Kasutajainfo

Suzanne Palmer

Teosed

· Roger Zelazny ·

Lord of Light

(romaan aastast 1967)

eesti keeles: «Valguse Isand»
Tartu «Elmatar» 1997 (Öölane nr. 1003)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
42
9
4
0
2
Keskmine hinne
4.561
Arvustused (57)

Tol ajal oli moes õhata idamaa poole... Zelazny irvitab selle üle meisterlikult :) Aga seda oleks ka lühemalt teha saanud, raamat venis... Kahjuks pole näinud inglise keelset varianti, viimase aja tõlked on nii viletsad, et alati tekib kahtlus, kas tõlkija pole mitte raamatut lamedamaks teinud :) Selle raamatu puhul ei tea :)
Teksti loeti eesti keeles

Zelazny peateoseks nimetatu kujutab ennast eepilist ja arhailise hõnguga kirjeldust maailmast, kus (parem?) osa ühele planeedile saabunud kolonistidest on kuulutanud endid jumalaks ja inkarnatsioonide abiga valvab lihtsurelike elu üle aastasadasid, hoides neid üsna kitsastes raamides. Sam, üks Esimestest, ei ole sellise ühiskonnakorraldusega rahul ja isehakanud Buddha-Prometheusena üritab kukutada (vana-India jumalasüsteemi kasutavate) endiste ekspeditsioonikaaslaste ülemvõimu. Ette rutates võib öelda, et see tal ka suurte kaotuste hinnaga õnnestub. Ent progressi nimel poleks nagu ükski ohver liiga suur ja lõpuks saavad inimesed enda jaoks taasavastada trükipressi, sisepõlemismootori jmt. Niipalju sisust.

Zelazny manab lugeja silme ette suurejoonelised stseenid, kus inim- ja jumalelud ei maksa midagi, domineerivaks on madalad kired ja vastutus on vaid sõnakõlks. Rüütab ent need stseenid aga sellisesse kuube, mille tõttu raamat meenutab ennekõike Dhammapada versiooni kaasaegsele lugejale. Eeposlaadne stiil ja jutlusesarnases vormis lugejani kanduv ideoloogia ei soodusta teksti hoomatavust ja avastamisrõõmu jätkub ilmselt igaühele mitmekski korraks.

Minu jaoks olid raamatu pärliteks need vähesed kohad, kus viidati kolonistide varasele ajaloole ja päritolule. Enam fantasyt meenutava teose tegid talutavaks pigem juhuslikuna näivad science fictioni fragmendid.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli kohutavalt mõnus minusugusele paadunud materialistile ja tehnokraadile. S.t., idee sellest, et inimene ise saab ka suurepäraselt hakkama Jumala osa täitmisega, vähemalt selles osas, mis puudutab (meie praeguses harjunud tähenduses) kõikvõimsust. Kuid siis hakkab sel moel tekkinud `jumalaid` siiski piirama nende inimlik päritolu, nende kompleksid, mis välistavad absoluutse `jumalikkuse`. Selline vastuolu tuleb tegelikult küll vist esile ainult kristlikus ühiskonnas kasvanud inimese puhul, hindud ise pidasid oma jumalaid natuke inimlikumaks. Muidu on raamat tõesti küllalt raskepärane ja vähemalt alguses suurt tähelepanu nõudev, kuid see ei vähenda sugugi raamatu üldist väärtust, kellele liigraskena tundub, lugegu `Terasrotti`. Kuuepunktiraamat.
Teksti loeti eesti keeles

Vaieldamatult üks paremaid romaane SF romaane, mida ma siiani olen lugenud. Selle raamatu juurde sobib täielikult fraas: "When advanced enough technology is undistinguishable from magic". Raamat on kirjutatud külalt humoorikalt ning teravalt. N.ö. Esimesed on ühelt maalt otsustanud, et kuna nad siiski saabusid kohale enne teisi (kes on tegelikult nende järglased) peaks nad omama mingisuguseidki privileege. Seetõttu paisatakse ülejäänud elanikkond ajas tagasi ning kuulutatakse ennast jumalatesks. Kuna enamus kultuure kipub jääma väheste hulga jumalate juurde, siis valiti selleks tarbeks hindu kultuur ja usk - ametlikuks keeles riigis hindu keel. Samas jälle on "Jumalate" jaoks täielikuks nuhtluseks aktseleratsioon, ehk siis lihtsamalt öeldes ühiskonna areng. Trükipressi oli juba kolm korda leiutatud ning IKKAGI oskasid "jumalad" selle idee sujuvalt rahva mälust kustutada. Kuna kegasi suudeti vahetada nagu pükse ning geenitehnoloogi lubas produtseerida piiramatu hulga "vabasi" kehasi ei olnud "jumalate" ja neile meelepäraste persoonide eluiga mitte millegagi piiratud. Sam, keda tunti paljude nimede all, tundis rahvale kaasa -- ja kuigi ta ei olnud mingi pühak, pigem vastupidi -- hakkas astuma reaalseid samme "jumalate" kukutamiseks. Talle pakuti kohta "jumalate" seas, ta oligi vahepeal valitud kasti liige ning tuntud kui "Deemonite" Vangistajana, siiski polnud temast (võõrastel) loorberitel lebajat. Muide need "deemonid" olid kohalik intelligentne energiaväljana eksisteeriv eluvorm, kes tundis ennast inimeste poolt kõrvale tõrjutuna ning pärast kaotust olid kõik Rakashad (nagu inimesed neid nimetasid) vangistatud magnekambritesse Põrguaugus. Kui lisada siia veel juurde, et ajapikku olid "jumalad" pisikese tehnilise boosti abil omandanud endal spetsiifilised telepaatilised võimed (näiteks Vangistaja suutis purustada energiaväljasi ning seetõttu haavata Rakashasi, Yama-l (Surm) oli oma kurikuulus surmapilk, mida vaid väga tugevad elusolendid suutsid taluda, jne.). Müstsika, Sci-Fi ning inimlikud nõrkused ongi selle raamatu läbivad teemad. Soovitan eriti soojalt lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Soovitan aga mitte igaühele. Hinduistlik panteon ja budismi päevaprobleemid võiks olla eelnevalt selgeks loetud. Järjekordne näide positiivsest pimust. (psühhomüüt).
Teksti loeti eesti keeles

No kui nüüd ausalt öelda siis oli ....mõnus. Selline omapärase lähenemisega muidugi. Selline hea, huumoriga võetud lugu sellest kuda keegi otsustas hakata jumalaid mängima. Tegelikult peaks seda enne mitu korda lugema, kuna ta on kohati selline suhteliselt raskeltseeditav lugu, aga sellest pole midagi. Eks selline raamat ongi ju selleks et teda loetaks. Kasvõi kümme korda kui meeldibvõi kui vaja. Esimesel võimalusel peaks ise ka ta uuesti läbi lugema. Hea raamat ongi tegelikult selline, mille tabamiseks tuleb sügavuti minna, mitte ainult pinnaga piirduda.
Teksti loeti eesti keeles

Eelistan Zelazny puhul küll Amberi seeriat (ja kas ma peaks ehk millaski seda osahaaval ümber jutustama hakkama?) aga ka see on tõesti tore jutt. Rõhutaksin inimlikku soojust, mida ka Simaki puhul täheldatud, ja ka Z kangelaste punk-hoiakut: ma ei tea, mida ma tahan, aga ma saan selle! Ja Zelazny osavus (et mitte öelda didaktilisus) seisabki selles, et taoline näiliselt kaootiline kangelane saadab korda enam häid tegusid kui mistahes paipoiss. Tõlge on muidugi toimetamata, valitud font sööb silmi ja illustratsioonid on kohatud - nende asemele oleks mõni asjatundja tõesti võinud hinduistliku Panteoni skeemi tekitada.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pean siis nüüd sellest ka ise kirjutama... Lubasin kunagi kellelegi, et kirjutan BAASi endatoimetatud raamatuist vaid siis, kui eelnevalt on üheksa arvustust olemas. Mida siin ikka öelda: raamat on ülihea ning ilmselt ka Zelazny peateos. Konkureerida suudavad sellega vast ainult "The Amber Chronicles" (aga selles sarjas pole kõik romaanid tipptasemel) ja see Francis Sandow sari ("Isle of Dead" jne.). Tõtt öelda, oleks ma enne selle romaani avaldamist eesti keeles veel ühe (lihtsama) Zelazny ilmutanud. Kuid ühel päeval astus Neeme Kahusk uksest sisse ja pakkus (üsna valmis) tõlget. Tuli nõustuda! Nõustun sellega, et tõlge on kehvasti toimetatud. Põhjused? Raske seletada... ütleks nii, et 1997. aasta on seni minu elu kõige sitem aasta olnud... midagi nii hullu ei meenugi. Ilmselt avaldusid need minu isiklikud mured ka toimetusteos... ausalt öeldes, kui oleks vähegi võimalik, siis annaks selle raamatu uuesti välja ning toimetustöö teeks tasuta. Mis kirja puutub, siis olen eelkõnelenuga nõus... ning see probleem on (edaspidi) lahendatud. Illustratsioonidega olen ma aga ääretult rahul!!! Vaat nii! Lõpetuseks ütlen, et hinde panin ma eelkõige raamtule, mitte oma tööle, kuid ka sellisel kujul on see romaan eesti keeles parem paljudest... On ka ilgemalt tehtud, aga see pole mulle vabanduseks.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

