Kasutajainfo

Margus Makke

Teosed

· Margus Makke ·

Kirvest, andke mulle kirvest

(jutt aastast 2018)

ajakirjapublikatsioon: «Reaktor» nr 85 (oktoober 2018)
Hinne
Hindajaid
0
2
4
0
0
Keskmine hinne
3.333
Arvustused (6)

Legendaarse ulmefänni Margus Makke esimene avaldatud jutt.
 
Hea pealkiri on ja tuleb kuidagi tuttav ette. Meenubki - see on laenatud filmist "Mehed ei nuta" (1968), kus Hendrik Krumm tahtis "saare" pealt pääsemiseks parve ehitada, aga tööriista polnud käepärast. "Mehed ei nuta" on komöödiafilm ja eks võimegi juba jutu pealkirja järgi oodata midagi samast žanrist.
 
Lugu räägib meile keegi Saaremaa külamees. Ta on ainukese inimesena saarel - aga võib-olla terves Eestis või maailmas, ta raiub sihti ja meenutab, kuidas kõik algas. Et kuidas tuli ükspäev uudis, et Kihelkonna kandis on mingi imeasi maha sadanud. Ja kuidas tasapisi hakkasid saarel võimust võtma NEED. NEID ei ole täpselt kirjeldatud, aga NEED ei ole loomad, taimed, ega putukad. Näib, et sõjavägi ja riigivõim ei saa olukorraga hakkama ja lugu rääkiv - ning pdevalt parajas vines viibiv - külamees on üks väheseid, kellele NENDE hammas pole peale hakanud. Aga miks?
 
Taoliste huumori võtmes vesteliste lugude puhul on kerge jääda jalaga-tagumikku naljade tasemele, maitsetusse vaimutsemisse. Mingil moel on Makke sellest hoiduda suutnud: teravaid vaimukusi ei ole, aga ka madalaid mitte. Mõnes kohas oleks tahtnud siiski öelda, et poleks vaja sellele mehele kohati suhu panna eriti lihtsa ja väga vana inimese kõnepruuki, nt sõnu "kedagist", "keskit" ja "kardulad". Kui läbivalt mees taolisi arhaisme ei kasuta, kuidas ta siis lühikeseks jutulõiguks sellisesse leksikasse vajub? Ja viimane kursiivis lõik - kas lugu oleks midagi kaotanud, kui see oleks olemata olnud? Minu meelest mitte eriti.
 
 
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meenub üks veste, mille kohaselt olla mingi saaremaa mees vahetanud autol rehvi ning sedasi eebliga rehvi ning velje vahel udjades laksaki oma pöidla luuni pooleks löönud. Aga kuna töö vajas tegemist, siis võttis garaažilaualt tavotise lapi, mässis ümber pöidla ning vahetas kumme edasi. Alles õhtul söögilauas tuli lugu meelde ning olevat naisele öelnud, et näe - äkki saad pärast sööki mu sõrme vaadata.
Vot sellised mehed on need saare mehed.
 
Kuidas see veste antud looga seotud on, ei oska öelda aga ega mul pole ka antud loo kohta midagi targemat kosta. Mina mandriinimesena ei tea, mismoodi need kanged saare mehed käituvad, kui ohtu satuvad, ent ju nad niimoodi siis enam-vähem on.
 
Loo kohta veel niipalju, et sääraseid oleks poe taga õllepudeli kõrvale vägagi lahe kuulata. Selliseid lugusid lugeda on aga piin.
Teksti loeti eesti keeles

Ühest küljest on tekst kohmakas, teisest küljest on see hoopis Saaremaa külamehe kiri, mille keskid pärast ilmalõppu leidsid ja sellised mehed ei peagi väga sõnaseadjad olema.
Algaja kirjatsura esikteose kohta täiesti korralik sooritus, oli algus, oli lõpp, kordagi ei kahetsenud, et ette võtsin ja pärast ei jäänud sellist "noh ja siis?" tunnet, mis tihti algajate jutte saadab.
Häiris see, et külamees ise ja ümberkaudsed võtsid liiga kergelt NENDE ilmumist, selline nähtus vallandaks reaalis ikka päris ogara paanika. Jutt toiminuks siis paremini, kui peategelane va viinuskiga parem sinasõber oleks olnud ja NENDEGA kokku puutunud pärast kõva pummelungi nii, et deliiriumi, pohmaune ja reaalse maailmalõpu piirjooned olnuks hägused.
Teksti loeti eesti keeles

Silver võtab loo sisu kenasti kokku. Ka minu arvamus loost ühtib suures piires, kugi mind need "kardulad" ja "kedagistid" sugugi mitte ei häirinud, vaid pigem lisasid vürtsi ning aitasid peategelasest paremat pilti saada.
 
