Kasutajainfo

Suzanne Palmer

Teosed

· Roger Zelazny ·

Lord of Light

(romaan aastast 1967)

eesti keeles: «Valguse Isand»
Tartu «Elmatar» 1997 (Öölane nr. 1003)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
42
9
4
0
2
Keskmine hinne
4.561
Arvustused (57)

Tol ajal oli moes õhata idamaa poole... Zelazny irvitab selle üle meisterlikult :) Aga seda oleks ka lühemalt teha saanud, raamat venis... Kahjuks pole näinud inglise keelset varianti, viimase aja tõlked on nii viletsad, et alati tekib kahtlus, kas tõlkija pole mitte raamatut lamedamaks teinud :) Selle raamatu puhul ei tea :)
Teksti loeti eesti keeles

Zelazny peateoseks nimetatu kujutab ennast eepilist ja arhailise hõnguga kirjeldust maailmast, kus (parem?) osa ühele planeedile saabunud kolonistidest on kuulutanud endid jumalaks ja inkarnatsioonide abiga valvab lihtsurelike elu üle aastasadasid, hoides neid üsna kitsastes raamides. Sam, üks Esimestest, ei ole sellise ühiskonnakorraldusega rahul ja isehakanud Buddha-Prometheusena üritab kukutada (vana-India jumalasüsteemi kasutavate) endiste ekspeditsioonikaaslaste ülemvõimu. Ette rutates võib öelda, et see tal ka suurte kaotuste hinnaga õnnestub. Ent progressi nimel poleks nagu ükski ohver liiga suur ja lõpuks saavad inimesed enda jaoks taasavastada trükipressi, sisepõlemismootori jmt. Niipalju sisust.

Zelazny manab lugeja silme ette suurejoonelised stseenid, kus inim- ja jumalelud ei maksa midagi, domineerivaks on madalad kired ja vastutus on vaid sõnakõlks. Rüütab ent need stseenid aga sellisesse kuube, mille tõttu raamat meenutab ennekõike Dhammapada versiooni kaasaegsele lugejale. Eeposlaadne stiil ja jutlusesarnases vormis lugejani kanduv ideoloogia ei soodusta teksti hoomatavust ja avastamisrõõmu jätkub ilmselt igaühele mitmekski korraks.

Minu jaoks olid raamatu pärliteks need vähesed kohad, kus viidati kolonistide varasele ajaloole ja päritolule. Enam fantasyt meenutava teose tegid talutavaks pigem juhuslikuna näivad science fictioni fragmendid.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli kohutavalt mõnus minusugusele paadunud materialistile ja tehnokraadile. S.t., idee sellest, et inimene ise saab ka suurepäraselt hakkama Jumala osa täitmisega, vähemalt selles osas, mis puudutab (meie praeguses harjunud tähenduses) kõikvõimsust. Kuid siis hakkab sel moel tekkinud `jumalaid` siiski piirama nende inimlik päritolu, nende kompleksid, mis välistavad absoluutse `jumalikkuse`. Selline vastuolu tuleb tegelikult küll vist esile ainult kristlikus ühiskonnas kasvanud inimese puhul, hindud ise pidasid oma jumalaid natuke inimlikumaks. Muidu on raamat tõesti küllalt raskepärane ja vähemalt alguses suurt tähelepanu nõudev, kuid see ei vähenda sugugi raamatu üldist väärtust, kellele liigraskena tundub, lugegu `Terasrotti`. Kuuepunktiraamat.
Teksti loeti eesti keeles

Vaieldamatult üks paremaid romaane SF romaane, mida ma siiani olen lugenud. Selle raamatu juurde sobib täielikult fraas: "When advanced enough technology is undistinguishable from magic". Raamat on kirjutatud külalt humoorikalt ning teravalt. N.ö. Esimesed on ühelt maalt otsustanud, et kuna nad siiski saabusid kohale enne teisi (kes on tegelikult nende järglased) peaks nad omama mingisuguseidki privileege. Seetõttu paisatakse ülejäänud elanikkond ajas tagasi ning kuulutatakse ennast jumalatesks. Kuna enamus kultuure kipub jääma väheste hulga jumalate juurde, siis valiti selleks tarbeks hindu kultuur ja usk - ametlikuks keeles riigis hindu keel. Samas jälle on "Jumalate" jaoks täielikuks nuhtluseks aktseleratsioon, ehk siis lihtsamalt öeldes ühiskonna areng. Trükipressi oli juba kolm korda leiutatud ning IKKAGI oskasid "jumalad" selle idee sujuvalt rahva mälust kustutada. Kuna kegasi suudeti vahetada nagu pükse ning geenitehnoloogi lubas produtseerida piiramatu hulga "vabasi" kehasi ei olnud "jumalate" ja neile meelepäraste persoonide eluiga mitte millegagi piiratud. Sam, keda tunti paljude nimede all, tundis rahvale kaasa -- ja kuigi ta ei olnud mingi pühak, pigem vastupidi -- hakkas astuma reaalseid samme "jumalate" kukutamiseks. Talle pakuti kohta "jumalate" seas, ta oligi vahepeal valitud kasti liige ning tuntud kui "Deemonite" Vangistajana, siiski polnud temast (võõrastel) loorberitel lebajat. Muide need "deemonid" olid kohalik intelligentne energiaväljana eksisteeriv eluvorm, kes tundis ennast inimeste poolt kõrvale tõrjutuna ning pärast kaotust olid kõik Rakashad (nagu inimesed neid nimetasid) vangistatud magnekambritesse Põrguaugus. Kui lisada siia veel juurde, et ajapikku olid "jumalad" pisikese tehnilise boosti abil omandanud endal spetsiifilised telepaatilised võimed (näiteks Vangistaja suutis purustada energiaväljasi ning seetõttu haavata Rakashasi, Yama-l (Surm) oli oma kurikuulus surmapilk, mida vaid väga tugevad elusolendid suutsid taluda, jne.). Müstsika, Sci-Fi ning inimlikud nõrkused ongi selle raamatu läbivad teemad. Soovitan eriti soojalt lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Soovitan aga mitte igaühele. Hinduistlik panteon ja budismi päevaprobleemid võiks olla eelnevalt selgeks loetud. Järjekordne näide positiivsest pimust. (psühhomüüt).
Teksti loeti eesti keeles

No kui nüüd ausalt öelda siis oli ....mõnus. Selline omapärase lähenemisega muidugi. Selline hea, huumoriga võetud lugu sellest kuda keegi otsustas hakata jumalaid mängima. Tegelikult peaks seda enne mitu korda lugema, kuna ta on kohati selline suhteliselt raskeltseeditav lugu, aga sellest pole midagi. Eks selline raamat ongi ju selleks et teda loetaks. Kasvõi kümme korda kui meeldibvõi kui vaja. Esimesel võimalusel peaks ise ka ta uuesti läbi lugema. Hea raamat ongi tegelikult selline, mille tabamiseks tuleb sügavuti minna, mitte ainult pinnaga piirduda.
Teksti loeti eesti keeles

Eelistan Zelazny puhul küll Amberi seeriat (ja kas ma peaks ehk millaski seda osahaaval ümber jutustama hakkama?) aga ka see on tõesti tore jutt. Rõhutaksin inimlikku soojust, mida ka Simaki puhul täheldatud, ja ka Z kangelaste punk-hoiakut: ma ei tea, mida ma tahan, aga ma saan selle! Ja Zelazny osavus (et mitte öelda didaktilisus) seisabki selles, et taoline näiliselt kaootiline kangelane saadab korda enam häid tegusid kui mistahes paipoiss. Tõlge on muidugi toimetamata, valitud font sööb silmi ja illustratsioonid on kohatud - nende asemele oleks mõni asjatundja tõesti võinud hinduistliku Panteoni skeemi tekitada.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pean siis nüüd sellest ka ise kirjutama... Lubasin kunagi kellelegi, et kirjutan BAASi endatoimetatud raamatuist vaid siis, kui eelnevalt on üheksa arvustust olemas. Mida siin ikka öelda: raamat on ülihea ning ilmselt ka Zelazny peateos. Konkureerida suudavad sellega vast ainult "The Amber Chronicles" (aga selles sarjas pole kõik romaanid tipptasemel) ja see Francis Sandow sari ("Isle of Dead" jne.). Tõtt öelda, oleks ma enne selle romaani avaldamist eesti keeles veel ühe (lihtsama) Zelazny ilmutanud. Kuid ühel päeval astus Neeme Kahusk uksest sisse ja pakkus (üsna valmis) tõlget. Tuli nõustuda! Nõustun sellega, et tõlge on kehvasti toimetatud. Põhjused? Raske seletada... ütleks nii, et 1997. aasta on seni minu elu kõige sitem aasta olnud... midagi nii hullu ei meenugi. Ilmselt avaldusid need minu isiklikud mured ka toimetusteos... ausalt öeldes, kui oleks vähegi võimalik, siis annaks selle raamatu uuesti välja ning toimetustöö teeks tasuta. Mis kirja puutub, siis olen eelkõnelenuga nõus... ning see probleem on (edaspidi) lahendatud. Illustratsioonidega olen ma aga ääretult rahul!!! Vaat nii! Lõpetuseks ütlen, et hinde panin ma eelkõige raamtule, mitte oma tööle, kuid ka sellisel kujul on see romaan eesti keeles parem paljudest... On ka ilgemalt tehtud, aga see pole mulle vabanduseks.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

On möödunud vähem kui aasta ja ja romaan on juba teistkordselt läbi loetud. Sellise lugemisinnu üheks põhjuseks on kindlasti heas eesti keeles tehtud tõlge. Ühtaegu on teos dünaamiline ja haarav, köitvam kui 1991 läbi loetud “See Surematu”. Viimast ei ole ma teistkordselt veel läbi lugenud (küll jõuab!). Kindel 5.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu oli hea, aga liiga veniv. Keskel lugesin pingutusega, lõpp muutus veidi huvitavamaks. Tõlge oli minu arvates algeline, andmata edasi Zelazni stiili. Tegelikult aga oli see siiski mõnus raamat, mida paraja tuju korral on täiesti võimalik nautida.
Teksti loeti eesti keeles

Saatuse tahtel sattus RZ loomingust mulle esimesena ette "Damnation Alley". Kuna igasugu (olgu ta siis Ida või Lääne poolne. ükstakama) blatnoiromantika mulle ei istu, pidasin enne järgmist lookest samalt autorilt paraja vahe vahele. :-)))) "LoL" suutis mind aga RZ kirjuatöödega lepitada. Mingi tabamatu ja kauge kuuekümnendate fluidum hõngub sellest raamatust. Õrn nagu tulevase ... eee... prominendi saksisoolo Punasel Väljakul... vaevu hoomatav nagu napalmiving Saigoni ööklubis... fantastiline nagu nõel veenis uinunud hippari unenägu. Iseenesest jampslik jutt, mida olen millegipärast korduvalt lugenud. :-(((
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tunnistan ausalt, et minult nõudis tõsist pingutust, et raamatu raskepärasest ja täiesti arusaamatuna tunduvast algusest üle saada. Kuid edasi oli asi juba päris nauditav ning see eepiline stiil oli päris sobiv. Siin-seal puistati nagu näpuotsast selgitust asja tegeliku olemuse kohta (ilma nende selgitavate lõikudeta võib tõesti raamatut ekslikult fantasyks pidada). Et äikesevanker on tegelikult midagi reaktiivlennuki taolist näiteks... Samas ei saa kõike tuleviku kõrgtehnoloogiaga siiski seletada ja tegu on lihtsalt fantastikaga, millel teaduslik alus puudub. Kehade vahetamine ja sisuliselt surematus on ahvatlev, (praeguse geenitehnoloogia kiire arengu plaanil), kuid inimese mõistuse ja isiksuse ülekandumine teise kehasse ilma materiaalse ülekandumiseta on siiski pehmelt öeldes müstika või idealism, raskemalt öeldes jama... Kuid unistada ju võib, unistus on ahvatlev...
Teksti loeti eesti keeles

