Kasutajainfo

Rebecca Roanhorse

Teosed

· Oleg Divov ·

Võbrakovka

(romaan aastast 1999)

eesti keeles: «Väljapraakimine»
Saue «Skarabeus» 2015

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
7
0
0
0
Keskmine hinne
4.125
Arvustused (8)

Venelaste antiutoopia või utoopia, sõltuvalt lugeja perspektiivist.

Venemaal on putshi tulemusena võimule tulnud Rahvusliku Usalduse Valitsus. Nende esimeseks seaduseks on kõigi inimeste õnn, mille saavutamiseks kõik kurjategijad kuulutatakse antisotsiaalseks elemendiks. Kolmanda hoiatuse korral ootab seaduserikkujat surmanuhtlus või koonduslaager. Lühikese ajaga saavutatakse kuritegevuse peaaegu täielik kadumine ja algab nn. "kuldne" ajastu.

Raamat räägib seda seadust ellu viivate Sotsiaalse Ohutuse Agentuuri töötajate nn. "(välja)praakijate" tegevusest. Täpsemalt ühe "praakija", Pavel Gussevi tegevusest. Raamatu tegevus toimub 5 aastat peale seaduse kehtestamist, ajal kui SOA tegevus on sumbumas ja on tekkinud vajadus selle reformimiseks.

Päris huvitav raamat. Kui poliitiline ja moraalne aspekt kõrvale jätta on tegemist küllaltki hea põnevikuga. Raamatus väljapakutud lahendustega nõustumine, mittenõustumine on muidugi lugeja enda asi.

Teksti loeti vene keeles

Moraalse aspekti kõrvalejätmiseks pole küll mingit vajadust. Kõigi suurte maailmaparanduse ideoloogide põhiprobleemiks on alati olnud kõlbmatutest kodanikest vabanemine... Mida lisaks peategelase elusaatusele ja hingeelule kenasti käsitletaksegi..

Kõik kurjategijad allutatakse koheselt medikamentoossele ülekuulamisele, vajadusel ka hüpnoosi kasutades, ja õigusemõistmine ei tunne erilisi viivitusi.. Kuldne ajastu just koheselt saabuma ei kipu, aga kuritegevus lämbuma küll; ja retsidivisti mõiste muutub ka arhaismiks. Sest kui ma õigesti mäletan, siis kolmas karistus oli automaatselt surmanuhtlus.

Tähelepanu väärib ka `Miranda` täiendatud ja parandatud variant, mida võiks taandada fraasile `teil on õigus osutada vastupanu ja surma saada`, oma radikaalsemas vene algversioonis mõnevõrra suupärasemalt `teil on õigus surra`.

Kirjutatud põneviku vormis... Võiks meeldida Heinleini fännidele ja muidu sõjakama ja sadistlikuma meelelaadiga ulmelugejaile...

Teksti loeti vene keeles

Mul õnnestus hankida romaani (Välja)praakimine 2099. aasta väljaanne. Eessõnast ja järelmärkustest selgus, et esmatrükk ilmus 2015. aastal ning pean selle taasavaldamist kultuuriteoks. Eessõnast selgus ka ajalooline taust, mis valgustas nende kaugete aegade sündmusi. 21. sajandi alguseks oli Venemaa olukord kriitiline: oligarhid olid ärastanud riigiettevõtted, korruptsioon ja altkäemaks lokkas, kuritegevus oli üldlevinud. Demokraatlikke vabadusi nautiv rahvas elas vaesuses ja hirmus. Putši tulemusel võttis võimu endale Rahvusliku Usalduse Valitsus, kes lõi Slaavi Liidus Sotsiaalse Ohutuse Agentuuri, mille töötajad ehk ”(välja)praakijad” hakkasid kõrvaldama ühiskonnale kahjulikke elemente (oligarhe, altkäemaksuvõtjaid, kurjategijaid, narkomaane, puuetega inimesi jne.). Eriti kuulus oli kahtlusalusele ette loetud teil on õigus osutada vastupanu ja surra. Vastavates laagrites viibis kümne aasta jooksul ca 15 miljonit inimest.