On möödunud vähem kui aasta ja ja romaan on juba teistkordselt läbi loetud. Sellise lugemisinnu üheks põhjuseks on kindlasti heas eesti keeles tehtud tõlge. Ühtaegu on teos dünaamiline ja haarav, köitvam kui 1991 läbi loetud “See Surematu”. Viimast ei ole ma teistkordselt veel läbi lugenud (küll jõuab!). Kindel 5.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu oli hea, aga liiga veniv. Keskel lugesin pingutusega, lõpp muutus veidi huvitavamaks. Tõlge oli minu arvates algeline, andmata edasi Zelazni stiili. Tegelikult aga oli see siiski mõnus raamat, mida paraja tuju korral on täiesti võimalik nautida.
Teksti loeti eesti keeles

Saatuse tahtel sattus RZ loomingust mulle esimesena ette "Damnation Alley". Kuna igasugu (olgu ta siis Ida või Lääne poolne. ükstakama) blatnoiromantika mulle ei istu, pidasin enne järgmist lookest samalt autorilt paraja vahe vahele. :-)))) "LoL" suutis mind aga RZ kirjuatöödega lepitada. Mingi tabamatu ja kauge kuuekümnendate fluidum hõngub sellest raamatust. Õrn nagu tulevase ... eee... prominendi saksisoolo Punasel Väljakul... vaevu hoomatav nagu napalmiving Saigoni ööklubis... fantastiline nagu nõel veenis uinunud hippari unenägu. Iseenesest jampslik jutt, mida olen millegipärast korduvalt lugenud. :-(((
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tunnistan ausalt, et minult nõudis tõsist pingutust, et raamatu raskepärasest ja täiesti arusaamatuna tunduvast algusest üle saada. Kuid edasi oli asi juba päris nauditav ning see eepiline stiil oli päris sobiv. Siin-seal puistati nagu näpuotsast selgitust asja tegeliku olemuse kohta (ilma nende selgitavate lõikudeta võib tõesti raamatut ekslikult fantasyks pidada). Et äikesevanker on tegelikult midagi reaktiivlennuki taolist näiteks... Samas ei saa kõike tuleviku kõrgtehnoloogiaga siiski seletada ja tegu on lihtsalt fantastikaga, millel teaduslik alus puudub. Kehade vahetamine ja sisuliselt surematus on ahvatlev, (praeguse geenitehnoloogia kiire arengu plaanil), kuid inimese mõistuse ja isiksuse ülekandumine teise kehasse ilma materiaalse ülekandumiseta on siiski pehmelt öeldes müstika või idealism, raskemalt öeldes jama... Kuid unistada ju võib, unistus on ahvatlev...
Teksti loeti eesti keeles

Esmakordsel lugemisel tundus olevat alguses veniv ja segane lugu. Aga siis köitis nina raamatusse ja teist korda lugedes oli ainult nauditav. Alati on huvitav jälgida, milliseid tuleviku/oleviku/mineviku erinevaid võimalikke ühiskonnavorme autorid genereerivad ja see konkreetne ühiskond on üks väljanuputamiste tipp. Terry Prachett oma Richewindi lugudes vast parodeeris sellist jumalatemaailma ja jumalate suhtumist.?.
Teksti loeti eesti keeles

Võimas! Pole midagi öelda, vaieldamatult hea ja vaieldamatult ka tugev raamat. Üks sellistest, mida lugema hakates naljalt enne läbisaamist käest ei pane. Kõik see õhkkond, olustik, kirjeldused, miljöö... See on tase omaette.Ja kui nüüd aus olla, siis ega peale hinde eelnevatele arvutustele suurt midagi lisada õieti polegi, Igaljuhul raamat, mis väärib lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Eespool antud lühikesed sisukokkuvõtted ei anna edasi, kuivõrd HEA see raamat ikka on."Valguse Isand" on kaasakiskuv, kuid samas piisavalt sügav, nö "mitmekorruseline".Meeldiv vaheldus olid ka illustratsioonid, pildidsobivad mujalegi, kui ainult koomiksitesse.Üldiselt, kobe raamat, soovitan kõigile.
Teksti loeti eesti keeles

Kõik oluline on nagu eelkõnelajate poolt ära öeldud. Mingi assotsiatsioon/seos tekkis Strugatskite "Raske on olla jumal"-aga, aga seda tagantjärgi. Raamatut lugedes oli tunne, et see on küll midagi enneolematult head- tagantjärele jäi alles lihtsalt väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee oli hea, ja võin ka aru saada autori taotlustest, miks ta niiviisi tahtis selle kirja panna. Z on kõik korralikult läbi mõelnud, lugenud palju "erialast" kirjandust jne. "Valguse Isanda" põhipuudused polegi mitte ideestikus, vaid stiilis, vormis. Kui (osaliselt tänu tarbetule sisulisele annotatsioonile) ca poole raamatu peal selgub, mis kamm õieti käib, ongi jutt tegelikult läbi.

Liiga pikk! Vähemalt kolmandiku võrra võinuks lugu lühemb olla. Autor elas ennast oma loodud maailma nii sisse, et ei suutnud ennast sealt välja kiskuda. Ja nii jäävadki tema kangelased pidama sisutühje dialooge, mis kuhugi ei vii. Tähendab, jutu oleks pidanud Z kirjutama, mitte romaani. Romaani jaoks jäi ideid puudu. Siis, kui lugu on lugejale avatud (et kolonistid Urantiast jne) ei ARENE asi enam edasi. Jätkub vaid kirjanduslikult kõrgtasemel heietamine, mis kuhugi ei vii. Kahju, lootsin tõesti enamat.

Pos. poole pealt - Mulle meeldivad religiooni ainelised lood, samuti müstilise ja jms tagapõhjaga. Olid mõned emotsionaalselt mõjuvad stseenid (Taki vastuhakk, Kali ja Yama lugu, Jani psüh. portree). Dialoog kohati lippas mõnusalt. Aga kokkuvõttes: liiga pikk ja lohisev, korraliku romaani jaoks jäi arendusest puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Minu isikliku arvamuse kohaselt üks parimaid SF romaane, mis eesti keeles ilmunud. Vähesed on suutnud oma teose keskkonna selliselt paika panna ja seda niimoodi, et sisu ei kannata. Ilmselt tuleb nõustuda ka nendega, kelle arvates asi veidi venima kipub. Aeg-ajalt tekkis mulgi sarnane olukord. kuid tahtmist raamat kõrvale visata ning lugemine lõpetada- seda ei juhtunud küll kordagi. Selleks oli ta liiga hea....
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid ulmekaid, mis ma siiani lugenud olen (lugenud olen siiski veel üsna vähe). Jättis väga sügava mulje ja peale lõpetamist nägin raamatu tegelasi isegi unes :) Illustratsioonid olid ka normaalsed (imho), erinevalt teistest eesti keeles ilmunud ulmekatest, mis mulle seni ette on jäänud.
Teksti loeti eesti keeles

Hea, lihtsalt hea ulme. Väga hästi tasakaalus; ja eriliselt nauditav on, et autor on vaeva näinud ja viitsinud tausta õieti paika panna. "5" ei saa ta sellepärast, et esiteks annan ma neid harva ja teiseks on ta kohati tarbetult raskevõitu, mis teeb kaheldavaks, et ma teda niipea teist korda lugema hakkan.
Teksti loeti eesti keeles

Ei mäletagi, mitmes kord nüüd üle lugesin, aga iga lugemisega leidus midagi uut. Lugemine, eriti alguses, nõuab veidi pingutust, aga raamat on seda pingutust väärt. Eelnevad arvustused loovad raamatust juba korraliku pildi, seega siin ainult omapoolne hinnang - kindel 5. Minu meelest Zelazny üks võimsamaid raamatuid.
Teksti loeti vene keeles

Tõepoolest väga muljetavaldav raamat. Parajalt hulgalt võimast action´i ning parajal hulgal ka psühholoogiat. Ning mõnus hinduistlik taust. Üks nendest raamatutest, mis jääb kuhugile teadvusesoppi oma mõju avaldama ka hulk aega pärast lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

paljud nimetavad just valguse isandat zelazny tähtteoseks ja ma ei arva, et nad eksiksid (siiani olen küll vaid eesti keeles lugenud kolme). väga huvitav lähenemine. küllaltki ainulaadne teos. lugemine võiks olla äärmiselt nauditav, kui kiri ei tooks meelde kõhulahtisuses kärbest... hea asi, mida lugema peab!
Teksti loeti eesti keeles

