Kasutajainfo

Mario Pulver

Teosed

· Mario Pulver ·

Simulatsioon

(jutt aastast 2019)
http://www.algernon.ee/node/1144

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 2019; märts
Hinne
Hindajaid
0
0
1
0
1
Keskmine hinne
2.0
Arvustused (2)

Simulatsioon on ikka täiesti mõttetu asi. Selline väga väga madala lati alt jooksmine. Ma arvan, et Algernonis avaldati isegi mitte esimene mustand, vaid google hääletuvastajale dikteeritud mõtted pärast kuue õlle joomist.
 
Äkki peaks mul kahju olema noortest ulmesõpradest, kes tahavad oma mõtteid avaldada ning leiavad mingi kunagise lumma mõjul enda väljundiks Algernoni. Miks kahju? Antud loo puhul on näha suurepäraselt, mida toob enesega kaasa sellise ajakirja pidamine, kus puudub täielikult igasugune toimetajakäsi.
 
Jah - tõepoolest on toimetamata tekste ka varem erinevates kohtades pinnale ujunud, ent nendes on olnud vähemalt mingisugunegi sisu. Antud loo puhul ei ole sedagi vabandust.
 
Vältida igal võimalusel!
Teksti loeti eesti keeles
x
Ander Skarp
25.11.2018
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Khaimi armetud lapsed. Tunnistan ausalt, et see lugu üksikuna lugedes ei meeldiks mulle üldse. Võib-olla kolm miinusega. Aga kuna lugesin seda Takerdunud maa kogumikus, siis asetus lugu konteksti, või õigemini ta lõi konteksti ja laiendas okasväätidest haaratud maailma.
 
Kogumiku kolmas lugu „Khaimi lapsed” tundub esmalugemisel ülejäänute seas justkui võõras element – niivõrd teistsugune on selle loo ülesehitus, õhustik ja tonaalsus. Hiljem aga tervet kogumikku tervikuna analüüsides saad aru, kuivõrd oluline see jutt tegelikult on.
 
„Khaimi lapsed” räägib loo sellest, milline on okasväätidest laastatud maailm laste silmade läbi. Me näeme noore poisi võitlust iseenda ja kõigi teistega, et päästa oma väike õde, kes pärast okasväädi suudlust sügavasse surmaunne vajus. Me näeme Alam-Khaimi – linnaosa, mida asustavad põgenikud ja ühiskonna põhjakiht, kus inimeste elu koosneb hommikust õhtuni okasväädiga võitlemisest, et võita tagasi maad rikastele hertsogitele. Me näeme inimeksistentsi kõige masendavamat ja lootusetumat olelemist, tühja töö tegemist ja seda kõike mille nimel? Nendel inimestel pole tulevikku, nad lihtsalt on – nad teevad seda, mida teevad, et hoida enesel eluvaimu sees. Ja see, mida nad teevad, on suhteliselt mõttetu.
 
Meie loo kangelane ei soovi ja ei suuda teha oma õele halastuslõiget, kuigi ta teab, et sellest surmaunest ei ärgata ilma maagiata. Ent lootus jääb ja just tänu sellele lootusele kaotab ta oma õe keha. Teda haarab hirm, sest ta teab, et tema õde on muudetud nukuks „pehmete silmadega meeste” pruukida.
 
“Mop põrnitses kokkukuhjatud kehasid. Ta oli nende arvukusest rabatud. Ta nägi ühte tüdrukut okasvääditöölise nahkrõivastes, must juuksepuhmas kapuutsi alt väljas. Ta jooksis karjatades tüdruku juurde, aga kui ta maha põlvitas ja teda otsavaatamiseks pööras, vaatas vastu võõras nägu. (Takerunud maa - lk 179 - OR2019)
 
Tubade rägastik muudkui jätkus. Igaüks oli täis okasväädiunes kehasid ja pehmete silmadega mehi, kes püüdsid nendega oma isu rahuldada.” (Takerdunud maa - lk 180 - OR2019)
 
Ma lugesin loo lõppu kaks korda üle, et aru saada, millega see kõik lõpeb. Ma saan aru, et kirjanik üritas jätta otsi lahtiseks – justkui oleks positiivne, ent samas ka negatiivse varjundiga lõpp. Pahad said karistada, peategelane leidis üles oma õe ning õe keha muudeti kultusobjektiks, mida edaspidi valvatakse ning millele ei lasta halba sündida. Tundub justkui parim võimalik väljund ühiskonna põhjakihist läbi veetutele. Aga... me ei tohi unustada, et Kpala lapsed jõuavad kõikjale. Ja kui sa loo lõppedes sellele veel ei mõtle, siis järgmine lugu paneb i-le täpi peale (Buckelli Sepa tütar)
Teksti loeti eesti keeles

Buckellile meeldivad naiskangelased. Kui „Hukkajannas” oli peategelaseks hukkaja tütar, siis nüüd näeme sepa tütart. Kogenud meistrit, kes peab kuidagimoodi ellu jääma ja oma vanemad päästma Alam-Khaimi kõntsakihis, kus inimelu ei maksa tuhkagi, kus omad sugulased sind hõbeseeklite eest reedavad ning ülikud käituvad alamrahvaga nagu pudulojustega.
 
