Kasutajainfo

Suzanne Palmer

Teosed

· Roger Zelazny ·

Lord of Light

(romaan aastast 1967)

eesti keeles: «Valguse Isand»
Tartu «Elmatar» 1997 (Öölane nr. 1003)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
42
9
4
0
2
Keskmine hinne
4.561
Arvustused (57)

Tol ajal oli moes õhata idamaa poole... Zelazny irvitab selle üle meisterlikult :) Aga seda oleks ka lühemalt teha saanud, raamat venis... Kahjuks pole näinud inglise keelset varianti, viimase aja tõlked on nii viletsad, et alati tekib kahtlus, kas tõlkija pole mitte raamatut lamedamaks teinud :) Selle raamatu puhul ei tea :)
Teksti loeti eesti keeles

Zelazny peateoseks nimetatu kujutab ennast eepilist ja arhailise hõnguga kirjeldust maailmast, kus (parem?) osa ühele planeedile saabunud kolonistidest on kuulutanud endid jumalaks ja inkarnatsioonide abiga valvab lihtsurelike elu üle aastasadasid, hoides neid üsna kitsastes raamides. Sam, üks Esimestest, ei ole sellise ühiskonnakorraldusega rahul ja isehakanud Buddha-Prometheusena üritab kukutada (vana-India jumalasüsteemi kasutavate) endiste ekspeditsioonikaaslaste ülemvõimu. Ette rutates võib öelda, et see tal ka suurte kaotuste hinnaga õnnestub. Ent progressi nimel poleks nagu ükski ohver liiga suur ja lõpuks saavad inimesed enda jaoks taasavastada trükipressi, sisepõlemismootori jmt. Niipalju sisust.

Zelazny manab lugeja silme ette suurejoonelised stseenid, kus inim- ja jumalelud ei maksa midagi, domineerivaks on madalad kired ja vastutus on vaid sõnakõlks. Rüütab ent need stseenid aga sellisesse kuube, mille tõttu raamat meenutab ennekõike Dhammapada versiooni kaasaegsele lugejale. Eeposlaadne stiil ja jutlusesarnases vormis lugejani kanduv ideoloogia ei soodusta teksti hoomatavust ja avastamisrõõmu jätkub ilmselt igaühele mitmekski korraks.

Minu jaoks olid raamatu pärliteks need vähesed kohad, kus viidati kolonistide varasele ajaloole ja päritolule. Enam fantasyt meenutava teose tegid talutavaks pigem juhuslikuna näivad science fictioni fragmendid.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli kohutavalt mõnus minusugusele paadunud materialistile ja tehnokraadile. S.t., idee sellest, et inimene ise saab ka suurepäraselt hakkama Jumala osa täitmisega, vähemalt selles osas, mis puudutab (meie praeguses harjunud tähenduses) kõikvõimsust. Kuid siis hakkab sel moel tekkinud `jumalaid` siiski piirama nende inimlik päritolu, nende kompleksid, mis välistavad absoluutse `jumalikkuse`. Selline vastuolu tuleb tegelikult küll vist esile ainult kristlikus ühiskonnas kasvanud inimese puhul, hindud ise pidasid oma jumalaid natuke inimlikumaks. Muidu on raamat tõesti küllalt raskepärane ja vähemalt alguses suurt tähelepanu nõudev, kuid see ei vähenda sugugi raamatu üldist väärtust, kellele liigraskena tundub, lugegu `Terasrotti`. Kuuepunktiraamat.
Teksti loeti eesti keeles

Vaieldamatult üks paremaid romaane SF romaane, mida ma siiani olen lugenud. Selle raamatu juurde sobib täielikult fraas: "When advanced enough technology is undistinguishable from magic". Raamat on kirjutatud külalt humoorikalt ning teravalt. N.ö. Esimesed on ühelt maalt otsustanud, et kuna nad siiski saabusid kohale enne teisi (kes on tegelikult nende järglased) peaks nad omama mingisuguseidki privileege. Seetõttu paisatakse ülejäänud elanikkond ajas tagasi ning kuulutatakse ennast jumalatesks. Kuna enamus kultuure kipub jääma väheste hulga jumalate juurde, siis valiti selleks tarbeks hindu kultuur ja usk - ametlikuks keeles riigis hindu keel. Samas jälle on "Jumalate" jaoks täielikuks nuhtluseks aktseleratsioon, ehk siis lihtsamalt öeldes ühiskonna areng. Trükipressi oli juba kolm korda leiutatud ning IKKAGI oskasid "jumalad" selle idee sujuvalt rahva mälust kustutada. Kuna kegasi suudeti vahetada nagu pükse ning geenitehnoloogi lubas produtseerida piiramatu hulga "vabasi" kehasi ei olnud "jumalate" ja neile meelepäraste persoonide eluiga mitte millegagi piiratud. Sam, keda tunti paljude nimede all, tundis rahvale kaasa -- ja kuigi ta ei olnud mingi pühak, pigem vastupidi -- hakkas astuma reaalseid samme "jumalate" kukutamiseks. Talle pakuti kohta "jumalate" seas, ta oligi vahepeal valitud kasti liige ning tuntud kui "Deemonite" Vangistajana, siiski polnud temast (võõrastel) loorberitel lebajat. Muide need "deemonid" olid kohalik intelligentne energiaväljana eksisteeriv eluvorm, kes tundis ennast inimeste poolt kõrvale tõrjutuna ning pärast kaotust olid kõik Rakashad (nagu inimesed neid nimetasid) vangistatud magnekambritesse Põrguaugus. Kui lisada siia veel juurde, et ajapikku olid "jumalad" pisikese tehnilise boosti abil omandanud endal spetsiifilised telepaatilised võimed (näiteks Vangistaja suutis purustada energiaväljasi ning seetõttu haavata Rakashasi, Yama-l (Surm) oli oma kurikuulus surmapilk, mida vaid väga tugevad elusolendid suutsid taluda, jne.). Müstsika, Sci-Fi ning inimlikud nõrkused ongi selle raamatu läbivad teemad. Soovitan eriti soojalt lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Soovitan aga mitte igaühele. Hinduistlik panteon ja budismi päevaprobleemid võiks olla eelnevalt selgeks loetud. Järjekordne näide positiivsest pimust. (psühhomüüt).
Teksti loeti eesti keeles

