Kasutajainfo

Suzanne Palmer

Teosed

· Roger Zelazny ·

Lord of Light

(romaan aastast 1967)

eesti keeles: «Valguse Isand»
Tartu «Elmatar» 1997 (Öölane nr. 1003)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
42
9
4
0
2
Keskmine hinne
4.561
Arvustused (57)

Tol ajal oli moes õhata idamaa poole... Zelazny irvitab selle üle meisterlikult :) Aga seda oleks ka lühemalt teha saanud, raamat venis... Kahjuks pole näinud inglise keelset varianti, viimase aja tõlked on nii viletsad, et alati tekib kahtlus, kas tõlkija pole mitte raamatut lamedamaks teinud :) Selle raamatu puhul ei tea :)
Teksti loeti eesti keeles

Zelazny peateoseks nimetatu kujutab ennast eepilist ja arhailise hõnguga kirjeldust maailmast, kus (parem?) osa ühele planeedile saabunud kolonistidest on kuulutanud endid jumalaks ja inkarnatsioonide abiga valvab lihtsurelike elu üle aastasadasid, hoides neid üsna kitsastes raamides. Sam, üks Esimestest, ei ole sellise ühiskonnakorraldusega rahul ja isehakanud Buddha-Prometheusena üritab kukutada (vana-India jumalasüsteemi kasutavate) endiste ekspeditsioonikaaslaste ülemvõimu. Ette rutates võib öelda, et see tal ka suurte kaotuste hinnaga õnnestub. Ent progressi nimel poleks nagu ükski ohver liiga suur ja lõpuks saavad inimesed enda jaoks taasavastada trükipressi, sisepõlemismootori jmt. Niipalju sisust.

Zelazny manab lugeja silme ette suurejoonelised stseenid, kus inim- ja jumalelud ei maksa midagi, domineerivaks on madalad kired ja vastutus on vaid sõnakõlks. Rüütab ent need stseenid aga sellisesse kuube, mille tõttu raamat meenutab ennekõike Dhammapada versiooni kaasaegsele lugejale. Eeposlaadne stiil ja jutlusesarnases vormis lugejani kanduv ideoloogia ei soodusta teksti hoomatavust ja avastamisrõõmu jätkub ilmselt igaühele mitmekski korraks.

Minu jaoks olid raamatu pärliteks need vähesed kohad, kus viidati kolonistide varasele ajaloole ja päritolule. Enam fantasyt meenutava teose tegid talutavaks pigem juhuslikuna näivad science fictioni fragmendid.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli kohutavalt mõnus minusugusele paadunud materialistile ja tehnokraadile. S.t., idee sellest, et inimene ise saab ka suurepäraselt hakkama Jumala osa täitmisega, vähemalt selles osas, mis puudutab (meie praeguses harjunud tähenduses) kõikvõimsust. Kuid siis hakkab sel moel tekkinud `jumalaid` siiski piirama nende inimlik päritolu, nende kompleksid, mis välistavad absoluutse `jumalikkuse`. Selline vastuolu tuleb tegelikult küll vist esile ainult kristlikus ühiskonnas kasvanud inimese puhul, hindud ise pidasid oma jumalaid natuke inimlikumaks. Muidu on raamat tõesti küllalt raskepärane ja vähemalt alguses suurt tähelepanu nõudev, kuid see ei vähenda sugugi raamatu üldist väärtust, kellele liigraskena tundub, lugegu `Terasrotti`. Kuuepunktiraamat.
Teksti loeti eesti keeles

Vaieldamatult üks paremaid romaane SF romaane, mida ma siiani olen lugenud. Selle raamatu juurde sobib täielikult fraas: "When advanced enough technology is undistinguishable from magic". Raamat on kirjutatud külalt humoorikalt ning teravalt. N.ö. Esimesed on ühelt maalt otsustanud, et kuna nad siiski saabusid kohale enne teisi (kes on tegelikult nende järglased) peaks nad omama mingisuguseidki privileege. Seetõttu paisatakse ülejäänud elanikkond ajas tagasi ning kuulutatakse ennast jumalatesks. Kuna enamus kultuure kipub jääma väheste hulga jumalate juurde, siis valiti selleks tarbeks hindu kultuur ja usk - ametlikuks keeles riigis hindu keel. Samas jälle on "Jumalate" jaoks täielikuks nuhtluseks aktseleratsioon, ehk siis lihtsamalt öeldes ühiskonna areng. Trükipressi oli juba kolm korda leiutatud ning IKKAGI oskasid "jumalad" selle idee sujuvalt rahva mälust kustutada. Kuna kegasi suudeti vahetada nagu pükse ning geenitehnoloogi lubas produtseerida piiramatu hulga "vabasi" kehasi ei olnud "jumalate" ja neile meelepäraste persoonide eluiga mitte millegagi piiratud. Sam, keda tunti paljude nimede all, tundis rahvale kaasa -- ja kuigi ta ei olnud mingi pühak, pigem vastupidi -- hakkas astuma reaalseid samme "jumalate" kukutamiseks. Talle pakuti kohta "jumalate" seas, ta oligi vahepeal valitud kasti liige ning tuntud kui "Deemonite" Vangistajana, siiski polnud temast (võõrastel) loorberitel lebajat. Muide need "deemonid" olid kohalik intelligentne energiaväljana eksisteeriv eluvorm, kes tundis ennast inimeste poolt kõrvale tõrjutuna ning pärast kaotust olid kõik Rakashad (nagu inimesed neid nimetasid) vangistatud magnekambritesse Põrguaugus. Kui lisada siia veel juurde, et ajapikku olid "jumalad" pisikese tehnilise boosti abil omandanud endal spetsiifilised telepaatilised võimed (näiteks Vangistaja suutis purustada energiaväljasi ning seetõttu haavata Rakashasi, Yama-l (Surm) oli oma kurikuulus surmapilk, mida vaid väga tugevad elusolendid suutsid taluda, jne.). Müstsika, Sci-Fi ning inimlikud nõrkused ongi selle raamatu läbivad teemad. Soovitan eriti soojalt lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Soovitan aga mitte igaühele. Hinduistlik panteon ja budismi päevaprobleemid võiks olla eelnevalt selgeks loetud. Järjekordne näide positiivsest pimust. (psühhomüüt).
Teksti loeti eesti keeles

No kui nüüd ausalt öelda siis oli ....mõnus. Selline omapärase lähenemisega muidugi. Selline hea, huumoriga võetud lugu sellest kuda keegi otsustas hakata jumalaid mängima. Tegelikult peaks seda enne mitu korda lugema, kuna ta on kohati selline suhteliselt raskeltseeditav lugu, aga sellest pole midagi. Eks selline raamat ongi ju selleks et teda loetaks. Kasvõi kümme korda kui meeldibvõi kui vaja. Esimesel võimalusel peaks ise ka ta uuesti läbi lugema. Hea raamat ongi tegelikult selline, mille tabamiseks tuleb sügavuti minna, mitte ainult pinnaga piirduda.
Teksti loeti eesti keeles

Eelistan Zelazny puhul küll Amberi seeriat (ja kas ma peaks ehk millaski seda osahaaval ümber jutustama hakkama?) aga ka see on tõesti tore jutt. Rõhutaksin inimlikku soojust, mida ka Simaki puhul täheldatud, ja ka Z kangelaste punk-hoiakut: ma ei tea, mida ma tahan, aga ma saan selle! Ja Zelazny osavus (et mitte öelda didaktilisus) seisabki selles, et taoline näiliselt kaootiline kangelane saadab korda enam häid tegusid kui mistahes paipoiss. Tõlge on muidugi toimetamata, valitud font sööb silmi ja illustratsioonid on kohatud - nende asemele oleks mõni asjatundja tõesti võinud hinduistliku Panteoni skeemi tekitada.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pean siis nüüd sellest ka ise kirjutama... Lubasin kunagi kellelegi, et kirjutan BAASi endatoimetatud raamatuist vaid siis, kui eelnevalt on üheksa arvustust olemas. Mida siin ikka öelda: raamat on ülihea ning ilmselt ka Zelazny peateos. Konkureerida suudavad sellega vast ainult "The Amber Chronicles" (aga selles sarjas pole kõik romaanid tipptasemel) ja see Francis Sandow sari ("Isle of Dead" jne.). Tõtt öelda, oleks ma enne selle romaani avaldamist eesti keeles veel ühe (lihtsama) Zelazny ilmutanud. Kuid ühel päeval astus Neeme Kahusk uksest sisse ja pakkus (üsna valmis) tõlget. Tuli nõustuda! Nõustun sellega, et tõlge on kehvasti toimetatud. Põhjused? Raske seletada... ütleks nii, et 1997. aasta on seni minu elu kõige sitem aasta olnud... midagi nii hullu ei meenugi. Ilmselt avaldusid need minu isiklikud mured ka toimetusteos... ausalt öeldes, kui oleks vähegi võimalik, siis annaks selle raamatu uuesti välja ning toimetustöö teeks tasuta. Mis kirja puutub, siis olen eelkõnelenuga nõus... ning see probleem on (edaspidi) lahendatud. Illustratsioonidega olen ma aga ääretult rahul!!! Vaat nii! Lõpetuseks ütlen, et hinde panin ma eelkõige raamtule, mitte oma tööle, kuid ka sellisel kujul on see romaan eesti keeles parem paljudest... On ka ilgemalt tehtud, aga see pole mulle vabanduseks.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

On möödunud vähem kui aasta ja ja romaan on juba teistkordselt läbi loetud. Sellise lugemisinnu üheks põhjuseks on kindlasti heas eesti keeles tehtud tõlge. Ühtaegu on teos dünaamiline ja haarav, köitvam kui 1991 läbi loetud “See Surematu”. Viimast ei ole ma teistkordselt veel läbi lugenud (küll jõuab!). Kindel 5.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu oli hea, aga liiga veniv. Keskel lugesin pingutusega, lõpp muutus veidi huvitavamaks. Tõlge oli minu arvates algeline, andmata edasi Zelazni stiili. Tegelikult aga oli see siiski mõnus raamat, mida paraja tuju korral on täiesti võimalik nautida.
Teksti loeti eesti keeles

