Kasutajainfo

Suzanne Palmer

Teosed

· Roger Zelazny ·

Lord of Light

(romaan aastast 1967)

eesti keeles: «Valguse Isand»
Tartu «Elmatar» 1997 (Öölane nr. 1003)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
42
9
4
0
2
Keskmine hinne
4.561
Arvustused (57)

Tol ajal oli moes õhata idamaa poole... Zelazny irvitab selle üle meisterlikult :) Aga seda oleks ka lühemalt teha saanud, raamat venis... Kahjuks pole näinud inglise keelset varianti, viimase aja tõlked on nii viletsad, et alati tekib kahtlus, kas tõlkija pole mitte raamatut lamedamaks teinud :) Selle raamatu puhul ei tea :)
Teksti loeti eesti keeles

Zelazny peateoseks nimetatu kujutab ennast eepilist ja arhailise hõnguga kirjeldust maailmast, kus (parem?) osa ühele planeedile saabunud kolonistidest on kuulutanud endid jumalaks ja inkarnatsioonide abiga valvab lihtsurelike elu üle aastasadasid, hoides neid üsna kitsastes raamides. Sam, üks Esimestest, ei ole sellise ühiskonnakorraldusega rahul ja isehakanud Buddha-Prometheusena üritab kukutada (vana-India jumalasüsteemi kasutavate) endiste ekspeditsioonikaaslaste ülemvõimu. Ette rutates võib öelda, et see tal ka suurte kaotuste hinnaga õnnestub. Ent progressi nimel poleks nagu ükski ohver liiga suur ja lõpuks saavad inimesed enda jaoks taasavastada trükipressi, sisepõlemismootori jmt. Niipalju sisust.

Zelazny manab lugeja silme ette suurejoonelised stseenid, kus inim- ja jumalelud ei maksa midagi, domineerivaks on madalad kired ja vastutus on vaid sõnakõlks. Rüütab ent need stseenid aga sellisesse kuube, mille tõttu raamat meenutab ennekõike Dhammapada versiooni kaasaegsele lugejale. Eeposlaadne stiil ja jutlusesarnases vormis lugejani kanduv ideoloogia ei soodusta teksti hoomatavust ja avastamisrõõmu jätkub ilmselt igaühele mitmekski korraks.

Minu jaoks olid raamatu pärliteks need vähesed kohad, kus viidati kolonistide varasele ajaloole ja päritolule. Enam fantasyt meenutava teose tegid talutavaks pigem juhuslikuna näivad science fictioni fragmendid.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli kohutavalt mõnus minusugusele paadunud materialistile ja tehnokraadile. S.t., idee sellest, et inimene ise saab ka suurepäraselt hakkama Jumala osa täitmisega, vähemalt selles osas, mis puudutab (meie praeguses harjunud tähenduses) kõikvõimsust. Kuid siis hakkab sel moel tekkinud `jumalaid` siiski piirama nende inimlik päritolu, nende kompleksid, mis välistavad absoluutse `jumalikkuse`. Selline vastuolu tuleb tegelikult küll vist esile ainult kristlikus ühiskonnas kasvanud inimese puhul, hindud ise pidasid oma jumalaid natuke inimlikumaks. Muidu on raamat tõesti küllalt raskepärane ja vähemalt alguses suurt tähelepanu nõudev, kuid see ei vähenda sugugi raamatu üldist väärtust, kellele liigraskena tundub, lugegu `Terasrotti`. Kuuepunktiraamat.
Teksti loeti eesti keeles

Vaieldamatult üks paremaid romaane SF romaane, mida ma siiani olen lugenud. Selle raamatu juurde sobib täielikult fraas: "When advanced enough technology is undistinguishable from magic". Raamat on kirjutatud külalt humoorikalt ning teravalt. N.ö. Esimesed on ühelt maalt otsustanud, et kuna nad siiski saabusid kohale enne teisi (kes on tegelikult nende järglased) peaks nad omama mingisuguseidki privileege. Seetõttu paisatakse ülejäänud elanikkond ajas tagasi ning kuulutatakse ennast jumalatesks. Kuna enamus kultuure kipub jääma väheste hulga jumalate juurde, siis valiti selleks tarbeks hindu kultuur ja usk - ametlikuks keeles riigis hindu keel. Samas jälle on "Jumalate" jaoks täielikuks nuhtluseks aktseleratsioon, ehk siis lihtsamalt öeldes ühiskonna areng. Trükipressi oli juba kolm korda leiutatud ning IKKAGI oskasid "jumalad" selle idee sujuvalt rahva mälust kustutada. Kuna kegasi suudeti vahetada nagu pükse ning geenitehnoloogi lubas produtseerida piiramatu hulga "vabasi" kehasi ei olnud "jumalate" ja neile meelepäraste persoonide eluiga mitte millegagi piiratud. Sam, keda tunti paljude nimede all, tundis rahvale kaasa -- ja kuigi ta ei olnud mingi pühak, pigem vastupidi -- hakkas astuma reaalseid samme "jumalate" kukutamiseks. Talle pakuti kohta "jumalate" seas, ta oligi vahepeal valitud kasti liige ning tuntud kui "Deemonite" Vangistajana, siiski polnud temast (võõrastel) loorberitel lebajat. Muide need "deemonid" olid kohalik intelligentne energiaväljana eksisteeriv eluvorm, kes tundis ennast inimeste poolt kõrvale tõrjutuna ning pärast kaotust olid kõik Rakashad (nagu inimesed neid nimetasid) vangistatud magnekambritesse Põrguaugus. Kui lisada siia veel juurde, et ajapikku olid "jumalad" pisikese tehnilise boosti abil omandanud endal spetsiifilised telepaatilised võimed (näiteks Vangistaja suutis purustada energiaväljasi ning seetõttu haavata Rakashasi, Yama-l (Surm) oli oma kurikuulus surmapilk, mida vaid väga tugevad elusolendid suutsid taluda, jne.). Müstsika, Sci-Fi ning inimlikud nõrkused ongi selle raamatu läbivad teemad. Soovitan eriti soojalt lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Soovitan aga mitte igaühele. Hinduistlik panteon ja budismi päevaprobleemid võiks olla eelnevalt selgeks loetud. Järjekordne näide positiivsest pimust. (psühhomüüt).
Teksti loeti eesti keeles

No kui nüüd ausalt öelda siis oli ....mõnus. Selline omapärase lähenemisega muidugi. Selline hea, huumoriga võetud lugu sellest kuda keegi otsustas hakata jumalaid mängima. Tegelikult peaks seda enne mitu korda lugema, kuna ta on kohati selline suhteliselt raskeltseeditav lugu, aga sellest pole midagi. Eks selline raamat ongi ju selleks et teda loetaks. Kasvõi kümme korda kui meeldibvõi kui vaja. Esimesel võimalusel peaks ise ka ta uuesti läbi lugema. Hea raamat ongi tegelikult selline, mille tabamiseks tuleb sügavuti minna, mitte ainult pinnaga piirduda.
Teksti loeti eesti keeles