No kui nüüd ausalt öelda siis oli ....mõnus. Selline omapärase lähenemisega muidugi. Selline hea, huumoriga võetud lugu sellest kuda keegi otsustas hakata jumalaid mängima. Tegelikult peaks seda enne mitu korda lugema, kuna ta on kohati selline suhteliselt raskeltseeditav lugu, aga sellest pole midagi. Eks selline raamat ongi ju selleks et teda loetaks. Kasvõi kümme korda kui meeldibvõi kui vaja. Esimesel võimalusel peaks ise ka ta uuesti läbi lugema. Hea raamat ongi tegelikult selline, mille tabamiseks tuleb sügavuti minna, mitte ainult pinnaga piirduda.
Teksti loeti eesti keeles

Eelistan Zelazny puhul küll Amberi seeriat (ja kas ma peaks ehk millaski seda osahaaval ümber jutustama hakkama?) aga ka see on tõesti tore jutt. Rõhutaksin inimlikku soojust, mida ka Simaki puhul täheldatud, ja ka Z kangelaste punk-hoiakut: ma ei tea, mida ma tahan, aga ma saan selle! Ja Zelazny osavus (et mitte öelda didaktilisus) seisabki selles, et taoline näiliselt kaootiline kangelane saadab korda enam häid tegusid kui mistahes paipoiss. Tõlge on muidugi toimetamata, valitud font sööb silmi ja illustratsioonid on kohatud - nende asemele oleks mõni asjatundja tõesti võinud hinduistliku Panteoni skeemi tekitada.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pean siis nüüd sellest ka ise kirjutama... Lubasin kunagi kellelegi, et kirjutan BAASi endatoimetatud raamatuist vaid siis, kui eelnevalt on üheksa arvustust olemas. Mida siin ikka öelda: raamat on ülihea ning ilmselt ka Zelazny peateos. Konkureerida suudavad sellega vast ainult "The Amber Chronicles" (aga selles sarjas pole kõik romaanid tipptasemel) ja see Francis Sandow sari ("Isle of Dead" jne.). Tõtt öelda, oleks ma enne selle romaani avaldamist eesti keeles veel ühe (lihtsama) Zelazny ilmutanud. Kuid ühel päeval astus Neeme Kahusk uksest sisse ja pakkus (üsna valmis) tõlget. Tuli nõustuda! Nõustun sellega, et tõlge on kehvasti toimetatud. Põhjused? Raske seletada... ütleks nii, et 1997. aasta on seni minu elu kõige sitem aasta olnud... midagi nii hullu ei meenugi. Ilmselt avaldusid need minu isiklikud mured ka toimetusteos... ausalt öeldes, kui oleks vähegi võimalik, siis annaks selle raamatu uuesti välja ning toimetustöö teeks tasuta. Mis kirja puutub, siis olen eelkõnelenuga nõus... ning see probleem on (edaspidi) lahendatud. Illustratsioonidega olen ma aga ääretult rahul!!! Vaat nii! Lõpetuseks ütlen, et hinde panin ma eelkõige raamtule, mitte oma tööle, kuid ka sellisel kujul on see romaan eesti keeles parem paljudest... On ka ilgemalt tehtud, aga see pole mulle vabanduseks.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

On möödunud vähem kui aasta ja ja romaan on juba teistkordselt läbi loetud. Sellise lugemisinnu üheks põhjuseks on kindlasti heas eesti keeles tehtud tõlge. Ühtaegu on teos dünaamiline ja haarav, köitvam kui 1991 läbi loetud “See Surematu”. Viimast ei ole ma teistkordselt veel läbi lugenud (küll jõuab!). Kindel 5.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu oli hea, aga liiga veniv. Keskel lugesin pingutusega, lõpp muutus veidi huvitavamaks. Tõlge oli minu arvates algeline, andmata edasi Zelazni stiili. Tegelikult aga oli see siiski mõnus raamat, mida paraja tuju korral on täiesti võimalik nautida.
Teksti loeti eesti keeles

Saatuse tahtel sattus RZ loomingust mulle esimesena ette "Damnation Alley". Kuna igasugu (olgu ta siis Ida või Lääne poolne. ükstakama) blatnoiromantika mulle ei istu, pidasin enne järgmist lookest samalt autorilt paraja vahe vahele. :-)))) "LoL" suutis mind aga RZ kirjuatöödega lepitada. Mingi tabamatu ja kauge kuuekümnendate fluidum hõngub sellest raamatust. Õrn nagu tulevase ... eee... prominendi saksisoolo Punasel Väljakul... vaevu hoomatav nagu napalmiving Saigoni ööklubis... fantastiline nagu nõel veenis uinunud hippari unenägu. Iseenesest jampslik jutt, mida olen millegipärast korduvalt lugenud. :-(((
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tunnistan ausalt, et minult nõudis tõsist pingutust, et raamatu raskepärasest ja täiesti arusaamatuna tunduvast algusest üle saada. Kuid edasi oli asi juba päris nauditav ning see eepiline stiil oli päris sobiv. Siin-seal puistati nagu näpuotsast selgitust asja tegeliku olemuse kohta (ilma nende selgitavate lõikudeta võib tõesti raamatut ekslikult fantasyks pidada). Et äikesevanker on tegelikult midagi reaktiivlennuki taolist näiteks... Samas ei saa kõike tuleviku kõrgtehnoloogiaga siiski seletada ja tegu on lihtsalt fantastikaga, millel teaduslik alus puudub. Kehade vahetamine ja sisuliselt surematus on ahvatlev, (praeguse geenitehnoloogia kiire arengu plaanil), kuid inimese mõistuse ja isiksuse ülekandumine teise kehasse ilma materiaalse ülekandumiseta on siiski pehmelt öeldes müstika või idealism, raskemalt öeldes jama... Kuid unistada ju võib, unistus on ahvatlev...
Teksti loeti eesti keeles

Esmakordsel lugemisel tundus olevat alguses veniv ja segane lugu. Aga siis köitis nina raamatusse ja teist korda lugedes oli ainult nauditav. Alati on huvitav jälgida, milliseid tuleviku/oleviku/mineviku erinevaid võimalikke ühiskonnavorme autorid genereerivad ja see konkreetne ühiskond on üks väljanuputamiste tipp. Terry Prachett oma Richewindi lugudes vast parodeeris sellist jumalatemaailma ja jumalate suhtumist.?.
Teksti loeti eesti keeles

Võimas! Pole midagi öelda, vaieldamatult hea ja vaieldamatult ka tugev raamat. Üks sellistest, mida lugema hakates naljalt enne läbisaamist käest ei pane. Kõik see õhkkond, olustik, kirjeldused, miljöö... See on tase omaette.Ja kui nüüd aus olla, siis ega peale hinde eelnevatele arvutustele suurt midagi lisada õieti polegi, Igaljuhul raamat, mis väärib lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Eespool antud lühikesed sisukokkuvõtted ei anna edasi, kuivõrd HEA see raamat ikka on."Valguse Isand" on kaasakiskuv, kuid samas piisavalt sügav, nö "mitmekorruseline".Meeldiv vaheldus olid ka illustratsioonid, pildidsobivad mujalegi, kui ainult koomiksitesse.Üldiselt, kobe raamat, soovitan kõigile.
Teksti loeti eesti keeles

