Kasutajainfo

Suzanne Palmer

Teosed

· Dmitri Gluhhovski ·

Metro 2033

(romaan aastast 2005)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
6
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (10)

Kui Dima veel väike oli, sõitis ta iga päev tund aega metrooga kooli ja pärast jälle tund aega koju. Ning nõnda aastast aastasse. Moskva on suur ja prantsuse keele eriklassiga kool oli kaugel. Niisugune kogemus jätab ilmselt oma jälje. Teine asi, mis jättis küll väiksema, aga siiski olulise jälje, oli arvutimäng Fallout. Selleks ajaks oli Dimast saanud juba Dmitri. Siis jõudis ta veel mitmeid keeli õppida ning ajakirjanikuks saada. Aga need kaks mõjutajat, metroo ja Fallouti maailm, jäid nii kangesti hinge, et sundisid raamatu kirjutama. Esimene variant valmis 2002, ükski kirjastaja seda ei tahtnud ning autor pani teksti võrku üles, vihjates vene ulmehuviliste foorumites, et kes tahab lugeda, võiks ehk ka midagi arvata. Arvatigi – ja eelkõige seda, et pole just kõige kavalam mõte peategelasel mõttetult hukkuda lasta. Autor jäi uskuma ja lisas senisele tekstile veel üle kolmandiku, iga uus peatükk ilmus kohe valmimise järel võrku ja lugejaskond muudkui arutas, andis nõu ja ennustas, mis edasi saab. 2005 sai uus variant lõpetatud ja nende arv, kes selleks ajaks olid teksti endale lugemiseks alla tõmmanud, lähenes sajale tuhandele. Siis ärkasid ka kirjastajad. Ning Vene kirjastajate järel teiste maade kirjastajad. Nii et koos hispaania ja inglise keelega on müüdud paberkandjate hulk ületanud miljoni piiri. Tuleks seejuures rõhutada, et pahatihti korjavad seni vaba teabe vaba leviku poolt sõna võtnud autorid tõelise kuulsuse (Venemaal tähendab see eelkõige välislepinguid) saabudes oma teksti võrgust ära, aga kõnealune teos, nagu ka järg, on autori soovil seniajani vabalt allalaetav.

Söandaksin väita, et kui poleks olnud tasuta võrguversiooni, mis leidis fännide huvi ja heakskiidu, poleks olnud ka neid miljonit (ja lisa tuleb!) paberkandjat.

Tegevus toimub paarkümmend aastat pärast tuumasõda. Inimkond on samahästi kui hävinud, teadaolevalt on alles vaid need, kes jõudsid siis, kui pauk käis, põgeneda Moskva metroosse. Peategelane Artjom sündis veel rahu ajal, sõja järel elas koos emaga ühes metroojaamas. Paraku vallutasid selle jaama rotid, ema jõudis umbes neljase Artjomi ulatada dresiinil mööda kihutavale sõjaväelasele, kes ongi poisi üles kasvatanud – romaani sündmuste ajal on Artjomil aastaid üle kahekümne. (Tõenäoliselt mõjub elu maa all kuidagi pärssivalt, igatahes suhtutakse peategelasse igal pool kui poisikesse ja tundub, et tüdrukute vastu ei ole tal veel huvi tekkinud. No hea küll, ehk ei tahtnud autor tegevusliine asjatult segasemaks ajada...) Rahvamajanduse Saavutuste Näituse nime kandvas metroojaamas käib üsna rutiinne elu. Kaheksa tundi tööl (peamiselt kasvatatakse ja töödeldakse seeni ja sigu), kaheksa tundi und perroonile püstitatud telgis, ülepäeviti lisaks ka tunnid tunnelivalves. Selle viimasega läheb aga järjest kibedamaks, sest maa peal rängas kiirguses muteerunud olevused on leidnud kusagil põhja pool sissepääsu ja teevad üha innukamaid katseid viimaseidki inimesi nahka panna. Ühel päeval saabub salapärane võõras ja annab Artjomile ülesande, millest ei saa keelduda – selle täitmisest sõltub aga mitte ainult kodujaama, vaid ka kogu metroo kestmajäämine...

Niisiis quest nagu ulmes ikka, kusjuures teekond on vähemalt niisama tähtis kui kohalejõudmine. On omad reeglid, millises tempos ning kuidas tõuse ja langusi, võite ja tagasilööke just nii järjestada, et lugejat kõige tõhusamalt põnevil hoida. Selles osas võib ju väikesi lonkamisi märgata, aga üldiselt on autor sündmuste koos hoidmisega kenasti toime tulnud ning lõpus isegi üllatuse serveerinud. Siiski võlgneb teos oma publikumenu ilmselt sündmuskohale.

Inimolemuse lahkamiseks kasutatakse sageli reisikirja vormi ja/või erinevate inimkoosluste kirjeldusi. Ulmes on autoril selleks suht vabad käed, aga kaasneb kohustus oma maailm lugejale usutavaks kirjutada. Ning need erinevate reeglite alusel elavad kooslused peavad asuma üksteisest kättesaadavas kauguses. Lugu sellest ju ei muutu, kas purjetatakse saarelt saarele, sõidetakse praegusest tehnikast pisut tõhusamate rakettidega mööda Päikesesüsteemi või seni veel olematu tehnikaga mööda galaktikat, lihtsalt kirjanik saab endale meelepärasel moel lisada tehnilisi detaile või looduskirjeldusi.

Väga sageli võib kohata ulmekaid, milles autor pole suutnud sündmuskohti tajutavaks kirjutada või siis, vastupidi, on kulutanud kogu auru miskitele kirjeldustele, sündmuste ja tegelaste osas aga leppinud klišeedega. Antud juhul on autor kasutanud maailma, mis on mõõtmetelt lugejale hoomatav ja olemuselt vägagi tuttav, kuid kehtestanud selles tavatud reeglid. Ehk siis, jalgsirännak ühest metroojaamast teise võib võtta tunde, ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel nädalaid, vahel aga täiesti võimatuks osutuda. Kus pole parajasti rotikarju, mutante, katku või muud taolist, seal on inimesed ise naabrite suhtes vaenulikud. Punasel liinil püütakse ehitada kommunismi ühe metrooliini tingimustes, naabruse trotskistid põlgavad neid nii madala eesmärgi pärast, kusagil on seltskond, kes püüab kolmeharulise svastika abiga vene genofondi puhtana hoida jne. Ning kui selgub, et Kremli kohal sügavuses pesitseb mingi inimesi neelav radioaktiivne plöga, siis lausub keegi elutargalt, et tõesti, kolmesaja aasta jooksul pole Moskvas ka midagi muutunud.

Niisiis, miljonitele metrookasutajate kujutlusvõimele on on antud lähtekoht, võimalus kujutleda kaunite, säravalt valgustatud jaamade asemele pagulaslaagreid tahmunud seintega koobastes. See võimalus võlub ilmselt ka neid, kes tavaliselt ulmet ei loe.

Vahel tuleks vene ulmet lugeda kasvõi seepärast, et “lääne” ja “ida” kangelased on erinevad. Kõige paremini sobiks seda erinevust iseloomustama vana anekdoot ahvist, miilitsast, kaikast ja kõrgel rippuvast toidupalast. Ehk et on hetki, mil üks arvab, et tuleb mõtelda, ning teine, et tuleb hüpata – ja vastupidi. Hetkedel, mil Jim kontrollib kolm korda oma relvastust ja koostab lisaks plaanile A igaks juhuks ja plaanid B ja C, pühendub Vanja igavikulistele küsimustele: Miks mina? Miks üldse? Mis mõte sel kõigel on? jne. Ning vastupidi: neis kohtades, kus Jim vajub mõttesse hea ja kurja olemuse üle, võtab Vanja ühe mehise klõmaka ja läheb annab kurjale pasunasse.

Ehh, minu enda Moskva kogemused piirduvad umbes veerand sajandi eest seal veedetud nädalaga, aga metrooga tuli siis iga päev sõita. Ning kuna see nüüd üsna elavalt meelde tuli, annan ma teosele ka väikestest puudustest hoolimata (kust kuradi kohast nad ikkagi nii palju padruneid said?) kõrgeima hinde.