Lugeda oli huvitav, tähelepanu ei hajunud kordagi ning pidevalt oli õhus küsimus, mis saab edasi. Maksimumhinnet panna ei saa, aga ega ma väga täpselt põhjendada ei oskagi, miks. Võib-olla jah, segas see viimane lõik. Võib-olla see, et mingit tohutusuurt ideed loos polnud. Aga selliseks ajaviitelugemiseks oli vägagi mõnus.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna tegu on debüüdiga, siis veidi pikemalt. Eespool on öeldud hulk asju, millega võib nõustuda - jah, otsene kõne on vähe usutav, jah, pseudodokumentalistlik lõpumärkus võinuks ära jääda. Aga kirjutaja suutis oma teksti koos hoida, ei muutunud ülearu sõnaohtraks ega visanud liiga labast kildu. Lõppki on olemas - mitte küll ülearu vaimukas, kuid siiski lõpp. Kuskilt "Years Best of..." kogumikust mäletan juttu, milles tulnukad samamoodi kõigile pasunasse andsid, kuni keegi vapper isehakanud partisan avastas, et neid saab printeritahmaga tappa. No mille poolest siis too parem on...
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Liblikad on head, krematooriumil polnud ka viga. Autorile on aga kuskil külge hakanud paha komme sõnarohkelt seletada, kui hirmus õudne see ikka on, millest ta kirjutab. Näiteks järgmine lõik:
 
 
"Koeri oli kokku kuus. Nad … Mitte nad, elusolendi kohta käivat sõna ei saanud nende kohta kasutada – need - kujutasid endast suuri, hundisarnaseid ja vasikasuurusi koletisi, kuid, Aldol oli raskusi oma silmade uskumisega – kunagi ehk elavad, kuid nüüdseks täiesti selgelt surnud. Tühjade silmakoobastega ja tuima, ühetaolise raskepärase liikumisega, tekitasid nad Aldos külmi, sisemisi võdinaid. Neis koletistes oli mingi külm aura, mis levis kaugele elukate ümber ja tungis ka läbi akna tuppa, pannes mehe, kes neid sealt vaatas, kananahka. Ta oli millegipärast kindel, et elavad koerad ei olnud teda veel tajunud, kuid surnud juba teadsid, et ta seal on ja neid vaatab. Tahtmatult astus mees aknast eemale, et nende painest vabaneda."
 
 
No mille jaoks kogu seda lora pärast tõdemust, et olid täiesti selgelt surnud, vaja on? Et "Lääne Elus" eraldatud ruum täis saada??
 
 
Järgmisel lausel ei saa aga sedagi vabandust olla: "Valguseta aknad kumasid pimedust ja õõva." Sulaselge jamps.
Teksti loeti eesti keeles

Neid pildi sisse mineku jutte on ilma Kivastikutagi maailmas juba nii palju et...
 
Võiks öelda "ebaoriginaalne" või "andevaene", aga tegelikult pole kumbki neist õige sõna. Õige sõna selle nähtuse kohta on "kolklus". Ainult kirjanduslikus kolkas avaldatakse ja antologiseeritakse ("Eesti novell 2018") niisuguseid tekste. Sama käib näiteks ka Ülo Mattheuse ulmejutu "Minu isa luulud" kohta (1984), mille eest ta Tukla preemiagi sai.
Teksti loeti eesti keeles

Võimalik tõesti, et autoril oli kavas Lovecraftile kummardada - oma nõmeduses ja saamatuses näitas ta aga meistrile paljast pragumenti. Nii läheb, kui inime oma mõõtu ei tunne :(
Teksti loeti eesti keeles

Andekspalumise rituaal on tugev kujund, aga jutu kirjaviis on mõneti raskepärane, nagu ka eelarvustaja märgib.
 