Saatuse tahtel sattus RZ loomingust mulle esimesena ette "Damnation Alley". Kuna igasugu (olgu ta siis Ida või Lääne poolne. ükstakama) blatnoiromantika mulle ei istu, pidasin enne järgmist lookest samalt autorilt paraja vahe vahele. :-)))) "LoL" suutis mind aga RZ kirjuatöödega lepitada. Mingi tabamatu ja kauge kuuekümnendate fluidum hõngub sellest raamatust. Õrn nagu tulevase ... eee... prominendi saksisoolo Punasel Väljakul... vaevu hoomatav nagu napalmiving Saigoni ööklubis... fantastiline nagu nõel veenis uinunud hippari unenägu. Iseenesest jampslik jutt, mida olen millegipärast korduvalt lugenud. :-(((
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tunnistan ausalt, et minult nõudis tõsist pingutust, et raamatu raskepärasest ja täiesti arusaamatuna tunduvast algusest üle saada. Kuid edasi oli asi juba päris nauditav ning see eepiline stiil oli päris sobiv. Siin-seal puistati nagu näpuotsast selgitust asja tegeliku olemuse kohta (ilma nende selgitavate lõikudeta võib tõesti raamatut ekslikult fantasyks pidada). Et äikesevanker on tegelikult midagi reaktiivlennuki taolist näiteks... Samas ei saa kõike tuleviku kõrgtehnoloogiaga siiski seletada ja tegu on lihtsalt fantastikaga, millel teaduslik alus puudub. Kehade vahetamine ja sisuliselt surematus on ahvatlev, (praeguse geenitehnoloogia kiire arengu plaanil), kuid inimese mõistuse ja isiksuse ülekandumine teise kehasse ilma materiaalse ülekandumiseta on siiski pehmelt öeldes müstika või idealism, raskemalt öeldes jama... Kuid unistada ju võib, unistus on ahvatlev...
Teksti loeti eesti keeles

Esmakordsel lugemisel tundus olevat alguses veniv ja segane lugu. Aga siis köitis nina raamatusse ja teist korda lugedes oli ainult nauditav. Alati on huvitav jälgida, milliseid tuleviku/oleviku/mineviku erinevaid võimalikke ühiskonnavorme autorid genereerivad ja see konkreetne ühiskond on üks väljanuputamiste tipp. Terry Prachett oma Richewindi lugudes vast parodeeris sellist jumalatemaailma ja jumalate suhtumist.?.
Teksti loeti eesti keeles

Võimas! Pole midagi öelda, vaieldamatult hea ja vaieldamatult ka tugev raamat. Üks sellistest, mida lugema hakates naljalt enne läbisaamist käest ei pane. Kõik see õhkkond, olustik, kirjeldused, miljöö... See on tase omaette.Ja kui nüüd aus olla, siis ega peale hinde eelnevatele arvutustele suurt midagi lisada õieti polegi, Igaljuhul raamat, mis väärib lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Eespool antud lühikesed sisukokkuvõtted ei anna edasi, kuivõrd HEA see raamat ikka on."Valguse Isand" on kaasakiskuv, kuid samas piisavalt sügav, nö "mitmekorruseline".Meeldiv vaheldus olid ka illustratsioonid, pildidsobivad mujalegi, kui ainult koomiksitesse.Üldiselt, kobe raamat, soovitan kõigile.
Teksti loeti eesti keeles

Kõik oluline on nagu eelkõnelajate poolt ära öeldud. Mingi assotsiatsioon/seos tekkis Strugatskite "Raske on olla jumal"-aga, aga seda tagantjärgi. Raamatut lugedes oli tunne, et see on küll midagi enneolematult head- tagantjärele jäi alles lihtsalt väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee oli hea, ja võin ka aru saada autori taotlustest, miks ta niiviisi tahtis selle kirja panna. Z on kõik korralikult läbi mõelnud, lugenud palju "erialast" kirjandust jne. "Valguse Isanda" põhipuudused polegi mitte ideestikus, vaid stiilis, vormis. Kui (osaliselt tänu tarbetule sisulisele annotatsioonile) ca poole raamatu peal selgub, mis kamm õieti käib, ongi jutt tegelikult läbi.

Liiga pikk! Vähemalt kolmandiku võrra võinuks lugu lühemb olla. Autor elas ennast oma loodud maailma nii sisse, et ei suutnud ennast sealt välja kiskuda. Ja nii jäävadki tema kangelased pidama sisutühje dialooge, mis kuhugi ei vii. Tähendab, jutu oleks pidanud Z kirjutama, mitte romaani. Romaani jaoks jäi ideid puudu. Siis, kui lugu on lugejale avatud (et kolonistid Urantiast jne) ei ARENE asi enam edasi. Jätkub vaid kirjanduslikult kõrgtasemel heietamine, mis kuhugi ei vii. Kahju, lootsin tõesti enamat.

Pos. poole pealt - Mulle meeldivad religiooni ainelised lood, samuti müstilise ja jms tagapõhjaga. Olid mõned emotsionaalselt mõjuvad stseenid (Taki vastuhakk, Kali ja Yama lugu, Jani psüh. portree). Dialoog kohati lippas mõnusalt. Aga kokkuvõttes: liiga pikk ja lohisev, korraliku romaani jaoks jäi arendusest puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Minu isikliku arvamuse kohaselt üks parimaid SF romaane, mis eesti keeles ilmunud. Vähesed on suutnud oma teose keskkonna selliselt paika panna ja seda niimoodi, et sisu ei kannata. Ilmselt tuleb nõustuda ka nendega, kelle arvates asi veidi venima kipub. Aeg-ajalt tekkis mulgi sarnane olukord. kuid tahtmist raamat kõrvale visata ning lugemine lõpetada- seda ei juhtunud küll kordagi. Selleks oli ta liiga hea....
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid ulmekaid, mis ma siiani lugenud olen (lugenud olen siiski veel üsna vähe). Jättis väga sügava mulje ja peale lõpetamist nägin raamatu tegelasi isegi unes :) Illustratsioonid olid ka normaalsed (imho), erinevalt teistest eesti keeles ilmunud ulmekatest, mis mulle seni ette on jäänud.
Teksti loeti eesti keeles

Hea, lihtsalt hea ulme. Väga hästi tasakaalus; ja eriliselt nauditav on, et autor on vaeva näinud ja viitsinud tausta õieti paika panna. "5" ei saa ta sellepärast, et esiteks annan ma neid harva ja teiseks on ta kohati tarbetult raskevõitu, mis teeb kaheldavaks, et ma teda niipea teist korda lugema hakkan.
Teksti loeti eesti keeles

Ei mäletagi, mitmes kord nüüd üle lugesin, aga iga lugemisega leidus midagi uut. Lugemine, eriti alguses, nõuab veidi pingutust, aga raamat on seda pingutust väärt. Eelnevad arvustused loovad raamatust juba korraliku pildi, seega siin ainult omapoolne hinnang - kindel 5. Minu meelest Zelazny üks võimsamaid raamatuid.
Teksti loeti vene keeles

Tõepoolest väga muljetavaldav raamat. Parajalt hulgalt võimast action´i ning parajal hulgal ka psühholoogiat. Ning mõnus hinduistlik taust. Üks nendest raamatutest, mis jääb kuhugile teadvusesoppi oma mõju avaldama ka hulk aega pärast lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

paljud nimetavad just valguse isandat zelazny tähtteoseks ja ma ei arva, et nad eksiksid (siiani olen küll vaid eesti keeles lugenud kolme). väga huvitav lähenemine. küllaltki ainulaadne teos. lugemine võiks olla äärmiselt nauditav, kui kiri ei tooks meelde kõhulahtisuses kärbest... hea asi, mida lugema peab!
Teksti loeti eesti keeles

Lihtsalt parim raamat mis ma eal lugenud olen. Eelpool mainis keegi, et raamat oli veidi raskelt mõistetav, eriti kuna tausta selgitatakse jõudumööda. Nõustun sellega, kuid asja parandab kõvasti lühike tutvustus raamatu eelviimasel (vist oli) leheküljel. Selles on ära öeldud peamine, nii et on mingigi ettekujutus mis toimub. Siiski on see raamat mida peab mitu korda lugema, et mõista (ja mitte ainult tehnilist poolt). Aga üldiselt: see raamat on nagu piibel ja seda mitte ainult sisu poolest (ega piiblil oluliselt rinevam tegevustik olegi). Pole rohkem Zelazny teoseid lugenud, kuid see romaan laadis mind tema suhtes küll rohkemgi kui positiivselt. Kui oskaksin häkkida siis murraks siia serverisse sisse ning annaks 10 palli!!!
Teksti loeti eesti keeles