Teksti loeti vene keeles

Hinde annan maksimaalse - atmosfääri, õhkkonna eest. Ei mäletagi, millal oleks sellise lugemiselamuse saanud - ehkki lugesin vahetult enne seda üle Strugatskite "Pikniku" vene keeles, ehkki mulle questid eriti ei istu, ehkki ma pole ei rolli- ega esimene-tulistab-mängude austaja...Musta Kassi märkustele on vähe lisada. Mulle meeldisid hirmsasti satiirilised, paiguti isegi õelad vihjed Venemaa ajaloole ja olevikule. Näiteks Artjomi esimene arvamus Venemaa igipõlise vapilinnu, kahepäise kotka kohta - kiiritusest väärdunud lind.Nojah, mul tekkis lugedes mõistagi mitu küsimust peale padrunite, mida kusagil Baumani liinil kuulu järgi toodeti. Kuidas näiteks Kreml ja üldse Moskva niivõrd terveks jäid? Külma sõja aegsete plaanide kohaselt oleks Moskva paarikümne poolemegatonnise lõhkepea abil kuni välimise autostraadini maatasa tehtud. Kust nad patareisid ja akusid said? Ja elujõuliste mutatsioonide selline kiirus, kõigest 20 aastat?Dmitri ise on vastanud diplomaatiliselt - kirjanikul on kirjanduslik vabadus.Ütleme nii, et mulle istus nagu rusikas silmaauku - natuke kore, veidi logisev, aga omapärase maailmalõpuvisiooniga teos.
Teksti loeti vene keeles

Raamat venis ja venis, kuu ajaga jõudsin selle kõrval läbi lugeda üle kümne soome detektiivromaani. Põhjuseid leidsin kaks:
1. Seiklusele ühes jaamas järgneb teine jaam ja teine seiklus. Siis kolmas, siis neljas, siis... Niiviisi umbes kakskümmend jaama. Ära tüütas.
2. Mu meelest oli ka keelekasutus lame, üks igav lehekülg järgnes teisele.

Romaan teenib auga kolme ära, sest metroojaamad, võimalikud vastuolud ning Artjomi seiklused teel jaamast jaama on täiesti korralik käsitöö. Järge ma ei osta ega ka loe. Ilmselt jätan kõrvale ka kogu Metroo 2033 maailma: V. Berjozini Teemärgid, S. Antonovi Tumedad tunnelid jne.
Teksti loeti vene keeles

Loed ja peas vasardab samal ajal: "Doom! Doom! Doom!"
Sellest olustiku ja sündmustiku kirjeldamiseks ka piisab. Kõigiti nõus eelpool mainitud puudujääkide ja autori kirjandusliku vabaduse koha pealt, aga mulle isiklikult jäi eriti arusaamatuks antud elukeskkonna jätkusuutlikkus. Üks asi on muidugi tehniline baas, aga kui hakkasin jooksvalt kokku liitma inimkadusid, siis ekstrapoleerides saadud numbrit katastroofist möödunud aja peale ja arvestades, et mingit olulist mudilaste pealekasvamist metrooasukate seas isegi autor ei ole üles täheldanud... Vabandage, aga rahvas saab ju füüsiliselt otsa! Isegi kui enamik kuulujutte metrooliinidel vohavast õudusest osutubki ainult kuulujuttudeks...

Aga olgu pealegi, netihinnangute pidev tagasiside on tekstile ainult kasuks tulnud ja autorile ka kenakese kopika sisse toonud. Selles mõttes on tegu ikka üle keskmise prahiga ja "mainstreemile" , s.o. teismeliste vampiirisuhtedraamadele teeb see ikka väga pika ja tummise matraga ära.

Teksti loeti vene keeles

ETTEVAATUST, SPOILERID!!!

Kummaline raamat. Algus ehk Artjomi quest metroos jätab sellise suhteliselt tuima mulje-justkui levinud fantasyklišee paigutamine teistsugusesse tegevuskeskkonda-kolkas üleskasvanud orvukesele usaldatakse ootamatult maailmapäästmise-missioon ja ta peab selle läbiviimiseks võtma ette pika ning vaevalise teekonna. Selles osas jätab Artjom kuidagi väga imeliku mulje... justkui veidi alaaranenud ja samas mingit nõukogude lastekirjanduse kangelaspioneeri vms meenutava. Lugedes on tõesti tunne, et tegu on umbes 13-14 aastase vapra poisikesega kuskilt seikluslikust noorteraamatust, kes ei tea tänu karmile elukeskkonnale mõhkugi natsidest, trotskistidest ega jehoovatunnistajatest, ent kes kohati veidral kombel täismehena filosofeerima kaldub. Ka teised tegelaskujud jätavad romaani alguses pigem klišeeliku/karikatuurse mulje-sadistidest fašistid, uljas trotskistlik päästekomando jne.

Siis aga jõuavad tegelased ühel hetkel postapokalüptilisse Moskvasse ja sealt edasi läheb palju paremaks ( näiteks episood mahajäetud raamatukogus ja Suurt Ussi kummardavate metslaste kirjeldus olid ikka täielikud pärlid). Ka ilmnes selles osas kõige rohkem romaanile omane kurjakuulutav, peaaegu õuduskirjandusele omane õhustik. Ja ega seda, mis värk selle Kremliga täpselt oli, ju teada ei saanudki. Selle romaaniosa lugemine tekitas soovi "Metro 2033" maksimumhinnet panna.

Veidi "Enderi mängu" meenutav nutune lõpposa tõmbas aga hinde mu jaoks lõplikult "4" peale. No said need väidetavalt suurepärased ja head mutandid hukka-mis seal ikka lõpmatuseni nutta, eriti arvestades, millist jama nad oma saamatute kontakteerumiskatsete läbi põhjustanud olid. Lisaks "Enderi mängule" meenutas see lõpp mulle veidi ka Veskimehe "Vesivõsu", ehkki oli Gluhhovski lähenemine uue mutantliigi genotsiidile on Veskimehe omast täiesti erinev. Romaanile tervikuna hindeks niisiis "4" tugeva plussiga.

P. S. Pealkirja tõlge mõjub kummaliselt, sõna "metroo" kirjutatakse eesti keeles ikkagi kahe o-ga.

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult ikka päris hea oli. Algus lõi maailmatutvustamisega kohe uimaseks. Tõsi küll - see maailm polnud teab mis suur, ainult Moskva metroosüsteem. Kuid siiski. Oli jah kergelt "Doom", üsna tuntav oli ka vene kirjanduses krestomaatiline "Väljasõit rohelusse"-mõjud, seda eriti romaani teises pooles, kus juba maapinnale tungiti. Minu jaoks tundus too mutanteerunud ja radioaktiivsusest moonutatud ent siiski eriti elujõuline ja eriti karnivoorne fauna oma väljakujunenud biosüsteemiga, ja seda kõike siis napi 20 aasta pärast tulevikus ikka väga ebausutav. Nagu ka mõtisklused teemal kuidas ikka 20 aastat metroos elada miskite sigade ja seente dieedi peal, kust läbipõlenud pirni asemel uusi saadi, kust üldse uusi asju saadi jne, jne, jne. Ma jätan siiski selliste asjade üle eideliku vingumise eetrissepaiskamise teistele härradele ja lepin tõdemusega et mind ei huvita kas too kirjeldatud maailm on elujõuline ja tõetruu või mitte, mind huvitab kas lugu oli hea - ja seda ta oli.

Viited "Enderi mängu" sarnasele lõpule magasin ma südamerahuga maha, kuna lugesin "Enderi mängu" ühe korra paarkümmend aastat tagasi ja olen selle keskpärase või keskpärasest natuke halvema poisteka nüüdseks juba ammu unustanud. Seega tuli süžeele 180 kraadise käänaku andev lõpplahendus mulle mõnevõrra üllatusena.

Loodetavasti müüb see raamat nii palju, et kirjastus peab vajalikuks ka järjed ilmutada. Eesti(keelses) ulmekirjanduses teadupärast on sarja lõpuni ilmutamine väga harukordne nähtus...

Teksti loeti eesti keeles

Ähmaselt mäletan et legendid metroos elavatest krokodillidest ja meetripikkustest rottidest olid üsnagi populaarne teema 1980ndate lõpul ja 90ndate päris alguses äsja vabaks saanud Eesti (ja küllap ka teiste endiste vennasvabariikide) pulp-ajakirjanduse mõningates väljaannetes. Nii et romaani tegevuspaika võib pidada mingis mõttes klišeeks. Aga mitte kõige hullemaks. Tegelikult tundus idee Moskva metroost kui inimkonna viimsest reservaadist enne lugemaasumist üsnagi paljutõotav.