Eelistan Zelazny puhul küll Amberi seeriat (ja kas ma peaks ehk millaski seda osahaaval ümber jutustama hakkama?) aga ka see on tõesti tore jutt. Rõhutaksin inimlikku soojust, mida ka Simaki puhul täheldatud, ja ka Z kangelaste punk-hoiakut: ma ei tea, mida ma tahan, aga ma saan selle! Ja Zelazny osavus (et mitte öelda didaktilisus) seisabki selles, et taoline näiliselt kaootiline kangelane saadab korda enam häid tegusid kui mistahes paipoiss. Tõlge on muidugi toimetamata, valitud font sööb silmi ja illustratsioonid on kohatud - nende asemele oleks mõni asjatundja tõesti võinud hinduistliku Panteoni skeemi tekitada.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pean siis nüüd sellest ka ise kirjutama... Lubasin kunagi kellelegi, et kirjutan BAASi endatoimetatud raamatuist vaid siis, kui eelnevalt on üheksa arvustust olemas. Mida siin ikka öelda: raamat on ülihea ning ilmselt ka Zelazny peateos. Konkureerida suudavad sellega vast ainult "The Amber Chronicles" (aga selles sarjas pole kõik romaanid tipptasemel) ja see Francis Sandow sari ("Isle of Dead" jne.). Tõtt öelda, oleks ma enne selle romaani avaldamist eesti keeles veel ühe (lihtsama) Zelazny ilmutanud. Kuid ühel päeval astus Neeme Kahusk uksest sisse ja pakkus (üsna valmis) tõlget. Tuli nõustuda! Nõustun sellega, et tõlge on kehvasti toimetatud. Põhjused? Raske seletada... ütleks nii, et 1997. aasta on seni minu elu kõige sitem aasta olnud... midagi nii hullu ei meenugi. Ilmselt avaldusid need minu isiklikud mured ka toimetusteos... ausalt öeldes, kui oleks vähegi võimalik, siis annaks selle raamatu uuesti välja ning toimetustöö teeks tasuta. Mis kirja puutub, siis olen eelkõnelenuga nõus... ning see probleem on (edaspidi) lahendatud. Illustratsioonidega olen ma aga ääretult rahul!!! Vaat nii! Lõpetuseks ütlen, et hinde panin ma eelkõige raamtule, mitte oma tööle, kuid ka sellisel kujul on see romaan eesti keeles parem paljudest... On ka ilgemalt tehtud, aga see pole mulle vabanduseks.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

On möödunud vähem kui aasta ja ja romaan on juba teistkordselt läbi loetud. Sellise lugemisinnu üheks põhjuseks on kindlasti heas eesti keeles tehtud tõlge. Ühtaegu on teos dünaamiline ja haarav, köitvam kui 1991 läbi loetud “See Surematu”. Viimast ei ole ma teistkordselt veel läbi lugenud (küll jõuab!). Kindel 5.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu oli hea, aga liiga veniv. Keskel lugesin pingutusega, lõpp muutus veidi huvitavamaks. Tõlge oli minu arvates algeline, andmata edasi Zelazni stiili. Tegelikult aga oli see siiski mõnus raamat, mida paraja tuju korral on täiesti võimalik nautida.
Teksti loeti eesti keeles

Saatuse tahtel sattus RZ loomingust mulle esimesena ette "Damnation Alley". Kuna igasugu (olgu ta siis Ida või Lääne poolne. ükstakama) blatnoiromantika mulle ei istu, pidasin enne järgmist lookest samalt autorilt paraja vahe vahele. :-)))) "LoL" suutis mind aga RZ kirjuatöödega lepitada. Mingi tabamatu ja kauge kuuekümnendate fluidum hõngub sellest raamatust. Õrn nagu tulevase ... eee... prominendi saksisoolo Punasel Väljakul... vaevu hoomatav nagu napalmiving Saigoni ööklubis... fantastiline nagu nõel veenis uinunud hippari unenägu. Iseenesest jampslik jutt, mida olen millegipärast korduvalt lugenud. :-(((
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tunnistan ausalt, et minult nõudis tõsist pingutust, et raamatu raskepärasest ja täiesti arusaamatuna tunduvast algusest üle saada. Kuid edasi oli asi juba päris nauditav ning see eepiline stiil oli päris sobiv. Siin-seal puistati nagu näpuotsast selgitust asja tegeliku olemuse kohta (ilma nende selgitavate lõikudeta võib tõesti raamatut ekslikult fantasyks pidada). Et äikesevanker on tegelikult midagi reaktiivlennuki taolist näiteks... Samas ei saa kõike tuleviku kõrgtehnoloogiaga siiski seletada ja tegu on lihtsalt fantastikaga, millel teaduslik alus puudub. Kehade vahetamine ja sisuliselt surematus on ahvatlev, (praeguse geenitehnoloogia kiire arengu plaanil), kuid inimese mõistuse ja isiksuse ülekandumine teise kehasse ilma materiaalse ülekandumiseta on siiski pehmelt öeldes müstika või idealism, raskemalt öeldes jama... Kuid unistada ju võib, unistus on ahvatlev...
Teksti loeti eesti keeles

Esmakordsel lugemisel tundus olevat alguses veniv ja segane lugu. Aga siis köitis nina raamatusse ja teist korda lugedes oli ainult nauditav. Alati on huvitav jälgida, milliseid tuleviku/oleviku/mineviku erinevaid võimalikke ühiskonnavorme autorid genereerivad ja see konkreetne ühiskond on üks väljanuputamiste tipp. Terry Prachett oma Richewindi lugudes vast parodeeris sellist jumalatemaailma ja jumalate suhtumist.?.
Teksti loeti eesti keeles

Võimas! Pole midagi öelda, vaieldamatult hea ja vaieldamatult ka tugev raamat. Üks sellistest, mida lugema hakates naljalt enne läbisaamist käest ei pane. Kõik see õhkkond, olustik, kirjeldused, miljöö... See on tase omaette.Ja kui nüüd aus olla, siis ega peale hinde eelnevatele arvutustele suurt midagi lisada õieti polegi, Igaljuhul raamat, mis väärib lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Eespool antud lühikesed sisukokkuvõtted ei anna edasi, kuivõrd HEA see raamat ikka on."Valguse Isand" on kaasakiskuv, kuid samas piisavalt sügav, nö "mitmekorruseline".Meeldiv vaheldus olid ka illustratsioonid, pildidsobivad mujalegi, kui ainult koomiksitesse.Üldiselt, kobe raamat, soovitan kõigile.
Teksti loeti eesti keeles

Kõik oluline on nagu eelkõnelajate poolt ära öeldud. Mingi assotsiatsioon/seos tekkis Strugatskite "Raske on olla jumal"-aga, aga seda tagantjärgi. Raamatut lugedes oli tunne, et see on küll midagi enneolematult head- tagantjärele jäi alles lihtsalt väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee oli hea, ja võin ka aru saada autori taotlustest, miks ta niiviisi tahtis selle kirja panna. Z on kõik korralikult läbi mõelnud, lugenud palju "erialast" kirjandust jne. "Valguse Isanda" põhipuudused polegi mitte ideestikus, vaid stiilis, vormis. Kui (osaliselt tänu tarbetule sisulisele annotatsioonile) ca poole raamatu peal selgub, mis kamm õieti käib, ongi jutt tegelikult läbi.

