärasuste tõttu ei pruugi meile kõigile sobida. Ent romaan on võitnud 2016. aastal kirjastuse Tänapäev ja Lastekirjanduse keskuse noorteromaani võistluse.

 

Roomet on hakanud 12-aastaselt nägema varjukujusid, mis osutuvad pikkamisi surnud inimeste surmajärgseks avaldumisvormiks. Ta avastab, et kui öelda neile hingejäänukitele "Sind ei ole enam", siis need haihtuvad ja enam ei naase. Kujudele paistab taoline pääsemine meeldivat. Peale selle hakkab Roomet nägema inimeste pea kohal nende elu liivakellasid. Äraniriseva liiva/elu hulga järgi oskab poiss hinnata inimese elu surmahetke. Samuti näeb ta liivakellade mõranemist, õhenemist vms veidi enne õnnetusi, mis viivad selle inimese surmani. Seega on Roomet küllaltki ebameeldivas olukorras, kus 1) oma nägemusega on raske uskuma panna teisi inimesi, kellel see oskus puudub 2) erinevus koolilaste hulgas toob kaasa kiusamist 3) kaasnevad hirmud vaimuhaiguse ees 4) probleemid pere sees jne. 

 

Nooruk on suundunud kiusamise eest Lihulas "suurlinna" Viljandisse. Seal on ta "kostil" vanatädi juures, ent peamiseks oluliseks inimeseks saab klassiõde Merit, kellega hakatakse tasapisi "käima" ja kellele Roomet julgeb lõpuks oma veidra ande asjaolud avaldada. Õrnu tundeid varjutab asjaolu, et Roomet näeb elukellade värelemist või kahjustumist ka siis, kui inimene teeb midagi tervistkahjustavat, mis otseseslt surmani ei vii, ja muutub siis ülihoolitsevaks ning keelavaks...

 

Noortepärases ja argises keeles käivad lugeja silme eest läbi esimene armastus, peresuhted, klassisised probleemid. Saame märku, et alkohol on halb, vanemate ja laste vahelpeab valitsema usaldus, vanad inimesed on toredad ning heldimapanevad ja muud õpetlikku. Peategelase üleloomiku võimega seonduvad vaevad on arusaadavad ja ega need ka mind päris külmaks ei jätnud (kes meist poleks mõelnud, kas tahta lähedaste surma hetke teada või mitte ja kuidas siis käituda ning olla), aga ilmselt oma puude tõttu (sünniaasta) ei suutnud ma ikkagi tänapäeva noore maailmatunnetusega samale lainele saada.
 

Teksti loeti eesti keeles

Suure kaubanduskeskuse keldrikorrus pärast tööpäeva lõppu. Üks tibi - jutjuuber või blogija, mis ta oligi - läheb sinna, et pangaautomaadist pappi välja võtta. Talle järgnevad kaks pätti, et papp omastada. Autor kirjeldab väga usutavalt tšiki hirme ja kõhklusi. Siis selgub aga, et pätid on tühi-tähi kummalise pangaautomaadiga võrreldes. Sellel näib olevat hing sees ja kiskja loomus, sest masin haarab tüdruku käe ja hakkab seda tasapisi järama. Lugu sarnaneb mõnevõrra motiivilt Stephen Kingi looga "The Mangler" ja ma julgeks pakkuda, et autor oli Kingi juttu varem lugenud.
Teksti loeti vene keeles

Pealkirjas nimetatud küsimus ilmub 33 aasta järel ajalehes kuulutusterubriigis. (Ma räägin praegu selle jutu süžeest.) Sellele järgneb pakkumine: "Ma täidan selle!" 33 aasta eest pakkumise vastu võtnud mees märkab seda ja asub tegutsema. Pakkuja (kellega kliendid silmast-silma ei kohtu) täidab tõepoolest inimese unistuse, ent tahab midagi vastu - mida nimelt, jääb lepingu sõlmimise ajal saladuseks. Erinevate klientide puhul on see erinev, ent kõik nad kahetsevad hiljem lepingut, mida tuleb kinnitada verepiisaga.
 
Taas tuleb tunnustada autori lennukaid ideid, mida on siiski põimitud tuntud klišeedega. Ei hakka neid fantaasialeide siin üles loetlema - kes tahab, see loeb ise. Lõpplahendus jäi mulle mõnevõrra segaseks (st jäi üles küsimus: kas siin on veel mingi sügavam tagamõte, sest lihtsalt nii ei saaks ju olla).
 