Esmakordsel lugemisel tundus olevat alguses veniv ja segane lugu. Aga siis köitis nina raamatusse ja teist korda lugedes oli ainult nauditav. Alati on huvitav jälgida, milliseid tuleviku/oleviku/mineviku erinevaid võimalikke ühiskonnavorme autorid genereerivad ja see konkreetne ühiskond on üks väljanuputamiste tipp. Terry Prachett oma Richewindi lugudes vast parodeeris sellist jumalatemaailma ja jumalate suhtumist.?.
Teksti loeti eesti keeles

Võimas! Pole midagi öelda, vaieldamatult hea ja vaieldamatult ka tugev raamat. Üks sellistest, mida lugema hakates naljalt enne läbisaamist käest ei pane. Kõik see õhkkond, olustik, kirjeldused, miljöö... See on tase omaette.Ja kui nüüd aus olla, siis ega peale hinde eelnevatele arvutustele suurt midagi lisada õieti polegi, Igaljuhul raamat, mis väärib lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Eespool antud lühikesed sisukokkuvõtted ei anna edasi, kuivõrd HEA see raamat ikka on."Valguse Isand" on kaasakiskuv, kuid samas piisavalt sügav, nö "mitmekorruseline".Meeldiv vaheldus olid ka illustratsioonid, pildidsobivad mujalegi, kui ainult koomiksitesse.Üldiselt, kobe raamat, soovitan kõigile.
Teksti loeti eesti keeles

Kõik oluline on nagu eelkõnelajate poolt ära öeldud. Mingi assotsiatsioon/seos tekkis Strugatskite "Raske on olla jumal"-aga, aga seda tagantjärgi. Raamatut lugedes oli tunne, et see on küll midagi enneolematult head- tagantjärele jäi alles lihtsalt väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee oli hea, ja võin ka aru saada autori taotlustest, miks ta niiviisi tahtis selle kirja panna. Z on kõik korralikult läbi mõelnud, lugenud palju "erialast" kirjandust jne. "Valguse Isanda" põhipuudused polegi mitte ideestikus, vaid stiilis, vormis. Kui (osaliselt tänu tarbetule sisulisele annotatsioonile) ca poole raamatu peal selgub, mis kamm õieti käib, ongi jutt tegelikult läbi.

Liiga pikk! Vähemalt kolmandiku võrra võinuks lugu lühemb olla. Autor elas ennast oma loodud maailma nii sisse, et ei suutnud ennast sealt välja kiskuda. Ja nii jäävadki tema kangelased pidama sisutühje dialooge, mis kuhugi ei vii. Tähendab, jutu oleks pidanud Z kirjutama, mitte romaani. Romaani jaoks jäi ideid puudu. Siis, kui lugu on lugejale avatud (et kolonistid Urantiast jne) ei ARENE asi enam edasi. Jätkub vaid kirjanduslikult kõrgtasemel heietamine, mis kuhugi ei vii. Kahju, lootsin tõesti enamat.

Pos. poole pealt - Mulle meeldivad religiooni ainelised lood, samuti müstilise ja jms tagapõhjaga. Olid mõned emotsionaalselt mõjuvad stseenid (Taki vastuhakk, Kali ja Yama lugu, Jani psüh. portree). Dialoog kohati lippas mõnusalt. Aga kokkuvõttes: liiga pikk ja lohisev, korraliku romaani jaoks jäi arendusest puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Minu isikliku arvamuse kohaselt üks parimaid SF romaane, mis eesti keeles ilmunud. Vähesed on suutnud oma teose keskkonna selliselt paika panna ja seda niimoodi, et sisu ei kannata. Ilmselt tuleb nõustuda ka nendega, kelle arvates asi veidi venima kipub. Aeg-ajalt tekkis mulgi sarnane olukord. kuid tahtmist raamat kõrvale visata ning lugemine lõpetada- seda ei juhtunud küll kordagi. Selleks oli ta liiga hea....
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid ulmekaid, mis ma siiani lugenud olen (lugenud olen siiski veel üsna vähe). Jättis väga sügava mulje ja peale lõpetamist nägin raamatu tegelasi isegi unes :) Illustratsioonid olid ka normaalsed (imho), erinevalt teistest eesti keeles ilmunud ulmekatest, mis mulle seni ette on jäänud.
Teksti loeti eesti keeles

Hea, lihtsalt hea ulme. Väga hästi tasakaalus; ja eriliselt nauditav on, et autor on vaeva näinud ja viitsinud tausta õieti paika panna. "5" ei saa ta sellepärast, et esiteks annan ma neid harva ja teiseks on ta kohati tarbetult raskevõitu, mis teeb kaheldavaks, et ma teda niipea teist korda lugema hakkan.
Teksti loeti eesti keeles

Ei mäletagi, mitmes kord nüüd üle lugesin, aga iga lugemisega leidus midagi uut. Lugemine, eriti alguses, nõuab veidi pingutust, aga raamat on seda pingutust väärt. Eelnevad arvustused loovad raamatust juba korraliku pildi, seega siin ainult omapoolne hinnang - kindel 5. Minu meelest Zelazny üks võimsamaid raamatuid.
Teksti loeti vene keeles

Tõepoolest väga muljetavaldav raamat. Parajalt hulgalt võimast action´i ning parajal hulgal ka psühholoogiat. Ning mõnus hinduistlik taust. Üks nendest raamatutest, mis jääb kuhugile teadvusesoppi oma mõju avaldama ka hulk aega pärast lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

paljud nimetavad just valguse isandat zelazny tähtteoseks ja ma ei arva, et nad eksiksid (siiani olen küll vaid eesti keeles lugenud kolme). väga huvitav lähenemine. küllaltki ainulaadne teos. lugemine võiks olla äärmiselt nauditav, kui kiri ei tooks meelde kõhulahtisuses kärbest... hea asi, mida lugema peab!
Teksti loeti eesti keeles

Lihtsalt parim raamat mis ma eal lugenud olen. Eelpool mainis keegi, et raamat oli veidi raskelt mõistetav, eriti kuna tausta selgitatakse jõudumööda. Nõustun sellega, kuid asja parandab kõvasti lühike tutvustus raamatu eelviimasel (vist oli) leheküljel. Selles on ära öeldud peamine, nii et on mingigi ettekujutus mis toimub. Siiski on see raamat mida peab mitu korda lugema, et mõista (ja mitte ainult tehnilist poolt). Aga üldiselt: see raamat on nagu piibel ja seda mitte ainult sisu poolest (ega piiblil oluliselt rinevam tegevustik olegi). Pole rohkem Zelazny teoseid lugenud, kuid see romaan laadis mind tema suhtes küll rohkemgi kui positiivselt. Kui oskaksin häkkida siis murraks siia serverisse sisse ning annaks 10 palli!!!
Teksti loeti eesti keeles

Njah, mida rohkemat olekski o"elda? Jah, kui autori eelto"o"ga kursis ei ole, siis vo~ib teos v"aga mitme koha peal venima ja"a"da, aga kui tausta tunda, siis teos sellest vaid vo~idab. Teose ilmumise ajaks oli India mytoloogia kohta eesti keeles juba piisavalt tekste ilmunud, et raamat kogu oma olemusega nauditav oleks. Ja ega see taust nii h"adavajalik ka vast ei olnud, minu arvumust mo"o"da oli tekst huvitav ka lihtsa tekstina. Mitmeplaaniline oli ta kindlasti. Pakkus elamuse nii esimesel, teisel kui ka kolmandamal lugemiskorral. Seni on see Zelazny teostest muidu ysna erandliku laadiga - autor seletab ise oma maailma lahti. Seda ei tee ta kyll teose algul, vaid keskel, kuid see ei m~oju loole sugugi halvasti. Jah, jutu yldine suundumus saab siis tuttavaks, kuid sedasi olid lood ju ka "Needuste Alleega" - ja seal oli lo~pplahendus juba algul aimatav, ent ometi oli mo¤us lugeda. Kahju, et Zelaznyt inglise keels nii raske k"atte saada on. Aga eks populaarsus anna vist sellesse oma osa. Tuntud hea kirjanik on ikka kiiremini "ara ostetud, kui tundmatu hea kirjanik. Raamatu headusest annab vist m"arku ka see, et raamatukogudes on ta suhteliselt kapsaks loetud. Pehmekaanelise asi... kulub kiiresti. Yx m"arkus ka toimetaja kapsaaeda: lisaks Zelaznyle oleks olnud kena, kui j"arelso~nas oleks olnud vihje india mytoloogia ja budismi kohta ka"ivatele teostele. Noh, kes otsib, see leiab, aga ilma vastavaid teemsid tundmata on seda raamatut kajuks t~oesti raskem lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane romaan tõesti... Uus laine oma parimas tähenduses. Kui midagi võiks ette heita, siis vast lõppu stiilis "ja siis elasid nad õnnelikult ja elavad tänapäevani, kui veel surnud pole", sh. melanhoolset lõiku Yama tütrega. Mulle oleks ausalt öeldes rohkem meeldinud, kui jumalad oleksid omavahelises võitluses Taeva hävitanud ning inimese hulka oleksid jäänud ainult legendid, koos lõpuks ometi vaba teega sellele kauaoodatud tehnilisele progressile... Kui just väga happy endi tahta, siis Sam oleks võinud oma Nirvaanasse tagasi pöörduda ka selle variandi korral.

Eelnevalt oli siin juttu sellest, et iseennast jumalateks tõstnud inimesed ei küündinud moraalselt jumalate tasemel -- aga vanad polüteistlikud jumalad olidki ju just end lonud inimeste peegelpilt! Vaadake näiteks, millega Antiik-Kreeka mütoloogilised kangelased hakkama saavad, mis intriige punuvad. Zelazny jumalad on oma moraalselt palgelt minu meelest täpselt sellised, nagu vanade religioonide panteonide tegelased.

Teksti loeti eesti keeles

Piinlik lausa, aga mina ei saanud aru... Keegi seal eespool ütles, et enne peaks India mütoloogiat tundma ja tal oli jummala õigus. No kohe mitte ei sümpatiseeri need Kalid ja Yamad ja kes veel. Lähevad omavahel segi, ununevad ära ja lihtsalt ajavad närvi. Piinlik...
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvamuse kohaselt RZ (siiani) parim teos! Kui üldse mingeid raamatuid kuskile reastada, siis minu jaoks paigutub see raamat kindlasti kuskile esimesse kümnesse.

Ei häiri ka need jumaluste hordid, kes raamatu läbivaks jooneks olid. Kui raamatud veelkord lugeda, saab paljugi selgeks.

