Kasutajainfo

Steven Vihalem

Teosed

· Steven Vihalem ·

6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality

(romaan aastast 2016)

Hinne
Hindajaid
0
1
0
1
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (2)
3.2019

Omamoodi raamat.

Kuna ülesehitus on mõnevõrra tavapärasest erinev siis ei ole niisama lihtne ütelda, et millest siis jutt. Aga ühe lähenemisviisina saab ütelda, et peategelaseks on Õismäe. Suur osa tegevusest toimub 21. sajandi lõpupoole, noormees Leon teeb ohtralt narkot ning on keeruline ütelda, kas uimas nähtu ja kogetu ongi siis düstoopiline tulevik või hoopis unenägu. Riigikord on muutunud ning maailma valitseb islam, lisaks liigub inimeste seas ringi tulnukaid

Raamatut saab võtta ka kui lühijutukogumikku, millest osad on teineteisega mõnevõrra seotud. Üks geniaalsemaid oli prussaka kirjutatud, samuti meeldis väga "ufo ja mina: kultuurifilosoofiline essee".

Päris mitmed veatükid võiksid olla hoopistükkis mingitsorti vabavärsiline proosatekst, kus autor ei hoia kujunditega kokku ning tekstile mõtte andmine jääb lugeja fantaasia kanda.

Ehk siis vabandage väljendit aga mõnes mõttes saab seda raamatut pidada ka purkisittumiseks. Samas ise käin aeg-ajalt hea meelega kaasaegseid tantsuetendusi ja perfokaid, kus tingimata pole kõik selgelt ja sirgelt arusaadav, kus ongi oluline läheneda avatud peaga.

Ahjaa, raamatu tagant paistavad ka ZA/UM'i ja Nihika (nihilist.fm) kõrvad, seega aitab kindlasti tausta mõista mõningane tänavaslängitundlikkus, eriti just narkomaania vallas. Muidu jäävad geed ja küürud segaseks tähenduseta sõnapudruks.
-------

Raamatu tagakaanel on kirjas nii:

"Steve Vihalemma kraterotoopiline ulmeromaan on meelierutav kokteil tehnoloogilise kataklüsmi järgsest realismist, taqwacore-esteetikast, magalarajoonide hõllanduslikust romantikast ja araabia mütoloogiast teravalt päevakajalise süsteemikriitika võtmes.

„6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality“ annab vendi Strugatskeid ja Philip K. Dicki meenutavas filosoofilises stiilis mõista, mis juhtub, kui Henno Käo tondijuttude peal suureks kasvanud põlvkond hakkab hapet võtma."

------

Kuna Mihkel Samarüütel on ühe hea väljavõtte prussaka-osast netti üles riputanud siis kasutan võimalust ja copy-pasten seda:

"“Ma olen siin kapi otsas kükitanud tunde ja jälginud teid. Seda, kuidas te süües vaidlete olematute probleemide üle. Kuidas te süües räägite oma unistustest ja pettumustest. Kuidas te sööte, andmata endale aru, kui palju te väärite seda toitu, kui palju te sõltute selle toidu olemasolust. Et ainult see toit on oluline - et ilma selleta te päriselt surete ära. Te ei sure ära kurbusesse, ega sellesse, et te ei saa maailmast aru. Ma ei mõista teid; ma ei mõista, miks te eeldate, et te olete evolutsiooni tippsaavutus. Ma ei mõista, kuidas te saate seda teha, kui kogu teie eksistents on ennasthävitav. Teie eesmärk ei ole iial olnud edasipürgimine, vaid alati ja jäädavalt vastutöötamine kas iseendale või oma liigikaaslastele. Te püüate vastu astuda antropotsentrilisele maailmale, olla enesekriitilised, päästa loodust ja aidata ligimest. Aga kas sa oled võimeline võtma vastu kõiki enda liigikaaslaseid? Igas vormis, igal kujul, poriste ja räpastena? Ma tean, et te olete võimelised vihkama kõiki täpselt sama palju kui te vihkate iseennast. Ma ei näe teis tulevikku, eesmärki. Ma näen teis vaheetappi, verstaposti meie arengus. Ja ma tean, et enne sööme meie teid välja kui teie meid.” (lk 33)"

Teksti loeti eesti keeles

Ei ole seal mingit Dicki ega Strugatskeid... Kliiniline soga on...
 
