Kasutajainfo

Margus Makke

Teosed

· Margus Makke ·

Kirvest, andke mulle kirvest

(jutt aastast 2018)

ajakirjapublikatsioon: «Reaktor» nr 85 (oktoober 2018)
Hinne
Hindajaid
0
2
4
0
0
Keskmine hinne
3.333
Arvustused (6)

Legendaarse ulmefänni Margus Makke esimene avaldatud jutt.
 
Hea pealkiri on ja tuleb kuidagi tuttav ette. Meenubki - see on laenatud filmist "Mehed ei nuta" (1968), kus Hendrik Krumm tahtis "saare" pealt pääsemiseks parve ehitada, aga tööriista polnud käepärast. "Mehed ei nuta" on komöödiafilm ja eks võimegi juba jutu pealkirja järgi oodata midagi samast žanrist.
 
Lugu räägib meile keegi Saaremaa külamees. Ta on ainukese inimesena saarel - aga võib-olla terves Eestis või maailmas, ta raiub sihti ja meenutab, kuidas kõik algas. Et kuidas tuli ükspäev uudis, et Kihelkonna kandis on mingi imeasi maha sadanud. Ja kuidas tasapisi hakkasid saarel võimust võtma NEED. NEID ei ole täpselt kirjeldatud, aga NEED ei ole loomad, taimed, ega putukad. Näib, et sõjavägi ja riigivõim ei saa olukorraga hakkama ja lugu rääkiv - ning pdevalt parajas vines viibiv - külamees on üks väheseid, kellele NENDE hammas pole peale hakanud. Aga miks?
 
Taoliste huumori võtmes vesteliste lugude puhul on kerge jääda jalaga-tagumikku naljade tasemele, maitsetusse vaimutsemisse. Mingil moel on Makke sellest hoiduda suutnud: teravaid vaimukusi ei ole, aga ka madalaid mitte. Mõnes kohas oleks tahtnud siiski öelda, et poleks vaja sellele mehele kohati suhu panna eriti lihtsa ja väga vana inimese kõnepruuki, nt sõnu "kedagist", "keskit" ja "kardulad". Kui läbivalt mees taolisi arhaisme ei kasuta, kuidas ta siis lühikeseks jutulõiguks sellisesse leksikasse vajub? Ja viimane kursiivis lõik - kas lugu oleks midagi kaotanud, kui see oleks olemata olnud? Minu meelest mitte eriti.
 
 
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meenub üks veste, mille kohaselt olla mingi saaremaa mees vahetanud autol rehvi ning sedasi eebliga rehvi ning velje vahel udjades laksaki oma pöidla luuni pooleks löönud. Aga kuna töö vajas tegemist, siis võttis garaažilaualt tavotise lapi, mässis ümber pöidla ning vahetas kumme edasi. Alles õhtul söögilauas tuli lugu meelde ning olevat naisele öelnud, et näe - äkki saad pärast sööki mu sõrme vaadata.
Vot sellised mehed on need saare mehed.
 
Kuidas see veste antud looga seotud on, ei oska öelda aga ega mul pole ka antud loo kohta midagi targemat kosta. Mina mandriinimesena ei tea, mismoodi need kanged saare mehed käituvad, kui ohtu satuvad, ent ju nad niimoodi siis enam-vähem on.
 
Loo kohta veel niipalju, et sääraseid oleks poe taga õllepudeli kõrvale vägagi lahe kuulata. Selliseid lugusid lugeda on aga piin.
Teksti loeti eesti keeles

Ühest küljest on tekst kohmakas, teisest küljest on see hoopis Saaremaa külamehe kiri, mille keskid pärast ilmalõppu leidsid ja sellised mehed ei peagi väga sõnaseadjad olema.
Algaja kirjatsura esikteose kohta täiesti korralik sooritus, oli algus, oli lõpp, kordagi ei kahetsenud, et ette võtsin ja pärast ei jäänud sellist "noh ja siis?" tunnet, mis tihti algajate jutte saadab.
Häiris see, et külamees ise ja ümberkaudsed võtsid liiga kergelt NENDE ilmumist, selline nähtus vallandaks reaalis ikka päris ogara paanika. Jutt toiminuks siis paremini, kui peategelane va viinuskiga parem sinasõber oleks olnud ja NENDEGA kokku puutunud pärast kõva pummelungi nii, et deliiriumi, pohmaune ja reaalse maailmalõpu piirjooned olnuks hägused.
Teksti loeti eesti keeles

Silver võtab loo sisu kenasti kokku. Ka minu arvamus loost ühtib suures piires, kugi mind need "kardulad" ja "kedagistid" sugugi mitte ei häirinud, vaid pigem lisasid vürtsi ning aitasid peategelasest paremat pilti saada.
 