Kõik oluline on nagu eelkõnelajate poolt ära öeldud. Mingi assotsiatsioon/seos tekkis Strugatskite "Raske on olla jumal"-aga, aga seda tagantjärgi. Raamatut lugedes oli tunne, et see on küll midagi enneolematult head- tagantjärele jäi alles lihtsalt väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee oli hea, ja võin ka aru saada autori taotlustest, miks ta niiviisi tahtis selle kirja panna. Z on kõik korralikult läbi mõelnud, lugenud palju "erialast" kirjandust jne. "Valguse Isanda" põhipuudused polegi mitte ideestikus, vaid stiilis, vormis. Kui (osaliselt tänu tarbetule sisulisele annotatsioonile) ca poole raamatu peal selgub, mis kamm õieti käib, ongi jutt tegelikult läbi.

Liiga pikk! Vähemalt kolmandiku võrra võinuks lugu lühemb olla. Autor elas ennast oma loodud maailma nii sisse, et ei suutnud ennast sealt välja kiskuda. Ja nii jäävadki tema kangelased pidama sisutühje dialooge, mis kuhugi ei vii. Tähendab, jutu oleks pidanud Z kirjutama, mitte romaani. Romaani jaoks jäi ideid puudu. Siis, kui lugu on lugejale avatud (et kolonistid Urantiast jne) ei ARENE asi enam edasi. Jätkub vaid kirjanduslikult kõrgtasemel heietamine, mis kuhugi ei vii. Kahju, lootsin tõesti enamat.

Pos. poole pealt - Mulle meeldivad religiooni ainelised lood, samuti müstilise ja jms tagapõhjaga. Olid mõned emotsionaalselt mõjuvad stseenid (Taki vastuhakk, Kali ja Yama lugu, Jani psüh. portree). Dialoog kohati lippas mõnusalt. Aga kokkuvõttes: liiga pikk ja lohisev, korraliku romaani jaoks jäi arendusest puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Minu isikliku arvamuse kohaselt üks parimaid SF romaane, mis eesti keeles ilmunud. Vähesed on suutnud oma teose keskkonna selliselt paika panna ja seda niimoodi, et sisu ei kannata. Ilmselt tuleb nõustuda ka nendega, kelle arvates asi veidi venima kipub. Aeg-ajalt tekkis mulgi sarnane olukord. kuid tahtmist raamat kõrvale visata ning lugemine lõpetada- seda ei juhtunud küll kordagi. Selleks oli ta liiga hea....
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid ulmekaid, mis ma siiani lugenud olen (lugenud olen siiski veel üsna vähe). Jättis väga sügava mulje ja peale lõpetamist nägin raamatu tegelasi isegi unes :) Illustratsioonid olid ka normaalsed (imho), erinevalt teistest eesti keeles ilmunud ulmekatest, mis mulle seni ette on jäänud.
Teksti loeti eesti keeles

Hea, lihtsalt hea ulme. Väga hästi tasakaalus; ja eriliselt nauditav on, et autor on vaeva näinud ja viitsinud tausta õieti paika panna. "5" ei saa ta sellepärast, et esiteks annan ma neid harva ja teiseks on ta kohati tarbetult raskevõitu, mis teeb kaheldavaks, et ma teda niipea teist korda lugema hakkan.
Teksti loeti eesti keeles

Ei mäletagi, mitmes kord nüüd üle lugesin, aga iga lugemisega leidus midagi uut. Lugemine, eriti alguses, nõuab veidi pingutust, aga raamat on seda pingutust väärt. Eelnevad arvustused loovad raamatust juba korraliku pildi, seega siin ainult omapoolne hinnang - kindel 5. Minu meelest Zelazny üks võimsamaid raamatuid.
Teksti loeti vene keeles

Tõepoolest väga muljetavaldav raamat. Parajalt hulgalt võimast action´i ning parajal hulgal ka psühholoogiat. Ning mõnus hinduistlik taust. Üks nendest raamatutest, mis jääb kuhugile teadvusesoppi oma mõju avaldama ka hulk aega pärast lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

paljud nimetavad just valguse isandat zelazny tähtteoseks ja ma ei arva, et nad eksiksid (siiani olen küll vaid eesti keeles lugenud kolme). väga huvitav lähenemine. küllaltki ainulaadne teos. lugemine võiks olla äärmiselt nauditav, kui kiri ei tooks meelde kõhulahtisuses kärbest... hea asi, mida lugema peab!
Teksti loeti eesti keeles

Lihtsalt parim raamat mis ma eal lugenud olen. Eelpool mainis keegi, et raamat oli veidi raskelt mõistetav, eriti kuna tausta selgitatakse jõudumööda. Nõustun sellega, kuid asja parandab kõvasti lühike tutvustus raamatu eelviimasel (vist oli) leheküljel. Selles on ära öeldud peamine, nii et on mingigi ettekujutus mis toimub. Siiski on see raamat mida peab mitu korda lugema, et mõista (ja mitte ainult tehnilist poolt). Aga üldiselt: see raamat on nagu piibel ja seda mitte ainult sisu poolest (ega piiblil oluliselt rinevam tegevustik olegi). Pole rohkem Zelazny teoseid lugenud, kuid see romaan laadis mind tema suhtes küll rohkemgi kui positiivselt. Kui oskaksin häkkida siis murraks siia serverisse sisse ning annaks 10 palli!!!
Teksti loeti eesti keeles

