Raamat on stiililiselt fantaasiaromaan, tuginedes eesti mütoloogial, täpsemalt siis sellest, kuidas Kaali kraater omal ajal tekkis. Õigemini - kuidas tekkida võis, sest nagu autor ka järelsõnas mainib siis on üht koma teist pärit päriselust kuid suurem osa on siiski kirjaniku mõttelend ja vaimusünnitis.
Peategelasteks on kolm sõpra, kellel ühel on mõnevõrra üleloomulikud võimed ning keda kutsutakse Saarele appi. Nimelt on peale meteoriidi kukkumist hakanud levima erinevad tõved, haldjad on muutunud kurjaks ning Maaema ise hakkab juba inimestele kallale kippuma. Alguses jääb mulje, et tegu on sellise "tüüpilise" fantaasiajutuga, kus esmapilgul mittesobiv tüüp pannakse maailma päästma, solgutatakse teda igasugusest jamast läbi ja nii edasi. Tegelikult täitsa nii ei ole, Tolmovil on varrukas mitmeid nutikaid võtteid ja huvitavaid (kõrval)tegelasi. Ei tahaks sisust väga rääkida, las jääb lugejale avastamisrõõm.
Raamat on hea mõnus lugemine, läks endal üsna ruttu, paari päevaga ehk kokku. Kui ehk natuke saaks siit ja sealt kritiseerida näiteks liigmodernset sõnakasutust siis see tegelikult ei sega. Loomulikult, kui kunagi peaks minema teksti ülevaatamiseks või läbikirjutamiseks siis äkki jätaks normaliseerimise ja illusioonid välja 
. Aga tglt ka, see läheb juba liigse nokkimise valda.
Mulle väga meeldis loodud maailm. Kuna tegelikult ei tea me sellest ajast suurt midagi siis sai autor lasta kujutlusvõime pikema paela otsa ja välmida paeluva keskkonna. Juba need nimed - Säde, Vagur, Aulemb, Tarn, Lõõmar, Maasi... jumalik!