Lugeda oli huvitav, tähelepanu ei hajunud kordagi ning pidevalt oli õhus küsimus, mis saab edasi. Maksimumhinnet panna ei saa, aga ega ma väga täpselt põhjendada ei oskagi, miks. Võib-olla jah, segas see viimane lõik. Võib-olla see, et mingit tohutusuurt ideed loos polnud. Aga selliseks ajaviitelugemiseks oli vägagi mõnus.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna tegu on debüüdiga, siis veidi pikemalt. Eespool on öeldud hulk asju, millega võib nõustuda - jah, otsene kõne on vähe usutav, jah, pseudodokumentalistlik lõpumärkus võinuks ära jääda. Aga kirjutaja suutis oma teksti koos hoida, ei muutunud ülearu sõnaohtraks ega visanud liiga labast kildu. Lõppki on olemas - mitte küll ülearu vaimukas, kuid siiski lõpp. Kuskilt "Years Best of..." kogumikust mäletan juttu, milles tulnukad samamoodi kõigile pasunasse andsid, kuni keegi vapper isehakanud partisan avastas, et neid saab printeritahmaga tappa. No mille poolest siis too parem on...
Teksti loeti eesti keeles
x
Osvald Soobel
12.04.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Ühest küljest on tekst kohmakas, teisest küljest on see hoopis Saaremaa külamehe kiri, mille keskid pärast ilmalõppu leidsid ja sellised mehed ei peagi väga sõnaseadjad olema.
Algaja kirjatsura esikteose kohta täiesti korralik sooritus, oli algus, oli lõpp, kordagi ei kahetsenud, et ette võtsin ja pärast ei jäänud sellist "noh ja siis?" tunnet, mis tihti algajate jutte saadab.
Häiris see, et külamees ise ja ümberkaudsed võtsid liiga kergelt NENDE ilmumist, selline nähtus vallandaks reaalis ikka päris ogara paanika. Jutt toiminuks siis paremini, kui peategelane va viinuskiga parem sinasõber oleks olnud ja NENDEGA kokku puutunud pärast kõva pummelungi nii, et deliiriumi, pohmaune ja reaalse maailmalõpu piirjooned olnuks hägused.
Teksti loeti eesti keeles

UURIMISRAPORT

Koodnimetus: Avalon

Projekti ülesanne: kuulata üle subjekt „Ükssarvik,“ mis toodi operatsioonilt „Vasarapea“ 02.04.2015

Projekti seis: PEATATUD (02.04.2015)

Märkmed lisas: dr Moira Vahlen

Subjekti ülekuulamine algas pärast tema teadvuseletulekut, kuid subjekt suutis uurimiskambrist põgeneda, kasutades mittekonventsionaalseid meetodeid. Käitusime vastavalt standardsetele turvaprotseduuridele ja turvameeskond oli valmis subjekti alistama, kuid dr Charles Shen oli valmis subjektiga kontakteeruma. Meetod, mille abil Shen ja subjekt suhtlesid, on hetkel tundmatu, kuid ta teatas, et subjekt pole vaenulik ja on väga koostööaldis. Tuginedes sellele avaldusele ja muudele tõenditele, on projekt Avalon peatatud ning projekt Tähetolm võtab üle subjekti ja ta võimete uurimise.”

Inimkonna parimad sõdurid, teadlased ja insenerid on koondatud üleilmsesse salaorganisatsiooni, et anda väärilisi vastulööke rünnakutele väljastpoolt meie maailma. Rünnakud muudkui sagenevad, äng ja lootusetus kasvab. Paarisajakilosed soomustatud musklimäed, neist umbes poole kergemad kiskjaputukad, mehhad ja mürki sülgavad või ohtlikku telepaatilist mambodžambot tegevad lupardid on oma lendavate taldrikute, blasterite ja laseritega lihtsalt sedavõrd palju inimestest üle.