Ei saa ka kaugeltki öelda et autor oleks "hea idee ära lörtsinud" või muud taolist. Sünge maailm on edasi antud üsnagi mõjusalt (jättes kõrvale eelmistes arvustustes kajastatud kaheldavused loogikas). On mitmeid kohti mis võiksid lugedes päris ehedaid judinaid tekitada. Nii et õhkkond tuleb kindlalt kanda teose suurte õnnestumiste poolele. Tekkis küll mõte et äkki oleks huvitavam kui tegevus paigutada kaugemasse tulevikku, aga see selleks.

Mis ei ole nii hästi õnnestunud, on selles õhkkonnas aset leidev quest. Peategelase Artjomi sattumine metroo päästmiseks mõeldud retkele tundub lausa karjuvalt kunstlik. Lõpus ajab autor selle küll üleloomulike tegurite kaela, aga kuni selle lõpuni pole jõutud kipun mina kui lugeja kogu aeg õlgu kehitades küsima miks peategelane usub et tema rännakus peitub mingisugune pääsemine ja miks kogu see jama üldse aset leiab. Muidugi leiab see aset selleks et saaks tutvustada erinevates metroojaamades eksisteerivaid erinevaid "mikrokosmoseid". Sellega aga on jällegi probleem - enamus neid jaamu on küll täitsa huvitavad, aga neid on lihtsalt liiga palju nii et lugemise käigus läheb vägisi järg käest ja lugejal kipub tekkima teatav "reisiväsimus". Jaamades ja nende vahel saab Artjom abi erinevatelt tegelastelt keda on jällegi nii palju et nende üle ei jaksa arvet pidada (kuigi paar tükki on päris meeldejäävad). Lõpus, kui asi juba otsustavaks kisub, on Artjomile seltsi jäänud paar tegelast kellele viidatakse kogu aeg eesnime pidi, mina aga ei suutnudki sel hetkel enam meenutada kust nad pärit olid või kuidas Artjom nendega kohtus...

Lõpp ei ole õnneks päris tüüpiline "õnnelik lõpp". Romaani meeldejäävaim koht oli minu jaoks vahetult enne lõppu toimunud stseen maa peal mingisuguses putkas, kus peategelane mutantkoerte eest varju otsides leidis ühed ellujäänu kirjad. See koht lõikas ikka ehedalt hinge.

Kokkuvõttes - kuigi mitte täielik õnnestumine, pole tegu kaugeltki mitte kehva kraamiga. Kui kirjastaja plaanib eestikeelse järje väljaandmist, võib tiraažile ühe juurde liita.

Teksti loeti eesti keeles

Peale raamatu lugemist on vähe kahetised tunded.

Esiteks, raamatu sisu ja tegevus kui selline on tõesti minu maitse järgi ja igav (suurim patt!) see küll ei olnud.

Kuid teiseks, see sebimine ja non-stop ühest seiklusest teise viskumine oli kuidagi kunstlik ning isegi minule liiast, see pudru sai liiga rammus.

Suures plaanis oli raamatu maailm usutav. Kõik see tuumasõda ja metroosse pagenud inimesed, kes püüavad edasi elada. Kuid detailides oli see maailm väga uskumatu. Mina, kes ma üsna kriitikavabalt suudan vastuolusid täis tekste nautida, siis seekord tekkis järjepanu küsimusi ja pretensioone. Toon ära neist mõned:

1) Ei saa ju sigade, kanade, seente ja sambla peal elada. Seda enam, et sammal ja seened ei oma ka toiteväärtust. Mida sõid sead? Taimi ju metroos praktiliselt polnud ja ülalt neid ka kaasa ei toodud.

2) Kust saadi nii palju küttepuid? OK, stalkerid käisid aeg-ajalt väljas ja tõid süles oksi/halge. Aga metroos tehti igas jaamas palju lõkkeid, nii et maa pealt oleks pidanud iga päev toodama tonnide viisi puitu.

3) Kuidas nii palju inimesi ikka veel metroos elas? Lugedes kirjeldusi, siis oli suremus ülikõrge ning kogu elanikkond oleks pidanud kahe aastaga välja surema.

4) Kust saadi värsket õhku? Lõkked kogu aeg põlesid ja inimesed ning sead tarbisid hapnikku ning maa peal oli radioaktiivselt saastunud õhk, lisaks veel õhukindlad uksed. Õhk oleks pidanud nädalate-kuudega otsa lõppema. Kuhu kadus lõkete vingugaas?

5) Miks elati telkides? Kindlasti mitte temperatuuri ega sademete tõttu. Miks siis? Rottide?

6) Kas padrunid ei olnudki radioaktiivsed? Toodi ju needki maa pealt. Sama kehtib muu stalkerite toodava kraami kohta, kaasa arvatud küttepuud ja raamatud.

7) Kuidas sai suur osa Moskvast nii terve olla?

8) Täiesti uskumatu on 15-20 aastaga (mitte aastatuhandetega) välja arenenud uued loomaliigid ja isegi uued mõistusega liigid (mustad, bibliotekaarid).

Teksti loeti eesti keeles

Miinused: Pidev questimine tüütas juba poole pealt ära. Teine asi, mis veidi pinda käis, kuid ka samal ajal äärmiselt naljakas tundus: pildiga dokument on ka postapokalüpsises äärmiselt vajalik asi ja selle pidulik-hoolikas kontrollimine on oluline osa suhtlemisprotokollis. Äärmiselt sovjetlik anakronism.

Neutraalne: Absurdne olukord resursside (toit/kütus/õhk/laskemoon/rahvaarv) osas -- mis eelnevaid arvustajaid veidi häiris -- mind väga ei seganudki. Vajadusel oleks võinud autor leida sellele mõne parema seletuse.

Plussid: Lõpp oli mõnevõrra üllatav.

Huvitav detail: MacGyveri teibi asemel sobib olukorra lahendamiseks alati AK-47. (Keerulisemate olukordade puhul mõni suurem kaliiber.)

Teksti loeti eesti keeles
x
Meelis Sepp
1953
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Järgmine arvustus tõstis Goodreads`i nimelises kohas kohaliku tähtsusega mikrotormi. Mõnes ulmele keskendunud kanalis toimus seepeale solvunud uste paugutamine, nutt ja hala, eidelik vingumine ja lokaalsete drama queen`ide tavaline draama. Seepärast pean vajalikuks rõhutada, et see on minu hinnang raamatule. Aga mulle ei meeldi Strugatskid, pole kunagi meeldinudki, paari erandiga, näiteks ""Hukkunud Alpinisti" hotell" ja "Miljard aastat enne maailma lõppu" on mu silmis väga heas kirjas. Väljaandja Fantaasia ja tõlkija Veiko Belials pälvivad ainult tänusõnu, minu tänu neile väljendub selle raamatu ostmises. Aga siin nüüd siis see arvustus:

Aegunud emolik sonimine. Enamus loo sisust on tühi, tapvalt uimane ja mittemingit kriitikat kannatav heietus, emoheebel keeratakse 11 peale alles loo viimases peatükis. Tehnilised üksikasjad ei kannata eriti terava pilguga lugemist. Kosmonautide laev on suur nagu loss, täis igasugu koosolekuruume, koridore ja kabiine. Kosmonaudid võtavad võõral planeedil hommikusöögiks soolaga võileiba ja piima. Seda küll ei öelda, kuid vaikimisi võib aru saada, et pudeliteread "Pšenitsnaja" , "Sibirskaja" ja "Stolitšnajaga" on kuskil kapi all ooterežiimis, koos 3-liitriste hapukurgipurkide ja stakannide reaga. Kahjuks jääb puudu ka stseen kus tüüakas, päevitunud, sorgus vuntsidega komandör kaitseb ülemuste ees pahateo teinud alluvat, rebib sealjuures lõhki oma komandörikuue, paljastades selle all madrusesärgi ja selle all omakorda oskamatu väriseva käega tehtud tätoveeringu "MAMA". Loo seisukohalt kandvana olnud fakti, et Vaba Otsingu Grupi, ehk siis lihtsalt kosmosest elu otsivaid meeskondi moodustab perekond mehest, naisest ja lapsest saab paremaks panna ainult lasteaiakasvatajatest koosneva otsingugrupiga. Aga mis siin imestada, eks alanud juba minule arusaamatutel põhjustel kultusmaine saanud "Asustatud saar" stseeniga, kus just võõrale(!) planeedile maandunud Maa agent kargab raketist välja miskipärast trussikute väel.

