Kasutajainfo

Tuuli Tolmov

  • Eesti

Teosed

· Tuuli Tolmov ·

Aristarkhovi meetod

(romaan aastast 2017)

Hinne
Hindajaid
0
1
1
0
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (2)

Aasta 2006. TÜ õppejõud ja uneuurija, afganistani päritolu Aleksandr Aristarkhov on töönarkomaan ja hoolimatu kaasinimeste suhtes. Tal on ka probleeme enesevalitsemisega ning kui üks ta poolametlikest patsientidest ei taha enam lasta end kahtlaste meetoditega ravida, Aleksandr ägestub ja tapab patsiendi. Aleksandril on ka muid muresid - suhe eestlannaga puruneb ja Peterburis elanud ema sureb, ent laiba sündmuskohalt kõrvalisse kohta toimetanud Aleksandr pääseb mõrvaloost puhtalt.

Teose teises osas kulgeb tegevus Venemaale, kus Aleksandr on saanud suure päranduse, mille seas on ka suur villa Jekaterinburgi naabruses. Aleksandr seab end seal sisse ja sisustab selle keldris endale katselabori. Temast saab kohalik kuulsus ning kohalik autoriteet pakub talle oma tütre kätt. Kirg unehalvatust uurida aga aina kasvab, ning katsejäneseid, kes kõik lõpetavad  oma maise elu kuhugi kraavi heidetuna, kulub juba kümnete kaupa.

Teosel on ka raamlugu, aastal 2037 käib suur sõda, pole selge kelle vahel, rindejoonega keset Venemaad - nii et kui lugu ei tee ulmeks veel unehäirete uurimine narkootikumide abil, unenägude salvestajad ja visualiseerijad, siis tulevikudimensiooni lisamine kindlasti.

Tuuli Tolmovi kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel 3. koha pälvinud debüütromaanis on klišeelikud nii inimtüübid kui süžeekäänakud ning mingit ehedat elukogemust siit muidugi otsida ei tasu. Seda ei saagi siin olla, autor oli romaani kirjutades 22-aastane. Seda enam tuleb tunnustada, et romaani süžee on kindlakäeliselt konstrueeritud ja autori käpa all - eks see üks inimese moraalse laostumise lugu ole - ning see on tõesti tekst, mida millegi muu kui romaanina pole võimalik ette kujutada. Veider on vaid, et romaanis kasutatakse - enamjaolt, mitte lõpuni järjekindlalt - vene nimede briti transliteratsiooni (Elizaveta, Anatoliy jne), meil on ju täiesti töötav transkriptsioon juba 1920ndatest aastatest käibel olnud.

Teksti loeti eesti keeles

Tuuli Tolmovilt olen lugenud varem “Neetud taevakivi”, mis oli hoolimata mõnest veast oli täitsa hea kiire lugemine, selline Kivirähu ussisõnade-aegse maailma seiklus. ”Aristarkhovi meetod” on autori debüütromaan, kirjutatud kahekümne kahe aastaselt.
 

Raamat võitis kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel 3. koha.
 

Juttu on psühhiaater Aleksandr Aristarkhovist, kes uurib unehalvatust (liikumisvõimetuse hood uinumisel, une ajal või ärkamisel). Mees teeb kõigest jõust tööd ning ei lähe kaua kui astub päris karmid sammud enda teooria testimise okkalisel teel. Lisaks on mitmed kõrvalliinid (kõik küll Aleksandriga seotud) - elukaaslane, ema, kasuisa, sõber, abikaasa. Aristarkhov on lisaks teadlase-tööle ka pedagoog, raamatu alguses puudutatakse ka põgusalt ülikooli-elu. Teose lahtirulludes on juttu ta taustast, elust pagulasena, isa, kes oli suure tõenäosusega Talibaniga seotud terrorist. Peategelane ongi aserite järeltulija, elab küll eestlaste seas ja räägib nende keelt kuid juurtest pole pääsu.
 