Muide, see oli selline kummaline raamat, mis algas tegelikult lõpust ja nii saavadki paljud asjad lõplikult selgeks alles viimases osas. Juba ainuüksi selle liigenduse pärast panen viie!
Teksti loeti eesti keeles

no oli ikka jama.lugesin seda kaks korda.algul 3-4 aastat tagasi,siis alles hiljaaegu uuesti.mõtlesin et äkki ei jõudnud alguses õieti kohale,aga siis veendusin,et ilmselt ei jõuagi.võtan vist keskmist natuke alla,aga eks selle arvustuste värgi idee ongi selles,et igaüks saab oma arvamust avaldada.zelazny on muidu täiesti normaalne kirjanik,näiteks amber on viite väärt,aga see "valguse isand"on küll(minu arvates) nõrk(tegelikult tahtsin ühe teise sõna panna,aga hakkasin kartma)."ta võttis oma aspekti ja lisas sellele atribuudi..."appi!!!
Teksti loeti eesti keeles

Puhh, räägitakse, et olevat meeletult hea raamat. Lugesin, mitte mõhkugi ei saanud aru. Räägitakse, et täielikult saab sellest raamatust aru alles 3.-4. lugemisel. Mina ei ole viitsinud seda raamatut uuesti lugeda, seega praegu neli. Kui kunagi juhtun seda uuesti lugema, siis võib-olla muudan hinnet.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat on väga hea.Kardan, et mõned on pannud nõrga hinde sellepärast, et raamatu algus on peletav. Samuti on oma osa vist ka kehval tõlkel-toimetusel, kuid originaali lugemata ei ole ma selles 100% kindel.Puust ja punaseks neile, kes loole algul pihta ei saa:a) Esimene peatükk (mitukümmend lehekülge) toimub kronoloogiliselt alles raamatu viimases veerandis.b) Üks isik võib kanda aja jooksul mitut erinevat nime, keha, sugu ja "poliitilist meelsust"c) Ühe nime taga võib erineval ajal olla erinev isik.
Teksti loeti eesti keeles

Kes alustas Zelazni loominguga tutvumist näiteks "Needuste alleega" ja see talle meeldis, siis ärgu mõelgu, et kõik tema raamatud sellised on. "Lord of light" erineb "Needuste alleest" 100%-liselt. Kui "Allee" oli sisult ja teostuselt üsna lihtne ja hästi mõistetav ning jälgitav, siis käesolev romaan seda kohe kindlasti ei ole. "Valguse isand" on oluliselt tugevam teos, kui "Allee". Sisu on keerulisem ja väga huvitav, sündmused arenevad mõnusas järjekorras ja üldse on see väga tugev raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult on mu arvustus veel poolik. Küllap hiljem täiendan seda kui olen raamatu täielikult läbi lugenud. Küll aga praeguseni tundub Valguse Isand kuidagi nõrk. Jah, olen lugenud ka eespool olevaid arvustusi ja kindlasti arvestan nendega, kuna just selline on see raamat olnud nagu enamus sellest rääkinud on. Sestap üritan teost, mis väidetavalt on Zelanzy peateos, mitte maha teha, kuna see võib tuua minu peale tema Valguse Isanda fännide viha, kelle jaoks on just see teos parim. Ise kuulun ma sellisesse rühma kes eelistavad veidi kergemat ulmet. Kui nii võib öelda. Palju kõrgemini hindan ma näiteks tema Amberi ainesega raamatuid. Valguse Isand aga on kindlasti üks suurteos, mida ma veel võib-olla ei oska vääriliselt hinnata, aga eks see selgub selle läbi lugemisel.
Teksti loeti eesti keeles

Väga tore ja meeldiv raamat. Olen täiesti kindel et palju jäi mul ka arusaamatuks. Romaanis oli selline tore fiiling algusest kuni lõpuni. Ja mulle meeldis kuidas tegeliku olukorra paljastamiseks visati meile ainult kilde mille kokku sopitamisega pidime ise hakkama saama. Meeldis ka väga kuidas raamatut alustai lõpust siis viidi algusesse ja siis jälle lõppu tagasi. Selline segane aga väga võluv raamat. Kindlasti ülelugemisel vastan palju uut. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Algaks s6nadega, et "kuigi eespool on k6ik ära öeldud, ei saa mitte vaiki olla minu jaoks olulisest raamatust ja ei saa kuidagi jätta tema keskmist hinnet kergitamata". Oh kui klisheelikult see k6lab. Parakau eks ta umbes nii ongi. Tegelikult pean kyll täpsustama, et see teos on mulle oluline eeskätt Zelazny kui autori plaanis, mitte ulmekirjanduses yldiselt. Enne seda olin lugenud ainult ka meekeeli ilmunud "Damnation Alley`d" ja mulje oli selline, et arvasin, et no seda autorit ei loe enam kyll kunagi ja kui näen tema poolt midagi kirjutatut, siis karjun "tagane minust, Saatan". Oh kui rumal ma olin! Kurat, kui tagasi m6elda, siis oli minu riiulis ju olemas ka vene keelne Amber, mida ma polnud veel lugenud. Nagu elus ikka juhtub, sattus mulle "Lord..." juhuslikult kätte. Olin tulekul idanaabri pealinnast ja haarasin jaamast kiiruga suvalise pundi raamatuid kaasa, mille määratluseks oli kirjutatud fantastika. Muuhulgas siis ka "Lord..". Avastanud, et Zelezny, otsustasin pika hambaga, et sellest alustan. Tubli olin. Siit moraal: ärge otsustage autori yle yhte teost lugedes. Isegi mitut teost lugedes mitte. Ja kui teil on mingeid kahtlusi, siis yldse: vaadake BAAS`i :)
Teksti loeti vene keeles

Väga, väga, väga hea raamat.
Ja väga omapärasel kombel hea.

Nimelt -
Mulle meeldib selle raamatu STIIL. See, kuidas ta kirjutatud on. See, mismoodi tekst voolab, kuidas dialoogid arenevad, kuidas tegevusedrahulikus tempos lahti rulluvad. Raamat surub lugejale peale oma tempo;ka keset kõige möllumat lahingut ei teki kiirustamise või kärsituse tunnet.Ei tahaks poeetiliseks muutuda, aga kohati tundub tõesti, et raamatu tekst vuliseb nagu rahulik ojake keset päikeselist suvepäeva; ümbritsev maailm küll peegeldub temas, aga ei mõjuta teda mitte.

Igatahes on Valguse Isanda LUGEMINE kui asi iseeneses minu jaoks nauding. Ja siinsed virinad "dialoogid on pikad" "liiga veniv" tunduvadjust SELLE raamatu puhul täiesti kohatud.

Neeme Kahkuskile igatahes maksimumpunktid tõlke eest! Ma ei ole LoL`i originaalis lugenud - võib-olla on vastab tõele, et ta RZ stiili adekvaatselt edasi andnud ei ole. Sel juhul on ta loonud omaenda jutustuslaadi ja seda enam kiitust väärt :) Tegelikult tulebmuidugi uskuda, et lingvist Neeme valis omanäolise keelega raamatutõlkeks teadlikult.

Kahjuks pole mul tausta mõistmaks, kust RZ oma stiili ammutanud on - midagi ta igatahes imiteerib või parodeerib.

Raamatui sündmustik ja ideed on eelnevaga võrreldes üsna ebaolulised. No on tulevankrid, askensioon ja jumalaks saanud inimesed, a mis siis? Suzhee arengust on tõesti raske aru saada, kuid eks seegi on taotluslik - aeglustab lugemise tempot veelgi.Ma ise lugesin Valguse Isandat jupikaupa ja "mis mille järel juhtub"sorti pisiasjadele suuremat tähelepanu pööramata.

Köide / shrift on muidugi jubedad - see raamat nõuab uut väljaannet!Ehkki ma ise peaks ta pigem inglise keeles kätte saama.

Teksti loeti eesti keeles

Ei ole segane. Ei ole venitatud. Ja illustratsioonid on ka kenad. Selline täiuslik raamat. Natuke kurb, natuke naljaks. Piisavalt palju kaasa mõtlema panevat ja muidugi klassikalised Zelazny stiilis kangelased, kellel on tihti kombeks aeg maha võtta ja maistele naudingutele (eriti suitsetamisele) anduda. Ja siis veel Sami jutlus munkadele jne jne jne
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei satunud kuidagi õigele lainele kui seda raamatut lugesin. Kogu aeg viibisin nn. "piiri peal". Selle tõttu ei tundunud huvitav. Alles lõpus, viimase lahingu ajal, sain asjale pihta ja lugesin suurima huviga võiduka lõpuni! Zelazny on vägev kirjanik! Ja kuidas ta veel india jumalatega lollitab! Ho ho ho! Hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks üks parimaid ulmeraamatuid. Kui fantasy piibliks loetakse Sõrmuste Isandat, siis see raamat kandideeriks klassikalise ulme piibli kohale.
Teksti loeti eesti keeles

Esimest korda lugesin "Valguse isandat" kohe pärast seda kui ta eesti keeles ilmus (12 aastat tagasi). Toona tundus see ikka täielik jama, millele üle 2 poleks käsi paindunud hindeks panema. Täna üle lugedes tundub juba, et nelja võib enam-vähem ära panna küll. Kolmandat korda kavatsen seda romaani lugeda 12 aasta pärast ja siis tuleb hindeks ilmselt 6.
Teksti loeti eesti keeles

Esimest korda lugedes, kuskil 10 aastat tagasi, olin kogu aeg segaduses. Raske oli aru saada, millal mis toimub, kes on kes... Edasi kandsid mind tegelased, dialoogid, teoloogilised sillerdused ja eriti mõned lahedad nüansid selles (Nirti kui padukristlane kui Must).

Alles üsna lõpus hakkas tekst ka mingit süzheelist tervikut moodustama. Ja päris lõpus tundsin, et ma PEAAEGU saan aru, mida just lugesin.

...nii et otsekohe pärast viimast lehekülge alustasin raamatut uuesti algusest.Ja siis, oh seda mõnu ja naudingut ja pidu ja pillerkaari. See teine lugemine oli tõsine kaif.

Sestsaati olen teda korduvalt samasuguse naudinguga üle lugenud, kuni mult üksteise järel 2 eksemplari raamatust ära laenati ja nüüd elan oma elu kurvalt ilma "Valguse isandata".

Oma senise lugemuse põhjal hindaksin sedasinast kindlasti Zelazny parimaks teoseks ja üheks parimaks raamatuks maailmas üldse. (Ütleme, mahuks minu top-100 sisse.)

Teksti loeti eesti keeles
x
Must Kass
1954
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
no_social
Viimased 25 arvustust:

Ma mäletan juba ammustest aegadest, et ükskõik millisel tasemel kirjandusvõistlusele laekub lisaks ilmselgetele ebaõnnestumistele ka vähemalt üks väga hea tekst. Paremal juhul lausa kaks. Ning väga, väga harva rohkem. Žüriisse mitte kuulumine on selge eelis: harvendamise on keegi juba ära teinud ja võib loota, et ainult esikümmet lugedes pääseb suuremast osast jamast. Nii oligi, leidsin kaks minu meelest väga head juttu, ning nii võib jutuvõistlusele ja seda esindavale kogumikule panna hindeks “hea”. Juttude kaupa võttes oleks kaks viit, kaks nelja ning ülejäänute puhul oleks asjatu vaev hakata kaaluma, kas mõni neist on lähemal kolmele või ühele.

 Vaieldamatu esikohalugu oli “Käilakuju”. See oli imho uuenduslik kogu žanri kontekstis. Teadvuste/hingede ümberistutamist kehast kehasse on ulmes kasutatud ju palju (vt. näit Richard K. Morgan), aga siis on eeldatud selle digitaliseerimist. Või siis, varasematel perioodidel, lihtsalt viibet võlukepikesega. Nii jõhkrat ja samas usutavat meetodit, et tuleb kehast kogu närvisüsteem välja kiskuda ja “mediteerima” jätta, kohtasin ma esmakordselt. Pole siis ka ime, et selle tagasiistutamine teise kehasse ei anna päris adekvaatset tulemust. Õhustik oma “registreeritud teisitimõtlejatega” meenutab idanaabrit, jutu meeleolu tõi aga kuidagi meelde Ursula Le Guini “The Day Before the Revolutioni”, mis koos Orsinia lugudega kuulubki mumeelest selle autori paremikku.

 Olgu igaks juhuks jälle üle korratud: kirjandus tegeleb inimsuhetega, inimese ees seisvate valikutega. Ning oleks parem, kui autor oleks need suhted läbi tunnetanud. Ulmel on siin peavoolu kirjanduse ees teatud eelis: autor saab paika panna maailma, kus talle olulisena tunduvad suhted kõige selgemalt esile tulevad. “Lumemarjaveri” on selle kohta väga hea näide.

 Veel kahes jutus on inimsuhted täiesti olemas. “Apollo 18” petab lihtsameelsema lugeja ehk oma tõepoolest leidliku ulmelise poolega ära. Samas on see samas siiski lugu ka sellest, kuidas peategelases on omavahel võitlemas esimese armastuse järelmõju (ning tegemist ongi valusa ja unustamatu seisundiga, millegipärast meeldib mulle puppy love rohkem kui eestlaste vasikaarmastus) ja kohusetunne, soovi konkureerivalt agentuurilt teadmisi kätte saada.