 

Kes on XCOM-i mänge mänginud, need teavad, millest jutt on. Mina ei ole mänginud, aga loo autor on selle olemuse piisavalt hästi lahti kirjutanud.

 

Olukord muutub... Kas just paremaks, küll aga ebaselgemaks, kui ühel lahinguoperatsioonil vangistatakse senitundmatut liiki tulnukas, kes, erinevalt seni kohatud maavälistest olenditest, ei kipu kohe kõike tapma, mis liigutab ja kelle seotus ülejäänud sissetungijatega on... Kahtlane.

 

Minu jaoks tegi loo nauditavaks see, üsna parasjagu oli doseeritud muu hulka ka põhitegelaste isiklikku elu, muresid ja mõtteid. Mis pani neile kaasa elama ja tõmbas kogu koleduse kuidagi väga lähedale. No et ei tekkinud sellise tavalise märulifilmi tunnet, et keskid kauged mehised kangelased võitlevad kangelaslikult koletiste vastu ja surevad kangelaslikult. Et need sõdurid oleks just nagu meie kõrvalt pärit ja täitsa lõpp – need krüsaloidid ja mutoonid käivadki päriselt „külas” ja rebivad ja tulistavad auravateks rupskiteks kõike mida näevad, sülelastest raukadeni välja.

 

Teine asi, mis mulle meeldis, oli see, et autor oskas aegamisi, kriipivalt pinget kruvida. Tõusid rünnakute ulatus ja julmus, hirm ja lootusetus, sellest tulenevalt pinged ka inimeste vahel. Läbisaamine kinnipüütud sõbraliku tulnukaga oli samuti pehmelt öeldes õhukesel jääl kõndimine, mis aja möödudes üha keerukamaks muutus. Hetkegi ei osanud ette aimata, millega see kõik lõppeb, ainsaks vihjeks oli vaid see, et peatükke oli veel ees. Vahepeal olukord nagu leevenes, kuid ainult selleks, et uus ja hullem õudus pihta hakkaks. Ja kõik need pinged jooksutatakse lõpuks kokku ja need leiavad lahenduse, korraliku mürtsuga.

 

Silma paistis ka see, kui põhjalikult autor kõik läbi oli mõelnud. Sõbralik tulnukas oli ükssarvik Videvikusära Ponyvillest, kellega mina üsna põhjalikult tuttav olen (ilmselt teavad teda mõningal määral ka need siinsed lugejad, kel väiksed lapsed peres). Autor hinnaalandusi ei olnud teinud, poni oligi täpselt selline, nagu multikas, kõige oma veidruste ja anomaalsete võimetega. Ja inimesed reageerisid tema ilmumisele loogiliselt, nagu ka poni ise võõrasse õudsesse keskkonda sattudes. Kui juba XCOM-i tegevus oli mulle arusaadav ja huvitav, kuigi ma seda kunagi mänginud ei olnud, küllap siis pole ka poni-tulnukas kuigi eemaletõukav neile, kel ponifänluse ja multifilmiga kokkupuude puudub.

 

Kokkuvõtvalt: väga tugev kirjatükk. Eriti, kui arvestada seda, et see on avaldatud fimfiction.netis peatükkhaaval ilma, et algust ja ülejäänut takkajärgi toimetatud oleks, nagu seda tehakse päris raamatuid avaldades. Kordagi ei tekkinud sellist tunnet, et autoriks oleks amatöör, nagu selliste fanfictionite puhul tavapärane on. Tundus, nagu oleks selle neljatähelise nime taga keegi kutseline kirjanik, teos igatahes sobiks pigem klassikariiulisse kui amatöörist fännide võrguleheküljele.