Njah, mida rohkemat olekski o"elda? Jah, kui autori eelto"o"ga kursis ei ole, siis vo~ib teos v"aga mitme koha peal venima ja"a"da, aga kui tausta tunda, siis teos sellest vaid vo~idab. Teose ilmumise ajaks oli India mytoloogia kohta eesti keeles juba piisavalt tekste ilmunud, et raamat kogu oma olemusega nauditav oleks. Ja ega see taust nii h"adavajalik ka vast ei olnud, minu arvumust mo"o"da oli tekst huvitav ka lihtsa tekstina. Mitmeplaaniline oli ta kindlasti. Pakkus elamuse nii esimesel, teisel kui ka kolmandamal lugemiskorral. Seni on see Zelazny teostest muidu ysna erandliku laadiga - autor seletab ise oma maailma lahti. Seda ei tee ta kyll teose algul, vaid keskel, kuid see ei m~oju loole sugugi halvasti. Jah, jutu yldine suundumus saab siis tuttavaks, kuid sedasi olid lood ju ka "Needuste Alleega" - ja seal oli lo~pplahendus juba algul aimatav, ent ometi oli mo¤us lugeda. Kahju, et Zelaznyt inglise keels nii raske k"atte saada on. Aga eks populaarsus anna vist sellesse oma osa. Tuntud hea kirjanik on ikka kiiremini "ara ostetud, kui tundmatu hea kirjanik. Raamatu headusest annab vist m"arku ka see, et raamatukogudes on ta suhteliselt kapsaks loetud. Pehmekaanelise asi... kulub kiiresti. Yx m"arkus ka toimetaja kapsaaeda: lisaks Zelaznyle oleks olnud kena, kui j"arelso~nas oleks olnud vihje india mytoloogia ja budismi kohta ka"ivatele teostele. Noh, kes otsib, see leiab, aga ilma vastavaid teemsid tundmata on seda raamatut kajuks t~oesti raskem lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane romaan tõesti... Uus laine oma parimas tähenduses. Kui midagi võiks ette heita, siis vast lõppu stiilis "ja siis elasid nad õnnelikult ja elavad tänapäevani, kui veel surnud pole", sh. melanhoolset lõiku Yama tütrega. Mulle oleks ausalt öeldes rohkem meeldinud, kui jumalad oleksid omavahelises võitluses Taeva hävitanud ning inimese hulka oleksid jäänud ainult legendid, koos lõpuks ometi vaba teega sellele kauaoodatud tehnilisele progressile... Kui just väga happy endi tahta, siis Sam oleks võinud oma Nirvaanasse tagasi pöörduda ka selle variandi korral.

Eelnevalt oli siin juttu sellest, et iseennast jumalateks tõstnud inimesed ei küündinud moraalselt jumalate tasemel -- aga vanad polüteistlikud jumalad olidki ju just end lonud inimeste peegelpilt! Vaadake näiteks, millega Antiik-Kreeka mütoloogilised kangelased hakkama saavad, mis intriige punuvad. Zelazny jumalad on oma moraalselt palgelt minu meelest täpselt sellised, nagu vanade religioonide panteonide tegelased.

Teksti loeti eesti keeles

Piinlik lausa, aga mina ei saanud aru... Keegi seal eespool ütles, et enne peaks India mütoloogiat tundma ja tal oli jummala õigus. No kohe mitte ei sümpatiseeri need Kalid ja Yamad ja kes veel. Lähevad omavahel segi, ununevad ära ja lihtsalt ajavad närvi. Piinlik...
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvamuse kohaselt RZ (siiani) parim teos! Kui üldse mingeid raamatuid kuskile reastada, siis minu jaoks paigutub see raamat kindlasti kuskile esimesse kümnesse.

Ei häiri ka need jumaluste hordid, kes raamatu läbivaks jooneks olid. Kui raamatud veelkord lugeda, saab paljugi selgeks.

Muide, see oli selline kummaline raamat, mis algas tegelikult lõpust ja nii saavadki paljud asjad lõplikult selgeks alles viimases osas. Juba ainuüksi selle liigenduse pärast panen viie!
Teksti loeti eesti keeles

no oli ikka jama.lugesin seda kaks korda.algul 3-4 aastat tagasi,siis alles hiljaaegu uuesti.mõtlesin et äkki ei jõudnud alguses õieti kohale,aga siis veendusin,et ilmselt ei jõuagi.võtan vist keskmist natuke alla,aga eks selle arvustuste värgi idee ongi selles,et igaüks saab oma arvamust avaldada.zelazny on muidu täiesti normaalne kirjanik,näiteks amber on viite väärt,aga see "valguse isand"on küll(minu arvates) nõrk(tegelikult tahtsin ühe teise sõna panna,aga hakkasin kartma)."ta võttis oma aspekti ja lisas sellele atribuudi..."appi!!!
Teksti loeti eesti keeles

Puhh, räägitakse, et olevat meeletult hea raamat. Lugesin, mitte mõhkugi ei saanud aru. Räägitakse, et täielikult saab sellest raamatust aru alles 3.-4. lugemisel. Mina ei ole viitsinud seda raamatut uuesti lugeda, seega praegu neli. Kui kunagi juhtun seda uuesti lugema, siis võib-olla muudan hinnet.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat on väga hea.Kardan, et mõned on pannud nõrga hinde sellepärast, et raamatu algus on peletav. Samuti on oma osa vist ka kehval tõlkel-toimetusel, kuid originaali lugemata ei ole ma selles 100% kindel.Puust ja punaseks neile, kes loole algul pihta ei saa:a) Esimene peatükk (mitukümmend lehekülge) toimub kronoloogiliselt alles raamatu viimases veerandis.b) Üks isik võib kanda aja jooksul mitut erinevat nime, keha, sugu ja "poliitilist meelsust"c) Ühe nime taga võib erineval ajal olla erinev isik.
Teksti loeti eesti keeles

Kes alustas Zelazni loominguga tutvumist näiteks "Needuste alleega" ja see talle meeldis, siis ärgu mõelgu, et kõik tema raamatud sellised on. "Lord of light" erineb "Needuste alleest" 100%-liselt. Kui "Allee" oli sisult ja teostuselt üsna lihtne ja hästi mõistetav ning jälgitav, siis käesolev romaan seda kohe kindlasti ei ole. "Valguse isand" on oluliselt tugevam teos, kui "Allee". Sisu on keerulisem ja väga huvitav, sündmused arenevad mõnusas järjekorras ja üldse on see väga tugev raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult on mu arvustus veel poolik. Küllap hiljem täiendan seda kui olen raamatu täielikult läbi lugenud. Küll aga praeguseni tundub Valguse Isand kuidagi nõrk. Jah, olen lugenud ka eespool olevaid arvustusi ja kindlasti arvestan nendega, kuna just selline on see raamat olnud nagu enamus sellest rääkinud on. Sestap üritan teost, mis väidetavalt on Zelanzy peateos, mitte maha teha, kuna see võib tuua minu peale tema Valguse Isanda fännide viha, kelle jaoks on just see teos parim. Ise kuulun ma sellisesse rühma kes eelistavad veidi kergemat ulmet. Kui nii võib öelda. Palju kõrgemini hindan ma näiteks tema Amberi ainesega raamatuid. Valguse Isand aga on kindlasti üks suurteos, mida ma veel võib-olla ei oska vääriliselt hinnata, aga eks see selgub selle läbi lugemisel.
Teksti loeti eesti keeles

Väga tore ja meeldiv raamat. Olen täiesti kindel et palju jäi mul ka arusaamatuks. Romaanis oli selline tore fiiling algusest kuni lõpuni. Ja mulle meeldis kuidas tegeliku olukorra paljastamiseks visati meile ainult kilde mille kokku sopitamisega pidime ise hakkama saama. Meeldis ka väga kuidas raamatut alustai lõpust siis viidi algusesse ja siis jälle lõppu tagasi. Selline segane aga väga võluv raamat. Kindlasti ülelugemisel vastan palju uut. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Algaks s6nadega, et "kuigi eespool on k6ik ära öeldud, ei saa mitte vaiki olla minu jaoks olulisest raamatust ja ei saa kuidagi jätta tema keskmist hinnet kergitamata". Oh kui klisheelikult see k6lab. Parakau eks ta umbes nii ongi. Tegelikult pean kyll täpsustama, et see teos on mulle oluline eeskätt Zelazny kui autori plaanis, mitte ulmekirjanduses yldiselt. Enne seda olin lugenud ainult ka meekeeli ilmunud "Damnation Alley`d" ja mulje oli selline, et arvasin, et no seda autorit ei loe enam kyll kunagi ja kui näen tema poolt midagi kirjutatut, siis karjun "tagane minust, Saatan". Oh kui rumal ma olin! Kurat, kui tagasi m6elda, siis oli minu riiulis ju olemas ka vene keelne Amber, mida ma polnud veel lugenud. Nagu elus ikka juhtub, sattus mulle "Lord..." juhuslikult kätte. Olin tulekul idanaabri pealinnast ja haarasin jaamast kiiruga suvalise pundi raamatuid kaasa, mille määratluseks oli kirjutatud fantastika. Muuhulgas siis ka "Lord..". Avastanud, et Zelezny, otsustasin pika hambaga, et sellest alustan. Tubli olin. Siit moraal: ärge otsustage autori yle yhte teost lugedes. Isegi mitut teost lugedes mitte. Ja kui teil on mingeid kahtlusi, siis yldse: vaadake BAAS`i :)
Teksti loeti vene keeles

Väga, väga, väga hea raamat.
Ja väga omapärasel kombel hea.

Nimelt -
Mulle meeldib selle raamatu STIIL. See, kuidas ta kirjutatud on. See, mismoodi tekst voolab, kuidas dialoogid arenevad, kuidas tegevusedrahulikus tempos lahti rulluvad. Raamat surub lugejale peale oma tempo;ka keset kõige möllumat lahingut ei teki kiirustamise või kärsituse tunnet.Ei tahaks poeetiliseks muutuda, aga kohati tundub tõesti, et raamatu tekst vuliseb nagu rahulik ojake keset päikeselist suvepäeva; ümbritsev maailm küll peegeldub temas, aga ei mõjuta teda mitte.

Igatahes on Valguse Isanda LUGEMINE kui asi iseeneses minu jaoks nauding. Ja siinsed virinad "dialoogid on pikad" "liiga veniv" tunduvadjust SELLE raamatu puhul täiesti kohatud.

Neeme Kahkuskile igatahes maksimumpunktid tõlke eest! Ma ei ole LoL`i originaalis lugenud - võib-olla on vastab tõele, et ta RZ stiili adekvaatselt edasi andnud ei ole. Sel juhul on ta loonud omaenda jutustuslaadi ja seda enam kiitust väärt :) Tegelikult tulebmuidugi uskuda, et lingvist Neeme valis omanäolise keelega raamatutõlkeks teadlikult.

Kahjuks pole mul tausta mõistmaks, kust RZ oma stiili ammutanud on - midagi ta igatahes imiteerib või parodeerib.