Romaani peategelane on legendaarne (välja)praakija Pavel Gussev. Võime täie hingega kaasa elada tema aktsioonidele parema kodumaa nimel:
1) uimastiala suurärimehe ja mõrvari likvideerimisele;
2) vaimselt ala-arenenud poisi leidmisele ja äraviimisele üksikemalt;
3) töökohal sekretäri vägistanud ettevõttejuhi kinnipidamisele;
4) jne, jne, …
Romaani lugedes saame ka teada, kuidas mustlastest (teada ju – vargad kõik!) Slaavi Liidus vabaneti ja et kampaania Osta vaid kodumaist! oli edukas.

Lugeja võib Pavel Gussevile niisama kergesti kaasa elada kui teisele klassikalisele sangarile Feric Jaggarile. Kui Terasunelm käsitleb meie ulmelist tulevikku, siis (Välja)praakimine on ajalooline romaan, mis valgustab sajanditaguseid sündmusi ning mille tegelastel on prototüübid elust enesest. Pavel Gussev võitles rahva puhtuse eest ja parema tuleviku nimel – seega meie kõigi eest. Soovitan romaani neile, kellel rahvuse heaolu on südamel. Teos kuulub klassikasse nagu ka Terasunelm. Kindel viis.
Teksti loeti vene keeles

Eelmine arvustaja on romaani võrrelnud Spinradi "Terasunelmaga" ja teatud paralleelid nende raamatute vahel tõesti eksisteerivad-totalitaarse režiimi kirjeldus, mille puhul on raske aru saada, kas tegu on selle propagandaga või mitte ning fiktiivsetest ees- ja järelsõnadest koosnev "raam", mis kogu pildi veelgi segasemaks muudab. Erinevalt "Terasunelmast" pole siin küll iroonia- ega absurdielementi, kogu lugu on vägagi tõsine. Teine raamat, millega tekkisid teatud paralleelid, on Heinleini "Tähesõdalased"-karmi korra abil saavutatud turvaline ja igavaks-steriilseks kippuv ühiskond. Äratuntavad on ka paralleelid Gusseni eluloo ja kõikvõimalike koomiksitest tuntud superkangelaste saatuste vahel.

Üldiselt päris põnev ja mõtlemapanev romaan, ehkki vahepeal läks see Gussevi-Valjušoki duo tegevuse kirjeldamine veidi tüütuks-nagu vaataks suvalist politseitööst rääkivat filmi või telesarja, lisaks fiktiivsele seadusandlusele eristavad seda realistlikust märulist vaid mõned ulmelised relvad ning muud vidinad. (Arvestades, et 1999. aastal ilmunud romaani tegevus toimub aastal 2007 ehk siis vägagi lähedases tulevikus, pole selles muidugi midagi imelikku.) Lõpupoole läheb romaani sündmustik aga hoogsamaks, põnevamaks ja ühtlasi ka verisemaks. Need asjaolud määravad ka hinde.

On see romaan siis karmi korda propageeriv utoopia või mitte? Ma ise kalduksin pigem arvama, et tegu on sihiliku provokatsiooniga autori poolt-"Väljapraakimise" eesmärgiks ongi lugejas mõnevõrra segaste tunnete tekitamine.

Ilmselt peab "Väljapraakimise" täielikuks mõistmiseks olema hästi kursis 1990. aastate Venemaaga ja sealse vaesuse, korruptsiooni ning kuritegevusega, mis pani paljusid venelasi "kõva kätt" ihkama. See, et nad selle "kõva käe" ka lõpuks said ja seda "Väljapraakimise" ilmumise aastal, pole vist mõtet mainidagi, küll aga kujunesid uue režiimi olemus ning muud hilisemad sündmused mõnevõrra teistsugusteks kui Divovi nägemuses. Nii on tegu järjekordse suurepärase näitega sellest, kuidas teaduslik-fantastiline kirjandus peegeldab oma kirjutamisaja vaimu ja üldisi meeleolusid.

Teksti loeti eesti keeles

Teatud mõttes on see mulle ülimalt sobiv raamat – tegeletakse ühiskonna modelleerimisega, sekka parajalt niipalju põnevust, et asi kuivaks deklaratsiooniks ei lähe. Raamat räägib äärmuslikest oludest ja küsib, kas äärmuslikud abinõud on väljapääs? Selles võtmes on teos tervik, sest ega Gussevi enda lukku saagi sisse tuua kuiva „ajaloolist” tõde, mida selline puhastus ühiskonnale maksma läheb. Samavõrra jabur on küsida, kas tegu utoopia või düstoopiaga ja mis õieti on autori seisukoht? Tegelikult ei tee Divov ju muud, kui keerab kõik vindid üle – diktatuur, drakoonilised karistused ja julgeolekulaadsete seadustest väljaspool seisvate jõudude kasutamine õigusmõistmisel. Vastukaaluks, „lihtsate inimeste” teatud imetlus ja kiituski, sest kuritegevuse saab nii ju tõepoolest kontrolli alla... Ma pole päris kindel, aga mulle tundus, et teatud mõttes käis autor läbi Venemaa möödunud sajandi ajaloo ja vastas omal viisil küsimusele, et tavaliselt tapetakse aegade muutudes sellised terroriorganisatsioonid sealmail maha, ja asjad lähevad tõeliselt halvaks alles siis, kui seda ei tehta...