Ehk siis olematu lugu, pretensioonikas ja kenitlev stiil, autori arvates filosoofiline maailmakäsitlus. "Existerion" 17 aastat hiljem.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Autor saatis kaks debüütteksti üheskoos ning üks neist ilmus "Algernonis" 3/2019 ning teine "Loomingus" 5/2019. Kuigi "Bulgarini karjamaa" on mõnevõrra siledam kui "Simulatsioon", ei ole arengust seega õige rääkida. Mõlema teksti tugevam külg on kirjatehnika ning ka "Bulgarini karjamaa" hea hinne sisaldab avanssi debüüdi puhul.
 
Kirjatehnika on aga ka väga oluline ning kui autor edasi kirjutab ja originaalsemate ideede leidmiseks jõudu pingutab, võiks meil mõne aasta pärast üks hea jutukirjanik juures olla.
Teksti loeti eesti keeles

Bahadurid natuke literatuursemas vormis.
 
Ajalooline osa jäi liiga kuivaks faktijoruks. Iga tagasivaade oleks võinud sisaldada hetke, milles jutustaja pidanuks mingi valiku tegema - sest kogu jutt on ju sellest, kas on võimalik valiku tegemisest hoiduda ja vaikselt kuhugi prakku pugeda. Praegusel kujul ei toeta tagasivaated loo põhimotiivi.
Teksti loeti eesti keeles

Seda lugu on raske hinnata.
 
Ühelt poolt mulle meeldib enesesse süübimise teema ja autor arendab seda täitsa hästi. Teiselt poolt on jutt üsna fragmenteeritud. Mitte lootusetult / loetamatult fragmenteeritud, kuid siiski natuke rohkem, kui mulle tavaliselt meeldib.
 
Kolmandalt poolt on aga nii neetult etteaimatav, et lõpuks tuleb mängu mingi... ütleme pimeduse poole jõud. Muidugi võib seda oletada juba autori nime järgi, aga teksti põhjal ka. Lugeja osaks jääb vaid jälgida, kuidas täpselt autor jutujärje sinnani juhib. Natuke meelevaldse võrdlusena - kui kõik teavad, et Tallinn-Tartu maantee teises otsas on Tartu, siis kui põneva tekstikogumi kulgejat juhtivad liiklusmärgid moodustavad...?
 
Põhiküsimus on, kas sellist lugu on üldse võimalik kirjutada nii, et finaal poleks etteaimatav? Kui jah, siis kuidas? Pakkuda alternatiivse võimalusena välja mingi realistlik põhjendus? Aga ega peale vaimuhaiguse eriti muid variante selleks pole ning vaimuhaigus on ülimalt kulunud motiiv... Ning selle usutavaks muutmiseks peaks samas tekstikorpuses (autori loomingus, ajakirja numbris, kogumikus) eksisteerima ka mõni tekst, mis just niimoodi lõppeb.
 
Eks see vist olegi ulmekirjanduse vanima ning kulunuma alamžanri üldine häda, et säng jutuvoolu jaoks on aastasadadega ära kivistunud. Kui mingid tegelased kosmoselaevas loksuvad ning uue planeedi juurde jõuavad, on autoril veel kõik võimalused lahti, sest juba kosmoselaev ise on loo žanriliselt ära defineerinud ning autor ei pea selle päarst muretsema. Kummaliste juhtumitega algav õudusjutt tuleb aga tingimata mingisse õudsesse finaali juhtida, muidu poleks see õudusjutt.
Teksti loeti eesti keeles

Maailm on äge ja selles toimub hulk toredaid stseene (punase kivi juures näiteks), aga süžee on väga lihtsameelne. Muud pole mul isandate Abramovi, Hargla ja Milleri põhjalikele arvustustele lisada.
 
Ja siis see kaasarvustaja, kelle jaoks kõik tuleb lahti kirjutada ja Jumala pärast ei või kuhugi mitmeti tõlgendatavaid otsi jääda... Tunnen kaasa, kuid aidata ei oska.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpäraselt fantaasiavaene märulikirjanik Alastair Reynolds üritab käsitleda niiöelda suuri teemasid: kultuurimälu ja kirjaliku teksti rolli selle hoidmisel, kättemaksu ja andestust, uue alguse ja senistest traditsioonidest loobumise võimalikkust, religiooni kohta ajaloos. Ootuspäraselt on tulemus mannetu, väheveenev ja loogikavaba. Minu poolt seni loetuist on "Aeglased kuulid" kindlasti üks õnnetumaid Reynoldsi jutte ja tõenäoliselt läks see nii rappa just pretensiooni pärast märuližanrist välja murda ja öelda midagi sügavamat inimkonna ajaloo või saatuse kohta. Kõigil lihtsalt ei ole selleks ummi, proovigu palju tahavad...
 