Liiga pikk! Vähemalt kolmandiku võrra võinuks lugu lühemb olla. Autor elas ennast oma loodud maailma nii sisse, et ei suutnud ennast sealt välja kiskuda. Ja nii jäävadki tema kangelased pidama sisutühje dialooge, mis kuhugi ei vii. Tähendab, jutu oleks pidanud Z kirjutama, mitte romaani. Romaani jaoks jäi ideid puudu. Siis, kui lugu on lugejale avatud (et kolonistid Urantiast jne) ei ARENE asi enam edasi. Jätkub vaid kirjanduslikult kõrgtasemel heietamine, mis kuhugi ei vii. Kahju, lootsin tõesti enamat.

Pos. poole pealt - Mulle meeldivad religiooni ainelised lood, samuti müstilise ja jms tagapõhjaga. Olid mõned emotsionaalselt mõjuvad stseenid (Taki vastuhakk, Kali ja Yama lugu, Jani psüh. portree). Dialoog kohati lippas mõnusalt. Aga kokkuvõttes: liiga pikk ja lohisev, korraliku romaani jaoks jäi arendusest puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Minu isikliku arvamuse kohaselt üks parimaid SF romaane, mis eesti keeles ilmunud. Vähesed on suutnud oma teose keskkonna selliselt paika panna ja seda niimoodi, et sisu ei kannata. Ilmselt tuleb nõustuda ka nendega, kelle arvates asi veidi venima kipub. Aeg-ajalt tekkis mulgi sarnane olukord. kuid tahtmist raamat kõrvale visata ning lugemine lõpetada- seda ei juhtunud küll kordagi. Selleks oli ta liiga hea....
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid ulmekaid, mis ma siiani lugenud olen (lugenud olen siiski veel üsna vähe). Jättis väga sügava mulje ja peale lõpetamist nägin raamatu tegelasi isegi unes :) Illustratsioonid olid ka normaalsed (imho), erinevalt teistest eesti keeles ilmunud ulmekatest, mis mulle seni ette on jäänud.
Teksti loeti eesti keeles

Hea, lihtsalt hea ulme. Väga hästi tasakaalus; ja eriliselt nauditav on, et autor on vaeva näinud ja viitsinud tausta õieti paika panna. "5" ei saa ta sellepärast, et esiteks annan ma neid harva ja teiseks on ta kohati tarbetult raskevõitu, mis teeb kaheldavaks, et ma teda niipea teist korda lugema hakkan.
Teksti loeti eesti keeles

Ei mäletagi, mitmes kord nüüd üle lugesin, aga iga lugemisega leidus midagi uut. Lugemine, eriti alguses, nõuab veidi pingutust, aga raamat on seda pingutust väärt. Eelnevad arvustused loovad raamatust juba korraliku pildi, seega siin ainult omapoolne hinnang - kindel 5. Minu meelest Zelazny üks võimsamaid raamatuid.
Teksti loeti vene keeles

Tõepoolest väga muljetavaldav raamat. Parajalt hulgalt võimast action´i ning parajal hulgal ka psühholoogiat. Ning mõnus hinduistlik taust. Üks nendest raamatutest, mis jääb kuhugile teadvusesoppi oma mõju avaldama ka hulk aega pärast lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

paljud nimetavad just valguse isandat zelazny tähtteoseks ja ma ei arva, et nad eksiksid (siiani olen küll vaid eesti keeles lugenud kolme). väga huvitav lähenemine. küllaltki ainulaadne teos. lugemine võiks olla äärmiselt nauditav, kui kiri ei tooks meelde kõhulahtisuses kärbest... hea asi, mida lugema peab!
Teksti loeti eesti keeles

Lihtsalt parim raamat mis ma eal lugenud olen. Eelpool mainis keegi, et raamat oli veidi raskelt mõistetav, eriti kuna tausta selgitatakse jõudumööda. Nõustun sellega, kuid asja parandab kõvasti lühike tutvustus raamatu eelviimasel (vist oli) leheküljel. Selles on ära öeldud peamine, nii et on mingigi ettekujutus mis toimub. Siiski on see raamat mida peab mitu korda lugema, et mõista (ja mitte ainult tehnilist poolt). Aga üldiselt: see raamat on nagu piibel ja seda mitte ainult sisu poolest (ega piiblil oluliselt rinevam tegevustik olegi). Pole rohkem Zelazny teoseid lugenud, kuid see romaan laadis mind tema suhtes küll rohkemgi kui positiivselt. Kui oskaksin häkkida siis murraks siia serverisse sisse ning annaks 10 palli!!!
Teksti loeti eesti keeles

Njah, mida rohkemat olekski o"elda? Jah, kui autori eelto"o"ga kursis ei ole, siis vo~ib teos v"aga mitme koha peal venima ja"a"da, aga kui tausta tunda, siis teos sellest vaid vo~idab. Teose ilmumise ajaks oli India mytoloogia kohta eesti keeles juba piisavalt tekste ilmunud, et raamat kogu oma olemusega nauditav oleks. Ja ega see taust nii h"adavajalik ka vast ei olnud, minu arvumust mo"o"da oli tekst huvitav ka lihtsa tekstina. Mitmeplaaniline oli ta kindlasti. Pakkus elamuse nii esimesel, teisel kui ka kolmandamal lugemiskorral. Seni on see Zelazny teostest muidu ysna erandliku laadiga - autor seletab ise oma maailma lahti. Seda ei tee ta kyll teose algul, vaid keskel, kuid see ei m~oju loole sugugi halvasti. Jah, jutu yldine suundumus saab siis tuttavaks, kuid sedasi olid lood ju ka "Needuste Alleega" - ja seal oli lo~pplahendus juba algul aimatav, ent ometi oli mo¤us lugeda. Kahju, et Zelaznyt inglise keels nii raske k"atte saada on. Aga eks populaarsus anna vist sellesse oma osa. Tuntud hea kirjanik on ikka kiiremini "ara ostetud, kui tundmatu hea kirjanik. Raamatu headusest annab vist m"arku ka see, et raamatukogudes on ta suhteliselt kapsaks loetud. Pehmekaanelise asi... kulub kiiresti. Yx m"arkus ka toimetaja kapsaaeda: lisaks Zelaznyle oleks olnud kena, kui j"arelso~nas oleks olnud vihje india mytoloogia ja budismi kohta ka"ivatele teostele. Noh, kes otsib, see leiab, aga ilma vastavaid teemsid tundmata on seda raamatut kajuks t~oesti raskem lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane romaan tõesti... Uus laine oma parimas tähenduses. Kui midagi võiks ette heita, siis vast lõppu stiilis "ja siis elasid nad õnnelikult ja elavad tänapäevani, kui veel surnud pole", sh. melanhoolset lõiku Yama tütrega. Mulle oleks ausalt öeldes rohkem meeldinud, kui jumalad oleksid omavahelises võitluses Taeva hävitanud ning inimese hulka oleksid jäänud ainult legendid, koos lõpuks ometi vaba teega sellele kauaoodatud tehnilisele progressile... Kui just väga happy endi tahta, siis Sam oleks võinud oma Nirvaanasse tagasi pöörduda ka selle variandi korral.