Raamatui sündmustik ja ideed on eelnevaga võrreldes üsna ebaolulised. No on tulevankrid, askensioon ja jumalaks saanud inimesed, a mis siis? Suzhee arengust on tõesti raske aru saada, kuid eks seegi on taotluslik - aeglustab lugemise tempot veelgi.Ma ise lugesin Valguse Isandat jupikaupa ja "mis mille järel juhtub"sorti pisiasjadele suuremat tähelepanu pööramata.

Köide / shrift on muidugi jubedad - see raamat nõuab uut väljaannet!Ehkki ma ise peaks ta pigem inglise keeles kätte saama.

Teksti loeti eesti keeles

Ei ole segane. Ei ole venitatud. Ja illustratsioonid on ka kenad. Selline täiuslik raamat. Natuke kurb, natuke naljaks. Piisavalt palju kaasa mõtlema panevat ja muidugi klassikalised Zelazny stiilis kangelased, kellel on tihti kombeks aeg maha võtta ja maistele naudingutele (eriti suitsetamisele) anduda. Ja siis veel Sami jutlus munkadele jne jne jne
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei satunud kuidagi õigele lainele kui seda raamatut lugesin. Kogu aeg viibisin nn. "piiri peal". Selle tõttu ei tundunud huvitav. Alles lõpus, viimase lahingu ajal, sain asjale pihta ja lugesin suurima huviga võiduka lõpuni! Zelazny on vägev kirjanik! Ja kuidas ta veel india jumalatega lollitab! Ho ho ho! Hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks üks parimaid ulmeraamatuid. Kui fantasy piibliks loetakse Sõrmuste Isandat, siis see raamat kandideeriks klassikalise ulme piibli kohale.
Teksti loeti eesti keeles

Esimest korda lugesin "Valguse isandat" kohe pärast seda kui ta eesti keeles ilmus (12 aastat tagasi). Toona tundus see ikka täielik jama, millele üle 2 poleks käsi paindunud hindeks panema. Täna üle lugedes tundub juba, et nelja võib enam-vähem ära panna küll. Kolmandat korda kavatsen seda romaani lugeda 12 aasta pärast ja siis tuleb hindeks ilmselt 6.
Teksti loeti eesti keeles

Esimest korda lugedes, kuskil 10 aastat tagasi, olin kogu aeg segaduses. Raske oli aru saada, millal mis toimub, kes on kes... Edasi kandsid mind tegelased, dialoogid, teoloogilised sillerdused ja eriti mõned lahedad nüansid selles (Nirti kui padukristlane kui Must).

Alles üsna lõpus hakkas tekst ka mingit süzheelist tervikut moodustama. Ja päris lõpus tundsin, et ma PEAAEGU saan aru, mida just lugesin.

...nii et otsekohe pärast viimast lehekülge alustasin raamatut uuesti algusest.Ja siis, oh seda mõnu ja naudingut ja pidu ja pillerkaari. See teine lugemine oli tõsine kaif.

Sestsaati olen teda korduvalt samasuguse naudinguga üle lugenud, kuni mult üksteise järel 2 eksemplari raamatust ära laenati ja nüüd elan oma elu kurvalt ilma "Valguse isandata".

Oma senise lugemuse põhjal hindaksin sedasinast kindlasti Zelazny parimaks teoseks ja üheks parimaks raamatuks maailmas üldse. (Ütleme, mahuks minu top-100 sisse.)

Teksti loeti eesti keeles
x
Indrek Rüütel
1978
Kasutaja rollid edit_authors
edit_tags
edit_books
Viimased 25 arvustust:

Ian Cormaci ECS'i agendiks saamise lugu - sõda pradorite rassiga on läbi saanud, Polity võitis, kuid nagu ikka, siis tegelikult on sõjas kaotajateks isegi võitjad. Separatistid, kellest oli juttu ka Prador Moon'is ajavad siingi oma Polity-vastast rida. Natuke on sekka ka Pradoreid endid, meenutusi Pradori sõja päevist, Cormaci lapsepõlvest jne. Meeldivalt tempokas lugu, mitte ülearu pikk (vähe möla, pikk samm) - jätkuvalt mõjub kui huvitav sissejuhatus sellele, mis järgnema peaks. Ilmselt nii ongi mõeldud.
Teksti loeti inglise keeles

2019.a jutuvõistlusest on nüüd juba žürii mätta otsast räägitud ja kirjutatud päris omajagu palju. Täheaeg 18 esitleb siis võistluse esikümne. Teise kümne ja veel kaugemagi poole lugudest on osad jõudnud vahepeal ka Reaktori veergudele. Loodetavasti ilmuvad ka mõnedki veel hetkel avaldamata head ja väga head võistlustööd erinevates kohtades. Lugejatel on nüüd võimalus öelda oma arvamus, koostada oma pingeridasid, kas nõustuda või vaielda žüriiga. Minu hinnangul on tegemist ühe väga väärika Täheajaga - kui ikka juba neli juttu on minu jaoks hindega "5" ja veel neli tükki "4", siis panen tervikule ka "5". Mitte, et see oleks täiuslik antoloogia, kuid siin on lihtsalt niivõrd palju suurepärast kraami.
Teksti loeti eesti keeles

„Apollo 18“ – on nagu pealkirigi ütleb Kuulendude teemaline lugu. Selline ehe vandenõuteooria jutt. Nagu autor ise sissejuhatuses ütleb, siis on teemaks "miks jänkid Kuu peal käimise ära lõpetasid".
 
Hea näide sellest, kuidas kirjade vormis saab päris hästi lugu teha. Ameeriklane ja hiinlane, mõlemad vastavalt oma riigi kosmoseagentuuride töötajad, suhtlevad salaja krüpteeritud kirjavahetuses vahetades informatsiooni, mis siis õigupoolest ikka toimus nendel kuumissioonidel. Puänt on lool minu meelest vägagi mõnus, samuti on suudetud luua õhustikku ja paranoia tunnetust.
Teksti loeti eesti keeles

Küberpunk jutt, mis oma sisu poolelt tõi mulle silmade ette „Valmistub esimene mängija“. Mõjus samamoodi natuke arvutimängu ümberjutustusena ja see on peamisi faktoreid, mis selle loo minu jaoks tüütuks muutsid. Kuhugi minnakse, midagi tehakse, peab midagi saavutama. Pärast on tagantjärgi isegi keeruline meenutada, mille nimel kogu see jant käis... Häiris püüdlik estonglish loo alguses. Maailma üldisem kirjeldus jäi minu jaoks puudulikuks, mis on ju iseenesest hea loo tunnus – minus on tekkinud uudishimu. Tegemist sellise lihtsakoelise jutuga, mis on kirja pandud üle keskmise hästi. 
Teksti loeti eesti keeles

"Siis, kui nad tulid..." on kurb lugu sõjast, selle laastavast mõjust, mõttetusest. Lugedes läks tegelaste saatus korda ja samas tundub ka kuidagi veidralt päevakajaline, mõeldes tänase maailma konfliktidele ja pingetele.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks isiklikult on nii õudus kui fantasy sellised žanrid, kus mind on raske veenda või enda poole võita. „Riisirahvas“ on näide tekstist, mis need alamžanrid omavahel oskuslikult põimib. Mul on lihtsam loetleda asju, mis mulle selle teksti juures ei meeldi: esimesed leheküljed käib üks heietamine, mis tekitab küsimuse, kus on ulme? Ei ole ju inglaste rännakumuljed Hiinas midagi üleloomulikku – jah, on võõras maa, võõras kultuur, kuid mitte ulme! Miljöö kirjeldamisel võiks ilmselt detailsemaks minna – heakene küll, haritud eestlane võiks teada, et riisi kasvatatakse sisuliselt vees (üleujutatud põllud), aga kui kirjeldus on mäekülgedel laiuvatest põldudest ja terrassidest tuleb juttu alles hiljem, siis on kerge hakata kujutlema lainjaid, kuldseid viljapõlde... Minu jaoks on paratamatu see, et kõik, mida on püütud õudsena (õõva, hirmu tekitavana) välja mängida, jääb üksnes vastikuks – jäle, mitte hirmus. Aga... Ja see on oluline! Tegemist on tervikliku, oma mütoloogia ja sisemise loogikaga jutuga. Mida on kaugelt enam kui suure osa tekstide kohta saaks öelda. Siingi on autor võtnud rahulikult aega lavakujunduse paika sättimiseks, aeglaselt pinge üles kerimiseks ja siis „läheb andmiseks“.
Teksti loeti eesti keeles

Selle väga põhjalikult läbi mõeldud maailmaga aurupunk-jutu juures häirib mind vast enim asjaolu, et veel ca 1/3 juures pole justkui see „päris asi“ veel pihta hakanud. Käib kompamine ja adra seadmine. Küll aga kompenseerib loo teine pool selle täielikult. Seega tuleb selle jutu juures kindlasti kannatlikkust varuda ja see saab rikkalikult kompenseeritud. Minu parimate oletuste kohaselt on tegemist samaaegselt nii aurupungi kui alternatiivreaalsusega (või siis alt-ajalooga), milles Inglismaa analoog on sõjas Mandri-Euroopaga. Siin jutus on nii kellavärgiga roboteid, hiiglaslikke õhu-sõjalaevasid, jälitamist, aktsiooni, inimlikke probleeme kui üllatusi. Maailm, tegelased, miljöö – kõik toimib kooskõlas. Mitte küll minu lemmik, aga igati väärikas võidutöö võistlusele.
Teksti loeti eesti keeles