Njah, mida rohkemat olekski o"elda? Jah, kui autori eelto"o"ga kursis ei ole, siis vo~ib teos v"aga mitme koha peal venima ja"a"da, aga kui tausta tunda, siis teos sellest vaid vo~idab. Teose ilmumise ajaks oli India mytoloogia kohta eesti keeles juba piisavalt tekste ilmunud, et raamat kogu oma olemusega nauditav oleks. Ja ega see taust nii h"adavajalik ka vast ei olnud, minu arvumust mo"o"da oli tekst huvitav ka lihtsa tekstina. Mitmeplaaniline oli ta kindlasti. Pakkus elamuse nii esimesel, teisel kui ka kolmandamal lugemiskorral. Seni on see Zelazny teostest muidu ysna erandliku laadiga - autor seletab ise oma maailma lahti. Seda ei tee ta kyll teose algul, vaid keskel, kuid see ei m~oju loole sugugi halvasti. Jah, jutu yldine suundumus saab siis tuttavaks, kuid sedasi olid lood ju ka "Needuste Alleega" - ja seal oli lo~pplahendus juba algul aimatav, ent ometi oli mo¤us lugeda. Kahju, et Zelaznyt inglise keels nii raske k"atte saada on. Aga eks populaarsus anna vist sellesse oma osa. Tuntud hea kirjanik on ikka kiiremini "ara ostetud, kui tundmatu hea kirjanik. Raamatu headusest annab vist m"arku ka see, et raamatukogudes on ta suhteliselt kapsaks loetud. Pehmekaanelise asi... kulub kiiresti. Yx m"arkus ka toimetaja kapsaaeda: lisaks Zelaznyle oleks olnud kena, kui j"arelso~nas oleks olnud vihje india mytoloogia ja budismi kohta ka"ivatele teostele. Noh, kes otsib, see leiab, aga ilma vastavaid teemsid tundmata on seda raamatut kajuks t~oesti raskem lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane romaan tõesti... Uus laine oma parimas tähenduses. Kui midagi võiks ette heita, siis vast lõppu stiilis "ja siis elasid nad õnnelikult ja elavad tänapäevani, kui veel surnud pole", sh. melanhoolset lõiku Yama tütrega. Mulle oleks ausalt öeldes rohkem meeldinud, kui jumalad oleksid omavahelises võitluses Taeva hävitanud ning inimese hulka oleksid jäänud ainult legendid, koos lõpuks ometi vaba teega sellele kauaoodatud tehnilisele progressile... Kui just väga happy endi tahta, siis Sam oleks võinud oma Nirvaanasse tagasi pöörduda ka selle variandi korral.

Eelnevalt oli siin juttu sellest, et iseennast jumalateks tõstnud inimesed ei küündinud moraalselt jumalate tasemel -- aga vanad polüteistlikud jumalad olidki ju just end lonud inimeste peegelpilt! Vaadake näiteks, millega Antiik-Kreeka mütoloogilised kangelased hakkama saavad, mis intriige punuvad. Zelazny jumalad on oma moraalselt palgelt minu meelest täpselt sellised, nagu vanade religioonide panteonide tegelased.

Teksti loeti eesti keeles

Piinlik lausa, aga mina ei saanud aru... Keegi seal eespool ütles, et enne peaks India mütoloogiat tundma ja tal oli jummala õigus. No kohe mitte ei sümpatiseeri need Kalid ja Yamad ja kes veel. Lähevad omavahel segi, ununevad ära ja lihtsalt ajavad närvi. Piinlik...
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvamuse kohaselt RZ (siiani) parim teos! Kui üldse mingeid raamatuid kuskile reastada, siis minu jaoks paigutub see raamat kindlasti kuskile esimesse kümnesse.

Ei häiri ka need jumaluste hordid, kes raamatu läbivaks jooneks olid. Kui raamatud veelkord lugeda, saab paljugi selgeks.

Muide, see oli selline kummaline raamat, mis algas tegelikult lõpust ja nii saavadki paljud asjad lõplikult selgeks alles viimases osas. Juba ainuüksi selle liigenduse pärast panen viie!
Teksti loeti eesti keeles

no oli ikka jama.lugesin seda kaks korda.algul 3-4 aastat tagasi,siis alles hiljaaegu uuesti.mõtlesin et äkki ei jõudnud alguses õieti kohale,aga siis veendusin,et ilmselt ei jõuagi.võtan vist keskmist natuke alla,aga eks selle arvustuste värgi idee ongi selles,et igaüks saab oma arvamust avaldada.zelazny on muidu täiesti normaalne kirjanik,näiteks amber on viite väärt,aga see "valguse isand"on küll(minu arvates) nõrk(tegelikult tahtsin ühe teise sõna panna,aga hakkasin kartma)."ta võttis oma aspekti ja lisas sellele atribuudi..."appi!!!
Teksti loeti eesti keeles

Puhh, räägitakse, et olevat meeletult hea raamat. Lugesin, mitte mõhkugi ei saanud aru. Räägitakse, et täielikult saab sellest raamatust aru alles 3.-4. lugemisel. Mina ei ole viitsinud seda raamatut uuesti lugeda, seega praegu neli. Kui kunagi juhtun seda uuesti lugema, siis võib-olla muudan hinnet.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat on väga hea.Kardan, et mõned on pannud nõrga hinde sellepärast, et raamatu algus on peletav. Samuti on oma osa vist ka kehval tõlkel-toimetusel, kuid originaali lugemata ei ole ma selles 100% kindel.Puust ja punaseks neile, kes loole algul pihta ei saa:a) Esimene peatükk (mitukümmend lehekülge) toimub kronoloogiliselt alles raamatu viimases veerandis.b) Üks isik võib kanda aja jooksul mitut erinevat nime, keha, sugu ja "poliitilist meelsust"c) Ühe nime taga võib erineval ajal olla erinev isik.
Teksti loeti eesti keeles

Kes alustas Zelazni loominguga tutvumist näiteks "Needuste alleega" ja see talle meeldis, siis ärgu mõelgu, et kõik tema raamatud sellised on. "Lord of light" erineb "Needuste alleest" 100%-liselt. Kui "Allee" oli sisult ja teostuselt üsna lihtne ja hästi mõistetav ning jälgitav, siis käesolev romaan seda kohe kindlasti ei ole. "Valguse isand" on oluliselt tugevam teos, kui "Allee". Sisu on keerulisem ja väga huvitav, sündmused arenevad mõnusas järjekorras ja üldse on see väga tugev raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult on mu arvustus veel poolik. Küllap hiljem täiendan seda kui olen raamatu täielikult läbi lugenud. Küll aga praeguseni tundub Valguse Isand kuidagi nõrk. Jah, olen lugenud ka eespool olevaid arvustusi ja kindlasti arvestan nendega, kuna just selline on see raamat olnud nagu enamus sellest rääkinud on. Sestap üritan teost, mis väidetavalt on Zelanzy peateos, mitte maha teha, kuna see võib tuua minu peale tema Valguse Isanda fännide viha, kelle jaoks on just see teos parim. Ise kuulun ma sellisesse rühma kes eelistavad veidi kergemat ulmet. Kui nii võib öelda. Palju kõrgemini hindan ma näiteks tema Amberi ainesega raamatuid. Valguse Isand aga on kindlasti üks suurteos, mida ma veel võib-olla ei oska vääriliselt hinnata, aga eks see selgub selle läbi lugemisel.
Teksti loeti eesti keeles

