Kasutajainfo

Suzanne Palmer

Teosed

· Iain M. Banks ·

Consider Phlebas

(romaan aastast 1987)

eesti keeles: «Mõtle Phlebasest»
Tallinn «Varrak» 1998 (F-sari)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
29
18
7
0
0
Keskmine hinne
4.407
Arvustused (54)

Taas üks kena tulevikuvisioon, taustaks kena pisike sõda - nagu kokkuvõte kiretult märgib: väike lühike sõda, hõlmas vaevalt 0.2 % galaktika mahust, kaotused elavjõus 851.4 miljardit ja laevades 91215660 (+\- 200), planeete ja suuremaid kaaslasi hävinud 53 etc. Seestpoolt tundub asi aga muidugi võimas. Peategelane on suhteliselt haruldase rassi esindaja (suudab teiste jäljendamiseks oma kuju muuta), kes ideoloogilistel kaalutlustel (tehisintellektid ja üleüldine masinatest sõltuvus ei meeldi) võitleb kolmejalgsete mittehumanoidide poolel. Raamatut liigitatakse üldiselt space opera'ks, kuigi ühe tavalise kosmoseooperi jaoks on ta natuke liiga sügavamõtteline ja mitte just otseselt tõsine, aga pigemini traagiline. Omapärast muljet tugevdavad aeg-ajalt esinevad isikupäratud kommentaarid. Hea raamat, kuigi üle kahe korra ei ole ma viitsinud teda lugeda. Soovitan soojalt. Pole oluline mis keeles tähendab antud juhul soomekeelset tõlget.
Teksti loeti pole oluline mis keeles

See shotlasest kirjanik sai tuntuks mainsteam romaanidega “The Wasp Factory” (84) ja “Walking on Glass” (85). Neis kasutas ta kirjanikunime Iain Banks. SF raamatutel on nimeks märgitud Iain M. Banks.
Vaadeldav romaan on kirjaniku esimene katse kirjutada heatasemeline kosmoseooper. Selleks mõtles ta välja Kultuuri (=Culture) nimelise utoopia. Utoopia kujutamise mõte tekkis tal vastureaktsioonina kõikvõimalikele loetud düstoopiatele. Banks leidis, et inimmõistus suudab panna ühiskonna asjad laabuma. Kultuuri sidemeid galaktika teiste tsivilisatsioonidega peab Kontakt. Viimane üritab misjonitöö ja veenmise abil liita võõrad tsivilisatsioonid Kultuuriga. Kui vajatakse radikaalsemat tegevust, kasutatakse Eriolukordade Osakonna (= Special Circumstances) teeneid. Kuna utoopias sõdureid ei kasva, värbab see osakond agente väljastpoolt Kultuuri. Seega on enamik Banksi SF romaanide peategelasi sündinud ja kasvanud väljaspool Kultuuri. Banksi kosmoseooperite tegevus toimub enamasti Kultuuri äärealadel või isegi väljaspool seda (nagu “The Player of Games”). Põhjusena võiks mainida, et utoopias ei toimu midagi sellist, millest tahaks lugeda. Hinne 5.
Teksti loeti soome keeles

Värvikas, võimas ning kahtlemata ka traagilise alatooniga kosmoseooper, millel on nii mahtu, haaret kui sügavust. Olemuselt midagi Düüni ja Surmailma vahepealset, kuid hetkel, vahetult peale läbilugemist tundub, et tugevam teos kui kaks eelmainitud kokku. Ei olnud (tänu paksusele) mõttes lugema hakata, kuid sirvides jäid silmad lehtede külge kinni ning loetud sai ta sisuliselt ühe hungetõmbega. Kuulub kindlasti loetud ulmeromaanide esikahekümnesse.Nagu näha, on raamatu eestikeelse versiooni ilmumine toonud kaasa keskmise hinde langemise :)
Teksti loeti inglise keeles
RIQ

Lugesin, kaifisin! Esimene Banksi Kultuuri-sarjast mille kätte sain ning siiani loetuist (lisaks veel "The Player of Games" ja "Use of Weapons") parim. Jättis vapustava mulje. Tõeline elamus. Meenutab oma universumikäsitlusega veidi Adamsit, kuid on nagu mingil põhjusel täiskasvanuks saanud.. Hindeks 5, kuna kõrgemat ei saa anda. Soovitan soojalt kõikidele ulmefriikidele.... ja ka muidu friikidele
Teksti loeti soome keeles

Lõputu tsirkus Põrunud Aru - kadunud raketiaju - ümber... Üks igavamaid raamatuid viimasel ajal loetutest. Mis ilmselt tähendab, et ma eriti ei fänna pikki ja üksikasjalisi kirjeldusi sellest, kuidas laev jäämäega või rong teisega kokku põrkab ja kuidas siis miski tala või muu ront paindub ja katki läheb. Kui teost filosoofiliseks tahetakse pidada, siis võiks ilmselt järelsõnadega piirdudagi. Et universumi mastaabis tähtsusetu sõda, aga mõnes mõttes siiski õpetlik. Neile, kes seda juhtima sattusid, siiski elu ja surma küsimus. Ning neile, kes ise sisse sattusid, ainult surma küsimus. Nujah... Tahetakse öelda, et sõda suht mõttetu asi ja kulutatakse siis 500 lk mõttetutele kirjeldustele. Oleks tüübile avaleheküljel vee ikka peale lasknud, oleks rutem vaevast lahti saanud. Võib ju võtta kui allegooriat, et läänelik isikuvabadusele ja arvutitele toetuv maailmavaade islamifanaatikute vastu ja nende vahele jäävad kohanejad - kujumuutjad - kes igal juhul pulbriks tehakse. Aga polnud viitsinud autor isegi miskit lahedat religiooni välja mõelda. Et surelikus kehas ei saa olla surematut hinge, on muidugi terane tähelepanek. Detailide kallal nakerdamine ilmselt autori tugev külg, oleks siis piirdunudki lihtsalt märuliga, üldistuse seisukohast on need detailid ju valdavalt sisulise tähenduseta. Siis veel see naisagent, kes laseb endal käe ära murda, sillalt alla visata jms, enne kui relva välja võtab ning täristama hakkab - siis, kui selle järele enam eriti vajadustki pole... Kaardimängu episood oli ehk kõige huvitavam, kuid sealgi kippus miski võltpateetika meeleolu rikkuma.. Korralik tõlge venitab üldhinde miinusega kolmeni. Hakkas silma ainult üks naljakas aps. Kas keegi sai aru, mis tegemist oli Põrnud Arul Baas 10-ga? Ja kuidas see lause tegelikult oleks pidanud kõlama... Eelkirjutajaga vaidlemise mõttes ütleks, et Adamsile jääb kümnest võimalusest üksteist korda alla.
Teksti loeti eesti keeles

Oh-jah, see raamat oli liiga pikk minugi jaoks. Omas zhanris oli ta iseenesest hea, sündmustik ja idee olid OK, aga venima hakkas see asi lõpuks. Eespool on seda raamatut võrreldud nii "Düüni" kui ka HHGTTG-ga, minu meelest jääb "Phlebas" neile mõlemale mingil määral alla just nimelt loetavuse poolest. Filosoofia koha pealt kraabib minu hinnet alla ka asjaolu, et lugesin "Phlebasega" ligikaudu samal perioodil ka Dan Simmonsi "Hyperioni", vaat sealt võiks õppida, kuidas paksu, intelligentset ja huvitavat raamatut kirjutada! Aga nelja panen küll, hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Ega suurt midagi lisada ei olegi. Ülemäära pikk oli ta ka, aga see jääb juba isikliku laiskuse arvele. Hea lugu muidugi, ent võrreldes näiteks Dan Simmonsi Hyperioniga oli natuke nigelam (mis teha, järjest lugedes lihtsalt tekkis võrdlusmoment), aga viis ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mille puhul on mul üsna raske tõmmata vahet isiklike ootuste/lootuste ja reaalse lugemiselamuse vahel.