Eelnevalt oli siin juttu sellest, et iseennast jumalateks tõstnud inimesed ei küündinud moraalselt jumalate tasemel -- aga vanad polüteistlikud jumalad olidki ju just end lonud inimeste peegelpilt! Vaadake näiteks, millega Antiik-Kreeka mütoloogilised kangelased hakkama saavad, mis intriige punuvad. Zelazny jumalad on oma moraalselt palgelt minu meelest täpselt sellised, nagu vanade religioonide panteonide tegelased.

Teksti loeti eesti keeles

Piinlik lausa, aga mina ei saanud aru... Keegi seal eespool ütles, et enne peaks India mütoloogiat tundma ja tal oli jummala õigus. No kohe mitte ei sümpatiseeri need Kalid ja Yamad ja kes veel. Lähevad omavahel segi, ununevad ära ja lihtsalt ajavad närvi. Piinlik...
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvamuse kohaselt RZ (siiani) parim teos! Kui üldse mingeid raamatuid kuskile reastada, siis minu jaoks paigutub see raamat kindlasti kuskile esimesse kümnesse.

Ei häiri ka need jumaluste hordid, kes raamatu läbivaks jooneks olid. Kui raamatud veelkord lugeda, saab paljugi selgeks.

Muide, see oli selline kummaline raamat, mis algas tegelikult lõpust ja nii saavadki paljud asjad lõplikult selgeks alles viimases osas. Juba ainuüksi selle liigenduse pärast panen viie!
Teksti loeti eesti keeles

no oli ikka jama.lugesin seda kaks korda.algul 3-4 aastat tagasi,siis alles hiljaaegu uuesti.mõtlesin et äkki ei jõudnud alguses õieti kohale,aga siis veendusin,et ilmselt ei jõuagi.võtan vist keskmist natuke alla,aga eks selle arvustuste värgi idee ongi selles,et igaüks saab oma arvamust avaldada.zelazny on muidu täiesti normaalne kirjanik,näiteks amber on viite väärt,aga see "valguse isand"on küll(minu arvates) nõrk(tegelikult tahtsin ühe teise sõna panna,aga hakkasin kartma)."ta võttis oma aspekti ja lisas sellele atribuudi..."appi!!!
Teksti loeti eesti keeles

Puhh, räägitakse, et olevat meeletult hea raamat. Lugesin, mitte mõhkugi ei saanud aru. Räägitakse, et täielikult saab sellest raamatust aru alles 3.-4. lugemisel. Mina ei ole viitsinud seda raamatut uuesti lugeda, seega praegu neli. Kui kunagi juhtun seda uuesti lugema, siis võib-olla muudan hinnet.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat on väga hea.Kardan, et mõned on pannud nõrga hinde sellepärast, et raamatu algus on peletav. Samuti on oma osa vist ka kehval tõlkel-toimetusel, kuid originaali lugemata ei ole ma selles 100% kindel.Puust ja punaseks neile, kes loole algul pihta ei saa:a) Esimene peatükk (mitukümmend lehekülge) toimub kronoloogiliselt alles raamatu viimases veerandis.b) Üks isik võib kanda aja jooksul mitut erinevat nime, keha, sugu ja "poliitilist meelsust"c) Ühe nime taga võib erineval ajal olla erinev isik.
Teksti loeti eesti keeles

Kes alustas Zelazni loominguga tutvumist näiteks "Needuste alleega" ja see talle meeldis, siis ärgu mõelgu, et kõik tema raamatud sellised on. "Lord of light" erineb "Needuste alleest" 100%-liselt. Kui "Allee" oli sisult ja teostuselt üsna lihtne ja hästi mõistetav ning jälgitav, siis käesolev romaan seda kohe kindlasti ei ole. "Valguse isand" on oluliselt tugevam teos, kui "Allee". Sisu on keerulisem ja väga huvitav, sündmused arenevad mõnusas järjekorras ja üldse on see väga tugev raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult on mu arvustus veel poolik. Küllap hiljem täiendan seda kui olen raamatu täielikult läbi lugenud. Küll aga praeguseni tundub Valguse Isand kuidagi nõrk. Jah, olen lugenud ka eespool olevaid arvustusi ja kindlasti arvestan nendega, kuna just selline on see raamat olnud nagu enamus sellest rääkinud on. Sestap üritan teost, mis väidetavalt on Zelanzy peateos, mitte maha teha, kuna see võib tuua minu peale tema Valguse Isanda fännide viha, kelle jaoks on just see teos parim. Ise kuulun ma sellisesse rühma kes eelistavad veidi kergemat ulmet. Kui nii võib öelda. Palju kõrgemini hindan ma näiteks tema Amberi ainesega raamatuid. Valguse Isand aga on kindlasti üks suurteos, mida ma veel võib-olla ei oska vääriliselt hinnata, aga eks see selgub selle läbi lugemisel.
Teksti loeti eesti keeles

Väga tore ja meeldiv raamat. Olen täiesti kindel et palju jäi mul ka arusaamatuks. Romaanis oli selline tore fiiling algusest kuni lõpuni. Ja mulle meeldis kuidas tegeliku olukorra paljastamiseks visati meile ainult kilde mille kokku sopitamisega pidime ise hakkama saama. Meeldis ka väga kuidas raamatut alustai lõpust siis viidi algusesse ja siis jälle lõppu tagasi. Selline segane aga väga võluv raamat. Kindlasti ülelugemisel vastan palju uut. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Algaks s6nadega, et "kuigi eespool on k6ik ära öeldud, ei saa mitte vaiki olla minu jaoks olulisest raamatust ja ei saa kuidagi jätta tema keskmist hinnet kergitamata". Oh kui klisheelikult see k6lab. Parakau eks ta umbes nii ongi. Tegelikult pean kyll täpsustama, et see teos on mulle oluline eeskätt Zelazny kui autori plaanis, mitte ulmekirjanduses yldiselt. Enne seda olin lugenud ainult ka meekeeli ilmunud "Damnation Alley`d" ja mulje oli selline, et arvasin, et no seda autorit ei loe enam kyll kunagi ja kui näen tema poolt midagi kirjutatut, siis karjun "tagane minust, Saatan". Oh kui rumal ma olin! Kurat, kui tagasi m6elda, siis oli minu riiulis ju olemas ka vene keelne Amber, mida ma polnud veel lugenud. Nagu elus ikka juhtub, sattus mulle "Lord..." juhuslikult kätte. Olin tulekul idanaabri pealinnast ja haarasin jaamast kiiruga suvalise pundi raamatuid kaasa, mille määratluseks oli kirjutatud fantastika. Muuhulgas siis ka "Lord..". Avastanud, et Zelezny, otsustasin pika hambaga, et sellest alustan. Tubli olin. Siit moraal: ärge otsustage autori yle yhte teost lugedes. Isegi mitut teost lugedes mitte. Ja kui teil on mingeid kahtlusi, siis yldse: vaadake BAAS`i :)
Teksti loeti vene keeles

Väga, väga, väga hea raamat.
Ja väga omapärasel kombel hea.

