Jah. Ma sain ka selle raamatu ning ühes sellega kogu sarja, niipalju kui see kunagi minusse puutuma hakkab, läbi.PJ Farmeri Riverworld ei ole ilmselt millegipoolest ulmekirjanduses keskne saaga. Samas on kirjanik mulle kogu aeg meeldinud ning sarja esimene osa, mida ma olen tänaseks lugenud ka kaks korda, oli oma visiooniga sedavõrd lummav, jättes õhku ridamisi vastuseta küsimusi, nii et edasi lugemine oli vaid aja küsimus. Aega läks 12 aastat.
Romaani esimese osa alguses sureb oma kaasajas 19. saj. tuntud rännumees, literaat ja intrigant Richard Burton, kes ärkab õige pea rippudes õhus koos ühes teiste inimkehadega. Tegu on nö tehnilise rikkega, sest kohe pannakse ta personali poolt uuesti magama.
Seejärel ärkab ta maailmas, kus lõunad on tasuta, planeet kujutab endast spiraalselt kulgevat jõge, mille kallastel on riba läbimatu kaljuga palistatud maismaad. Edasi või tagasi pääseb ainult mööda jõe kallast. Ma ei mäleta enam neid pikkusehinnanguid, kuid vahemaad on sedavõrd suured, et vähemalt jala jääkski mööda seda jõge käima.
Selles maailmas on reinkarneeritud kõik kuni 20. saj lõpuni elanud inimesed, parimas füüsilises vormis ja eas. Alguses on kõik tüübid alasti (Farmeri puhul muud midagi muud oodata oleks imelik), inimesed maakera eri ajastutest on laiali pillatud suhteliselt suvaliselt, väikeste päritolult enam-vähem homogeensete gruppidena; samas mõne oma maaelu tuttava kohtamine on pigem suur juhus.
Mis juhtub tingimustes, kus oma igapäevatoidu eest vaeva ei pea nägema? Alguses juhtub loogiline - tugevamad võtavad nõrgematelt paremad palad ära, seejuures esile kerkivad ka maakeral kurikuulsaks saanud rahvajuhid. Tasub märkida, et igapäevaratsioonid sisaldavad peale toidu ka vähesel määral alkoholi, tubakat (tänasel päeval kirjutatava teose puhul oleks vähemalt viimane ilmne anakronism) ning mingit omapärast uimastavat ainet, mis mõnele mõjub halvemini, teisele paremini. Inimesi aeg ajalt hukkub, kuid selles maailmas on nad surematud ning ärkavad järgmisel päeval uues kohas uuesti elule.
Taoline surmajärgne kogemus teeb lõpu kõigile senistele religioonidele, kuid õige pea tärkab Uue Võimaluse kultus; samas on vähemalt Burtonile selge, et millegi üleloomulikuga siin igal juhul tegu pole ning õige pea ilmutab end talle enda välimust varjav võõras, kes räägib, et kõik see on vaid läbinisti ebainimlik eksperiment inimestega ning et tema on inimeste liitlane asja korraldajate (nn eetikud) seas. Needsamad eetikud jahivad samuti Burtonit ja et kinnipüüdmist vältida, muutub ta sarienesetapjaks. Romaani lõpuks ta siiski tabatakse ning tema aju püütakse soovimatutest mälestustest puhastada.
Sarja teises osas on peategelasteks Mark Twain ja tema sidekick, hiidahvinimene Joe. Mark Twainil on kinnisidee ehitada mootori toel kulgev jõelaev (miski purilaevuke oli juba eelmises osas Burtonil), millega poolusele põrutada. Joe on korra juba ühtede egiptlaste seltsis poolusele jõudnud, kuid hukkus seal ning ärkas ellu juba teises kohas.
Sobivas kohas kukub alla meteoriit, mis annab rauda (planeedil pole ei erilist floorat, faunat, ega maavarasid) - siin on jälle tegu renegaateetiku sekkumisega. Mark Twaini poolt juhitud riigike kogub tasapisi võimsust ning areneb tehnoloogiliselt. Jõemaailmas väheneb üksteise orjastamine. Romaani lõpuks saab laev valmis, kuid asjaolude sunnil Mark Twain liitlaseks/kaasvalitsejaks saanud prints John korraldab nö riigipöörde ja põgeneb koos laevaga, jättes Twaini tühjade kätega. Tuleb ehitada uus. See osa sarjast on juba vähem köitev kui esimene, seda enam, et lähemale saladuste lahendusele me kuigivõrd ei jõua.
Kolmas osa ilmus juba jupp aega hiljem (millega võiks seletada muutusi romaani ülesehituses ning mõningate feministlike teemade ilmnemist) ning mängu astub palju uusi tegelasi. Burtonit käsitletakse minimaalselt, Mark Twain on veidi rohkem pildil; peategelane on aga pigem üks naisastronaut (maa peal oli seda muidugi) ning tema kaaslased, ehk siis laevast mahajäänud tüübid Mark Twaini riigikeses. Teose põhiteemaks on dirižaablite ehitus, millega otse, üle kaljude põhjapoolusele ja laevadele järgi põrutada, kus ootab ees torn, milles eeldatavalt pesitsevad eetikud. Üldiselt aga hakkab midagi hapuks minema, renegaadist eetik, kes peale Burtoni võttis kontakti ka paljude teiste inimestega on kuhugi kadunud, kaob ka surematus. Romaan lõpeb paljude peategelaste hukuga ja üleüldise fiaskoga kõiges, mis puutub õhus lendamisse. Kui kogu see 400 leheküljeline köide läbi lugeda, siis valdav tunne on tühjus; põhiliinist (milleks mina pean planeedi saladuse lahendamist) kõrvaliseks jäävate sündmuste kuhjamine kindlasti lisab visioonile mõnevõrra mastaapsust, aga üldiselt hakkas seda osa lugedes mul endast juba kahju.
Sama paks viimane köide toob siis lõpuks lahenduse, tõsi, alles viiekümnel viimasel leheküljel. Kõik varasemad tegelased, kes veel elus juhtuvad olema, saavad lõpuks kokku ja suuremad paugud toimuvad siis kui Mark Twain oma laevaga prints Johnile järele jõuab. Hukkub tööstuslikes kogustes inimesi - lisaks suurele lahingule langeb selles osas rivist välja ka ühe jõekalda toitlustus, mis toob kaasa suured ekstsessid. Kuna sündmustik liigub kogu aeg tuntavalt lõpplahenduse poole, siis lugema erinevalt eelmisest osast end sundima ei pea, vastupidi. Lõpplahendus on siiski väga seitsmekümnendatelik, nagu mingis plastmassdekoratsioonidega ulmefilmis.
Hingematva visiooni loomise kõrval pean siin Farmeri teiseks saavutuseks ka ohtrat ajalooliselt reaalselt eksisteerinud isikute kasutamist, keda saagas tuleb ette kordades rohkem kui vaevusin siinkohal mainima, kuid väga sügavale naha alla ta neile siiski pugeda ei suuda.
Hinded: 1. osa "5", 2. osa "4", 3. osa "4-", 4. osa "4+"; kogu sarjale kokku ümmargune neli.