Romaani neli esimest arvustust BAASis pärinevad isikutelt, kelle arvamusi ma (üldiselt) aktsepteerin... kõik nad on antud tekstile viie pannud! Romaani tutvustus «Varraku» kataloogis mõjus samuti intrigeerivalt: lubas sünget ja destruktiivset kosmoseooperit.

Lugesin romaani kahe päevaga läbi... päris pooleli jätta ei tahtnud, aga ajuti tuli end sundida küll. Põhiline hinnang on selline: antud romaani põhjal on Banks üsna vilets romaanikirjanik. Raamat laguneb laiali eraldiseisvateks pika jutu või lühiromaani mahtu episoodideks, mida siis mingite maotute tekstikestega ühtseks tervikuks kokku püütakse tsementeerida.

Algus oli suurepärane: läbikukkunud agent gerontokraatide lampkastis! See gerontokraatia tundub üldse Banksi kõikse originaalsem leid olevat. Siis tuli hunnik jahu... Teine ilus koht oli alles raamatu teises pooles: see saar seal Orbitaali ookeanis, kus kohalikud maailmalõppu ootasid... see oli kõikse paremini kirja pandud. Lõpumadin planeedisiseses labürindis meeldis kah... seal suutis autor minu jaoks need jaburad mastaabid mõistetavaks kirjutada.

Väga head olid ka need lõpulisad. Ning see tütarlaps, kes armastas mägedes ronida ja pidi igasugustest olukordadest väljapääsu leidma.

Personaalselt häiris mind romaanis ka see ideede ja kirjelduste teisejärgulisus... lugedes oli silme ees õige mitu varasemat romaani – Larry Niveni «Ringworld» ja Poul Andersoni «Satan`s World» – kui meenutada kahte esimesena pähe hüpanut. Okay, see personaalne kiiks!

Ja kui see Kultuur on utoopia, siis milline peaks veel düstoopia olema? Mulle tuletas Kultuur küll meelde mingit «heade kavatsustega sillutatud põrguteed».

Kokkuvõte:
Soovitada ei julge. Ise kavatsen ka järjed osta (kui eesti keeles ilmuvad) ja läbi lugeda kui mahti saan... Kuid sihukest muljet küll ei jäänud, et... vauuu, olen nüüd miskit ägedat läbi lugenud!

NB! Olles nüüdseks läbi lugenud ka kaks järgmist romaani, pean selle köite hinde punkti võrra allapoole tõmbama... viite pole neist minuarust ükski väärt, aga Phlebasest mõtlemine on ikka tunduvalt nõrgemini välja kukkunud, kui need järgmised köited... saigi neli miinusest kolm!

Teksti loeti eesti keeles

Kõhklesin tükk aega, kas panna talle 5 või 4. "5", sest see on minu arust parim seni eesti keeles ilmunud kosmosesõja lugu, "4", sest kohati kipub ta tõesti "täiskirjutamise" muljet jätma. Jaba eespool mainitud 2 ideed ise vääriksid eraldi äramärkimist (hukkamiskamber-kogumiskaev ja too usuhullude koloonia saarel). Raamatu ülesehituses on autor järginud reegleid, mille eiramine tihti ulmekirjandust "rikub" - ei ole selgelt "häid-pahasid", mõlemal poolel on nimetet omadusi; - teos püsib lõpuni alguses paika pandud raamides, ei ole mingit "deus ex machina"t; - keegi ei päästa viimasel mikrosekundil Kõiksust.Mingit erilist filosoofilist sügavust seal küll ei ole. On mõtteid elust ja surmast ja kohast päikes(t)e all, ent keskmiselt palju vähem, kui nn tavakirjanduses; tõsi, rohkem ja üldinimlikult lähedasemat ning mõistetavamat, kui enamasti ulmes.Eespool on teost võrreldud teiste autorite omadega, mis näiteks Adamsi puhul ei ole minu arust õige - see on sama, kui võrrelda tanki lepatriinuks värvitud sapurozetsiga.

PS. Kaks aasta hiljem tõmbasin ühe hinde alla. Tagantjärele - mitte üht ideed ei ole meelde jäänud. Sisu kohta liiga paks.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat minu meelest parem kui Hyperion, alguses pani küll imestama, et autor põhimeest suvaliselt igasugu kolkaid pidi ringi loksutas aga ju ta tahtis meeleolu luua ja oma maailma näidata. Igatahes oli huvitav lugeda. Vahepalad mõtleva tütarlapsega olid igatahes igavad ja mõttetud, ei saanudki aru mis eesmärk tema tegevusel oli. Lõpp aga just minu meele järgi. Sellist ma küll ei oodanud, pigem olin kindel lilledes ja saluudis.
Teksti loeti eesti keeles

Kõige muljetavaldaldavamad action–stseenid, mida kirjandusest leidnud olen, sünge, traagiline. Oleks nagu vägev. Keegi siin eespool mainis, et tegu on katsega kirjutada esimene tõsine ja kirjandusliku väärtusega space–opera. Tõsine on see küll, aga sellisel kujul, ilma lapsiku romantikata on seiklusromaan igav. Miks ma peaksin silmad punnis sadade lehekülgede kaupa lugema detailirohkeid kirjeldusi rongiõnnetustest ja planeetide hävinemisest, kui see ei ole põnev ja tegelased ka ei köida?
Teksti loeti eesti keeles

Päris keeruline seda hinnet anda, aga annan siiski viie. Seda eelkõige actioni ja peategelase eest. Mürgihambad, mürginäärmed küünte all, hapet eritavad higinäärmed, ümberkehastumine kellegi koopiaks, valu välja lülitamine jne. Päris vintske vend oli see Horza.Aga et kogu jama käis ainult selle Aru kättesaamise nimel, oli muidugi jama. Ning see lõputu detailne actioni kirjeldus hakkas pikapeale tüütavaks muutuma. Kuid meelelahutusena oli raamat piisavalt hea lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kosmoseooper kui selline on suhteliselt tänamatu kirjandusvorm. Meeldib muidugi paljudele ja enamikus lihtsatele inimestele, kuid intellektuaalsemad (ja ka need, kes end sellisteks peavad) teevad seda maha. Muidugi, enamikus kosmoseooperite sisust kubiseb klisheedest, kuid seda teeb enamus kirjandust. Küsimus on selles, kuidas seda esitada. Banks ei ole sellega suurt vaeva näinud ja tema puhul on need selgelt silma hakkavad. Aga... Tema kirjutamisstiil avaldab mulle muljet. Ehkki paljudele tundub see venivat ja igav, oli ta mulle huvitav ega veninud hoopiski. Banks oskab kirjutada, ta oskab sõnadega mängida ning kirjeldada. See avaldas muljet. Ja pealegi, ega sisu ka ju mingi jama ei olnud. Pinge oli täiesti olemas...
Teksti loeti eesti keeles