Kas ma kartsin, et vanemad võiksid mind okasväädi ogaga torgata ja leebete silmadega mehe juurde saata? Ma ei teadnud seda. Ja see hirmutas mind. Sest ma ei olnud kindel.” (Takerdunud maa - lk 226 - OR2019)
 
Kui „Alkeemikut” lugedes õppisime vihkama majistrit, kes tundus justkui õeluse ja kurjuse kehastusena, siis siin loos õpime põlgama, südamepõhjast põlgama, kohalikku hertsogi ja tema poega. Kirjanik manab ilmselge mõnuga meie silme ette inimkujud, mis igas teises olukorras tunduksid karikatuursete farssidena, ent Alam-Khaimi kontekstis tunduvad täiesti usutavana. Hertsog, kes raha ja mõjuvõimu nimel annab maagia kasutamise eest üles kogu oma suguvõsa ja ka naise ning on valmis silmagi pilgutamata ohverdama oma poja, on ideaalne näide hirmuäratavast pahalasest. See on pahalane, kelle motiive me ei suuda ette aimata, kes tegutseb lihtsalt kurjuse kehastusena, temaga ei ole võimalik jõuda mingisugusegi kokkuleppe või vaherahuni.
 
„Sepa tütar” on lugu ühe noore naise meeleheitest, võitlusest välise kurjuse ja sisemiste deemonitega, enesekindluse ja otsustusvõime tuleproov. 
Teksti loeti eesti keeles

Selles loos on olemas kõik, et olla suurepärane jutustus – seiklus, draama, huvitavad karakterid, lahingud ja törtsuke elutervet feminismi. Naine, kes saatuse tahtel oma haige isa asemel hukkaja kirve kätte haarab ning linnaväljakul vaese maagiakasutaja peajagu lühemaks teeb, avastab ühtäkki, et tema kodu on rüüstatud, isa poolsurnud ning kaks poega rüüstajate poolt kaasa viidud. Raske hukkaja-kirves käes, asub kartmatu naine rüüstajaid jälitama ning esimese kokkupõrke tagajärel leiab ennast rännakult, mis muudab nii tema, kui ka terve selle piirkonna inimeste elu igaveseks. Või vähemalt ajutiselt igaveseks.
See on huvitav, kuidas kirjanik suudab panna meid uskuma täiesti jaburaid seoseid, mis loo kangelast saadavad, samas aga demonstreerides suurepäraselt sõna jõudu ja väge, eriti, kui seda kannustab lootus. Inimeste vajadus uskuda ja loota.
„Jutud ei vasta kunagi tõele. Jutud on kuulajatele, Tana. Ja tegelikult loeb vaid see, mida kuulajad neist juttudest arvavad.” (Takerdunud maa - lk97 - OR2019)
Tänu levivatele juttudele, mis telefonimängu sarnaselt üle maa levides lumepallina üha hoogu juurde saavad, näeme, kuidas loo kangelane algul vastumeelselt, ent hiljem üha enam ja enam oma uue tiitliga harjudes teeb läbi rännaku, mille käigus saab meeleheitest kannustatud emast julge ja inspireeriv vabadusvõitleja. Tema seesmine areng ei ole tavapärane enese leidmise tee. Lõpptulemusena ei saa tema soovid täidetud, ent temas võtab maad seesama usk ja lootus, mis kannustas lihtrahvast levitama müütilisi jutte Hukkajannast.
Teksti loeti eesti keeles

Kui üks lugu saab üheaegselt olla surmigav ja ülipõnev, siis just siinne jutt võiks tollele iseloomustusele pretendeerida. Ma isegi ei tea, mis see oli, mis mind sundis lõpuni lugema - võibolla ootus, et kuidas see kõik lõpeb, võibolla mõnusalt kokku sobituvad puzzletükid, võibolla aga hoopis mitte-nii-väga-kuiv jutustamisstiil, mis suurest jaost koosnes vanas baltisaksa keeles kirja pandud mälestustetekstidest.
 
Aga noh - mis siin ikka pikalt heietada - mulle meeldivad mittelineaarsed jutud, mille erinevatel aegadel aset leidvad tükikesed teistes tükikestes aset leidvaid sündmusi mõjutavad. See annab loole juurde dünaamilisust ja muudab loo laiahaardelisemaks.
Teksti loeti eesti keeles

Simulatsioon on ikka täiesti mõttetu asi. Selline väga väga madala lati alt jooksmine. Ma arvan, et Algernonis avaldati isegi mitte esimene mustand, vaid google hääletuvastajale dikteeritud mõtted pärast kuue õlle joomist.
 
Äkki peaks mul kahju olema noortest ulmesõpradest, kes tahavad oma mõtteid avaldada ning leiavad mingi kunagise lumma mõjul enda väljundiks Algernoni. Miks kahju? Antud loo puhul on näha suurepäraselt, mida toob enesega kaasa sellise ajakirja pidamine, kus puudub täielikult igasugune toimetajakäsi.
 
Jah - tõepoolest on toimetamata tekste ka varem erinevates kohtades pinnale ujunud, ent nendes on olnud vähemalt mingisugunegi sisu. Antud loo puhul ei ole sedagi vabandust.
 
Vältida igal võimalusel!
Teksti loeti eesti keeles

Oeh.
Vahel on mul tunne, et kvaliteetsisuga uhkustav kvaliteetajakiri Algernon üritab teha mingit kahtlast sarkasmist nõretavat nalja ning avaldab oma veergudel lugusid, mis peaks justkui teisi ulmeajakirju sarjama. Või ma ei tea. See ei tule eriti hästi välja.
Veskimehel ju ideed jooksevad, aga need edastatakse lugejale täiesti arusaamatul jõmmilikul meetodil. Kõnekeelsed dialoogid, lohakad ja segaselt konstrueeritud lausesüntaksid... ma loen neid lugusid ja ei saa aru, milles peitub tema Algernonis eksisteerimise saladus.
Reaktori autorite lugudes on vähemalt mingisugunegi professionaalsus, isegi kui autor on täiesti algaja ja täiesti esimese looga välja tuleb... Veskimees - mine Reaktorisse üle, hakkad kah ilusat kirjakeelt kirjutama!
Teksti loeti eesti keeles

Eks ta kõõlubki seal kuskil ulme, kogemusliku trippimise ja aju pettekujutelmade vahepealsetel hallidel piiridel. Ainus ulmeline asi antud loo juures oli tüüpilise uusajastulase rituaalkäitumise vürtsitamine sõnaga "paralleeluniversum". Esoteerikas selliseid sõnu ei kasutata. Ulmes jällegi ei kirjeldata esoteerilisi kogemuslikke kondamisi (Aleksander Heintalu arhailine sõnaus).
Minu isiklik arvamus on, et jäägu need kaks maailma teineteisest lahku, vastasel juhul kaotab kumbki osapool midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt sisaldab peaaegu krahvi. Parun on krahvist vaid ühe seisuse võrra madalamal tasemel, aga... babysteps.
 