Väga tore ja meeldiv raamat. Olen täiesti kindel et palju jäi mul ka arusaamatuks. Romaanis oli selline tore fiiling algusest kuni lõpuni. Ja mulle meeldis kuidas tegeliku olukorra paljastamiseks visati meile ainult kilde mille kokku sopitamisega pidime ise hakkama saama. Meeldis ka väga kuidas raamatut alustai lõpust siis viidi algusesse ja siis jälle lõppu tagasi. Selline segane aga väga võluv raamat. Kindlasti ülelugemisel vastan palju uut. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Algaks s6nadega, et "kuigi eespool on k6ik ära öeldud, ei saa mitte vaiki olla minu jaoks olulisest raamatust ja ei saa kuidagi jätta tema keskmist hinnet kergitamata". Oh kui klisheelikult see k6lab. Parakau eks ta umbes nii ongi. Tegelikult pean kyll täpsustama, et see teos on mulle oluline eeskätt Zelazny kui autori plaanis, mitte ulmekirjanduses yldiselt. Enne seda olin lugenud ainult ka meekeeli ilmunud "Damnation Alley`d" ja mulje oli selline, et arvasin, et no seda autorit ei loe enam kyll kunagi ja kui näen tema poolt midagi kirjutatut, siis karjun "tagane minust, Saatan". Oh kui rumal ma olin! Kurat, kui tagasi m6elda, siis oli minu riiulis ju olemas ka vene keelne Amber, mida ma polnud veel lugenud. Nagu elus ikka juhtub, sattus mulle "Lord..." juhuslikult kätte. Olin tulekul idanaabri pealinnast ja haarasin jaamast kiiruga suvalise pundi raamatuid kaasa, mille määratluseks oli kirjutatud fantastika. Muuhulgas siis ka "Lord..". Avastanud, et Zelezny, otsustasin pika hambaga, et sellest alustan. Tubli olin. Siit moraal: ärge otsustage autori yle yhte teost lugedes. Isegi mitut teost lugedes mitte. Ja kui teil on mingeid kahtlusi, siis yldse: vaadake BAAS`i :)
Teksti loeti vene keeles

Väga, väga, väga hea raamat.
Ja väga omapärasel kombel hea.

Nimelt -
Mulle meeldib selle raamatu STIIL. See, kuidas ta kirjutatud on. See, mismoodi tekst voolab, kuidas dialoogid arenevad, kuidas tegevusedrahulikus tempos lahti rulluvad. Raamat surub lugejale peale oma tempo;ka keset kõige möllumat lahingut ei teki kiirustamise või kärsituse tunnet.Ei tahaks poeetiliseks muutuda, aga kohati tundub tõesti, et raamatu tekst vuliseb nagu rahulik ojake keset päikeselist suvepäeva; ümbritsev maailm küll peegeldub temas, aga ei mõjuta teda mitte.

Igatahes on Valguse Isanda LUGEMINE kui asi iseeneses minu jaoks nauding. Ja siinsed virinad "dialoogid on pikad" "liiga veniv" tunduvadjust SELLE raamatu puhul täiesti kohatud.

Neeme Kahkuskile igatahes maksimumpunktid tõlke eest! Ma ei ole LoL`i originaalis lugenud - võib-olla on vastab tõele, et ta RZ stiili adekvaatselt edasi andnud ei ole. Sel juhul on ta loonud omaenda jutustuslaadi ja seda enam kiitust väärt :) Tegelikult tulebmuidugi uskuda, et lingvist Neeme valis omanäolise keelega raamatutõlkeks teadlikult.

Kahjuks pole mul tausta mõistmaks, kust RZ oma stiili ammutanud on - midagi ta igatahes imiteerib või parodeerib.

Raamatui sündmustik ja ideed on eelnevaga võrreldes üsna ebaolulised. No on tulevankrid, askensioon ja jumalaks saanud inimesed, a mis siis? Suzhee arengust on tõesti raske aru saada, kuid eks seegi on taotluslik - aeglustab lugemise tempot veelgi.Ma ise lugesin Valguse Isandat jupikaupa ja "mis mille järel juhtub"sorti pisiasjadele suuremat tähelepanu pööramata.

Köide / shrift on muidugi jubedad - see raamat nõuab uut väljaannet!Ehkki ma ise peaks ta pigem inglise keeles kätte saama.

Teksti loeti eesti keeles

Ei ole segane. Ei ole venitatud. Ja illustratsioonid on ka kenad. Selline täiuslik raamat. Natuke kurb, natuke naljaks. Piisavalt palju kaasa mõtlema panevat ja muidugi klassikalised Zelazny stiilis kangelased, kellel on tihti kombeks aeg maha võtta ja maistele naudingutele (eriti suitsetamisele) anduda. Ja siis veel Sami jutlus munkadele jne jne jne
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei satunud kuidagi õigele lainele kui seda raamatut lugesin. Kogu aeg viibisin nn. "piiri peal". Selle tõttu ei tundunud huvitav. Alles lõpus, viimase lahingu ajal, sain asjale pihta ja lugesin suurima huviga võiduka lõpuni! Zelazny on vägev kirjanik! Ja kuidas ta veel india jumalatega lollitab! Ho ho ho! Hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks üks parimaid ulmeraamatuid. Kui fantasy piibliks loetakse Sõrmuste Isandat, siis see raamat kandideeriks klassikalise ulme piibli kohale.
Teksti loeti eesti keeles

Esimest korda lugesin "Valguse isandat" kohe pärast seda kui ta eesti keeles ilmus (12 aastat tagasi). Toona tundus see ikka täielik jama, millele üle 2 poleks käsi paindunud hindeks panema. Täna üle lugedes tundub juba, et nelja võib enam-vähem ära panna küll. Kolmandat korda kavatsen seda romaani lugeda 12 aasta pärast ja siis tuleb hindeks ilmselt 6.
Teksti loeti eesti keeles

Esimest korda lugedes, kuskil 10 aastat tagasi, olin kogu aeg segaduses. Raske oli aru saada, millal mis toimub, kes on kes... Edasi kandsid mind tegelased, dialoogid, teoloogilised sillerdused ja eriti mõned lahedad nüansid selles (Nirti kui padukristlane kui Must).

Alles üsna lõpus hakkas tekst ka mingit süzheelist tervikut moodustama. Ja päris lõpus tundsin, et ma PEAAEGU saan aru, mida just lugesin.