Nimelt -
Mulle meeldib selle raamatu STIIL. See, kuidas ta kirjutatud on. See, mismoodi tekst voolab, kuidas dialoogid arenevad, kuidas tegevusedrahulikus tempos lahti rulluvad. Raamat surub lugejale peale oma tempo;ka keset kõige möllumat lahingut ei teki kiirustamise või kärsituse tunnet.Ei tahaks poeetiliseks muutuda, aga kohati tundub tõesti, et raamatu tekst vuliseb nagu rahulik ojake keset päikeselist suvepäeva; ümbritsev maailm küll peegeldub temas, aga ei mõjuta teda mitte.

Igatahes on Valguse Isanda LUGEMINE kui asi iseeneses minu jaoks nauding. Ja siinsed virinad "dialoogid on pikad" "liiga veniv" tunduvadjust SELLE raamatu puhul täiesti kohatud.

Neeme Kahkuskile igatahes maksimumpunktid tõlke eest! Ma ei ole LoL`i originaalis lugenud - võib-olla on vastab tõele, et ta RZ stiili adekvaatselt edasi andnud ei ole. Sel juhul on ta loonud omaenda jutustuslaadi ja seda enam kiitust väärt :) Tegelikult tulebmuidugi uskuda, et lingvist Neeme valis omanäolise keelega raamatutõlkeks teadlikult.

Kahjuks pole mul tausta mõistmaks, kust RZ oma stiili ammutanud on - midagi ta igatahes imiteerib või parodeerib.

Raamatui sündmustik ja ideed on eelnevaga võrreldes üsna ebaolulised. No on tulevankrid, askensioon ja jumalaks saanud inimesed, a mis siis? Suzhee arengust on tõesti raske aru saada, kuid eks seegi on taotluslik - aeglustab lugemise tempot veelgi.Ma ise lugesin Valguse Isandat jupikaupa ja "mis mille järel juhtub"sorti pisiasjadele suuremat tähelepanu pööramata.

Köide / shrift on muidugi jubedad - see raamat nõuab uut väljaannet!Ehkki ma ise peaks ta pigem inglise keeles kätte saama.

Teksti loeti eesti keeles

Ei ole segane. Ei ole venitatud. Ja illustratsioonid on ka kenad. Selline täiuslik raamat. Natuke kurb, natuke naljaks. Piisavalt palju kaasa mõtlema panevat ja muidugi klassikalised Zelazny stiilis kangelased, kellel on tihti kombeks aeg maha võtta ja maistele naudingutele (eriti suitsetamisele) anduda. Ja siis veel Sami jutlus munkadele jne jne jne
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei satunud kuidagi õigele lainele kui seda raamatut lugesin. Kogu aeg viibisin nn. "piiri peal". Selle tõttu ei tundunud huvitav. Alles lõpus, viimase lahingu ajal, sain asjale pihta ja lugesin suurima huviga võiduka lõpuni! Zelazny on vägev kirjanik! Ja kuidas ta veel india jumalatega lollitab! Ho ho ho! Hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks üks parimaid ulmeraamatuid. Kui fantasy piibliks loetakse Sõrmuste Isandat, siis see raamat kandideeriks klassikalise ulme piibli kohale.
Teksti loeti eesti keeles

Esimest korda lugesin "Valguse isandat" kohe pärast seda kui ta eesti keeles ilmus (12 aastat tagasi). Toona tundus see ikka täielik jama, millele üle 2 poleks käsi paindunud hindeks panema. Täna üle lugedes tundub juba, et nelja võib enam-vähem ära panna küll. Kolmandat korda kavatsen seda romaani lugeda 12 aasta pärast ja siis tuleb hindeks ilmselt 6.
Teksti loeti eesti keeles

Esimest korda lugedes, kuskil 10 aastat tagasi, olin kogu aeg segaduses. Raske oli aru saada, millal mis toimub, kes on kes... Edasi kandsid mind tegelased, dialoogid, teoloogilised sillerdused ja eriti mõned lahedad nüansid selles (Nirti kui padukristlane kui Must).

Alles üsna lõpus hakkas tekst ka mingit süzheelist tervikut moodustama. Ja päris lõpus tundsin, et ma PEAAEGU saan aru, mida just lugesin.

...nii et otsekohe pärast viimast lehekülge alustasin raamatut uuesti algusest.Ja siis, oh seda mõnu ja naudingut ja pidu ja pillerkaari. See teine lugemine oli tõsine kaif.

Sestsaati olen teda korduvalt samasuguse naudinguga üle lugenud, kuni mult üksteise järel 2 eksemplari raamatust ära laenati ja nüüd elan oma elu kurvalt ilma "Valguse isandata".

Oma senise lugemuse põhjal hindaksin sedasinast kindlasti Zelazny parimaks teoseks ja üheks parimaks raamatuks maailmas üldse. (Ütleme, mahuks minu top-100 sisse.)

Teksti loeti eesti keeles
x
Bix Pokupoeg
17.10.1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Oh miks küll miks, kapten...

Progressi pärlitega, mille hulka tuleb lugeda klaksid, laitmatu postiteenus ja rassiline võrdõiguslikkus õnnistatud kettamaailma trügib enne oma õiget aega veel üks moodsa ajastu laps - raudtee. Rahvas on vaimustuses, härra Kuningas loob raudteekompanii, 1200 kilomeetrit rööpaid pannakse maha selleks, et Alumine Kuningas tagasi trooni alla toppida ja kõik annetavad lahkelt orbudele ning leskedele, keda on terve raamatu peale siiski vähevõitu, kuna ükski hea tegelane raamatus ei suuda korralikult oma otsa leida. Isegi Isand Vetinari abiga mitte. Samas tagurlikke hambuni relvis päkapikke langeb nagu loogu.