Hinne kolm, sest lugu oli huvitav ja igav üheaegselt. Seda oli piin lugeda, ent lõpetada kah ei saanud, sest miski sundis edasi piinlema. Uudishimu?
 
Ma saan aru, et on olemas sõnadega mängivaid kirjanikke, kelle jaoks ulme on pigem vürts, mida põhiroale juurde saputada, ent siin oli põhiroa asemel lihtsalt hunnik eneseimetlejaslikku sõnavahtu, mis nii mõneski kohas sundis lauseid korduvalt üle lugema, et neist normaalselt aru saada. Vähe sellest - loos eneses kordusid samuti paljud laused, seega ma pidin mõnda lauset suisa neli korda üle lugema. Aga nagu ma varasemalt juba mainisin - ei suutnud enne lõppu lõpetada. Masohhistlik lugemiskogemus.
Teksti loeti eesti keeles

Publikatsioon koos disklaimeriga, et vaadake matsid, mida aju suudab 20 minutiga genereerida.
 
Loo karikatuursus ajas mind naerma, küborgi saunas istumine tundus sama tobe, kui telesarja "The Orville" tegelase Bortuse erinevad katsed end kurssi viia maalaste olemusega - vuntside kasvatamine, sigarettide suitsetamine...
Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin terve päeva, kuidas antud loole reageerida. Jutus oleks justkui kaks täiesti erinevat külge, millest teine lööb suure ja märja läraka kogu eelnevale pitseriks.
 
Ühest küljest on meil lugu, mis on väga tehnotiine ja tihkelt kirja pandud, ulmet pritsib akendest ja ustest, kogu tegevustik peategelase silmade läbi on loogiliselt üles ehitatud ja peategelase kogemuste ja mälestuste abil saame tervikliku pildi kogu olemasolevast. Terve tulevikuühiskond on üles ehitatud väga "hiinalikult", kus laste saamine on rangelt kontrollitud protsess ning inimesed selles ühiskonnas ei ole olulised ega väärtuslikud. Oluline ja väärtuslik on vaid ühiskond ja inimkond laiemana, samas üksikisik selles kompotis jääb vaid statistiliseks numbriks. Ning 400 aasta jooksul, mis on eelnenud peategelase kirjeldatud ajale, on inimkond minetanud emotsionaalsete sidemete loomise võimalikkuse üksikisikute vahel.
 
Teisest küljest aga lülitub aja möödudes ning Maa üha enam ja enam kaugenemisel Päikesest sisse mingi sõnuseletamatu emotsionaalsuse virr-varr, mis kulmineerub eksistentsiaalse hirmu formuleerimisega ülestõusu näol. Nii viibki peategelane meid sündmuste keskele, kus kirjeldab inimkonna "tänu" nendele, kes terve oma elu pühendasid inimkonna päästmisele - häbistamine ja avalik hukkamine öö pimeduse all.
 
5000 inimkonna päästjat, kosmose külmusesse hukkama viidud, vaatlemas igaveses unes meie Päikese viimast hingetõmmet. Ja sellise mälestusega ja sellise väärtusega eksisteerib inimkond edasi.
Teksti loeti inglise keeles

Ma lihtsalt tunnen, et pean pikale arvustustejadale ka omapoolse panuse lisama.
 
Raamat, mida on tõesti läbi loetud lugematu arv kordi. Ja tunne on sees, et peaks uuesti lugema. Miks? Selles loos on see miski, mis paelub ja huvi tekitab. Kuigi tean unepealt kõiki sündmuseid, kõiki laule ja dialooge, on seal endiselt palju asju, mida avastad alles pärast mõne muu asja teada saamist. Fantasy maailmaga hästi kokku sobituv achievements-süsteem. Pärast Kääbiku filmi vaatamist ja imestamist selle üle, et kust paganast võttis Jackson Gandalfi kõrvalliini, sai uuesti läbi loetud Kääbik ning avastatud, et tõepoolest väitis Gandalf reisiseltskonnale, et tal tähtsaid asjatoimetusi lõuna pool, isegi Surnumanaja nime mainiti.
 
Natuke kahju on muidugi sellest, et Keskmaa laienemisega tekkisid ka erinevad probleemid, mille üle tänase päevani vaieldakse. Näiteks - kes olid mäekollid? Kas nad olid Sõrmuste Isandast tuttavad orkid või nendest järgedest mitte tuntud goblinid? Aga goblinid olid ju mäekollide ja haldjate järeltulijad?
Parem lugege Kääbikut sellisena nagu ta on ja ärge vaevake oma pead mõistetega, mis maailmaloomise käigus ümber sõnastati.
Teksti loeti eesti keeles

Valdav enamus maailmas (loe: Eestis) leiduvast kiidulaulust selle raamatu osas on seotud tõigaga, et paljud on seda raamatut lugenud lapsena või vähemalt noorena ning nüüd siis meenutavad heldimuspisar silmis, kui uhke ja põhjapanev SF see raamat ikka oli.
Võib-olla oli nii, võib-olla mitte, ent minule ta säärast WOW elamust ei pakkunud nagu näiteks Lemi Solaris (või Eeden).
 