Ühesõnaga, vendadel Struguraššidel oleks ilmselgelt palju paremini välja kukkunud kui nad oleks ulme kus seda ja teist jätnud ja oma liistude juures püsinud - see oleks siis nõukogude vene inimese kujutamine miskites piirsituatsioonides kus ta vaatamata raskustele jääb ikka sellekssamaks nõukogude inimeseks kes armastab kodus olles kitarri plõnnida, ennast viinast oimetuks juua, sihvkasid süüa ja maha tatistada.

Emot nad oskavad küll, mäletan et juba "Hukkunud Alpinistis" keerati emolüliti ikka päris põhja ja "Väikemehes" samuti. Tõsi küll, alati on see lõpus ja selleni jõudmiseks peab end eelnevast puisest ködist läbi mäluma. Lõpplahendus ka, nomaitea. Väikemees jäeti üksi planeedile, nüüh nüüh. Oot-oot, kus siis üksi, vähemalt robot ka. Aga kui juba robot, miks siis mitte meelelahutus-õppekeskus. Miks väikemehega tehtud muutusi uurima ei hakatud? Miks kogu side temaga seisnes 200 kildi pealt orbiidilt laulukeste ettelaulmisel ja juttude jutustamisel? Äh, eks igaüks mõtle ise oma rikutuse tasemel. Asimovi "Inetu poisike" oli emo mõttes mäekõrguselt üle, "võõrastele oma, omadele võõras"-tsivilisatsioonikonflikti kirjeldab kirjeldamatult paremini A. Jürgens "Sinises Linnus" ja Vendade tehnikavisioon on ka tänaseks lootusetult aegunud. Lugeja peab end läbi nämmutama tervest hulgast "radiogrammidest", "mälukristallidest" ja "mikrofilmidest". Aga noh, see käib asjaga kaasas, selle üle pole viisakas naerda, umbes nagu Jules Verne omaaegsete kuureiside ja muude üle.Rohkem ei viitsi tõepoolest enam ennast Struguratskitega piinata, see jääb minu poolt nende viimaseks loetud teoseks, rahu nende põrmule.

Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud!

Väga kaua pidi seda kolmandat osa ootama. Sarja algus oli ülihiilgav - julgen The Lies of Locke Lamora`t soovitada kõigile moodsast fantasyst lugupidavatele. Teine osa oli ka selline "päris hea" klassi langev, kolmanda valmimine aga võttis juba peaaegu samakaua aega kui Jorge Martini saaga järjekordsel osal ja kvaliteedi langus oli märgatav. Kuulu järgi oli kirjutamisprotsess nii pingeline, et Lynch käis vahepeal lausa hullaris jalga puhkamas...Ei tea, see pole siinkohal ka üldse oluline, oluline on see, et kolmas osa oli nõrk!

Kusjuures, mitte kirjutamisoskuse languse poolest, oh ei...Lihtsalt teema kiskus kõvasti lappama, ja seda juba päris algusest. Tähendab, mulle meenutas lääneliku "demokraatia" võikamaid osiseid - valimisprotsess ja häälterabamiskampaaniad sealjuures meie või siis ükspuha millise lääneriigi valimiskampaaniaid. Sellise elemendi kohtamine fantasyraamatus on aga võrdne sellega kui Martini saagas tossutaks kuskilt nurga tagant korraga välja miski automobiil - täiesti konteksti mittekuuluv, võõrkeha ja sobimatu muljerikkuja.

Pisiasjad nagu geniaalse ja vahedamast vahedama mõistusega Locke ootamatu debiilsuseilming ettesöödetud narkomaani oma paremaks käeks võtmine ja siis terve raamatu vältel mitte arusaamine, kes küll vastasele infot ette söödab samas kui lugejale oli see asjaolu juba alguset peale selge...Või kogu totaalselt ebausutav "võitlus" Sabetha ja vastaste parteiga...Või kõige ebausutavam asjaolu üldse - Bondmagi`de kummaline mittesekkumispoliitika... jne jne.

Ühesõnaga - ma polnud rahul ei ebausutava teemaga, kusjuures ma ei neelanud ka alla vanade armukeste omavahelist võitlust mis kohati taas sai erootilise laengu ja kohati muutus vaat et letaalseks. Ei usu! Mis puutub lõpus toimuvasse (SPOILER!)Falconeri ülesärkamisse, siis selle jumal masinast triki ülesandeks oli nii selgelt neljandale köitele juba ette eelvurtsu andmine, et ei ajanud haigutamagi...

Aga no ootame, vaatame selle The Thorn of Emberlaine ka ära ja siis ka selgub, kas sari kannab (planeeritud) seitsme köite lõpuni ilusti välja või sumbub millekski pahalõhnaliseks juba köiteid enne lõppu. Eelpoolnimetatud "Thorn" on hetkel niikuinii ainult läige kirjaniku silmis, ilmumiskuupäevast (ega isegi mitte -aastast) pole seni veel juttu olnud.

Keskmine "kolm".

Teksti loeti inglise keeles

Tänud Arvile, nagu juba rõõmsaks tavaks on saanud!

Kogumik on hea, annab järjekorranumbrit 1 kandvale vanemale vennale silmad kõvasti ette. Boris Hurtta avapauk kolme lühikese jutu näol jäi minu jaoks kõige nõrgemaks, ma kuidagi ei suutnud ühegi loo headust ära tabada. Õnneks olen ma Hurttalt lugenud paari romaani ja mõnda lugu veel, muidu oleks Soome ulme vanameistri maine mu silmis mitte just teab mis kõrgeks kujunenud. Nüüd lihtsalt piirdusin tõdemusega, et on kah lood.

Johanna Sinisalo lühiromaan oli mulle samuti juba enne tuttav ja olgugi et ma jälestan automaatselt iga lugu mis ekspluateerib kopitanud ja paha haisu levitavat Lovecrafti suhteliselt naeruväärset mütoloogiat, tegi sellesama tobeda ja infantiilse mütoloogia Soome - ilmselt Helsinki - kontorioludesse viiduna hoopis parema tulemuse, mõjus usutavama ja tõetruumana. Mulle meeldis juba aastaid tagasi originaalis lugedes, meeldis ka nüüd.

Jääskeläinen hämmastas mind oma autorikogumikus ja selle kogumiku üks meeldejäävamaid jutte "Minu elu raamatukoguhoidjaga" meenutas mingis mõttes seda "Kirja Lethele" siin. Samasugune suht hullumeelne setting ja väga nauditav teostus. Arvustustest tundub, et Jääskeläise nautimiseks läheb vaja pisut enam süvenemist ja ilmselt miski soomeliku melanhoolia nautimiseks vajalikku geeni kah.

Aurupungi-triloogia oli vaatamata asjaolule et seesama aurupunk hakkab juba ammu ära tüütama, maha käima ja põhjani küntud olema ikkagi väga nauditav lugemine. Ma tõstaksin eriti esile seda hullu teadlase ja elumehest vanema venna ja nende ühise mõrsja juhtumit. Vaimustav inglise viktoriaanlik atmosfäär, mida ei olegi nii kerge tabada. Eluiga pikendav ratas peas ja Oliver(Twist)i raamat ei jätnud päris nii head muljet. Nukker on, et meil Eestis pole neile midagi sarnast vastu panna, enamus auru kulub mingite seksikate zombide või ma ei tea kellede kujutamisele.

Pseudo-Hiina fantaasia "Terrakota" meeldis mulle väga, vaat et kogumiku parim jutt. Eks neid Hiina teemalisi fantaasiaid jutte ole ka igasuguseid loetud, Hughartist alates, see siin aga oli hea ja veenev.

Mõni suvi on Skarabeuse kogumik jätnud sellise tühja koha, pole täitnud ootusi - meenutame siinkohal seda kummalist saksa-itaalia kogumikku... "Soome ulme II" võtab aga koha sisse Skarabeuse klassikute nagu "Muumia", "Aphra" või "Munk maailma äärel" kõrval.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav jah et sellistest, juba ammu klišeedeks kujunenud komponentidest nagu maamõis, labürindid selle maamõisa all, vaenlase spioonid, hullud teadlased, imelised seadmed mis need hullud teadlased leiutanud on ja vaprad "heade" agendid annab kokku kirjutada asja, mis vaimustab ja mis ei sunni kogu aeg vahtima kui palju lehekülgi veel lõpuni on jäänud. Otse vastupidi, tegelikult oli isegi kahju kui lõpuni jäänud lehekülgede arv muudkui vähenes.