Uskumatult paks põnevik... see oli esmamulje. Asja parandasid detailiderohked kirjeldused, mis mulle sellises kontekstis täitsa meeldisid. Maitse asi. Lõpumürgel oli hästi kirjutatud, see oli mäng, milles polnud, ei saanud olla võitjaid, kõik olid võrdselt kaotajad (peale masinate). Hävingumäng. See algas koos hävingumänguga orbitaalil, enne seda polnud selge, kas Horza üldse jõuabki oma elu Suure Mänguni või hukkub grotesksetes takistustes, mida saatus talle ükshaaval ette paiskab. Alates hävingumängu episoodist orbitaalil on jälgitav tegelase enda isiklik hävingumäng, mäng, mida ta mängib tõelise mänguri kombel vaid kahele panusele - neiks on armastus ja surm. Kui Keelatud maailmas maandumisel ilmnes, et armastus on kaotatud, jäi vaid surma vältida - tuli leida Aru, hoolimata kõigest. Sama situatsioon kordus mõni aeg hiljem - armastus tekkis uuesti ning kaotas teist korda, jäi jällegi üle püüda surm üle trumbata. Aga õnn ei soosinud seegi kord mängurit. Tema esimene võit selles mängus, laev, jäi ka tema viimaseks. Süþee dünaamilisust ja põnevust mööndes võib aga norida üksikute episoodide kallal, eriti lõpus. Pole usutav, et sellise kaliibriga mees nagu Horza laseb endale nii lihtsalt nurga tagant pasunasse anda, nagu kirjeldatud. Piisavalt pole põhjendatud ka võitlusvõimelise idiraani ellujätmine ja eriti mitte viimase hala uskumine Horza poolt - ta oli idiraanidega piisavalt kaua mehkeldanud, et teada, milleks nad võimelised olid. Väga meeldivalt lollitab autor lugejat mõnede sentimentaalsete teisejärguliste põnevikustampidega - kasvõi see koht, kus Yalson oma rasedusest räägib. Suureks kergenduseks oli leida, et tegu oli tõepoolest lollitamisega, et autoril pole plaanis üldistele kliðeedele alluda ja madin käib sama halastamult edasi, nagu ennegi. Häirivalt mõjus ka suht ühesuguste humanoidsete liikide kirevus - sellele on raske leida mingisugust ratsionaalset seletust ning SIIN on küll makstud lõivu startrekilikele stampidele. Meelde jäi ka rida suurepäraseid kohti - punane putukas lumel, pinge kogumine lõpulahingus läheneva rongi õhusrve all, räiged stseenid Horza peldikkongis ja orbitaali saarel kannibali juures (aga tegelikult tundus mulle terve see saarekoht ülepingutatult grotesksena ja üldisest kontekstist väljalangevana). Kogu loo moraal näis olevat, et peategelane ei alnud oma elu, vaid kellegi teise poolt ettemääratud elu, pasavannist õngitseti ta ainult selleks välja, et ta saaks mõni aeg hiljem oma elu mingis uues madinas jätta tema enda jaoks sama mõttetus avantüüris, nagu seda oli eelmine.Kokkuvõtteks - polnud nii vägev, kui eelreklami põhjal oleks võinud arvata, kuid sellest hoolimata oli tegemist hästi kirjutatud põnevusromaaniga. Aga ruumiooperitest meeldib mulle "Asum" igatahes rohkem - va hea Doc sai praegu punktivõidu. Ka võiks mõned stseenid vahelt ära olla, kasvõi see kannibali saar, sest praegu on teos ikka paks ja lohisev küll. Raamat paistab esindavat suunda, millega seoses praegusel hetkel filmikunstis meenuvad kõigepealt "Independence Day", "Armageddon" ja "Titanic" - suurepärase tehinilise teostuse ja eriefektidega kaunistatud täielikku savi, millesse lugeja lollitamiseks paar kullatera peidetud on, mis vähema kriitikameelega isikut kohati pimestada võivad. Millegi pärast panen asjale nelja, kuid tegelikult võiks kolme ka panna - ilmselt pole ka mina kassikulla imetlemise patust päris prii.
Teksti loeti eesti keeles

Häiris, et prooviti kogu aeg mingit rasket filosoofiat ajada, kuid see oli sellise kahtlase kvaliteediga. Aga muidu ajaviiteks käib küll, lõpp ka tavapärasest happy end-st väheke erinev.
Teksti loeti eesti keeles

Tekitas igat sorti tundeid ja mõtteid, samuti on meeldiv sarnasus "Düüni" ja Douglas`e "Pöidlaküüdiga" .Minu meelest isegi jupi maad parem kui " Düün ". " Düünist " jäänud halb arvamus lisade ja kommentaaride kohta muutus peale "...Phoebast" , üldiselt oli kogu raamat minu meelest piisavalt tempokas.
Teksti loeti eesti keeles

Hea näide raamatust (laieneb ka sarjale kui soovite) mis on kirjutatud kümnete miljonite vaimult näljaste Star Treki fännide soovile vastu tulles. Siis on neil hea oma laia silmaringi demonstreerida - noh et ka midagi muud on lugenud.

Selles raamatus pole ju ühtegi originaalset ideed! "Kultuur" on tõesti hästi lahti kirjutatud, aga nii paksus raamatus oskaks seda isegi mina :) Kirjatehniliselt on raamat muidugi ladusalt kirjutatud ja oma eesmärgigi - võimalikult suured müüginumbrid - ilmselt täitnud, sellest ka minu hinne.

Saast. Keskmisest kõrgema IQ puhul soovitan hoiduda.
Teksti loeti eesti keeles

Üldine mulje sellest raamatust jäi mul üsna segane: üldjoontes on kogu süzhee üles ehitatud klisheedele. Samas peab aga mainima, et ülesehitus oli küllalt haarav ning seda oli huvitav, isegi väga huvitav, lugeda. Seetõttu on hindeks neli, mida tuleb võtta kui teatavat sorti kompromissi. Kindlasti ei olnud selle raamatu hindele abiks eestikeelne tõlge. Tõlkija polnud vaevunud / suutnud raamatut korrekstselt ümber lappida. Oh, sõnad on loomulikult asendatud eesti omadega, kuid lauseehitused ning sõnade valik jätavad tugevalt soovida. Ei oskagi kohe öelda, kas näiteks maakeeles keegi tarvitab sellist sõna nagu biheiviouristlik. Või siis näteks koht, kus sugu tähistavad asesõna (him) oli tõlgitud kui "tema" ning hetk hiljem tegi peategelane selle sõna "tema" aluselt järelduse, et inimene keda sellega refereeriti oli meessoost. Kuid olgu kuidas on, vähemalt oli selle tõlke alusel võimalik teha raamatule reverse engineerigut ning tuvastada, mida autor tegelikult mõtles.