Jutt on ilmunud järgmisel aastal kogumike kategoorias Stalkeriga pärjatavas raamatus "Kõhedad muinaslood" (Literarity, 2019).
Teksti loeti eesti keeles

Tõsine ja läbimõeldud pikem kummitusjutt, kus taustaks murenevad peresuhted ja muud teravad psühholoogilised momendid. Mees ja naine sõidavad kaugesse puhkemajasse, et võimalusel leida miljöövahetust, suhete paranemist ja unustust: mõne aja eest on naise süü tõttu hukkunud autoavariis nende poeg. Paraku ei too eraldatud miljöö loodetud muutust. Majas leiduvad kunagise omaniku esemed, keldrist leitud portreemaal kummaliselt atraktiivsest naisest, maali teinud kunstniku fragmentaarne päevik, majaga seotud lugu ja pidev viskijoomine mõjuvad mehe teadvusele hoopis vastupidiselt. Varsti hakkab maalil kujutatud naine materialiseeruma ja mees ei saa aru, mille poolest too ebamaine olevus tema pooleldi invaliidist naisest halvem oleks (ta võrdleb neid kui leopardi ja lehma…). Kurva lõpuga sünge lugu.
Teksti loeti inglise keeles

"Prah" (e.k põrm, tolm) on žanrilises mõttes rupskiooper, kuhu on lisatud eetika ja moraali küsimusi, nõukogude-aja varemeid ja lõpus veel paras annus tundelisust.
 
Sündmused kulgevad Kaug-Idas Ohhoota mere ääres, kus asub mahajäetud linnake Deminsk. Linnas elab ainult üks vana naine koos oma ratastooli aheldatud pojaga (kel on kupli all asjad sassis). Lähedal asuvast kolooniast konvoeeritakse vangi, kes vabastatakse verise lahingu järel. Vang ise - Ilja - ei tea, kes ja miks ta päästis. Ta jõuab Deminskisse vanamuti ja tolle poja juurde, kus Natlja teda arusaamatutel põhjustel tagaajajate käest varjab. Ühtlasi kuuleb naine, mida mees on toime pannud: kuue vanuri piinarikas tapmine ja tükeldamine koos eelneva vägistamisega. Kurjategija ise selles kindel ei ole, sest tal on oma mineviku kohta üksainus suur mäluauk. Nataljal on aga Iljušale kummaline ülesanne - too peaks öösel viima lähedal asuvasse mahajäetud majakasse linnupuuri, mille sees veider paberinutsak...   Ülesanne jääb Iljal pooleli, sest kaater viib ta üle lahe kuhugi kohaliku oligarhi häärberisse. Seal hakkab ta mälu taastuma ja ka lugeja hakkab toimuvast natuke rohkem aru saama. Häärberi sündmused on tiined vägivallast, seksuaalperverssustest, sadismist, verest ja soolikatest. Aga kui neid asju on liiga palju, siis ei liiguta ka need detailsed kirjeldused kuigivõrd, muutud tuimaks. Verepulma järel hakkab Iljušat vaevama südametunnistus ja ta kihutab tagasi Deminskisse, et viia lõpule ülesanne linnupuuriga.
 
Seda lugu ei olnud igav lugeda, sest tempo on parajalt kiire ja vajalik miljöötunnetus tekib. Samas võiks esile tuua mitmeid ebausutavusi ja loogikavigu, mis - nagu mulle näib - on lihtsalt hooletusest sisse kirjutatud.
 
"Prah" on ilmunud samanimelises kogumikus (2018), kus ülejäänud 2 autorit esinevad oma nimede all. Nimiloo peaks olema kirjutanud Vargo pseudonüümi kasutanud Sergei Demin (Davidenko), kelle nimest on ilmselt tuletatud ka sündmuspaigaks oleva Deminski linna nimi.
Teksti loeti vene keeles

Henry Burgess Drake töötas aastaid õppejõuna Jaapani, Hiina ja Korea ülikoolides ja ehk on kõnealuses jutus seetõttu ka veidi autentset eksootilist miljööd, sest tegevus toimub Koreas. Iseenesest on see üsna trafaretne, aga siiski tasemel õudusjutt, mida lugedes tekkis tunne, nagu oleksin seda varem (ja eesti keeles) lugenud.
 
Eurooplasest mees läheb mägedesse jahile - tal on aega paar päeva ja kiire graafiku tõttu ei suuda jahikaaslasi leida. Küttimispaigaks valib ta väheasustatud piirkonna, mille mainimine kohalikele tekitab loomulikult suuri silmi, ärevust, hirmu ja muid taolisi. Pärismaalased, kes talle loomi ette peavad ajama, ei taha mingil hetkel enam kaugemale kaasa tulla, ja mees jätkab päris üksi. Mägedes leiab ta džunglisse kasvanud hauaküngaste kobara ja iidse linna varemed. Teda häirib kohtumine poolkummitusliku hiigelsuure valge metsseaga, kes justkui püssikuulile alluda ei taha. Erakust vanamees, kes seal lähedal hütis elab, annab talle (ja meile) kätte niidiotsad, mille abil toimuvat ja kohalike hirme mõista. Jutul on mõnevõrra etteaimatav puänt.
 
