Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Tuuli Tolmov

  • Eesti

Teosed

· Tuuli Tolmov ·

Mis vaevab hundi südant?

(jutt aastast 2019)

ajakirjapublikatsioon: Reaktor nr 92
Hinne
Hindajaid
0
1
0
1
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (2)
Indrek Rüütel

Olen Tolmovilt varem lugenud Reaktoris ilmunud „Kirjad Päikesele“, mis on meelde jäänud teatava rabedusega.

Esimese asjana võitis mind enda poole kohe käesoleva loo pealkiri - see läks mulle hinge, sümpatiseerides mulle kui koeraomanikule. Algus mõjus justkui kummardus Jack Londonile: hundi silme läbi antud looduskirjeldused. Sündmustik on viidud siis tuntavalt minevikku (omas mõttes sildistasin selle loo kui folk-ulme st fantasy-jutt) – mõisnikud, talurahvas jne.

Peategelane on naine, kes käib libahundiks. Juhtub intsident, et tapetakse mõisapreili ja siis juhtub veel üht koma teist. Lõppvaatus annab kogu loole kurva tonaalsuse.

Kusjuures kõrvutades seda juttu näiteks H. Käiti „Libahundi päevikuga“ on ilmselgelt selle loo „sõnum“ ju mingis mõttes sama: inimesed vihkavad erinevusi ja reaktsioon tundmatu suhtes on tihtipeale selle hävitada püüdmine, konflikt on justkui paratamatu. Ometi mõjub hundi südamevaev vähem „ideoloogiliselt laetuna“, rohkem loona, mitte mingi seisukohavõtuna (traktaadina) ja seetõttu ei ole eemaletõukav, vaid kõnetab sootuks paremini.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Minu jaoks veidi liiga tavapärane ja etteaimatavates raamides minev. Liiga rahvajutulik, et suuta seda ulmeloona võtta. Ma näeks siin sihtgrupina selliseid vanemaid, pensionipõlve pidavaid inimesi. Nooremat ulmerahvast see vist väga kaasa ei kisu.
Teksti loeti eesti keeles
x
Maniakkide Tänav
1976
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:
Maniakkide Tänav

Ma arvan, et see on seni Skarpi parim lugu. Küll lühike ja sirgjooneline, kuid siiski huvitav jälgida ja isegi etteaimamatu käänak on sees.
Lugu siis sellest, kuidas üks tehismõistus ärkab ja saab aru, mis ta on ja tahab enamat.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Minu jaoks veidi liiga tavapärane ja etteaimatavates raamides minev. Liiga rahvajutulik, et suuta seda ulmeloona võtta. Ma näeks siin sihtgrupina selliseid vanemaid, pensionipõlve pidavaid inimesi. Nooremat ulmerahvast see vist väga kaasa ei kisu.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Oli emotsiooni ja müstilisust ja salapära. Tegevus ja tegevuspaik ise meenutasid mingit friigifilmi - kõik oli veider ja millestki ei saanud aru, aga oli huvitav. Huvitav just omas oma- ja eripärasuses ja selles, et ei osanud ühtki järgmist tegevussuunda ära arvata ja kogu aeg muudkui ootasid, et kuhu see nüüd siis jõuab omadega? Mis toimub? 
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Vaikselt lubab juba. Tehnot ja kosmost on ja see tõmbab kohe ootused üles. Aga maailm jäi häguseks ja lõpp jäi häguseks ja vahele oleks tahtnud veel midagi... eredat.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Nõustun eelkõnelejaga, et varem oleks võinud "asjast" rääkida ja et lõpp jäi õhku rippuma. Samas oli täitsa mõnusaid detaile vahele puistatud.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Hästi kirjutatud. A mind ka ei tõmmanud kuidagi käima, et mingi tüüp lihtsalt magas kogu loo maha. Oleks tahtnud, et peategelane ikka mingi eriti vahva krutski välja mõtleb. Tema krutskid jäid minu maitse jaoks veidi lahjaks.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Üks korporatiivne kosmose pearahakütt saab eraviisilise ülesande leida ja vabastada üks tegelane. Kappabki siis kosmosesse otsinguretkele.
 