Tegelikult siinkohal polegi suuremat tähtsust, et lühiromaani esimene kolmandik kus räägiti mõnede tegelaste taustadest oli oluliselt huvitavam kui päramine kolmandik, kus noodsamad tegelased juba selles maamõisas seiklesid. Ja noh, eks ole maailmaajaloos litse ennegi salakuulajatena kasutatud ja seda sugugi mitte aurupunklikul 19. sajandi lõpu Inglismaal vaid kuni meie päevini välja. Iseasi kas neil litsidel peale sugulise rahulduse saamist vallanduva jutuvoo salvestamise ja õiges kohas edastamise ka muud rakendust oli, siin romaanis olid nad kehaliselt osavad peale voodi veel ka igasugu kaklustes ja luuramistes. Aga lühiromaan oli tõsiselt hea tõepoolest, ühinen esimese arvustajaga.

Teksti loeti inglise keeles

Päris vinge lugu, kogumiku "Soome ulme 2" parim. Twegevus toimub miskis pseudo vana-Hiinas, aga Hugharti pullitegemisest on asi ikka väga kaugel. Lugu on võrdlemisi sünge ja tumedate allhoovustega, lõppugi eriti õnnelikuks nimetada ei saa. Samas on aga ka tegu väga hea looga, lühiromaan libiseb suht märkamatult sest võluvõimega savimeistri Daesuni rasketele valikutele on väga raske mitte kaasa elada.

Mu jaoks tõlkejuttude Stalkeri kandidaat 2015ks aastaks hetkel olemas igatahes.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle seevastu täitsa meeldis. Polnud üldse igav, vähemalt mul oli küll suht põnev lugeda kuidas too elumees oma muutunud eluga kohanes. Tegemist polnud vaimuhaigusega vaid ajuhäirega. Mitte et ma usuks taolise häire all kannatajate elu võimalikkusesse väljaspool vastavaid haiglaid, aga mulle meeldis stiil milles too lugu oli kirja pandud. Samas meeldis mulle juba Jääskeläineni "Minu elu raamatukoguhoidjaga" ka oma väga absurdse settinguga.

Päris "viite" ei paneks, aga tugeva "nelja" on ära teeninud küll.

Teksti loeti eesti keeles

Klassiku jutukogu, millest paraku on asjalikud ainult nimilugu ja kaks enamtuntumat lugu - ilmselt parim ajarännulugu üldse, "All You Zombies", milles peategelane on iseenda ema ja isa. Ja siis "...And He Built a Crooked House", milles asjalik arhitekt ehitab maja mis on hüperkuubi, tesseracti, kolmemõõtmelisse ruumi üle kantud pinnalaotuse kujuga. Siis aga juhtub väike maavärin ja tesseract voldib ennast kokku, muutudes neljamõõtmeliseks ja parajasti majja läinud arhitekt koos ostjatega ei saa sealt enam välja.

Ülejäänud lood oli minumeelest paras ballast, sealjuures vananenud ballast. Tegelikult kui järgi mõtlema hakata, siis "The Man Who Traveled in Elephants" oli ka selline enam-vähem, lüüriline ja kergelt selline magusvalus. Pealkiri ei tähenda mitte meest kes reisib elevantide sees, vaid meest kes reisib elevantide tõttu. Peategelased oli mingi abielupaar, kes leidis oma reisiharrastuse kattevarjuks elevantidega tegelemise ja nad käisid mööda laate, turge ja messe üle kogu USA justkui mingite tsirkuse- ja muude elevantide asjus.Aga jah, nimilugu on päris vinge. Kui keegi teab siis selline film nagu sünge, paranoiline ja gooti ja film noiri segu "The Dark City" meenus kohe...

Teksti loeti inglise keeles

Arvatavasti parim ajarännu-lugudest mida lugenud olen, ja siinkohal konkureerib see lugu, pange tähele, sama autori võrratu "Enese ees ja järel" (lege antoloogia "Lilled Algernonile", kui keegi veel ei teadnud). No tegelikult on muidugi "Eejj" pikem, huvitavam, intrigeerivam. Aga kerge mõtteharjutus teemal, kuidas on olla peale iseenda veel enda ema, isa ja vist veel keegi tuleb siinkohal ulmehuvilisele ainult kasuks.
Teksti loeti inglise keeles

Oma elu lõpupoole innustus proua Baker aurupungist ja see kajastub ka selles ühes esimeses katsetuses. The Company-sarjas paigutub see Gentlemen`s Speculative Society-nimelise salaseltsi tegemistest rääkivasse alamsarja, mäletatavasti oli ka alguses kangelane kuid The Company-romaanide viimastes osades juba eheda värdjana esinev Edward Bell Fairfax tolles salaorganisatsioonis tegev.

Et siis aurupunk koos oma kohustusliku tiheda tagaajamise, vandenõude, hullude maniakaalsete teadlaste, imetabaste, ajastule mitteomaste vidinate ja muu butafooriaga. Tegelikult pole sugugi pahasti välja kukkunud, asi on pigem selles et ma olen kõike seda juba suht tüdimuseni lugenud, paremini ja põhjalikumalt kirjutatuna. Hinne "4" väljendab pigem mu austust lahkunud kirjaniku vastu, kuigi lugu nagu öeldud polnud sugugi paha.

Teksti loeti inglise keeles

Ma saan aru küll, et see lugu on meelega selliseks lüüriliseks nostalgiliseks pisarakiskujaks mõeldud, aga meeldis sellest hoolimata. Nostalgiline siis tähendab sellistele umbes 60stele San Fransisco elanikele, nagu proua Baker oma eluajal oli. Sutro Park on miski omaaegse 19 sajandi lõpu ekstsentrilise miljonäri loodud romantiline raidkujudega aed, või tähendab oli, nüüdseks on see enamjaolt hävinenud ja muudetud lihtsalt maastikukaitsealaks. Lugu räägib ühest küborgist - sellega ka kuuluvus The Company-sarja - kes aga valmis veidi rikkelisena, mida ei õnnestugi parandada. Küborg suudab küll jälgida, vaadeldada ja seda kõike jäädvustada, aga tema suhtlemine välisilmaga on üsna raskendatud, andes talle seega mingi kõrgemat liiki autisti omadused. Lugu räägib sellest kuidas too nimepidi nimetamata jääv küborg läbi aastakümnete jäädvustab elu Sutro Parkis, paneb seal tähele üht surelikku naist, kes tundub ka mitte just tavalise pereemana, jälgib tolle naise elu läbi aastate, muuhulgas kaotamisele määratud võitlust vähiga ja kuidas ta lõpuks teeb ühe magusvalusa sammu.

Nagu öeldud, selline suht kõva pisarakiskuja, aga Kage Bakeri tuntud kvaliteedis, mistap ei näe põhjust alla kõrgeima hinde anda.

Teksti loeti inglise keeles

Tegelikult ikka päris hea oli. Algus lõi maailmatutvustamisega kohe uimaseks. Tõsi küll - see maailm polnud teab mis suur, ainult Moskva metroosüsteem. Kuid siiski. Oli jah kergelt "Doom", üsna tuntav oli ka vene kirjanduses krestomaatiline "Väljasõit rohelusse"-mõjud, seda eriti romaani teises pooles, kus juba maapinnale tungiti. Minu jaoks tundus too mutanteerunud ja radioaktiivsusest moonutatud ent siiski eriti elujõuline ja eriti karnivoorne fauna oma väljakujunenud biosüsteemiga, ja seda kõike siis napi 20 aasta pärast tulevikus ikka väga ebausutav. Nagu ka mõtisklused teemal kuidas ikka 20 aastat metroos elada miskite sigade ja seente dieedi peal, kust läbipõlenud pirni asemel uusi saadi, kust üldse uusi asju saadi jne, jne, jne. Ma jätan siiski selliste asjade üle eideliku vingumise eetrissepaiskamise teistele härradele ja lepin tõdemusega et mind ei huvita kas too kirjeldatud maailm on elujõuline ja tõetruu või mitte, mind huvitab kas lugu oli hea - ja seda ta oli.

