Kasutajainfo

Margus Makke

Teosed

· Margus Makke ·

Kirvest, andke mulle kirvest

(jutt aastast 2018)

ajakirjapublikatsioon: «Reaktor» nr 85 (oktoober 2018)
Hinne
Hindajaid
0
2
4
0
0
Keskmine hinne
3.333
Arvustused (6)

Legendaarse ulmefänni Margus Makke esimene avaldatud jutt.
 
Hea pealkiri on ja tuleb kuidagi tuttav ette. Meenubki - see on laenatud filmist "Mehed ei nuta" (1968), kus Hendrik Krumm tahtis "saare" pealt pääsemiseks parve ehitada, aga tööriista polnud käepärast. "Mehed ei nuta" on komöödiafilm ja eks võimegi juba jutu pealkirja järgi oodata midagi samast žanrist.
 
Lugu räägib meile keegi Saaremaa külamees. Ta on ainukese inimesena saarel - aga võib-olla terves Eestis või maailmas, ta raiub sihti ja meenutab, kuidas kõik algas. Et kuidas tuli ükspäev uudis, et Kihelkonna kandis on mingi imeasi maha sadanud. Ja kuidas tasapisi hakkasid saarel võimust võtma NEED. NEID ei ole täpselt kirjeldatud, aga NEED ei ole loomad, taimed, ega putukad. Näib, et sõjavägi ja riigivõim ei saa olukorraga hakkama ja lugu rääkiv - ning pdevalt parajas vines viibiv - külamees on üks väheseid, kellele NENDE hammas pole peale hakanud. Aga miks?
 
Taoliste huumori võtmes vesteliste lugude puhul on kerge jääda jalaga-tagumikku naljade tasemele, maitsetusse vaimutsemisse. Mingil moel on Makke sellest hoiduda suutnud: teravaid vaimukusi ei ole, aga ka madalaid mitte. Mõnes kohas oleks tahtnud siiski öelda, et poleks vaja sellele mehele kohati suhu panna eriti lihtsa ja väga vana inimese kõnepruuki, nt sõnu "kedagist", "keskit" ja "kardulad". Kui läbivalt mees taolisi arhaisme ei kasuta, kuidas ta siis lühikeseks jutulõiguks sellisesse leksikasse vajub? Ja viimane kursiivis lõik - kas lugu oleks midagi kaotanud, kui see oleks olemata olnud? Minu meelest mitte eriti.
 
 
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meenub üks veste, mille kohaselt olla mingi saaremaa mees vahetanud autol rehvi ning sedasi eebliga rehvi ning velje vahel udjades laksaki oma pöidla luuni pooleks löönud. Aga kuna töö vajas tegemist, siis võttis garaažilaualt tavotise lapi, mässis ümber pöidla ning vahetas kumme edasi. Alles õhtul söögilauas tuli lugu meelde ning olevat naisele öelnud, et näe - äkki saad pärast sööki mu sõrme vaadata.
Vot sellised mehed on need saare mehed.
 
Kuidas see veste antud looga seotud on, ei oska öelda aga ega mul pole ka antud loo kohta midagi targemat kosta. Mina mandriinimesena ei tea, mismoodi need kanged saare mehed käituvad, kui ohtu satuvad, ent ju nad niimoodi siis enam-vähem on.
 
Loo kohta veel niipalju, et sääraseid oleks poe taga õllepudeli kõrvale vägagi lahe kuulata. Selliseid lugusid lugeda on aga piin.
Teksti loeti eesti keeles

Ühest küljest on tekst kohmakas, teisest küljest on see hoopis Saaremaa külamehe kiri, mille keskid pärast ilmalõppu leidsid ja sellised mehed ei peagi väga sõnaseadjad olema.
Algaja kirjatsura esikteose kohta täiesti korralik sooritus, oli algus, oli lõpp, kordagi ei kahetsenud, et ette võtsin ja pärast ei jäänud sellist "noh ja siis?" tunnet, mis tihti algajate jutte saadab.
Häiris see, et külamees ise ja ümberkaudsed võtsid liiga kergelt NENDE ilmumist, selline nähtus vallandaks reaalis ikka päris ogara paanika. Jutt toiminuks siis paremini, kui peategelane va viinuskiga parem sinasõber oleks olnud ja NENDEGA kokku puutunud pärast kõva pummelungi nii, et deliiriumi, pohmaune ja reaalse maailmalõpu piirjooned olnuks hägused.
Teksti loeti eesti keeles

Silver võtab loo sisu kenasti kokku. Ka minu arvamus loost ühtib suures piires, kugi mind need "kardulad" ja "kedagistid" sugugi mitte ei häirinud, vaid pigem lisasid vürtsi ning aitasid peategelasest paremat pilti saada.
 