"Sümpaatia" oli vast esikümne lugudest üks enim vastakaid arvamusi tekitanud tekst, mille osas ma ei salga, et selle sinna „upitamise“ eest kannan mina suurema osa vastutusest. Esimese hooga mõjus loo avastseen kui Eesti vaste „Elavate surnute“ teleseriaalile. (Lihtsalt vahemärkusena olgu öeldud, et ka RMK metsamajakeses ja Kose-taga metsatalus toimuv „Elavate surnute“ kloon oli võistlustööde seas täiesti olemas – „Päikese all“ – nii et kes zombisid armastab, võiks selle teksti ilmumist oodata.) „Sümpaatia“ plussideks on minu meelest selline loomulik Eestis toimuv üleloomulikkus – pole siin seda poppi etnoõudust, pole siin veidrat ponnistust, mis ei mõju usutavalt; on loodud oma „maailm“ – hea küll see on väike ja ma tahaksin hirmsasti natuke rohkem tausta saada, mis on minu puhul täiesti tüüpiline; tausta on alati justkui liiga palju (igavad lood) või liiga vähe (põnevad lood). Ja seal on huvitav keskne probleem ning veel üks nüanss, mida ei saa liigselt sisu reetmata välja öelda. Minu hinnangul väga hea jutt. Võibolla prohmakana tooksin välja asjaolu, et sõjalises konfliktis vaenlase territooriumil kogemata lastekodu hävitamine koos kaasnevate tsiviilohvritega ei saa olla ajendiks tuumalöögi andmisele. Aga see on lõppkokkuvõttes pisidetail – võibolla annavad avaldaja ja toimetaja andeks kui autor seda osa jutus korrigeerib? Samuti tuleks jutule minu meelest kasuks kui keskse antagonisti isik ja eesmärgid oleks natukenegi detailsemaks lahti kirjutatud. 
Teksti loeti eesti keeles

Esimese ehmatusega loen: LAIBAkass... teritan silmi ja siis saan ikka aru, mis kirjas on. Loen ja mõtlen, et lugu, mis algab sõnadega: "Otu asetas hiire keset viie tee risti ning astus sammukese tagasi," on kas väga lahe või lootusetult nõme. Kaks hetke olen esimesel leheküljel veidi nõutu, et mis see siis nüüd on, mida ma loen, kuid siis saab lugu hoo üles ja autor ei võta enne jalga gaasipedaalilt kui lõppvaatuse „laupkokkupõrke“ järel (ja võimalik, et ka siis mitte). Ma naersin seda juttu lugedes, nii et silmad olid märjad. Ma ei mäletagi, millal ma viimati pärast Karlssoni lugude lugemist oleksin ühe raamatu või loo juures sedasi naernud. See oli niivõrd võrratu huumor! Mul on „ketserlik“ mõte, et niivõrd andekas autor võiks kirjutada lastejutte – jääb üle vaid loota, et see polnud ühekordne sähvatus, aga isegi sellisena väärib „Libakass“ kummardust. Naer on terviseks!

Teksti loeti eesti keeles

Lugu tulevikumaailmas toimetavatest dissidentidest, kelle eesmärgiks on totalitaarses süsteemis revolutsioon algatada. Seda lugu lugedes olin esimestest lõikudest peale kaasa haaratud – väga intensiivne jutt. Eriti meeldis mulle see ilmselge tulevikus oleku tunnetus, mitte lihtsalt kirjeldus, vaid justkui ise seal olemine. Mulle meeldib samuti selle loo struktuur – see ei ole lineaarne jutustus, vaid hüppab edasi-tagasi, luues seeläbi natuke suuremat pilti kui üksnes nüüd-praegu liin. Mis on minu meelest tõeliselt hea loo tunnus: ma lähen ahneks; anna mulle veel ja veel ja veel infot selle maailma kohta! Vahepeal oli mul lugedes hirm, et võibolla autor ei vea lõpuni välja, võibolla tuleb siingi mingi „puänt“, mis rikub terve loo. Aga õnneks mitte – kõik toimis lõpuni ja minul oli tunne, et olen just lugenud võidulugu. Kohtunike kogu kollektiivne tahe oli küll teistsugune, aga võistluse tipptekst on see igal juhul.

Teksti loeti eesti keeles

Polity ja Pradorite kuningriigi sõda. Mulle täitsa meeldis ja ilmselt selliseks lihtsamaks sissejuhatuseks oma teistele Polity-sarja romaanidele Asher selle ongi kirjutanud. Sellisena täitsa töötas - mul on nii varasemad kui hilisemad vastavad teosed lugemata, nii et nüüd tekkis täitsa isu nendega tutvust teha. Ei tea - võibolla on igasugune filmindus mind kangesti ära rikkunud, kuid ma ei nõustuks väitega, et siin raamatus oli palju nn übervägivalda (kuidas need uudisterminid rupskiooper, rapper ja rümbarebu jt olidki?) - nõus, kui see oleks kinolinale manatud, siis saanuks ilmselt võigas küll, aga miskipärast loob juba esimene konfliktistseen, millega romaan sisse juhatatakse teatava eelduse, et inimlikul loogika ja hinnanguga sellele, mis on võigas ja mis normaalne pole siin midagi peale hakata.
 
Lühike romaan koosneb peaasjalikult mõnest liinist, mille ümber ehitatakse üles peotäis stseene: Jebel "U-Cap" Krongi nimeline sõdur, kes võitleb eesliinil pradoritega; keegi neiu Moria, kes töötab portaali juures ja kellele on äsja ajusse siirdatud illegaalne, ülivõimekas kompuuter, mille vastu ilmutavad huvi inimeste maailma valitsevad tehismõistused, sest tundub, et seda oleks võimalik kasutada portaalidest ka millegi suurema kui nt inimese läbi suunamiseks. Siis on seal veel üks separatist ja pradoritega koostööd tegev Conlan, kellel on täita väike roll. Ja loomulikult siis pradorist laevakomandör kapten Immanence, kes on inimeste vastase sõja juht. 
 
Inimestega on vaja sõdida siis peamiselt selleks, et saada 1) süüa - inimliha maitseb ootamatult hästi; 2) saada "toorainet" oma biorobotite valmistamiseks - pradorid nimelt kasutavad palju elusorganismide baasil loodud "droone" - eemaldatakse vastavalt vajadusele jäsemeid, kestasid, närvisüsteemi ja aju osasid; asendatakse need elektrooniliste ja mehhaanilise komponentidega;  3) saada enda valdusesse portaali-tehnoloogia, mida pradoritel pole; 4) lihtsalt selle pärast, et pidev sõdimine ja vägivaldne konkurents on osa nende liigiks olemisest 
 
Üldine etteheide teosele on tõesti see, et eespool nimetatud liinid on kõik väga pinnapealsed. Kohati vaat' et visandlikud. Teisalt muidugi on see, et lugedes jääb hinge kripeldama tunne, et tahtnuks kõige kohta rohkem teada saada, et autor võinuks põhjalikumalt ette võtta, see on tundemärk, et lugu läks korda, oli piisavalt huvitav kujutlusvõime käivitamiseks. Niisiis hindeks neli. 
 
Teksti loeti inglise keeles

Ühel suvalisel päeval juhtus, et üks naine, kes oli parasjagu Islandil oma mehega matkamas, selle asemel, et teha läbi ebamugav vestluse teemal "kuule - mul on keegi teine", lükkas mehe üle kaljuserva alla kuristikku. Mees kukkus surnuks, aga üllatus-üllatus - mõned sekundid pärast vägivaldse lõpu leidmist haihtus mehe surnukeha õhku ja ta ärkas oma kodus, oma voodis ihualasti ja elusa ja tervena ja teadlikuna just aset leidnud mõrvast. Maailm polnud pärast seda enam endine: 999 juhul tuhandest, inimesed, keda tapetakse, haihtuvad ja ilmuvad uuesti välja oma kodus, olles samas seisundis nagu mõned tunnid enne oma vägivaldset surma.

See on siis natuke tausta muidu täiesti argisele tänapäevamaailmale, milles toimub Scalzi lühiromaani "The Dispatcher" (Ärasaatja) tegevus. Tony Valdez töötab Chicagos ärasaatjana - ametlikult litsenseeritud spetsialistina, kelle ülesandeks on päästa inimesi, kes on sattunud seisukorda, milles neid ootaks kindel surm (liiklusõnnetused, operatsiooniaegsed tõrked jmt situatsioonid). 'Päästmine' seisneb selles, et ta kasutab spetsiaalselt selleks otstarbeks loodud seadeldist, millega tulistab inimese ajusse miniatuurse lõhkeseadeldise, mis tapab tolle silmapilkselt, misjärel 999/1000st tuleb too tagasi...

Muidugi mõjutab see kummaline fakt, mille teaduslikku, filosoofilist või teoloogilist selgitust keegi üheselt anda ei oska, ühiskonda väga laialdaselt. Ja mitte kõik need mõjud pole ilmtingimata positiivsed. Tuleb välja, et Valdezi ammune tuttav, kellega nad ajasid ka kunagi üsna hämarat äri, on kadunud. Chicago politsei kaasab Valdezi uurimisse ja krimimüsteerium-seiklus võtab tuurid üles.

Loo lõppedes on üksnes kahju, et oli lühike, et pole tervet seriaali jne.

Scalzi ühest küljest näitab lugejale, mismoodi selline müsteerium võiks ühiskonnale mõjuda, arutleb möödaminnes teemal, kas see nähtus võiks tõestada näiteks Jumala olemasolu või mitte, kuid teisest küljest, rohujuure tasandil, hingelt on see lugu kõige ehedam krimiseiklus. Mis minu meelest on Scalzi üheks suurimaks plussiks autorina on tema lugude küllalt lihtne loetavus. Seegi jutt luges end sama hästi kui ise. Jah - ilmselt on see ka tema suur miinus autorina - inimesed, kes on küllastunud Hollywoodi stiilis lihtsatest lugudest, võibolla kirtsutavad ka tema juttude peale nina. Aga, kes ütles, et hea kirjandus ei peaks olema lihtsalt loetav, tervameelse tekstiga, tempokas ja nauditav seiklus?