Kuid see selleks. Süzhee on üldjoontes juba eelnevalt ära kirjeldatud, seega ei vaevu ma enam seda üle kordama. Küll aga tahaks ma lisada mõned täpsustused. Näiteks jäi mul sellest raamatust mulje, et kindlasti peaks kunagi sellele sarjale ilmuma prequel. Nimelt on täielikult vale, et kogu see kirjumirju grupp tulnukaid, keda eelpool refereeriti kui Startrekilikke tegelasi, ei olegi tegelikult niiväga tulnukad. Loomulikult oli seal ka paar "ebamaist" rassi, kuid enamus kogu sellest värvikast sortimendist olid inimeste alamrassid. Tundus, et kunagi ammustel aegadel olid inimesed kosmosesse kimanud ning koloniseerinud terve hunniku planeete. Iga planeedi peal kohandusid inimesed kohalike nõudmistega nagu gravitatsioon, floora/fauna, radiatsioonitase, üldine temperatuur, ühiskondlik struktuur jne. jne. muutudes sellega erinevateks. Ja paistis, et aega oli neil olnud. Samuti kommentaar selle Kultuuri kui utoopia kohta. Kultuuri eesmärk oli tagada inimestele üldine heaolu. Kuivõrd Kultuur koosnes parajast protsust erinevatest inimeste alamrassidest plus mõningane kogus mujalt pärinevatest tegelastest on proovitud leida kuldne kesktee. Kuivõrd kompromissid inimesi rahuldavad teame me isegi. Pahatihti on ühe õnn teise õnnetus ning see paistab ka Kultuuri peamine õnnetus olevat.

Üldiselt jäi mul sellest raamatust mulje, et seda on kirjutatud kui filmistsenaarimui. Detailidesse laskumine on sellisel juhul täiesti põhjendatud. Filmidest (ja teistest raamatutest rääkides) meenutab see ülesehituselt kõige rohkem "Men in Black"-i. Paksult eboriginaalseid ideid mis on maitsekalt kokku kogutud ning effektselt esitatud. Näiteks see Shapechanger meentus mulle väga segu "Dune" Bene Tleilaxu facedanceritest ning Bene Gesseriti koolituse saanutest. Need piraadid samal ajal aga tuletasid mulle meelde "Star Warsist" Han Solo & co-d. Paraleele võiks tõmmata muidki.
Teksti loeti eesti keeles

Elasin kunagi tüdrukuga, kes armastas eeterliku muusika saatel kummalisi pilte joonistada. Pildid meeldisid mulle ning meie tillukest kööktubakodu täitvad helid, mis aitasid tegijal loometöö tarvis sobilikku õhustikku luua, kõrvadele haiget ei teinud. Kui kord vestluse käigus möödaminnes mainisin, kuidas tomatid jms.-d Mozarti muusika najal nii ilus kui suuruses häid tulemusi näitavad ning küsisin, mis ta geeniuse loomingu seltsis joonistamisest arvab, vastati mulle pärast hetkelist pausi tõsiselt ja kolmesõnaliselt: «Liiga palju noote.»

Ma ei arva, et hea ulmekas peaks haikusse ära mahtuma, kuid uuema aja lugudes kipub teksti mahu ja sisukuse tasakaal paigast nihkuma. Mul on täitsa talutavad prillid ja ka vaba aega on piisavalt ning lugemiskõlbuliku ainese puhul mind raamatu paksus ei heiduta. Kõnealust teost käes hoides oli aga kogu aeg tunne, nagu loeks mõne ammu- ja korduvaltnähtud keskpärase filmi käsikirja – kilode kaupa kirjeldusi igast võimalikust vaatest – ja see, mis 90-minutilise liikuva pildi näol kuidagi talutav oleks, muutub paberiltloetuna tõeliseks piinaks. Loos, mis ei sisalda mingeid uudismõtteid ja -tegusid, peaks tekst olema seda enam ladus ja kaasakiskuv, mitte loo hargnemist pidurdama. Mõned kohad olid ju päris mõnuga loetavad, kuid siiski, mida lehekülg edasi, seda raskem oli mõelda Phlebasest ja üha rohkem oli kahju ajast, mida see raamat täiesti õigustamatult röövis – liiga palju sõnu.

P.s. Pronto väidet, nagu oleks selline esituslaad teose võimalikku ekraniseeringut silmas pidades igati põhjendatud, tuleb siinkohal küll ekslikuks lugeda. Romaani ja filmistsenaariumi poolt autorile esitatavad nõudmised on liialt erinevad selleks, et rohkem kui ühe kärbse tabamist ainsa piitsahoobiga isegi üritama võiks hakata. Võib-olla suudab too üksikasjalikkus tõepoolest filmikompaniide omavoli eest mõningast kaitset pakkuda, kuid minu arvamust mööda ei ole Hollywoodis traditsiooni, mis kirjaniku nägemusel, nagu pühal lehmal mööda ekraani ringi jalutada laseks. Hulga sagedasemad on hoopis juhud, kus filmi iga uus kaader on justkui labidas, mis kühveldab kõrvale kõik selle, mis raamatus vähegi oluline oli, jättes ekraanile vaid portsu tavapärast allapoole vööd suunatud lõõpimise, seksi ja vägivalla, mis kassat teeb ja rahva seansi lõpuni saalis hoiab. Raamatu- ja filmiversiooni teksti tasandil lahushoidmine annab meile siiski võimaluse vähemalt lugemisest naudingut saada ja hea kirjanik seda ka alati teeb.

Teksti loeti eesti keeles

Asi huvitav on. Eelpool kirjutajad on teost nii maani maha teind kui ka taevani kiitnud. No taevani kiitjatest saan mina aru. Ma isegi peaaegu nende hulka kuulun (sic! peaaegu). A maani lammutajatest mina aru ei saa. Miks ei saa? Asi lihtne, hinded ju igatsorti materdamisest hoolimata alla 3 ei lähe. Olen nõus, et asi vähekse klisheelik on (no ytleme isegi et väga). NO JA MIS SIIS? Ega see esimene kord pole ja ei jää ka viimseks mitte. Oli minulgi tunne, et mina seda kõike kusagilt juba lugend olen alates muudikust (kes mull Deathworldi Jason din Alti meenutas) ja lõpetades droon Unaha-Clospiga (Henry Kuttner "The proud robot"), kes teatas uhkelt, et a) tema pole mingi robot vaid droon ja b) temal on nimi olemas ja kutsutagu teda selle järgi. Ja siis veel muidugi ka Dune ja need kultuuri Arud meenutasid mulle Hyperioni Tehnotasandit. Kõigele lisaks jõudsin ma järeldusele, et tegelt võiks CP olla näiteks eellooks Baxteri Time Ships`ile, sest nende Arude suhtumine ja mõttelaad kuidagi sihtisid Baxteri massinatele, kes elasid enda jaoks ja mõtsiklesid universumi mõistatuste üle. Tõepoolest, CP sisaldas kõike seda. Ja oli kõik kenasti ka kokku võtnud. Mis minule eriti meeldis, kaunikesti erapooletult, jäädes vaid jutustaja ossa. Lööge või maha, mina mitte aru ei saand, kelle poole Banksi sympaatia kaldus. Asi oli kenasti kokku kirjutatud. Väheke mõistmatuks jäi tõepoolest veider orbitaalil elunev ususekt, mis tõmbab viiele väikse miinuse, kuid ülejäänu on kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

tore raamat , natuke pikk kuid siiski toreaga lõpp kadus lihtsalt ära . kui võrrelda hyperioniga siis jääb kõvasti alla.
Teksti loeti eesti keeles

Algul ehmatas see raamat ära - ikkagi parasd tellis üle tüki aja. Sai teist siis loetud ja - ei olnudki hullu! Suht kiirelt isegi läks. Tekst oli kohati hüplik ja hoog kadus ära, kuid üldmulje oli hea.