Lihtsalt parim raamat mis ma eal lugenud olen. Eelpool mainis keegi, et raamat oli veidi raskelt mõistetav, eriti kuna tausta selgitatakse jõudumööda. Nõustun sellega, kuid asja parandab kõvasti lühike tutvustus raamatu eelviimasel (vist oli) leheküljel. Selles on ära öeldud peamine, nii et on mingigi ettekujutus mis toimub. Siiski on see raamat mida peab mitu korda lugema, et mõista (ja mitte ainult tehnilist poolt). Aga üldiselt: see raamat on nagu piibel ja seda mitte ainult sisu poolest (ega piiblil oluliselt rinevam tegevustik olegi). Pole rohkem Zelazny teoseid lugenud, kuid see romaan laadis mind tema suhtes küll rohkemgi kui positiivselt. Kui oskaksin häkkida siis murraks siia serverisse sisse ning annaks 10 palli!!!
Teksti loeti eesti keeles

Njah, mida rohkemat olekski o"elda? Jah, kui autori eelto"o"ga kursis ei ole, siis vo~ib teos v"aga mitme koha peal venima ja"a"da, aga kui tausta tunda, siis teos sellest vaid vo~idab. Teose ilmumise ajaks oli India mytoloogia kohta eesti keeles juba piisavalt tekste ilmunud, et raamat kogu oma olemusega nauditav oleks. Ja ega see taust nii h"adavajalik ka vast ei olnud, minu arvumust mo"o"da oli tekst huvitav ka lihtsa tekstina. Mitmeplaaniline oli ta kindlasti. Pakkus elamuse nii esimesel, teisel kui ka kolmandamal lugemiskorral. Seni on see Zelazny teostest muidu ysna erandliku laadiga - autor seletab ise oma maailma lahti. Seda ei tee ta kyll teose algul, vaid keskel, kuid see ei m~oju loole sugugi halvasti. Jah, jutu yldine suundumus saab siis tuttavaks, kuid sedasi olid lood ju ka "Needuste Alleega" - ja seal oli lo~pplahendus juba algul aimatav, ent ometi oli mo¤us lugeda. Kahju, et Zelaznyt inglise keels nii raske k"atte saada on. Aga eks populaarsus anna vist sellesse oma osa. Tuntud hea kirjanik on ikka kiiremini "ara ostetud, kui tundmatu hea kirjanik. Raamatu headusest annab vist m"arku ka see, et raamatukogudes on ta suhteliselt kapsaks loetud. Pehmekaanelise asi... kulub kiiresti. Yx m"arkus ka toimetaja kapsaaeda: lisaks Zelaznyle oleks olnud kena, kui j"arelso~nas oleks olnud vihje india mytoloogia ja budismi kohta ka"ivatele teostele. Noh, kes otsib, see leiab, aga ilma vastavaid teemsid tundmata on seda raamatut kajuks t~oesti raskem lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane romaan tõesti... Uus laine oma parimas tähenduses. Kui midagi võiks ette heita, siis vast lõppu stiilis "ja siis elasid nad õnnelikult ja elavad tänapäevani, kui veel surnud pole", sh. melanhoolset lõiku Yama tütrega. Mulle oleks ausalt öeldes rohkem meeldinud, kui jumalad oleksid omavahelises võitluses Taeva hävitanud ning inimese hulka oleksid jäänud ainult legendid, koos lõpuks ometi vaba teega sellele kauaoodatud tehnilisele progressile... Kui just väga happy endi tahta, siis Sam oleks võinud oma Nirvaanasse tagasi pöörduda ka selle variandi korral.

Eelnevalt oli siin juttu sellest, et iseennast jumalateks tõstnud inimesed ei küündinud moraalselt jumalate tasemel -- aga vanad polüteistlikud jumalad olidki ju just end lonud inimeste peegelpilt! Vaadake näiteks, millega Antiik-Kreeka mütoloogilised kangelased hakkama saavad, mis intriige punuvad. Zelazny jumalad on oma moraalselt palgelt minu meelest täpselt sellised, nagu vanade religioonide panteonide tegelased.

Teksti loeti eesti keeles

Piinlik lausa, aga mina ei saanud aru... Keegi seal eespool ütles, et enne peaks India mütoloogiat tundma ja tal oli jummala õigus. No kohe mitte ei sümpatiseeri need Kalid ja Yamad ja kes veel. Lähevad omavahel segi, ununevad ära ja lihtsalt ajavad närvi. Piinlik...
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvamuse kohaselt RZ (siiani) parim teos! Kui üldse mingeid raamatuid kuskile reastada, siis minu jaoks paigutub see raamat kindlasti kuskile esimesse kümnesse.

Ei häiri ka need jumaluste hordid, kes raamatu läbivaks jooneks olid. Kui raamatud veelkord lugeda, saab paljugi selgeks.

Muide, see oli selline kummaline raamat, mis algas tegelikult lõpust ja nii saavadki paljud asjad lõplikult selgeks alles viimases osas. Juba ainuüksi selle liigenduse pärast panen viie!
Teksti loeti eesti keeles

no oli ikka jama.lugesin seda kaks korda.algul 3-4 aastat tagasi,siis alles hiljaaegu uuesti.mõtlesin et äkki ei jõudnud alguses õieti kohale,aga siis veendusin,et ilmselt ei jõuagi.võtan vist keskmist natuke alla,aga eks selle arvustuste värgi idee ongi selles,et igaüks saab oma arvamust avaldada.zelazny on muidu täiesti normaalne kirjanik,näiteks amber on viite väärt,aga see "valguse isand"on küll(minu arvates) nõrk(tegelikult tahtsin ühe teise sõna panna,aga hakkasin kartma)."ta võttis oma aspekti ja lisas sellele atribuudi..."appi!!!
Teksti loeti eesti keeles

Puhh, räägitakse, et olevat meeletult hea raamat. Lugesin, mitte mõhkugi ei saanud aru. Räägitakse, et täielikult saab sellest raamatust aru alles 3.-4. lugemisel. Mina ei ole viitsinud seda raamatut uuesti lugeda, seega praegu neli. Kui kunagi juhtun seda uuesti lugema, siis võib-olla muudan hinnet.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat on väga hea.Kardan, et mõned on pannud nõrga hinde sellepärast, et raamatu algus on peletav. Samuti on oma osa vist ka kehval tõlkel-toimetusel, kuid originaali lugemata ei ole ma selles 100% kindel.Puust ja punaseks neile, kes loole algul pihta ei saa:a) Esimene peatükk (mitukümmend lehekülge) toimub kronoloogiliselt alles raamatu viimases veerandis.b) Üks isik võib kanda aja jooksul mitut erinevat nime, keha, sugu ja "poliitilist meelsust"c) Ühe nime taga võib erineval ajal olla erinev isik.
Teksti loeti eesti keeles

Kes alustas Zelazni loominguga tutvumist näiteks "Needuste alleega" ja see talle meeldis, siis ärgu mõelgu, et kõik tema raamatud sellised on. "Lord of light" erineb "Needuste alleest" 100%-liselt. Kui "Allee" oli sisult ja teostuselt üsna lihtne ja hästi mõistetav ning jälgitav, siis käesolev romaan seda kohe kindlasti ei ole. "Valguse isand" on oluliselt tugevam teos, kui "Allee". Sisu on keerulisem ja väga huvitav, sündmused arenevad mõnusas järjekorras ja üldse on see väga tugev raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult on mu arvustus veel poolik. Küllap hiljem täiendan seda kui olen raamatu täielikult läbi lugenud. Küll aga praeguseni tundub Valguse Isand kuidagi nõrk. Jah, olen lugenud ka eespool olevaid arvustusi ja kindlasti arvestan nendega, kuna just selline on see raamat olnud nagu enamus sellest rääkinud on. Sestap üritan teost, mis väidetavalt on Zelanzy peateos, mitte maha teha, kuna see võib tuua minu peale tema Valguse Isanda fännide viha, kelle jaoks on just see teos parim. Ise kuulun ma sellisesse rühma kes eelistavad veidi kergemat ulmet. Kui nii võib öelda. Palju kõrgemini hindan ma näiteks tema Amberi ainesega raamatuid. Valguse Isand aga on kindlasti üks suurteos, mida ma veel võib-olla ei oska vääriliselt hinnata, aga eks see selgub selle läbi lugemisel.
Teksti loeti eesti keeles

