Kasutajainfo

Suzanne Palmer

Teosed

· Roger Zelazny ·

Lord of Light

(romaan aastast 1967)

eesti keeles: «Valguse Isand»
Tartu «Elmatar» 1997 (Öölane nr. 1003)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
42
9
4
0
2
Keskmine hinne
4.561
Arvustused (57)

Tol ajal oli moes õhata idamaa poole... Zelazny irvitab selle üle meisterlikult :) Aga seda oleks ka lühemalt teha saanud, raamat venis... Kahjuks pole näinud inglise keelset varianti, viimase aja tõlked on nii viletsad, et alati tekib kahtlus, kas tõlkija pole mitte raamatut lamedamaks teinud :) Selle raamatu puhul ei tea :)
Teksti loeti eesti keeles

Zelazny peateoseks nimetatu kujutab ennast eepilist ja arhailise hõnguga kirjeldust maailmast, kus (parem?) osa ühele planeedile saabunud kolonistidest on kuulutanud endid jumalaks ja inkarnatsioonide abiga valvab lihtsurelike elu üle aastasadasid, hoides neid üsna kitsastes raamides. Sam, üks Esimestest, ei ole sellise ühiskonnakorraldusega rahul ja isehakanud Buddha-Prometheusena üritab kukutada (vana-India jumalasüsteemi kasutavate) endiste ekspeditsioonikaaslaste ülemvõimu. Ette rutates võib öelda, et see tal ka suurte kaotuste hinnaga õnnestub. Ent progressi nimel poleks nagu ükski ohver liiga suur ja lõpuks saavad inimesed enda jaoks taasavastada trükipressi, sisepõlemismootori jmt. Niipalju sisust.

Zelazny manab lugeja silme ette suurejoonelised stseenid, kus inim- ja jumalelud ei maksa midagi, domineerivaks on madalad kired ja vastutus on vaid sõnakõlks. Rüütab ent need stseenid aga sellisesse kuube, mille tõttu raamat meenutab ennekõike Dhammapada versiooni kaasaegsele lugejale. Eeposlaadne stiil ja jutlusesarnases vormis lugejani kanduv ideoloogia ei soodusta teksti hoomatavust ja avastamisrõõmu jätkub ilmselt igaühele mitmekski korraks.

Minu jaoks olid raamatu pärliteks need vähesed kohad, kus viidati kolonistide varasele ajaloole ja päritolule. Enam fantasyt meenutava teose tegid talutavaks pigem juhuslikuna näivad science fictioni fragmendid.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli kohutavalt mõnus minusugusele paadunud materialistile ja tehnokraadile. S.t., idee sellest, et inimene ise saab ka suurepäraselt hakkama Jumala osa täitmisega, vähemalt selles osas, mis puudutab (meie praeguses harjunud tähenduses) kõikvõimsust. Kuid siis hakkab sel moel tekkinud `jumalaid` siiski piirama nende inimlik päritolu, nende kompleksid, mis välistavad absoluutse `jumalikkuse`. Selline vastuolu tuleb tegelikult küll vist esile ainult kristlikus ühiskonnas kasvanud inimese puhul, hindud ise pidasid oma jumalaid natuke inimlikumaks. Muidu on raamat tõesti küllalt raskepärane ja vähemalt alguses suurt tähelepanu nõudev, kuid see ei vähenda sugugi raamatu üldist väärtust, kellele liigraskena tundub, lugegu `Terasrotti`. Kuuepunktiraamat.
Teksti loeti eesti keeles

Vaieldamatult üks paremaid romaane SF romaane, mida ma siiani olen lugenud. Selle raamatu juurde sobib täielikult fraas: "When advanced enough technology is undistinguishable from magic". Raamat on kirjutatud külalt humoorikalt ning teravalt. N.ö. Esimesed on ühelt maalt otsustanud, et kuna nad siiski saabusid kohale enne teisi (kes on tegelikult nende järglased) peaks nad omama mingisuguseidki privileege. Seetõttu paisatakse ülejäänud elanikkond ajas tagasi ning kuulutatakse ennast jumalatesks. Kuna enamus kultuure kipub jääma väheste hulga jumalate juurde, siis valiti selleks tarbeks hindu kultuur ja usk - ametlikuks keeles riigis hindu keel. Samas jälle on "Jumalate" jaoks täielikuks nuhtluseks aktseleratsioon, ehk siis lihtsamalt öeldes ühiskonna areng. Trükipressi oli juba kolm korda leiutatud ning IKKAGI oskasid "jumalad" selle idee sujuvalt rahva mälust kustutada. Kuna kegasi suudeti vahetada nagu pükse ning geenitehnoloogi lubas produtseerida piiramatu hulga "vabasi" kehasi ei olnud "jumalate" ja neile meelepäraste persoonide eluiga mitte millegagi piiratud. Sam, keda tunti paljude nimede all, tundis rahvale kaasa -- ja kuigi ta ei olnud mingi pühak, pigem vastupidi -- hakkas astuma reaalseid samme "jumalate" kukutamiseks. Talle pakuti kohta "jumalate" seas, ta oligi vahepeal valitud kasti liige ning tuntud kui "Deemonite" Vangistajana, siiski polnud temast (võõrastel) loorberitel lebajat. Muide need "deemonid" olid kohalik intelligentne energiaväljana eksisteeriv eluvorm, kes tundis ennast inimeste poolt kõrvale tõrjutuna ning pärast kaotust olid kõik Rakashad (nagu inimesed neid nimetasid) vangistatud magnekambritesse Põrguaugus. Kui lisada siia veel juurde, et ajapikku olid "jumalad" pisikese tehnilise boosti abil omandanud endal spetsiifilised telepaatilised võimed (näiteks Vangistaja suutis purustada energiaväljasi ning seetõttu haavata Rakashasi, Yama-l (Surm) oli oma kurikuulus surmapilk, mida vaid väga tugevad elusolendid suutsid taluda, jne.). Müstsika, Sci-Fi ning inimlikud nõrkused ongi selle raamatu läbivad teemad. Soovitan eriti soojalt lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Soovitan aga mitte igaühele. Hinduistlik panteon ja budismi päevaprobleemid võiks olla eelnevalt selgeks loetud. Järjekordne näide positiivsest pimust. (psühhomüüt).
Teksti loeti eesti keeles

No kui nüüd ausalt öelda siis oli ....mõnus. Selline omapärase lähenemisega muidugi. Selline hea, huumoriga võetud lugu sellest kuda keegi otsustas hakata jumalaid mängima. Tegelikult peaks seda enne mitu korda lugema, kuna ta on kohati selline suhteliselt raskeltseeditav lugu, aga sellest pole midagi. Eks selline raamat ongi ju selleks et teda loetaks. Kasvõi kümme korda kui meeldibvõi kui vaja. Esimesel võimalusel peaks ise ka ta uuesti läbi lugema. Hea raamat ongi tegelikult selline, mille tabamiseks tuleb sügavuti minna, mitte ainult pinnaga piirduda.
Teksti loeti eesti keeles

Eelistan Zelazny puhul küll Amberi seeriat (ja kas ma peaks ehk millaski seda osahaaval ümber jutustama hakkama?) aga ka see on tõesti tore jutt. Rõhutaksin inimlikku soojust, mida ka Simaki puhul täheldatud, ja ka Z kangelaste punk-hoiakut: ma ei tea, mida ma tahan, aga ma saan selle! Ja Zelazny osavus (et mitte öelda didaktilisus) seisabki selles, et taoline näiliselt kaootiline kangelane saadab korda enam häid tegusid kui mistahes paipoiss. Tõlge on muidugi toimetamata, valitud font sööb silmi ja illustratsioonid on kohatud - nende asemele oleks mõni asjatundja tõesti võinud hinduistliku Panteoni skeemi tekitada.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pean siis nüüd sellest ka ise kirjutama... Lubasin kunagi kellelegi, et kirjutan BAASi endatoimetatud raamatuist vaid siis, kui eelnevalt on üheksa arvustust olemas. Mida siin ikka öelda: raamat on ülihea ning ilmselt ka Zelazny peateos. Konkureerida suudavad sellega vast ainult "The Amber Chronicles" (aga selles sarjas pole kõik romaanid tipptasemel) ja see Francis Sandow sari ("Isle of Dead" jne.). Tõtt öelda, oleks ma enne selle romaani avaldamist eesti keeles veel ühe (lihtsama) Zelazny ilmutanud. Kuid ühel päeval astus Neeme Kahusk uksest sisse ja pakkus (üsna valmis) tõlget. Tuli nõustuda! Nõustun sellega, et tõlge on kehvasti toimetatud. Põhjused? Raske seletada... ütleks nii, et 1997. aasta on seni minu elu kõige sitem aasta olnud... midagi nii hullu ei meenugi. Ilmselt avaldusid need minu isiklikud mured ka toimetusteos... ausalt öeldes, kui oleks vähegi võimalik, siis annaks selle raamatu uuesti välja ning toimetustöö teeks tasuta. Mis kirja puutub, siis olen eelkõnelenuga nõus... ning see probleem on (edaspidi) lahendatud. Illustratsioonidega olen ma aga ääretult rahul!!! Vaat nii! Lõpetuseks ütlen, et hinde panin ma eelkõige raamtule, mitte oma tööle, kuid ka sellisel kujul on see romaan eesti keeles parem paljudest... On ka ilgemalt tehtud, aga see pole mulle vabanduseks.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