Lugu ilmus algselt London Mystery Magazine'i kõige esimeses numbris, aga et mul on just see eksemplar komplektist puudu, tuli ette võtta Richard Dalby koostatud suurepärane antoloogia "The Mammoth Book of Ghost Stories 2" (1991).
Teksti loeti inglise keeles

See jutt on orgaaniliselt seotud Amise romaaniga "The Green Man", mis on eesti keeleski ilmunud. Mina pole lugenud, aga pole ka vaja, sest loo sees on pidevalt seoseid selgitatud. Lugu jõuab meieni otsekui päriselus toimunud juhtumina, kus peategelane on Kingsley Amis ise. Ta on oma abikaasaga autosõidul ja ja nad peatuvad ühes kõrtsis/võõrastemajas. Amis märkab, et nende peatuspaigal on mitmeid sarnasusi "THe Green Mani" tegevuspaigaga. On sarnased teenindajate nimed ja muud asjaolud. Kõik detailid siiski kokku ei lange. Amis arutab seda asja naisega ja otsustab läbi mängida episoodi romaanist, kus sealne koletis või kes ta oligi saabub maja juurde - ta läheb õhtul seda välja ootama...
 
Kõrge hinne tuleb vaimuka ja lennuka puändi eest. See on nii hea, et anname andeks kergelt lobisev-vestelise stiili ja huumori aspekti, mis tavaliselt õudusjutuga kokku ei sobi.
 
Lugu on ilmunud algselt ajakirja Playboy 1972. aasta detsembrinumbris, aga et mu kollektsioonist on just see number puudu, siis pidin kasutama antoloogiat "Mammoth Book of Ghost Stories 2". Aga seda juttu on ümber trükitud vell palju kordi erinevates kogumikes.
Teksti loeti inglise keeles

Ulme traditsioonilise kaksikjaotuse - õudus/tiluliluulme - järgi liigitub "The Witching Hour" esimesse alamžanri. Märksõnad: satanism, needus, armastus.

 

Peategelane on nooremapoolsem mees, üldarst, kelle vastuvõtule tuleb ühel päeval tema vana koolivend. Mureks on piinav peavalu, mis ei kao mitte hetkekski. Koolivend ei usu, et ta terveks saab, ja näib, et ta varjab seoses "haigusega" mingisugust saladust. Ükski vahend tõepoolest ei aita ja koolivend sureb mõne aja pärast. Seoses sõbra ravimisega näivad hakkavat toimuma salapärased asjad: arsti justkui jälitatakse, tuleb kummalisi kokkusattumisi jne. Peategelane satub otsekui juhtumisi kokku ühe kunagise patsiendi, noore naise Abbie'ga, kelle veidrat haava ta aasta eest oli õmmelnud. Surnud sõber pidas arsti aga meeles oma testamendis, kus pärandas talle oma suvemaja. Suvila kuulub ühistu moodi üksusesse, mille nimi on Dune-Dwellers. Oma uut kinnisvara vaatama läinud arstile hakkab tunduma, et umbes 7-8 liikmest koosnev suvilaomanike ring kujutab edast hoopis mingisugust okultistlikku sekti, mille ohverdamisriitust ta satub pealt nägema. Asi läheb veel tõsisemaks aga siis, kui ta kuuleb, et enne sõpra suvilaomanikuks olnud mees oli samuti surnud seletamatusse peavalusse. Ja siis tuleb ka arstil sama sümptom, millele ravi ei leia. Ta kahtlustab needust või mingit muud taolist mõjutamist. Teades, et tal on elada kuu kuni kaks, algab võitlus elu eest ja kassi-hiire mäng sektiga.

 

Tõsiseid teemasid (kui inimelu mitte arvestada) romaanist ei leia. See on kirjutatud küllaltki põnevalt, kuigi kohati kuidagi hüplikult või seosetult ja psühholoogilises mõttes ebausutavalt. Üllataval kombel ei olegi romaanil õnnelik lõpp, ehkki Abbie ja arsti suhe lubaks seda peaaegu kindlalt eeldada.