Väga tore ja meeldiv raamat. Olen täiesti kindel et palju jäi mul ka arusaamatuks. Romaanis oli selline tore fiiling algusest kuni lõpuni. Ja mulle meeldis kuidas tegeliku olukorra paljastamiseks visati meile ainult kilde mille kokku sopitamisega pidime ise hakkama saama. Meeldis ka väga kuidas raamatut alustai lõpust siis viidi algusesse ja siis jälle lõppu tagasi. Selline segane aga väga võluv raamat. Kindlasti ülelugemisel vastan palju uut. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Algaks s6nadega, et "kuigi eespool on k6ik ära öeldud, ei saa mitte vaiki olla minu jaoks olulisest raamatust ja ei saa kuidagi jätta tema keskmist hinnet kergitamata". Oh kui klisheelikult see k6lab. Parakau eks ta umbes nii ongi. Tegelikult pean kyll täpsustama, et see teos on mulle oluline eeskätt Zelazny kui autori plaanis, mitte ulmekirjanduses yldiselt. Enne seda olin lugenud ainult ka meekeeli ilmunud "Damnation Alley`d" ja mulje oli selline, et arvasin, et no seda autorit ei loe enam kyll kunagi ja kui näen tema poolt midagi kirjutatut, siis karjun "tagane minust, Saatan". Oh kui rumal ma olin! Kurat, kui tagasi m6elda, siis oli minu riiulis ju olemas ka vene keelne Amber, mida ma polnud veel lugenud. Nagu elus ikka juhtub, sattus mulle "Lord..." juhuslikult kätte. Olin tulekul idanaabri pealinnast ja haarasin jaamast kiiruga suvalise pundi raamatuid kaasa, mille määratluseks oli kirjutatud fantastika. Muuhulgas siis ka "Lord..". Avastanud, et Zelezny, otsustasin pika hambaga, et sellest alustan. Tubli olin. Siit moraal: ärge otsustage autori yle yhte teost lugedes. Isegi mitut teost lugedes mitte. Ja kui teil on mingeid kahtlusi, siis yldse: vaadake BAAS`i :)
Teksti loeti vene keeles

Väga, väga, väga hea raamat.
Ja väga omapärasel kombel hea.

Nimelt -
Mulle meeldib selle raamatu STIIL. See, kuidas ta kirjutatud on. See, mismoodi tekst voolab, kuidas dialoogid arenevad, kuidas tegevusedrahulikus tempos lahti rulluvad. Raamat surub lugejale peale oma tempo;ka keset kõige möllumat lahingut ei teki kiirustamise või kärsituse tunnet.Ei tahaks poeetiliseks muutuda, aga kohati tundub tõesti, et raamatu tekst vuliseb nagu rahulik ojake keset päikeselist suvepäeva; ümbritsev maailm küll peegeldub temas, aga ei mõjuta teda mitte.

Igatahes on Valguse Isanda LUGEMINE kui asi iseeneses minu jaoks nauding. Ja siinsed virinad "dialoogid on pikad" "liiga veniv" tunduvadjust SELLE raamatu puhul täiesti kohatud.

Neeme Kahkuskile igatahes maksimumpunktid tõlke eest! Ma ei ole LoL`i originaalis lugenud - võib-olla on vastab tõele, et ta RZ stiili adekvaatselt edasi andnud ei ole. Sel juhul on ta loonud omaenda jutustuslaadi ja seda enam kiitust väärt :) Tegelikult tulebmuidugi uskuda, et lingvist Neeme valis omanäolise keelega raamatutõlkeks teadlikult.

Kahjuks pole mul tausta mõistmaks, kust RZ oma stiili ammutanud on - midagi ta igatahes imiteerib või parodeerib.

Raamatui sündmustik ja ideed on eelnevaga võrreldes üsna ebaolulised. No on tulevankrid, askensioon ja jumalaks saanud inimesed, a mis siis? Suzhee arengust on tõesti raske aru saada, kuid eks seegi on taotluslik - aeglustab lugemise tempot veelgi.Ma ise lugesin Valguse Isandat jupikaupa ja "mis mille järel juhtub"sorti pisiasjadele suuremat tähelepanu pööramata.

Köide / shrift on muidugi jubedad - see raamat nõuab uut väljaannet!Ehkki ma ise peaks ta pigem inglise keeles kätte saama.

Teksti loeti eesti keeles

Ei ole segane. Ei ole venitatud. Ja illustratsioonid on ka kenad. Selline täiuslik raamat. Natuke kurb, natuke naljaks. Piisavalt palju kaasa mõtlema panevat ja muidugi klassikalised Zelazny stiilis kangelased, kellel on tihti kombeks aeg maha võtta ja maistele naudingutele (eriti suitsetamisele) anduda. Ja siis veel Sami jutlus munkadele jne jne jne
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei satunud kuidagi õigele lainele kui seda raamatut lugesin. Kogu aeg viibisin nn. "piiri peal". Selle tõttu ei tundunud huvitav. Alles lõpus, viimase lahingu ajal, sain asjale pihta ja lugesin suurima huviga võiduka lõpuni! Zelazny on vägev kirjanik! Ja kuidas ta veel india jumalatega lollitab! Ho ho ho! Hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks üks parimaid ulmeraamatuid. Kui fantasy piibliks loetakse Sõrmuste Isandat, siis see raamat kandideeriks klassikalise ulme piibli kohale.
Teksti loeti eesti keeles

Esimest korda lugesin "Valguse isandat" kohe pärast seda kui ta eesti keeles ilmus (12 aastat tagasi). Toona tundus see ikka täielik jama, millele üle 2 poleks käsi paindunud hindeks panema. Täna üle lugedes tundub juba, et nelja võib enam-vähem ära panna küll. Kolmandat korda kavatsen seda romaani lugeda 12 aasta pärast ja siis tuleb hindeks ilmselt 6.
Teksti loeti eesti keeles

Esimest korda lugedes, kuskil 10 aastat tagasi, olin kogu aeg segaduses. Raske oli aru saada, millal mis toimub, kes on kes... Edasi kandsid mind tegelased, dialoogid, teoloogilised sillerdused ja eriti mõned lahedad nüansid selles (Nirti kui padukristlane kui Must).

Alles üsna lõpus hakkas tekst ka mingit süzheelist tervikut moodustama. Ja päris lõpus tundsin, et ma PEAAEGU saan aru, mida just lugesin.

...nii et otsekohe pärast viimast lehekülge alustasin raamatut uuesti algusest.Ja siis, oh seda mõnu ja naudingut ja pidu ja pillerkaari. See teine lugemine oli tõsine kaif.

Sestsaati olen teda korduvalt samasuguse naudinguga üle lugenud, kuni mult üksteise järel 2 eksemplari raamatust ära laenati ja nüüd elan oma elu kurvalt ilma "Valguse isandata".

Oma senise lugemuse põhjal hindaksin sedasinast kindlasti Zelazny parimaks teoseks ja üheks parimaks raamatuks maailmas üldse. (Ütleme, mahuks minu top-100 sisse.)

Teksti loeti eesti keeles
x
Killu
1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

See on suurepärane maailm. Selline huvitav, piisavalt realistlik, aga imeliste asjade võimalusega. Kui ma esimest korda selle raamatu avastasin, siis lugesin igal õhtul umb. 30 lk. Selleks, et saaks kauem aega selles maailmas olla. Tundub, nagu autor olekski loonud vägavägahea maailma, mille kirjeldamist ta nautis. Lõpetada niisugust lugu muidugi ei saa, sest sellel lool ei olegi lõppu. Ning siis ta pidi kuhugi mauhti punkti panema, ning punkt sai küllalt kesine ja hollywoodilik. Tegelikult saaks sellest vist väga hea filmi. Häid ulmefilme on ju nii vähe... Ainult, et milliseid liine välja jätta?

Mulle imponeerisid väga ka de Linti loodud tegelaskujud, igaühe erinev ja selge karakter. Eriti suurepärane on varesetüdrukute kirjeldus. See paneb nii kaasa elama, et kipun ennast vahest Zia`ga identifitseerima :)

Ma olen üritanud leida, kelle ümber see lugu kõige enam keerleb. Alguses ma arvasin, et Lily. Siis tõuseb aga esile Hank: jazzifänn Hank, kes annab sellele raamatule vanade heade standardite heli... Ja struktuuri :P

Pärast mõtlesin, et äkki on see kõik Maida ja Zia üks päev ja üks seiklus.

Praegu mulle tundub, et see on lugu Kerryst. või Kerryst ja Katyst, olenevalt sellest, kas me usume Kerryt või hoopis dr. Stiles`i. Sest see raamat jätab tegelikult mõlemad otsad lahtiseks.

Sellepärast see mulle meeldibki. Kõik on võimalik. Ning vaatamata viletsale lõpule, saab raamat hindeks viie. Sest lõppu ma ignoreerin. Ka ülelugedes.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Oli küll hea, pean ma kõiki eelnevaid arvustajaid kordama....