On möödunud vähem kui aasta ja ja romaan on juba teistkordselt läbi loetud. Sellise lugemisinnu üheks põhjuseks on kindlasti heas eesti keeles tehtud tõlge. Ühtaegu on teos dünaamiline ja haarav, köitvam kui 1991 läbi loetud “See Surematu”. Viimast ei ole ma teistkordselt veel läbi lugenud (küll jõuab!). Kindel 5.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu oli hea, aga liiga veniv. Keskel lugesin pingutusega, lõpp muutus veidi huvitavamaks. Tõlge oli minu arvates algeline, andmata edasi Zelazni stiili. Tegelikult aga oli see siiski mõnus raamat, mida paraja tuju korral on täiesti võimalik nautida.
Teksti loeti eesti keeles

Saatuse tahtel sattus RZ loomingust mulle esimesena ette "Damnation Alley". Kuna igasugu (olgu ta siis Ida või Lääne poolne. ükstakama) blatnoiromantika mulle ei istu, pidasin enne järgmist lookest samalt autorilt paraja vahe vahele. :-)))) "LoL" suutis mind aga RZ kirjuatöödega lepitada. Mingi tabamatu ja kauge kuuekümnendate fluidum hõngub sellest raamatust. Õrn nagu tulevase ... eee... prominendi saksisoolo Punasel Väljakul... vaevu hoomatav nagu napalmiving Saigoni ööklubis... fantastiline nagu nõel veenis uinunud hippari unenägu. Iseenesest jampslik jutt, mida olen millegipärast korduvalt lugenud. :-(((
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tunnistan ausalt, et minult nõudis tõsist pingutust, et raamatu raskepärasest ja täiesti arusaamatuna tunduvast algusest üle saada. Kuid edasi oli asi juba päris nauditav ning see eepiline stiil oli päris sobiv. Siin-seal puistati nagu näpuotsast selgitust asja tegeliku olemuse kohta (ilma nende selgitavate lõikudeta võib tõesti raamatut ekslikult fantasyks pidada). Et äikesevanker on tegelikult midagi reaktiivlennuki taolist näiteks... Samas ei saa kõike tuleviku kõrgtehnoloogiaga siiski seletada ja tegu on lihtsalt fantastikaga, millel teaduslik alus puudub. Kehade vahetamine ja sisuliselt surematus on ahvatlev, (praeguse geenitehnoloogia kiire arengu plaanil), kuid inimese mõistuse ja isiksuse ülekandumine teise kehasse ilma materiaalse ülekandumiseta on siiski pehmelt öeldes müstika või idealism, raskemalt öeldes jama... Kuid unistada ju võib, unistus on ahvatlev...
Teksti loeti eesti keeles

Esmakordsel lugemisel tundus olevat alguses veniv ja segane lugu. Aga siis köitis nina raamatusse ja teist korda lugedes oli ainult nauditav. Alati on huvitav jälgida, milliseid tuleviku/oleviku/mineviku erinevaid võimalikke ühiskonnavorme autorid genereerivad ja see konkreetne ühiskond on üks väljanuputamiste tipp. Terry Prachett oma Richewindi lugudes vast parodeeris sellist jumalatemaailma ja jumalate suhtumist.?.
Teksti loeti eesti keeles

Võimas! Pole midagi öelda, vaieldamatult hea ja vaieldamatult ka tugev raamat. Üks sellistest, mida lugema hakates naljalt enne läbisaamist käest ei pane. Kõik see õhkkond, olustik, kirjeldused, miljöö... See on tase omaette.Ja kui nüüd aus olla, siis ega peale hinde eelnevatele arvutustele suurt midagi lisada õieti polegi, Igaljuhul raamat, mis väärib lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Eespool antud lühikesed sisukokkuvõtted ei anna edasi, kuivõrd HEA see raamat ikka on."Valguse Isand" on kaasakiskuv, kuid samas piisavalt sügav, nö "mitmekorruseline".Meeldiv vaheldus olid ka illustratsioonid, pildidsobivad mujalegi, kui ainult koomiksitesse.Üldiselt, kobe raamat, soovitan kõigile.
Teksti loeti eesti keeles

Kõik oluline on nagu eelkõnelajate poolt ära öeldud. Mingi assotsiatsioon/seos tekkis Strugatskite "Raske on olla jumal"-aga, aga seda tagantjärgi. Raamatut lugedes oli tunne, et see on küll midagi enneolematult head- tagantjärele jäi alles lihtsalt väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee oli hea, ja võin ka aru saada autori taotlustest, miks ta niiviisi tahtis selle kirja panna. Z on kõik korralikult läbi mõelnud, lugenud palju "erialast" kirjandust jne. "Valguse Isanda" põhipuudused polegi mitte ideestikus, vaid stiilis, vormis. Kui (osaliselt tänu tarbetule sisulisele annotatsioonile) ca poole raamatu peal selgub, mis kamm õieti käib, ongi jutt tegelikult läbi.

Liiga pikk! Vähemalt kolmandiku võrra võinuks lugu lühemb olla. Autor elas ennast oma loodud maailma nii sisse, et ei suutnud ennast sealt välja kiskuda. Ja nii jäävadki tema kangelased pidama sisutühje dialooge, mis kuhugi ei vii. Tähendab, jutu oleks pidanud Z kirjutama, mitte romaani. Romaani jaoks jäi ideid puudu. Siis, kui lugu on lugejale avatud (et kolonistid Urantiast jne) ei ARENE asi enam edasi. Jätkub vaid kirjanduslikult kõrgtasemel heietamine, mis kuhugi ei vii. Kahju, lootsin tõesti enamat.

Pos. poole pealt - Mulle meeldivad religiooni ainelised lood, samuti müstilise ja jms tagapõhjaga. Olid mõned emotsionaalselt mõjuvad stseenid (Taki vastuhakk, Kali ja Yama lugu, Jani psüh. portree). Dialoog kohati lippas mõnusalt. Aga kokkuvõttes: liiga pikk ja lohisev, korraliku romaani jaoks jäi arendusest puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Minu isikliku arvamuse kohaselt üks parimaid SF romaane, mis eesti keeles ilmunud. Vähesed on suutnud oma teose keskkonna selliselt paika panna ja seda niimoodi, et sisu ei kannata. Ilmselt tuleb nõustuda ka nendega, kelle arvates asi veidi venima kipub. Aeg-ajalt tekkis mulgi sarnane olukord. kuid tahtmist raamat kõrvale visata ning lugemine lõpetada- seda ei juhtunud küll kordagi. Selleks oli ta liiga hea....
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid ulmekaid, mis ma siiani lugenud olen (lugenud olen siiski veel üsna vähe). Jättis väga sügava mulje ja peale lõpetamist nägin raamatu tegelasi isegi unes :) Illustratsioonid olid ka normaalsed (imho), erinevalt teistest eesti keeles ilmunud ulmekatest, mis mulle seni ette on jäänud.
Teksti loeti eesti keeles

Hea, lihtsalt hea ulme. Väga hästi tasakaalus; ja eriliselt nauditav on, et autor on vaeva näinud ja viitsinud tausta õieti paika panna. "5" ei saa ta sellepärast, et esiteks annan ma neid harva ja teiseks on ta kohati tarbetult raskevõitu, mis teeb kaheldavaks, et ma teda niipea teist korda lugema hakkan.
Teksti loeti eesti keeles