Seesinane oli vahelduseks nagu sõõm värsket õhku. Kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles

Eespool kommentaaris loole „Üksi“ olen juba sedastanud üht-teist žanritunnetuse puudumise kohta. Lugu „Ainult unenäos“ sobitub samasse kategooriasse. Kirjutatud pole ju sugugi pahasti. Lugu kui niisugune on ka olemas. Ja autorit tuleb tunnustada selle eest, et „kõik on/oli ainult unes“ saab siin lahendatud natuke teisiti – see, mis unes, ongi tegelikult päriselt. Jah – nii segane ongi... Minu meelest on ääretult halb lahendus jutule tõmmata lõpp kokku tõdemusega, oh kõik see oli õnneks/kahjuks uni. Antud lugu on vähemalt algusest peale, juba pealkirja tasemel aus – suurem osa sellest ongi unenäo kirjeldus.

Lühike sisukokkuvõte – mees ostab maamaja, näeb unes muudkui mingit naist, kes ta unenäkku vangistab, nii et ta sinna lõpuks peaaegu kooleb.

Kokkuvõttes selline „üritab olla õudne“ jutt. Kirjeldatu on minu jaoks isiklikult pigem vastik, eemaletõukav. Aga mis seal ikka – autor teadis, mida teha tahtis – oli sissejuhatus, oli teema areng oli lõpp – isegi puänt oli olemas; see kõik on suht-koht normaalselt kirja pandud – mida kokku on oluliselt rohkem kui mõnegi teise jutu puhul.

Teksti loeti eesti keeles

Olen Tolmovilt varem lugenud Reaktoris ilmunud „Kirjad Päikesele“, mis on meelde jäänud teatava rabedusega.

Esimese asjana võitis mind enda poole kohe käesoleva loo pealkiri - see läks mulle hinge, sümpatiseerides mulle kui koeraomanikule. Algus mõjus justkui kummardus Jack Londonile: hundi silme läbi antud looduskirjeldused. Sündmustik on viidud siis tuntavalt minevikku (omas mõttes sildistasin selle loo kui folk-ulme st fantasy-jutt) – mõisnikud, talurahvas jne.

Peategelane on naine, kes käib libahundiks. Juhtub intsident, et tapetakse mõisapreili ja siis juhtub veel üht koma teist. Lõppvaatus annab kogu loole kurva tonaalsuse.

Kusjuures kõrvutades seda juttu näiteks H. Käiti „Libahundi päevikuga“ on ilmselgelt selle loo „sõnum“ ju mingis mõttes sama: inimesed vihkavad erinevusi ja reaktsioon tundmatu suhtes on tihtipeale selle hävitada püüdmine, konflikt on justkui paratamatu. Ometi mõjub hundi südamevaev vähem „ideoloogiliselt laetuna“, rohkem loona, mitte mingi seisukohavõtuna (traktaadina) ja seetõttu ei ole eemaletõukav, vaid kõnetab sootuks paremini.

Teksti loeti eesti keeles

Täiesti võimalik, et ma ei peaks üldse seda lugu arvustama, sest ilmselgelt ma ei ole niisuguste lugude sihtgrupp – st minu parima arusaamise kohaselt õrnas eas olev nooruk (ja pigem ilmselt varateismeline tütarlaps ja võibolla ka mõtlemise tasemelt sinna samasse vanusesse kinni jäänud varakeskealine isik). Autor tundubki eeskätt olevat edukas noortekate ja miskit sorti „seebikate“ kirjutamises. Iseasi jah, kas just rohkem kui 10 raamatu avaldamine ilmtingimata edukuse kriteerium on...

Minu jaoks ei toimi viimase piirini ülekasutatud skeemid: jou, olen teismeline tüdruk/poiss, mul on mingid salajased võimed, tead ja ma siis autori suvast johtuvalt olen neist teadlik või mitte ning mul on nüüd missioon, olgu selleks kättemaks, tõe avastamine või lihtsalt mingi seikluse läbi tegemine, lahe värk, tead… No vabandage väga – ei ole lahe. Tüütu on.

Seesinane jutt on kokku võetav umbes selliselt: olen koolis tiinekas, olen libahunt, mingid vastikud tüübid on mu klassis, kiusavad mind, sest ma ise olen selline eemaletõukav friik, ma tahan neile kätte maksta, see siin on mu päevik... Mingis mõttes kvalifitseeruks see „koolitulistaja sisekaemuseks“ ainult, et tulirelva ja tulistamise asemele on siis kirjutatud ’libahunt’. Kusjuures – juttu lugedes (NB! Autorit teadmata!) tuli mulle loo lõpus suht suure üllatusena, et peategelane on hoopiski poiss. Kuidagi oli esimestest lõikudest nii ilmselge, et see on tüdruk. Tagantjärgi targana ei oska seda muud moodi kommenteeridagi, kui et ilmselt on tegemist „naisterahva käekirja“ efektiga. Ja ärge palun küsige, mismoodi seda peaks tunda olema. Mõnikord kuidagi lihtsalt on.

Minu lugemise aegsed kommentaarid olid sellised:

Peategelane on libahundineiu koolis.

Koolikiusamise episood on omamoodi õõvastav – klišeelik, aga siiski mõjus – kummalisel kombel leevendab minu negatiivset esmamuljet tekstist.

Kahju ainult et suhteliselt algusest saab selgeks, et tüdruk plaanib mingit verist arveteõiendamist. Kah klišee ju.

Hea üllatus oli muidugi lõpetuseks see, et peategelane on hoopis poiss! Ei tea, kuidas see mul algusest peale on kahe silma vahele jäänud... Miski kirjatüki juures ütleb mulle, et autor on tüdruk. 

Kokkuvõttes ei ole ma selle looga siiski rahul – liiga keskpärane. Liiga ebausutav on see lõpu rappimise stseen

Tundub, et Reaktorisse on läinud minimaalsete korrektsioonidega versioon – seega jäävad mu varasemad kommentaarid kehtima. Ka aeg pole armuline olnud, tugev negatiivne reaktsioon on selle jutu suhtes jätkuv.

Teksti loeti eesti keeles

„Mälestus igavesest eilsest“ on üks nendest juttudest, mis võistlusel jäi tõenäoliselt kogu muu tekstimassiivi taha või sisse varju. Ei midagi eriti silmatorkavat, olgu siis heas või halvas mõttes. Vaatasin hiljem oma lugemise aegseid märkmeid ja neid on napilt kolm lauset: vabadusvõitleja ja Keskaju – Režiim, mis on kestnud üle 1000 (või 1500 või 100?) aasta. Täitsa tore, nutikas jutt. Kui midagi ette heita, siis alguse kohmakust ja hüplikkust...

Ühest küljest iseloomustab see, et tegemist oligi sellise keskmisel tasemel oleva looga – nagu öeldud, ei midagi ebameeldivalt mälestusväärset, kuid paraku polnud ka midagi sellist, mis oleks meelde jäänud. Niisiis tuli võtta kätte ja lugu uuesti läbi lugeda, et mingisugunegi adekvaatne arvamus tekkiks.

Aprillinumbris ilmunud „Golemi“ osas juba torisesin selle üle, et otsekõnes peab kooloni järel algava lause esimene sõna olema kirjutatud suure tähega. Siin on siis autor viljelenud jätkuvalt stiili a’la „Ma eelistan vana head paberi ja tindipliiatsi meetodit,” kostis reporter: „õnneks olen kiire kirjutaja, seega võite rahulikult samas tempos edasi rääkida.” Mingi iseomase veidruse tõttu on see ka Reaktori keeletoimetajal jätkuvalt parandamata... Ei midagi sisulist – lihtsalt roppu moodi riivab silma.

Kogu see jõuväljakaardina ja plasmakahurite võrgustik – kui Režiim oli vähegi tehniliselt võimekas, siis miks ei ehitatud nt droone/roboteid hooldustööde tegemiseks? Seda võiks pidada autori suvast johtuvaks loogikaauguks – vajalik olukord, et põgenemine saaks toimida.

Lainedetektor, mis tuvastab elektroonikaseadmed paarisaja ruutkilomeetri raadiuses – üleval orbiidil ja kosmoses peaks tuvastustöö käima ikka 3D – seega KUUPkilomeetrites.

Kokkuvõttes meenutab jutu lugemine sibula koorimist kiht-kihi kaupa. Ja ääri-veeri on selline Matrixi vaib ka küljes.

Loos on alguses kaks liini, mille omavahelistest seostest on raske aru saada – ajakirjanik intervjueerib kunagist vabadusvõitlejat ning siis on mingid tüübid, kes võitlevad Režiimi vastu. Hiljem selgub, et need liinid on väga otse omavahel seotud ja moodustub päris ilusasti terviklikum pilt. Kokkuvõte on küll selline veidi masendavat sorti, kuid kuskil polegi öeldud, et heal lool peaks ilmtingimata õnnelik lõpp olema.

Ja see suur et mulle kangesti meeldib loo pealkiri – selles on sihukest melanhoolset, ilusat tooni ja näpuotsaga laia joont.

Võimalik, et võistlustööna sai jutt teenimatult vähe tähelepanu. Kindlasti on see üle keskmise tugev tükk. Mõttes lisan ühe punkti oma varasemale hinnangule. Skarbi loomingu üle järele mõeldes leian, et see on parim, mida temalt seni lugenud olen.

Teksti loeti eesti keeles

Tüüp kuskil koridoriderägas - uksed, mida blokeerida ja mingid tulnukad, kes inimesi ründavad ja kes suudavad kuju muuta (mingis kohas nimetatakse neid ka zombideks).

Jutu algus on OK – keelekasutus selline, et ei pane ohkama ja suudab esimesed paar lehekülge kenasti huvi üleval hoida. Selgeks saab, et siin on ikka mingi "päris ulme".

Siis läheb vahepeal suur hulk "auru" kellade erinevuste seletamisele, mis ei tundu lugu edasi viivat.

