Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Ander Skarp

  • Eesti

Teosed

· Ellen Steiber ·

Screaming for Faeries

(jutt aastast 2004)

Hinne
Hindajaid
0
0
1
0
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (1)
Must Kass

Siin oleks nagu kaks poolikut juttu: omavahel kokku eriti ei sobi ja kumbki omaette ka ei kanna. Üks lugu on 16-aastase tütarlapse hingevärinatest, kui ta kõhkleb, kas on aeg esimest korda oma boyfriendiga "lõpuni minna". Kahtlustest ja sisemistest segadustest hoolimata on tüdruk asjalik, sugugi mitte esimeses nooruses autoril on tema kujutamine õnnestunud elutruult ja moraliseerimata, teismelised ise nii hästi kirjutada ei oskaks.
Teine liin on haldjatest või lendpäkapikest vms, kes ilmuvad välja, kui tüdruku nelja-aastane täditütar akna taga kasvava puu peale kõvasti karjub. Need olendid võivad väga lühikese ajaga korraldada väga suure segaduse, kui neisse piisava austusega ei suhtuta.
Mina seda lugu uuesti ei loe, aga romantilise loomuga teismelistele võib sobida küll.
Teksti loeti inglise keeles
x
Must Kass
1954
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
no_social
Viimased 25 arvustused:
Must Kass

See järg oleks võinud küll pigem kirjutamata jääda.
 
Algul tundus, et kindlasti oleks pidanud kirjutamata jääma esimene viiendik: "filantroobi mured". No et paigutad iga nädal mõned miljardid keskkonna parandamise projektidesse, aga raha kaob nagu mutiauku, sest raffas lebab oma kapisuurustes eluruumides, naudib virtuaalsust - mis toob filantroopidest omanikele sisse kaks korda rohkem kui nad ka kahe käega raha loopides kulutada jõuavad - ega viitsi ennast maakera taas elamiskõlbuliseks tegemiseks eriti liigutada. Seda osa oli väga tüütu lugeda, aga nagu hiljem selgus, oli sel omaette võetuna vähemalt mingi õpetlik iva. No et kui sul on reaalsuses ja virtuaalsuses olemas kõik, mida sa eales tahta oskad, pole sul enam nälga. Ka intellektuaalset seejuures - sa ei viitsi enam eriti süveneda, uusi asju õppida jne. Tegutsema paneb see, kui sul midagi olulist puudub või oled sellest ilma jäänud. (Ning ei, "vasikaarmastus" pole siinkohal õige vastus.)
 
Ülejäänud osa romaanist täidavad questid, aga enne ühest tüütust pisiasjast. Peategelastel on kodanikunimi (ees- ja perenime kasutatakse vahel koos, vahel eraldi), avatari nimi ja sõprade ringis veel avatari hüüdnimi. Kui kõrvaltegelaste puhul on veel arusaadav, miks keegi neist pöördumisel üht või teist nimevarianti kasutab, siis sõpraderingis on need autori jaoks nagu sünonüümid, mida vahetatakse lihtsalt korduste vältimiseks, mitte suhtumise väljendamiseks vms. Ja mind huvitab tõsiselt, kuidas hääldub nimi "Art3mis"otseses kõnes.
 
Kui "Player One" questid olid seotud vanade arvutimängudega, millest mõned äratasid nostalgilisi tundeid, siis "Player Two" äraarvamismängudes polnud mul millestki kinni haarata. Hea küll, Purple Raini võis ju umbes kaks korda kuulata, edasi läks juba tüütuks, nii et kogu "artisti, keda tunti nime all Prince" diskograafia ja esinemiskohtade ja saateansambli liikmete tundmine näib äärmiselt tarbetuna. Sama võib öelda mingi filmitegija loomingu kohta - ma ei oska eriti kaasa tunda tegelastele, kes teavad mitte ainult kõiki tema filme ja kõiki nendes esinenud näitlejaid, vaid ka seda, millisel tänavanurgal filmiti mingis linateoses umbes 15 sekundit kestnud stseen. Samuti ei tekita kaasaelamist tegelased, kes on "Silmarillioni" pähe õppinud.
 
Kuigi kuri tehisintellekt on kohe-kohe põhjustamas miljonite inimeste surma, põlevad lennukid prantsatavad alla, virtuaalsuses lendavad sajanda leveli võimsad võlurid ümber torni ning loobivad teinetesit punaste ja siniste keravälkudega, keegi jookseb verest tühjaks jne, ei teki lugedes kordagi tunnet, et ka tegelikult võiks midagi halba juhtuda. Küllap tõmmatakse ikkagi lõpuks jänes kõrvupidi torukübarast välja - ja nii ongi. Isegi hävinud avatarid taastatakse ja oma võluesemed saavad nad ka tagasi. Et siis happily ever after. Kusjuures, õudust küll, ongi ever after. Armunud paaride (ja poliitkorrektsuse tarbeks on üks paar lesbiline) teadvuste koopiad kopeeritakse koos tohutu hulga muu jamaga kosmosesügavustesse suunduva laeva arvutisse, nad suhtlevad seal ja on õnnelikud!? Et siis autori ettekujutus inimkonna helgest tulevikust on igavesed, muutumatud, õnnelikud nullide ja ühtede read...
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Sisu puudub.
Lausa kahju niiviisi hinnata autorit, kellelt BAASis reeglina asjalikud arvustused, aga loetu mõistmine ja ise kirjutamine ongi väga erinevad asjad. Ja võibolla oleks kunstivorme, millega tegelemine pakuks kaaskodanikele rohkem rõõmu, lilleseade näiteks.
Niisiis, sisu, mida võiks kirjanduseks nimetada, ei ole. On ehe eskapism. Ehk siis autor on pidanud paremaks reaalsusele mõneks ajaks selja pöörata ja elada mingis kujutletavas, enda jaoks huvitavas maailmas. Sama nähtuse äärmuslik vorm on autism, antud juhul asi muidugi nii hull ei ole. Ainult et tekst peab olema huvitav ennekõike lugejale, see, kas kirjutamine ka autorile huvitav tundus, pole üldse tähtis.
Peavoolu kirjanduses on eskapistlik eneseväljendus vahel isegi loetav - kui psühhoanalüüs juhtumisi huvitab. Ulmes kaob selle tahtmatu väljendamine, mille eest siis kujutlustesse põgenetakse, butafooria varju ära. Kui väga tahaks süveneda, siis võiks ju välja lugeda, kuidas autor suhtub erinevatesse rahvastesse, elukaaslasse jne, aga milleks, eks ole.
Et maailm, kuhu põgeneda, oleks enda jaoks huvitav, tuuakse sisse ikka rohkem butafooriat, aga kuidagi nagu ühekordseks kasutamiseks ja pärast ei osata sellega enam midagi peale hakata. Nii ongi mängus portaalid, ussiaugud, erinevat liiki raketid, tehisintellektid, samuse AIga suhtlemiseks pähe istutatud implandid, kloonid ja mis kõik veel. Ning kui tundub, et hullemaks enam minna ei saa, tekitatakse veel mingi ajanihe.
Lugu võiks olla ju talutav, kui kõigil neil vidinatel oleks jutus mingi otstarve. Aga see vähenegi roll, mis mõnel neist on, mattub pseudoteadusliku häma alla. See osa tekstist on täiesti tarbetu, liiatigi kui vahepeal tundub, et kolmeni lugemine valmistab raskusi. Jah, muidugi peaks autoril olema eeltööna paika pandud, kuidas tema maailmas asjad toimivad, aga parem oleks, kui ta jätaks selle enda teada. Ja juttu oleks sellest vaid siis, kui tegelane puutub kokku nähtusega, mis just sel hetkel selgitust vajab, ning selles ulatuses, mis vastab tegelase teadmistele. Ja neid peatükialguste motosid ei saa samuti õnnestumiseks pidada.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Põhjalikum käsitlus on märtsikuust saadik Algernonis olemas, aga väike märkus siis siia ka. Ma pole veel kohanud autorit, eriti veel ulmes, kes suudaks nii sujuvalt, lugejalt erilist pingutust nõudmata luua nii veenva kohalolekutunde. Mulle meeldib tegelas(t)ega kaasa mõelda, jagada tema tajusid, mitte läbi tagurpidi pikksilma sipelgapesa vaadata. Nii et Gibson on eelkõige ületamatu stiilimeister.
Agencys on juba The Peripherialist tuttav seltskond katastroofijärgsest, 2135 aasta Londonist saanud digitaalse ühenduse paralleelmaailmaga, kus on parajasti aasta 2017, Hillary Clinton on võitnud presidendivalimised ja Brexitit pole kunagi olnud. Sellega kaasneb aga üha kasvav tuumasõja oht. Ning keegi katsetab selles maailmas väga vinget tehisintellekti, mida mõned tahavad hävitada, mõned aga endale saada. Et siis käib üsna lakkamatu tagaajamine, aga mõnusalt tajutavas San Franciscos.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Kui mingisse sarja kuuluvad teosed on võitnud kaks Hugot, ühe Nebula ja hulga muud pudi-padi, siis peab tegemist olema millegi üsna erilisega. Sest, noh, vastupidiselt näiteks Harry Potterile on need auhinnad ka minu meelest välja teenitud. Mis panigi mõtlema, mis see eriline siis on. Parandoidseid androide on ju ausalt öeldes ennegi kohatud. Mitte kõik nad pole inimeste suhtes nii kriitilised, aga MBoti puhul on tema hoiak igati usutav. Kui alustada sarnastest asjadest, siis kahtlemata kuuluvad MBoti lood alajaotusse "raketid ja laserid" ehk siis kosmoses tekkinud konfliktide jõulise lahendamise juurde. Aga: MBot on kogu aeg asja sees, tekst fikseerib ta vahetud kogemused, otsused ja tegevuse. See pole mingi naiivne kõrvalpilk toimuvale nagu, ütleme, Banksil või, veel hullem, Reynoldsil. Samahästi võiks MBoti liigitada ka küberpungi alla. Pungile omane anarhistlik suhtumine on igatahes olemas. Küberiga on natuke teisiti. Valdavalt on küberpungis olnud üks reaalsus ja üks virtuaalsus ning põhiliseks küsimuseks on olnud, et mis saab virtuaalsuses olevast persoonis, kui ta reaalne keha tapetakse - või siis kuidas saaks persooni virtuaalsuses nii ära tappa, et sureks ka tema maine keha. MBoti maailm on tänapäevasem. Arvutivõrke - aga neis tunneb MBot end kodusemalt kui reaalsuses, eriti veel inimeste seas - on korraga palju. Alates neist lihtsakestest, mis avavad lähenejate ees uksi või kuvavad nende ette reklaame, kuni tohutu kosmosejaama turvateenistust juhtivate süsteemideni. Nii et see on meie igatsetud "asjade internet", lausa mitmuses. Ja - kui androidi teadvus on niigi digitaalne, siis saab seda ju vastava andmekandja olemasolul kopeerida. Kui midagi jääb lugejale pisut hoomamatuks, siis erinevast klassist robotite mõtteprotsesside kiirus omavahel ja inimesega võrrelduna. Minagi olen siin aja vms kokkuhoiuks kirjutanud MBOt, mitte MurderBot. Küllap oleks inimene kirjeldatud maailmas välja mõelnud mingi tähelühendi, aga MBot ütleb alati välja: humans and augmented humans. Sest see ei võta tema mõttetegevuses rohkem aega kui mingi mõnetäheline lühend.  
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Kaanel on küll märkus, et teos kuulub Laundry sarja, aga seos eelnevaga on suht põgus, nii et see on loetav ka eraldiseisvana - või siis saabki siit alguse omaette sari. Tähendab, eelmistest teostest on võetud võlukunsti ja erakordsete võimete kiire sissevool kaasaegsesse maailma ning see, et peaministrina valitseb Suurbritanniat Must Vaarao ehk Nyarlathotep.
Nagu Laundry sarjas ikka, käib ka siin tegevus ühe manuskripti ümber. Tegemist pole küll tavalise raamatuga, vaid see on üsna verejanuline ning võimeline seda janu ka kustutama - kui keegi sellesse valesti suhtub. Kuna raamatu asukohta teati viimati aastal 1888, tuleb sellele sinna ka järele minna. Koos muude veidrate asjadega eksisteerib aga ka läbi aja ulatuv maja, mille abil seda teha saab. (Ja pole just eriti tark väljuda sellest uksest, mis viib parajasti pommitatavasse Londonisse.)
Niisiis suundubki 1888. a. Londonisse, mis on kaasaja inimese jaoks üks ütlemata rõve ja räpane paik, päris mitu seltskonda, et raamat homoseksuaalsete sadistide klubi raamatukogust ära tuua. Kõik on mingite eriliste võimetega transhumanid, ainult Transnistria maffia esinduse iseärasuseks näib olevat erakordne rumalus.
Ma olen viimasel ajal märganud, et ka ulmes oleks nagu poliitiliselt korrektne (ehk siis veidrike sõimu vältimiseks) poetada tegelaste hulka mõned seksuaalvähemused. Strossil on õnnestunud kokku panna niisugune naljakas kamp, et see tundub lausa selle "kohustusliku" teema parodeerimisena.
Ja üks pluss veel austusavalduse eest Stephensoni "Snow Crashile".
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Väike vahepala Murderboti sarjale. Sedapuhku pole fookuses tema, vaid Ayda Mensah, kes peab kodupaigas aru andma, miks ta ikkagi võttis kaasa nii ohtliku asja nagu seda on Murderbot.
See on nüüd päris hea võrdluskoht: kui Murderboti mõttekäigud on konkreetsed ja sirgjoonelised - isegi kui neis esineb lühikesi kõrvalepõikeid -, siis sellega võrreldes on ka aruka inimese mõtted ikka väga hajevil. Mida oligi tarvis tõestada...
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Kui väga tahaks selle sarja juures millegi kallal nuriseda, siis: Murderboti võimete piiridest pole lugejal täit selgust. Nagu ka tema orgaanilise ja anorgaanilise poole vahekorrast ja koostööst. Muidugi, ega teda otseselt inimestega võrrelda ei saagi, ainult teiste robotite/tehisajudega. Seda on ka tehtud, aga tema lahtihäkitud kontrollmoodul lisab määramatust ja ega see, kui kaua üks või teine robotiklass ühe või teise probleemi lahendamiseks aega kulutab, pole väga selge kriteerium. Ainult et paremat ka ei ole.
Kui peategelane oleks inimene, vigiseks ehk nii mõnigi küberpungi vaenaja, et muudkui murtakse jääd, murtakse jääd ja murtakse jääd. Murdrerboti jaoks on virtuaalreaalsus aga suur osa tema loomulikust keskkonnast ja selles tegutsemine käibki tema argipäeva juurde.
Ulmesiseselt võiks Murderboti lood liigitada ka rubriiki 'kohtumine tundmatuga'. Aga kuna temas on ka tuttavaid elemente, on tema askelddusi mõnus jälgida.
Hindest. Kas Murderbot on stiililiselt või filosoofiliselt vms murrangulise tähtsusega? No ei ole. Kas ma kavatsen seda kunagi üle lugeda? Ei, erinevalt näiteks Sandman Slimist. Kas tegemist oli mõnusa ajaviitega? Seda kindlasti. Olgu seekord siis neli.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Vastupidiselt eelarvustajatele mul eriti kahju pole, et autor ARTile rohkem tähelepanu ei pööranud. Murderbotil, eks ole, ei saanud ju sõpru olla. Nii on ART rohkem peegli eest, mis näitab ära, millised võimed Murderbotil on ja milliseid ei ole.
Hea küll, millalgi sarja käigus tuli ju Murderboti oskused ja piirid esile tuua, aga natuke nagu pikaks venisid need reflektsioonid. Lõpu poole näidati roboti psühholoogiat ja motivatsiooni tempokamalt ja tegevuse kaudu, nii oli asi huvitavam. Just et kuidas Murderbot enam ei pea, kuid on harjunud "oma" inimesi kaitsma. Ja inimesed on nii lootusetud lollikesed, et kõigi nende enesehävituslike plaanide eest ei suuda isegi turvarobot neid kaitsta...
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Mulle kiiksuga tegelastega jutud meeldivad. Näiteks ka Leckie omad. Midagi on neis isegi sarnast. Nii polnud ka üllatav, et Leckie lisas Murderboti järgmisele osale omalt poolt blurbi.
Antud juhul on kiiks siis selles, et ühes kehas on midagi inimesest ja midagi robotist. Nii on tekkinud üsna skisoidne sisemaailm oma eelistuste ja loogikatega ning nagu sellest vähe oleks, lasub peategelasel veel (vale?)süüdistus, nagu oleks ta rikke tõttu hulga inimesi ära tapnud. Nii et kompleksid ja käitumisjoonised on huvitavad. Kuidas just need orgaaniline ja anorgaaniline pool teineteist tasakaalustavad, sellest esimeses osas juttu pole. Väikest mahtu arvestades ongi nii parem - aga järgmises osas hakkavad selgitused tempot maha võtma.
Hea ulme lugemise käigus ei tule kasuks, kui esitada endale küsimusi stiilis kas see on üldse võimalik? jne. Võiks usaldada autorit, sest päris paljud neist teavad, mida teevad - optimistlikul hinnangul lausa üks igast kümnest. Mitte alati, aga siiski sageli tähendavad Hugod, Nebulad jms, et tegemist on aruka autoriga. Seega siis, kui midagi Murderboti käitumises ja sündmuste arengus jääb arusaamatuks, siis pole see autori viga.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Sandman Slim on tagasi, klaarib suuri pahandusi, teeb väikesi heategusid, Kadrey stiil on aga endiselt vaimustav. Hea küll, kes seda sarja varem pole leidnud, sellel pole põhjust just üheteistkümnendast (?) osast alustada.
 
Kadreyl on ohtrasti viiteid filmidele - juba pealkirjast alates. Ütleme siis, et selles loos sündmustest saaks teha kaks täiesti erinevat filmi. Näiteks stiilipuhta õuduka. Sandmanile jagatakse pahaendelisi ülesandeid, mille täitmisel kohtab näiteks marodööritsevaid surnuid, enesetapjate klubi teeb oma jõhkraid tempe, grotesksel moel tapetakse filmimaailma vanureid. Vana alkeemikust sõber saab taevast põgenenud inglilt rituaalnoa selga ja sureb, põrgusse avatud portaalist on vaade kõike muud kui ahvatlev, aga paar paha on vaja sealt alla visata, olgu siis tervelt või tükikaupa. Ning kui Sandman on juba üsna katki ja hulga verd kaotanud, tuleb veel ingliga võidelda. Õnneks tuleb õigel hetkel pähe lahendus: kui inglil tiivad põlema manada, kaotab ta hetkeks valvsuse. Nii et efektseid kaadreid kui palju ja ingli needus jääb õhku järge ootama.
 
Teine võimalus, mis Kadreyle ilmselt ei meeldiks: kujutada Sandmani melanhoolse, nukrutseva mehena (sry, nephilimina), kes kuidagi oma õnne ei leia. Ta oli aasta ära (surnud, põrgus, aga see pole oluline), selle ajaga on ta girlfriend hakanud oma girlfriendiga juba permanentselt kokku elama, kõigil kunagistel sõpradel on oma mured ja tegemised ning teda pole kellelegi vaja. Inimlikus plaanis, tähendab, sest neid, kes tahaksid, et ta midagi korraldaks, leidub ikka. Uus girlfriend, sõõrikukohviku ettekandja, on aga nii skiso, et palub enda suhtes kasutada asesõna "nemad". No ja temagi abiellub naisterahvaga, tõsi küll, õilsatel eesmärkidel. Sandman teeb väikesi spontaanseid heategusid: kingib neiule (hüüd)nimega Fuck Hollywood oma vana katkise jaki ja muretseb talle töökoha, aga ilmselgelt on neiu Sandmani jaoks liiga noor. Ja isegi kui ta hangib kunagisele kaaslasele, kellelt ta kord igati õiglase karistusena pea otsast lõikas, nii et see elama jäi, keha jälle tagasi, ei paista too eriti tänulikuna. Mingi usk inimsuhete võimalikkusse Sandmanil lõpuks ju tekib, aga pole kindel, kas see on õigustatud.
 
Film on aga paratamatult piiratum kui romaan. Nii et tõlgendamisvõimalusi on romaani puhul veel. Arvaksin, et igale maitsele.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Eks ma hakkasin seda lugema eesti keeles ilmunud jutust tekkinud uudishimu mõjul. No ei olnud see maailm. Aga ei olnud ka päris tavaline maagiast ja kodadevahelisest vaenust kantud fantasy. Väärtushinnangud olid teised - millegi valitsejaks saamine tähendab eelkõige vastutust, tähtsad on ustavus ja kohusetunne. Reetmisest tingitud needus kasvab aga nii vägevaks (ja vastikuks) puuks, et Notre Dame kaob selle sisse ära.
Huvitav tegelaskond: tavainimestele lisaks Surematud, Langenud Inglid (ja eriti esimene nende seas, Lucifer), kuhugi Seine'i põhja on aga pesa teinud lohed. Ja kusagil Pariisis on koht või asi, mis taaselustab surnud - ainult oma eelmist elu nad ei mäleta.
Kohati julm, see on hea, sest nii ei satu YA radadele. Kohati ülemäära tundlev, mis kipub just YA poole. Ja autor on ka enda päritolu sisse kirjutanud. Hinne tähendab ainult seda, et ma ootasin enamat, ja võib tõusta, kui ma märkan, et mäletan lugu ka veel mõne kuu möödudes. Aga enne järgede kallale asumist otsiks pigem veel midagi Xuya universumist.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Seda juhtus meil ka, et mõni skribent - olgu siis juba nimekas või lausgrafomaan - käis ringi ja kuulutas, et on valmis saanud geniaalse teosega, kuid kuri tsensuur ei lase seda avaldada. Tulid vabamad ajad, sahtlipõhjadest kraabiti välja kõik sinna kogunenu ning paisati lugejate ette - ning selgus, mitteavaldamise põhjuseks polnud nõukavastasus, vaid käsikiri oligi lihtsalt kõnts.
Midagi sellesarnast on juhtunud ka vendadega. No milleks, eks ole? Liiatigi kui nõuka võimu õõnestamine polnud isegi eesmärgiks.
Kahte varianti võrreldes on teine ilmselt parem, hinne  kaks on ausalt välja teenitud. On vähem loba ja vähem tarbetuid tegelasi. Esimese variandi puhul kipub hinne pigem ühe poole. Bürokraatia kallal ilkumist on oksendamiseni, mõttetuid tegelasi on samuti üleliia. Ja nagu teine variant näitas, sai neist täiesti valutult vabaneda. Jäi ka arusaamatuks, kust olid nõuka teadushierarhiasse siginenud magistrid, keda mina seal küll eales ei kohanud. Samas pole see küsimus nii tähtis, et jälgi ajada.
Soovitus: püüdke vältida. "Troika" valguses hakkab ka "Esmaspäev" jaburamana paistma.
Teksti loeti eesti keeles
5.2020
Must Kass

Eks siin natuke algajalikkust muidugi ole. Ütleme kohe ära, et algajalikkust Zelazny skaalal, tegemist on siiski tasemega, milleni vähemalt 90% end kirjanikuks pidajatest ei küüni. Niisiis, lobisemist ja üleseletamist on tiba liiast. Muidugi, kui peategelane on väga pika elueaga, siis on tekkinud ka väga palju mälestusi ning eks seda ole siis loba ajamisega markeeritud. Dialoogid seevastu on väga head, vähemalt nii kaua, kui neid on kasutatud tegelaste omavaheliste suhete väljendamiseks. Paraku esineb ka näiteid sellest, et tegelaskõnet on kasutatud lugejale millegi selgitamiseks. No ja lõpuleheküljed sellest, mis edasi sai, on juba tarbetud. Just nagu ka kakluste kirjeldused - kui peategelast on juba surematuna tutvustatud, ei arva ju keegi, et umbes kolmandiku romaani kohal pistab 24 jalaga boakrokodill ta lihtsalt nahka.
Heas mõttes algajalik on aga see, et võib märgata motiive ja ideekatkeid, mis on leidnud väljaarendamist hilisemates romaanides nagu "Lord of Light", "Doorways in the Sand" ja küllap mujalgi. Ehk isegi üllatav, aga selgub, et mingi melanhoolse alatooniga kõdu ja kaduvik esineb Zelazny loomingus algusest peale.
Üks nüanss, mille peale kirjutamise ajal ilmselt ei mõeldud. Kui ma loen, et veganid on sinise nahaga, siis tundub see üsna loomulikuna. Kui aga väidetakse, et veganid on miski kõrgem, targem jne eluvorm, kes tulnud inimkonda päästma, siis ma pean endale kordama, et jutt ei käi toitumispuudulikkusega tegelastest. Hea vähemalt, et neile Coca-Cola meeldib.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Minu jaoks seni tundmatu autor teeb siin paremini hollyblacki kui Holly Black ise - ja ma võin korrata, et pärast "Modern Faerie Talesi" triloogiat on Holly Black minu jaoks karmide haldjalugude autor number üks.
On kaks näitsikut, sõbrannat juba lastekodu ajast. Üks valib politseiniku karjääri, teine aga hakkab välja mõtlema nii totraid moode, et on kahekümneselt juba arvestataval tasemel jõukas. Ühel hommikul ilmub ta aga politseinikust sõbranna juurde ja asetab kaasas olnud kingakarbi lauale sellise näoga, et ise ta seda küll enam avada ei taha. Lähemal vaatlusel selgub, et karbis on suht väike, st noor haldjas, roheline pipetilaadne asjandus käes, muidu aga leivatüki sisse keeratud ja küllaltki surnud. Lisainfoks - leid pärineb sümpaatse varateismelise, samast lastekodust pärit tüdruku aseme juurest, kelle moekunstnik oma hoole alla võttis, tüdruk ise on aga kadunud.
Politseinikul on asi kohe selge: haldjas käis selle asjandusega unenägusid varastamas, ilmselt tõukas tüdruk ta läbi une eemale, haldjas kukkus leivale, kleepus seda katva nutellakihi külge, haldjatolmu pudenes leivale, mis ärkas sellest ellu ja lämmatas haldja. Et siis suht normaalne sündmus, liiatigi kipuvad haldjad alatasa unenägusid varastama, sellega on aga nii, et kui näiteks su delfiiniunenägu ära tõmmatakse, siis ei näe sa delfiine unes enam kunagi.
Ega midagi, tuleb minna tüdrukut päästma haldjate kättemaksu eest; selleks, et ka moekunstnik saaks retkel osaleda, tuleb tal loovutada üks varbaküüs, selle vastu annavad haldjad nagu viisa. (Politseinikul on viisa juba nelja haldjalinna, nii et ta teab, kuidas see asi käib.) No ja eks siis juhtub üht-teist kummalist.
Ma olen siin mõnda aega nokkinud lugude kallal, mis pärinevad Neil Gaimani luuletuse järgi pealkirja saanud kogumikust "The Faery Reel", aga rohkem hästi ei viitsi märkmeid teha, sest Dellamonica jutt on selle komplekti parim, tegelased on elusad, mitte vanaemade-aegsest lasteraamatust välja lõigatud. Mõneti on see arvestatav kogemus ka meie olude jaoks. Temaatilised kogumikud, mille jaoks tellitakse jutte just nagu teemaga kokku puutunud autoritelt, ei ole hea mõte. Parimal juhul leiab sellisest ühe hea ja paar arvestatavat juttu, ülejäänutel kirjanduslik väärtus puudub.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Suur soo, kus saab paadiga sõita, servades elavad inimesed ja püüavad soost söödavaid elukaid, soo keskel on saar, kus elavad libarebased. Üsna arusaamatu - muidugi võib öelda ka "eksootiline" - taust: elukad on arusaamatud, inimsuhted samuti, igaühel on heartmother ja siis veel keegi ristiema moodi, meestest pole juttu. Sõidab hõimus mittelugupeetud tütarlaps elukaid püüdma, aga läheduses neid napib ja poolkogemata satub saare lähedusse, rikkudes nii ära libarebaste pulmatseremoonia. Kuni samused otsustavad, kas süüa ta kohe ära või enne natuke piinata, tuleb talle neiuna esinedes appi pruut, kes pulmadest üldse huvitatud polnud. Järgneb hulk tagaajamist ja libarebaste tekitatud hallukaid, aga tüdruk jätab rebastele hea mulje ja nad lasevad ta koos selle pruudiga minema. Nii et tüdruk jõuab koju tagasi, korvis väike valge rebasepoeg, kellel on küll saba ära lõigatud. Aga saba on eraldi kompsuga kaasa antud.
Ei soovita.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Näkineiud elavad väga, väga sügaval vee all. Vähemalt need, kellel kalasaba segamas pole. Vahel on neil meest vaja. Siis tuleb pinnale minna ja sealt kaasa krabada. See pole lihtne, mees võib enne kohale toimetamist ära uppuda, nii et esimesele sellisele katsele minek teeb peategelase mõneti närviliseks. Jõuab pinnale, seal on aga sadu surnud, haisvaid kalu ja kena noormees, kes kirub mingit öko-värki ja on kalade pärast murelik. Näkineid tahaks kalahaisusest veest puhtaks saada ja noormees pakub, et tal on majapidamises pesemisvõimalus täiesti olemas. Üks asi viib teiseni ja nii jääbki näkineid kuivale maale elama, õnneks on jõgi lähedal.
Bioloogilistele nüanssidele pole autor tähelepanu pööranud, lihtsalt selline... romantiline (?) lugu. Õnneks suht lühike.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Esimene maailmasõda, talupere otsustab läheneva rinde eest veel viimasel hetkel põgeneda, aga ligi saja-aastane vanaema unustatakse maha. Tuleb vanaemale külla päkapikk, ei ütle midagi, aga näeb morn välja. Vanaema teab, et päkapikkude peletamiseks tuli lävele tilgastanud piima pritsida. Komberdab vanaema piimaandjat otsima, leiab lõpuks kitse, lüpsab puukingadesse, sest anum ununes maha. Selgub, et vahepeal on rinne üle käinud, talusse on jäetud üsna katkine saksa sõdurpoiss. Jne jne. Lõpuks annab päkapikk teada, et ega ta seda piima nii väga ei tahagi.
Natuke parem kui Heinsaar, aga mitte ka oluliselt.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Saame muuseas teada, et haldjast isa ja inimesest ema lapsed kõlbavad parimal juhul haldjatele teenriteks, aga inimesest isa ja haldjast ema lastest võivad saada täisväärtuslikud haldjad. Peategeline ongi üks selline, tal on haldja jaoks suht haruldane anne: kujumuutmine ja loomade keelte mõistmine. Muuta saab ennast aga ainult nendeks, kelleks muutumist on keegi esivanematest juba harrastanud. Haldjapoiss tahaks kangesti hobust, kas või katsuda ehk natuke rääkida, aga haldjana lõhnab ta hobuste (ja tallipoiste) jaoks valesti, muutuda oskab ta öökulliks ja hundiks, need aga ei ärata hobustes samuti usaldust.
Üsna mõttetu jutt, aga hästi kirjutatud.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Siin oleks nagu kaks poolikut juttu: omavahel kokku eriti ei sobi ja kumbki omaette ka ei kanna. Üks lugu on 16-aastase tütarlapse hingevärinatest, kui ta kõhkleb, kas on aeg esimest korda oma boyfriendiga "lõpuni minna". Kahtlustest ja sisemistest segadustest hoolimata on tüdruk asjalik, sugugi mitte esimeses nooruses autoril on tema kujutamine õnnestunud elutruult ja moraliseerimata, teismelised ise nii hästi kirjutada ei oskaks.
Teine liin on haldjatest või lendpäkapikest vms, kes ilmuvad välja, kui tüdruku nelja-aastane täditütar akna taga kasvava puu peale kõvasti karjub. Need olendid võivad väga lühikese ajaga korraldada väga suure segaduse, kui neisse piisava austusega ei suhtuta.
Mina seda lugu uuesti ei loe, aga romantilise loomuga teismelistele võib sobida küll.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Hea küll, autori ämm oli Filipiinidelt, rääkis eksootilisi lugusid. Ja kui "Tithe" autorilt siis kogumiku jaoks haldjalugu telliti, otsustas ta selle eksootika ära kasutada. Ma lehitsesin mäluvärskenduseks isegi natuke Frazerit, päris sellist tegevustikku tal mainitud polnudki. Nii et miks mitte - iseasi küll, kas kunstmuinasjuttu ja müüte niiviisi võrrelda saakski. Niisiis, kena vanem õde põlgab ära puuhaldja lähenemiskatse, pidades teda tavaliseks põllutööliseks. Puuhaldjate armastusega on aga nii, et mida enam ta vastuarmastust leidmata kiimleb, seda haigemaks jääb tema armastuse objekt. Et siis jama majas. Nooremal õel on küll väike silma torkav iluviga (Meelis Milder, anybody), aga ta haarab vapralt matšeete ja puu kallale: võta needus maha, või muidu... Nii lihtsalt see ei lähe, aga lõpuks saab vanem õde siiski terveks. Ühe huvitava mõtisklemisaine viskab autor lugejale veel puändina. On ju tohutupalju õpetlikke (kunst)muinasjutte, milles tegemist armuloitsuga. Noh, et söödad need seemned vms talle sisse ja ta armastab sind igavesti. Reeglina lõppevad need lood halvasti. Aga kui seemned ise ära süüa?
 
Kokkuvõttes miinusega neli, märkasin, et olin "Tithele" nelja pannud, aga selle tase jäi siin saavutamata.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Peter Pan pole mulle kunagi hingelähedane olnud. Võibolla oli sama loo osaline esitamine tema põhivaenlase, kapten Hooki vaatenurgast isegi hea mõte, ja suur hulk tegelasi on ju jutus ära mainitud. Ehk oli isegi naljakas see täiendatud loetelu erinevatest lastekirjanduse vooludest, mille lugejatest Peter endale aja jooksul uusi jüngreid on värvanud: tulnukad, zombid, ninjad... Ainult et lugu venib nagu tatt, on neli-viis korda liiga pikk ja nii on sisse eksinud ebaloogilisi mõttekäike. Jääb vaid kaasa tunda neile, kellele autor "loovkirjutamist" õpetab.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Pealkiri peaks olema suurtähtedega, tegemist on New Yorgi avaliku raamatukogu kataloogiga. Antud juhul lõvikujulisega. Kratsid lõvi kõrva tagant ja esitad küsimuse, lõvi kutsub hiire, hiir toob kataloogikaardi, millel raamatu asukoht. Või umbes nii. Siis on veel kihlvedu, et kelle armastus on sügavam, haldjate või inimeste oma. Ja vahetuslapse sekeldused sellega. Kannatab lugeda, aga natuke naiivne ja ilmselt ei kuulu ma sihtgruppi.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Victoria-aegses Londonis moodustab haldjarahvas kogu kuritegeliku allmaailma. Ja on väga solvunud, kui üks inimlaps nendest osavamaks vargaks osutub.
Hoiatav näide sellest, mis võib juhtuda, kui Dickensit liiga palju lugeda. Puudub veel ainult, et mõni haiglase ettekujutusega lugeja seda haldjapungiks nimetaks...
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Meelisel on õigus, et algus lubas enamat, aga mumeelest oli kaootiline kirjeldus antud juhul õigustatud. Andis edasi jutustaja segadust, teadmatust, mis oli oluline ja mis mitte. Kohtas ta ju mõndagi seletamatut. Boyfriend kadus kotti ära. Kotist tuli ja hiljem kadus sinna tagasi mees, kes nimetas ennast tema vanaisaks. Ning raamatukogutöötajat, kes üritas kotti sisse piiluda, hammustas miski ninast ja kotist kostis õudset ulgumist. Neid asju ongi ju üsna raske loogiliselt kokku siduda. Ja kogu värvikas taust selle koti kohta tuli vanaemalt, kes ütles: kui ma arvaksin, et sa seda usud, ei saaks ma seda sulle rääkida.
Teksti loeti inglise keeles