Ei mäletagi, mitmes kord nüüd üle lugesin, aga iga lugemisega leidus midagi uut. Lugemine, eriti alguses, nõuab veidi pingutust, aga raamat on seda pingutust väärt. Eelnevad arvustused loovad raamatust juba korraliku pildi, seega siin ainult omapoolne hinnang - kindel 5. Minu meelest Zelazny üks võimsamaid raamatuid.
Teksti loeti vene keeles

Tõepoolest väga muljetavaldav raamat. Parajalt hulgalt võimast action´i ning parajal hulgal ka psühholoogiat. Ning mõnus hinduistlik taust. Üks nendest raamatutest, mis jääb kuhugile teadvusesoppi oma mõju avaldama ka hulk aega pärast lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

paljud nimetavad just valguse isandat zelazny tähtteoseks ja ma ei arva, et nad eksiksid (siiani olen küll vaid eesti keeles lugenud kolme). väga huvitav lähenemine. küllaltki ainulaadne teos. lugemine võiks olla äärmiselt nauditav, kui kiri ei tooks meelde kõhulahtisuses kärbest... hea asi, mida lugema peab!
Teksti loeti eesti keeles

Lihtsalt parim raamat mis ma eal lugenud olen. Eelpool mainis keegi, et raamat oli veidi raskelt mõistetav, eriti kuna tausta selgitatakse jõudumööda. Nõustun sellega, kuid asja parandab kõvasti lühike tutvustus raamatu eelviimasel (vist oli) leheküljel. Selles on ära öeldud peamine, nii et on mingigi ettekujutus mis toimub. Siiski on see raamat mida peab mitu korda lugema, et mõista (ja mitte ainult tehnilist poolt). Aga üldiselt: see raamat on nagu piibel ja seda mitte ainult sisu poolest (ega piiblil oluliselt rinevam tegevustik olegi). Pole rohkem Zelazny teoseid lugenud, kuid see romaan laadis mind tema suhtes küll rohkemgi kui positiivselt. Kui oskaksin häkkida siis murraks siia serverisse sisse ning annaks 10 palli!!!
Teksti loeti eesti keeles

Njah, mida rohkemat olekski o"elda? Jah, kui autori eelto"o"ga kursis ei ole, siis vo~ib teos v"aga mitme koha peal venima ja"a"da, aga kui tausta tunda, siis teos sellest vaid vo~idab. Teose ilmumise ajaks oli India mytoloogia kohta eesti keeles juba piisavalt tekste ilmunud, et raamat kogu oma olemusega nauditav oleks. Ja ega see taust nii h"adavajalik ka vast ei olnud, minu arvumust mo"o"da oli tekst huvitav ka lihtsa tekstina. Mitmeplaaniline oli ta kindlasti. Pakkus elamuse nii esimesel, teisel kui ka kolmandamal lugemiskorral. Seni on see Zelazny teostest muidu ysna erandliku laadiga - autor seletab ise oma maailma lahti. Seda ei tee ta kyll teose algul, vaid keskel, kuid see ei m~oju loole sugugi halvasti. Jah, jutu yldine suundumus saab siis tuttavaks, kuid sedasi olid lood ju ka "Needuste Alleega" - ja seal oli lo~pplahendus juba algul aimatav, ent ometi oli mo¤us lugeda. Kahju, et Zelaznyt inglise keels nii raske k"atte saada on. Aga eks populaarsus anna vist sellesse oma osa. Tuntud hea kirjanik on ikka kiiremini "ara ostetud, kui tundmatu hea kirjanik. Raamatu headusest annab vist m"arku ka see, et raamatukogudes on ta suhteliselt kapsaks loetud. Pehmekaanelise asi... kulub kiiresti. Yx m"arkus ka toimetaja kapsaaeda: lisaks Zelaznyle oleks olnud kena, kui j"arelso~nas oleks olnud vihje india mytoloogia ja budismi kohta ka"ivatele teostele. Noh, kes otsib, see leiab, aga ilma vastavaid teemsid tundmata on seda raamatut kajuks t~oesti raskem lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane romaan tõesti... Uus laine oma parimas tähenduses. Kui midagi võiks ette heita, siis vast lõppu stiilis "ja siis elasid nad õnnelikult ja elavad tänapäevani, kui veel surnud pole", sh. melanhoolset lõiku Yama tütrega. Mulle oleks ausalt öeldes rohkem meeldinud, kui jumalad oleksid omavahelises võitluses Taeva hävitanud ning inimese hulka oleksid jäänud ainult legendid, koos lõpuks ometi vaba teega sellele kauaoodatud tehnilisele progressile... Kui just väga happy endi tahta, siis Sam oleks võinud oma Nirvaanasse tagasi pöörduda ka selle variandi korral.

Eelnevalt oli siin juttu sellest, et iseennast jumalateks tõstnud inimesed ei küündinud moraalselt jumalate tasemel -- aga vanad polüteistlikud jumalad olidki ju just end lonud inimeste peegelpilt! Vaadake näiteks, millega Antiik-Kreeka mütoloogilised kangelased hakkama saavad, mis intriige punuvad. Zelazny jumalad on oma moraalselt palgelt minu meelest täpselt sellised, nagu vanade religioonide panteonide tegelased.

Teksti loeti eesti keeles

Piinlik lausa, aga mina ei saanud aru... Keegi seal eespool ütles, et enne peaks India mütoloogiat tundma ja tal oli jummala õigus. No kohe mitte ei sümpatiseeri need Kalid ja Yamad ja kes veel. Lähevad omavahel segi, ununevad ära ja lihtsalt ajavad närvi. Piinlik...
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvamuse kohaselt RZ (siiani) parim teos! Kui üldse mingeid raamatuid kuskile reastada, siis minu jaoks paigutub see raamat kindlasti kuskile esimesse kümnesse.

Ei häiri ka need jumaluste hordid, kes raamatu läbivaks jooneks olid. Kui raamatud veelkord lugeda, saab paljugi selgeks.

Muide, see oli selline kummaline raamat, mis algas tegelikult lõpust ja nii saavadki paljud asjad lõplikult selgeks alles viimases osas. Juba ainuüksi selle liigenduse pärast panen viie!
Teksti loeti eesti keeles

no oli ikka jama.lugesin seda kaks korda.algul 3-4 aastat tagasi,siis alles hiljaaegu uuesti.mõtlesin et äkki ei jõudnud alguses õieti kohale,aga siis veendusin,et ilmselt ei jõuagi.võtan vist keskmist natuke alla,aga eks selle arvustuste värgi idee ongi selles,et igaüks saab oma arvamust avaldada.zelazny on muidu täiesti normaalne kirjanik,näiteks amber on viite väärt,aga see "valguse isand"on küll(minu arvates) nõrk(tegelikult tahtsin ühe teise sõna panna,aga hakkasin kartma)."ta võttis oma aspekti ja lisas sellele atribuudi..."appi!!!
Teksti loeti eesti keeles

Puhh, räägitakse, et olevat meeletult hea raamat. Lugesin, mitte mõhkugi ei saanud aru. Räägitakse, et täielikult saab sellest raamatust aru alles 3.-4. lugemisel. Mina ei ole viitsinud seda raamatut uuesti lugeda, seega praegu neli. Kui kunagi juhtun seda uuesti lugema, siis võib-olla muudan hinnet.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat on väga hea.Kardan, et mõned on pannud nõrga hinde sellepärast, et raamatu algus on peletav. Samuti on oma osa vist ka kehval tõlkel-toimetusel, kuid originaali lugemata ei ole ma selles 100% kindel.Puust ja punaseks neile, kes loole algul pihta ei saa:a) Esimene peatükk (mitukümmend lehekülge) toimub kronoloogiliselt alles raamatu viimases veerandis.b) Üks isik võib kanda aja jooksul mitut erinevat nime, keha, sugu ja "poliitilist meelsust"c) Ühe nime taga võib erineval ajal olla erinev isik.
Teksti loeti eesti keeles