 Muidugi toob “Esimene port” meelde “Ready Player One”, aga see pole kaugeltki mitte kõige hullem, mis juhtuda võiks. Inimlikest valikutest tuleviku (pool?)virtuaalses maailmas on selles loos juttu, otsad jäetakse lõpuks meeldivalt lahti, provotseerides lugejat mõtlema, kuidas tema sellises maailmas käituks.

 Ülejäänud lugude “kirjanduseks” nimetamine oleks selge liialdus. Siiski, kahel juhul võib stiili pidada kirjutamist peaaegu õigustavaks teguriks.

 “Riisirahvas” tundub Robert E. Howardi jäljendusena. Juba omal ajal oli Howard mõttetu meelelahutuse meister ning miks tema stiili peaks jäljendama, jääb küll arusaamatuks, aga sellega on kenasti hakkama saadud. Kirjanduslik stiil on siiski seotud ajastuomase mõtteviisiga, kõik süžeed on nagunii palju kordi läbi kirjutatud, huvitav on ainult see, kuidas seda parajasti tehakse.

 Siis kogumiku nimilugu. Kas loole lisab midagi, et sadamasse saabub just tsepeliin, mitte galeer, miinitraaler või kosmosesüstik? Ei. Kas on kuidagi uudne, et algul tüütu ja tülikana tunduv jõnglane osutub Tähtsaks Isikuks? Ei. Nii ratsutabki lugu mööda klišeesid, pakkumata inimolemuse kohta midagi uut või huvitavat. Lugu on sujuvalt kirja pandud küll ja sobib harjutustööks ning ilmselt leidub inimesi, kelle jaoks nn aurupunk on väärtus omaette.

 Ma nüüd ei tea, kuidas on “Siis, kui nad tulid” saamisloo ja läbitunnetatusega. Kui autor on tõepoolest noorema õe kaotanud, siis jääb vaid kaasa tunda ja loota, et kirjutamine mõjus teraapiliselt. Kui mitte, siis on tegemist heroilise sotsiaalpornoga.

 “Sümpaatia” ja “Riia keisririik…” on katsed midagi enda jaoks põnevat kirja panna, paraku jõuab lugejani põnevuse asemel ponnistuse higilõhn. Mõlemas on vähemalt üks huvitav mõte, aga see katab vaid ulmelise poole, inimolemusest ei saa me midagi teada. Ja üldse mitte naljakas följeton “Libakass” vihjab ilmselt, et midagi pidi ju kümne hulka panema, aga ülejäänud lood olid veel õnnetumad.

Teksti loeti eesti keeles

Ma võin ju aru saada, et kui autori viimased 12 raamatut on olnud edukad ja üks sari oleks ka nagu lõpetatud, siis tahaks kirjutada midagi muud. Aga õnnetut sotsrealismi poleks siiski tarvis olnud.
 
Taust, tähendab, siiski lausa realistlik ei ole. Üsna tugeva ajastulise paralleelina on tunda Weimari vabariiki, täpsemalt võibolla Ülem-Sileesiat: ametlik asjaajamine on saksakeelne, ent palju on ka slaavi nimesid. Suur sõda on möödas, samas on õhus teadmine, et see ei jää viimaseks, ja kõik võtavad elust, mis võtta annab. Lõpu poole hakkavadki sotsid juba tänavatel märatsema. Sõda on peetud peamiselt mürkgaasidega, paljudel ellujäänud sõduritel on näod sellest vastikult moonutatud, mistõttu nad peavad kandma rauast maski, aga see-eest on ühistransport neile tasuta ja minimaalne elatis kindlustatud.
 
Tegevuspaigaks on linn, mille üks pool on sõjas hävinud, seal on nüüd ainult muda ja mürkgaaside jäägid, no ja siis mõned kambad, mis püüavad sealt midagi kasulikku välja kaevata. Teadus on oluliselt rohkem arenenud kui meile tuttavas maailmas. Tänavatel liiguvad maglev trammid - segamini hobuveokite ja kõige muuga. On robotid - pakirobotitest robotuksehoidjate, isesõitvate taksode ja suurte sõjamasinateni välja. On androidid. On kimäärid - vastavalt tellimusele "kirjutatud" genoomiga orgaanilised vormid, tavalisest intelligentsemad koerad näiteks. Energiaallikaks on miski "plasma", aga söekaevandused ja -elektrijaamad töötavad edasi, et inimestel tööd oleks. Kui plasmalamp läheb ümber, voolab plasma sealt välja ning hooletu kasutaja läheb põlema. Lõpuks aga selgub, et "plasma" on suuresti orgaanilise päritoluga. Dekadentsile omaselt eelistab kultuuritarbija seksi ja vägivalda - pealkirjas esinev "The Grand Darkness" ongi üks sellisele vaatajaskonnale orienteeritud varieteeteater. Laval on elutruud (ja tuleohtlikud) nukud, mis kordavad lava taha varjunud, nendega "galvaaniliselt" seotud näitlejate liigutusi. (Nukkudelt on ju nagu lihtsam efektselt päid jms maha lõigata.)
 
Kummalisi asju on selles maailmas veelgi, aga see sotsrealistlik lähenemismeetod... Peategelane on ühiskonna põhjakihist pärinev püüdlik nooruk, kes ongi juba jõudnud jalgrattakulleri auväärse töökohani. Ta tunneb küll väga hästi linna, kõiki neid tagahoovidest ja keldritest läbi viivaid otseteid, aga tänavatarkusest jääb puudu. Ehk siis põgeneda ta oskab, aga nukkide, noa või püstoli kasutamisega on lood kehvad. Nii on raske talle kaasa elada, kui järjekordse äparduse järel jääb vaid mõelda, kes ja mille eest talle järgmisena pasunasse annab.
 
Umbes poole raamatu kohalt muutuvad mõned tegelaste pillatud naljad ka naljakaks. Ja tüüp asub otsustavamalt tegutsema. Ainult et selles puudub loogika, kõik lihtsalt juhtub autori tahtmist mööda ja äpust saab superkangelane, kes, kuuli- ja noahaavu täis, segamatult edasi askeldab. Nii et ei olnud meeldiv lugemiselamus.
Teksti loeti inglise keeles

Väga kenasti õnnestunud meeleolu loomine. Mis meenutab, et nagu kogu muu kirjandus, on - või vähemalt peaks olema - ka ulme eelkõige inimesest, mitte niivõrd vidinatest. Nii et inimesed on esiplaanil ja ulmeline tulevik, iseenesest ju just parasjagu detailiderohke, on tagaplaanil.
Võibolla mõjutas mind head hinnet andma seegi, et elasin kunagi umbes kaks aastat kohas, kust samune Bulgarini suvemõis kogu oma luitunud olekus mulle aknast kätte paistis. Aga miks hea ja mitte väga hea? Lõpuks läks tempo liiga kiireks.
Teksti loeti eesti keeles

Ega ma ei oska endalegi seletada, miks ma seda lugesin. Hea küll, jäi ette, aga et lõpuni... Ju siis on Card siiski päris hea jutuvestja, isegi kui tema jutt närvidele käib.
 
Sõda satikatega on võidetud, lahingukooli pole enam vaja, need kursandid, kes seal alles õppisid või veel päikesesüsteemis viibisid, saadetakse maale tagasi. Aga ühise vaenlase puudumine tähendab, et riikidele ja riigikestele tulevad meelde vanad tülid naabritega koos sooviga piire korrigeerida jne. Nende jaoks on parima militaarse väljaõppe saanud noorukid eluliselt oluline strateegiline reserv. Venelastel õnnestub neid ära röövida tervelt paarkümmend, lõuna-ameeriklased näpsavad ühekaupa, nõrgemad aga loodavad, et edukalt sõda pidanud rahvusvaheline laevastik võtab maal korra hoidmise enda peale. Laevastik aga ei taha maistest asjadest eriti kuuldagi, vaid on pühendunud koloniseerimise ettevalmistamisele. Muuseas on kolonel Graff saanud kindraliks, laevastikust erru saadetud ja asub nüüd koloniseerimisministri ametipostil. Lahingukoolist on tehtud laevastikukool, kus õpetatakse jõnglasi, kes peaksid kunagi koloniseerimist juhtima hakkama. Võetakse sinna aga ainult neid, kellel vähemalt üks vanematest on/oli võiduka laevastiku liige.
 
Sellisel taustal hakatakse siis kerima lugu 11-aastasest jõnglasest nimega Diabeet või Tapeet või midagi sellist. Jõnglane on, mõistagi, keniaalne. Nagu keeniuste puhul tavaline, tuleb see millegi muu arvelt. Raamatu esimeses veerandis püütakse näidata, et noor D on paranoiline skiso. Kahtlustab kõike ja kõiki. Mis annab autorile võimaluse kirjutada põhjalikult ja mitmekordselt läbi ka need kohad, kus midagi ei juhtu. Lisaks ei tea D, kes on ta vanemad, sest kasvatab teda kasuema, kes ütleb, et ju su isa ikka laevastikus oli. D tahab pääseda kasuema hoole alt ja andekate laste koolist, kus tal on väga igav, ning teeb kõik võimaliku, et jõuda laevastikukooli. Lõpuks see ka õnnestub.
 
Raamatu keskmises osas näidatakse, et D polegi ehk skiso, lihtsalt äärmiselt enesekeskne ja peaaegu võimetu kaaslastega suhtlema. Ning sobival hetkel otsustab siis keegi kaaslastest temaga mõnda aega sõbrustada ja seletada, mida ta kogu aeg valesti teeb.
 
Lugu peaks koos hoidma intriig, mis tundub aga väga kunstlikuna. See jääbki lõpuni lahti seletamata, D päästab kangelaslikult maailma, näidates üles täiuslikke komandörivõimeid, ning kogu laevastikukoolil seltskond hakkab teda austama ja armastama. Vahepeal oli üks peaaegu põnev või vähemalt hästikirjeldatud koht sellest, kuidas täielik maarott D esmakordselt avakosmoses mööda koolisatelliidi välisseina ukerdab, aga loomulikult ei arva ükski lugeja, et raamat lõppebki kirjeldusega, kuidas peategelane oma napi hapnikuvaruga avakosmosse triivib.
Teksti loeti inglise keeles

Pole mingit põhjust (kõhnavõitu) triloogia lugemist kahetseda. Kohati olid käigud aimatavad, kohati aga mitte - no et kui tuuakse sisse uus tegelane, siis ilmselt toob ta endaga kaasa mingi uue jama, aga ei tea ju, millise. Nii et krimka elemendid toimisid. Ainuke, mis lugemist täiskasvanud lugeja jaoks raskendas: täitematerjalina oli ohtrasti kasutatud substantsi nimega puppy love. Eelmistes osades ka, aga kolmandas eriti, ikka hea mitu korda võis lehekülje rahumeeli vahele jätta. Cassel ongi muidugi ettearvamatu tüüp, aga ma kardan, et naisautori jaoks on hilisteismelise noormehe füsioloogia ja psühholoogia natuke nagu tundmatuks maaks jäänud. Liiatigi käitub kangelanna märksa konkreetsemalt: kui ikka soovitud suhe ei arene õiges suunas, tõmmatakse lohku esimene ettejuhtuv.
 