Asum on hea lugemine, mõnus ja loogiliselt üles ehitatud, ent samas on lood selles natuke liiga ühesuguse mustriga. Midagi juhtub, tundub, et kõik veab viltu, kohe-kohe on kõik metsas ja siis äkki saabub positiivne lõpplahendus ning selgub, et peategelane just seda plaaniski ning taustal tegutses hoopis mingi muu agendat ajades. Tuleb järgmine lugu järgmise tegelasega ja muster kordub üks ühele. Siis kolmas jutt ja neljas jutt... Kõike seob kriis, selle saabumine ja selle ületamine.
 
Kui psühhoajaloolase Hari Seldoni kriisid, või õigemini nende saabumise ennustatus on nende Asumi juttude ühendavaks jooneks, siis taustal näeme seal juures ka inimajaloo eksistentsiaalset arengut läbi ühiskondade mõjutamise taktikate. Impeerium kukub kokku ning tundub, et inimkonna arengut saab säilitada vaid läbi teaduse ja teadmiste. Teadusele järgneb religioon, kui mõjutusvahend teaduse propageerimiseks. Teadmised kaovad ja teadussaavutused jäävad. Kui inimkond on tehtud sõltuvaks teaduse saavutustest läbi religioonim hakkab arenema kaubandus. See läheb üle vabakaubanduseks ning lõpptulemuseks saame ühiskonna, mis sõltub tarbimisest, ent kus religioon on muutunud teise- või kolmandajärguliseks.
Asimovi jutust kumasid mitmel korral läbi teatud fookuspunktid, ent kuidagi kummalisel kombel suutis ta järgneva looga neid fookuspunkte nihutada ja nende olemuse muuta vastupidiseks. Näiteks, kui esimese loo fookuseks võiks pidada, et vaid teadmised suudavad inimkonda hoida eksistentsiaalsest kriisist, siis teise loo käigus selgub, et teadmised ei olegi olulised, on vaid teadussaavutused ning religioon, mis laseb teadmistest loodud teadust tarbida kontrollitud tingimustes. Sadakond aastat hiljem selgub aga, et fookuspunkt on edasi liikunud vaba kaubanduse peale, kusjuures religioon on justkui iganenud tabuteema ja teadmisi pole inimkonnal samuti enam olemas. Feodaalkord tundub elavat kauem, kui ajutise nähtusena religioon ning kunagised vereliinid omavad ühiskondlikus plaanis rohkem mõjuvõimu, kui teadmised ja teadussaavutused.
 
Ja viimase asjana peaks rääkima sellest, millest Asumi puhul ei saa ei üle ega ümber - tuumaenergia. Kogu galaktiline impeerium ja hilisem killustatud maailmakaart on otseselt sõltuv tuumaenergiast. Selle abil tehakse kõike - ruumilaevadest ja relvadest ehete ja nipsasjakesteni välja. Kaelakeed tuumareaktoriga, et ehted ikka ilusasti helgiksid, tuumaenergiat kasutavad skalpell-noad, lõikurid, isiklikud kaitsekilbid, lendavad troonid ja aupaisted. Aga kõige selle ulme juures, kus vabalt kasutati hüperruumi ja tähtedevahelist transporti, kirjeldati maailmu, mis vähemalt lugemise ajal kangastusid kui mahajäetud pseudokeskaegsed asulad, kõigi oma feodaalide, krahvide ja lihtrahvaga, kes solgivee tänavale viskab, peldikus tagumikku ei pühi ja iga kolmas tüüfusesse sureb, ent sealiha lõigatakse tuumalõikuriga ning elektrit toodavad hiiglaslikud tuumareaktorid.
Vastuoluline ja kummastav üheaegselt ja mida rohkem tagantjärgi raamatule mõelda, seda kummalisemaks sealne maailm muutub.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat algab lausega "Oh see neetud konformistlik maailm" ning mingis osas lõpupoole jõutakse mõtteavalduseni, mis minu meelest iseloomustab antud teose olemust kõige paremini:
 
"Nende [partisanid] kavatsused jäid talumeestele arusaamatuks. Alguses kutsusid nad külaelanikke astuma üles uue võimu vastu, kuid selle vajalikkust selgitasid nad väga segaselt - rääkisid kultuuri hävingust, väljasuremisest ja muudest raamatutarkustest, mis külarahvale kaugeks jäid."
 
Masendav lugemine. Masendav mitte seetõttu, et oleks halvasti kirjutatud - oh ei, kirjutatud oli humoorikalt, sisekaemuslikult - masendust tekitas pigem see tõdemus, et ehk sellised me olemegi. Konformistlikud. Läheme asjadega kaasa, kui see meid ei sega ja oleme nõus oma heaolu eest maha müüma oma ideaalid, väärtused, selle millegi, mis teeb inimloomast inimese ning eemaldab meie olemusest looma.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda Kvesti vahetult pärast Bergi "Kombinatsioon kolme kaardiga" lõpetamist. Kaks questi, kaks täiesti erinevat lähenemist asjale ja mis siin pattu tunnistada - Veskimehe Kvest meeldis mulle ikka jupi maad rohkem kui Bergi quest...
 
Kusagil tsivilisatsioonis asub Tsoon, mille keskmeks usutakse olevat soovide kivi (miski alla kukkunud taevakivi), mille juurde teatud segastel põhjustel arvutimängulikke rännakuid sooritatakse. Kvesti (kuesti?) käigus selguvad ka Tsooni tegelikud tagamaad ja selle olemus.
 