Kes alustas Zelazni loominguga tutvumist näiteks "Needuste alleega" ja see talle meeldis, siis ärgu mõelgu, et kõik tema raamatud sellised on. "Lord of light" erineb "Needuste alleest" 100%-liselt. Kui "Allee" oli sisult ja teostuselt üsna lihtne ja hästi mõistetav ning jälgitav, siis käesolev romaan seda kohe kindlasti ei ole. "Valguse isand" on oluliselt tugevam teos, kui "Allee". Sisu on keerulisem ja väga huvitav, sündmused arenevad mõnusas järjekorras ja üldse on see väga tugev raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult on mu arvustus veel poolik. Küllap hiljem täiendan seda kui olen raamatu täielikult läbi lugenud. Küll aga praeguseni tundub Valguse Isand kuidagi nõrk. Jah, olen lugenud ka eespool olevaid arvustusi ja kindlasti arvestan nendega, kuna just selline on see raamat olnud nagu enamus sellest rääkinud on. Sestap üritan teost, mis väidetavalt on Zelanzy peateos, mitte maha teha, kuna see võib tuua minu peale tema Valguse Isanda fännide viha, kelle jaoks on just see teos parim. Ise kuulun ma sellisesse rühma kes eelistavad veidi kergemat ulmet. Kui nii võib öelda. Palju kõrgemini hindan ma näiteks tema Amberi ainesega raamatuid. Valguse Isand aga on kindlasti üks suurteos, mida ma veel võib-olla ei oska vääriliselt hinnata, aga eks see selgub selle läbi lugemisel.
Teksti loeti eesti keeles

Väga tore ja meeldiv raamat. Olen täiesti kindel et palju jäi mul ka arusaamatuks. Romaanis oli selline tore fiiling algusest kuni lõpuni. Ja mulle meeldis kuidas tegeliku olukorra paljastamiseks visati meile ainult kilde mille kokku sopitamisega pidime ise hakkama saama. Meeldis ka väga kuidas raamatut alustai lõpust siis viidi algusesse ja siis jälle lõppu tagasi. Selline segane aga väga võluv raamat. Kindlasti ülelugemisel vastan palju uut. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Algaks s6nadega, et "kuigi eespool on k6ik ära öeldud, ei saa mitte vaiki olla minu jaoks olulisest raamatust ja ei saa kuidagi jätta tema keskmist hinnet kergitamata". Oh kui klisheelikult see k6lab. Parakau eks ta umbes nii ongi. Tegelikult pean kyll täpsustama, et see teos on mulle oluline eeskätt Zelazny kui autori plaanis, mitte ulmekirjanduses yldiselt. Enne seda olin lugenud ainult ka meekeeli ilmunud "Damnation Alley`d" ja mulje oli selline, et arvasin, et no seda autorit ei loe enam kyll kunagi ja kui näen tema poolt midagi kirjutatut, siis karjun "tagane minust, Saatan". Oh kui rumal ma olin! Kurat, kui tagasi m6elda, siis oli minu riiulis ju olemas ka vene keelne Amber, mida ma polnud veel lugenud. Nagu elus ikka juhtub, sattus mulle "Lord..." juhuslikult kätte. Olin tulekul idanaabri pealinnast ja haarasin jaamast kiiruga suvalise pundi raamatuid kaasa, mille määratluseks oli kirjutatud fantastika. Muuhulgas siis ka "Lord..". Avastanud, et Zelezny, otsustasin pika hambaga, et sellest alustan. Tubli olin. Siit moraal: ärge otsustage autori yle yhte teost lugedes. Isegi mitut teost lugedes mitte. Ja kui teil on mingeid kahtlusi, siis yldse: vaadake BAAS`i :)
Teksti loeti vene keeles

Väga, väga, väga hea raamat.
Ja väga omapärasel kombel hea.

Nimelt -
Mulle meeldib selle raamatu STIIL. See, kuidas ta kirjutatud on. See, mismoodi tekst voolab, kuidas dialoogid arenevad, kuidas tegevusedrahulikus tempos lahti rulluvad. Raamat surub lugejale peale oma tempo;ka keset kõige möllumat lahingut ei teki kiirustamise või kärsituse tunnet.Ei tahaks poeetiliseks muutuda, aga kohati tundub tõesti, et raamatu tekst vuliseb nagu rahulik ojake keset päikeselist suvepäeva; ümbritsev maailm küll peegeldub temas, aga ei mõjuta teda mitte.

Igatahes on Valguse Isanda LUGEMINE kui asi iseeneses minu jaoks nauding. Ja siinsed virinad "dialoogid on pikad" "liiga veniv" tunduvadjust SELLE raamatu puhul täiesti kohatud.

Neeme Kahkuskile igatahes maksimumpunktid tõlke eest! Ma ei ole LoL`i originaalis lugenud - võib-olla on vastab tõele, et ta RZ stiili adekvaatselt edasi andnud ei ole. Sel juhul on ta loonud omaenda jutustuslaadi ja seda enam kiitust väärt :) Tegelikult tulebmuidugi uskuda, et lingvist Neeme valis omanäolise keelega raamatutõlkeks teadlikult.

Kahjuks pole mul tausta mõistmaks, kust RZ oma stiili ammutanud on - midagi ta igatahes imiteerib või parodeerib.

Raamatui sündmustik ja ideed on eelnevaga võrreldes üsna ebaolulised. No on tulevankrid, askensioon ja jumalaks saanud inimesed, a mis siis? Suzhee arengust on tõesti raske aru saada, kuid eks seegi on taotluslik - aeglustab lugemise tempot veelgi.Ma ise lugesin Valguse Isandat jupikaupa ja "mis mille järel juhtub"sorti pisiasjadele suuremat tähelepanu pööramata.

Köide / shrift on muidugi jubedad - see raamat nõuab uut väljaannet!Ehkki ma ise peaks ta pigem inglise keeles kätte saama.

Teksti loeti eesti keeles

Ei ole segane. Ei ole venitatud. Ja illustratsioonid on ka kenad. Selline täiuslik raamat. Natuke kurb, natuke naljaks. Piisavalt palju kaasa mõtlema panevat ja muidugi klassikalised Zelazny stiilis kangelased, kellel on tihti kombeks aeg maha võtta ja maistele naudingutele (eriti suitsetamisele) anduda. Ja siis veel Sami jutlus munkadele jne jne jne
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei satunud kuidagi õigele lainele kui seda raamatut lugesin. Kogu aeg viibisin nn. "piiri peal". Selle tõttu ei tundunud huvitav. Alles lõpus, viimase lahingu ajal, sain asjale pihta ja lugesin suurima huviga võiduka lõpuni! Zelazny on vägev kirjanik! Ja kuidas ta veel india jumalatega lollitab! Ho ho ho! Hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks üks parimaid ulmeraamatuid. Kui fantasy piibliks loetakse Sõrmuste Isandat, siis see raamat kandideeriks klassikalise ulme piibli kohale.
Teksti loeti eesti keeles

Esimest korda lugesin "Valguse isandat" kohe pärast seda kui ta eesti keeles ilmus (12 aastat tagasi). Toona tundus see ikka täielik jama, millele üle 2 poleks käsi paindunud hindeks panema. Täna üle lugedes tundub juba, et nelja võib enam-vähem ära panna küll. Kolmandat korda kavatsen seda romaani lugeda 12 aasta pärast ja siis tuleb hindeks ilmselt 6.
Teksti loeti eesti keeles

Esimest korda lugedes, kuskil 10 aastat tagasi, olin kogu aeg segaduses. Raske oli aru saada, millal mis toimub, kes on kes... Edasi kandsid mind tegelased, dialoogid, teoloogilised sillerdused ja eriti mõned lahedad nüansid selles (Nirti kui padukristlane kui Must).

Alles üsna lõpus hakkas tekst ka mingit süzheelist tervikut moodustama. Ja päris lõpus tundsin, et ma PEAAEGU saan aru, mida just lugesin.

...nii et otsekohe pärast viimast lehekülge alustasin raamatut uuesti algusest.Ja siis, oh seda mõnu ja naudingut ja pidu ja pillerkaari. See teine lugemine oli tõsine kaif.

Sestsaati olen teda korduvalt samasuguse naudinguga üle lugenud, kuni mult üksteise järel 2 eksemplari raamatust ära laenati ja nüüd elan oma elu kurvalt ilma "Valguse isandata".

Oma senise lugemuse põhjal hindaksin sedasinast kindlasti Zelazny parimaks teoseks ja üheks parimaks raamatuks maailmas üldse. (Ütleme, mahuks minu top-100 sisse.)

Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Sarja kolmandat osa lugedes hakkasid mind häirima probleemid mis ei lase sellele enam nii head hinnet panna nagu eelmistele.
 