Minu jaoks siiski liiga hard. Tahaks miskit rahumeelsemat ja ilusamat... Neli pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene kokkupuude Banksiga ning sealjuures väga meeldiv kokkupuude. Suurem osa mu enda mõtetest on antud raamatuga seoses ära öeldud... lisaks ehk vaid niipalju, et olin kogu madinast hoolimata kindel raamatu õnnelikus lõpus, kuid ei läinud need asjad mitte (l)ootuste kohaselt...

Ülearu pikaks ma Phlebast ei pea. Või siis teistpidi: raamat haaras niivõrd, et sai enne läbi kui jõudsin pikkusele mõtlema hakata. Tegelastest sümpatiseeris kõige enam too pisike drooninähvits. Episoodidest kannibalide saar. Kõige vähem sümpatiseerisid vahepalad naismägironijaga.

Teksti loeti eesti keeles

Lugemine õnnestus teise korraga. see tähendab , et esimene kord kui üritasin andsin esimese lahingu juures alla. Liiga detailirohke ja arusaamatu tundus. nüüd võin soovitada - lugege edasi , ärge jätke. Siis läheb huvitavaks. Raamatule ette heita võibki seda liiga hard sf-i. A muidu täitsa tore kosmosesõja-raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Ka minul j2i esimesel lugemisel raamat pooleli. Pooleli j2i seal kannibali saare juures. Raamatu algus venis ning venis, oli natuke liiga detailirohke. P2rast kannibalide saart tuli raamatu parim koht, ehk siis h2vingum2ng ja Vavatchilt p9genemine. Aga l9pp j2lle venis, olles isegi rohkem detailsem, kui algus. Oleks raamat olnud ainult kolmandiku jagu sellest tellisest, oleks see olnud igati korralik ja hoogne kosmoseooper ja minult "5" saanud. Praeguses mahus aga "3", ning uuesti l2bilugema ei kutsu.
Teksti loeti eesti keeles

Kohati venis minu jaoks aga raamat oli ikka suurepärane. Midagi jäi raamatul siiski puudu. (Mis minult ärge küsige lihtsalt selline tunne).

Ütlen ausalt raamatu algus oli väga originaalne. Peldikust vangla (vau!!) sellele mõtlemine ajab juba südame pahaks ja Horza mõtted selle üle kas ta sureb oma okse kätte ära või sita sisse uppumis surma olid geniaalsed. Koht kus ta saarel nende usuhulludega oli, see oli lihtsalt vapustav. Jah mängu üks paremaid kohti oli surma mängu ajal ja lõpp oli ka üllatav. Ütlen ausalt uskusin koguaeg happy endi! Vaat aga ei tulnud teist.Ma arvan et see lõpp raamatu heaks teebki. Ma olen üpriski kindel kui lõpp oleks happy olnud oleks raamat mult nelja saanud.Lõpu madin oli väikene pettumus. Horzal olid ju mürgihambad ja -küüised. Miks ta neid siis ei kasutanud kui ta selle kolmejalgse tulnukaga kakles. Minu meelest oli see suurepäraselt edasi antud kuidas Horza raevust kees. Kui ta maniakaalselt seda tulnukat maha proovis lüüa ja miski teda peatada ei suutnud. ( Isegi mitte murtud käega silla küljes rippuv kultuuri agent). Ja veel see masendus mis tal suremise ajal oli, neutraalne ja kummituslik nägu, klaasistunud pilguga tühjusesse.

p.s. Tõlge oli jah kohati raskesti loetav.

Teksti loeti eesti keeles

"Consider Phlebas" lugemine tähendas minu jaoks pikka ja vaevarikast punnitamist. Aga läbi sain!

Tegemist on ühe viletsama uleraamatuga professionaalselt kirjanikult (mida ma olen lugenud). Antud "viletsus" seisneb just liigses vahutamises ja selgusetuses: vahel kadus ülevaade ära. "Consider Phlebas" on ka raamat, mille lõpetamisel ei suutnud ma meenutada ühtki asjalikku ideed sellest.

Minu hindamisskaala järgi on "Consider Phlebas" ulmesõbrale katsumus. Neile, kes ulmest suurt ei hooli, seda teost ei soovita.

Teksti loeti eesti keeles

Võimas. Esimesel lugemisel ei saanud õieti pihta (tõlge!), seejärel lugesin originaalis.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minu meelest ei ole "Phlebas" oluliselt halvem kui "Mängur." Nad on lihtsalt erinevad.

Lõpplahendus erines meeldivalt tavalisest happy endist, kuigi oli mingil määral ettearvatav.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu paksus on petlik, kuna kui sisu on haarav, pole lehekülgede arv üldsegi oluline. Ja haarav on see raamat küll.

Üldse ei saa nõustuda eeltoodud väitega (vt. Rauli Rajande kommentaar), et keskmisest kõrgema IQ puhul on soovitav raamatut vältida. Kui kellegi fantaasiat köidavad kosmosesõjad, ei saa sellest teha mingit järeldust ei raamatu ega selle lugeja vaimsuse kohta, vaid tegemist on üksnes maitse küsimusega. Raamatu ainsaks eesmärgiks võib olla ka puhas meelelahutus, aitamaks inimesel viia mõtted tavaelust/tööst muudele radadele - ulmeka lugemise eesmärgiks võibki sageli olla mõtlemisest põgenemine. Selleks ei pea teos sisaldama suurtes kogustes novaatorlikke ideid, raudset loogigat jne - need elemendid on lihtsalt vajalikud aga mitte hädavajalikud abivahendid. Kokkuvõttes piisab eesmärgi täitmiseks, kui raamat on kirjutatud haaravalt ja tekitab lõpptulemusena teatava rahulolu. "Consider Phlebas" nendele tingimustele ka vastab ja muid ambitsioone ei tasu talle omistada.

Teksti loeti eesti keeles

Üks verisemaid raamatuid üldse, mis olen lugend ning hakkas mõjuma alles mõni aeg pärast lugemist - milles midagi negatiivset ei tohiks olla. Suht mõttetud olid need vahepalad naismägironijaga. Ei saanudki nende mõttest aru. Action stseenid see-eest olid vapustavad, parimad. Viimased 200 lk läksid seetõttu eriti nobedasti. Lõpp oli üllatav - happy end`i puudumine tõstis igatahes teose väärtust minu silmis. Detailirohkus mind erinevalt Hyperionist siiski ei häirinud. Üldiselt nõustun kõigega, mida ütles Maniakkide Tänav. Ka see filosoofia, mida sinna aeg-ajalt siis puistati oli veidi veider:

"Kes me oleme?
Kes me oleme. Just see, mis kuju me olles võtame. Mida me teame ja mida me teeme. Ei vähem ega rohkem."

Teksti loeti eesti keeles

Võimas vaatemäng müstilise pealkirjaga, eriefektide tohuvapohu ja eepiliseks kiskuv sõda. Suurus. Igas mõttes.

Kannatab selle kõige juures sisu. Jah, peategelase piinad, loodud inimliigi soov kättemaksta masinatele on mõistetav ja hea. See on siiski niivõrd efekti teenistuses. Pidev kiirustamine, liikuvus. Sõjale iseloomulik, kuigi sõda ennast kohtab väga episoodiliselt. Mulle absoluutselt ei meeldi aga hävingumängu kirjeldus, ma ei usu, et Kultuur midagi sellist lubaks. Kuigi, võibolla lubaks. Lõpplahendus on parem, süngel ja müstilisel planeedil.