Aga tühja neist noorussuhetest ja ma ei hakka üle kordama ka võluritemaailma kohta juba öeldut. Asjal on sügavam sisu: tõdemus, et pole häid ja halbu valikuid. On lihtsalt valikud, mis määravad ära järgmised valikud. Ja kellelegi valikuvõimaluse andmine on lausa kättemaks või karistus. Nii tekibki huvi, kas Casselil õnnestub leida oma tee, mingi kolmas valik. Kui "halb" valik on perekond ja maffia, "hea" valik aga võlurite õiguste eest seismine (väga korrumpeerunud) politsei ridades. Enda meelest Cassel selle kolmanda tee leiabki, aga samas on lugejale üsna selge, kummale poole see lõpuks välja jõuab.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmselt võinuks triloogia kolm osa ka ühe paksu raamatuna välja anda, sündmustik jätkub enam-vähem sealt, kus eelmine osa lõppes. Lugu osutus üllatavalt haaravaks - või, noh, kui ma poleks seda lootnud, poleks ju lugema hakanudki. Nii et segu YA-st, kuigi abituurium enam nii noor ei olegi, aga mõned kooliteemalised teemaarendused on siiski omal kohal. Ja segu krimkast, kus mõrtsuka otsimisega läheb kiireks - ning seejärel veel kiiremaks asendaja otsimisega, kes sel korral küll mõrtsukas polnud, kuid kes oleks süüdistuse igati ära teeninud. Siis on see noore mehe valikust, kas siduda end valgete või mustade jõududega - kui need kaks ainult omavahel nii läbipõimunud poleks. No ja lisaks veel ulmeline pool. Mugude maailmas võib ju unistada, kui tore oleks mingeid võluvõimeid omada. Aga unistuste asemel on rasked eetilised valikud, kui tõesti on võimalik ainsa käepuudutusega kedagi tappa, tema mälu kustutada, tema unenägusid suunata, ta näiteks tooliks või kassiks muuta - või siis kooli kõige ilusam tüdruk endasse armuma panna. Tahaks ju ausat mängu, aga kiusatus on suur...
Nagu ikka, on raamatus võlumaailma ja reaalsuse kokkusobitamine keeruline. Mulle tundus, et märkasin paari ebaloogilisust, aga ei oska nüüd öelda, oli see autoril jäänud läbi mõtlemata või, vastupidi, illustreeris ta sellega peategelase iseloomu. Eks ma asun nüüd kolmanda osa juurde.
Teksti loeti inglise keeles

Alustades sealt, kus eelmine arvustaja lõpetas: uus kirjastus, esimene raamat, täiesti loomulik, et juhtub apsakaid, nii ma loodangi, et järgmiseks korraks teeb selleks kutsutud ja seatud ametimees endale eesti keele poolitusreeglid selgeks, sest praegune variant häiris ikka küll.
Formaalsustega jätkates. Romaanis on kasutatud kahte stiilivõtet, mis teevad lugemise minu jaoks raskepäraseks. Esiteks, ma ei arva, et mingist kujutletavast ajalooperioodist kirjutades peab tingimata kasutama selle ajastu kirjanduslikku stiili. Olgu, kui sündmustiku tempo tõuseb, on autor sellest loobunud ja tekst läheb konkreetseks, tempo langedes on aga heietused tagasi. Lühidalt - Saalomon Vesipruul pole just mu lemmik stiilimeister. Nn ajalehekatketega on teine asi, aga nende juurde ma jõuan tagasi.
Teiseks ebakõlaks on minu jaoks jutustamine kõiketeadvalt autoripositsioonilt. See on nii 19. sajand. Ja tegelaste motivatsioon jääb avamata. Ma usun, et täpselt samadele sündmustele toetuv lugu oleks saanud parem, kui autor oleks leidnud 3-4 tegelast - külapoisist kas või kuningannani -, kelle silmade kaudu maailma kirjeldades ja neile järjekindlalt kordamööda sõna andes toimuvat edasi anda. Et lugeja saaks parema ettekujutuse, kuidas inimesed end sellises maailmas tundsid. (Hea küll, suurem osa tundis kehvasti, aga siiski erinevatel põhjustel.) Jah, see oleks tähendanud kompositsiooni põhjalikumat läbikaalumist, mis oleks aga ära tasunud. Sest sündmustik ise on ju triviaalsevõitu ning ka erinevate maailmavaadete kokkupõrked oleksid põnevamad just nende kandjate kaudu (kuidas tuli tõenäoliselt normaalse hariduse saanud töll mõttele kulutada miljon riigi raha oma veidrale hobile jne).
Ajalehekatked on hea võte, mis lisab esiplaanil olevale taustakihi ning siin on "ajastukohane" sõnastus igati õigustatud. Ent sedagi võtet oleks võinud põhjalikumalt kasutada. Praegu on need teated seotud (peaaegu) ainult otsese sündmustikuga, näiteks kuulutavad ette õhuvõitlusi. Ent miks mitte lisada iga kord veel paar uudist, hoopis teistest valdkondadest, kuid mis lisaksid kujutatud maailmale veelgi kihte, teeksid selle veelgi tajutavamaks. Naaberriikide õukonnakroonikast? Kohtukroonikast?
Hindega on nüüd raske. Eesti oludes päris tubli tükk, maailmakirjanduses... hmm... Nurinat kogunes palju, aga teisalt hakkan ma mõtlema, kuidas oleks paremini saanud, ainult lugude puhul, mis mulle mingist otsast meeldivad. Olgu siis neli, aga miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja nimi on Curse Workers ehk siis umbes nagu "needustega töötajad". Eks läbi ajaloo on ikka nõiaprotsesse peetud, nagu on olnud ka eriskummaliste võimetega inimesi. Ning kuigi paljud neist on olnud ravitsejad, jäävad külarahvale ju paremini meelde õnnetused, salapärased surmajuhtumid ja muu säärane.
 
Kirjeldatud maailmas sai USA valitsusel 1920ndate lõpus needustest nii kõrini, et need keelati seaduse jõuga ära. Inimsed aga, keda kahtlustati mingite veidrate vigurite tegemises, suleti sunnitöölaagritesse - sealt siis ka sõna "töötajad", väljaspool olijate jaoks hirmuseguselt põlgliku varjundiga, sees olijate jaoks uhkuseasi. Sest kuna esialgu puudusid igasugused testid võimete kindlakstegemiseks, veedeti neis laagrites ikka pikka aega. Nagu teada, toob millegi ärakeelamine kaasa keelatu populaarsuse kasvu ja selle koondumise ettevõtlikumate inimeste kätte. Nii ongi tollest ajast saadik Ameerika needustegevus kuue tugeva perekonna ja nende poolehoidjate käes - võib öelda, et tegemist on maffia analoogiga.
 
Olgu veel öeldud, et needuse/loitsu kasutamiseks peab mõjutatavat palja käega puudutama, seetõttu sunniti kõik kahtlusalused kindaid kandma ja hiljem levis see mood ka tavainimeste seas. Samas saab võlujõudu, peamiselt needustevastast, koondada ka esemetesse. Muidugi on töötajad erinevad: kes tapab oma puudutusega, kes toob õnne või õnnetust, kes mõjutab tundeid, kes kustutab mälu või asendab selle võltsmälestustega jne. Kõige haruldasemad on transformerid, need, kes võivad suvalise asja või olendi muuta millekski muuks. Seejuures on needused tugeva tagasisidega: kellegi tapmise järel kärbub töötajal endal midagi - heal juhul on see näiteks sõrm. Ning võõra mälu kustutaja võib kergesti oma nimegi unustada.
 
Tegevus toimub nö meie ajal. Peategelane Cassel on töötajate perest pärit 17-aastane noormees. Tema vanaisa on maffiapealiku kunagine surmamanaja, kellel pole enam väga palju sõrmi alles. Isa oli õnnemuutja, nüüdseks surnud. Ema on tunnetemõjutaja ning istub parajasti vangis, sest "mõjutas" endale märgatava osa ühe miljonäri varandusest. Casseli vanim vend näib minevat vanaisa teed, keskmine isa teed, ainult vaesele Casselile on lapsest saadik selgeks tehtud, et temal võimed paraku puuduvad. Tõsi küll, ta on väga veenev valetaja ning osav tõenäosuste rehkendaja, mis aitas tal käivitada kooli kihlveokontori.
 
Casselil on üks piinav mälestus. Lapsepõlves sõbrustas ta maffiapealiku omavanuse tütrega, unenägude mõjutajaga. Kuid kolme aasta eest tappis ta tüdruku - ta ei mäleta, kas tõesti seepärast, et tüdruk näis eelistavat ta keskmist venda, mäletab ainult verist tüdrukut ja verist nuga enda käes. Vennad aitasid jälgi peita, ametlikult on tüdruk teadmata kadunud, aga eks selline asi häirib Casseli romantilisi suhteid - koolis mõne meeldiva neiuga suheldes vaevab teda alatasa sama küsimus: kas mul võib tekkida tahtmine ka see tüdruk tappa?
 
Loomulikult pole miski nii, nagu esialgu näib, ja reaalsusest õigema ettekujutuse saamine käibki kokku täiskasvanuks saamisega. Mis tundub olevat üks Holly Blacki lemmikteema, sest sellele keskendus ka Modern Faerie triloogia. Mis ei tähenda aga kaugeltki, nagu kuuluks romaan YA valdkonda. Pigem võib see täiskasvanud lugejale tema noorepõlve võltsarusaamu meenutada. Muidugi saab ka noorem lugeja ehk lugedes targemaks, sest peksa saab Cassel enne mitte just päris õnnelikku lõppu kõvasti. Ehk siis moraal oleks klassikut tsiteerides: "Elu oodatust on vahel tõpramgi." Olgu veel lisatud, et Modern Faerie meeldis mulle rohkem, praegu läks lõpp oma pidevate suunamuutustega veidi liiga kirjuks. Aga kaks osa on ju veel lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Naguteada, pidi "Euroopa sügis" jääma ju üksikteoseks, ei mingeid järgesid, autorile lihtsalt tundus, et on jõudnud jutustamisega kohta, kus võiks ehk lõpetada. Ent kuna raamat sai positiivset vastukaja ning müüs hästi (kõikjal peale Eesti), siis tellis kirjastaja kaks järge. "Sügise" lõpus oli kokk Ruudi toonud paralleelmaailmast ära mõned inimesed. Loomulikult läks siis järgmise osa, "Kesköö", nende endi ja nende maailma tutvustamisele. Oletusega, et kolmas osa, "Talv", tõmbab siis otsad kokku. Aga ei ole Hutchinson suurejooneliste finaalide mees. Mõned asjad said ehk selgemaks, aga uusi küsimusi tuli kuhjaga juurde, hoopis uue tausta sai Ruudi isa jne.
 
Ja ega mingit otsustavat lahendust ei too ka "Koidik". Jällegi saab vastutahtmist selle (ja teise) maailma niiditõmbajatega suhtlev Ruudi mõnes asjas targemaks ja lubab midagi ära korraldada, aga kas ja kuidas see tal õnnestub, jääb lugejatele välja mõelda. Nagu eelmised, koosneb seegi romaan (minu arvates) väga mõnusatest kildudest, milles kellegagi juhtub midagi veidrat, mis jääbki lõpuni lahti seletamata.
 
Paar episoodi toimuvad jälle Eestis. Näiteks estofiil Alice'iga. Huvi Eesti vastu tekkis tal siis, kui sattus nooruses nägema filmi "Tallinn pimeduses". Tuli siis ja tegi pedas (nn Tallinna Ülikool on ikka väga kummaline väljamõeldis) magistritöö. Ning kui Šoti vabariik avas Tallinnas oma saatkonna, pääses Alice mõne aja pärast sinna tööle - kõige tähtsusetumaks mutrikeseks, kultuuriatašee abi abiks. Asjad kipuvad aga vägisi viltu kiskuma. Läbikukkunud luuletajast abikaasa armukadetseb, kui mõni kultuuriüritus arvatust pikemaks venib. Aga venib näiteks seepärast, et šoti folkduo, kelle esinemist Alice pidi korraldama, läheb juba esimese laulu ajal publikuga kaklema ja järgmised tunnid veedab Alice nendega politseis. Siis, juhtumisi hetkel, kui kedagi tähtsamat kohal pole, ilmuvad saatkonda kaks eestlast, pakivad kilekotist ja kaltsudest välja kulla ja kalliskividega kaunistatud pealuu, kuulutades, et see kuulub pühale Magnusele ja et nad tahaksid selle šotlastele tagastada. Nagu kõik šotlased, teab ka Alice, et Magnuse kolp on oma kohal Kirkwalli katedraalis, aga eestlased ajavad oma joru, et mingil ajal läksid kolbad vahetusse ja õige on nende käes. Alice lubab kolba analüüsiks pedasse asjatundjate kätte viia ja järgmisel nädalal tagasi tuua. Järgmisel nädalal aga selgub, et sellist meest, kelle kätte Alice kolba andis, pole pedas kunagi töötanud, teda - ja ka Alice'i - pole ühelgi turvakaamera lindistusel. Ning kodust on luuletaja kuhugi ära kadunud. Närvide rahustuseks ja enese varjamiseks pageb Alice Käsmu loomemajja, mis peaks talviselt tühi olema. Ongi suht tühi, aga kolm värskena tunduvat laipa ootavad teda seal ometi: abikaasa, saatkonna luureülem ja veel keegi. Et kui siis selles olukorras ilmub keegi, kes teeb ettepaneku ametit vahetada ning kulleriks hakata, on sellest raske keelduda.
 