Kuskil 7 lk kandis, pärast Anita kadumise kirjeldusi tuleb selline "Labürindijooksja" vaib peale – et on mingi "elus" labürint, mis muudab oma kuju, uksed kaovad, paiknevad ringi, inimesi sattub sinna juurde, mingi katastroof, aga tegelikult ei anta lugejale teada, mis värk ikkagi on. Olgu – varun kannatlikkust, kirjutatud on selliselt, et ei peleta eemale. Uudishimu, et mis värk on, veel kestab

Kui 10 lk kandis läheb reinkarnatsiooni-alaseks mõtiskeluks ja kerkib õhkõrn võimalus, et "kõik on üksnes uni", siis tekkib minu väike kartus, et jutt keeratakse pekki…

Lõpp kukkus tõesti mu jaoks kuidagi ära – noh, jah – kõik oligi miski purgatooriumi/reinkarnatsiooni ooteruumi sigri-migri, mitte mingi salakaval futu-tehno-düstoopiline eksperiment näiteks. Aga OK - see võttis ehk ühe punkti maha – siiski suht-koht korralik jutt

Reaktori versioon erineb väga minimaalselt võistlustööst. Mulle meeldib selle jutu sees asjaolu, et võibolla kõige ligilähedasemalt jõuab siin kohale õuduse moment. Et noh, natuke hirmus oli vahepeal küll.

Teksti loeti eesti keeles

On tegelane Kirjatark, kes talitleb otsekui uurija/kohtuarst ja läheb mingisse baasi, mis asub gaasihiiu kuul. Seal on üks „märatsev“ tehismõistus ja keegi inimene. Kirjatark kogub infot, toimub aktsioon ja ta lahkub. 

Eks ta natuke kohmakas on siit-sealt; selline püüdlik episood crime procedural'ist, iseseisva jutuna ei mõju. Ilmselt minu suurim etteheide on, et jutt on lõpetamata - tegemist on pigem stseeniga, mitte tervikliku looga; eriti mannetult mõjub lõpp. Samas kui mõelda kõigi võistlustööde kontekstis, siis pigem üle keskmise. Reaktorisse on jutt läinud üles minu parima arusaamise kohaselt samasugusena nagu tuli võistlusele. 

Teksti loeti eesti keeles

See oli minu jaoks üks neetult raske lugemine. Kui nüüd küsida, et mis siis konkreetselt on kehvasti, ei oskakski midagi väga tarka ütelda… On selline militaar SF-seting. On võõras planeet, millel müttavad sõdurid oma väljaõpperutiine teha, on lahedat bio-bula-mula-tehnikat, on dialoogi, on kirjeldust ja veel ühte-koma-teist. Minu põhiline mure on see, et veel umbes poole teksti peal (mis on oma pikkuselt lühiromaani mõõdus – 20+ tuh sõna) ei juhtu õigupoolest midagi „kandvat“. Kõik see sehkendamine lihtsalt on kuidagi, üks episood järgneb teisele, tehakse tegevusi, vahetatakse repliike, aga mis on loo point? Kuhu see lugu peaks minema? Mis toimub? Miks toimub? Peale selle noh, et sõdurid ikka teevad väljaõpet…

Sisult on see sihuke suht lobe kaitseliidu üksuse „nädalavahetus metsas“ (või minu poolest 2 nädalat Siilil) kirjeldus. Aga suures ulatuses ilma seikluse, ilma huumori, ilma õpetusliku või olemusliku momendita.

Mingite nüansside kallal nuriseks samuti. Lugemist ei muuda kergemaks asjaolu, et loosisene ajaarvestus käib kilo- ja megasekundites. Mulle on täiesti mõistetamatu, mis lisaväärtust peaks see andma? Muutma õhustikku kuidagi futuristlikumaks? Ma arvan, et selleks on suht head põhjused, et inimestel on igapäevaselt kasutusel ajalised mõõdud, mis ei lähe tüüpiliselt minutist väiksemaks. Sekundite olulisus on tajutav sündmuste juures, mis ongi lühiajalised, kui kirjeldatakse kiireid protsesse. Misjaoks ma peaksin 1 h asemel mõtlema 3,6 kilosekundist? Ööpäeva asemel 86,4 kilosekundist ja mida ütleb mulle ajaühik 15,034 megasekundit? Peale selle, et eeee… vist on päris pikk…?

Samavõrra on „toores“ arv kolmteist-sada (1300) – inglise keeles räägitakse niimoodi, nõus, kuid eesti keeles saame värdtermini. Google’i tõlkerobot on siinkohal küündimatu… Kahtlen sügavuti, et keel selles suunas areneks. Inglisekeelse one thousand (and) three hundred mugandusena thirteen hundred on täiesti mõistatav, kuid eesti keeles oleme asja juba ära mugandanud – me ei räägi üks tuhat ja kolmsada, vaid ütleme lihtsalt tuhat kolmsada.

Lõpp jätab kuidagi pooliku mulje – et noh, missioon on hoopis üks teine salajane missioon ja üks mingi saladuslik tegelane on selle taga ja et on veel mitu huvitavat saladust – aga vot lugeja imegu käppa, nendest asjadest autor ei räägi. Väidetavalt sai jutt otsa, kuid selline „järgneb…“ tunne jääb õhku. Romaani esimene osa? Et tuleb edasi üks suurem asi kunagi? Samas pole lõpp sihuke hinge kinni hoidma jättev põnevuslõpp (huvitekitaja e cliffhanger; kunagi Sirbi artiklis välja pakutud ’ripplõpp’ pole minu meelest vist laia kasutust leidnud), et tahaks küüsi närida, jalgu trampides autori juurde põrutada ja järgmist osa nõuda.

No-jah… Suur hulk tööd ja vaeva on nähtud. Natuke sihuke nõutu tunne on ja kui üldse mingit emotsiooni tekitab, siis on kahju, et ei meeldinud…

Teksti loeti eesti keeles

Hoogne militaarne märul miskil X planeedil lõksus olevast eriüksusest. Lühike jutt, ei mingit liigset ballasti, edasi on antud erinevate tegelaste vaatepunktist, lõpetuseks isegi väike puändike. Mulle meeldis – mõnus meelelahutus. Kui jällegi midagi enamat tahta, siis ehk veidi rohkem tausta maailmast.

Reaktori jaoks on juttu ümber kirjutatud (toimetatud) – lisandunud on ca 500 sõna jagu mahtu, millest päris suur osa läheb selle peale, kes mida tunneb ja mõtleb. Seda jutuvõistluse aegset tunnet, et tahaks natuke rohkem „suurt pilti“ see lisandunud maht ei rahulda. Pigem jääb hinge kahtluse uss närima, et ehk need momendid, mis on lisandunud, võtavad natuke algset, ehedat, toorest tempot maha. Kokkuvõttes on see jätkuvalt üks minu lemmikuid. 

PS. Oponeerides eelarvustajatele - kogu ulmelise butafooria üliküllus ning lahedate ideede tulevärk ei suudaks kompenseerida loo kui niisuguse ja selle jutustamisoskuse puudulikkust :)

Teksti loeti eesti keeles

Langtoni nimeline planeet. Minajutustaja, kurikael Müller ja mingid suured monstrumid, kes jätavad endast maha mälustruktuure. Käib aktsioon nanomasinate üle ja ühe samas tähesüsteemis oleva maailma terraformimise teemal.

Algus on selles mõttes hea, et kohe selge - ulmejutt. Ei käi mingi hale olmeteemaline möga.

Kui mõelda võimalikule südamepahadusele ja oksendamisele skafandris, siis peaks olema a) miskid kemikaalid, mis viiks selle võimaluse nulli; b) miski toruots/huulik, millest kinni haarata ja otse sinna sisse oksendada

Vastupidiselt kuulujuttudele, ei taga kohvi lisamine jutu sisse lisapunkte :)

Üldiselt ei saaks nii võhiklik ja tuim tüüp nagu Müller üheski normaalses ühiskonnas tööd kosmosemissioonil. Ehk siis tema kohalolu põhjus on hoomatav kui mingi ideoloogiline sõnum, mida autor tahab selle klišeeliku tüübi abil esitada. Paraku kahandab selline "jutlustamine" jutu väärtust. Kui ma järele mõtlema hakkan, siis mulle tundub, et Mülleri näol on meil tegemist nii Joel Jansi kui Maniakkide Tänava nö tüüptegelasega, kes on suht samast kategooriast nagu nt Täionu jt, kes seiklevad „Mehitamata inimestes“. Selliste tegelaste ja nende toimetamiste pinnalt käivitubki palju viimasel ajal populaarseid diskussioone päti-, prole-, krahvi- jmt -ulme teemadel. Olgu – võib ju endale ette kujutada maailma, kus ongi kosmoselennud niisama tavalised kui meil täna taksosõit ja ilmselgelt pole ka iga roolikeeraja mitte see inimkonna kõige säravam pärl…

Teksti lugedes ei õnnestu mul siiski vältida üldmuljet, et mingi täiesti suvaline seltskond sehkendab planeedil: üks paneb nanod käima, teine ei viitsi vaadata, läheb hoopis süstiku juurde, kolmas tüdineb ka ära ja kõmbib tagasi jaama; peategelane töllerdab niisama platool ringi – ei mingit tegevuskava, ei mingit ohutustehnilist mõtlemist. Nagu oleks tegemist jalutuskäiguga pargis. Sellel kohal langes minu hinnang mitu pügalat.

Kui veel konkreetsetest asjadest rääkida, siis viiskümmend meetrit vabalangemist on selline, et ellu jäämiseks peab olema ikka mingi väga mõjuv põhjus, mitte lihtsalt "langtonlasele otsa kukkumine" – skafander üksi ei suuda sellises olukorras kedagi päästa. (Näiteks sillalt alla vette hüpates sooritavad inimesed enesetappe…) Siin oleks mingit tehno-mula selgitust tarvis minu veenmiseks.

Kui suuta üle vaadata selle vaheepisoodi veidrusest (inimsuhete ja dialoogide puisus, kunstlikkus, jaburus), siis tegelikult mulle meeldis ideena see langtonlaste kontseptsioon. Seda tuleks arendada kuidagi nii, et lugu isemuutuks ka tervikuna usutavamaks, tegelased rohkem päris inimesteks.