Viited "Enderi mängu" sarnasele lõpule magasin ma südamerahuga maha, kuna lugesin "Enderi mängu" ühe korra paarkümmend aastat tagasi ja olen selle keskpärase või keskpärasest natuke halvema poisteka nüüdseks juba ammu unustanud. Seega tuli süžeele 180 kraadise käänaku andev lõpplahendus mulle mõnevõrra üllatusena.

Loodetavasti müüb see raamat nii palju, et kirjastus peab vajalikuks ka järjed ilmutada. Eesti(keelses) ulmekirjanduses teadupärast on sarja lõpuni ilmutamine väga harukordne nähtus...

Teksti loeti eesti keeles

Olemata üldse mingi eriline Heinleinjuugendisse kuuluv fanaatik, kes Meistri teoseid peast tsiteerib, olen ma siiski teda nüüdseks veidi rohkem lugenud kui maakeeles ilmutatud on, ja tuleb möönda et see siin oli üsnagi erinev kõigist teistest Heinleini juttudest-romaanidest mis ma lugenud olen. Kohati võis lausa täheldada horrori elemente, lõpp kiskus üsna metafüüsiliseks ja oli näha kust tumeda gootihorrori ja sf`i suurepärast kokteili kujutav sünge film "Dark City päris palju matti on võtnud...

Lugu algab sellega, et silmapaistmatu, kergelt ebameeldiva olemusega mehike Jonathan Hoeg pöördub arsti poole, et lasta uurida tundmatut substantsi mille ta on leidnud oma sõrmeküünte alt ja mille kohta ei mäleta ta mitte midagi. Arst viskab ta seletuseta välja, kuid Hoeg avastab et ta üleüldse enda kohta suurt midagi ei mäleta ega tea - näiteks kus ta tööl käib ja millega üldiselt päevi mööda veeretab. Selles asjas selguse saamiseks pöördub ta detektiividest abielupaari Randall ja Cynthia Craigi poole. Detektiivid asuvad Hoegi tema enese nõusolekul jälitama. Siitpeale läheb juhtum segaseks ja keeruliseks. Kohati tundub Hoegi olevat mitu, ta tundub tööl käivat miskis majas 13. korrusel, mida aga pärast ei suudeta üldse leida ja Randall näeb öösel unes vägagi kurjakuulutavaid inimesesarnaseid olevusi kes kutsuvad ennast Linnu Poegadeks (Sons of the Bird) ja kes tunduvad eksisteerivat miskis teises ruumis või dimensioonis kui meie oma, meie omasse sisenevad nad peeglite kaudu.

Lõpp toob miskitlaadi seletuse, kuid nagu eelnevalt öeldud, asi on palju, palju suurem kui lihtlabane amneesiavaevustes mehikese töökoha otsimine. Mõningaid paralleele võib näha - ja mõningad detailid langevad kokku - hilisema meistritööga "By His Bootstraps", eesti keeles nagu kõik teavad, "Enese ees ja järel" kogumikust "Lilled Algernonile".

Sünge, väga hea lugu. Julgen soovitada. Tegelikult oleks hea see kunagi isegi eesti keeli kuhugi saada kuigi Heinleini autoriõigustega on nagu on (kuulu järgi ilgelt kallis).

Teksti loeti inglise keeles

Pikk saaga, mis algas loos "Softly Spoke the Gabbleduck", jätkus Ian Cormaci-sarja teises raamatus "The Line of Polity", novellis "The Gabble" ja lühiromaanis "Alien Archaeology" saab nüüd lõpuks lõpu. Ehk siis selgub gabbleduckide kurb minevik ja olevik - hirmus tuhandeid aastaid kestnud kodusõda Jaini tehnoloogia viiruse saanud ja ennast sellest säästnute vahel sundis lõpuks Atheterite rassi tegema liigilist enesetappu, hirmsa tehnoloogia abil muutsid nad end loomadeks, nondekssamadeks gabbleduckideks. Ennast loomastama olid sunnitud isegi need kes seda väga teha ei tahtnud, kõik jäljed nende tsivilisatsioonist hävitati ja kadusid miljonite aastate taha. Kui üldse midagi oli siis molluskilaadsed tricone`d jahvatasid kõik mis oli läbimõõdult suurem kui 3mm peeneks mudaks ja titaanist tehtud 100-meetriseid hiigelsajajalgseid meenutavad hoodersid hävitasid kõik muud jäljed.

Gabbleduckide uuestisündi hakkavad organiseerima skorpionikujuline sõjadroon Amistad (tuttav agent Cormaci eelloost "Shadow of the Scorpion"), hull "must" AI Penny Royal ("Alien Archaelogyst") ja paar kolm inimest, nende hulgas ainukese elusolendina hoodersi rünnaku üle elanud endine Proctor Jeremiah Tombs, kes langes hiigelalbiino hoodersi Tehniku kätte, kes tegi temaga midagi kirjeldamatult jälki.

Tüüpiline Asher üldiselt. Veits raskepärane stiil vaheldub tapva huumori ja kiire actioniga, lehekülgede kaupa tehniliste ulmevidinate kirjeldusi sama imetabaste kaugete planeetide elukate omaga. Eks fännid loe niikuinii, teised ei pruugi ehk suurt midagi aru saada.

Teksti loeti inglise keeles

1939. aasta jutt, ja seda on ka näha. Põhiline on see, et ilmselt polnud veel mõttelend arenenud et oleks saanud julgelt fantaseerida, selle asemel võeti mingi tegevus lähiminevikust - näiteks ütleme pisikurjategijate Austraaliasse transportimine kuskil 19. sajandil - ja asendati detailid sujuvalt "ulmelistega". Et siis mitte fregatt vaid hoopis kosmoselaev (kuigi kõik ohvitserid ajavad ikka sarnast merelist slängi suust välja, kuskil passis isegi "lookout" ehk siis vahimadrus, kuigi kosmoselaevas sellise olemasolu on umbes sama vajalik nagu pimedale värvitoonide tabel), mitte Austraalia ja sunnitöölaager vaid miski kauge asteroid, mitte rikkiläinud ütleme sekstant vaid mingi juhtrakettide süsteem, mis pidi asteroidi õigesse kohta manööverdama, ja nii edasi. Ühesõnaga, tavaline poistekas ainult ulmelises kompotis. Paraku kui fantaasiavaene kirjanik kannab oma oleviku kaugesse tulevikku üks ühele üle siis kukuvad ikka välja näiteks mingid auru jõul töötavad metallist hobused, kellele usin väike ja must hiinlane perssest labidaga sütt sisse loobib, mitte aga ütleme mugavalt, sujuvalt, kiirelt ja tipptehnoloogiliselt liitri kütusega tuhandeid kilomeetreid läbiv sõiduk (no lendav auto on juba teistmoodi äärmus). Piltlikult, kui te nüüd aru saite mis ma öelda tahtsin.

Tahtmata kuidagi halvustada vanameistrit ja kummardades tema panuse ees ulmekirjanduse arengusse jään ma siiski seisukohale et tegu on võrdlemisi halva kirjanikuga kes on juba ammu aegumistähtaja ületanud.

Teksti loeti inglise keeles

Lohisev, puine ja ilmselgelt ajale jalgu jäänud pikem jutt. Või siis lühiromaan. Kirjutamisaasta 1940 tundub veits uskumatuna, olgugi üliprimitiivse sisuga on siin siiski igasugu kompuutreid ja muid tehnilisi vidinaid - peamiselt igasugu sidepidamisvahendeid õhusõiduki ja maapealse juhtimiskeskuse vahelise ühenduse tarbeks - kirjeldatud mida minu teada kirjutamise ajal ei eksisteerinud. Aga võib-olla eksisteerisid kah, ei tea.

Lugu iseenesest polegi teab mis paha, vähemalt alguses. Keskpaigas kus peategelane sattus mässajate maa-alusesse hiigelsuurde lubjakivikoopasse, õieti tervesse koobaste süsteemi oli ka päris hea. Ainult see lõpp kus hakati Prohvetit kukutama nõudis läbimälumiseks päris hea portsu tahtejõudu - ma pole nii tuima ja nüri võitlusekirjeldust pikemat aega lugenud. Kogu lühiromaani kõrghetkeks jääb minu jaoks kirjutamise ajal kahtlemata riivatuse tippu ja moraalse šokiga koheselt koomasse löövat pornograafiat kujutav öine kahe mehe ja kahe naise alasti ujumaskäik. Kusjuures riietuti siivsalt suure kaljurahnu taga eraldi ja tumedas maa-aluse koopa vees paistis ujudes ainult veest väljaulatuv pea välja, kuid ikkagi. Kujutan juba ette neid 1940. aastal näost punaseks minevaid ja kiljatusega minestusse langevaid ajakirja "Astounding Science-Fiction" lugejaid, kes säherdust roppu perversset porri pidid tarbima...