Igasugu seiklusi ja madinat on siin küll palju, aga lugedes ei teki arusaama mis võiks olla selle kõige eesmärk. Tõsi, nagu juba ülalpool kirjeldatud tegeleb Takeshi Kovacs kättemaksuks preestrite tapmisega, aga see on pigem kõrvalliin. Romaani peamine telg peaks olema neljasaja aasta taguse revolutsioonijuhi (ja sellega seoses ka revolutsiooni) taassünd. Kuna aga Takeshi on sellesse sattunud puhtjuhuslikult ja suhtub kogu revolutsiooni ideesse pehmelt öeldes skeptiliselt, siis jättis see ka mind üsna ükskõikseks. Takeshi jaoks on pigem oluline saada revolutsioonijuhi seest kätte tolle algne "teine mina", aga ka selle suhtes ei suutnud autor mind veenda erilist huvi tundma. Nagu ühes varasema osa arvustuses keegi juba vist kirjutas, ei saa aru miks mitme omavahel konfliktis oleva seltskonna hulgast on Takeshi välja valinud just selle ühe kellega kampa lüüa ja kõiki teisi (kelledest paljudega samuti omal ajal kambas on olnud) ära tappa. Ja kõrvaltegelasi kes mitmesaja-leheküljeliste vaheaegade tagant välja hüppavad on samuti segadusttekitavalt palju.
 
Lõpuks muidugi siiski selgub et kogu tegevusel siiski oli mingi loogiline mõte mida peategelane lihtsalt enne viimast peatükki ei taibanud. Saab korraks "ahhaa" öelda ja siis ongi lugu läbi. Tervikut see ei päästa.
 
Teksti loeti inglise keeles

Juhtus kuidagi nii et kui tahtsin Kindles downloadida "Altered Carboni" tasuta alguspeatükki siis ootamatult avastasin et olen selle asemel ühekorraga ära ostnud Takeshi Kovacsi sarja kolm romaani. Ma tean küll et Kindles peaks saama sellist tehingut tagasi pöörata, aga seekord miskipärast ei saanud. No mis seal siis ikka, midagi peab ju inimene lugema...
 
Tundub et ei olnud paha viga, sest minu meelest on "Broken Angels" selge edasiminek võrreldes "Altered Carboniga". Kui sarja avaosa võiks hinnata huvitavasesse ulmemaailma paigutatud suhteliselt üheplaaniliseks (aga mitte igavaks!) "bojevikuks", siis "Broken Angels" pakub enamat.
 
Esmalt muidugi peab mainima et saame rohkem teada "marslaste" tsivilisatsiooni kohta, sest katse hõivata ühte nende poolt maha jäetud sõjalaeva on see telg mille ümber kogu tegevus keerleb. Aga peamiselt võlus mind see, kui süngeks ja masendavaks oskas Richard Morgan kirjutada selle maailma kus tegevus toimub. Kitsamas mõttes on depressiivne see kolkaplaneet kus kaks armeed peavad sõda täpselt-ei-saagi-aru-mille pärast. Linnadele lajatatakse tuumapommidega, ja väiksemas mastaabis pannakse ka 25. sajandil toime jubedusi millega 20.-21. sajandi inimesed on vägagi tuttavad kui mitte isiklikult siis meedia vahendusel. Üks peatükk tõi väga konkreetselt meelde viikingite piinamisrituaalid Harry Harrisoni teosest "The Hammer and the Cross"...
 
Laiemas mõttes on üsnagi mäda kogu Protektoraat, kus näiliselt võimul oleva valitsuse selja taga juhivad kogu mängu tegelikult suurkorporatsioonid mis mõistagi ei tegutse mitte üldist hüve silmas pidades. Seda võib kahtlemata pidada üheks üle-ekspluateeritud klišeeks, aga võib ka väita et kui see on tõsi siis see ei ole klišee.
 
Ka lugu ise areneb piisavalt huvitavalt ja lõpus selgub vähemalt ühe tegelase kohta tõde mis on hoopis midagi muud kui alguses oleks võinud arvata. Lõpplahendus on mingis mõttes küll "õnnelik" aga samas siiski mitmeti tõlgendatav ja otsi lahti jättev, sest ega see tegelikult ju mingi lõpp ei ole. Lugejana jääb üle vaid oodata tutvust Takeshi Kovacsi järgmise kehaga.
Teksti loeti inglise keeles

Üks raadiojaam reklaamis end kunagi loosungiga "raadio inimesele kes parajasti ei mõtle". Harry Dresdeni sari paistab olevat kirjutatud sellelesamale inimesele. Ja ega mul selle vastu midagi ei ole, sest vahel mulle endale meeldibki olla see inimene. See ei tähenda sugugi et ma peaksin seda sarja kuidagi alaväärseks või arvaksin et "niisuguse asja võiks igaüks kirjutada". Kindlasti mitte.
Teksti loeti inglise keeles

Ebastandardne katastroofilugu. Sedalaadi lugudes suudetakse tavaliselt Maad ähvardav häving kangelaslike jõupingutustega ära hoida. Antud juhul aga saadakse aru et ära hoida ei ole siin midagi ja parim mis võiks õnnestuda oleks väikese inimkoloonia ellujäämine orbiidil. Romaani esimesed kaks kolmandikku, mis sellele keskenduvad, on minu meelest ka parim osa. Ma ei ole füüsik ega kosmonautika spetsialist, seega on väga võimalik et mingid ebakõlad jäid mul märkamata. Aga igatahes tekkis arusaam sellest et inimese pikemaajaline ellujäämine kosmoses on täna ikka veel äärmiselt küsitav ning optimism stiilis "varsti kolime kõik Marsile" võib olla veidi naiivne.  
 
Aga nagu eelarvustajad on juba rääkinud, ellu siiski jäädakse, ehkki ellujäämine rippus ikka väga peenikese juuksekarva otsas. Romaani kolmas kolmandik toimub 5000 aasta pärast tulevikus kui Maad on asutud uuesti terraformima. See tulevikuvaade sisaldab mitmeid lahedaid elemente, aga selleks et seda vaadet lugejale anda pidi autor välja mõtlema ka mingi tegevusliini, ja see paraku just väga veenev välja ei kukkunud. Tuli justkui nii välja et kogu katastroofist hoolimata jäid kõik ikkagi ellu? Oleks võinud suhkruvatiga pisut tagasi hoida, aga romaani esimeses kahes osas sisalduvaid väärtusi ei suuda see tilk tõrva minu silmis rikkuda.
Teksti loeti inglise keeles

Paraku jättis mind see teos üsnagi ükskõikseks. Teose spionaažipool tundus liialt lihtsakoeline. Esimene peatükk oli küll paljutõotav, parimate spioonipõnevike stiilis, aga üsna varsti sai tagaaetava topeltagendi isik lugejale teatavaks, ja siis põnevus kadus. On teoseid mis ka niisuguse ülesehituse juures hästi toimivad - võtkem näiteks Frederick Forsythi "Šaakali päev" - aga Rajaniemi sellele tasemele ei küündi. Põneviku asemel on välja kukkunud suhteliselt ebameeldivalt morbiidne psühholoogiline draama. Võib-olla see ebameeldiv morbiidsus oligi eesmärk, aga noh... mulle ei meeldinud.
 
Teose ulmepool on küll piisavalt omapärane selleks et mitte lasta hinnet lausa mutta vajuda, aga siiski, kui algidee on kord juba välja käidud ei arene see enam kuhugi edasi. Viimastes peatükkides küll selgub et kogu NSVL ja Suurbritannia kemplemise taustal ähvardab Suvemaad hoopis tõsisem probleem, aga kui see tõsiasi on selgunud siis sinnapaika see ka jääb - midagi rohkemat sellega enam ei toimu.
 
Ulme ja kriminulli/spioonipõneviku kokkusegamise vallas on kirjutatud palju paremaid teoseid kui "Summerland" - meenub näiteks hiljuti loetud Alastair Reynoldsi "Century Rain".
Teksti loeti inglise keeles

Pärast "Fractal Prince" lugemist võtsin aastaks ajaks Rajaniemist pausi, nüüd otsustasin uuesti üritada. Pean siiski jätkuvalt nentima et minu peaaju ei suuda päriselt küündida niisugusele abstraktsioonitasemele mis on vajalik selle teose nautimiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Brandon Q. Morris, kelle kodanikunimi ei ole Brandon Q. Morris, on füüsikaharidusega saksa tehnikaajakirjanik ja kirjanik. "Enceladus" (inglisekeelses Amazonis e-raamatuna "The Enceladus Mission") on lähiajal lähikosmoses aset leidev seikluslugu.      
 