Kui tõmmata paralleele, siis kõige enam on sarnasusi Dan Simmonsiga (kes on vaenlane? keda me kuidas hävitame) ja Ben Bovaga (mis on simulatsioon? mis on mäng? kus on tõelisuse piir). Samas on need ka kaks kolmest olulisimas joonest raamatus. Tulemus on paraku minu jaoks juba pisut trafaretne (surmav mäng), aga lugemiselamust see siiski palju ei vähendanud, kuivõrd haarav stiil, huvitavad detailid ja kaasakiskuvad tegelased selle kompenseerisid.Enderi kõrval, kui mitte rohkem, paelus mind Valentine. Sest mis Enderist saab oli teatud määral etteaimatav, samuti ta ei arenenud teab-kui palju, muutus küll osavamaks, kuid putukate hävitamise ajal oli ta täpselt samasugune inimene kui päris raamatu alguses (kuigi 11 aastane võiks 6 aastasest küllalt palju erineda). Valentine seevastu arenes enam, sai tasapisi ka täiskasvanuks jne jne. Oleks isegi tahtnud pisut enam Valentine`st lugeda :)
Raamat on kahes mõttes nukker ja hoiatav-- esiteks fakt, et Ender ei arenenud--niisugune üksluine (arvuti)mäng paneb mingi piiri isegi geniaalsele isikule, üksluisus ja ühe fakti treenimine lapseeas on ohtlik ühiskonna mõttes. Nii Valentine kui Peter olid kindlasti ühiskonnale vajalikumad, kasulikumad ja omaette ka õnnelikumad (eriti Peter). Eelkõige sellepärast, et neil oli vabadust normaalselt areneda.
Teiseks militarism. Me viime ka kõige andekama komandöri sinna, et ta ei mõtle. Me hävitame oma ümbrust kiiresti ja mõtetult, nagu oleks võimalik maailmale restart teha ja otsast peale proovida. Seda meil ei ole. Sõda ei tohiks võtta kui arvutimängu, kumab sellest (ja teistest sedasorti raamatutest). Mitte, et nad sõda ja tapmist hukka mõistaksid, aga totaalselt hävitamist, mõttetut rünnakut küll. Enderi kuriteod ei olnud mitte nonde poiste tapmine (kuigi geneetilise tulevikuga, aga siiski üksikud elemendid, kelle hävitamine ei muutnud oluliselt tsivilisatsooni-- poleks hävinud nemad, oleks hävinud Ender, aga maailm mitte), kuivõrd planeedi hävitamine terve tsivilisatsiooni, kultuuri hävitamine (kes vist ei tahtnudki meid lõpuks tappa). Sõda tuleb lõpetada enne hävingut...(et Ender nii kole paha ei oleks, talle jäetigi vist kookon).

Ja veel kaks asjaolu:
--raamatul oli lõpp. Ta sai otsa. Ühtegi järge küll enam lugeda ei taha, see lugu on läbi, midagi kaasakiskuvat pole enam ütelda. Hoian järgedest kaugele eemale

--Hiiglasemäng oli tore ja vahva, ainult, et iga laps, kes mõnevõrra arvutis seiklusmänge on mänginud tuleb hoobilt selle peale, mis hiiglaseda teha. Ja pärast mitmekordset katsetamist ka siis kui see on esimene seiklusmäng (adventure), mida ta üleüldse mängib. Kes ei tule, on ikka väga rumal. Ma imestan, miks nad nii suurt paanikat tegid :)=
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Idee oli väga hea, rõveduste konstentratsioon ehk veidi suur... Kuid kuni keskpaigani mõjuv (ei, ausõna, paari päeva jooksul, kui mõni mu tuttav jäi pikemaks ajaks tasaselt naeratama, tekkis soov küsida, "kas sul on tõugud peas" brrr). Ent lõpp tuli kuidagi tortsi, pärast filmilikku keerutamist, puänt läks selles pisut kaduma. Raamatu viimane kolmandik oli kuidagi väga "kokkusoditud", oleks oodanud senise rahuliku tooni ja arengu jätkumist. Sellepärast raamat nelja saabki. Loetav. Üle keskmise.
Teksti loeti eesti keeles

Tükk aega pole midagi nii head lugenud kui käesolev raamat. Esiteks pani iga üksik lause vaimustuma, samuti tegevusliin, mis algab tüüpulmeteosest ja läheb aina segasemaks ja segasemaks, kuni jõuab järsku reaalsuse ja ulme piirimaile (st viimaseid sündmused lausa kisuvad end lihtsalt illustratsioonidena, ülekantud tähendusega võtma).

Raamat on sünge ja arusaamatu, kuid kindlate sündmustega, millel on justkui ühine nimetaja, kuid siis justkui mitte, vahepeal ka koomiline, niisugune nagu inimese elu ise kipub olema. (eriti hetkel kui ta enda üle juurdlema hakkab ja eriti Jaapanis).

Jaapani ulme erineb euroopa-ameerika omast selle poolest, et kui viimases on tähelepanu keskmeks ühiskond ja maailm, siis jaapanlased keskenduvad inimesele (see ei tähenda, et mõnikord maailma ei kirjeldataks ja loodaks, näiteks Shirow puhul), ent pühendatakse aega tegelase arenemisele, tegelased muutuvad teose jooksul, pole mitte illustratsioonid suuremale kooslusele vaid vaadeldud kui omaette indiviidid... Maailm jääb siin tahaplaanile (antud juhul ei ole siin midagi uut, pigem meie tavamaailm, kus juhtub kummalisi asju). Seega ka ulmelises vormis tegeldakse üksiku siseelu ja probleemidega, mis ümberringi paistab, seda lastakse aimata, aga ei ehitata täielikult välja.

Muide, paralleele leiab mõnevõrra vene kirjandusest, näiteks Strugatskite raamatus "Miljard aastat enne maailmalõppu" on ka raskuspunktid selliselt asetatud (kuid meenutame siinkohal, et üks Strugatskitest oli ka jaapani keele tõlk, seega võib arvestada mõningaid mõjusid :)= ). Kuid käesolev raamat on minu arvates parem ja kaasakiskuvam. Lihtsam lugeda, kogu aeg toimub midagi, kuid samas selle tegevustiku taha on peidetud omajagu probleeme, inimese arengut puudutavaid küsimusi ning ka tundeid. Jaapani kirjandus suudab tungida sügavale inimese hinge ja seal äratada armastuse ja kurbuse-- need sügavad tunded, mida me peidame ja teistele harva näitame. Jaapanlased tuletavad kunsti kaudu meelde, et need on olemas (eks sellises stressirohkes ühiskonnas vist teisiti ei saagi).

Aga ka rõõmsal, õnnelikul ja muretul inimesel on seda raamatut hea lugeda :)

Eessõnas on Agu Sisask raamatut kui allegoorilist kirjeldanud. Seda on ta ka. Aga kindlasti on ta loetav ja vaadeldav kui puhtakujuline ulmeteos.

Soovitan kõigil lugeda. Saab eheda ülevaate jaapani ulmest ja kirjutamisstiilist. Kobo Abe teosed panid mind jaapani keelt õppima, tahaks teda originaalis lugeda :)

Ja kui saaks, paneks kõrgema hinde kui 5.

Teksti loeti eesti keeles

Alguses see raamat mulle ei meeldinud. Tundus selline üheplaaniline, logisev jne jne.

Aga kui ma avastasin juba kolmandat korda, et tahan seda raamatut veel lugeda, siis hakkasin tasapisi ümber hindama. Raamatu järgi ei tõusnud käsi mitte seepärast, et tunnikeseks head ajaviidet leida ja/või reaalsusest välja astuda (nagu näiteks Pratchetti puhul, keda ma ka omajagu hindan) vaid millegi muu pärast.

Esiteks on raamat kirjutatud väga kaasahaaraval viisil, minategelane on niivõrd tugev ja sugestiivne, et ka kaugelt raamaturiiulist tirib enese poole

.Raamat on eelkõige sellest, kuidas inimesed teineteist ei mõista. Borthanil leiti, et see pole võimalik, ning halvustati liigset oma isikust rääkimist-- nagunii ei tule midagi välja (see on minu hüpotees muidugi, aga loost jäi niisugune mulje). Ajapikku muutus ilmselt see tugevamaks, kuni igasugune mina-st rääkimine muutust keelatuks, see kõlas kui roppus... MIs tähendas seda, et inimene ei saanud ühiskonna poolt mingit tagasisidet, kas tema enesekujutlus on adekvaatne. Pisut parandasid seda küll sidusõed-vennad, aga siiski jäeti inimene endasse üksi.

Tegelikult ei parandanud see muidugi probleemi üksteisemõistmisel, sest nüüd ei parandanud keegi enam sinu kujutlust teistest. MInu arvates ongi Silverbergi üks probleeme just üksteise ja enesemõistmine ja hindamine. Liiga palju enesest kõneldes kaotab inimene reaalsustaju, aga ka vastupidi ne viib sinnasamasse. Tema rõhk on pigem sellel, et rääkimine on siiski ainus mis meil on, ent lisaks on siiski siin näidatud ka, et rääkijal peab olema kuulama, niisama tühjendajatest ei olnud kasu.

