Omamoodi raamat.
Kuna ülesehitus on mõnevõrra tavapärasest erinev siis ei ole niisama lihtne ütelda, et millest siis jutt. Aga ühe lähenemisviisina saab ütelda, et peategelaseks on Õismäe. Suur osa tegevusest toimub 21. sajandi lõpupoole, noormees Leon teeb ohtralt narkot ning on keeruline ütelda, kas uimas nähtu ja kogetu ongi siis düstoopiline tulevik või hoopis unenägu. Riigikord on muutunud ning maailma valitseb islam, lisaks liigub inimeste seas ringi tulnukaid
Raamatut saab võtta ka kui lühijutukogumikku, millest osad on teineteisega mõnevõrra seotud. Üks geniaalsemaid oli prussaka kirjutatud, samuti meeldis väga "ufo ja mina: kultuurifilosoofiline essee".
Päris mitmed veatükid võiksid olla hoopistükkis mingitsorti vabavärsiline proosatekst, kus autor ei hoia kujunditega kokku ning tekstile mõtte andmine jääb lugeja fantaasia kanda.
Ehk siis vabandage väljendit aga mõnes mõttes saab seda raamatut pidada ka purkisittumiseks. Samas ise käin aeg-ajalt hea meelega kaasaegseid tantsuetendusi ja perfokaid, kus tingimata pole kõik selgelt ja sirgelt arusaadav, kus ongi oluline läheneda avatud peaga.
Ahjaa, raamatu tagant paistavad ka ZA/UM'i ja Nihika (nihilist.fm) kõrvad, seega aitab kindlasti tausta mõista mõningane tänavaslängitundlikkus, eriti just narkomaania vallas. Muidu jäävad geed ja küürud segaseks tähenduseta sõnapudruks.
-------
Raamatu tagakaanel on kirjas nii:
"Steve Vihalemma kraterotoopiline ulmeromaan on meelierutav kokteil tehnoloogilise kataklüsmi järgsest realismist, taqwacore-esteetikast, magalarajoonide hõllanduslikust romantikast ja araabia mütoloogiast teravalt päevakajalise süsteemikriitika võtmes.
„6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality“ annab vendi Strugatskeid ja Philip K. Dicki meenutavas filosoofilises stiilis mõista, mis juhtub, kui Henno Käo tondijuttude peal suureks kasvanud põlvkond hakkab hapet võtma."
------
Kuna Mihkel Samarüütel on ühe hea väljavõtte prussaka-osast netti üles riputanud siis kasutan võimalust ja copy-pasten seda:
"“Ma olen siin kapi otsas kükitanud tunde ja jälginud teid. Seda, kuidas te süües vaidlete olematute probleemide üle. Kuidas te süües räägite oma unistustest ja pettumustest. Kuidas te sööte, andmata endale aru, kui palju te väärite seda toitu, kui palju te sõltute selle toidu olemasolust. Et ainult see toit on oluline - et ilma selleta te päriselt surete ära. Te ei sure ära kurbusesse, ega sellesse, et te ei saa maailmast aru. Ma ei mõista teid; ma ei mõista, miks te eeldate, et te olete evolutsiooni tippsaavutus. Ma ei mõista, kuidas te saate seda teha, kui kogu teie eksistents on ennasthävitav. Teie eesmärk ei ole iial olnud edasipürgimine, vaid alati ja jäädavalt vastutöötamine kas iseendale või oma liigikaaslastele. Te püüate vastu astuda antropotsentrilisele maailmale, olla enesekriitilised, päästa loodust ja aidata ligimest. Aga kas sa oled võimeline võtma vastu kõiki enda liigikaaslaseid? Igas vormis, igal kujul, poriste ja räpastena? Ma tean, et te olete võimelised vihkama kõiki täpselt sama palju kui te vihkate iseennast. Ma ei näe teis tulevikku, eesmärki. Ma näen teis vaheetappi, verstaposti meie arengus. Ja ma tean, et enne sööme meie teid välja kui teie meid.” (lk 33)"