Vaimukus on kadunud! Stiil on kadunud! Lühikeste ja teravate ütlemiste asemel on pikkadest lausetest ja lõikudest monotoonne jutustamine, mis kulgeb läbi sündmuste üsna sama sirgjooneliselt nagu Uberwaldi raudtee. Ja on nähtavasti sama kiirustades kokku visatud.Kaks sellepärast, et Pratcheti austajana lugesin raamatu siiski läbi. Aga tema IEN Dibbleri mõttemalliga suguvõsal võiks veidi häbi olla küll.
Teksti loeti eesti keeles

On Kettamaailm.
On Sam Vimes, vahtkonna kapten, hertsog, tahvlipühkija, Sam Juuniori isa ja muidu kõikvõimalike supervõimetega kangelane, kes peab oma kalli kaasa tahtel pisut puhkust võtma ning oma maavaldustesse (mida ta varem ihusilmaga näinud pole) sõitma.
On kahjuritest (jänesed) toituvad kahjurid (härjapõlvlased), kes on kõigile pinnuks silmas, kuna nad räägivad arusaamatut keelt ning kipuvad jäneste puudumisel näppama kanu ja kõike muud, mis nende ülimalt räpaste ning haisvate näppude külge jääb.
Sam Vimesi õnneks ei pea ta äkki esikohale tõusnud hertsogirollis paari päevagi piinlema enne kui toimub Mõrv ning Vahtkonnakapten peab Hertsogilt tüüri üle võtma.

Seda raamatut lugedes oli mul kogu aeg kahtlane TUNNE. See tunne sai kinnituse hetk tagasi kui ma raamatu BAASi sisestamiseks tema originaali pealkirja uurisin. Sinna juurde oli nimelt pisikeses kirjas ja ainult advokaatidele mõistetavas keeles kirja pandud, et härra Pratchett on tõepoolest lubanud seda raamatut enda nimel välja anda.
Jah, juba lugedes oli selge, et kuigi siin-seal on tunda Pratchett`i korrigeerivat kätt, siis enamiku sellest loost on jutustanud keegi, kelle jutustamisoskus ei küüni mitte kõrgemale meie enda paljukirutud Algernoni ja/või Reaktori autorite omast. Keegi on Terry Pratchetti varasemad teosed mikserist läbi lasknud, uued seiklused välja mõelnud ning siis vanameistri käest kaubamärki lunima läinud. Siin-seal TUNDUB, et ka Pratchett on midagi kirjutanud. Eriti nendes kohtades, kus vanad abielumehed kurdavad, kuidas nende naised sunnivad neid vastu tahtmist kauem elama (peekoni asemel juurvilja närides) kui hädapäraselt vaja oleks.
Teksti loeti eesti keeles

Tiffany saab kolmteist.
See on just selline iga, kus noored neiud jagavad oma sõbrad tavalisteks ja "erilist sorti" sõpradeks. Samuti ei suuda nad vastu panna tantsule isegi siis, kui tantsitakse salaja pimedas ja ilma kuuldava muusikata.
Kuna noor neiu alles avastab, et mehed ja naised on sisemiselt palju rohkem erinevad kui väliste tunnuste järgi oodata võiks, siis ei oska ta midagi mõistlikku pihta hakata ka ootamatu austajaga, kelleks on vana talvetegija ise. Loomulikult on vanad nõiad eesotsas ERITI kogenud Nanny Ogg`iga valmis õpetama igasuguseid nõkse, kuidas üks naisterahvas saab tüütu kavaleri nööri mööda käima panna, aga need ei taha hästi töötada külma loogika ning veel külmema (et mitte öelda jäämägise) jäärapäisuse vastu.
Loomulikult ei lase ülejäänud nõiad ennast sellisest pisiasjast, nagu eesootav maailma lõpp, häirida ning punuvad oma isiklikke intriige rahumeeli edasi. Seekord siis teemaks küsimus, et kas võlumine on kõrgem kunst kui nõidus ning kui palju boffot on ühele nõiale vaja, et see TÕELINE nõid olla.

Pratchetti huumorisoon on ajapikku kulunud mahedamaks ning rohkem inglaslikuks. Jalaga tagumikku naljadel kohta ei ole (hea küll, korra ikka antakse jalaga tagumikku, aga pieteeditundega kirjanik libiseb sellest faktist hästi delikaatselt üle).
Jutustamisoskus on autoril loomulikult kadestamisväärne ning põnevust jätkub raamatu lõpuni. Loomulikult jutustatakse meile järjekordselt ümber vana head Persephone müüti, aga seda tehakse hästi ning tulemus on lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles

Kummardus autorile, kes on suutnud luua omapärase maailma, kus asjad käivad enam-vähem samamoodi nagu meie maailmas, aga vähemalt näivad uskumatud ja huvitavad.

Süžee kirjeldamisega ei pea ma ennast, tänu eelkõnelejatele, jälle vaevama hakkama. Eelmises raamatus kirutud ajalise kaleidoskoobi kasutamine selles raamatus nii palju ei häirinud, kuna esiteks oli sissejuhatavat ja kohustuslikku ajalugu, mida jutu vahele topiti, oluliselt vähem ning kõik vahelugemised olid seekord enam-vähem korralikult märgistatud. Väikestele loogikaapsudele on juba eelpool tähelepanu juhitud, mina lisaks siia enda jaoks kõige absurdsema asja - trümmist väljahiivatud hiiglasliku õlletoobri, mis jäeti sobivasse kohta köie otsa rippuma samal ajal kui laevameeskond teise laeva paljakskoorimist plaanis. Sinna juurde oleks sobinud kasvõi mokaotsast poetatud selgitav lause, et ahned laevnikud tahtsid potentsiaalsele saagile trümmis ruumi teha vms, aga laeva juhitavusele mõjub kole halvasti kui midagi suurt ja rasket on trümmist tekile tõstetud. Seda ei tehta keset merd manööverdamise ajal. Ega ma muidu ei viriseks kui autori enda jaoks meresõidu autentne kujutamine nii oluline poleks olnud.
Samuti ei mahtunud mulle pähe, et miks oli vaja nende neetud toolide jaoks puusepp nii mitmekordselt üle maksta, et toolid ennetähtaegselt valmis saaks kui seejärel toolid lihtsalt panipaika oma aega ootama pandi. Jne.

Teine pisike nõrkus oli raamatu lõpus. Kõik eelnevalt punutud intriigid seoti lõpus "suure pauguga" ühte sõlme kokku. See segas enamiku liinide puhul mängu ilu nautimist, kuna üks suur lahendus varjutas erinevate plaanide mänguilu (kümme miss world finalisti ühes toas EI OLE kümme korda ilusam kui üks miss Kesiganes eraldi vaadatuna). Samuti oli lõpplahendus kirja pandud kiirustades ning jättis emotsionaalselt lahja mulje. Kui raamatul olidki mingid mahulised piirid, siis oleks võinud sissejuhatuse pealt kokku hoida ja lõpplahendust värvikamaks kirjeldada.