Ja imerohi-- oli see üldse rohi, minu silme läbi pigem midagi muud, narkootikum, mis ehk annab mingi tunnetuse, aga mis on selle reaalne kasu.. Kui seda sünnist saati kõik kasutaksid-- on siis enam vahet inimeste vahel, siis me pole enam indiviidid vaid suure indiviidi osakesed, kellel on ehk oma kitsas roll, aga isik kui niisugune kaoks. On see hea või halb, on tegelikult juba uue romaani teema.Hiljem tarvitama hakates võib mõju aga olla... hukatuslik, see rikub inimese lootused, kui hea oli Kinnallil mõelda armastusest sidusõe vastu ja tasapisi loota, et tedagi armastatakse, kuid see rohi võttis talt viimasegi, mis tal oli.

Selle rohu läbi toob Silverberg sisse teise küsimuse-- kui palju me peaksime teisest inimesest teadma, kas meil on vaja täielikku temaks muutumist. Ning siin annab ta konkreetsema vastuse: ei. Meil ei oleks lootust ja unistusi ning lõppude lõpuks natuke vildakad kujutluspildid annavad toitu fantaasiale. Ning samas, kas inimene suudaks enam midagi üleüldse luua, kui temas olev oleks kõigile kättesaadav kui üldse privaatsust ei jääks ? Millegipärast ühiskond , mis mainitud rohtu kasutas oli vähemarenenud, kui enesessekapseldunu. Planeedil oli valida kahe äärmuse vahel: kas teineteise ajudes hulkumine, otsimine, või siis enesearendamine, loomine ja ühiskonna ehitamine. Kuigi meie silme läbi probleemse, ent ma ei julgeks ütelda, et õnnetuma kui teise...

Seega-- inimene vajab privaatsust, kuid seda ei tohi siiski fetisheerida. Olge omaette, kuid tutvustage ennast vahel ka teistele, inimene on üksildane karjaloom :)
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jään nõusse, et liiga palju paralleele oli "Hiromandi kokteiliga", ainult et käesolev raamat on mõnevõrra kehvem. Siiski on tõepoolest omajagu toredat huumorit ja toredaid ideid. Lugedes pole piinlik, et autor on pingutanud, et iga hinna eest _ulme_lugu kirjutada, vaid on lihtsalt lugu jutustanud. Vahvat lugu, iga eestlasest ulmesõber peaks kindlasti lugema !
Teksti loeti eesti keeles

Väga armas Pratchett. Võluv. Teravmeelne. Nii hästi pole ameerika turiste keegi karrikeerinud. Ja ka mitte ainult turiste, vaid üldse teatavat pealiskaudset suhtumist (ja muide heatahtlikult, ta ei kritiseeri, vaid heidab mõnusat nalja, mitte välistades, et nii ongi hea elada. Kui keegi sinust aru ei saa, siis räägid aeglaselt ja kõva häälega).
Teksti loeti inglise keeles

Maailm oli kahjuks natuke liiga skemaatiliselt ehitatud, ei saa selle toimimisest ettekujutust.. Lohede ja ratsanike suhe oli päris huvitavalt esitatud ja küllaltki kaasakiskuv, lohede iseloomud olid huvitavad, kahjuks inimesed polnud nii täpselt välja arendatud (peale peategelase Lessa võib-olla). Parim raamatu juures on nn. "maailma hõng": muistendid, rääkimisstiil, suhtlusviisid... Lugeda soovitan küll, tuju teeb heaks, võimaldab pageda tavalissusest ära... Muide raamat algab väga kaasakiskuvalt... Siiamaani värisen ja kujutan elavalt ette tüdrukut, kes hirmust nuutsuvalt valvewheri pessa jookseb...
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu ostmine läks mul täpselt nagu Väravaga Naiste Maale-- lugesin poes esimese lehekülje läbi ja see võlus niivõrd, et pidin raamatu kohe ära ostma.Natuke kippus see raamat küll venima, mõningad kohad tüütasid... Ja lõpp valmistas ka pisut pettumuse, mitte niivõrd süzee kuivõrd selle väljakirjutamise mõttes... Olen ka selles mõttes Kalevipojaga natuke nõus, et pole kindel, kas see maailm niisugusena püsida oleks suutnud, ma ei ole päris kindel, kas niisuguste parameetrite viimisel meie tavaühiskonda see just sel moel edasi toimiks...Aga tegelased olid taas huvitavad, tundus, nagu Tepper kritiseeriks just praegust ühiskonda (ehkki mitmed inimesed on mind veennud, et see on hoopis tüüpiline 1960-70 USA ühiskond... ei tea, ei oska ütelda, mulle siit maalt tundus asi kole kaasaegsena). Kummaline on lugeda raamatut, kus järsku tunned ära mõned iseenda vestlused kaaslastega. Kõikvõimalikud tehnilised aspektid mind ei häirinud, see polnud tähelepanu keskmes, oli suures osas välja kujundamata, nii et lugeja võis sinna ise ennast rahuldava süsteemi välja mõelda. See oli siiski raamat inimeste mõttemaailmast. Praeguste inimeste. (seega saab raamat siiski hindeks viie. Küll miinusega).Soovitan kõigil lugeda, ent hoiatan: ei ole nii hea, kui "Värav Naiste Maale"...
Teksti loeti eesti keeles

Pole ühtegi teist nii head sedatüüpi raamatut lugenud (gender-ulme). Lugesin ja nautisin iga sõna. Nii palju elutarkust pole ka tükk aega ühestki raamatust kumanud...Tepperi hea külg on see, et peale nauditavate lausete ja mõtete on tal veel huvitav tervik ka, tihti väga põnevate karakteritega kirjanikel jääb tervikust puudu. Nagu Miladygi ma ei nõustu sellega, et geenid kõik ära määravad... mingi hulk agressiivsust ehk siiski, aga kas see muutub teotahteks või sõjakuseks on vist siiiski kasvatuse otsustada.Ja kui ka eeldada, et Tepperil on õigus, siis ühe vea tegid nad seal maailmas siiski, nad unustasid ära, et ka mõned naised on agerssivsed (nagu näiteks Myra :-) või teised kes ära põgenesidmustlaste juurde). Need oleks tulnud ka eraldada, kui nad oma "tõuaretust" oleks edukalt läbi viia tahtnud....Aga raamat oli ise tõesti huvitav, soovitan kõigil lugeda
Teksti loeti eesti keeles

Kaks märksõna raamatu kohta oleksid: väikese lapse maailm ja hirm. Need on ühtlasi kaks head aspekti sellest raamatust. Raamatus on aeg-ajalt kirjeldatud maailma, kus teadmistel on tilluke roll, sest neid teadmisi õieti polegi, ainult taju... Rohu maitse, valguse taju, mitte niivõrd selge nägemine, kuivõrd abstraktne valguse-tunne. Fantastiline! Aga maailm ei lähe palju selgemaks, aga ta omandab reeglid. Ja kui harjunud reeglid ära võetakse ja laps paisatakse mujale, millest tal on ähmane ettekujutus ning mida ta ka kardab.... Siis kaotab ta pea... Keegi ei seleta talle uusi reegleid... Ei võta vaevaks tema mõisusesse süüvida, sest ei usuta, et see mõistus üldse olemas on.... Tüüpiline täiskasvanute ja laste suhete kirjeldamine, nii see aspekt, et last ei peeta mõistusega olendiks, kui ka see, et teda peetakse masinaks, mis täiskasvanu mõtteid hoobilt kinni püüab ja üheselt tõlgendab. Ja keegi ei võta vaevaks seletada....
Aga tegelikult oleks see raamat võinud märksa parem olla. Idee oli küll väga hea, aga lahendus keskpärane. Kokku neli :-) Algus, st proloog ja ühtlasi esimene lause oli jälle kole vilets... Mind millegipärast ärritavad romaanid, mis algavad: sinine (punane, valge...) päike valgustas.... Kuidagi odav... Ja lõppu sel lool nagu polnudki... Lihtsalt sai ootamatult otsa... Häiriv
Teksti loeti eesti keeles

Nii armas ühiskond oli. Lausa lust oleks niisuguses elada. Sellepärast raamat vist üldse hindamisväärt ongi :-). Rahulik oli lugeda, aeg-ajalt oli sündmusi... Olen lugenud niisugust, kus tegelased olid sarnased, aga ühiskonda peaaegu et polnud, sündmustest rääkimata. "Kuum maa" vist oli tolle nimi. See on igastahes märksa parem. Tõeline pisut alla keskpärase nõukogude kirjutis
Teksti loeti eesti keeles