Kultuuri sarja järgnevate raamatute pealkirjad lähevad üha labasemaks, kuid sisu tõuseb. Kaob liigne rahmeldamine. Inimeste roll tõuseb, nad on rohkem inimesed.
Teksti loeti eesti keeles

Mida lisadagi pärast nii paljusid eelarvustajaid, kes romaani igast otsast lahanud on, üles lugenud voorused ja puudused?

Raamatu kaas oli harukordselt hea. Ma uurisin seda pärast luubiga võib-olla tund aega. Aga mitte seda ei tahtnud ma öelda.

Horza pälvinuks õnne, kui ta tapnuks Xoxarle ja mitte talle halastanud. See viga maksis palju elusid. Või kui idiraan taibanuks, et Horza on tema liitlane. Xoxarle mõtteid kirjeldas Banks ilusasti, aga Horza motiive mitte. Miks Horza idiraani kinni sidus, miks ei selgitanud talle omi plaane tema suhtes? Kui idiraan pidi vangis olema, miks ei võinud ta edasi olla 6. jaamas plaatide vahel?
Horzal oli palju võiduvõimalusi. Ta ei osanud valida ühtki neist. Ta oli liiga palju muutunud Kraiklyniks, krooniliseks ebaõnnesõduriks, ja kaotas kõik, nii nagu kaotas Kraiklyn.
Tundub, et teise inimese välimusega sai muudik endale ka tolle iseloomu. Ma ei tea, kuivõrd Horza sellest ise teadlik oli, aga see teeb Horzast traagilise kangelase, asetab ühte ritta mitte James Bondi ja Max Otto Stirlitzi, vaid Hamleti ja Romeoga. Ja see annab lootust, et Bora Horza Gobuchuli õnnetu armastuse lugu loetakse ka sadade aastate pärast.

Teksti loeti eesti keeles

Mind köitsid selle raamatu puhul veel kaks probleemi, mida siin mainitud ei ole. Esiteks Horza nime küsimus. Tal oli pidevalt otsekui haiglane mure oma nime pärast - kui ta läks sinna Kirka Õhu Keerise (?) peale esimest korda ja ütles järele mõtlemata oma nime. Siis lõpus surres oli tal põhiline hirm sellepärast, et ta ei mäleta oma nime. Jne. See avas tegelikult tema kui muudiku iseloomu kõige paremini. Olles pidevas muutumises, nii et keegi sind ära ei tunne, on ainus asi, mis jääb samaks ja sind veel eristab, sinu nimi. Mulle meeldis, et seda otse välja ei öeldud.Veel. Keegi mainis eespool, et võiks ilmuda üks raamat, mis kirjeldaks, kuidas Kultuur tekkis ja kuidas need inimliigid arenesid. Aga ma ei tea, kas keegi pani tähele, igal juhul lisades, Kultuuri-Idiraani sõja kroonikas on ju osa daatumitest antud "e.Kr". Nagu oleks ikkagi tegu hoopis Maast sõltumatu tegevusega. Iseenesest ka uudne lähenemine.Kokkuvõttes oli raamat põnev ja selle muudiku hingeelu pärast läks südamesse ka.
Teksti loeti eesti keeles

Suht kahvatu mulje jättis see raamat mulle, kui ma seda kunagi ammu lugesin. Nüüd pean ma oma arvamust natuke revideerima. Nõrgem kui "Mängur" ja "Relvade kasutus", kuid siiski päris huvitav. Minu jaoks oli seal liiga palju arutut tulistamist ja madinat.Aga teades nüüd kultuurist vähe rohkem, leian, et tegu on hästi õnnestunud teosega!
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus turvaline tellis, mille võib kord viie aasta tagant kätte võtta ja uuesti üle lugeda (mida ma just äsja tegin). Saab paar hubast õhtut meeldivalt surnuks lüüa, ilma et liialt aju peaks nikastama (selleks pakub elu raamatuid lugematagi piisavalt võimalusi).

Huvitavaks aspektiks, mida ka Linda Kaljula eespool mainis, on tegevuse kujuteldav toimumisaeg - millalgi Jüriöö ülestõusu paiku :)

Aga Hyperioniga ei ole vaja seda võrrelda, mida paljud eelarvustajad teevad ilmselt seetõttu, et need kaks raamatut eesti keeles üsna üheaegselt välja anti (see oli hea aeg). Need on ikka kaks täiesti erinevat asja, millel peale eesti keeles ilmumise aasta eriti midagi ühist ei ole.

Teksti loeti eesti keeles

Esimene raamat, mida sellelt autorilt olen lugenud. Kui sirvisin seda ja lugesin siit-sealt, siis tundus see huvitavam kui algusest lugema hakates. Algus on üsna intrigeeriv, kuid edasi läks vähem huvitavaks, nii et pidin selle vahel käest panema.

Lugeja on justkui jäetud teadmatusse, kas peategelase motiivid, ta võitlus Kultuuri vastu, on õilis või ajendatud mingitest madalatest tungidest. Mõnes mõttes on see hea, sest on ruumi mõistatamisele, teisalt see häirib. Häirib, sest ei aita mõista, mida peategelane üldse taotleb, mis on ta üldine eesmärk või kus ta asub hea ja kurja teljel: selget hea-kurja telge raamatus pole.

Kuigi Horza vastumeelsusest Kultuuri vastu võib mingil määral aru saada, jääb see ikkagi pigem tema isikliku maitseeelistuse pinnale ja tugevaid põhjusi, miks Kultuur peaks halb olema, ei leidu. Ja nii ongi raamatu lõpp, kus peategelasel just hästi ei lähe ja tema eesmärk, mille poole ta kogu selle aja püüdles, saavutamata jääb, minu jaoks omamoodi happy end.

Teksti loeti eesti keeles

Selline huvitav teos mis tekitanud ulmikute ringis üsnagi vastakaid arvamusi. Ühed armastavad ja nimetavad lausa Hyperionist paremaks teoseks - teised jälle tambivad maha ja nimetavad parajaks saastaks.

Minule pigem meeldis. Mitte just kõige oluliseim ulmeteos, mis läbi aegade loodud aga hea lugemine kindlasti. Märulit on palju, kõrvaltegelasi langeb pidevalt ning teose pikimad kirjeldused on enamasti seotud millegi purunemise, õhkimise või tapmisega. Phlebase maailm pole ka iseenesest originaalne. Masinatega koostööd tegev Kultuur meenutab Hyperioni, peategelasest muudik Düüni tleilaxude näotantsijaid ning ringikujuline hiidmaailm toob kohe silme ette Niveni Rõngasmaailma. Lahedad autoripoolsed täiustused tulevad esile just pisikestes asjades ja tillukestes sähvatustes, mis puistatud laiali üle terve raamatu. Ebatavaliselt sünge lõpp oli ka üks asi mis pani teose ülalnimetatud klassikutest erinema. Ühesõnaga kõlbas lugeda küll
Teksti loeti eesti keeles

Esimesel korral panin käest ära. Mõni aeg hiljem lugesin uuesti ja meeldis päris hästi. (Loetud küll kunagi ammu, aastaid tagasi.)
Teksti loeti eesti keeles
x
Mart Pechter
1983
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

I Am Legend on ulmelugu vampiiri-apokalüpsisest. Peategelaseks on Robert Neville'i nimeline mees, kes on enda teada viimane inimene Los Angeleses ja võib-olla ka kogu maailmas. Eelnevate aastate jooksul, nagu näidatakse hiljem Neville'i silmade läbi nähtud tagasivaadetes, on inimkond hukkunud pandeemia tagajärjel. Kuid kõik pole mitte surnud, vaid osad on muutunud veretoidulisteks vampiirideks.