Igal juhul tuleb lugeda ja mõelda!

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei saa kuidagi jätta seda raamatut võrlemata Opritsniku päevaga, kuigi Sorokin kirjutas enda teose hiljem. Mõlemas on ju tegevuskohaks düstoopiline Venemaa ja peategelaseks mingi selle uue ühiskonna tsekaa laadse organi komissar. Sorokini oma on ulmelisem, fantaasiarikkam ja jälgim. Divovi oma on realistlikumat joond hoidev (no kuivõrd võimalik selliste teostega see on) ja ulmevaesem. Ainus ulmeline element ongi see väljapraakimise seadustamine, samas on Divovi tegelased kindlasti palju paremini kirjutatud. Sorokini Opritsnikust ei mäleta ma palju ja minuarust ka väga ei seletatud, et mis ja kes ta täpselt oli. Divovi peategelased on huvitavad isiksused. Ulmeosas aga jah on natuke nõrk, vahepeal kipub selle ulme üldse ära unustama ja lugema teksti kui poliitilis-kriminaalset põnevikku.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu sisu kohta on eeskõnelejad pea kõik juba ära öelnud - võib nõustuda või mitte nõustuda, aga lisada suurt midagi pole. Sestap peatuksin omalt poolt vaid nn ees- ja järelsõnadel ehk väljamõeldud tekstidel, mis on samuti mõnes mõttes romaani osad.

Eessõna oli raske lugemine ja ilma põhitekstiga tutvumata vägagi mittemidagiütlev. Kuid peale romaani lõpetamist ma seda enam üle lugeda ei viitsinud, nii et võib-olla oleks parem olnud, kui ka see oleks olnud lõpus. See-eest nö järelsõna oli vägagi informatiivne ja põnev nagu põhiosa isegi ning andis teosele palju juurde.

Kokkuvõtteks üsnagi lobedalt loetav raamat, mis pakub nii meelelahutust kui ka mõtteainet. Taaskord paneb romaan mõtlema selle üle, kuidas üllas idee vale teostusega täielikult lörtsitakse ning miks seepärast igasugune totalitarism kurjast on.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Korralik käsitöö, aga see on ka kõik. Eestikeelse kogumiku järelsõnas öeldakse, et sellest jutust sai alguse autori laiem tuntus ja eks see olegi niisugune tisleriselli esimene söögilaud, mille annab juba korralikku majja ära müüa. Meistritööni on siit veel tükk maad.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi siin on ning tagaukse kaudu endast väljumise teema üle olen isegi vahel mõelnud. Jutt lõppeb aga suvalise koha pealt ära ning üleüldse tundub autor olevat kuidagi kõhklev ja ebakindel. Tüüpiline algaja tekst.
Teksti loeti eesti keeles

Siin on mõningaid häid mõtteid ja isegi lehekülgi (tüdruku päeviku algus on nii umbes paarikümne lk. ulatuses tõeliselt hea), aga üldiselt on see raamat risuhunnik. Platvorm, millel see kõik lasub, on seejuures dänikenism - et kunagi elasid Maal või külastasid seda õilsamad ja suuremad ja pikaealisemad jne. liigid kosmosest ja meie oleme kuidagimoodi nende järeltulijad. Ei külastanud ja ei ole. Kedagi appi tulemas ka ei ole, kui me siin kõik peesse keerame.
Teksti loeti eesti keeles

Romaanist paistab kaugele, et see on kirjutatud andeka inimese loometee alguses: pseudodokumentalistika on tavaliselt noore kirjaniku võte ja kogu teksti viib tasakaalust välja mõõdutundetu lõpumöll  tuldpurskavate elektrijuhtmete ja linna mööda hulkuva verega kaetud koletisega. Lugeda tasub eelkõige ajaloolisest huvist.
 