Üks vaheseid King'i teoseid, mille kohta voin ytelda, et toesti meeldis. Tegelased olid olemas, mitte ainult skeemidena, kellele pean luha luudele kasvatada, vaid tegelased, kelle arengut sai jalgitud, taitsa ponevusega kohe. Muidugi liigne lohisevus nagu Kingil ikka, aga kunstlikku oudusetekitamist siin ei olnud. Nagu Carrie''s naiteks. Mehe "hulluksminek" oli fantastiliselt kirjeldatud... Lopp jai natukene kummaliseks, nagu noaga katkiloigatud. Jalle yks tyypiline Kingi viga. Tihti mul alles tekib huvi tegelaste vastu, kui romaan ara lopeb. See oli kyll natuke parem, nagu alguses yteldud, tegelased said marksa rutem omaseks ... Olen nainud ka kaht filmi, need olid selles suhtes paremad, et oli ara voetud pisut lohisevaid tegevusi, samuti lopp oli parem... Yldse olen alati motelnud, et Kingi teoste pohjal tehtavad filmid peaksid paremad olema, kui teosed ise... Sest seal on eelkoige tegevus, mitte kujud, vaadatavad syndmused, mitte ettekujutatavad ja motisklemapanevad.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Vilets. Igav. Ei midagi uut, ei mingeid karaktereid... Lihtsalt pliiatsiotsast väljaimetud lugu.. Kas siis rahalistel või grafomaanlikel kaalutlustel.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu ise oli hea, eriti Hal'i (arvuti) kuju. Ainult, et kuidagi ühekülgne, ühetähenduslik... Nimelt on selle loo põhjal tehtud arvutimäng (mille syzee on täielikult kirjutanud H. Ellison, kes mängib ka Hal'i). Selles on veel palju kõrvalliine, tegemist on märksa filosoofilisema ja põnevama looga, kui novell ise... Niisiis mängige, aga enne lugege noveel ka läbi, muidu kaotate suure hulge lugemisrõõmu :) Ei oska ise midagi optimismi või pessimismi kohta ütelda.... Aktsepteerin seda kui ühte tulevikuvarianti. Ja mulle meeldib Hal. Tema on see, kes eelkõige novellist meelde jääb... Tema monoloogid on impressiivsed... Pärast lugemist (/kuulmist Ellisoni esituses) kordasin ikka ja jälle Hate. Hate. .... Siiamaani kisub uuesti kätte võtma... Ent ikkagi, nii irooniline kui see ka pole, on see esimene novell, millest samateemaline arvutimäng mitmeid kordi paremaks on osutunud. Kas esimene samm Hal'i suunas ?
Teksti loeti inglise keeles

Lihtsalt andekas lugu. Nii idee kui teostus, mulle meeldisid karakterid.. kuidagi säravad ja inimlikud. Kõiki jälgides kiskus suu naerule, nii vahvad olid... Iga lause vääris läbilugemist, mitu korda kohe. Ja kõige andekam oli ssee, et need laused andsid kokku veel terviku ka. Meisterlik.
Teksti loeti inglise keeles

Idee on fantastiline... Ehkii mitte päriselt originaalne... Meenutagem selle koha peal Shaw `Pygmalioni`. See lugu siin ainult lõpeb teisiti. `Algernon` pole kahjuks täielikult välja kirjutatud. Häirivaks siin loos on kindlasti ebatõepärasus meditsiinilises mõttes. inimese taandareng ei kulge niimoodi, kui üldse see taandareg võimalik on. Algernoniga juhtunu oli veel kuidagi usutav, Charliega mitte... Charlie hakkas järsku kaotama oma mälust mõningaid fakte ja kirjaoskust... Aga kultuur jäi talle alles.. Kuidagi ebausutav... Aga edasi mõningaid emotsioone, mis tekkisid kohe pärast loo läbi lugemist

Ja nad tegid Charlie`st geeniuse. Charlie ise ei mõistnud veel, ta tahtis saada samasuguseks, nagu kõik teised...
Samasuguseks. Ja ühel hetkel sai temast geenius, mõistmata alguses, et teised ei ole võrdsed, pärast mõistes ja kurvastades ja siis leppides
. Geeniusel ja idioodil on sarnaseid jooni, aga idioot on märksa õnnelikum... Ta leiab alati palju sõpru, nagu Charlie isegi lõpus kommenteerib.
Geenius ei leia tavaliselt. Vaid mõne üksiku. Ja suur osa maailmast tõukab ta ära, keerab selja, loobib kividega: mis ta siis on nii intelligentne. Juba Aadam ja Eeva said karistatud teadmisejanu pärast, mainitakse. Hullukese üle ainult naerdakse, haletsetakse, mõnikord tuntakse ka lihtsat poolehoidu. Hulluke ise ei hooli, ei saa ehk aru...

Aga ma usun Charliesse ja tema tulevikku. Lõppude lõpuks oli tal "mottivatsjooni", tõsist, märksa rohkem kui Algernonil (ehkki too oli üks eriline hiir), tõsisemat kui juustutükk.
Tal oli tahe, kuskil kummalisest kohast tulnud abstraktne tahe saada targemaks, algul võrdseks, hiljem, kogenuna, tahtis ta tagasi seda tunnet, mis oli siniste räbaldunud kaantega raamatut lugedes..
. Ma-mõistan-tunne, ma-mõtlen-välja-tunne ja niisama naudingutunne... Ta oli neid kogenud.
Ja see kõik, ehkki faktid kadusid, andis talle järsku suure kohvritäie elutarkust. Charlie Gordon jäi mõnes mõttes geeniuseks edasi, ilmajäänuna aktiivsest, paindlikust mõistusest hakkas ta asju mõtestama, jäädes 37-aastaseks poolkirjaoskamatuks suhtlemishgeeniuseks.

Täiskasvanute kooli õpetajanna ei peaks kurb olema: operatsioon andis Charliele midagi, mida enamustel tavainimestest polnud. Lisaks veel tema lõpmatu tulevikuusk. Ilus sai olema see maailm ´, kus Charlie elas, sama ilus kui see, kus ta oleks saanud geeniusena elada. Erineva rikkusega, aga niisama hinnatav. Charlie jäi igavikku, nii avastuste kui paljude inimeste südames..

Ja Algernon? Teda meenutab vaid muinasjutt, mida üks vanaks jäänud õpetajanna oma lastelastele jutustab.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mnjah. Alguses oli raamat peaaegu et haarav, aga mida edasi,s eda rohkem ära vajus. Üks süzee, üks mõte, trafaretne arendus... Aga päris kenad asjade kirjeldused... Kirjutatud nii umbes 10-12-aastastele, "lahedaks lugemiseks" Ei tekita probleeme. Lugemisoskust ehk arendab... Ja ikkagi, ühest päästavad mõningad vahvad kirjeldused.
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes neid arvustusi üritasin oma mälust välja kiskuda, seda kustkandist Jefremov häirivalt punane on. Ei leidnud. Ju 8 aastat tagasi ei pannud seda tähele. Lugesin raamatu üle... Ikka ei olnud häirivalt punane, ehkki kommunistlikke elemente oli küll. Aga Jefremov oli ju üks neist, kes sellesse tõsiselt uskus. Ja tema kirjeldatud tulevikumaailm oli tõesti selline, millena ta lootis kommunismimaailma näha. Aga päris ilus teine... Kõigil on riideid selga panna, kõigil on süüa, inimesed pürgivad vaimsete väärtuste järele... Loevad, naeravad, nutavad, armuvad õnnetult... Päris vahva maailm on. Ja Jefremov oskab seda kirjeldada. Hea on lugeda, nauditav kohe. Eriti praegu, mil poliitiline alatoon on kadunud. Hea ulmekirjandusega on üldse nii, et alguses on ta mingil moel poliitiline (ikka on, inimene elab ju mingis maailmas, ja ulmekirjanikud panevad ühiskonda teravalt tähele), inimesed loevad ja hindavad ühiskonnakriitikat. Pärast kaob alltekst ära, aga lugu on ikka hea lugeda...
Teksti loeti eesti keeles