Aga jah, puine on see Heinlein, puine. Minu arust on juba käes aeg kus ta kujutab endast ainult museaalset väärtust ja kirjandusliku naudingu jaoks tuleks valida mõni teine autor.

Teksti loeti inglise keeles

Ma võtan tuntud suurvene šovinisti Lukjanenko teoseid alati kätte kõva eelarvamusega, võimalus leida eest ohkeid suure ja vägeva riigi lagunemise üle, nõukanostalgiat ja kommunismihaisulist õilis ida vs. dekadentlik allakäinud lääs vastasseisu on päris suur. Õnneks on ta siiski vist arusaaja inimene ja vaatamata ta isiklikele kiiksudele raamatu(te)s on sellist sitta minimaalselt. Mis selle raamatu puhul kõige lahedam oli, see oli ehe sibulalaadne ülesehitus (pun intended :)). Selles mõttes et kiht-kihilt, peatükk peatükilt avanesid järjest uued asjad. Vaevalt olid mingis asjas selguse saanud kui järgmine peatükk keeras selle kohe tagurpidi ja ülejärgmine omakorda hoopis pea peale. Põnev tegevustik, ladus jutuvestmine ja järjest uued saladused - mida paremat võiks meelelahutuseks tahta?

Tundub et ka teine osa on eesti keeles täitsa ilmunud, tuleb ilmselt muretseda...

Teksti loeti eesti keeles

Ülimalt vinge lugu!

Istuvad kaks küborgi 1951. aastal kuskil kõrbes maantee ääres ja justkui ootavad midagi. Üks neist on Porfirio, kes on The Company-sarjaga rohkem tuttavatele inimestele tuttav: ta on läbi käinud päris mitmest jutust ja vilksatanud ka romaanides siin-seal. Jutu sisu moodustab Porfirio meenutus miks nad õieti seal maantee ääres istuvad ja keda nad ootavad.

Selgub, et 1951. aastal (aga The Company-sarjas ei ole aeg lineaarne, käiakse edasi ja tagasi, see tähendab, peamiselt käiakse tagasi, edasi ei ole justkui võimalik) hukkus sealsamas kohas autoõnnetuses 5-liikmeline perekond, isa-ema ja kolm last. Auto veeres järsaku pealt alla, süttis põlema ja põles koos seesviibijatega söestunud vrakiks. Jäänused maeti ühishauda.

The Company agendid - küborgid - ent sellised ajast välja rebitud indiviidid ongi, kes võetakse oma ajast kus nad oleksid niikuinii hukkunud, viiakse Company koolituskeskusesse sadu tuhandeid aastaid tagasi ja tehakse neist küborgid. Selgub, et sealt autost tegelikult üks poiss kukkus hetk enne õnnetust välja, tema väljakukkumine tegelikult panigi pereisa kallakust alla sõitma. Poiss pääses luumurruga, kohale tulid ufonautideks maskeerunud Company agendid,kes võtsid poisi "lendavasse taldrikusse" ja viisid ta küborgiks saama.

Ainult et ta oli esimene sellelaadne katsetus, kõik teised küborgid, Mendozad, Josephid, Lewised jne. tulid palju hiljem, ja Company ei osanud õigesti veel küborge teha. Midagi läks põhjalikult nässu ja tulemuseks oli ülivõimetega, kuid vigane olend. Ülimalt intelligentne ja geeniuse teadmistega sealjuures.

Poiss - Robert Ross - kasvab targaks, kuid füüsiliselt avalduvad temasse sisestatud nanobottide vildaka töö tagajärjed pidevate kasvajatena, tal on üks jalg teisest lühem jne. Noormehena avalduvad temas samas järjest võmsama mõistuse ilmingud, kuni ühel heal päeva ta lihtsalt kaob. Company taibud oletavad et Ross lahkus lihtsalt Aega. Ajujaht käivitub, ja Porfirio koos kaaslasega luurabki tegelikult õnnetuse toimumise hetkel, kas Robert Ross naaseb seda vaatama või proovib ta oma peret päästa.

Päris julgelt üks vingemaid Company-lugusid, mida ma üldse lugenud olen - ja ma olen nüüdseks juba peaaegu kogu Company sarja läbi lugenud, nii romaanid kui lühiromaanid kui jutud.

Teksti loeti inglise keeles

Praegu Baasist sain teada, et see romaan on kirjutatud 2006. aastal ja see tuli mulle teatava üllatusena. Tegemist on nimelt Asheri romaanides - eelkõige Cormaci- ja Spatterjay-tsüklites - kesksel kohal oleva Polity-Pradori sõja esimese vaatusega. Nimetatud tsüklites on too sõda juba võrdlemisi kauge minevik, järelmõjusid aga mälutakse sinnamaani. Näiteks oli Spatterjay - sarjas mainitud samanimelise planeedi piraate, kes kinnipüütud inimesi Pradoritele nii toiduks kui thrallimiseks ärisid. Viimatimainitud tegevus seisnes aju nende osade eemaldamises, mis inimesest inimese tegid ja asendamises pradorite elektroonikaga, misjärel sai thrallitud inimest kasutada roboti, orja, tööriista või mis iganes asjana mis aga omanikule pähe tuli. Aga see selleks. Nagu öeldud, see romaan siin keskendub selle sõja avapaukudele ja kui Cormaci-sarja lugedes harjub kiiresti ära praktiliselt kõikvõimaste AIde juhitavate laevadega, mis on enam-vähem võimelised kõigeks, kaasa arvatud tervete planeetide molekulideks pihustamiseks, siis siin on Polity laevad alles primitiivsed ja nõrgad ning võikad pradorid läbivad neid nagu tulikuum nuga võipakki. Romaan on ka tunduvalt lühem keskmisest Asherist, ainult 220 lk. samas kui tüüpiline Asheri romaan on sellised 500-600 kanti.

Ei, aga hea oli. See pole muidugi eriline üllatus, mulle Asheri grotesk-überfantastiline, mõningase musta huumori ja võika vägivalla seguga maitsestatud ülitempokas ja -põnev stiil väga meeldib. Eks ta natuke lühikeseks jäi, kandvast intriigist ühe runcible juures pradorikapten Immanence`i lõksu meelitamise näol ja pilguheidust AIsid vihkavate separatistide maailma oleks saanud veel kirjutada küll ja küll. Cormaci-sarjaga tuttavale lugejale pakub kindlasti huvi seal mõned korrad mainitud legendaarse kangelase Jebel U-cap Krangi nime osa "U-cap" päritolu ("up close and personal" ja see viitas tolleaegse Polity nõrgalt arenenud tehnika tõttu enam-vähem ainukesele efektiivsele pradoritapmise meetodile - geko-CTD (contra terrain device, antiainet sisaldav pomm) plaksti kuhugi seljasoomuse külge ja ise minema. Meenuvad mingid tobedad jutukesed kaugest lapsepõlvest mingitest ilgetest kangelaspioneeridest Moskva all saksa tankide vastu...

Aga jah, julgeks soovitada, kuigi Asheril on ka mastaapsemaid, üksikasjalikumaid ja palju rohkem gore, übervägivalla ja tempoka actioniga maitsestatud romaane. Ega siin ka gore`st puudu jäänud, kohta kus pradorid teevad katseid vangilangenud inimestega soovitan lugeda tühja kõhuga :)

Teksti loeti inglise keeles

The Company - sarja viimane osa, lineaarselt mööda romaane kulgeva süžeeliini oma, täpsemalt. Nimelt on samast sarjast veel 3 kogumikku cyborgite tegemistest eri sajanditel eri maailmajagudes mis otseselt pealiini ei puutu, annavad aga päris hea tausta ja pisikesi olulisi detaile üldliinile. Selles osas niisiis jõutakse sarjaga lõpule, lugeja saab vastuse teda juba 8 köidet vaevanud küsimusele et mis siis ikagi täpselt juhtub 9. juulil 2355. aastal.