 

Iga päev sõidab Neville autoga ringi, kogub varustust, parandab oma maja kindlustusi ja tapab vampiire, kes on päeval päikese eest peidus ja transsi langenud. Öösel peidab ta end oma majas rünnakute eest, kus ümberkaudsed vampiirid tema ehitatud kindlustusi maha kiskuda üritavad.

 

Üksindus, pidevas sõjaseisukorras elamine ning lein kaotatud naise ja tütre pärast mõjuvad Neville'i vaimsele seisundile laastavalt. Et sellega võidelda, püüab ta pandeemia kohta algeliste laborivahendite ja raamatukogu abil rohkem uurida. Samuti mitmekordistab ta pingutusi vampiiride igapäevaseks tapmiseks, mille tulemusena vähenevad ka igaöised rünnakud. Siis aga ühel päeval ilmub Neville'i juurde naine, kes tundub olevat terve nagu temagi...

 

Ma pean ütlema, et Matheson on väga võimekas õuduskirjanik. Õudus ei tule siin raamatus mitte hirmust vampiiride ees, vaid peategelase enda olukorrast. Neville'i mõistust lagundav üksindus, depressioon, stress ja lein on õõvastavad. Sama õudne on sellest kõigest sündinud lootusetu vihkamine, millega ta vampiire hävitab - viimastele võib raamatu edenedes hakata juba kaasa tundma

 

Raamatu lõpplahendus on niivõrd kuulus, et ma olin sellega mingis mõttes tuttav juba enne lugemist. See aga lugemisrõõmu vähemaks ei võtnud, kuna oli võimalik loo arenedes jälgida, mismoodi autor on üles ehitanud varjatud aga tagantjärele ilmselget lahenduskäiku, mis selleni viib. Ma kujutan ette, et mitteteadlikule lugejale võiks see mõjuda sama põrutavalt, kui Agatha Christie loodud lahendus raamatus "Roger Ackroydi mõrv".

 

Teose mõjukusest ei saa ka üle ega ümber. Selle lühikese, napilt romaani mõõtu välja andva loo õlgadel seisavad kõik zombi-apokalüpsise tüüpi raamatud ja filmid, mida järgnevate aastakümnete vältel tehtud on. Ka loo lõpplahenduse ideed on järele tehtud kümneid ja kümneid kordi. See ei jäta küll kahjuks lugemiselamusele mõju avaldamata.

 

Teatud mõttes ongi selliste alustekstide juures probleemiks, et loendamatud hiljem tulnud töötlused, pastiššid ja koopiad tekitavad mulje, et seda kõike on juba nähtud, ning selle olemuslikku värskust ja teravust on võimalik küll mõista aga mitte tunnetada.

 

Õnneks on peategelase Neville'i hullumeelne klaustrofoobiline õudus autori poolt kujutatud sedavõrd hästi, et hoolimata ukse taga ootavate näljaste hordide banaalsusest tänapäeva lugeja silmis on Mathesoni lugu jätkuvalt lugemist väärt.

 

Hinnang: 7/10

Teksti loeti inglise keeles

 

Always Coming Home on eksperimentaalne ulmelugu. Lugu polegi selle raamatu kohta vist kõige õigem öelda, pigem on see kogumik fragmente, mis moodustavad fantaasiapõhise antropoloogilise uurimuse, monograafia või teadusteksti ühest Keshi nimelisest rahvahõimust, nii kauges postapokalüptilises tulevikus, et kõik varasem on unustatud.
 

Keshi hõim elab Kalifornia orus, millest suur osa on selleks ajaks vee alla jäänud - üldiselt küll primitiivselt, aga samas on metallitehnoloogia täiesti säilinud ning tulirelvad ja elektritehnoloogia mingis ulatuses samuti. Suur osa sellest primitiivsusest tulebki pigem kommetest, traditsioonidest ja filosoofiast, mis selle kultuuri vorminud on.
 

Kõige suurem osa raamatust avab seda kõike tolle kultuuri erinevate kirjandus- ja folkloorivormide esitamisega, kuhu on lisatud selle kogu koostaja, etnograaf Pandora kommentaarid nende mõtte paremaks seletamiseks. Nendest vormidest kõige pikemat, ühte kindlat tüüpi autobiograafilist jutustust saab teatud mõttes pidada raamatu kandvaks looks (kuigi teose kogumahust moodustab see suhteliselt väikese osa).
 

Kõiki ülejäänud tekste iseloomustab uskumatu mitmekesisus. Siin on näiteks naljalugusid, muinasjutte, erinevate tegevuste juurde käivaid laule (tavalistest töödest kuni pühade riitusteni), pikemaid poeeme ja lüürikat, lühikesi näidendeid ja katkend pikemast romaanist. Raamatu lõpus lisab etnograaf veel puhtalt kirjeldava osa selle kultuuri keelest ja kirjaviisist.
 

Ma pean ütlema, et mulle võib aeg-ajalt väga meeldida teos, mis püüab teha midagi hoopis teistmoodi, kui traditsiooniliselt võiks ning nihutab sellega selgelt neid piire, mida teatud žanri või tüübi juures võimalikuks peetakse. See raamat on just üks selliseid. Rahulolu selle lugemisest võib võrrelda sellega, kui ma kunagi ammu esimest korda Sõrmuste Isanda lisades peituvate sõnastike ja sugupuudeni jõudsin.
 

Teatud mõttes peab muidugi ütlema, et Le Guin on midagi sellist juba teinud oma parimas teoses "Pimeduse pahem käsi", kus tegevuspeatükkidele lisatud väljavõtted müütidest ja legendidest aitasid nii maailma kui ka lugu selgitada ja mõtestada.
 

Kuid niimoodi kogu tervikteos kokku panna on juba iseenesest monumentaalne ettevõtmine. Õnneks on ka teostus täiesti filigraanne. Erinevad lood, laulud ja luuletused ei tekita kunagi ebakõla tundega, nagu võiks need päriselt eksisteerida. Kuigi mõjutused Ameerika põlisrahvaste erinevatest kultuuridest ja taoistlikust filosoofiast on tuntavad, ei näinud ma siin kuskil kehva kopeerimist, vaid kogu töö tundus originaalne ja värske. Tegemist pole ka lihtsakoelise utoopiaga vaid mitmekesise ja mitmetahulise kultuuriga.
 

Hinnang 9/10. Kahju, et ma seda varem pole lugenud.
 

Teksti loeti inglise keeles

Dhalgren on unenäoline ulmelugu. Bellona linnas Ameerika Ühendriikide täpselt defineerimata keskosas on toimunud kas õnnetus? eksitus? fenomen? (mingit selgitust ei anta ega isegi ei uurita), mis on linna ülejäänud maailmast ära lõiganud ja pannud seal toimuma üleloomulikke nähtusi. Enamik elanikke on linnast põgenenud, kuid kuna sinna on tekkinud seaduste ja reegliteta ala, püüavad osad inimesed ka sinna pääseda.
 