Romaan pani aluse Kingi kirjanikukarjäärile ja selle pehmekaanelise väljaande õiguste eest sai ta praeguses rahas kopsti üle miljoni. Võis koos perekonnaga kopitavast keldrikorterist välja kolida ja soliidselt kirjanikuks hakata. Valdav enamus autoreid (ka USAs) unistavad sellisest jaagupotist kogu elu. Pehmekaanelist müüdi esimese aasta jooksul üle miljoni eksemplari.
 
Iga menuki edu taga on kirjandusvälised põhjused; kirjandusteosele võidakse suur hulk krobelust andeks anda, kui see õiget nooti tabab. Nähtavasti on siin koos mitu teemat, mis 1970-ndate keskpaiga USA-s lugejates resoneerusid. Meie ei suuda seda kunagi lõpuni mõista, sest ajaline ning ruumiline distants on liiga suur - nii näiteks on kogu see usuhulluse teema eestlase jaoks tundmatu maa.
Teksti loeti eesti keeles

Faber on hea kirjanik ja see on hästi kirjutatud romaan.   Suurkorporatsioon värbab Maa peal enda poolt hallatud planeedile pastorit, kes pärismaalaste hulgas misjonitööd teeks. Konkurss on meeletu, tuhandeid inimesi käib komisjoni eest läbi. Peategelane on konkursi võitja, endine alkohoolik ja narkomaan, kes kunagi jalaluud murdnuna haiglas med. õe poolt kristlusse pöörati, tollega hiljem abiellus ning Londonis oma kiriku asutas.
 
 
Faber jutustab hästi ja tihedalt - näiteks sobib stseen romaani algusest. Mees ja naine, kes üksteist väga armastavad, sõidavad koos lennujaama, et saata mees viieks aastaks kaugesse võõrasse maailma misjonäriks. Kas ta sealt elusalt tagasi tuleb, teab vaid Jumal, kes ta selle töö jaoks välja valis. Poole sõidu pealt ütleb naine, et kuule, ma praegu mõtlesin, et võib-olla me ei saa enam kunagi seksida. Tõmba siia parkimistaskusse ja teeme veelkord. Teevad siis autos kähku veel korra ja sõidavad lennujaama. Seal on pagasisabas Ameerikasse naasev turistiperekond 3- ja 5-aastaste lastega. Olek on nagu ikka väheke närviline, 3-aastane kipub jonnima ja üldse. Pastori naine siis istub tolle juurde lennujaama põrandale maha ja mängib temaga samal ajal kui pastor vanematega tühjast-tähjast vestleb ja pinget maha võtab. Nad on palju aastaid juba niimoodi tegutsenud erinevate tulemustega. Sellest võib tulla võimalus neid pöörata - aga ei pruugi. Võivad ka lihtsalt lahku minna ja ainsaks usu kohta käivaks repliigiks on "God bless you" lahkumisel.
 
 
Mõni muu autor oleks kirjutanud ilma selliste detailideta. Lihtsalt, et hakkasid kodust sõitma, jõudsid lennujaama, sinna siis hüvastijätustseeni ja aidaa...
 
 
Lõpuks aga kippus jamaks minema. Esiteks läks tegelastel võõral planeedil auto katki ja nad hakkasid jala baasi poole tagasi jalutama, omamata erilist ettekujutust vahemaast ega ühtegi sidevahendit. Sellise jama kirjapanek näitab, et autor on oma eesmärkide nimel enda loodud maailmast ning selle toimimise loogikast juba parasjagu irdunud... Heakene küll, võib olla planeete, mille atmosfääris on raadioside palju keerulisem kui meil, aga mingi piipitamine ikka läbi tuleb. Tsivilisatsioonis, mis rändab tähtede vahel ringi, lihtsalt ei juhtu selliseid lugusid (sihilik aurupunk on muidugi iseasi).
 
 
Teiseks, lõpuks ilmneb, et põliselanikud on organismid, millel ei olevat haavade paranemise võimet ja iga nõelatorge võib neile saatuslikuks saada. Pärismaailmas ei tohiks selliste õnnetukeste evolutsioon hulkraksetena eriti kaua kulgeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti ei ole see fiktsionaalne teatmeteos romaan. Kuna tekstidel puudub omavahel seos peale ühise teema ning siia on lõdvalt lülitatud teistegi autorite laaste, saab žanrimääratlus olla vaid "kogumik". Muutsin ära.
 