Sellised väikesed viperused toimuvad romaani käigus mitmete inimestega. Ka siis, kui nad juba kulleritööd - või midagi sarnast - teevad. Korraks ilmub segadust tekitama ka vana Juhan, kes eelmises osas joomase peaga kämpingusse sisse põles. Üldse, harva olen ma kohanud - kuidas nüüd öelda - nii paindliku ajateljega romaani. Täpsemalt, tundub lausa, et igal tegelasel on oma ajatelg, millel liikumised ei käi üldse mitte võrdse kiirusega. Nii näiteks tundus korraks, et kohtusid ja vestlesid kaks inimest, kellest ühe jaoks oli teatav sündmus minevikus, teise jaoks tulevikus. See ei olnud etteheide, liiatigi oli vastav hoiatus juba eelmises osas, kus noorema Ruudi restorani külastas mõnevõrra vanem Ruudi ja tahtis midagi rääkida. Noorem ei võtnud siiski vedu ja ähvardas politsei kutsuda.
 
Mulle Hutchinsoni stiil meeldib ja suureks plussiks oli seegi, et lugedes ei saanud kunagi kindel olla, mis edasi saab. Võibolla peaks nüüd eelmised osad uuesti ette võtma ja proovima vihjeid kokku klapitada.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmunud ka pealkirja all "Inksplot" või vähemalt on copyright registreeritud selle nimega. Eks Wilson oli illustraatorina tuntumgi ja nii on ta ka sellele lühikesele jutule lisanud 16 illustratsiooni, mis muidugi teevadki asja märksa haaravamaks.
Asub härrasmees hommikust sööma ja märkab pimestavvalgel laudlinal musta täppi. Annab teenrile käsu korralagedus likvideerida, aga varsti ilmub täbla ta kabinetti töölauale. Ja nii edasi - pöörad aga korraks pilgu kõrvale, on täbla kadunud, kuid peagi ilmub kuhugi mujale ja on... natuke nagu suurem. Pöördub härrasmees abipalvega tuttava esoteeriku poole. Esoteerik torgib täblat terava pliiatsiga ja oletab, et tegemist võib olla taime seemnega, aga see järeldus teda ei päästa.
Teksti loeti inglise keeles

Nagu need, kes Laundry sarjaga kursis, juba teavad, toimub Vanade Jumalate invasioon maale. Ühendkuningriigis on (peaaegu) demokraatlikul ja legaalsel moel peaministriks, praktiliselt isevalitsejaks saanud Nyarlathotep, tuntud ka kui Must Vaarao. Talle ustavate alamate jaoks asjad eriti ei muutu, mitteustavate jaoks... noh, eks neile leitakse kasutust.
 
Seekordseks jutustajaks on varem kõrvalosas esinenud Mhari Murphy, väga terane, väga töökas, väga sarkastiline vampiiritar. Ta on pälvinud uue valitseja soosingu: ametikõrgendus salateenistuses, Karnsteini parunessi tiitel koos kohaga Lordide kojas. (Tunnistan, et mina pidin tiitli tähendust taga otsima.) Muidugi kaasneb sellega vastutus, näiteks kaasvampiiride verega varustamise eest. (Õnneks on tark valitseja taastanud surmanuhtluse.)
 
Ameerikas on samal ajal toimumas midagi kummalist. Presidendist pole midagi kuulda ja tavalised ameeriklased on täielikult unustanud, et neil üldse kunagi president on olnudki. Mhari saab ülesandeks kohale lennata, asi selgeks teha ja võimaluse korral president päästa. Selleks saab ta enda käsutusse mõned varasematest romaanidest kõrvalosalistena tuttavad "kergestiasendatavad", nende seas ka oma lennuvõimelise boyfriendi. Tihedat tegevust täis lõikude vahel võtavadki tempot maha Mhari süümekad vampiirluse ümber ning ratsionaalsed ja emotsionaalsed kõikumised seoses boyfriendiga: hammustada või mitte. Algul tundub, et tegevusliine on palju ja need ei kulge ajas lineaarselt, aga teisiti poleks saanud Ameerikas toimunut nii tõhusalt kirjeldada. Siiski, naguteada, ma ei salli tekste, kus tegevus on antud miski kõiketeadva olevuse silmade läbi, see on ikkagi nii 19. sajand. Õnneks on autor esitanud ka Mhari seletuse, kuskohast on ta saanud teadmised ühe või teise sündmuse kohta, koos ülestunnistusega, et mõni neist pole ehk fakt, vaid ekspertarvamus.
 
Filmina oleks see lugu minu maitse jaoks ehk otsesõnu liiga verine, sest Mhari missioon ei kulge sugugi libedalt, aga raamatu teeb nauditavaks Strossi lõikav sarkasm.
 
PS Minu jaoks lisas võlu üks kõrvaltegelane, haldjatarist verenõid, keda tema õnnetu sünniloo pärast oli mõnitatud lapsest saadik haldjate seas ning maises sõjavangide laagris annavad valvurid talle samuti solvavaid hüüdnimesid. Kultuuride konflikt tekitab tõeliselt naljakaid segadusi, aga Mhari missiooni käigus on haldjatarist palju kasu. Kui ülejäänud tegelaste puhul mul väga selget pilti nende välimusest ei tekkinud, siis haldjatari kohal meenus Fiona Dourifi suurepäraselt tehtud Barti roll "Dirk Gently" teleseriaalis. Just nii ma haldjatari ette kujutasingi.
Teksti loeti inglise keeles

Postapokalüptilised ulmekad, olgu siis zombide ja vampiiridega või ilma, tunduvad moes olevat. Igatahes rohkem moes, kui reipad lood kosmoseavaruste allutamisest või entusiastlikust terraformimisest. No eks sellel ole ka oma täiesti selged põhjused. Kui veel lähemalt vaadata, on mulle jäänud mulje, et apokalüpsis ise veetleb autoreid kõige rohkem. Kogu senise maailma kokkuvarisemisele tunnistajaks olemine pakub muidugi ohtralt võimalusi emotsioonide jms kirjeldamiseks ning, mis seal salata, ka sotsiaalpornoks.
See selleks, antud juhul on katastroofist möödas umbes 80 aastat ja tegemist polnud ka täiemõõdulise apokalüpsisega. Lihtsalt üksteise järel tabasid Maad kaks hiidmeteoriiti. Ei tulnud Tuumatalv, tuli Pikk Sügis. Külm, sajab üsna lakkamatult, elekter ja muu selline luksus on ammu kadunud. Kirjaoskus on haruldus. Nüüd on siis tegutsemas kolmas põlvkond ja elutingimused lähevad pisut talutavamaks. Esialgse plaani kohaselt peaks selles maailmas aset leidma terve sari nimega "Aftermath".
Juttu on erinevate elukorralduste jätkusuutlikkusest. Kui näiteks õnnestus tugeval perekonnal panna käpp peale kaubamajale ning kõik teised püssitulega eemale tõrjuda, siis esimesed paarkümmend aastat olid ju toredad, aga see oli ka kõik. Vallutatud hüvede eest endale vasalle osta osutus pikemas perspektiivis kasulikumaks. Kõige paremini elatakse kunagise mereväebaasi ümbruses, sest seal oli palju erinevate oskustega inimesi, kes suutsid oma oskusi ka edasi anda, ja ka relvadega ollakse hästi varustatud.
Põhitegevus käib mõnetuhande elanikuga maakonnas, kaks suuremat talu sadade sulastega ja hulk väiksemaid. Niisiis, kui seni kulus kogu jõud eluspüsimisele, siis nüüd jääb natuke aega üle ja loomulikult kasutavad hilisteismelised töllid seda lollustele. Asi hakkab hargnema sellest, kui ühe suurtalu perepoeg koos paari sõbraga kipub kimbutama teise suurtalu kaubareisilt naasvat peremeest. Lasevad talle lausa noole keresse. Peremees tapab nolgid, laadib vankrisse, aga kukub ka seejärel paariks nädalaks koomasse. Vastastikune vaenutegevus algab tagasihoidlikult: keegi tapab ühe talu kõik kanad, siis valatakse teise talu karpkalakasvatusse hulk putukatõrjevahendit ja kalad õpivad kõht ülespoole ujuma. Ent peagi lisanduvad ka inimohvrid.
Tuld lisab asjaolu, et ühelt õnnetult popsilt lööb veidi jõukama talu perepoeg naise üle. Mingil hetkel saab popsil hing nii täis, et otsustab konkurendi koos talu ja kõigi sealviibijatega maha põletada. Ning kuna ta selle eelnevalt läbi mõtleb, jääb üksikutele eluga pääsenutele mulje, et kallaletungijaid pidi olema palju, seega üks suurtaludest on oma sõjaväega väljas olnud. Popsile jääb sündmusest rahuldus hinge ja ta hakkab tapma kõiki, kes ette jäävad. Sõda käib ja kui peremees lõpuks koomast ärkab, on maakonnas elanikke umbes poole vähem...
Mulle meeldib Hutchinsoni aeglane ja rahulik jutustamisviis, tema oskus ütlemist ja ütlematajätmist just sobivalt tasakaalus hoida. Antud juhul pole ühtegi tegelast, kellele otseselt kaasa elada. Seda enam on aga mõtteainet inimloomuse kui sellise kohta. No et kui õhuke on ikkagi see kultuuriks nimetatav kiht ja kui mõttetuid probleeme see kiht samas kaasa toob. Ja kui lühikest aega on mõned tänapäeval nagu loomulikuks peetavad asjad inimkonna ajalooga võrreldes kestnud.
Kaasaegseid näiteid kasutades. Ränderaamistik? See lahendatakse jahipüssidega, ent veel parem, kui kuuri all on varuks ka paar gatlingi. Palgalõhe? Kui sul jahipüssi ei ole, siis hoia suu kinni. Sama ka naiste võrdõiguslikkuse kohta. Veeganid ja loomaõiguslased aga kas surevad ise või aidatakse neidki veidi tagant. Ehtsa inglasena näib Hutchinson pooldavat autoritaarset võimu. Ta näitab orjandusliku korra ebatõhusust, ent ka võimuvaakum toob kaasa ebasoovitavaid tagajärgi. Et kirjeldatud maakonnas poleks omavaheline sõda nii kiiresti nii veriseks kasvanud, kui võrdõiguslike taluperemeeste kogu asemel oleks keegi õigust mõistnud, sest siis poleks vanad vaenud susisema jäänud.
Ega ma ei söanda seda raamatut soovitada, aga mulle meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Kümnes osa Sandman Slimi sarjast ja Kadrey oma korduvalt tõestatud tasemel. Mis tähendab nauditavaid dialooge, vaimustavalt sõgedaid tegelasi ja üle-võlli-vägivalda. Ning veel midagi, mida ainult Kadrey oskab pakkuda.
Päris täpselt sellisest kitsikusest nagu polegi lugenud. Pole eriti haruldased lood, kus kangelane peab surmahaigusega võideldes midagi ära korraldama, et oleks lootust haigusest vabaneda. Antud juhul tapeti Sandman Slim aka James Stark juba üle-eelmise osa lõpus ja seikles eelmises osas põrgu teedel. Nüüd on ta aga järsku koduses LA-s tagasi. Eks üks maailmavalitsuslike ambitsioonidega organisatsioon lasi oma nekromandil ta tagasi kutsuda. Rõhutades, et tegemist on ajutise, vaid mõne päeva kestva lahendusega - aga kui ülesanne täidetud, saaks Stark endale elusa ja toimiva keha juba tähtajatuks kasutamiseks.
Muidugi selgub varsti, et ei organisatsioonil tervikuna ega nekromandil eraldivõetuna pole mingit huvi Starki elustamiseks. Ning nii hakkab ta vähehaaval zombistuma. Liiatigi on Stark harjunud, et ta keha paraneb kiiresti, seetõttu ei tea ta vähemalt esialgu kuule ja terariistu karta. Nüüd aga puudub paranemine täiesti ja ühes tükis püsimiseks kulub üha rohkem toidukilet ja kleeplinti.
Täbaras olukorras Stark märkab, et tal on tegelikult päris mitmeid sõpru. Ja et need sõbrad suhtuvad temasse vastuootusi südamlikult. No ja tänu sellele tõuseb ta fööniksina tuhast. Kusjuures sugugi mitte vähetähtis pole seejuures Mustang Sally, Maanteeraevu Kaitsepühaku roll.
Nii et Stark on varasemast leebem ja hoolivam. Võibolla isegi valmis oma senise (eelmise?) eluga hüvasti jätma. Aga Taevas käib kodusõda ja väravad on seetõttu hingedele suletud, mister Muninn peab täitma ühtaegu Jumala ja Luciferi kohustusi ning lahti jääb veel muidki otsi.
Teksti loeti inglise keeles