Aastal 2031 jõuab ühele Saturni paljudest kaaslastest, mis ka teosele pealkirja on andnud, mehitamata kosmosesond. Sond sondeerib keskkonda ning tuvastab selliseid elemente mille üsna tõenäoliselt on tekitanud mingi orgaaniline eluvorm. Muidugi on tegu tohutu sensatsiooniga ning järgmiseks otsustatakse korraldada mehitatud lend, et läbi mitme kilomeetri paksuse jääkihi sukelduda kogu kuud katvasse ookeani ja selle põhjast loodetavasti see saladuslik elusorganism üles leida.
 
Missiooni jaoks pannakse kokku rahvusvaheline meeskond, kelle hulka, nagu sedalaadi teostes tihtipeale, satub saatuse ootamatu keerdkäigu tõttu peategelane kes varem kosmoses käinud ei ole. Tema nimi on Martin ja ta on sakslasest tehnoloogianohik. Peategelast inimesena tundma õppida meil teose käigus kuigi palju ei õnnestu, ning sama kehtib ka teiste tegelaste kohta. Tegelasi kasutatakse ainult sündmustiku edasiandmise vahenditena, muus osas on neis elu sees sama palju või vähemgi kui keskmise Hollywoodi kassahiti tegelastes.
 
Mis sündmustikku puutub, siis mehitatud kosmoselend mis viib kordades kaugemale kui ükski eelmine ja kus kasutatakse paljuski uudset tehnikat ei saa loomulikult kulgeda probleemideta. Tegelastel tuleb hakkama saada nii tõrkuva tehnikaga kui ka ootamatute meditsiiniliste probleemidega. Kosmoseuustulnukast peategelane peab sulanduma meeskonda ning tulema toime enda jaoks enneolematus olukorras. Ja noh, lõppude lõpuks on tegu ikkagi ulmeromaaniga, nii et juhtub ka midagi ulmelist. Aga ulmeosa ei ole selles teoses keskne. Kujutan ette et midagi sellist oleks kirjutanud Jules Verne kui ta oleks korraks saanud meie aega piiluda ja ennast natuke tänapäeva tehnika ning kosmose uurimise alaste teadussaavutustega kurssi viia.
 
Jah, tuleb tõdeda et tegu on sedalaadi teadusulmega kus rõhk on selgelt rohkem teadusel kui ulmel. Võiks isegi öelda et tegu on ulmevormi rüütatud populaarteadusliku teosega. Näha on et kosmoselendude temaatika pakub autorile suurt huvi, ta on sellega põhjalikult kursis ning annab ka lugejale võimaluse sel teemal üksjagu targemaks saada. Minu lemmikosaks selle romaani juures kujuneski järelsõna kus anti ülevaade nii Enceladuse kohta täna teadaolevast kui ka kosmoselendude tehnoloogia olevikust ja lähitulevikust. Kui läbi kogu teose kohtame mitmeid kosmonautika ja arvutitehnika tehnoloogiaid ja kaubamärke mis on juba täna igapäevased, siis päris huvitav oli lugeda et ka kõik need muud tehnoloogiad mida romaanis Enceladusele lendamiseks kasutati on juba täna kui mitte pilootprojektide siis vähemalt rahastamist ootavate uurimistööde näol olemas.
 
"Enceladus" on tegelikult alles algus, sest sellele järgnevad tänase seisuga veel neli "Eismond" nimelisse sarja kuuluvat romaani, aga sarja avaosa minus nii suurt entusiasmi ei tekitanud et ka järgmine kohe käsile võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Jääb üle ainult ülaltoodud kiitusega ühineda. Ulmeromaan mis on ilmunud praktiliselt kaks inimpõlve tagasi ja millele saab kõrgeima hinde panna vähimagi "pensionäri allahindluseta" on tõeliselt erakordne asi. Soovitan kõigile!
Teksti loeti inglise keeles

Minu jaos mõneti ootamatult on Derek Künsken oma 2018. aastal ilmunud romaanile "The Quantum Magician" kirjutanud järje "The Quantum Garden", mille tagajärjel on tekkinud sari "Quantum Evolution". On siin nüüd teie jaoks juba piisavalt quantumit?
 
Kui "Magician" lõppes sellega et kvantinimene Bellisarius Arjona viis üliedukalt ellu riskantse ja suurejoonelise petuskeemi, sai enda valdusesse Ajaväravad ning kolis uuesti kokku noorepõlve kallimaga, siis paraku ei jää idüll kestma. Unioon on Ajaväravate kaotusest tõsiselt ärritatud ning hävitab tuumarünnakuga kõikide kvantinimeste koduks oleva asteroidi. Arjona ise ei ole õnnekombel kodus ning asub Ajaväravaid ära kasutades ellu viima päästeoperatsiooni.
 
Paraku peab ütlema et minu silmis kuulub see romaan kategooriasse "järjed mis oleksid võinud jääda kirjutamata". Mitte et maailm selle romaani olemasolust midagi kaotaks, aga midagi ei võida ka. "Magician" kujutas endast terviklikku ja kenasti lõpule jõudnud lugu, järg tundub olevat sellele vägisi otsa poogitud. "Magicianis" lugejate ette toodud uudsele ja huvtavale, paljude erinevate inimrassidega maailmale ei lisandu järjes enam eriti midagi uut. Võiks peaaegu öelda et tulemuseks on üsnagi standardne kosmoseooper. Mõnevõrra päästab üldmuljet ajarännuga seotud osa, kus tuleb osavalt ajaparadokside vahel laveerida. Kokkuvõttes aga jättis lugu mind siiski pigem ükskõikseks ja jäi kaugele alla sarja eelmise osaga autori suhtes tekkinud kõrgetele ootustele.
 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani parim osa oli minu meelest see mis toimus enne kui "päris" sündmused lahti läksid. Majanduslikesse raskustesse sattunud IT-spetsialist liitub kaevanduslaeva meeskonnaga ning peab samaaegselt toime tulema uude kollektiivi sobitumisega ja enda jaoks täiesti uudse kosmilise elukeskkonnaga. Niisugune uustulnuka-süžee ei ole muidugi põhimõtteliselt midagi originaalset, aga kirja on see pandud kaasahaaravalt ning piisava detailsusega et võimaldab lugejal ennast peategelasega samastada.
 
Kui loo sõlmpunkt on juba ära olnud ja läheb lahti galaktilise ulatusega võitlus inimkonna kestmajäämise nimel siis muutub loojutustamine kuidagi pealiskaudsemaks. Areenile ilmuvad kaks osapoolt kes galaktikas ülemvõimu nimel võitlevad ning inimesed on valiku ees (ilma seda ise taipamata) kumma poolega liituda, ehkki see valik, nagu üks tegelane mainib, tundub mõnes mõttes lihtsalt valik erinevate väljasuremise viiside vahel. Samal ajal muidugi on inimkond mitmel moel lõhenenud nagu sedalaadi teostes ikka - Ameerika vs Venemaa, kõlupäised sõjaväelased vs edumeelsed teadlased jne. Ja nagu ikka, peab vastu tahtmist sündmuste tulipunkti sattunud üksik peategelane leidma mingi eriti kavala lahenduse mis kõikide vastuolude kiuste päästaks inimkonna kindlast hukust. Ning mille peale ükski teine tsivilisatsioon miljonite aastate jooksul tulnud ei ole.
 
Kokkuvõttes nõustun Indrekuga - mõnus kerge lugemine, kuigi mõnevõrra ehk liiga pinnapealne.
Teksti loeti inglise keeles

"Pika talve" triloogia viimane osa on ühtaegu samasugune ja erinev kui eelmised.    
 
Sarnane on ta selle poolest et jällegi toimub ühel hetkel pööre ning selgub et kogu lugu ei ole üldse sellest mis seni tundus. Erinev aga sellepärast et see lugu on... erinev. See sari on justkui äraspidine matrjoška, kus iga osa avades koorub selle seest välja miski uus, mis on suurem kui välimine. Lugesin üle ka oma märkmed sarja eelmiste osade kohta ja leidsin et see on üks paremaid näiteid sarjast mis kulgeb kogu aeg tõusvas joones, kui vaadata tagantjärele mu reaktsioone.  
 
Esimene osa: "Hm, noh, ei tea, käib kah".  
 