Tore lugemine, aga ma olen siiski rohkem narratiivse proosa austaja.
Teksti loeti eesti keeles

King väidab sissejuhatustes, et aeg-ajalt kirjutasid talle surmamõistetud või vähihaiged ja palusid tal ära öelda, kuidas lugu lõppeb... Eks teos üks selliste õnnetute eneseabikirjandus olegi.
 
Kingi tugev külg pole ei maailmaloomine ega süžeekudumine ja seda ta teisal ("Kirjutamisest") ka avameeli tunnistab. King on tõeliselt hea siis, kui põnevust üles kruvib või kirjutab detailselt kellegi läbielamistest mingis ebatavalises olukorras. "Laskuris" näitab ta ennast ootuspäraselt kehva maailmalooja ning fabuleerijana, kuid loobub üllatuslikult demonstreerimast seda, mida hästi oskab.
Teksti loeti eesti keeles

Autor saatis kaks debüütteksti üheskoos ning üks neist ilmus "Algernonis" 3/2019 ning teine "Loomingus" 5/2019. Kuigi "Bulgarini karjamaa" on mõnevõrra siledam kui "Simulatsioon", ei ole arengust seega õige rääkida. Mõlema teksti tugevam külg on kirjatehnika ning ka "Bulgarini karjamaa" hea hinne sisaldab avanssi debüüdi puhul.
 
Kirjatehnika on aga ka väga oluline ning kui autor edasi kirjutab ja originaalsemate ideede leidmiseks jõudu pingutab, võiks meil mõne aasta pärast üks hea jutukirjanik juures olla.
Teksti loeti eesti keeles

Bahadurid natuke literatuursemas vormis.
 
Ajalooline osa jäi liiga kuivaks faktijoruks. Iga tagasivaade oleks võinud sisaldada hetke, milles jutustaja pidanuks mingi valiku tegema - sest kogu jutt on ju sellest, kas on võimalik valiku tegemisest hoiduda ja vaikselt kuhugi prakku pugeda. Praegusel kujul ei toeta tagasivaated loo põhimotiivi.
Teksti loeti eesti keeles

Seda lugu on raske hinnata.
 
Ühelt poolt mulle meeldib enesesse süübimise teema ja autor arendab seda täitsa hästi. Teiselt poolt on jutt üsna fragmenteeritud. Mitte lootusetult / loetamatult fragmenteeritud, kuid siiski natuke rohkem, kui mulle tavaliselt meeldib.
 
Kolmandalt poolt on aga nii neetult etteaimatav, et lõpuks tuleb mängu mingi... ütleme pimeduse poole jõud. Muidugi võib seda oletada juba autori nime järgi, aga teksti põhjal ka. Lugeja osaks jääb vaid jälgida, kuidas täpselt autor jutujärje sinnani juhib. Natuke meelevaldse võrdlusena - kui kõik teavad, et Tallinn-Tartu maantee teises otsas on Tartu, siis kui põneva tekstikogumi kulgejat juhtivad liiklusmärgid moodustavad...?
 
Põhiküsimus on, kas sellist lugu on üldse võimalik kirjutada nii, et finaal poleks etteaimatav? Kui jah, siis kuidas? Pakkuda alternatiivse võimalusena välja mingi realistlik põhjendus? Aga ega peale vaimuhaiguse eriti muid variante selleks pole ning vaimuhaigus on ülimalt kulunud motiiv... Ning selle usutavaks muutmiseks peaks samas tekstikorpuses (autori loomingus, ajakirja numbris, kogumikus) eksisteerima ka mõni tekst, mis just niimoodi lõppeb.
 
Eks see vist olegi ulmekirjanduse vanima ning kulunuma alamžanri üldine häda, et säng jutuvoolu jaoks on aastasadadega ära kivistunud. Kui mingid tegelased kosmoselaevas loksuvad ning uue planeedi juurde jõuavad, on autoril veel kõik võimalused lahti, sest juba kosmoselaev ise on loo žanriliselt ära defineerinud ning autor ei pea selle päarst muretsema. Kummaliste juhtumitega algav õudusjutt tuleb aga tingimata mingisse õudsesse finaali juhtida, muidu poleks see õudusjutt.
Teksti loeti eesti keeles

Maailm on äge ja selles toimub hulk toredaid stseene (punase kivi juures näiteks), aga süžee on väga lihtsameelne. Muud pole mul isandate Abramovi, Hargla ja Milleri põhjalikele arvustustele lisada.
 