...nii et otsekohe pärast viimast lehekülge alustasin raamatut uuesti algusest.Ja siis, oh seda mõnu ja naudingut ja pidu ja pillerkaari. See teine lugemine oli tõsine kaif.

Sestsaati olen teda korduvalt samasuguse naudinguga üle lugenud, kuni mult üksteise järel 2 eksemplari raamatust ära laenati ja nüüd elan oma elu kurvalt ilma "Valguse isandata".

Oma senise lugemuse põhjal hindaksin sedasinast kindlasti Zelazny parimaks teoseks ja üheks parimaks raamatuks maailmas üldse. (Ütleme, mahuks minu top-100 sisse.)

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Romaanist paistab kaugele, et see on kirjutatud andeka inimese loometee alguses: pseudodokumentalistika on tavaliselt noore kirjaniku võte ja kogu teksti viib tasakaalust välja mõõdutundetu lõpumöll  tuldpurskavate elektrijuhtmete ja linna mööda hulkuva verega kaetud koletisega. Lugeda tasub eelkõige ajaloolisest huvist.
 
Romaan pani aluse Kingi kirjanikukarjäärile ja selle pehmekaanelise väljaande õiguste eest sai ta praeguses rahas kopsti üle miljoni. Võis koos perekonnaga kopitavast keldrikorterist välja kolida ja soliidselt kirjanikuks hakata. Valdav enamus autoreid (ka USAs) unistavad sellisest jaagupotist kogu elu. Pehmekaanelist müüdi esimese aasta jooksul üle miljoni eksemplari.
 
Iga menuki edu taga on kirjandusvälised põhjused; kirjandusteosele võidakse suur hulk krobelust andeks anda, kui see õiget nooti tabab. Nähtavasti on siin koos mitu teemat, mis 1970-ndate keskpaiga USA-s lugejates resoneerusid. Meie ei suuda seda kunagi lõpuni mõista, sest ajaline ning ruumiline distants on liiga suur - nii näiteks on kogu see usuhulluse teema eestlase jaoks tundmatu maa.
Teksti loeti eesti keeles

Faber on hea kirjanik ja see on hästi kirjutatud romaan.   Suurkorporatsioon värbab Maa peal enda poolt hallatud planeedile pastorit, kes pärismaalaste hulgas misjonitööd teeks. Konkurss on meeletu, tuhandeid inimesi käib komisjoni eest läbi. Peategelane on konkursi võitja, endine alkohoolik ja narkomaan, kes kunagi jalaluud murdnuna haiglas med. õe poolt kristlusse pöörati, tollega hiljem abiellus ning Londonis oma kiriku asutas.
 
 
Faber jutustab hästi ja tihedalt - näiteks sobib stseen romaani algusest. Mees ja naine, kes üksteist väga armastavad, sõidavad koos lennujaama, et saata mees viieks aastaks kaugesse võõrasse maailma misjonäriks. Kas ta sealt elusalt tagasi tuleb, teab vaid Jumal, kes ta selle töö jaoks välja valis. Poole sõidu pealt ütleb naine, et kuule, ma praegu mõtlesin, et võib-olla me ei saa enam kunagi seksida. Tõmba siia parkimistaskusse ja teeme veelkord. Teevad siis autos kähku veel korra ja sõidavad lennujaama. Seal on pagasisabas Ameerikasse naasev turistiperekond 3- ja 5-aastaste lastega. Olek on nagu ikka väheke närviline, 3-aastane kipub jonnima ja üldse. Pastori naine siis istub tolle juurde lennujaama põrandale maha ja mängib temaga samal ajal kui pastor vanematega tühjast-tähjast vestleb ja pinget maha võtab. Nad on palju aastaid juba niimoodi tegutsenud erinevate tulemustega. Sellest võib tulla võimalus neid pöörata - aga ei pruugi. Võivad ka lihtsalt lahku minna ja ainsaks usu kohta käivaks repliigiks on "God bless you" lahkumisel.
 
 
Mõni muu autor oleks kirjutanud ilma selliste detailideta. Lihtsalt, et hakkasid kodust sõitma, jõudsid lennujaama, sinna siis hüvastijätustseeni ja aidaa...
 
 
Lõpuks aga kippus jamaks minema. Esiteks läks tegelastel võõral planeedil auto katki ja nad hakkasid jala baasi poole tagasi jalutama, omamata erilist ettekujutust vahemaast ega ühtegi sidevahendit. Sellise jama kirjapanek näitab, et autor on oma eesmärkide nimel enda loodud maailmast ning selle toimimise loogikast juba parasjagu irdunud... Heakene küll, võib olla planeete, mille atmosfääris on raadioside palju keerulisem kui meil, aga mingi piipitamine ikka läbi tuleb. Tsivilisatsioonis, mis rändab tähtede vahel ringi, lihtsalt ei juhtu selliseid lugusid (sihilik aurupunk on muidugi iseasi).
 
 
Teiseks, lõpuks ilmneb, et põliselanikud on organismid, millel ei olevat haavade paranemise võimet ja iga nõelatorge võib neile saatuslikuks saada. Pärismaailmas ei tohiks selliste õnnetukeste evolutsioon hulkraksetena eriti kaua kulgeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti ei ole see fiktsionaalne teatmeteos romaan. Kuna tekstidel puudub omavahel seos peale ühise teema ning siia on lõdvalt lülitatud teistegi autorite laaste, saab žanrimääratlus olla vaid "kogumik". Muutsin ära.
 
Tore lugemine, aga ma olen siiski rohkem narratiivse proosa austaja.
Teksti loeti eesti keeles

King väidab sissejuhatustes, et aeg-ajalt kirjutasid talle surmamõistetud või vähihaiged ja palusid tal ära öelda, kuidas lugu lõppeb... Eks teos üks selliste õnnetute eneseabikirjandus olegi.
 
Kingi tugev külg pole ei maailmaloomine ega süžeekudumine ja seda ta teisal ("Kirjutamisest") ka avameeli tunnistab. King on tõeliselt hea siis, kui põnevust üles kruvib või kirjutab detailselt kellegi läbielamistest mingis ebatavalises olukorras. "Laskuris" näitab ta ennast ootuspäraselt kehva maailmalooja ning fabuleerijana, kuid loobub üllatuslikult demonstreerimast seda, mida hästi oskab.
Teksti loeti eesti keeles

Autor saatis kaks debüütteksti üheskoos ning üks neist ilmus "Algernonis" 3/2019 ning teine "Loomingus" 5/2019. Kuigi "Bulgarini karjamaa" on mõnevõrra siledam kui "Simulatsioon", ei ole arengust seega õige rääkida. Mõlema teksti tugevam külg on kirjatehnika ning ka "Bulgarini karjamaa" hea hinne sisaldab avanssi debüüdi puhul.
 