Lugeda oli huvitav, tähelepanu ei hajunud kordagi ning pidevalt oli õhus küsimus, mis saab edasi. Maksimumhinnet panna ei saa, aga ega ma väga täpselt põhjendada ei oskagi, miks. Võib-olla jah, segas see viimane lõik. Võib-olla see, et mingit tohutusuurt ideed loos polnud. Aga selliseks ajaviitelugemiseks oli vägagi mõnus.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna tegu on debüüdiga, siis veidi pikemalt. Eespool on öeldud hulk asju, millega võib nõustuda - jah, otsene kõne on vähe usutav, jah, pseudodokumentalistlik lõpumärkus võinuks ära jääda. Aga kirjutaja suutis oma teksti koos hoida, ei muutunud ülearu sõnaohtraks ega visanud liiga labast kildu. Lõppki on olemas - mitte küll ülearu vaimukas, kuid siiski lõpp. Kuskilt "Years Best of..." kogumikust mäletan juttu, milles tulnukad samamoodi kõigile pasunasse andsid, kuni keegi vapper isehakanud partisan avastas, et neid saab printeritahmaga tappa. No mille poolest siis too parem on...
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Jutt on kobe, kuigi autorile omaselt kohati veidi raskesti jälgitav.
 
Veskimees pole muidugi George R. Martin. Kui bahaduri pärast tibi päästmist mitmetunnine nõrkusehoog tabaks ja ta tibi selleks ajaks enda tuppa jätaks, siis intriigide ja alatuste peale maiama autori jutus saaks ta surma. "Kuldhordi teine tulek" on kõigest hoolimata siiski üsna lihtsameelne tekst. Stalker oli sel aastal ilmunut vaadates siiski ära teenitud: "Inglist ja kvantkristallist" on jutustus tõesti palju parem.  
 
Evolutsiooniga pole sel kõigel aga vähimatki pistmist.
Teksti loeti eesti keeles

Ülal on hoolega sakitud... Minu meelest on see aga üks VB paremaid jutte ja talle pigem ebatüüpiline. Üsna üllatuslik leid.
Teksti loeti eesti keeles

Jama see muidugi on, alustades kasvõi sellest, et nood minevikku siiratud aparitsioonid ei saanud küll midagi katsuda ega uksele koputada, kuid kohalikele kuuldavalt rääkida millegipärast said. Või siis sellest, et kui neist särtsu sai, pidanuks neil rahvarohkemates kohtades liikudes igasuguseid probleeme tekkima.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene, topistega lugu oli lahedam. See siin oleks võinud niisama hästi ka olemata olla.
 
Aga kahju ikkagi, et autor kopsuvähki suri. Eeldusi oli.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna ulme ei ole, siis põhimõtteliselt ei kommenteeri... Aga ma saan muidugi aru, miks need kaks juttu "Täheajas" koos avaldati. Rauli arvustuses tõstatatakse asjakohane küsimus.
Teksti loeti eesti keeles

Reynolds on tuimavõitu ja fantaasiavaene kirjanik, aga vahel sähvatab temalgi ja mõned jutud on täitsa head. Tipp on muidugi "Zima Blue", aga "Pandora laekal" pole ka viga. Jyrka on teksti kohta juba kõik olulise ära öelnud ja tema hindega jääb üle vaid nõustuda.
Teksti loeti eesti keeles

Ilja Varšavski "Kannikesele" panin omal ajal viis punkti, miks siis mitte sellele. Hävingu esteetika on keeruline žanr, aga siin üsna hästi välja tulnud.
Teksti loeti eesti keeles

Hämmastavalt stiilipuhas pildike globaalses katastroofis purustatud linnas hingitsevatest tsivilistidest. Milles katastroof seisnes, ei ole öeldud, kuid pillatakse repliike maailma lõpust ja sellest, et juunikuus lähevad õhtud pimedamaks. Žanrimääratlus on mu meelest piisavalt selge; kui selline "Algernoni" saadetaks, siis ilmuks ilma kõhklusteta.
Teksti loeti eesti keeles

15 aastat kodulinnast eemal olnud kunstnik (autori alter ego nagu ikka) tuleb oma nooruspõlve pööningukambrit vaatama. Kõik on nagu enne, isegi koristajamutt trepikojas sama. Puhub tollega mõned sõnad juttu, too mäletab teda hästi. Pööningul on ennast sisse seadnud üks tollane sõbranna, kellega võiks ju ka tore olla istuda ja meenutada. Aga ei ole: iga kord, kui minategelasel mõni mälestus meelde tuleb, hakkab sõbranna rääkima, kui tore see oli, kui tema ise sama asja tegi. Peategelasel hakkab alguses kõle, siis kole... Niisugune leebe vampiirikas.
 
Pealkiri on muidugi nõme.
Teksti loeti eesti keeles

Eks see meelsuskirjandus ole, nagu autor eessõnas isegi mainib. Kõrvutatav näiteks Dicki kuulsa looga "Pre-Persons". Autori positsioon öeldakse avalikult välja, aga tehakse seda samas niivõrd hästi, et tulemuseks on ikkagi kunstiline tekst, mitte paskvill.
Teksti loeti eesti keeles

Atsil on õigus. Hästi kirjutatud jutt, aga ajuvaba.
 
Ahjah, kvaggade tagasiaretamise projekt toimus ka tegelikult ja umbes samal ajal. Isegi paar aastat varem (1988 vs. 1990).
Teksti loeti eesti keeles