Teine osa: "Okei, midagi head siin igatahes on".
 
Kolmas osa (veidi dramaatiliselt üle pingutatud aga siiski): "OH SA RAISK!!!".  
 
Nüüd aga tagasi käesoleva juurde. Romaani esimene pool ei ole just halb kuid ei tekita ka erilist vaimustust. Kolonistid, kes eelmises osas jõudsid uude tähesüsteemi ja ennast sealsel omapärasel planeedil sisse seadsid, avastavad et oli siiski üks faktor millega planeeti elamiskõlblikuks tunnistades puusse pandi. Selle tulemusel tuleb üle elada looduslik kataklüsm ning võidelda elu ja surma peale - ausõna! - dinosaurustega. Olukord kisub tegelaste jaoks päris halvaks ja lugeja jaoks veidi tüütuks.  
 
Siis aga toimub totaalne pööre. Ja seekord on see ikka tõesti selline mida tasus oodata. Justkui oleksid kogu elu elanud kahemõõtmelises maailmas ning ühel hetkel omandab see kolmanda dimensiooni. Sündmused ja nähtused mis varasemas maailmas tundusid juhuslikud või seletamatud asetuvad nüüd täitsa loogiliselt põhjuste-tagajärgede ahelasse. Rääkimata sellest et maailm on kõvasti suurem ja keerulisem kui seni tundus. Ja eriti rääkimata sellest kuivõrd irooniline on tervikpilt mis lõpuks paljastub.      
 
Rohkemat ei tahagi tulevastele lugejatele lugemisrõõmu säilitamiseks ära rääkida (kardan et olen juba niigi liiga palju paljastanud).Tõsi on see et endiselt mõjuvad  peategelased pigem filmikangelaste kui päris inimestena, aga sarja ülejäänud vooruste kõrval on see tõesti vähetähtis pisiasi.    
 
Soojalt soovitatav!
Teksti loeti inglise keeles

"The Solar War" on teine osa "Pika talve" triloogiast. Sarja avaosa "Winter World" jättis ausalt öeldes niisuguse mulje et ma ei olnud päris kindel kas edasi lugemine on ikka hea mõte. Ta ei tundunud päriselt halb. Küll aga jäi mulje et tegu on pigem konveieritoodangu kui autoripoolse hingestatud käsitööga. Oli kartus et terve sari kujutab endast kõige tavalisema "kangelane päästab maailma" skeemi järjekordset taaskasutust, mida on juba 300 korda loetud või filmist nähtud ja millele midagi uut enam lisada ei ole.
 
Loodetavasti ma liigselt ei spoilerda kui nendin et jätkuvalt ei ole lugu nii halb nagu karta võiks.
 
Kui sarja esimeses osas löödi Maad sügavkülmutada üritanud tulnukrassi plaanid segamini, siis teises osas on kurjad tulnukad mõistagi tagasi ja täis otsustavust asi seekord lõpule viia. Jah, geniaalne teadlane ning suur juht James Sinclair peab tõepoolest jälle maailma päästma, aga pääsetee ei ole selline nagu igas teises "inimkond vs pahad tulnukad" loos. Jääb iga lugeja enda otsustada kuivõrd vastuvõetav niisugune lahendus tundub, aga vaieldamatult saab selgeks et see sari on midagi natuke enamat kui ma esialgu kartsin.
 
Põhiline probleem minu jaoks on siin ikka sama mis esimeses osas - peategelased on natuke liiga tublid et usutavalt mõjuda. Olukorras kus tsivilisatsioonist on järel põhimõtteliselt varemed ja mõni tuhat inimest, töötab üks väike teadlaste ja tehnikute  rühm loetud kuude jooksul välja uut tehnoloogiat, saadab orbiidile satelliite jne...? Tõsi, nad ei tee seda mitte ilma välise abita, aga siiski pidin ennast veidi sundima et sellele mõttes mitte liiga kõva häälega vastu vaielda.
 
Positiivse poole pealt jällegi - kipun ennast nüüd kordama, aga sarja teise osa lõpuks on tegevus jõudnud kohta mida ma alguses kuidagi ei oleks osanud ette näha ja nüüd on täitsa kindel et ka kolmas osa tuleb ette võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Unustage kliimasoojenemine. Põhjustel millest (esialgu) keegi aru ei saa on Maale jõudva päikesekiirguse kogus tunduvalt vähenenud. Muljetavaldava kiirusega tungib peale jääaeg. Järelejäänud osa inimkonnast koondub viimastesse vähegi elamiskõlblikesse piirkondadesse kunagistel kuumimatel kõrbealadel.    
 
Kokkuvariseva maailma keskel elab teadlane James Sinclair, kelle erialaks on bioloogia, robootika ja tehisintellekt. Kohtume temaga romaani avalehekülgedel parajasti siis kui ta kannab vanglakaristust. Meile antakse mõista et karistuse põhjustas see et teadlane ületas oma uuringutes teatavaid eetilisi piire. Läheneva maailmalõpu tõttu tundub teadlase ellujäämise võimalus vanglas suhteliselt habras, aga just siis kui asi kipub täitsa käest ära minema ilmuvad kohale mehed mustades ülikondades ja toimetavad meie kangelase otse NASAsse. NASA tarkurid on välja raalinud et Päikese võimsus ei ole mitte üleüldiselt vähenenud vaid just Maa on sattunud kosmilise külma kätte. On tugev kahtlus et tegu ei ole loodusliku fenomeniga vaid Päikesesüsteemis tegutseb keegi või miski mis on nõuks võtnud inimkonna surnuks külmutada. Dr. Sinclair kaasatakse missioonile mille eesmärk on selle fenomeniga kontakti võtta või võidelda, sõltuvalt sellest kuidas olukord kujuneb.    
 
Pealkirjast ja kaanepildist hoolimata ei ole "Winter World" niisiis mitte kliimaulmekas vaid hoopis kosmoseooper. Aga mitte selline mis toimub määratlematult kauges tulevikus ja tohutus galaktilises mastaabis, vaid üsnagi lähedases tulevikus ja seespool asteroidide vööndit. Kosmoselaevade arv mille inimkond suudab välja panna on ühekohaline ja nendega kuhugi jõudmine võtab kuid või aastaid.
 
Väga peadpööritavat hardcore SF-i siit just ei leia. Keskendutakse rohkem seiklusele, ja see on päris hästi välja kukkunud, kannatab lugeda küll. Kõige suurema etteheitena tahaksin kurta peategelaste Jamesi ja Emma üle, kes on liiga täiuslikud superinimesed - mitme doktorikraadiga, ülimalt intelligentsed, töövõimelised, suurepärased meeskonnajuhid, strateegid jne. Vägagi nagu eesrindlikud kosmosevallutajad nõukogude ulmes. Aga kuidagi suutsin ennast mitte liigselt häirida lasta (päris nõukogude kosmoseooperid olid ikka mõõtmatult hullemad) ja ilmselt võtan ka järje käsile. "Winter World" nimelt on esimene osa Pika Talve triloogiast.
Teksti loeti inglise keeles

Kirjutada ulmeromaan täiesti tavalise inimese igavast elust oli kindlasti paras julgustükk isegi Silverbergi jaoks. Tulemus ei ole kindlasti halb aga lausa suurepäraseks ei taha ma seda siiski hinnata. Kohati läks lugemine ikka liiga nüriks kätte, nagu loeks kooli kohustuslikku kirjandust (mille hulka see teos Silverbergile iseloomuliku seksirohkuse tõttu ilmselt siiski ei kvalifitseeruks). Hindeks pandud 4 on pigem ümardatud 3.5.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani sisust ei tahaks eriti rääkida. Pealkiri muidugi reedab mingil määral millega tegu on, aga üks asi mis mulle lugemisel eriti meeldis oli just see kuidas autor viis mind lugejana sellesse punkti kus ma sain aru millist ulme standardteemt käesolev teos üldse käsitleb. 
 
Veidi üle 300 lehekülje paksune teos on ülesehituse poolest jagatud viieks "raamatuks". Esimese raamatu jooksul saame tuttavaks ühe New Yorki politseinikuga ja ühe Stanfordi ülikooli teadlasega. Mõlemal tegelasel on põhjalikult lahtikirjutatud elulugu. Mõlemaga juhtuvad ka teatud seletamatud sündmused, kuid mingisugust seost nende kahe tegelase vahel ei ole. Sündmuste käik viib selleni et teadlane, kelle erialaks on inimese mälu salvestamine (millega ta hakkas tegelema lootuses aidata oma Alzheimeri tõve all kannatavat ema), lahkub ülikooli juurest et jätkata oma uurimistööd pururikka erainvestori rahastamisel. Uurimistöö kulgeb edukalt, aga alles esimese raamatu päris viimasel leheküljel saab selgeks mis on selle töö tegelik tulemus, ja siis alles läheb andmiseks...
 