Minu arvates ei ole mõne varasema autori poolt loodud maailma asetatud sündmustiku puhul tema maailmapildi jagamine tingimata kohustuslik. Pastišši puhul oleks, aga pastišš tähendab ka truud stilistilist jäljendamist, mis SV eesmärk ilmselt ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Kitzberg ja Tammsaare siiski küll mitte, aga "Reaktoris" tavaliselt ilmuvate tekstide hulgas paistab silma küll.  Kui see jutt oleks Hargla "Õudse Eesti" koostamise ajal olemas olnud, oleks sinna ka sobinud.
Teksti loeti eesti keeles

Stiilipuhas tekst - peategelane tuleb vanasse talumajja puhkama, hakkab endisaegset rahvast nägema, lõpuks löövad kooljad ümbruskonnas lusti... Ime kohe, et seda seni arvustatud ei ole.
 
Mulle meeldis ühe detaili pärast, lk. 37: "Koolnud kaimud tulid kõik tervitama, hauanaabrid ka. Vanamemm Marie kargles oma pisikese õe Emiliaga ringiratast minu ümber." Sellest, et surnud jäävadki sellesse ikka, milles nad surevad ning mida see nende jaoks tähendada võiks, polegi eesti kirjanduses vist suurt midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Nojah, nii kahetsusväärselt sageli läheb, kui tavakirjanik enda arust ägedat ulmet kirjutab. Totalitaarses tulevikuühiskonnas on üliväga pronataalne perepoliitika - elus edasi jõudmist näitab see, mitmendal korrusel sa elad ja korruseid vahetada saad ainult siis, kui lapsi teed. Kui paar mingi aja jooksul lapsi ei saa, on tulemuseks sundlahutus või siis saavad nad võimaluse ennast koos ära tappa. Kogu skeem on totter jama muidugi paljudel põhjustel, aga üks paistab eriti silma: reproduktiivmeditsiini puudumine.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselgelt rollimängust tõukunud tekst. Sisu poolest trafaretne, kuid autor vähemalt üritab atmosfääri loomisega tööd teha. Ning lõpp vähemalt pole päris selline, nagu eelneva skeemi põhjal arvata võiks. Kolmpluss debüüt ja loodetavasti võtab autor millalgi ette midagi keerulisemat kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Eks sellistel tekstidel ole oma seltskonnas suurem väärtus kui laia publiku hulgas. Kirjaoskus on autoril täiesti olemas.
 
 
Üldiselt on aga ammu juba tähele pandud, et selleks, et juttu lugeda oleks põnev ja huvitav, peab olema gradatsioon. Tegelased peavad sattuma uutesse ja eelmistest ägedamatesse olukordadesse ning siis need varasemast nutikamalt või brutaalsemalt vms. lahendama. 2018. aasta oktoobrikuu "Reaktoris" on kaks rappimislugu (see siin ja J. J. Metsavana oma), milles kummaski vaid ühtlases tempos rapitakse ja mis seetõttu tüütuks muutuvad. Kolmandiku või isegi poole võiks rahulikult maha lõigata ja tekst sellest vaid võidaks.
 
 
Hea keelevaldamise pärast käesolevale loole punkti võrra kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna tegu on debüüdiga, siis veidi pikemalt. Eespool on öeldud hulk asju, millega võib nõustuda - jah, otsene kõne on vähe usutav, jah, pseudodokumentalistlik lõpumärkus võinuks ära jääda. Aga kirjutaja suutis oma teksti koos hoida, ei muutunud ülearu sõnaohtraks ega visanud liiga labast kildu. Lõppki on olemas - mitte küll ülearu vaimukas, kuid siiski lõpp. Kuskilt "Years Best of..." kogumikust mäletan juttu, milles tulnukad samamoodi kõigile pasunasse andsid, kuni keegi vapper isehakanud partisan avastas, et neid saab printeritahmaga tappa. No mille poolest siis too parem on...
Teksti loeti eesti keeles