Jutuvõistlusele saadetud versiooniga võrrelduna on siin jutus mõningaid kosmeetilisi ja teisi päris olulisi muudatusi. Summaarselt on mõnisada sõna juures. Lõpp on uus – põhjalikum. Minu isiklik maitse, kuid mulle tunduks, et see jutt saaks parem kui siia nö rohkem liha luudele kasvatataks, veel rohkem inimeste motiive, sisekaemust, jutu sisusse puutuvate teemade üle arutelusid, sündmuste arengut kriisini, lahenduseni, miks mitte järgmise kriisi ja lõpliku puändini... Arvestades jutu (mulle tundub) suhteliselt suurt ambitsiooni võiks isegi kaaluda mõne väiksema kõrvalliini loomist ja sellega näiteks lühiromaani mahuni pürgimist. See muudaks tegelased rohkem päris inimesteks, kelle sehkendamised mulle korda läheksid.

Võrreldes võistutööga on liikumine minu hinnangul olnud kindlasti õiges suunas. Hindeks õige väikse mööndusega neli.

Teksti loeti eesti keeles

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida nii nagu see oli, pean alustama sellest, kuidas frau Loide hõikas mingis jutunurgas, kas keegi Meresi uut raamatut tahab arvustada. Keegi ei jõudnud minust ette... Minul on Triinu loominguga selline omamoodi tore love/hate suhe ja et ma olen juba kaks arvustust teinud, siis kolmas oleks justkui loogiline järg.

Kogumik koondab endasse kaks juttu „Sulavesi ja vereside“ ning „Nagu nuga vööl“, mis on siis varem ilmunud vastavalt Täheaeg nr 12 ja Reaktor nr 10 (juuli 2012), pluss paberil kogumikus Tuumahiid. Lisaks on kaalukam osa (ca 150 lk) lühikese romaani „kuigi sa proovid olla hea“ päralt. Justnimelt niimoodi väikese algustähega on pealkiri raamatus esitletud.

Kõikide lugude tegevustik leiab aset väljamõeldud maailmas, milles asub Kuuevalla kuningriik. Lisaks saab lugeja natukene teada ka vähemalt ühest selle riigi naabrist – Harjuvirde – ja siit-sealt näpuotsaga ka kohalikku ajalugu. Tagakaane tutvustustekst ütleb julgelt, et kogumikus on kolm ulmejuttu. Jah, eksole – kes mida selle sõna ’ulme’ alla tahab lahterdada. Möönan, et kui autor ise ütleb, et see või teine teos on või pole ulme, siis võibolla enamasti nii tulekski sellesse suhtuda. Samas olgu siis tujurikkumise mõttes öeldud, et lisaks sellele väljamõeldud tegevusmaailmale puudub teoses absoluutselt igasugune ulme. Mul on raskusi isegi selle liigitamisega fantasyks, sest puuduvad kõik alamžanrile omased jooned – maagia, maagilised olendid jmt. Aga eks see žanripiiridel balansseerimine on ajastu tunnusjoon ja kui ikka kirjastaja sinult küsib midagi avaldamiseks ja tahab seda ulmena serveerida, siis olgu pealegi.

Maailm on keskaegne; nõustun teise väitega tagakaanelt, et keelekasutus on vanamoodne ja karm põhjamaine romantika on ka enam-vähem läbivalt olemas. Triinu ise kirjutab Goodreadsis, et püüdis neid jutte kirjutada nagu luuletusi – leida täpselt õiged sõnad ja et midagi poleks ülearust. 

Tervet arvustust kogumikule saab lugeda Reaktoris nr 93 juuni 2019 - https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-triinu-meres-kuigi-sa-proovid-olla-hea--isiklikust-uldiseks

Olgu siis üldistades öeldud, et mulle väga meeldis jutt "Sulavesi ja vereside", mis minu meelest esindab Meresi loomingut selle parimal kujul. "Nagu nuga vööl" on niivõrd lühike (õnneks!), et ei jõudnudki erilist emotsiooni tekitada. Rahuldav. Kogumiku suurema osa täidab kolmas lugu - lühike romaan "kuigi sa proovid olla hea", mis osutus kahjuks mitterahuldavaks. Kontrast esimese ja kahe järgneva vahel on ületamatu. Kogumiku tervikhinne on seega selline mõtteline tehe keskmise leidmiseks.

Teksti loeti eesti keeles
6.2019

Lühike romaan „kuigi sa proovid olla hea“ võtab jutujärje üle vaid üsna väikese katkestusega pärast „Nagu nuga vööl“ lõppu. Kuuevalla kuningatütar Anno juurde on tulnud kosja eelmise loo noorisand Valdar. Lisaks Valdarile ja Annole on siin loos olulisemaks kõrvaltegelaseks Valdari vanem vend Leitar. Läbi nende kolme tegelase vaatepunktide on see lugu edastatud.

Mis me teada saame, tegelikult on see küll tähelepanelikule lugejale selge juba varasemast, et Kuuevallas toimub pärilus emaliini pidi. Mehed lähevad naisele, mitte ei võta endale naist. Poegade osaks on seega kodust lahkumine, tütred pärivad maad ja kindlused jne. Minu ajalooalased teadmised pole piisavalt põhjalikud diskuteerimaks matriarhaadi teemadel, kuid vähemasti jääb loost mulje, et päriselt nö naiste võimuga selles ühiskonnas tegemist siiski pole. On rohkem nagu matrilineaalne (ingl.k matrlilineal) korraldus ehk siis pärilus ja peresuhted käivad naisliini pidi. Midagi analoogset toimis vanasti väidetavalt näiteks Spartas ja samamoodi peaks idee kohaselt olema olukord traditsioonilises judaismis ning paljudes Ameerika, Aafrika ja Aasia pärisrahvaste kultuurides, Euroopas baskidel ja minevikus keldid (vt nt Wikipediast Matrilineality). Üldise õhustiku baasilt võiks ju teha oletuse, et Meresil on oma maailma üles ehitamisel olnud silma ees keldi ja Põhjala kultuurid.

Seega jah – ei ole siin küll mingit võitleva feminismi manifesti. On pigem armastuse ja eneseotsingute teema. Selline klassikaline „seisus kohustab“ abielu versus aga mina ju armastan hoopis teist ja tegelikult oled sa selles ise süüdi, sest oled kogu aeg kodust ära (loe: sul on muid tähtsamaid asju kui mina, nuuks…) ja pealegi ega sa ise kah parem pole, võtad nii vasemalt kui paremalt (Urr!). Asjaolu, et naine võtab endale armukeseks mehe venna, ei lisa teosele kröömigi värskust. Tõdemus, et lõppeks lahendatakse konflikt kuidagi ära ja autor justkui püüab meile maalida võimalikke stsenaariumeid, et kui mehed saaks otsustada, siis käik asi nii, aga kui naised otsustaks, siis naa, ei jäta küll rahuldava lahenduse tunnet. Pigem selline „lugu vajab lõpetust“ asi serveeritakse.

Täiesti omaette nähtus on romaani muu teksti vahele kiilutud „ajalookroonika väljavõtted“. Esimese selliseni jõudes jäin korraks juurdlema, et kas see peaks olema autori nö käsitööline märkus – jäänuk tööprotsessist, kus on enda jaoks visandatud mingit olulisena näivat tausta, et see aitaks kuidagi mõtteid õigel rajal hoida või selgitada midagi, mis eespool ja järgnevalt jutuna lahti kirjutatakse. Ausalt öeldes jäängi nõutuks, et millist lisaväärtust need tekstikatked peaksid romaanile andma? Mahtu…? Natuke kindlasti. Tausta teadmisi? Sedagi saab. Aga mis ma nende teadmistega peale hakkan?

Siin on see dilemma – ma olen olnud tõsiselt „tige“, lugedes Triinu varasemaid teoseid, kus on olnud nii „Lihtsate valikute“ kui „Kuningate tagasituleku“ puhul see maailma läbi lukuaugu piilumise tunne. Ma olen tõsiselt piinelnud kange tahtmise käes nendest maailmadest veel-ja-veel teada saada. Tagantjärele tarkus – see tunne iseloomustabki elamust heade tekstide juures. See tunne valdab mind tegelikult ka „Sulavesi ja vereside“ lehekülgedel.

Ei – Meres ei võta mul käest (või natist) kinni ja ei vii mind avastusretkele sellesse põnevasse maailma, mil nimeks Kuuevalla ja naabrid. Ta sulgeb mu kuhugi sinna natuke ebameeldivasse kindlusesse (mõnda keldrikongi näiteks) koos oma veidi ebameeldivate tegelastega ja paneb seinale justkui grafoprojektori ja lüümiku, millel on tuim tekst, mis peab mulle andma infot. Võimaliku huvitava, inimliku loo hakkimine täiesti teises stiilis, modernse keelekasutusega faktide jadaga on selle lühikese romaanikese kallal ränk ja andestamatu füüsiline ja vaimne vägivald. Nii ei ole ilus teha. Nõus – ma ei tea luuletuste kirjutamisest just palju, kuid minu arvates ei vasta ka kuidagi kriteeriumile „kirjutasin nagu luuletust“.

Tahes-tahtmata jääb mulje, et autor on kogumiku moodustamiseks ponnistanud mingi teksti kokku. See on kare ja viimistlemata toorik, mis kordab tegelikult sarnaseid ideid nagu esimeses loos, kuid puudub sellele omane elegants. Kui „Sulavesi ja vereside“ on kaunilt viimistletud, nüansirikas puidust skulptuur, siis „kuigi sa proovid olla hea“ mõjub justkui selle skulptuuri valmistamisel järgi jäänud laastudest, tükkidest ja tolmust kokku pressitud briketina. Toormaterjal on sama, tulemus… Kahju.

Teksti loeti eesti keeles