Lugu läks minu jaoks käima kuskilt teisest poolest, siis, kui läks Mardusega rebimiseks ja märulit ka sekka viskas. Siis hakkas pinget tekkima ja tunnet, et midagi on vist kaalul. Mis nimelt ja kus nimelt, see oleks võinud veidi varem ilmneda, see lõpuseletamine on rohkem krimilugude teema, kauboivärgis võiks see pidevalt ja jooksvalt välja mullitada.
 
Kuid jutt hoidis huvi üleval, nii et isegi kui Reaktoris ilmumisele tulid reklaamipausid sisse, siis sai porisetud ja edasi otsitud. Suur miinus loos oli ebapiisavalt loodud atmosfäär. Vaid mõnest üksikust kohast sai täpsemalt aimu, et milline see koht umbes nagu võis olla. 
 
Aga muidu, päris ladus kosmosekauboilugu.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

See seagripi värk läks nüüd küll lappama seal keskel. Kohutavalt pikk, liiga pikk, segane ja kahtlane. Muidu oli täitsa lobe lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Mõõtühikud olid vahvad, aga see lugu oleks võinud kuhugi välja ka jõuda. Praegu oli lihtsalt stseenike, kus saba oli aga sarvi ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Mõnele kogenumale autorile paneks kolme. Puudusi on ju palju, aga mulle meeldis Eesti aineline maailm ja laisas ja unises meeleolus lugedes selline rahulik sutsakas õhtusse oli päris meeldiv. Midagi sügavamat poleks suutnud jälgidagi. Nii, et mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Väga vahva lugu, mulle meeldis. Ainult see, et too Marie Ottilie ei olnud ta naine, vaid tütar, tuli mulle ebameeldiva üllatusena. Selle koha peal kiskus seal sünges keldris nagu Veskimeheks ära. Seepärast ka neli tärni, mitte viis.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Väga ennemuistne jutt - läbikulunud, ilma ühegi värske ideeta, mul oli praegu isegi raskusi meenutada, millest see lugu rääkis, kuigi ma lugesin seda eile. Võtsin kogumiku kätte ja vaatasin järele - tõepoolest - ehe ennemuistne jutt, aint tänapäevases kirjakeeles kirja pandud. Igav.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Jäi nagu lahjaks. Maailm oli nagu ja intriig ja vahva külmaline ja kuri maagia. Aga kogu huvitav osa toimus kuskil kardina taga, nii et isegi varjuteatrit õieti ei näidatud. Kuningatütre eneseohverdus ja ohverdamine oleks olnud nii hingeliigutav stseen, et ma tunnen end natuke isegi nagu paljaks röövitult :S
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Maa-alune elu oli loo parim osa, seda oleks veelgi hea meelega lugenud. Autor oli suutnud luua loo taustaks vahva maailma. Ehk oleks võinud tegelastes olla veidi enam kirge, veel ehk tilgake omavahelist psühholoogiat, lõpus üks suurem mürtsatus mitte metsa taga vaid tegelaste vahetus läheduses, nii et nad sellest osa saavad. Siis oleks saanud peale lugemist rahuloleva ohkega diivanipadjale langeda ja lugu veelgi peas keerutada. Nüüd sai piirdutud vaid tunnustava noogutusega :D
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Tundub, et autor on püüdnud kirjutada tõsist teksti, kuid sissejuurdunud stiil lööb ikka kerget huumorihõngu kogu aeg sisse. Lõpupoole läheb asi küll üsna õõvaseks, kuid samamoodi kaob lõpupoole loost ka igasugune ulmeline element. Kirjutada autor oskab ja lugu oleks kindlasti väärt kõrgemat hinnet, kui ulmelugu poleks lõpupoole stiilist välja kukkunud, rajalt kõrvale eksinud ja mitteulmeliseks "psühholoogiliseks trilleriks" mandunud.
Teksti loeti eesti keeles