Vahva oli. Tore lugemine, eriti inglise keeles... LUB-is ilmunud raamat (nagu pahatihti selles seerias) polnud väga hea tõlkega... Ehkki ka mitte väga hull, nauditav. :) Eriti vahav on loo humoristlik tõepärasus: rikkused ei tule kuskil plaff! vaid reaalselt... peategelane tahab osta maja Havaile (v6i miski muu sooja koha saar). Ta ei saa kuradilt mitte maja, aga kyll sureb ta onu, kes p2randab talle vajaliku summa. Ning ilmub üks arhitekt ka, vajaliku projektiga. Ja nii edasi ja nii edasi. Ning muidugi see osa, kus peategelane endale haiguse avastab ja pudelit tagasi tahab saada... Rääkimata fantastilisest lõpust (jätagi rääkimata, lugege ise). Niisiis ütleks veel, soovitan kõigil läbi lugeda... Hea on. Rohkem suurt polegi ütelda, miski väga sügav teos pole, aga eluterve, ebatavaliselt eluterve Stevenson :)
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Alustasin saaga lugemist sellest raamatus (juhuslikult, sattus mulle näppu). Ja kui pärast ka teisi lugesin... siis ei tundunudki, et millestki palju ilma oleks jäänud :) Aga kummaline oli... Omapärane, huvitavate ideedega. Ideede väljaütlemine tunduski LeGuini eesmärk olevat... Ja üks mõte tuli veel raamatut lugedes pähe: hea adventure stiilis arvutimängu saaks... ja just sedasorti raamat, et hea kirjutamise puhul võiks mäng raamatu ülegi lüüa (nagu juhtus Harlan Ellisoni novelliga "I have no mouth, but I must scream"). Aga jah... kuigi oli vahva lugemine, jäi siiski midagi puudu... Võib olla peaks originaalis üle lugema. Aga ei taha enam. Miski on, mis ei pane seda raamatut uuesti kätte võtma... ja ma ei tea mis see on...
Teksti loeti eesti keeles

Millisest otsast see raamat küll ulme on, ei oska ma välja mõelda. Horror ta küll on, aga väga kaudselt. Jubedusmomendid tulevad inimesest enesest, sellest, et me oleme niisgused nagu oleme. Ent raamat ise on fantastiline ja kõik teised sõnad takkapihta. Tegelased on nii nelja kuni kaheteist aastased poisid (autor kommenteeris, et ei taha kujutada sugudevahelisi probleeme ega ka teismeliste omi). Nagu eelpool mainitud, satuvad nad lennuõnnetuse tagajärjel ühele saarele (saare kirjeldus on tohutu haarav, imeline). Kuna täiskasvanuid ei ole hakkavad nad oma ühiskonda looma.. Alguses on kena, võetakse eeskujuks "Korallsaar" ja puha... Edasi läheb aga kõik realistlikult, ei mingit korraldatust... Raamatus on 4 peategelast, väga uhke karakterid kõik... Väga inimlikud, niisugused ühed inglise poisid just on. Kaks neist saavad loo käigus surma: tapetakse teiste poolt... Lapsed on julmad, näitab Golding, eriti siis kui valvajat ei ole... Ja lapsed ei suuda end ise kasvatada. Veel leiab ta inimese hirm on kõige jubedam asi. Hirm ja viha teistuguse vastu paneb tegelased Põssat narrima: on ju too neist ehk targem, kuid saamatum. Autori sümpaatia tundub kalduvat Simonile, tagasihoidlikule, mõtlikule poisile... Mina aga ei oska niisugust tüüpi päriselt hinnata ja seetõttu ka tähele panna. Mulle meeldis Põssa, tema trahulik mõistlikus ja kummaline oskamatus (ja ehk ka tahtmatus) positsioone luua. Kõige huvitavam aga on ehk Ralphi areng: sündinud poliitik (nagu ka Jack). Ent kui Jack oli jõupoliitik, siis Ralph oli arenenud ühiskonna poliitik, "aumees". Ent laste ühiskond ei ole arenenud, ei saagi olla... Ehk ainult siis kui Ralphi suguseid oleks rohkem (neid on kahjuks aga alati vähe). Ta tundub vanem kui teised, ideaalide ja unistustega. Loo alguses on ta siiski vaid poisike, kes teoreetiliselt teab, kuidas on hea ja kuidas tuleb käituda... ja tahab seda kõike teha... Loo käigus hakkab ta järjest rohkem ja rohkem mõtlema. Tema saab targemaks, inimlikumaks, sel ajal, kui teised rohkem metsistuvad, või alluvad hirmule (mitte küll Põssa, aga tema saab surma, enne kui probleem täiesti teravaks läheb. Simon ka vähem, tema jääb endassetõmbunuks). Lapsed hakkavad sõdima... Kõigepealt nad mängivad, aga mängu käigus kaotavad nad tõelisusetaju... Sellele aitab kaasa söögihankimine: oma esimest siga ei suuda nad tappa, aga pärast ei tunta tapmise ees enam mingit hirmu, ega vastikust. Tantsitakse ümber lõkke, sõjamaalingud näol ja kätel... Võigas, kuid ometi nii usutav, nii realistlik. Kui hulk lapsi niiviisi omapäi jääks, siis midagi taolist kindlasti ka juhtuks. Metsikus on meis kõigis olemas. See kaob pikapeale, ideaalid saavad omaks... Kuidas? Erinevalt. Ralphi näide on raamatus toodud. Aga niisugusi on vähe. Ise tahaks endast teda uskuda, tahaks, olen palju mõelnud, aga ei suuda vastata. Ehkiki imetlen ikkagi Põssat. Tema oli tulevane suur teadlane, nagu Ralph tulevane poliitik... Mis sai teistest? Ei tea.. Usutatavasti muutusid nad taas vanemate (või kasvatajate) kuulekateks lasteks ja neist said päris mõistlikud inimesed... Üks asi väärib veel mainimist: merekarp, karp mis teeb puhudes suursugust häält. Karp, mis muutub korra sümboliks (ja näitab kuivõrd vastuvõtlikud me oleme kõiksugu sümbolitele). Karbi hääl kutsub kokku koosoleku, karp on võim. Ja selle purunemisega (ja Põssa surmaga) algab anarhia... Samuti jääb meelde Ralphi mõte raamatu lõpust, kui teised plaanivad teda tappa. On öö. Ralph teab, et järgmine hommik tuleb ajujaht ja et "üks teivas tehti mõlemast otsast teravaks". Siis mõtleb Ralph: mis oleks, kui ma nüüd läheksin laagrisse ja ütleksin "mul on praegu tsurr". Heidaksin magama ja sööks." Aga ta teab, ta tunneb, et see ei ole enam võimalik. Miski asi, miski harjumus ja usk on kadunud... Kui lihtsalt harjumused hävivad. Raamatu lõpp on ka ilus.. ma ei ootanud, et selline raamat niimoodi lõpeb... Eriti see osa kus Ralph vaatab saarele: "hetkeks vilksatas ta ajus hägune mälestus kummalisest võlusärast, mis kunagi oli hõljunud selle ranna kohal. Aga nüüd oli saar nagu kuivanud, kõrbenud puutükk". Kogu teoses on fanatstiline sümboolika, kuid mitte ülespuhutud, häiriv, vaid vajalik, sümboolika, mis teose nii sügavaks teeb.... Ja lõpuks, päris lõpuks, täiskasvanu ilmumise tõttu, hakkavad nad siiski inimesteks.. Ja Ralph, kes on vahepeal palju vanemaks saanud, lapseeast välja kasvanud, nutab "kaotatud süütuse pärast ja pimeduse pärast, mis on inimese südames ja sellepärast, kuidas lendas sügavikku truu ja tark sõber, keda hüüti Põssaks".
Teksti loeti eesti keeles

Clarke on seda mitu korda ymber kirjutanud... See oli lugu, mllega ta ise rahul polnud. Mulle kahjuks on kätte sattunud ainult eesti keelne variant, mis küll heana ei tundunud... Aga mõni teine variant olevat parem. Ei tea. Aga tegelased olid lihtsakoelised, ja lisaks veel eelpoolmainitud asjaolu, et ühiskond oli mitteusutav. Algab ta päris paljutõotavalt, loona, jutustusena, aga hiljem kaob süzee ja jutustuslikkus ära, ja ta hakkab targutama. Just targutama: omapäraseid mõtteid nagu teosest eriti ei leidnudki... Mõni hulk ideid muidugi oli. Aga kõik nad olid lihtsakoelised, ei tekitanud soovi selle teema üle arutleda või järele mõtelda. Pärast raamatu läbi lugemist panin ta käest ja unustasin. Midagi, mille kohta teiste mõtteid kuulda tahaks ei leidnud. Kirjutatud muidugi oli päris kenasti, mingit vastikust küll ei teki, kui raamatu peale mõtlen. Kui mingiks lennureisiks raamatut vaatan, siis kiiruga võin selle kaasa haarata ka :) Aga ikkagi... Keskpärane oli. Millestki ilma ei jää, kui seda ei loe.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis mitmel korral lugemisel häiris kummaliste dekoratsioonidega, mis jätsid temast paljutki varju...Ulmega on sel raamatul küll kaudne seos, aga mnesugune siiski, fist fantastikaga eelkõige. Aga oma olemuselt on ta minu arvates siiski sromaan, sellest kuidas kurat kord armastas ühte naist, kelle nimeks oli Margarita. Armastuse ümber on palju lehvivaid kujundeid, muud siblivat maailma, mis paistab ehk isegi veider, kui sa ise vaatad eelkõige oma armastust.
Teksti loeti eesti keeles