Mis ma oskan öelda? Lugu on silmnähtavalt kiirustades kirja pandud, sõnakorduseid oli amatöörlikult palju ning kirjastiil ei olnud eriti Veskimehelik. Samas loo lahtirullumine ja teatud karakterite käitumismallid olid siiski autorile omased. Müsteerium oli olemas, ulme oli olemas, piisav kogus vastuseid koorus samuti loo käigus välja... Hea lugemiselamus, mis keelelise külje tegelikult tagaplaanile lükkas.
 
Nüüd aga punktidest:
Ma oleksin loole tegelikult pannud maksimumpunktid, kui autor oleks
a) suutnud enda "kiiksudest" hoiduda ning lahendada loo kulminatsiooni kuidagi muud moodi. Praegusel juhul aga tundub vägisi, et "Veskimehe Porno"(tm) toodi loo sisse lihtsalt vesimärgina või (tm) märgistusena nagu paljad naised tema romaanide kaantel.
b) suutnud mõelda välja midagi originaalset. Antud juhul on Kvest konkreetselt sama lugu nagu oli Svjatoslav Loginovi "Kvest", lisaks on tegevusse süstitud tubli annus Westworldi, Dark Towerit ning Annihilationit. Kogu tsoon on aga nii algupärases Kvestis, kui ka Veskimehe Kvestis Stalkeri pärusmaa...
Niimoodi tagantjärgi mõeldes oligi originaalne osa antud loos vaid Veskimehe TM.
Aga kuna ma ise pole originaal Kvesti lugenud ja nägin vaid sisututvustust, siis võtan Veskimehe Kvesti eraldi lugemiselamusena. Sellest kõigest eelnevast koorubki kokku neli suure miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

See, mis antud loos oli hea, on loo kulgemises jäänud kahjuks teisejärguliseks ning see, mis võiks ühe ulmeloo puhul olla kõrvaline, võtab enese alla üle kolmveerandi kogu jutust.
 
Kombinatsioon kolme kaardiga on justkui kolm lugu üheks kompotiks väänatult - on suhtedraama, kus lahatakse suhteid peategelaste ja nende naiste vahel, peategelaste ja pahalase vahel ning peategelaste endi vahel. See osa loost hõlmab julgelt pool kogu jutustusest. Järgneb indianajones'lik aardejaht koos kohustuslike salauste ja peidetud lõksudega. Ning alles päris loo lõpus saame väikese annuse ulmet, kui peategelastel tuleb episoodiliselt tegemist teha amorfsete eluvormidega, kes tulevad ei-tea-kust, teevad ei-tea-mida ning valdavad ei-tea-kui-võimsaid relvi.
 
Halb lugemine just polnud, ent samas polnud ka midagi erilist. Lugege Kuningas Saalomoni kaevandust või vaadake mõnda Indiana Jonesi filmi ning kujutage ette, et tegevus toimub kuskil võõral planeedil. 
Teksti loeti eesti keeles

Hargla: "Kuule Veskimees, kirjuta mulle üks vahva Kreutzwaldi teemaline ulmejutt..."
Veskimees: "Oh, vägev! Mul on juba üks idee olemas! Kirjutaks nii, et on mingi kohalik pohlatohlakas, kes siis näeb pealt, kuidas tulnukad kepivad ja siis see pohlatohlakas tahaks kah vähe keppi saada ja..."
Hargla: "Oot-oot, Veskimees. Mis seos sellel kõigel Kreutzwaldiga on?"
Veskimees: "Ega ei olegi, aga see pole kellegi veskimees, kui keppi ja keeksi ei saa. No ütleme siis, et see kosmosesond, millega maa peale laskutakse on Põhja konn"
Hargla: "Eee..."
Veskimees, juba kaugemale joostes: "Homseks on valmis!"
Teksti loeti eesti keeles

See pole ulme, vaid kõige ehedam meelsuskirjandus. Inimene väljendab oma nägemust sotsiaalselt päevakajalisest teemast, esitades seda poole valinuna. Nõrk.

Teksti loeti eesti keeles

Antoloogia "Vinguv jalaluu" avalugu - lööb kohe jutu jooksma ja ulmet pritsib nii aknast kui uksest. Loost kumab välja kaks tõika - autorile meeldib digitaalne inimmõistuslik sotsiaalia ning autoril on olemas ilmselge kokkupuude Kreutzwaldi algupäraste lugudega. Minu teada peaks see vist olema ainus jutt jalaluu-antoloogias, kus on kasutatud erinevaid Kreutzwaldi tegelaskujusid ühes liinis.
 
Peategelane on taaskord autorile omaselt egoistlik idioot, kes on omal alal nii suur proff, et vilistab taustasüsteemi ja reeglite peale. Oma ala professionaalsus lubab ka nii mõnestki hullust olukorrast läbi hammustada pettuste ja häkkimiste abil ja isegi olukorras, kus tavakangelane tunnistaks oma lüüasaamist ja vaataks, mis saatus nüüd teeb, on Joel Jansi kangelasel veel üks nipp varrukast tõmmata, tõdedes hiljem, et jube jama küll aga nii pidigi minema ja nii oligi planeeritud.
Teksti loeti eesti keeles
12.2018

Järgnev arvustus sisaldab ohtralt spoilereid ja roppuseid. Edasi lugemine ainult omal vastutusel!

Siim Veskimees on Eesti üks viljakamaid ulmekirjanikke. Nüüdseks avaldatud 15 romaani ja 11 lühiromaani annavad tõesti põhjust sedaviisi arvata, lisaks ka terve hunnik jutustusi, mis avaldatud erinevates kogumikes ja antoloogiates. Kahjuks tundub, et siin kehtib vana, tuntud tõdemus – kvantiteet ei võrdu kvaliteediga. Seda tõdemust kinnitab ka Veskimehe värske ja ahjusoe romaan „Kolmas tähevärav”.