Kui üritada võrrelda seda teost nende väga paljudega mis ulmekirjanduses samal  teemal varem on kirjutatud siis ei saa just öelda et autor oleks lagedale tulnud mingi eriliselt uue kontseptsiooni või teaduslik-fantastilise teooriaga. Pigem on tegu oskusliku taaskasutusega. Nagu öeldud, koosneb romaan viiest osast ehk raamatust, ja sissejuhatavale järgnevad raamatud käsitlevad teemat igaüks veidi isesuguse nurga alt, aga kõik siiski viisil mida lugedes tundub et kuskil olen seda juba kohanud. Vähemalt ühes peatükis tekkis vägagi otsene paralleel ühe krestomaatilise Heinleini jutuga, kuigi Crouchi vastavad stseenid on oluliselt verisemad.
 
Aga ega asjaolu et mingil teemal on varem juba kirjutatud ei pea tähendama et seda ei ole uuesti võimalik hästi teha. Crouch tõestab et on küll võimalik. Põnevuse üleskütmine ja üleval hoidmine ei ole tema jaoks mingi probleem, ja ulmeraamistikku kasutab ta sel otstarbel oskuslikult ära. Samuti on peategelased kirjutatud selliseks et nende saatus läheb mulle lugejana korda ning nende tegutsemise motiivid tunduvad usutavad. Kui midagi parandada siis ehk võiksid nad 10% vähem melodramaatilised olla, aga see on juba pisiasjade kallal norimine.
 
Ja lõppjäreldus on muidugi et kui mingid asjad tunduvad olevat untsu läinud siis ei maksa võib-olla tormata neid parandama. Võid asja hoopiski hullemaks teha.
Teksti loeti inglise keeles

Ajarännu teemalise looga peaks olema suhteliselt raske tänapäeval kedagi üllatada, aga Reynolds suudab seda ikkagi niimoodi jutustada et loed ja mugised heameelest... Ei ole ühtki põhjust miks maksimumhindest midagi maha võtta. Võrreldes "Revelation Space" sarja kosmoseooperitega on käesolev teos mitu korda rohkem kontsentreeritud. Lõpuni jõudes tekib hetkeks isegi pettumus - juba saigi läbi? Aga järele mõeldes taipad et seda oligi just täpselt parasjagu. Originaalseid ideid ja huvitavaid tegelasi sai ju küllaga. Kõik mis vajalik sai öeldud ja tegevusliinid korralikult kokku viidud.  Selle lühikese ja terava romaani juurde ei sobiks ka pikk ja heietav arvustus kohe mitte kuidagi, nii et võtke lihtsalt kätte ja lugege.
Teksti loeti inglise keeles

Kui "Võililledunastia" sarja avaromaan "The Grace of Kings" oli igati nauditav lugemine, siis teine osa "The Wall of Storms" tõstab taset veelgi. Avaosa sündmustik oli üles ehitatud peamiselt selle ümber kuidas kaks liitlast - heasüdamlik kelm Kuni Garu ja võimult tõugatud klanni viimane sõdalane Mata Zyndu - tegid koostööd kurja imperaatori kukutamiseks. Imperaator küll kukutati, selle käigus aga pöördusid esialgsed liitlased parandamatult tülli ja sündmused lõppesid mõnevõrra ambivalentselt - Mata Zyndu hukkus konfliktis aga Kuni Garu sai uueks imperaatoriks nii et põhimõtteliselt "head" ikkagi võitsid.
 
Paraku ei ole poliitikas asjad kunagi nii lihtsad ja ajaloo lõpp keeldub saabumast. Kuni Garu, uue nimega imperaator Ragini, lähikonnas tekivad erinevad fraktsioonid kellel on igaühel oma arusaam sellest kuhupoole impeeriumi areng peaks suunduma, kellest peaks saama troonipärija jne. Mitmed tegelased, kes sarja eelmises osas said lugejale hingelähedaseks vabadusvõitluse ustavate jüngritena, on nüüd valmis erilise kõhkluseta oma kunagisele liitlasele noa selga lööma. Ka Kuni Garu ise jõuab kohati tõdemusele et tema olukord ja tegevus eriti ei erinegi selle kurja imperaatori omast kelle kukutamisele ta kunagi oma elu pühendas.
 
Üldise olukorra Dara saarestikus muudavad ebastabiilsemaks ka vahepealsel Mata Zyndu võimuperioodil tekkinud ja nüüd uuesti likvideeritud pisiriikide endised valitsejad, kes loomulikult ei ole oma olukorraga rahul ja püüavad õhutada mässu selleks et uuesti võimule pääseda.
 
Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, ilmub kaugelt põhjapoolse silmapiiri tagant uus välisvaenlane, kes ähvardab kogu võimuvõitluses lõhestunud Dara saarestikule käpa peale panna. Nende salarelvaks on needsamad olendid kelle suuri sarvilisi kolpasid on põhjapoolsetelt randadelt mõnikord leitud ning kes, nagu selgub, on umbes kolme elevandi suurused, lendavad ja purskavad tuld...
 
Et saavutada edu võitluses ülekaaluka vastasega, kaldub Võililledünastia kõrvale traditsioonilise fantasy radadelt. Appi ei tõtta mitte võimas maag ega mäekollide armee, vaid hakatakse hoopis edendama teadusuuringuid. Osaliselt võiks seda romaani liigitada isegi pigem teadusulme kui fantasy žanri. Uuringud on Ken Liu poolt ülimalt vaimukalt kirja pandud. Eriti meeldis mulle korralik bioloogiline käsitlus sellest mismoodi tuldpurskav lohe ikkagi tuld purskab ning kuidas teda võitlusvõimetuks saab muuta. Samuti on kirjeldatud elektri avastamist ning relvana kasutuselevõttu, ning kuidas see muudab lahingutaktikat. Kui juba romaani poliitilise intriigi osa  oli maksimumpunkte väärt, siis teaduspoolega koos on minu hinnanguks kestvad tormilised kiiduavaldused.
 
Kui sarja esimene osa moodustas üsnagi iseseisva terviku, siis teise osa tegevus katkeb kohas kus on selge et kolmas osa tulemata ei jää. Loodan et taset õnnestub hoida.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi romaani tegevusmaailm on tuletatud vanast Hiinast, tekkisid minul lugedes paralleelid ka Kreeka mütoloogiaga. Tegutsevad ju siin lisaks inimestele ka jumalad, kelle jaoks kogu see inimeste impeeriumide kukutamine ja omavahelised sõjad on otsekui lauamäng. Igal jumalal on mängus omad nupud ning selleks et mängu oma kasuks kallutada liiguvad jumalad aeg-ajalt ka inimeste hulgas ringi, sekkudes asjade käiku päris otseselt. Nii et rohkem kui üks kord tuli meelde mõni nooruses loetud lugu raamatust "Vana-Kreeka muistendid ja pärimused".
 
Raamatu õhustik, nagu juba Kristjan eelmises arvustuses kirjutas, on suhteliselt leebe ja helge, hoolimata sellest et inimesi hukkub sadade tuhandete kaupa. Vägivalda enamasti väga graafiliselt ei kujutata, lihtsalt nenditakse stiilis "ja siis aeti kakskümmend tuhat lahingu kaotanud armee sõdurit auku ning maeti elusalt".
 
Palju on kõrvaltegelasi, sealhulgas niisuguseid kes ilmuvad kuskil poole raamatu peal mõneks peatükiks et anda oma panus sündmuste arengusse ja seejärel hukkuda kas lahingus, poliitilise palgamõrva või siis lihtsalt lolli juhuse läbi. Seejuures saame alati hea ülevaate nende tegelaste päritolust, iseloomust ja elukäigust nii et naljalt neid omavahel segi ei aja.
 
Siinkohal lõpetan eelmise arvustuse oma sõnadega ümberkirjutamise, nõustudes lõpuks veel ka viimase väitega -  ilmselt võtan mingil hetkel ka järje ette.
Teksti loeti inglise keeles