Kirjatehnika on aga ka väga oluline ning kui autor edasi kirjutab ja originaalsemate ideede leidmiseks jõudu pingutab, võiks meil mõne aasta pärast üks hea jutukirjanik juures olla.
Teksti loeti eesti keeles

Bahadurid natuke literatuursemas vormis.
 
Ajalooline osa jäi liiga kuivaks faktijoruks. Iga tagasivaade oleks võinud sisaldada hetke, milles jutustaja pidanuks mingi valiku tegema - sest kogu jutt on ju sellest, kas on võimalik valiku tegemisest hoiduda ja vaikselt kuhugi prakku pugeda. Praegusel kujul ei toeta tagasivaated loo põhimotiivi.
Teksti loeti eesti keeles

Seda lugu on raske hinnata.
 
Ühelt poolt mulle meeldib enesesse süübimise teema ja autor arendab seda täitsa hästi. Teiselt poolt on jutt üsna fragmenteeritud. Mitte lootusetult / loetamatult fragmenteeritud, kuid siiski natuke rohkem, kui mulle tavaliselt meeldib.
 
Kolmandalt poolt on aga nii neetult etteaimatav, et lõpuks tuleb mängu mingi... ütleme pimeduse poole jõud. Muidugi võib seda oletada juba autori nime järgi, aga teksti põhjal ka. Lugeja osaks jääb vaid jälgida, kuidas täpselt autor jutujärje sinnani juhib. Natuke meelevaldse võrdlusena - kui kõik teavad, et Tallinn-Tartu maantee teises otsas on Tartu, siis kui põneva tekstikogumi kulgejat juhtivad liiklusmärgid moodustavad...?
 
Põhiküsimus on, kas sellist lugu on üldse võimalik kirjutada nii, et finaal poleks etteaimatav? Kui jah, siis kuidas? Pakkuda alternatiivse võimalusena välja mingi realistlik põhjendus? Aga ega peale vaimuhaiguse eriti muid variante selleks pole ning vaimuhaigus on ülimalt kulunud motiiv... Ning selle usutavaks muutmiseks peaks samas tekstikorpuses (autori loomingus, ajakirja numbris, kogumikus) eksisteerima ka mõni tekst, mis just niimoodi lõppeb.
 
Eks see vist olegi ulmekirjanduse vanima ning kulunuma alamžanri üldine häda, et säng jutuvoolu jaoks on aastasadadega ära kivistunud. Kui mingid tegelased kosmoselaevas loksuvad ning uue planeedi juurde jõuavad, on autoril veel kõik võimalused lahti, sest juba kosmoselaev ise on loo žanriliselt ära defineerinud ning autor ei pea selle päarst muretsema. Kummaliste juhtumitega algav õudusjutt tuleb aga tingimata mingisse õudsesse finaali juhtida, muidu poleks see õudusjutt.
Teksti loeti eesti keeles

Maailm on äge ja selles toimub hulk toredaid stseene (punase kivi juures näiteks), aga süžee on väga lihtsameelne. Muud pole mul isandate Abramovi, Hargla ja Milleri põhjalikele arvustustele lisada.
 
Ja siis see kaasarvustaja, kelle jaoks kõik tuleb lahti kirjutada ja Jumala pärast ei või kuhugi mitmeti tõlgendatavaid otsi jääda... Tunnen kaasa, kuid aidata ei oska.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpäraselt fantaasiavaene märulikirjanik Alastair Reynolds üritab käsitleda niiöelda suuri teemasid: kultuurimälu ja kirjaliku teksti rolli selle hoidmisel, kättemaksu ja andestust, uue alguse ja senistest traditsioonidest loobumise võimalikkust, religiooni kohta ajaloos. Ootuspäraselt on tulemus mannetu, väheveenev ja loogikavaba. Minu poolt seni loetuist on "Aeglased kuulid" kindlasti üks õnnetumaid Reynoldsi jutte ja tõenäoliselt läks see nii rappa just pretensiooni pärast märuližanrist välja murda ja öelda midagi sügavamat inimkonna ajaloo või saatuse kohta. Kõigil lihtsalt ei ole selleks ummi, proovigu palju tahavad...
 
Järelsõnas väidetakse (lk. 131), et "Reynoldsi tulevikutehnoloogiad püüavad üldiselt arvestada teadusliku võimalikkusega. Kirjanik ise on rõhutanud, et püüab oma fantaasiaga jääda tehnoloogilise arengu piiridesse, mida ta ise võimalikuks ja reaalseks peab." See võib ju muidugi täiesti nii olla, et kirjanik ise peab enda poolt kirjeldatud kauge tuleviku tehnoloogilisi lahendusi võimalikuks ja reaalseks, kuid paraku on paljud neist erakordselt äbarikud isegi tänapäeva mõistes, rääkimata ajast, kui tähelaevadega sadade koloniseeritud maailmade vahel ringi hüpatakse ja sõdu peetakse.
 
Konkreetselt "Aeglastes kuulides" tekib näiteks probleem, et tähelaeva muutmälu on pihta saanud ja ta peab hakkama oma püsimälu üle kirjutama, et oleks, kus jooksvaid andmeid hoida. Tulemusena läheb kaotsi kõik, mis selles on inimkonna kultuuri või teaduse kohta salvestatud ning robinsonaadi osalised üritavad midagigi päästa seintele kribades ning tükikaupa oma implantaatidesse salvestades. Kontseptsioon on häbiks nii tõsiteadusliku ulme žanrile kui ulmekirjandusele kui visionäärlikule või ideede kirjandusele üldse.
 
Esiteks näib kauge tuleviku tähelaeva infosüsteemi kirjeldus olevat inspireeritud sellest, mida kokkujooksva Windowsiga arvutirondi kasutaja näeb ja kuuleb - hanguvad aknad, kõvaketta lõputuna tunduv krabin. Teiseks, suurusjärgud ei klapi. Kõigi praeguseni maailmas avaldatud raamatute, ajakirjade jne. mahu suurusjärk on 100 TB. 30 TB SSD võib praegu igaüks poest osta mingi 12k euro eest. Kui üldse maailmas miski kiiresti odavamaks läheb, siis on see bait andmekandjal ning ammu enne tähelaevade ajastut võiks salvestusmahu poolest igaüks inimkonna kirjalikku pärandit taskus kaasas kanda. Neil seal olid kaasas seadmed, kust tuli paar fotot ära kustutada, et mõnele raamatule ruumi teha. Kolmandaks, igasuguse vähegi kriitilise infosüsteemi juurde käib dubleerimine ja varundamine. Reynoldsi tähelaev suudab küll oma sadadele asukatele aegade lõpuni süüa teha, aga kuskile nurka sama kaua kestev hävimatu vabrikuseadistustega mälublokk tekitada oli liiga keeruline.
 