Teksti loeti inglise keeles

Mis hinnet tõstis?1.Alguse ja lõpuga lugu oli olemas. Tõstatati küsimus, et misasi see läbimurre oli. Siin oli põnevustki mulle, kui mõõduka sõjaajaloohuviga inimesele. Ja saime vastuse ka kätte.2.Stiil oli ühtlane. Alguses häiris see naljatlemine nii julmade-tõsiste asjade ümber, aga siis mõistsin, et muudmoodi see ei saanudki olla: tüüp lihtsalt pidi pisut soe olema, selliseid asju näinuna oleks normaalse tüübi käes see viimane kuul selle 10 sõjajärgse aasta jooksul kindlasti sihipärast rakendust leidnud.Mis hinnet alla tõmbas?1.Vau-efekti täielik puudumine. Nagaanidega politrukid või muud koledikud veel koledamate lemmikloomadega sõdureid selja tagant ergutamas ei ole absoluutselt mitte midagi uut. Nagu ka ilmatumavägeva kangelasfilmi väntamine asjadest, mis asja enese tegijaile tühised paistsid. Nähtavad ja nähtamatud koledikud ka ei liigutanud minus midagi, neid kõik multi- ja muidufilmid oksendamiseni täis.2.Nagu keegi kuskil kunagi mind võttis arvustada: Siit nurgast ja sealt nurgast ja... laiali, mitte keskpõrandale kokku. Hakati üht teemat heietama, jõuti mingisse tupikusse ja hüpati järgmisse teemasse, heietati... ja jälle järgmisse teemasse edasi. Aga Asi ise kippus vahepeale ära kaduma. Sarnane asi on Vikerraadios esitatav D.Vseviovi "Müstiline Venemaa:" Alguses öeldakse, et täna räägime Asjast. Hakatakse rääkima ja takerdutakse Asjaga seotud isikute suhetesse ja eraellu ja partei-ellu ja saateaeg jõuab lõppu - Asja eneseni ei jõutagi. Ainus erinevus, et Kirovite, Rasputinite ja teiste ajalookuulsuste vähemtuntud kiiksudest on põnev teada saada, aga arvustatavas loos on sellised alluvussuhted, kompaniide suurused ja nähtamatud hullud mõttetu ballast, kui nad Asja enese juures rakendust ei leia. Siin saateaeg midagi ei piiranud, aga oli ikka tükk tegu ballastidest läbi närida.3. Kokkuvõtvalt: läbinärimine, pettumine, õlakehitus. Miks?
Teksti loeti eesti keeles

Sai ka siis lõpule jõutud. Ei tea, kas eelnevate arvustuste lugemine enne raamatu kättevõtmist oli paha või mitte, igatahes nende arvustuste valguses üllatusin positiivselt. Ei olnud neid esimese osa tüütuid voolikurullistiilis nalju, samuti ka teisele osale omast ohtrat situatsiooni- ja vääritimõistmiskoomikat. Seda küll oli, aga mitte nii tapvalt palju, et see äktšionit lämmatama oleks kippunud.Väldonaljade koha pealt tuleb mulle meelde, et mul omal on üks kolleeg, kes on üksjagu Frenchi moodi – kaval ja libe, samas kamraade kaitseb ja hoiab. Ja samal ajal on ta ka üks kohalikke juhtivaid lõuapoolikuid. Kui keegi näiteks õllelauas kogemata kiitleb, et temal on depoo pikim riist, siis paar nädalat kuuleb töö juures neid riistanalju, täpselt samamoodi, nagu kõnealuses teoses see väldotamine kestis. Ehk siis tegu oli mu meelest lihtsalt seltskondliku omavahelise ilkumise ja lõõpimisega, mis ei taotlenudki olla naljakas, lisas lihtsalt Frenchi olemusele natuke värvi. Ja kui juba French on selline, siis temast kirjutades polegi vist võimalik sellistest labasuse piiril ilkumistest hoiduda. Ta lihtsalt muutuks kellekski teiseks.Lõppu ma ka väheke kartsin, samas olen sarnaseid “ilma lõputa” raamatuid varemgi lugenud. Õieti üks soome-rootsi kirjanik tegi mulle ja paljudele teistele selgeks, et igaüks võiks teatud hetkest ise edasi jutustada, kas Ilusa Sabaga Orav jäi ikka ellu ja kas Nuuskmõmmik tuli koos kevadpäikesega tagasi. Samuti võib igaüks edasi fantaseerida, kas Nell kasvatas pärast mõõduka näopeksu abil Frenchist tema labased väldo- ja muud naljad välja või mitte ja mitu libahundikutsikat tulemas on. Algus, sisu ja lõpp olid raamatul siiski täiesti olemas, parimal juhul võinuks lõpp võimsam, põhjalikum ja põnevam olla. Praegu jäi see vahepealse ületrumpamiste, pügamiste ja petmiste möllu varju, põnevus ja pinge langesid lõpus kuidagi ära.Muidu see seltskond on lahe küll ja maailmgi üsna huvitav, kui aga kirjanikul hea idee tuleb, lasku aga käia. Mina küll loeksin nende seiklusi edasi.
Teksti loeti eesti keeles