Aga kuna hoolimata kõigist pisipuudustest oli tegemist nauditava lugemisvaraga, siis saab autor teenitult viie kirja. Väikese miinusega küll, aga arenemisruumi peab ju ka jääma.
Teksti loeti inglise keeles

Sisu on eelpoolkommenteerijad juba ära rääkinud, seega rohkem spoilerdama ei hakka.Mind häiris alguses veidi autori armastus ajakaleidoskoopi kasutada. Nii mõnigi kord ei olnud aru saada, mis ajahetke parajasti kirjeldatakse ja mis järjekorras sündmuses toimuvad. Jutu edenedes jäi sellist trikitamist vähemaks ja need "interlüüdiumid" olid korralikult märgistatud ja asjakohased vahelugemised.Maailm oli viimase peal, tegelased vahvad, sündmused kerisid korralikult - miks siis ikkagi neli. Noh eks see neli ole hästi rasvane, aga päris viiest jääb veidi puudu. Võib-olla oleks oodanud lõpplahenduselt veidi rohkem kelmikust. Locke ei sobinud sinn dramaatilisse rolli, kuhu autor teda päris lõpus toppida üritas. Ja see maailmapäästmine kukkus ka tegelikult üsna haledalt välja - kujutage ise endale ette kelmi, kes tuleb ja ütleb, et jah, olen petis, aga nüüd peate te kõik mind uskuma!Jääme siis lootma, et tuleb veel vint vindi vint järgmiste lugudega siia peale ja siis saab oma hindekotirauad laiemalt lahti venitada.
Teksti loeti eesti keeles

Kas jumalad karistavad mind kui ma lajatan sellele sõnnikutellisele ühe pärast esimese kolme peatüki läbisirvimist.(Lugeda neid ei suutnud - tunnistan ausalt)
Teksti loeti eesti keeles

Keegi (kindlasti minust targem ja kogenum) inimene kirjutas Terry Pratchett`i kohta, et temal ilmuvad head ja väga head raamatud vaheldumisi. Viimasel ajal on too terava keelega härrasmees oma vaimutöö üllitamise tempo pisut aeglasemaks võtnud (või siis vähem head asjad vahepealt enesetsensuuri korras välja rookinud).

See raamat on Päris Hea. Isegi Terry Pratchett`i enda mõõdupuuga võttes.

Terry Pratchett`il on kombeks igas oma raamatus võtta üks moodsa maailma imeviguritest ja see siis kettamaailma kõvepeeglisse panna. Seekord saab oma koosa kätte Kuningas Jalgpall, kes, nagu selgub, pole küll alasti, kuid vajab siiski mikrorõngasriidest alusp... st. lisavarustust.
Läbi aegade on Ankh Morpokis mängitud jalgpalli, millel on reeglid ütlevad, et mängu võidab see võistkond, kes lööb värava või vähemalt midagi, mida võib väravaks pidada. Näiteks vastasmeeskonda. Kuna väravaid lüüakse tõeliselt harva, siis enamasti selgitatakse võitja välja selle järgi, kumb meeskond pärast mängu rohkem elus on. Või siis ühes tükis. Nüüd aga soovib Isand Vetinari kontrollimatut kontrollima hakata ning nii juhtubki, et Nähtamatu Ülikool leiab ennast võistlemas ülejäänud linna kõige jõhkramatest tüüpidest kokku pandud võistkonnaga selle nimel, et "jalgpall" saaks uued reeglid ning muutuks tõeliseks jalgpalliks.
Teine tegevusliin keerleb ümber kummalise üliandeka noormehe, kes Isand Vetinari isiklikul palvel on Nähtamatusse Ülikooli küünlaniristajaks palgatud. Noormehe ülesandeks on olla sõbralik, koguda väärtust ning saada kohaseks. Kusagil on keegi, kes kavatseb hinnata KUI väärtuslikuks ja kohaseks suudab see noormees saada. Ja kas ta suudab mõnel tolgusel pea MITTE otsast rebida.

Terry Pratchetti puhul on kindel, et pea igas tema raamatus on keegi sihikindel ja kaljukõva tahtejõuga naisterahvas. On äpu, kes saab kangelaseks. On mõni ilus ajudeta blondiin, keda preili kaljukõva kadestada saab jne. On tunda, et see teatritrupp on autorit hästi teeninud ning iga järgmine lugu paneb samad näitlejad lihtsalt uutesse kostüümidesse. Kui sellest pisiveast mööda vaadata, siis on tegemist igatahes korraliku lugemisega ning kes viitsib võib isegi mõne koha peal autoriga kaasa mõelda veidi igavikulisematel teemadel kui lektroloogia (teadus vooditest ning nendes magamisest).
Teksti loeti eesti keeles

Ma saan aru, et tegemist on viimase raamatuga, mille Pratchett suutis kirjutada ning nüüd on siis see ka eesti keeles välja antud.Naerda sai. Isegi põnev oli, kuigi olles läbi lugenud KÕIK selle härrasmehe eesti keelde tõlgitu (erandiks vist Johnny pommilugu), kippus minu mõte mitmes kohas tekstist ette jooksma. Ja see võttis üllatusmomenti maha.Aga see deus ex machina (ehk siis kuld arvutist, kui eesti keelde tõlkida) ei sobinud kohe kuidagi sinna lõpu järele.
Teksti loeti eesti keeles

Igal mehel on tema 15 minutit kuulsust. Ja igal Hollywood`i filmil on tema 20 viimast minutit.
Need viimased 20 minutit on suvalises märuli(ja mitte ainult)filmis täidetud ohjeldamatu löömingu ja lammutamisega. Kui enne veel kuulipildujatel kassette vahetati, siis nüüd on kuulipilduja lint möbiuse leheks keeratud ning sõrme pole vaja päästiku pealt ära võttagi.
Nagu ülal juba mainitud, lõpp on siirupiselt magus. Ja see siirup on vähemalt korra juba kellegi seedekulgla läbinud.
Mina ei ütleks, et see triloogia on lõpetatud. Sama hästi võiks pidada valmis ja lõpetatuks härra Jordani "Maailma silma". Lahing on läbi, aga sõda on alles noor. Ainus, mille poolest J.A. Jordanist kavalam on, on ajaline mõõde. Bayaz ja Khalil võivad oma järgmise portsu viisakusi vahetada umbes-täpselt samal ajal järgmisel sajandil. Siis kui linnad on jälle üles ehitatud, rahvastik juurde kasvanud ning tühja tooli eesmärk suletud ringis edukalt ära unustatud.
Minu poolt siiski neli - täiesti aus ning ilma lisanditeta.
Teksti loeti inglise keeles