Niiöelda ulmekirjanik, kes ei suuda arvestada isegi kirjutamisaegse tehnoloogiaga, on lihtsalt hale. Ja see oli ainult üks näide lühiromaani paljudest totrustest; jääaegade või niinimetatud keskaegse põllumajanduse kohta ma parem ei hakkagi...
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi ja sujuvalt kirjutatud, küllaltki põnev.
 
Jah, nagu eelpool öeldud, oli peategelasel vahel ka lihtsalt õnne - kuid minu arust siiski veel enam-vähem mõistlikkuse piirides. Tema ja tema sõbrad kuulusid kindlasti tehisuniversumis kõige paremini orienteeruvate inimeste hulka ja tõenäosus, et keegi neist võinuks 5 või rohkema aasta jooksul kõige muu hulgas ka ideaalse PacMani ära mängida, on siiski võrdlemisi suur. Väga tõenäoliselt oli seda teinud ka suur hulk teisi mängijaid, sh. 6ikuid. Usutavuse säilitamiseks olekski võinud PacMani auhind lisaks peategelasele veel kellelgi taskus olla.
 
YA kui žanri üldtuntud omapära on hillitsetud romantika. Paljudel juhtudel ei suuda autor seda tegelastepäraseks teha - sel ajal, kui tegelased esimest arglikku suudlust vahetavad, oleksid reaalsed teismelised ammu juba kuskil nahistanud. Cline'i romaanis seda probleemi ei ole, sest tegelased istuvad kogu vaba aja kuskil koopas ja mängivad arvutimänge - loomulikult ei ole neil päriselus midagi ega saagi olla (erandiks oli paks must tibi, kes oli ka päriselus üsna iseseisev). OASIS-e küberbordelle oli mainitud, kuid olnuks loogiline, kui samadel alustel saanuks ka kasutajad omavahel ühtida. Selle võimaluse kõrvalejätt on ilmselt tõesti lõiv alamžanri reeglitele, kuid norida selle kallal ei viitsi.
 
Sündmustik oli üldjuhul loogiline, väikeste konarustega. Koos mängukonsooliga oleks võinud peategelane ka uued riided võrgust osta. Suur Punane Nupp muidugi on jama, selle jaoks on varukoopiad.
Teksti loeti eesti keeles

Veikol oli juba 2002. aastal sarnase ideega jutt: http://baas.ulme.ee/?autor=94&teos=47750
 
Veiko oma sai maksimumhinde, paneme sellele siin siis palli võrra vähem. Loginovi oma viga, et "Algernoni" ei loe ja eesti ulme klassikat ei tunne.
Teksti loeti eesti keeles

Loginov on muidugi tubli nobenäpp-jutukirjutaja, seda on stiilistki tunda, aga käesolev tekst on paraku jama. Alates tegevuskohaks valitud pensionile läinud pätiide planeedist, mis on ühiskonnana täiesti ebausutav, on jama ja hiljem mandub kõik selle üle ohkimiseks, kui tore ikka on raamatuid lugeda. Võib muidugi mõista, et see on kirjanikele südamelähedane motiiv, mis teosest teosesse kordub, aga siiski, saagem üle, et suur osa inimkonnast sellest essugi ei hooli... Ainuke helge hetk oli see, kuidas peategelast telefoni teel mõnitatakse ja see päästab ka hinde rahuldavaks.
Teksti loeti eesti keeles

Mõni mõte on selline, et selle teostamise katsetest võiks pigem loobuda kui ilmselget vägistama hakata. Siin siis mees, kes on aastaid otsinud maailma päästmiseks vajalikku vidinat ja selle ennast suurtesse ohtudesse pannuna lõpuks leidnud, keerab 30 km enne omade juurde jõudmist sisse kuhugi linnakesse, kus tal tekivad igasugused probleemid. Probleemid ei lahenegi ja lõpuks saadab ta enda eest 6-aastase kohaliku jõmpsika vidinat ära viima õigesse kohta. Paraku ei ole seda mõtet võimalik niimoodi teostada, et see nõmedalt välja ei tuleks: 30 km on heas vormis täismehe jaoks kõige rohkem päevateekond ja keegi ei ole nii idioot, et enne seda viimast otsa kolmeks päevaks kuhugi molutama jääb. Pikemat vahemaad oleks jällegi 6-aastasel lootusetu läbida. Enda niimoodi nurka värvimise ja kangekaelselt selle juurde jäämise eest ei saa autorile üle 3 punkti kuidagi anda.
 
Jutt vene keeles siin koos aastaga 2010: https://lleo.me/arhive/fan2010/magic.html
Teksti loeti eesti keeles

Mõte, et ajas saab ükskõik kui kaugele hüpata umbes telefonikõne energiakuluga on nii totter, et vajutab paraku oma jälje ka kõigele ülejäänule. Ajamasin on muidugi üleüldse kontseptsioon, mille üle ei tasu tõsiselt arutada, aga mingi sündsustunne võiks ikkagi ka selle juures säilida.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan Eesti ulmeantoloogiatest natuke värskes "Algernonis": http://www.algernon.ee/node/1149
 
Et siis peamiselt "Kaarna" mõtteline järg ning autorid, kellega lugeja varasemate "Skarabeuse" analoogiate kaudu juba tuttav on. Kahelt autorilt on lühiromaanid ning ülejäänud kahelt siis kummaltki kaks juttu. Niisugust mahtude ühtlustamise soovi võib mõista, aga antoloogia oleks siiski huvitavam, kui oleks kuuelt autorilt kuus teost.
 
Mulle isiklikult oli kõige huvitavam tekst Galina "Pööripäev", Divovi "Reeturil" polnud ka väga viga. Lühikesed jutud olid paraku kõige rohkem keskpärased.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole seal mingit Dicki ega Strugatskeid... Kliiniline soga on...
 
Ehk siis olematu lugu, pretensioonikas ja kenitlev stiil, autori arvates filosoofiline maailmakäsitlus. "Existerion" 17 aastat hiljem.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, nagu eespool öeldud, täiesti normaalne Kuldajastu stiilis lugu. Kahju, et autor nii harva ulmet kirjutab (või avaldab?).
Teksti loeti eesti keeles