Iseenesest ei ole ju 240-leheküljelise  jutu põhiidee halb – raamatu tagakaane teksti kohaselt peaks see lahkama inimkonna dilemmat tulnukatega sümbioosis elamise üle: kas alistuda orjusesse või tõusta uuele eksisteerimise tasandile? Kahjuks ei jõua me seda raamatut lugedes kunagi vastusteni. Küsimused visatakse küll õhku, ent vastuseid lihtsalt ei saabu.

"Miks sa mind kepid?”
„Väga mitmel põhjusel.” Heež ajas end patjadel poolistukile ja sirutas käe öökapil seisva kohvitassi poole. (lk 115)

Tõepoolest, raamat, miks sa mind kepid? Ah, et väga mitmel põhjusel? Aga täpsemat vastust ei tulegi...

Kolmas tähevärav algab kui tüüpiline fanfiction – me tutvume inimestega, kes vägisi meenutavad menusarja Stargate SG-1 tegelasi, nad kasutavad sarnaseid relvi, räägivad sarnastest asjadest. Ent õige pea märkame, et lisaks muudetud nimekujudele on meile kõigile nii tuttavaks saanud tegelased pandud tegutsema Veskimehe maailma, mis on justkui kõver ja väärastunud peegelpilt populaarsest telesarjast. Kindral Hammond on muutunud kindral Hammeriks, Sam Saraks, Daniel Jackson on siinses loos David Johnson, jaffa Teal’c aga hoopis daha Tellek. Mis sest, et Tellek näeb välja ja käitub täpselt samamoodi nagu tema telelina prototüüp. Saame teada, et kusagil Ühendriikides on mäe sees Tähevärava staap, kus aktiveeritud tähevärav, läbi mille meie kangelased erinevaid lordkõulide mõjusfääri kuuluvaid maailmu on külastanud.

15 aastat pärast ühiste seikluste algust langevad „Es’šii’uan” (SG-1) meeskonna liikmed Sara ja David kullsoomust kandva ajaloolase kätte vangi ning läbi „uskumatuna näivate seikluste” (neid zapitakse ja David laseb püksid täis), leiavad ennast ühtäkki oma vangistaja dušširuumist. Alasti.

Naine mühatas. Ta uuris meest sekundi. „Ega sinulgi viga pole. See lause lõppes ilmselt, et viieteist aastaga oleme teineteist igat moodi näinud ja ainus asi, mida me teinud pole, on keppimine.”
Leidis aja! „Sul sõjaväelasena on see vist keelatud?”
„Tsiviilisikuid võib keppida, Johni ei tohi.” (lk 13)

Võiks ju eeldada, et 15 aastat on päris pikk aeg ning kindlasti polnud see zappimine esimene kord Davidi jaoks, et kohe põiekontroll kaoks. Aga kui autor soovib lugeja jaoks tuttavad tegelased alasti kiskuda, et nad saaks teineteise keha imetledes kohe keppimisest rääkida, siis peab autoril ju ometi mingi moodus selleks olema.

Vangistaja, Heež Targelaar Kii, avaldab soovi kohtuda Ööfi (Earth, Maa) liidritega ning nii korjataksegi tulnuk kaasa. Need sündmused panevad alguse sündmusteahelale, mis kulmineerub sellega, et Eestisse - jah, just nimelt Eestisse, täpsemalt Tallinna vanalinna - püstitatakse kolmas tähevärav, mida pannakse haldama presidendi nõunik Ivar.

Raamatu esimest kolmandikku võib vaadelda erinevatest aspektidest lähtuvalt. SG-1 tegelased, keda kõik teavad ja tunnevad, osutuvad jutu edenedes mingiks pahupidiseks versiooniks. Neid kirjeldatakse täiesti rumala kambana, neil pole viieteist aasta jooksul tekkinud reaalset arusaama galaktika jõustruktuuride vahekordadest. Vägisi jääb mulje, et Veskimees otsustas - see kultussari talle ei meeldi ning kogu tegevustik oleks tarvis ringi kirjutada. Täheväravad? Päh – milline rumal kontseptsioon. Raamatus kirjeldab autor näiteks seda, miks tema Inimkonna Föderatsiooni Maailma üldalused on märksa paremad ja miks täheväravad on pahad:

Ilma tähelaevadeta on iga inimasustus pikemas perspektiivis hävinemisele määratud kimäär (lk 231)

„Kolmas tähevärav” kuulub oma olemuselt Veskimehe loodud Inimkonna Föderatsiooni Maailma universumisse. Selles maailmas toimuvat kajastavad ka tema varasemalt ilmunud raamatud „Operatsioon „Ogaline päike”” (2001); „Keskpäevapimedus” (2007); „Taevatagune suurem ilm: Zätereiti lood: Tau sõrmuse operatsioon” (2008) ning jutustus „Ajakapsel avanes” (2013).

Esimesed seitsekümmend lehekülge oli täitsa hea ja ladus lugemine. Kolmkümmend lehekülge hiljem tahaks kedagi põlema panna. Ja kas teate miks? Sest fanfiction sai läbi ning nüüd askeldavad näotud ja mõttetult tuimalt mõjuvad eestlased kusagil fanfictioni maailmaga külgnevas, eraldiseisvas universumis. Tutvume kümnete ja kümnete uute tegelastega, planeetide, jõustruktuuride ja asukohtadega. Paari peatüki jooksul suudab autor tekitada nimede ja mõistete rohkusega täieliku segapudru. Mis aga kõige hullem – originaalsed nimed segunevad maavillaseks keeratud foneetiliste üllitistega, sekka võõrapäraseid ja omakeelseid kohanimesid. Terve see raamat on üks korralik keele vägistamine nii mõistete kui nimede osas. Ämukussu sadam, Vanalinna tähevärav kaugel planeedil, sädetagune, Bäfrak, Laniesteste, immk Luudü jne jne.