Üldiselt ei istunud mulle see jumalik Edward Alton Bell-Fairfax juba suht algusest saati, eelmise osa (The Machine`s Child) lõpust aga on nimetatud härrasmees mulle eemaletõukavalt vastik.

Mis Mendozasse puutub, siis käesolevas romaanis paljastunud elukorraldus "perekonnast", mille moodustavad mees, naine ja veel 2 meest, kusjuures esimesed 2 on tagumiste kahe vanemad panevad isegi küünilise ja paljunäinud-kogenud lugeja kulmud keskele kokku jooksma, kust nad sugugi kergesti enam lahti ei taha tulla. Ma rõhutan, et kõik 3 meesosapoolt elasid naisosapoole, Mendozaga, rõõmsat suguelu...Kuidas kellelegi, on ju igasugu "Serbia filme" ja muid perversseid jälkusi, millel kõigil on tänulik vaatajas-austajaskond...

Üldse oli lõpuosa deus ex machina`dest tiine, särav, õnnelik, roosa ja magus nagu suhkruvatt. Ookeani põhjast tuuakse välja seal 250 aastat allveelaeva vrakis veealuse kuumavee ja muda geisri ("black smoker") väljapaisatud setete alla mattunud Kalugin, kellega viimati kohtusimegi loos "Black Smoker". Homo Umbratiliste künka seest päästetakse ja remonditakse ideaalsesse korda Lewis, kogu tsükli algatanud Nicholas Harpole`st rääkimata. Lõpus on üleüldine õnn, jumalik kõikvõimas Edward Alton Bell-Fairfax vaatab raugel pilgul õnnes ja harmoonias ajaülesteks tõusnud lustivaid cyborge (ainult positiivseid mõistagi, kurjad Aegius, Labienus, Nennius ja teised saavad teadagi karmi aga õiglase karistuse), minul aga ajas taoline roosamanna maosisu kergelt ülespoole...

Eks kogu sarja julgeks ikka soovitada. Algus oli enam kui nõrk, kuskil "Mendoza In Hollywood`ist" alates läks aga maailma kultuuripärandite päästmisel ime- ja kangelastegusid tegevatest surematutest cyborgitest rääkiv saaga erakordselt heaks.

Tegelikult mul terve sari veel päris läbi ei ole, kaks kogumikku kolmest on veel riiulil ootamas, aga jutud kohati ongi mõnusamad kui sari - eriti selle lõpuosa. Seega lugemismõnu veel jätkub ja sellest küllaltki lahedast maailmast veel päris loobuma ei pea. Hinne tuleb siiski sarja konkreetselt viimasele romaanile, millega ma, nagu eelnevast aru saada, ei olnud eriti rahul.

Teksti loeti inglise keeles

Ma ei tea, ma ei neelanud hästi neid päikeseenergial liikuvaid ja töötavaid maanteid alla, mu meelest need tundusid sama "asjalikud" kui näiteks ütleme mingid puuküttega lendavad korrusmajad või mõni muu aastakümnetetaguse tulevikuvisionääri välgatus. Meenub nupp igivanast Horsiondist, et Nõukogude teadlased on loonud uue teadusharu mis hakkab uurima Marsi taimestikku ja loomastikku...

Lugu ise oli selline...mitte just otseselt igav aga mitte eriti kaasahaarav ka. Nagu öeldud, põhiintriigi absurdsus võttis punkte maha. Keskmine "kolm".

Teksti loeti inglise keeles

Võtsin ka Heinleini (lõpuks) ette - parem hilja kui mitte kunagi, onju. Parafraseerides siin mitmeid isikuid - kui see (jutt) on kuldajastut avav ja defineeriv tekst, siis sellisel Kuldajastul ma elada tahakski, või noh, lugeda sellest. Samas on paratamatult enamik tolleaegseid tekste lootusetult vananenud, Heinleini geniaalsust näitab aga minu meelest asjaolu et ma oma peas asendasin kohati tekstis esinenud väga absurdsena tunduva surma täpse ajahetke ennustamise hoopis millegi maisemaga, näiteks heli- ja filmifailide levikuga internetis ja suurkorporatiivse Hollywoodi reageeringuga sellele, ja tuleb tunnistada et jutu elukindlustusühingud ja meieaegsed "piraatluse vastu võitlejad" on äravahetamiseni sarnased...

Lugu ise teenib mult "viie" eheda paari-kolme inimpõlve taguse sugugi mitte ülearu kopitanud pahvaku eest...

Teksti loeti eesti keeles

Ma eelnevaid arvustusi ei kommenteeri ühegi sõnaga, ütlen ainult et "kaunis ja nõidusliku miljööga fantaasialugu", my ass...! Tüütu ja üliigav jabur lugu mingist mehikesest kes näeb kuskil rannalinnas miskit tšikki ja kui see teda öösel, tormi ja vihmaga kuskile lossivaremetesse deidile kutsub, siis hullumaja auto väljahelistamise asemel isegi läheb.

Aga Grin ei meeldi mulle ka sugugi, nii et müüsin need eesti keeles väljaantud kaks topeltromaani mingil Estconil vist kellelegi huvilisele maha. Grini maavillane koopia on aga juba üsna võimete piire kompav.

Teksti loeti eesti keeles

Vaatamata ilmsetele loogikaaukudele (eutanaasia on mõnes riigis täiesti seaduslik ja seda tehakse ilma kaasneva tramburaita, eutanaasia tõsise tahtluse väljaselgitamiseks on kordi efektiivsemaid meetoteid kui suht kontrollimatu objekti seksuaalsuse/sensuaalsusega meelitamine, pealegi on enamus eutanaasiasoovilisi hoopis üliraskesti haiged ega ilmuta mingit soovi mingi kobeda näkiga kuhugi veini jooma ja tantsima minna, eutanaasiafirma tegeleb tavaliselt eutanaasiaga ega oma palgal ehitustöölisi, kes talle uut hoonet ehitavad - ehitusega tegelevad ikka tavaliselt ehitusfirmad jne. jne.) ja alates hetkest mil Anne välja ilmus hoobilt näkku kargavale lõpplahendusele oli tegu siiski suht kobeda looga, mis mulle endalegi arusaamatutel põhjustel täitsa meeldis. Või noh, oli mõnuga loetav ja eelpoolnimetet puudused ei seganud ega häirinud. Sestap ka Tarlapile minu poolt harjumatult tugev hinne, kuid mulle tundub siinkohal on see täiesti asja eest.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane ja üsna tüütu jutt, mille ulmeline osa oli rohkem nagu mõne kilavate silmadega narkomaani kirjeldus "enne" ja "pärast" kanepipläru, heroiinisüsti või mõnd muud sõltuvakstegevat mõnuainet. See unedes lendamine Paradiisis oli piisavalt segane, samas kui see asendada "kanepipläruga", kaob kogu ulmeline osa ära ja järele jääb, nagu öeldud, võimatuseni tüütu soigumine. Samas on Tarlapil mõningad oskused mõnuga ja hästi kirjutada ja selle, et see jutt mulle eriti ei meeldinud võib kanda asjaolu kanda, et tegemist on hetkeks 21 aastat vana jutuga ja autor oli seda kirjutades ikka veel võrdlemisi algaja.

Kõige sogasem osa jutus olid "suure käe muljumisjäljed" rinnal ja seljal. Hea et mingeid "suure kara penetreerimisjälgi" aanuses polnud :)

Teksti loeti eesti keeles

Tuleb tunnustada kirjastus Tiritamme, kes Geralti seikluste teise jutukogu oskas välja anda, enne kui see inglise keeleski ilmunud on. Mulle meeldis subjektiivsetel põhjustel esimene jutukogu rohkem, kuid see on maitseküsimus. Lood olid head, lood olid süngemast süngemad ja kõik viitas romaanisarjale, kus juba möll täiega lahti läheb. Nilfgaardi tulevale rünnakule oli küll lõpus paaris loos juba viidatud.

Üldiselt üks läinud aasta (jah, tiitellehel on aastanumber 2013, miska läheb see eelmise aasta Stalkrinimekirja) tõlkekogumike pärle, minu isiklik nr. 1 kindlasti kohe. Soovitan julgelt kõigile kellel herr GRRM juba ammu ainult paha maitset suus ja okserefleksi esile kutsub...

Teksti loeti eesti keeles