Järelsõnas väidetakse (lk. 131), et "Reynoldsi tulevikutehnoloogiad püüavad üldiselt arvestada teadusliku võimalikkusega. Kirjanik ise on rõhutanud, et püüab oma fantaasiaga jääda tehnoloogilise arengu piiridesse, mida ta ise võimalikuks ja reaalseks peab." See võib ju muidugi täiesti nii olla, et kirjanik ise peab enda poolt kirjeldatud kauge tuleviku tehnoloogilisi lahendusi võimalikuks ja reaalseks, kuid paraku on paljud neist erakordselt äbarikud isegi tänapäeva mõistes, rääkimata ajast, kui tähelaevadega sadade koloniseeritud maailmade vahel ringi hüpatakse ja sõdu peetakse.
 
Konkreetselt "Aeglastes kuulides" tekib näiteks probleem, et tähelaeva muutmälu on pihta saanud ja ta peab hakkama oma püsimälu üle kirjutama, et oleks, kus jooksvaid andmeid hoida. Tulemusena läheb kaotsi kõik, mis selles on inimkonna kultuuri või teaduse kohta salvestatud ning robinsonaadi osalised üritavad midagigi päästa seintele kribades ning tükikaupa oma implantaatidesse salvestades. Kontseptsioon on häbiks nii tõsiteadusliku ulme žanrile kui ulmekirjandusele kui visionäärlikule või ideede kirjandusele üldse.
 
Esiteks näib kauge tuleviku tähelaeva infosüsteemi kirjeldus olevat inspireeritud sellest, mida kokkujooksva Windowsiga arvutirondi kasutaja näeb ja kuuleb - hanguvad aknad, kõvaketta lõputuna tunduv krabin. Teiseks, suurusjärgud ei klapi. Kõigi praeguseni maailmas avaldatud raamatute, ajakirjade jne. mahu suurusjärk on 100 TB. 30 TB SSD võib praegu igaüks poest osta mingi 12k euro eest. Kui üldse maailmas miski kiiresti odavamaks läheb, siis on see bait andmekandjal ning ammu enne tähelaevade ajastut võiks salvestusmahu poolest igaüks inimkonna kirjalikku pärandit taskus kaasas kanda. Neil seal olid kaasas seadmed, kust tuli paar fotot ära kustutada, et mõnele raamatule ruumi teha. Kolmandaks, igasuguse vähegi kriitilise infosüsteemi juurde käib dubleerimine ja varundamine. Reynoldsi tähelaev suudab küll oma sadadele asukatele aegade lõpuni süüa teha, aga kuskile nurka sama kaua kestev hävimatu vabrikuseadistustega mälublokk tekitada oli liiga keeruline.
 
Niiöelda ulmekirjanik, kes ei suuda arvestada isegi kirjutamisaegse tehnoloogiaga, on lihtsalt hale. Ja see oli ainult üks näide lühiromaani paljudest totrustest; jääaegade või niinimetatud keskaegse põllumajanduse kohta ma parem ei hakkagi...
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi ja sujuvalt kirjutatud, küllaltki põnev.
 
Jah, nagu eelpool öeldud, oli peategelasel vahel ka lihtsalt õnne - kuid minu arust siiski veel enam-vähem mõistlikkuse piirides. Tema ja tema sõbrad kuulusid kindlasti tehisuniversumis kõige paremini orienteeruvate inimeste hulka ja tõenäosus, et keegi neist võinuks 5 või rohkema aasta jooksul kõige muu hulgas ka ideaalse PacMani ära mängida, on siiski võrdlemisi suur. Väga tõenäoliselt oli seda teinud ka suur hulk teisi mängijaid, sh. 6ikuid. Usutavuse säilitamiseks olekski võinud PacMani auhind lisaks peategelasele veel kellelgi taskus olla.
 
YA kui žanri üldtuntud omapära on hillitsetud romantika. Paljudel juhtudel ei suuda autor seda tegelastepäraseks teha - sel ajal, kui tegelased esimest arglikku suudlust vahetavad, oleksid reaalsed teismelised ammu juba kuskil nahistanud. Cline'i romaanis seda probleemi ei ole, sest tegelased istuvad kogu vaba aja kuskil koopas ja mängivad arvutimänge - loomulikult ei ole neil päriselus midagi ega saagi olla (erandiks oli paks must tibi, kes oli ka päriselus üsna iseseisev). OASIS-e küberbordelle oli mainitud, kuid olnuks loogiline, kui samadel alustel saanuks ka kasutajad omavahel ühtida. Selle võimaluse kõrvalejätt on ilmselt tõesti lõiv alamžanri reeglitele, kuid norida selle kallal ei viitsi.
 