Ja siis see kaasarvustaja, kelle jaoks kõik tuleb lahti kirjutada ja Jumala pärast ei või kuhugi mitmeti tõlgendatavaid otsi jääda... Tunnen kaasa, kuid aidata ei oska.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpäraselt fantaasiavaene märulikirjanik Alastair Reynolds üritab käsitleda niiöelda suuri teemasid: kultuurimälu ja kirjaliku teksti rolli selle hoidmisel, kättemaksu ja andestust, uue alguse ja senistest traditsioonidest loobumise võimalikkust, religiooni kohta ajaloos. Ootuspäraselt on tulemus mannetu, väheveenev ja loogikavaba. Minu poolt seni loetuist on "Aeglased kuulid" kindlasti üks õnnetumaid Reynoldsi jutte ja tõenäoliselt läks see nii rappa just pretensiooni pärast märuližanrist välja murda ja öelda midagi sügavamat inimkonna ajaloo või saatuse kohta. Kõigil lihtsalt ei ole selleks ummi, proovigu palju tahavad...
 
Järelsõnas väidetakse (lk. 131), et "Reynoldsi tulevikutehnoloogiad püüavad üldiselt arvestada teadusliku võimalikkusega. Kirjanik ise on rõhutanud, et püüab oma fantaasiaga jääda tehnoloogilise arengu piiridesse, mida ta ise võimalikuks ja reaalseks peab." See võib ju muidugi täiesti nii olla, et kirjanik ise peab enda poolt kirjeldatud kauge tuleviku tehnoloogilisi lahendusi võimalikuks ja reaalseks, kuid paraku on paljud neist erakordselt äbarikud isegi tänapäeva mõistes, rääkimata ajast, kui tähelaevadega sadade koloniseeritud maailmade vahel ringi hüpatakse ja sõdu peetakse.
 
Konkreetselt "Aeglastes kuulides" tekib näiteks probleem, et tähelaeva muutmälu on pihta saanud ja ta peab hakkama oma püsimälu üle kirjutama, et oleks, kus jooksvaid andmeid hoida. Tulemusena läheb kaotsi kõik, mis selles on inimkonna kultuuri või teaduse kohta salvestatud ning robinsonaadi osalised üritavad midagigi päästa seintele kribades ning tükikaupa oma implantaatidesse salvestades. Kontseptsioon on häbiks nii tõsiteadusliku ulme žanrile kui ulmekirjandusele kui visionäärlikule või ideede kirjandusele üldse.
 
Esiteks näib kauge tuleviku tähelaeva infosüsteemi kirjeldus olevat inspireeritud sellest, mida kokkujooksva Windowsiga arvutirondi kasutaja näeb ja kuuleb - hanguvad aknad, kõvaketta lõputuna tunduv krabin. Teiseks, suurusjärgud ei klapi. Kõigi praeguseni maailmas avaldatud raamatute, ajakirjade jne. mahu suurusjärk on 100 TB. 30 TB SSD võib praegu igaüks poest osta mingi 12k euro eest. Kui üldse maailmas miski kiiresti odavamaks läheb, siis on see bait andmekandjal ning ammu enne tähelaevade ajastut võiks salvestusmahu poolest igaüks inimkonna kirjalikku pärandit taskus kaasas kanda. Neil seal olid kaasas seadmed, kust tuli paar fotot ära kustutada, et mõnele raamatule ruumi teha. Kolmandaks, igasuguse vähegi kriitilise infosüsteemi juurde käib dubleerimine ja varundamine. Reynoldsi tähelaev suudab küll oma sadadele asukatele aegade lõpuni süüa teha, aga kuskile nurka sama kaua kestev hävimatu vabrikuseadistustega mälublokk tekitada oli liiga keeruline.
 
Niiöelda ulmekirjanik, kes ei suuda arvestada isegi kirjutamisaegse tehnoloogiaga, on lihtsalt hale. Ja see oli ainult üks näide lühiromaani paljudest totrustest; jääaegade või niinimetatud keskaegse põllumajanduse kohta ma parem ei hakkagi...
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi ja sujuvalt kirjutatud, küllaltki põnev.
 