Välk oli Krõbivana tabanud!Rõske novembrikuu. Seltskond Muumimaa elanikke juhtub peaaegu ühel ajal Muumiperele külla minema - kes loodab Mamma sooja kallistust saada, kes niisama teelauas lobiseda ja lohutust saada, kes päikeselises aias Papaga merest ja purjetamisest rääkida, kes pisiõde kohata, kes niisama külla tulla.Ent Muumiorg ei olegi alati suvine, soe ja külalislahke - kohalesaabunud rahvas leiab eest tühja ja kõleda Muumimaja. Pererahvas on kuhugi kaugele rändama läinud. Teadupärast Muumiorus uksi ei lukustata ja seegi kord ei pöördunud ükski külaline tagasi. Nad hoopis üritasid seal mõnda aega oodata ja muumide moodi elada, mis siis, et nad olid oma olemuselt peaaegu et muumide vastandid. Ja mida kõike seal ära ei juhtunud, kes jutustas nummuliidi elama, kes sai kraavist kala kätte, kes õppis söögitegemise kõrval vilistama. Lõpuks said ikka kõik selle kätte, mida olid otsima tulnud.Isegi Nuuskmõmmik leidis oma viis takti.Võimas kirjatükk, väärib kindlasti seda mõnda tundi, mis lugemisele kulub.
Teksti loeti eesti keeles

Sai ka siis raamat läbi loetud. Ei saa nüüd väita, et “French ja Koulu Tarbatus” oleks halvem kui eelnev “French ja Koulu.” Võrdlus “Politseiakadeemiaga” on suhteliselt tabav, ent mina olen sedasorti inimene, kellele mainitud filmi kolmas ja neljas osa meeldivad rohkem kui esimene ja teine. Siinkohal pean aga kirjanikku hoiatama, et kui ta jätkab Tarbatu lugude kirjutamist samas vaimus nagu “Politseiakadeemia” jätkub, siis ärgu parem kirjutagu – “Politseiakadeemia” viies, kuues ja seitsmes osa mulle enam ei meeldinud.Muidu sai ikka palju itsitatud ja minu meelest oli ta teostuse poolest paremgi kui eelmine – ükski nali ei muutunud labaseks ja tüütavaks nagu eelmise raamatu lõpuosas see kaablirulli ja ihuliikme venitamise teema oli, samuti polnud enam lauseid, mille mõtte tabamiseks tuli neid rohkem kui üks kord lugeda ja üldse oli kogu raamat ühtlasem.Päris tippteoste hulka ei küüni, aga tasus muretseda küll.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat, peaks kuuluma reaulmehullu kohustuslikku kirjanduse hulka.Algul lugesin originaali väljaandmisaastat "1986" ja tundsin, et midagi on valesti. Oli justkui tulevik, aga kosmosetehnika piirdus vaid tehiskaaslastega. Hiljem lugesin ka järelsõna ja siis sain aru, milles point oli.Muidu mõjus aktsioon päris usutavalt, aga võiks veidi norida ka.5 aastaga ikka majad, eriti veel kultuurmaades ehitatud, kokku ei hakka varisema. Pripjatis seisavad nõukogude paneelkirstud tänapäevani 20 aastat peremehe hooleta.Ja häid ideid trifiidide vastu ka ei leiutatud. Kui juba lillekesed müra peale kokku kaatsavad, siis olnuks ju lihtne vahest silokombainiga ring väljaspool tara peale teha? Või lihtsalt suur auk kaevata ja augu keskele muti-tuuleveski plärisema panna?Ja kütuseterminalide vastu ei tuntud ka erilist huvi...
Teksti loeti eesti keeles