„Kolmanda tähevärava” originaaltegelased vormuvad loo edenedes küll välja, ent reaalset selgust nende motiividest ja isikuomadustest me ei saa. Ainus vähegi moraalset, eetilist ja mingitki moodi sügavust omav tegelaskuju, 45. aastane kolme lapse ema Margo, on taandatud kolmanda järgu kõrvaltegelaseks, kelle tipphetkeks kujuneb kullsoomuse selga ajamine, võõral planeedil kõva hääle tegemine ning lõppeks tõdemine, et tema turvamees, temast kümme aastat noorem Tarvi, liiga palju tema tisse vahib.

Need ülejäänud vähesed naiskarakterid, kes Veskimehe loos tegutsevad, on taandatud mõttetuks biomassiks - nende eksistentsi põhiolemuseks on meeskangelastele kepikaaslasteks olemine. Üldse kumab „Kolmanda tähevärava” loost läbi mingi labasus ja mõttetuna näiva seksuaalsuse ekspluatatsiooni – tundub justkui oleks Veskimehe loodud maailmas keppimine omamoodi akude laadimine – inimesed tarbivad ohtralt kohvi ning pidevalt kepivad, söömise asemel. Esmapilgul mõjub see kummastavalt, seejärel tobedalt ning lõpuks muutub lihtsalt labasuseks, mille juurest tahaks silmi pööritades kõrvale vaadata.

„Kuulge, mehed, meil on sekretäri vaja. Kedagi, kes lihtsamaid asju ajaks. Keegi selline, keda keppida ka saaks.” (lk 53)

„Noh, tüdrukute õhtu! Kuigi ma millegipärast arvan, et suuremat vitulakkumist ei tule?” Kajja vaatas vasakule ja paremale ja ohkas demonstratiivselt. „Olgu, tüdrukud, see oli puhtalt retooriline. Mitte et mul midagi selliste meelelahutuste vastu oleks, aga üks korraliku mehe küljes olev pikk jäme türa on alati parem.” (lk 117)

Huvitavalt ja kaasakiskuvalt alanud tegevustik muutub teise osa jooksul igavaks näitemänguks, mis koosneb suuremas osas vaid olustikupiltidest – tegelased saavad kokku, joovad kohvi ning jutustavad. Ei, nad ei jutusta – nad räägivad täiesti ebainimlikult, nii nagu inimesed omavahel suheldes ei tee. Ja meie oleme lugejana sunnitud nende mõttearendustega kaasa minema. Vägisi jääb mulje nagu oleks raamatu tegelased lihtsalt vajalikud selleks, et autori esseekogumikku dialoogivormis esitleda.

Näiteks saab üks raamatu tegelastest teada, et tema isa on elus. Järgneb dialoog:

„Ent ikkagi loodad sa jutuajamisega midagi saavutada? Kuidas sa teed vahet tõel ja valel? Mis see sulle tegelikult annab, kui sa saad minult järjekordse loo?”

„Mänguteooriast lähtudes on mitmeid võimalusi. Kõigepealt ammendav ristküsitlus. Ma ei arva, et sul võiks olla auke valmismõeldud loos, kuid ma tean mõningaid asju ja olen teinud järeldusi. Kui saan aru, et sa jätkuvalt valetad, on see juba negatiivne vastus, mille puhul rakendub üks või teine tumedatest stsenaariumitest.” (lk 197)

Selles suures sõnademulinas ei ole ime, et peategelased jäävad näotuteks statistideks, kes kõik mängivad vähemal või enamal määral topeltmängu. Selles maailmas ei saa usaldada mitte keegi mitte kedagi, otseseid vastuseid ei anta, keerutamine aitab sündmuste arenedes hiljem öelda, et tegelikult niimoodi oligi plaanis. Kas see on lihtne plotdevice või autori oskamatus oma ideid laiendada selgituste läbi, jääb vähemalt mulle selgusetuks. Üks huvitav tõik, mis veel läbi kumab antud jutustuse tegelastest – kõik näivad tegutsevat mingi ebamäärase tulevikuperspektiivi suhtes, isikutel puuduvad isiklikud ambitsioonid, neil puudub personaalne mõõde.

Ent sajandite ja aastatuhandete perspektiivis on meil lootust, kui oskame leida õiged liitlased ja mitte iial jätta kogu jõust mõtlemast, õppimast ja mõista püüdmast.” (lk 232)

Veskimehel on selles raamatus päris mitmeid huvitavaid mõtteid ja ideid, ent kahjuks jäävad nad kõik lähemalt puudutamata, sest kogu kirjutamise võhm läheb poliitiliste mahhinatsioonide kirjeldamisele. Vägisi jääb mulje nagu need ideed oleks autori jaoks teisejärgulised või üldisesse juttu sisse toodud loo edendamiseks. Oleksin oodanud kasvõi väikestki selgitust selle kohta, mismoodi allruumi kasutamine mõjutab negatiivselt füüsilist maailma, mismoodi toimivad tähesära ajamid, mismoodi kohaldati kullsoomust erinevatele inimestele. Selliste uudsete ideede ja mõtete nimel ma ulmet loengi, nende nägemuste nimel raamatutesse sukeldun. Aga ei. Mida ei tule, seda ei tule. Selle asemel saame möödaminnes vihjeid selgituste liigse keerukuse kohta või muudetakse ulmeliste aspektide kirjeldamine lihtlabaseks Maaja-tasemel eneserahulduslikuks verbaalseks pasaks.