Jah, nagu eelpool öeldud, oli peategelasel vahel ka lihtsalt õnne - kuid minu arust siiski veel enam-vähem mõistlikkuse piirides. Tema ja tema sõbrad kuulusid kindlasti tehisuniversumis kõige paremini orienteeruvate inimeste hulka ja tõenäosus, et keegi neist võinuks 5 või rohkema aasta jooksul kõige muu hulgas ka ideaalse PacMani ära mängida, on siiski võrdlemisi suur. Väga tõenäoliselt oli seda teinud ka suur hulk teisi mängijaid, sh. 6ikuid. Usutavuse säilitamiseks olekski võinud PacMani auhind lisaks peategelasele veel kellelgi taskus olla.
 
YA kui žanri üldtuntud omapära on hillitsetud romantika. Paljudel juhtudel ei suuda autor seda tegelastepäraseks teha - sel ajal, kui tegelased esimest arglikku suudlust vahetavad, oleksid reaalsed teismelised ammu juba kuskil nahistanud. Cline'i romaanis seda probleemi ei ole, sest tegelased istuvad kogu vaba aja kuskil koopas ja mängivad arvutimänge - loomulikult ei ole neil päriselus midagi ega saagi olla (erandiks oli paks must tibi, kes oli ka päriselus üsna iseseisev). OASIS-e küberbordelle oli mainitud, kuid olnuks loogiline, kui samadel alustel saanuks ka kasutajad omavahel ühtida. Selle võimaluse kõrvalejätt on ilmselt tõesti lõiv alamžanri reeglitele, kuid norida selle kallal ei viitsi.
 
Sündmustik oli üldjuhul loogiline, väikeste konarustega. Koos mängukonsooliga oleks võinud peategelane ka uued riided võrgust osta. Suur Punane Nupp muidugi on jama, selle jaoks on varukoopiad.
Teksti loeti eesti keeles

Veikol oli juba 2002. aastal sarnase ideega jutt: http://baas.ulme.ee/?autor=94&teos=47750
 
Veiko oma sai maksimumhinde, paneme sellele siin siis palli võrra vähem. Loginovi oma viga, et "Algernoni" ei loe ja eesti ulme klassikat ei tunne.
Teksti loeti eesti keeles

Loginov on muidugi tubli nobenäpp-jutukirjutaja, seda on stiilistki tunda, aga käesolev tekst on paraku jama. Alates tegevuskohaks valitud pensionile läinud pätiide planeedist, mis on ühiskonnana täiesti ebausutav, on jama ja hiljem mandub kõik selle üle ohkimiseks, kui tore ikka on raamatuid lugeda. Võib muidugi mõista, et see on kirjanikele südamelähedane motiiv, mis teosest teosesse kordub, aga siiski, saagem üle, et suur osa inimkonnast sellest essugi ei hooli... Ainuke helge hetk oli see, kuidas peategelast telefoni teel mõnitatakse ja see päästab ka hinde rahuldavaks.
Teksti loeti eesti keeles

Mõni mõte on selline, et selle teostamise katsetest võiks pigem loobuda kui ilmselget vägistama hakata. Siin siis mees, kes on aastaid otsinud maailma päästmiseks vajalikku vidinat ja selle ennast suurtesse ohtudesse pannuna lõpuks leidnud, keerab 30 km enne omade juurde jõudmist sisse kuhugi linnakesse, kus tal tekivad igasugused probleemid. Probleemid ei lahenegi ja lõpuks saadab ta enda eest 6-aastase kohaliku jõmpsika vidinat ära viima õigesse kohta. Paraku ei ole seda mõtet võimalik niimoodi teostada, et see nõmedalt välja ei tuleks: 30 km on heas vormis täismehe jaoks kõige rohkem päevateekond ja keegi ei ole nii idioot, et enne seda viimast otsa kolmeks päevaks kuhugi molutama jääb. Pikemat vahemaad oleks jällegi 6-aastasel lootusetu läbida. Enda niimoodi nurka värvimise ja kangekaelselt selle juurde jäämise eest ei saa autorile üle 3 punkti kuidagi anda.
 
Jutt vene keeles siin koos aastaga 2010: https://lleo.me/arhive/fan2010/magic.html
Teksti loeti eesti keeles

Mõte, et ajas saab ükskõik kui kaugele hüpata umbes telefonikõne energiakuluga on nii totter, et vajutab paraku oma jälje ka kõigele ülejäänule. Ajamasin on muidugi üleüldse kontseptsioon, mille üle ei tasu tõsiselt arutada, aga mingi sündsustunne võiks ikkagi ka selle juures säilida.
Teksti loeti eesti keeles