Sündmustik oli üldjuhul loogiline, väikeste konarustega. Koos mängukonsooliga oleks võinud peategelane ka uued riided võrgust osta. Suur Punane Nupp muidugi on jama, selle jaoks on varukoopiad.
Teksti loeti eesti keeles

Veikol oli juba 2002. aastal sarnase ideega jutt: http://baas.ulme.ee/?autor=94&teos=47750
 
Veiko oma sai maksimumhinde, paneme sellele siin siis palli võrra vähem. Loginovi oma viga, et "Algernoni" ei loe ja eesti ulme klassikat ei tunne.
Teksti loeti eesti keeles

Loginov on muidugi tubli nobenäpp-jutukirjutaja, seda on stiilistki tunda, aga käesolev tekst on paraku jama. Alates tegevuskohaks valitud pensionile läinud pätiide planeedist, mis on ühiskonnana täiesti ebausutav, on jama ja hiljem mandub kõik selle üle ohkimiseks, kui tore ikka on raamatuid lugeda. Võib muidugi mõista, et see on kirjanikele südamelähedane motiiv, mis teosest teosesse kordub, aga siiski, saagem üle, et suur osa inimkonnast sellest essugi ei hooli... Ainuke helge hetk oli see, kuidas peategelast telefoni teel mõnitatakse ja see päästab ka hinde rahuldavaks.
Teksti loeti eesti keeles

Mõni mõte on selline, et selle teostamise katsetest võiks pigem loobuda kui ilmselget vägistama hakata. Siin siis mees, kes on aastaid otsinud maailma päästmiseks vajalikku vidinat ja selle ennast suurtesse ohtudesse pannuna lõpuks leidnud, keerab 30 km enne omade juurde jõudmist sisse kuhugi linnakesse, kus tal tekivad igasugused probleemid. Probleemid ei lahenegi ja lõpuks saadab ta enda eest 6-aastase kohaliku jõmpsika vidinat ära viima õigesse kohta. Paraku ei ole seda mõtet võimalik niimoodi teostada, et see nõmedalt välja ei tuleks: 30 km on heas vormis täismehe jaoks kõige rohkem päevateekond ja keegi ei ole nii idioot, et enne seda viimast otsa kolmeks päevaks kuhugi molutama jääb. Pikemat vahemaad oleks jällegi 6-aastasel lootusetu läbida. Enda niimoodi nurka värvimise ja kangekaelselt selle juurde jäämise eest ei saa autorile üle 3 punkti kuidagi anda.
 
Jutt vene keeles siin koos aastaga 2010: https://lleo.me/arhive/fan2010/magic.html
Teksti loeti eesti keeles

Mõte, et ajas saab ükskõik kui kaugele hüpata umbes telefonikõne energiakuluga on nii totter, et vajutab paraku oma jälje ka kõigele ülejäänule. Ajamasin on muidugi üleüldse kontseptsioon, mille üle ei tasu tõsiselt arutada, aga mingi sündsustunne võiks ikkagi ka selle juures säilida.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan Eesti ulmeantoloogiatest natuke värskes "Algernonis": http://www.algernon.ee/node/1149
 
Et siis peamiselt "Kaarna" mõtteline järg ning autorid, kellega lugeja varasemate "Skarabeuse" analoogiate kaudu juba tuttav on. Kahelt autorilt on lühiromaanid ning ülejäänud kahelt siis kummaltki kaks juttu. Niisugust mahtude ühtlustamise soovi võib mõista, aga antoloogia oleks siiski huvitavam, kui oleks kuuelt autorilt kuus teost.
 
Mulle isiklikult oli kõige huvitavam tekst Galina "Pööripäev", Divovi "Reeturil" polnud ka väga viga. Lühikesed jutud olid paraku kõige rohkem keskpärased.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole seal mingit Dicki ega Strugatskeid... Kliiniline soga on...
 
Ehk siis olematu lugu, pretensioonikas ja kenitlev stiil, autori arvates filosoofiline maailmakäsitlus. "Existerion" 17 aastat hiljem.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, nagu eespool öeldud, täiesti normaalne Kuldajastu stiilis lugu. Kahju, et autor nii harva ulmet kirjutab (või avaldab?).
Teksti loeti eesti keeles

Autor on tõenäoliselt intelligente inimene, aga jutt on jamps. Mis akadeemia, mis preester... Kui ta juba nii kange akadeemik oli, et taimi ja inimesi võtva katku konstrueeris, siis näiteks jalgsi ringi tuterdamise asemel helikopteriga ringi lennata oleks selle kõrval pisiasi olnud.
Teksti loeti eesti keeles