Teine osa on natuke youngadultilikum kui esimene. Kuigi on ka selliseid nalju, mida varateismeline ehk nautida ei oskaks. Lihtsalt tegevus on sirgjoonelisem ja niiöelda kangelaslikum.
Pahadel haldjatel õnnestub loheprints Kai ära röövida ja toimetada nii kõrge kaosetasemega maailma, et lohed tunnevad end seal väga kehvasti - liiatigi tähendaks lohede sissetung sügavale haldjate tagalasse samahästi kui otsest sõjakuulutust. Mille peale loheröövijad mängivadki. Nii peabki Irene suurema osa päästeoperatsioonist enda peale võtma. Tegevuskohane on Veneetsia päris suurejooneline.
Kuna lugeja teab, et järgesid tuleb veel ja veel, võib ta olla ka üsna kindel, et lõpuks tulevad peategelased kõigi raskustega toime. Põnevuse pakkumiseks peaksid siis vaenupoolte võimalused näiliseltki võrdsed olema. Võlukunsti puhul on seda alati raske korraldada ja mulle tundub Irene oskus asju nende Tõelisi Nimesid kasutades mõjutada nagu liiga võimsa relvana.
Ah, noh, ladus lugemine, aga midagi jäi nagu puudu ja kohati oleks autor nagu kiirustanud.
Teksti loeti inglise keeles

Tõenäoliselt ei alusta keegi mingi sarja lugemist kaheksandast osast. Sest just kaheksandana või siis teise põlvkonna teisena see raamat vürstkaupmeeste sarja kuulub. Ja et toimuvat mõista, peaksid ka eelmised osad loetud olema. Kui on, siis veereb tuttav sündmustik mõnusasti edasi.
Õigupoolest koosneb raamat küll kahest osast. Umbes kümnendiku mahust moodustab lisa, kus autor valgustab pikalt ja igavalt selle ajaliini kujunemist, kuhu Miriam omal ajal klanni viis, kui usa lennuvägi nende ajaloolise kodumaa aastatuhandeteks hiilgama pommitas. Alates umbes sellest, et kui Charles Stuart poleks 1745 tunginud Inglismaa kallale vaid piirdunud enda kindlustamisega Šotimaal. Kogu selle alternatiivajaloo võib vabalt ka lugemata jätta. Mingi senisest selgema ettekujutuse see kirjeldatud maailmast küll annab ja küllap leidub ajaloohuvilisi, kes naudivad just lisas toodud mõttekäike.
Romaani sündmustik toimub aastal 2030 ehk siis miski veerand sajandit pärast seda, kui Briti impeeriumist sai Ameerika vabariik, mis hõlmab nii Põhja- kui Lõuna-Ameerikat. Maailma teine suurjõud on Prantsusmaa (pealinnaga St Peterburgis), mis hõlmab suurema osa Euraasiast. (On veel mõned tähtsusetud väikeriigid nagu Hispaania, Holland, Türgi ja Itaaliad.) Kukutatud Briti monarhi poeg ja pojatütar on maapaos St Petersburgis, samune tütarlaps on meheleminekuikka jõudnud ja kihlub prantsuse kuningaga, kuid kavatseb klanni abiga Ameerikasse kolida. Ameerika esimene eluaegne president on suremas ning erinevad fraktsioonid valmistuvad võimuvõitluseks. Miriami tütar Rita heitleb kahe maailma vahel - nö. meie ajaliin on ta värvanud spioneerima, siin on tal lesbipartner ja Ida-Saksa kasuvanaisa, seal bioloogiline ema, hulk sugulasi ning üllatav arusaam, et kui ta ema oli mingil ajal kuninganna, siis oleks tema ju nagu printsess, mis siis, et olematuks muutunud maa oma.
Veel leiavad mõlemad ajaliinid üha uusi, pealtnäha küll asustamata ajaliine, ning torgivad asju, mida ei peaks torkima. Lühidalt: autoril on tehtud kõik ettevalmistööd, mis lubavad järgmises osas suurejoonelist katastroofi.
Vürstkaupmeeste esimestes osades andis Stross põneva tegevuse taustal ülevaate erinevate majandusmudelite toimimisest, nende tugevatest ja nõrkadest külgedest. See oli konkreetne ja huvitav. Nüüd on taustal poliitika, totalitaarsete riikide sunnivahendid ja muu ebahuvitavam kraam. Aga haaravalt jutustada Stross ikkagi oskab.
Teksti loeti inglise keeles

Ei mäletagi, kas ja millal ma Zelaznyle nii madala hinde oleksin pannud. Pealegi pole tegemist sahtlinurgast leitud mustandiga, mis oleks vabalt võinud sinna jäädagi. Siiski, mingi temaatilise kogumiku jaoks kirjutatud asjad kipuvad samuti viletsakesteks jääma, selle kohta on nüüd ka kohalikust ulmest piisavalt näiteid.
 
Niisiis, kirjutatud kogumikule "Fantastic Alice" ja arusaadavalt on tegemist sama Alice'iga, kes valge küülikuga seikles ja peeglitaguses maailmas käis jne. Kõrvaltegelastena on mängus hulk Carrolli tegelaskujusid ning nende sekka on Zelazny poetanud teist samapalju niisama veidraid tüüpe omalt poolt. Aga istub siis vanaks jäänud Alice üksildaselt teed joomas ja mõtleb, et pole elus nagu suur midagi teinudki. Elab ta Ärtuemanda (ja tillukese Ärtukuninga) riigis, aga monarhid valitsevad seal vaid formaalselt, tegelik võim on asevalitsejaks vormistatud deemoni käes. Too on suutnud vangistada isegi Luciferi, kes suudab küll vahel välja murda, kuid võetakse siis jälle kinni.
 
Pärast mitut peamiselt nimede ja laulmisega täidetud lehekülge sekkub jõuluingel, deemon kihutatakse minema, Alice saab taas nooreks ja abiellub Luciferiga, et siis koos hakata deemonist lörtsitud maad jälle korda tegema. Et selline lugu siis.
Teksti loeti inglise keeles

Elab tollal veel Konstantinoopoli nime kandnud linnas jõukas kreeklane, kellele meeldib oma uhke elamu aias töötada. Ühel kenal päeval katkestab ta sellekohase tegevuse aga teenija teatega, et üks kena daam palub vastuvõttu. Ning kasutas seejuures mitte nime, mille all naabrid kreeklast tunnevad, vaid seda teist. Nii et tööasjad, ohkab kreeklane. Selle teise nime all on ta palgamõrtsukas, kes võtab ette vaid kõige raskemaid, ent ka tasuvamaid töid. Daam näib sellega kursis olevat, igatahes on tal kaasas kott kullaga, mis kaalub peaaegu niisama palju kui ta ise.
 
Alustavadki siis kreeklane Kalifriki (Zelazny loomingu tundjale võiks see nimi tuttav olla, mulle paraku ei olnud) ja daam nimega Alice sissejuhatavat vestlust, millest lipsavad läbi mõisted nagu kloonimine, singulaarsus, portatiivsete mustade aukude kasutamine ruumisõidukite jõuallikana jne. No et üks mainib midagi niisugust ja küsib igaks juhuks, et teile on see mõiste ju tuttav, ning teine siis, et üldiselt küll, jah. (Olgu öeldud, et autoril on selles jutus umbes kaheksa sõna, mille tähendus jääbki teadmatuks, ent mis kõlavad vestlustes päris loomulikena.) Jõuab siis Alice asja juurde: tuleks lõpp teha millelegi, mis oleks nagu isik, aga ei ole ka, ja samas nagu koht, aga ei ole ka. Kalifriki siis kurdab, et ta on küll õppinud nii zeni meistrite kui sufide juures, aga selline definitsioon jäi talle siiski segaseks.
 
Alice on siis sunnitud seletama, et on üks originaal-Alice'i seitsmest kloonist. Originaali kallim oli kapten, kelle kosmosesõiduki tehisintellekt läks hulluks, juhtus mingi jama, mille käigus kaks teadvust on kuidagi kokku põimunud, tehti hädamaandumine Maale ja et kohalikele mitte liialt silma jääda, moodustati oma tasku-universum. Alice tekitas siis kloonid ja lendas kallimat päästma, selgus aga, et maine entiteet on sadistlike kalduvustega, meelitab inimesi lõksu ja asub ka Alice'eid tapma. Too, kes Kalifriki juurde ilmub, ongi kaheksast veel viimasena alles jäänud.
 
See oli nüüd vaid sissejuhatav osa. Ning muidugi pole miski nii, nagu esialgu paistab.
 
See on tänuväärselt keeruline lugu. Esimesel tasemel ulmelise kastmega üle valatud armastus, vihkamine ja muud inimlikud tunded. Teisel tasemel hulk vihjeid tuntud - ja vähemtuntud - kirjandusteostele ning filmidele. Ja kolmanda tasemena - kuidas ja miks tuli autor selle peale, et need asjad just niiviisi kokku segada?
Teksti loeti inglise keeles

Motiiv on tegelikult vana, muinasjuttudest tuntud. No et vaene mees otsib pojale ristiisa, keeldub Jumalast ja Kuradist ning eelistab Surma, sest too kohtleb kõiki võrdselt. Antud juhul siis käitub ristiisa igati vääriliselt, toob sünnipäevaks lahedaid kingitusi jne, ristipoeg aga õpib soovitust kuulda võttes arstiks. Paratamatult tekib ka huvide konflikt, kui arst ravib neid, keda ei peaks, ent siis on ka surmal erihuvi, et üks avarii ohver arsti abiga ikka ellu jääks. Seega siis lepitakse ära. Hinnet tõstab minu jaoks lõpulause ja seegi, et Surm on suur ameerika jalgpalli fänn.
Eks meister Z kirjutades muidugi teadis lähenevast surmast, küllap sellest ka see lepitav loomus. Muideks on autor selle loo ka näidendiks kirjutanud, aga ma ei usu, et seda oleks rohkem esitatud kui üks kord - no et autor luges selle kord sõpradele ette.
Teksti loeti inglise keeles

Olgu siis üks žüriiliikme arvamus veel kirja pandud. (Rõhutades seejuures, et on väga hea, et žüriiliikmete arvamused on nii erinevad. Ja imestades, miks oli žürii poolt paremateks kuulutatud lugude kogumikule veel eraldi koostajat vaja, sest kohe pärast punktide kokkulugemist oli ju selge, millised lood trükki lähevad. Aga hea küll, kellegi nimi peab ju kusagil olema. Lihtsalt et koostajast rohkem oleks vaja olnud toimetajat, kes trükivead ära oleks parandanud.) Kõige nukram tõdemus oleks ehk see, et ükski lugu ei kuulu õigupoolest 21. sajandisse. Tähendab, need oleksid võinud vabalt olla kirja pandud ka veerand või isegi pool sajandit tagasi. Järgmist "Apelsinikollast" pole paraku keegi kirjutanud. Ei, pole hullu, kirjutati vahel ju päris häid jutte ka eelmisel sajandil. Aga sisuga on mind väga raske üllatada. Seepärast ma pöörangi rohkem tähelepanu stiilile. Sellele, kuidas just on juba aastatuhandete eest paika loksunud inimsuhete kirjeldused ja muidu muinasjutud sel korral kirja pandud. Sest stiilis, selles, kuidas asju nähakse, avaldub ajastu sageli selgemini kui sündmustikus. Püüdes alguses hästi lahke olla, leidsin, et laekunud 68st tööst lausa 28s oli midagi positiivset. Olgu või mõni mõttejupp või sõnaleid või looduskirjeldus. Neist poolte puhul võis täheldada teatud sarnasust kirjandusega. Ning tükki 5-6 oli isegi äratrükkimist väärival tasemel. (Millised just, selles osas läksid žürii arvamused muidugi lahku.)
 