„Värava kasutamine nõuab tohutult energiat ja kuhugi peab see energia minema. Lisaks ei tohi unustada, et värav ühendab kaht maailma. Õige ruttu hakkab see tekitama mõõdetavaid efekte planeedi kliimas, orbiidis ja pöörlemises, Ja see pole kahjuks kõik, see võib teatud asjaoludel rikkuda näiteks Oorti vöö tasakaalu ja mõne jääkamaka siseplaneetide tsooni hulkuma saata” (lk 111)

„Kui midagi teha, siis korralikult. Sa tead, millist tehnikat siin liigub – pole mingi probleem homme sinust paari meetri kauguselt möödudes kindlaks teha, kas me päriselt keppisime. On võimalik, kuid pole üldse nii lihtne võltsida seda lõhna, mis sinust päeva erinevatel aegadel hõngub, kui meie kehavedelikud on segunenud ja ma oma spermaportsu sulle vastu emakat läkitanud." (lk 115)

Kui nüüd otsi kuidagimoodi oma mõtteid kokku tõmbama hakata, siis pean tagasihoidlikult mainima, et ma ootasin raamatust midagi enamat. Ma ootasin aastate jooksul lihvitud keeleoskust, kirjutamisosavust, hard SF omast põhjalikkust ning uudseid ideid, mille peale minusugune kosmosefänn suurest rõõmust võiks lakke hüpata, ent kahjuks midagi sellist ma ei leidnud. Lugedes BAAS-ist Veskimehe teiste teoste arvustusi, kumab sealt läbi soovitus – täispikkade romaanide vorpimise ajast pool oleks võinud kulutada olemasolevate teoste viimistlemisele ning usutavasti oleks sel juhul meil ka korralikust ulmest tihkelt tiine „Kolmas tähevärav”, mis oleks nauditav lugeda ja omaks mingit reaalset väärtust ulmekirjanduses. Kulkalt saadud 2000 eurose autoritasu eest võiks seda ju ometigi oodata?

Lugege „Kolmandat täheväravat” ainult omal isiklikul vastutusel. Kõik ülejäänud halva jätan teil endil välja uurida nende õudustest pakatavate tundide jooksul, mille loodetavasti selle raamatuga koos veedate. Siis tuletage meelde, et ka raamat võib olla nagu pilvelõhkuja katuselt alasti alla hüppamine, mida üldjuhul keegi uuesti ette ei soovi võtta.

Ta lasi end nukralt tooliseljatoele. „Oh vitt... Siis on sul vanajumala türa moodi kõrge motivatsioon... Oh vitt, siis ma saan aru... Olgu...” Ta vangutas pead. (lk 236)

 

Arvustus ilmus 2018 aasta novembrikuu Reaktoris

Teksti loeti eesti keeles

Üliarenenud tsivilisatsiooni esindaja saadetakse maale uurima, miks nende masinad ei tööta. Selgub, et kunagi suvaliselt laiali pillutatud masinavärk on rakendatud hoopis kohaliku võimuihara teadmamehe ambitsioonide täide viimiseks ning seeläbi on orjastatud terve planeedi rahvastik.
 
Mõned väga värvikad tegelaskujud, mõned kähmlus-stseenid, veidi interdimensionaalset müstikat ja tehnoloogilist kirjeldust ning üks osaliselt töötav deus-ex-machina, mis loo peategelase kindlast surmast päästab. Mida sa ühest ulmelisest lühiloost muud ikka oskad tahta?
 
Hea ja ladus lugemine
Teksti loeti eesti keeles

Ma hakkasin ennast tundma koerana. Ma lugesin selle lühijutu läbi ja mulle meeldis. Ajas hamba verele, nagu öeldakse. Kloonimised, teadvuse digitaliseerimine, digimaterjali autoriõigused jne.   Ja see, et ma hakkasin ennast koerana tundma, annab märku sellest, kui ilmekas ja vahetu oli autori oskus mina-tegelast lugejale ette valada.
Teksti loeti inglise keeles

60 aastat üksindust. Ja siis telefonikõne sinult endalt. 60. aasta tagusest ajast. Noor ja reibas, valmis seiklusteks - terve maailm sinu ees valla. Kas reaalne maailm osutub selliseks nagu me teda noorena ette kujutame? Harva...
Teksti loeti inglise keeles

Liiga lühike ja reaalse mõtteta, et sellest midagi erilist arvata. Tundub justkui kuhugi ajalehe täiteks kirjutatud heietus. PS. Kolme aasta pärast poleks Asimov seda lugu enam kirjutada saanud.
Teksti loeti eesti keeles

Kas teos peab ajahambale vastu? Võib-olla olen oma elus liiga palju muinasjutte lugenud, sest minu jaoks oli see lugu lihtsalt muinasjutt. Seetõttu ei oska ma ka tema erilisust hinnata, sest muinasjutuna ta midegi erilist ei ole. Kes teab - äkki ilmumisaastal oleksin rohkem vaimustuses olnud, kuigi kahtlen selles...

Teksti loeti eesti keeles

Mitte midagi ei toimu! Ei ole mingit tegevust. On vaid ühe inimese mõtisklus sellest, kuidas usk ja teadmine kohtuvad ning tõdemus, et usk ei pea taanduma teadmiste ees nagu ka teadmisi ei saa võrrandist taandada usu ees... Aga kas usk muutub sellest tugevamaks või kaob sootuks, kui peaks selguma, et ühe inimkonna lunastus on teise inimkonna hukatus...
 
 
Teksti loeti inglise keeles