Parem kui eelmine osa. Kui esimese osa hinne neli oli väikese miinusega, siis siinkohal on nelja taga rasvane pluss. Päris viie jätaks veel reservi.
Sisust on ülalpool piisavalt palju kirjutatud. Tegelased arenevad hästi ning õiges suunas. See tähendab, et veel natuke ning ma isegi usun, et säherdused eksemplarid tõepoolest olemas on. Dan Clokta värvikuse vastu ülejäänud jabur teelaudkond loomulikult ei saa, aga nad vähemalt üritavad.
Vere ja muude igas suunas lendavate kehavedelikega on selline lugu, et teatud kogusest alates pole nagu enam vahet. Et kas Suur Sangar lödistas endast välja ühe või kaks ämbrit punamusta ollust ei muuda ju sisuliselt midagi. Siinkohal tuleb mul ikka meelde Alien 1 ja Alien 2 filmid, kus ÜKS koll (peidus olles) suutis palju enam õõva tekitada kui sada tükki, kes pidevalt mööda ekraani ringi siblisid.
Süžee jookseb paremini kui esimeses osas. Loomulikult aitab kaasa, et mootor on käima löödud ning puudub vajadus niisama jahmerdamist meedia tippsündmusena serveerida. Madinaks läheb ja enamasti on seal ka sügavam põhjus kui lugeja potentsiaalse igavuse peletamine kahe jutustava peatüki vahel.
Kui esimene raamat seostus mul filmiga, siis teise puhul on pigem tunne, et tegemist on MMMM`ga (massiivse multimeeste mänguga). Kirjad kaugelt lahingutandrilt läbi vaenlase piiramisrõnga tulevad e-postiga ning kindluse keskel asub müügiautomaat, millest saab münte sisse loopides osta kive, palke, mörti, relvi ja palgasõdureid. Loomulikult on tal alati ka vahetusraha käepärast. Kõigi rännumeeste taskud on sama avarad nagu Guybrush Treepwood`il (Monkey Island series, kui kellegil kell helisema ei hakanud) ning isegi kuristikku kukkumise järel on alles kõik vibud, nooled ja mõõgad. Ma usun kui shankad oleks ühe kahest armastajapaarist seal koopas õnneks võtnud, siis oleks teine ohates taskust laia labida välja tõmmanud, et lubatud matusetalitus nagu kord ja kohus läbi viia.
Aga see kõik on köömes, sest hea meelelahutus on tänapäeval jumal ning J.A. teeb kõik, et olla tema prohvet.
Teksti loeti inglise keeles

XX sajandi rebane oli esimene mulje raamatust, mille tütar mull jõulude eel pihku pistis. Kindla eesmärgiga, et kui esimene osa on hea, siis järgmised lunastatakse lugemiseks välja juba papa rahakoti kaudu.
Ülalarvustajad on olulise sisu (nii palju kui seda triloogia esimesse osasse mahtus) juba lahti seletanud ning enam-vähem niisama vähe teda raamatus oligi. Suured sõjad põhjas ja lõunas alles valmistasid ennast ette ning vahepealset aega pidid täitma (veel) kohaliku tähtsusega löömamehed. Sest kui veri ei voola, siis pole ju tänapäeva fantaasiahuvilisel midagi lugeda.
Sellised raamatud ei sisalda kaarte, kuningate sugupuid, ega kasutatud keelte sõnastikke. Milleks? Kas te olete mõnes Hollywood`i filmis näinud ekraanil mõnda maailmakaarti? Raamatu stseenid on üles ehitatud kõigi filmitööstuse kaanonite kohaselt, kus põhirõhk on lopsakatel detailidel. Tervikpilt on selle kõrval vähemoluline kui mitte suisa olematu. Raamatu esimeses pooles oli mul tihti tunne, et üks pilt järgneb teisele ning, kuigi tegelased on ju samad, on erinevad kaadrid pärit otsekui erinevatest maailmatest. Sest ei sündmustel ega tegelastel ei ole lihtsalt võimalik areneda selles suunas ja säärase kiirusega nagu autoril tegevuse püsti hoidmiseks vaja on.
Tegelaste osas jäi mulje kahetiseks. Mõned karakterid (näiteks dan Clokta) võisid küll olla veidi ühekülgsed, kuid siiski piisavalt huvitavad. Suur enamus teisi tegelasi tundus olema kui ühe vitsaga löödud. Täpselt sama huumorimeel, ülbe üleolek ning teatraalne poosetamine. Selline kuvand sobib nagu rusikas silmaauku mõõgavõistluse jaoks treenivatele noortele kukekestele, kuid tekitas kohutavat võõrastust Esimese Maagi juures. Ei saa võtta tõsiselt sisuliselt maailma loomisest saadik Gandalfi mänginud võlurit, kes talle külla tulnud barbarikuningaga lihtsalt niisama ärplema hakkab.
Aga nende jaoks, kes tahavad lihtsalt mõne pimeda talveõhtu mõtlevamat ajupoolt (või laiekraaniga kodukino) sisse lülitamata mööda saata, on tegemist täiesti sobiva lugemismaterjaliga.
Teksti loeti inglise keeles

On kahekümne esimese sajandi lõpp. Noor Anaximandros teeb sisseastumiseksamit Akadeemiasse - asutusse, mis on ühteaegu ühiskonna kõige kõrgem õppeasutus ning kõrgeima võimu kandja. Oma võimaluse eest sinna kandideerida, peab Anaximandros tänama oma juhendajat, Periclest. Eksami teemaks on Anaximandros valinud Adam Forde`i eluloo.

Tegelikult ongi Adam Forde selle raamatu üks peategelastest. Kui mitte öelda, et see kõige peamine tegelane. Eksamineerijate poolt etteantud põhjalikkusega lahatakse mehe poolt sooritatud (kuri?)tegusid, tema üle peetud kohtumõistmist ning sellele järgnenud vangistust. Võttes pakutud kahest valikust (surm siin ja kohe versus elu laboris igavese katsealusena) vähem viletsa saab Adam endale "kongikaaslaseks" tehismõistusega androidi - Art`i ning veedab oma ülejäänud elupäevad temaga.

Nagu ajaloolastele omane, ei huvita eksamineerijaid mitte sündmused, vaid ajendid, mis viisid kirjeldatud sündmusteni. Adam Forde elu lõppvaatus (mida hoitakse kiivalt saladuses nii lugeja kui ka kõigi teiste Akadeemiasse mittekuuluvate eest) muudab tervet maailma rohkem kui enne Adama sündi peetud kolmas ilmasõda. Seetõttu püütakse tungida Adam Forde mõttemaailma kõige sügavamatesse soppidesse, et mõista teda ning tema tegude ajendeid.

Raamat on lühike ning lööv. Kaasaelamine Anaximandrose sisseastumisvaevustele asendub sujuvalt kaastundega Adam Forde vastu ning mõlemad emotsioonid juhitakse autori poolt oskuslikult täisgaasiga üle võlli. Puänt on võimas ning tekitab tahtmise kogu raamat uuesti läbi lugeda. Nüüd siis juba uute "ilmsikstulnud asjaolude" valguses.

Eraldi tahaks ära märkida minu hämmastust, mis mind valdas kui ma pidin (jupp aega peale eestikeelse versiooni ilmumist) nii teose, kui ka selle autori ise BAASi sisestama.
Teksti loeti eesti keeles