Loomulikult oli ju  toredaid lugusid. Minu vaieldamatu lemmik oli "Tsölibaadi lõpp". Mitte küberpungi sugemete pärast, see osa jäi minu jaoks ehk isegi natuke lahjaks. Aga miskipärast ma kujutasin ette, et iga selle veidra perekonna liikme vaatenurgast saaks kirjutada uue loo, milles just tema eripära oleks olulises rollis. Kokku võiks saada kogumiku, mis võibolla - aga mitte tingimata - meenutaks näiteks Kutneri perekond Hogbene.
 
Veel meeldis mulle "Meie külas nähti imet". Tegelastel oli isikupära, sündmustik edenes tempokalt, mul pole ka midagi tõdemuse vastu, et hiiepuude vägi on suurem kui juhmivõitu tembutajal risti-jeesusel. Heal ja mitte-nii-heal jutul aitas vahet teha seegi, et võistlusel oli ka sellelel loole teise autori poolt kirjutatud järg. Mis tuletas meelde ammuse aja, mil Mari Laaniste ja Berk Vaher tegid koos võrguväljaannet ThePression, esimene oskas kirjutada, teisel ei õnnestunud see aga pingutustele vaatamata.
 
Ma ei saanud hästi aru Rauli virisemisest, et mõned lood on argised. Aga no milleks panna mingi seltskond ülevalgusekiirusel mööda Sigakoera tähtkuju kimama, kui samad probleemid võiksid esile tulla ka Paidest Türile sõites. Nii et mulle täitsa meeldivad lood, milles ulmelised sündmused toimuvad tuttavlikus keskkonnas. Väga võimalik, et mõnele lugejale on üksikemade probleemid võõrad, aga mina kujutasin "Kõik kivide pärast" peategelast väga hästi ette. Minu meelest oli see tore lugu ja alles mõne aja pärast tuli pähe, teine pool jutust jäi ju puudu, see, milles oleks kirjeldatud peategelase teisiku samaaegseid sekeldusi.
 
Üks võistluslugu meeldis mulle veel päris hästi, aga paraku olin ma žüriis ainus, kellele see meeldis, ja nii maandus see maikuu Reaktorisse. Loomulikult on hindajate taustad erinevad ja küllap olin ma ainus, kellele meenus, et üsna täpselt 35 aastat tagasi oli põhjanaabrite juures populaarne muusikapala, milles väideti, et peale mustade inglite teistsuguseid ei olegi (Tuomari Nurmio, Lasten mehuhetki).
 
Siis olid mõned meh? lood. Arvestataval kirjaoskuslikul tasemel, kuid eskapistlikud, kirjutatud kirjutamise enda pärast. Näiteks kogumiku nimilugu. No mida? mõtlesin ma lugedes. Misjaoks ometi? Kas see on tellimustöö miskiks küüditamise aastapäevaks? Või on Harriet Beecher-Stowe juubel tulemas? Ning roheliste seinte ja akende lugu algas eikusagilt ja sumbus eikuhugi. Aga võibolla on see jälle tulevase kena romaani peatükk, nii et las ta siis olla pealegi.
 
Ja kaks lugu, mis olid ehk kahest eelmisest pisut kohmakamalt kirja pandud, kuid tundus kuidagi, et nende kirjutamine oli autoritele tähtsam olnud - et neil oli suurem vajadus lugejale midagi öelda. "Enne kui lahvatab leek" ja "Tuulerändur".
 
Trükikirjal on omamoodi efekt. Kui mingi tekst on ikka juba raamatus, siis võib jääda mulje, et see on midagi väärt. Hinnegi tõuseks nagu automaatselt. Seega siis, Adler, Jürgens, Kalmsten ja eriti Näär: 1, mitte 0.
 
Ühe loo väljajäämisest oli mul veel kahju. Ma saan küll aru, et jällegi võisid teised žüriiliikmed pidada seda kehvasti teostatuks, aga midagi selles siiski oli. Reaktor korjas selle õnneks septembrinumbri jaoks üles. Vaatasin igaks juhuks üle ka Vennaskonna samanimelise video, mitte midagi ei olnud sarnast. Mitte et pidanuks olema.
 
Et siis BAASi hinneteks teisendades: kolm viit, kaks kolme, kaks nelja, neli ühte. Tervik saab kokku nelja pigem ajastudokumendina kui väärt lugemismaterjalina.
Teksti loeti eesti keeles

Millaski 21. sajandi lõpu poole saabub Tallinnasse endine sõjaväelane, nüüdne AR (Augmented Reality) spetsialist Nick, et aidata eestlasi nende üldises mahajäämuses kõige arvutitesse puutuva osas. Tallinnas on väga vähe baare või klubisid, kus inglise keelest aru saadaks, ja ühes neist kohtub Nick miski jutuka mehikesega, kes kutsub teda endises Patarei vanglas peetavale reivile. See on ikka veel muljetäratavalt sünge koht, pime ja võrguühenduseta, "sõber" kaob kuhugi ära ja vene maffial õnnestub Nick ära uimastada.
 
Võrguühendus on inimestel käsivarde istutatud kiibi kaudu ja spegiaalsete AR prillide vahendusel. Üldiselt töötab see võrk igal pool, aga mõnes eriti mahajäänud riigis mitte päris korralikult - lisaks Eestile on selles nimekirjas veel Tai, Iraak ja Argentiina. Pahad on Nickil selle kiibi välja kakkunud ja nii et saa ta endast kellelegi teatada ega saa ka ise infot maailmas toimuva kohta. Kui Nick teadvusele tuleb, on igatahes juba päris palju aega mööda läinud ja ta leiab end miskist haigla moodi keldrist kusagil Kesk-Ameerikas. Mõnele vastutulijale pasunasse andnud, leiab Nick end barakist, kus on sadakond tema klooni. Et ise ellu jääda, tuleb üks noorem kloon ära kägistada ja välipeldikusse uputada (ja kui selgub, et see oli halb plaan, siis sealt jälle välja õngitseda). Kloone valmistatakse üldiselt selleks, et neid - originaaliga võrreldes parendatud kujul - maha müüa miskitesse lahingukolletesse, kus osavaid sõdijaid vajatakse. Koos ühe vanema klooniga läheb Nickil korda hoolega valvatud laagrist põgeneda. Järgneb hulk igavavõitu sekeldusi (no lastakse Nickil jalg läbi, ei jaksa nagu hästi edasi minna, aga siis ta mõtleb tütarlapsele, kes teda ehk ootab, ja väsimus ongi nagu peoga pühitud) ning veel igavamaid arutlusi kloonimise eetilisuse üle.
 
Millaski hakkab jooksma teine liin, milles CIA nooremanalüütikul tekib kahtlus, kui ta avastab, et mõni endine sõjaväelane, kes on teadmata kadunud - st tema kiip ei reageeri enam - on umbes kolmes erinevas kohas surma saanud. Otsene ülemus soovitab tungivalt siuke jama unustada ja olulisemate asjadega tegeleda, aga nooremanalüütik ei jäta, seades sellega ohtu mitte ainult enda, vaid ka hea sõbra, kellega ta seda värki koos uurima hakkas.
 
Lõpuks kõik muidugi laheneb, CIA head töötajad panevad CIA pahadele, kloonijatega koostööd teinud töötajatele punni habemesse ja selgub, et Nicki tütarlaps tõesti ootas teda, kuigi oli vahepeal sunnitud koos elama ühe Nicki klooniga, kes varem USAsse jõudis. Ning kloonidel ju puuduvadki kokkupuuted tsiviilühiskonnaga ja oskused selles hakkama saada.
 
Keskpärase põnevikuna oleks lugu ehk kolme teeninud, aga Eesti mõnitamise eest läheb hinne alla. Järelsõnas autor küll kinnitab, et Tallinn on õudselt kena linn ning inimesed ja restoranid on toredad, Patarei aga muljetäratavalt kole koht, mis inspireeris teda siukest juttu just sealt alustama.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu veab end mõnusa aeglusega käima. On asutud koloniseerima kaugeid tähesüsteeme, sellega tegeleb vastava ametkond. Aastat nii 500 tagasi oli üks geeniteadlaste koolkond sunnitud Maalt põgenema, kuna Ameerika nürikristlik valitsus pidas nende tegevust lubamatuks. Aeti ära üks juba kolonistidega täidetud laev, otsiti endale mitte just eriti soodsate elutingimustega tähesüsteem; kes tahtsid, need saadeti tagasi, kes tahtsid kohale jääda, nende geenid kirjutati sealse elu jaoks sobivaks. Või siis sellisteks, nagu neile meeldis, nii et koloonias elab kõikvõimalikke muinasjutuelukaid, superkangelasi jne. Maa silmis on aga tegemist peaaegu et sõjakurjategijate või siis nende järeltulijatega.
Jutustaja on mässulise koloonia president - valiti ebapopulaarsele ametikohale, kuna oli parajasti miskitel välitöödel ega saanud vastu vaielda. Ent tema teha jäävad olulised otsused, kui tundub, et Maalt saadetud sond on koloonia avastanud ja midagi head sellest kontaktist loota ei ole. Ning siis tekivad järsku vägagi eksistentsiaalsed küsimused - kes on kes jne. Pisut ehk ootamatugi puänt annab mõned vastused...
Teksti loeti inglise keeles

Kuu pimedam pool on umbes nagu omal ajal Austraalia - kauge koht, kuhu parandamatud kurjategijad ära saata või kuhu mõned ühiskonnaga pahuksis tüübid ära tahavad minna. Ent kuhu maise korruptsiooni eest on sunnitud pagema ka aus ja äraostmatu võmm, kes juhtus valele tüübile varba peale astuma. Muidugi leidub ka kohalik oligarh, kes peab plaane kogu inimkonna hüvanguks, kellel on toredad hobid ja kes üldiselt nagu ütleb, kuidas asjad peavad olema.
Ja siis hakkab samusel Kuu tagaküljel tegutsema sarimõrvarist robot, kes on (hiljem selguvatel põhjustel) otsustanud saada Kuningaks, Võluriks ja üldse maailmade valitsejaks. Roboti dialoogid vastutulijatega on tõeliselt nauditavad. Paraku leidub romaanis ka filosofeerivaid, lausa targutavaid lehekülgi, mis nii naljakad ei ole. See ei lase ka kõrgeimat hinnet anda.
Siiski, suht harva on nn teaduslik fantastika nii õnnestunult kokku sobitatud musta huumoriga.
Teksti loeti inglise keeles