 

Leslie Elson Waller kirjutas Cody pseudonüümi all minu teada ainult kaks raamatut. Ulmega seonduvalt kirjutas ta vist kokku kolm asja. Üks neist oli esimese abikaasa Louisega koos kirjutatud "Take Me to Your Leader", mis kujutab humoristlikku marslaste nägemust maalaste elust. Teine on "Close Encounters of the Third Kind", mille põhiautoriks on Steven Spielberg ja see võib olla filmi romaniseering. Walleril oli üldse palju seoseid filmimaailmaga - tema arvukatest teostest tehti ekraniseeringuid ja ta ise kirjutas filmide põhjal romaane ja tie-in'e (ükspuha, mida see sõna ka ei tähendaks).  

Teksti loeti inglise keeles

Adrian Ross (ristinimega Arthur Reed Ropes) sai tuntuks eelkõige laulusõnade loomisega briti muusikalistele komöödiatele ja teda peetakse ka selle žanri üheks loojaks. Tema viljakast ja üliedukast tegevusest selles valdkonnas saab lugeda Wikipediast. Ilukirjandusliku looming hulka jäid üks romaan ja mõned lühijutud.
 
"The Hole of the Pit" on pühendusega "to Montague Rhodes James, Provost of King's and teller of ghost stories". Autor töötas mõne aja M.R. Jamesiga koos Cambridge'i ülikoolis, kus ta oli humanitaarainete õppejõud. Romaan ei imiteeri siiski Jamesi kirjutamislaadi, kuigi kuulub ulme vanimasse ja hinnatuimasse alamžanri.
 
Romaani tegevus toimub Inglismaa kodusõja ajal 1645, kui kuninga ja Cromwelli väed on pidanud veriseid lahinguid. Peategelane on nooremapoolne mees Hubert, kes oma intellektuualsema ja rahulikuma loonuse tõttu ei ole soovinud sõjas pooli valida ning püüdnud relvakandmiskohustusest pääseda, kolides kaugele maakolkasse. Ühel päeval tuleb tema juurde saadik, kes palub abi Huberti onupoja, kuningamehe ja väejuhi Deepingu Krahvi vastu. Krahv oli pärast kaotatud lahingut põgenenud koos 40 palgasõduriga oma ääremaal asuvasse kindlusesse ja asunud terroriseerima lähikülade talupoegi. Hubert otsustab sugulasega rääkima minna, ent too otsustab ta jätta kindlusesse vabakäiguvangiks.
 
Suurem osa sündmustest toimubki selles mereäärses jõedeltas saarekesel kindluses, kus selle peremees, pantvang, 40-pealine röövlijõuk ja 3 naist on sisuliselt piiramisseisukorras. Piirajaks pole aga peamiselt Cromwelli väed, vaid mingisugune kirjeldamatu (teda ei kirjeldatagi romaanis, sest keegi ei näe teda vahetult) olevus, kes elab sügavikus - mere või jõe põhjas. Põrguliku "leviaatani" olemasolu naeruvääristatakse, ent hirm haarab sissepiiratuid sellest hoolimata. Peamiselt avaldab olevus ent roiskunud ja rääsunud mudahaisuga, mis tugevneb enne võimalikku rünnakut.
 
Kui esialgu olid kindluses viibijad kui "Ali Baba ja 40 röövlit", siis pikapeale meenutab toimuv "Kõmmet väikest neegrit", sest ükshaaval jääb inimesi kadunuks, neid hukkub erineval moel, omavahelistes tülides jne. Peategelasel õnnestub end loomulikult hoida ja ellu jääb ka üks noorem naisterahvas, kellest kohe alguses on aru saada, et ta sobiks Hubertile kaasaks.
 
Autor on püüdnud loole anda ajastu hõngu arhailise kõnepruugiga (lugu liigub peategelase jutustusena), mitte täiesti loetamatu keelega, aga nii kergelt vanamoodsa varjundiga. Küll on aga vinti põhja keeratud lauseehituse ja eriti lausete pikkusega - kirjanikule liiga tegemata võib öelda, et ta on pikkade lausete pede. Kombineeritult peenikese trükikirjaga (2010. aasta väljaandes) on selle lühemapoolse romaani läbilugemine üsna vaevaline ja ma kahtlen, kas kehvemapoolses hinde juured pole tõesti hoopis trükitehnilist laadi. "The Hole of the Pit" on mõnevõrra gootihõnguline (aga mitte puhas), mõnevõrra ajalooline (aga mitte puhas). Kangelaslik naisterahva päästmine ja teineteise "leidmine" on küllaltki ajastuomased ja moodsa aja inimestelt tavaliselt heakskiitu ei saa. Ehk siis - vanamoodne õudusromaan, enne mille kättevõtmist võiks meeles pidada kõike seda, mis ma siin ütlesin.
Teksti loeti inglise keeles