Ma ei taha küll väga lihtsate seoste loomise teed minna aga hetk kui Aristarkhov esimese inimelu võtab, tuleb kuidagi väga lihtsalt. On see vereliini pidi päritud, on ta ise aldis teadustöö nimelt üle laibamägede sõitma või midagi kolmandat - seda me teada ei saa. Pole vbolla ka tähtis kuna kirjanik jutustab meile loo ühe mehe allakäigust. Ei ole kindlasti psühholoogi (era)elu kerge aga samas ei saa ma üle ega ümber sellest kuradi elevandist keset tuba - kuidas küll see esimene laip nii lõdvalt tuli? Tegelikult on elevante veel päris palju tulemas...
 

Eks muidugi asjade lihtne kulg ja kiire kulgemine on raamatus läbivaks jooneks. Eriti just lõpp tuleb väga äkitselt. See pole isegi paha kuna raamat ise oli minu jaoks päris toekas tükk närida, väga pikemalt ei oleks tahtnud seda kollapsit enam lugeda.
 

Ma ei pöördu isegi autori poole, kirjandusmaailmas on oma osa loojal, oma osa lugejal ning osad asjad jäävadki minu peas lahti mõtestada. Aga mulle ausalt hakkas kogu see värk ühest hetkest ikka räigelt vastu. See pole ei hea ega halb - kui raamat tekitab (kohati) jälkustunnet siis tegelikult müts maha autori ees, ka transgressiivne  kirjandus on väga selgelt oma rolliga siin elus ning ma ei põlga seda üldsegi mitte. Pealegi kulges raamat mul vägagi kiirelt, lugesin üle poole ära ühe õhtuga, lehed keerasid end ise. Samas kui näiteks vahetult alla loetud Anvelti “Punane elavhõbe” oli ehk isegi rõlgem siis lugemise ajal ei olnud pea kordagi sellist vastikustunnet mida Aleksandr Aristarkhov suutis minus tekitada. Mis on tegelikult saavutus omaette, kui raamat naha alla poeb siis on üks vägagi oluline eesmärk saavutatud. Selline ränk ja masendav meeleolu kestab kuni viimaste ridadeni - praegu ma siin istun keskööl arvuti taga, värskelt lõpetatud raamat kõrval ja mõtlen, et no mida ma nüüd peale hakkan? Tea kas tasub magamagi minna, pärast läheb samamoodi kui doktor Aristarkhovi patsientidel…
 

Igaljuhul julgen raamatut soovitada. Ei ole lihtne kirjandus… st võta nüüd kinni, mingis mõttes on just lihtne kirjandus. Aga vähemalt minu ajusid suutis see raamat korralikult komposteerida. 
 

Raamatul on tehniliselt mõned karvustatavad detailid aga nendele on juba varasemad arvustajad mitmes kohas tähelepanu juhtinud. Pealegi on sarnasel teemal („10 viga, mida sa filmides ilmselt ei märganud“) Ilmar Raag väga hästi kirjutanud, soovitan lugeda - https://www.facebook.com/photo.php?fbid=10157692102669315&set=a.373934114314&type=3 . Väga lühidalt - kui keegi leiab keskaegsest filmis kaadrist plastpudeli või sõrmuste isanda kaugustes sõidab auto siis tihtipeale filmitegijad teavad, et läks jah võttel näpust. Kuid: “„Eestlanna Pariisis“ filmi monteeris üks belgia paremaid monteerijaid. Tema suhe oli väga selge. Kui ühes duublis on mingi continuity viga, aga näitleja mängib seal paremini, siis paneb ta filmi igal juhul parema näitlejasooritusega duubli ja mitte tehniliselt korrektse duubli. Seda kõike aga saatis filmitarkus, et kui vaataja hakkab näitleja mängu asemel vaatama mingit tähtsusetut detaili taustal, siis on sellel filmil juba palju suurem probleem, kui mõni continuity viga.”

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2020
august 2020
juuli 2020
juuni 2020
mai 2020
aprill 2020

Autorite sildid: