Jutt meeldis... iseäranis meeldis autori oskus kirjeldada tegevust. Laskmine, granaadiheitmine ja plahvatused olid kirjeldatud sellisel tasemel, millist ma seni kohalikus ulmes kohanud pole. Sisu oli ka hea: mingi lumm ja salapära säilis kuni viimase lõiguni.
Aga see viimane lõik kiskus juba haiglasemaks kätte ära... üleminek oli järsk ja hävitas kahjuks suure osa jutu lummusest.
Usun, et nii mõnelgi tekib küsimus, kus on siin ulme? Noh, maailmas on kombeks selliseid lugusid ulmeks lugeda, kus kõrvalseisja (ehk lugeja) jaoks on kõik realistlik, aga osalise jaoks mitte... Robert Blochil on palju selliseid tekste, ka Bradbury pole patust puhas.
Neli just selle eest, et ajakirjas «Mardus» suutis taas mõni autor üllatada korraliku kirjandusliku tasemega... teise jutu puhul ootaks juba miskit enamat.