Peategelane, nimeta ja mäluta hulkur, kes hüüab end Kiddiks, on üks neid, kes kõnnib üle udusse mattunud silla, mis on Bellona ainus ühendus välisilmaga. Ta otsib oma kohta nende veidrate gruppide ja koosluste hulgas, mis valitsuseta alal tekkinud on, püüab kirja panna luuletuste ja lugude fragmente, mis talle pähe tulevad ja meenutab seosetuid kilde oma muidu unustatud minevikust...
 
Ma pean ütlema, et see raamat on üsna raske lugemisvara. Kogu toimuvat tegevust peab tajuma ja mõtestama peategelase vaatepunkti kaudu, kuid kuna ta on pidevas segaduses ning kannatab mälukaotuse, tajuhäirete ja hallutsinatsioonide all, siis ei ole seda väga lihtne teha. Samamoodi on autor kasutanud samasuguse tunde süvendamiseks lugejas modernistlikut lause- ja fraasiehitust - teised on Dhalgreni võrrelnud näiteks James Joyce töödega, minul tulid võrdluseks ette pigem Hamsun ja Kafka.
 
Aga kuigi ma sellist kraami väikestes kogustes täitsa nautida suudan, siis Dhalgren on oma sisu kohta kohutavalt pikk. Lugedes lööb päris tihti ette tüdimus ja väsimus, mis sunnib pikki pause pidama. Päriselt ära lõpetada õnnestuski mul see raamat alles nüüd, vist üsna mitmendal hoovõtul.
 
Mis ei tähenda, et see kriitika väga autori pihta käiks. Ilmselgelt ongi ta kirjutanud selle raamatu täpselt nii, nagu see välja paistab. Samuti oli isegi minu jaoks siinse liivapuru hulgas ehtsaid kullateri. Näiteks väikekodanlik perekond, kes kogu muu kaose keske üritab teha nägu, et midagi pole muutunud, oli fantastiliselt hea osa. Samuti noogutasin ma kaasa erinevate gruppide tegevuse kirjelduse juures - seadusteta alal ei toimu suvaline röövimine ja lammutamine, vaid esindatud on erinevate filosoofiatega vabade ühenduste kogu spekter.
 
Aga siiski jäid positiivsed kohad alla frustratsioonile, mida kogu muust mudrust läbi tungimine tekitas. Võib-olla, kui mul oleks rohkem teadmisi Ameerika kontrakultuurilistest liikumistest 60ndatel ja 70ndatel, siis suudaks ma seda teost rohkem hinnata. Hetkel ei suutnud isegi mitmekesised seksistseenid (hetero-, homo-, kolmik-, grupi-) raamatut vähegi elavdada.
 
Hinnang: 3/10 (vähem ei saa panna, sest autor ise on ilmselgelt pädev)
Teksti loeti inglise keeles

China Mountain Zhang on alternatiivajalooline ulmelugu. Ajalugu muutub millalgi 1970ndatel, kus tegelikkuses toimunust oluliselt tugevam energiakriis hävitab Ameerika Ühendriikide majanduse ja ahelreaktsioonina kukub kokku ka kogu ülejäänud maailmamajandus, nii lääneriikide kui ka Nõukogude bloki oma. Ainus suurem võim maailmas, mis jääb kriisist puutumata, on maoistlik Hiina, kes algatab selle järel kohe maailmarevolutsiooni.
 

Raamatu tegevus toimub millalgi 21. sajandi alguses. Hiina on kogu maailma absoluutne võimukeskus ning hiinlased juhivad kõigis maailma riikides majandust ja tööstust maoistliku mõtte alusel (mis on küll aja jooksul natuke pehmenenud, lubatud on mingis väikeses ulatuses eraomandi ja eraettevõtluse pidamine). Raamatu peategelane, sotsialistlikes Ühendriikides sündinud Zhang Zhong Shan on hiina-puertoriiko päritolu homoseksuaalne insener, keda vaevavad selles süsteemis nii tema päritolu kui ka sättumus...
 

Raamat on üles ehitatud lühikeste juttude koguna, mis esitatakse ajas üksteise järel. Enamuses neist lugudest on jutustajaks peategelane Zhang (kusjuures pealkiri "China Mountain" tuleb tema eesnimede Zhong Shan kirjamärkide alternatiivsest tähendusest), aga osad neist on esitatud ka teiste, temaga rohkem või vähem kokku puutuvate tegelaste vaatenurgast ja hääle kaudu.
 

Teiste hulgas on jutustajateks Zhangi ülemuse tütar San-xiang, New Yorki tuulelohevõistluste lendur Angel ning Marsi koloonia asunikud Martine ja Alexi. Tegevus liigub New Yorkist Kanada põhjaossa Baffini saarele, Marsi kolooniasse, Nanjingi linna maailma keskuses Hiinas, ja lõpuks tagasi New Yorki.
 

Mulle meeldis raamatu juures see, kui põhjalikult realistliku loo autor kirjutanud oli. Kõik tegelased on täiesti tavalised inimesed, kes teevad oma igapäevaseid töid ja toimetusi selles teistsuguses maailmas. Isegi peategelase puhul, kelle areng raamatus kõige märkimisväärsem oli, jääb see selgelt tavalise piiridesse ja ei mõjuta otseselt teda ümbritsevat maailma ega süsteemi.
 

Sama võib öelda maailma kohta tervikuna. Kuigi autor kritiseerib selgelt mõningaid kommunismi ja eriti maoismi aspekte (viidatakse tihti selle maailma Ühendriikide versioonile Kultuurirevolutsioonist, niinimetatud Puhastavate Tuulte kampaaniale), ei ole maailm sugugi mingi hirmus düstoopia - lihtsalt teistsugune. Rassi ja seksuaalsusega seotud teemasid lahatakse siin samuti pigem targalt, ilma nüri moraliseerimiseta.
 

Ainsaks nõrgemaks teemaks ongi siin ehk asjaolu, et teose tõepärasus tõmbab midagi tagasi põnevuse osas. Siiski on tegemist huvitava eksperimendiga kujunemisromaanist, asetatud sellisele alternatiivajaloolisele taustale, mida ma ise varem kohanud pole. Kui lisada siia veel autori põhjalikud teadmised Hiina kultuurist ja teemade tark käsitlemine, siis on tulemuseks üks märkimisväärne teos.
 

Hinnang: 8/10

Teksti loeti inglise keeles

Ammonite on kerge sotsioloogilise kallakuga ulmelugu. Peategelane, antropoloog Marghe Taishan saadetakse planeedile, kus enam kui 300 aastat tagasi juhtus midagi enneolematut - tundmatut tüüpi ülinakkav viirus tappis asukate hulgas kõik mehed ja umbes 20% naistest. Sellest ajast saadik on see planeet olnud karantiinis ja igasugused kontaktid sellega on puudunud.
 
Hiljuti aga saatis üks suurfirma sinna uurimisrühma, mida ootas ees kaks üllatust - esiteks olid kunagiste asukate järglased (kõik ainult naissoost) ikka veel elus ning samuti oli ikka veel aktiivne ka viirus. Ka uurimisrühma kõik mehed surid viiruse kätte ning ellujäänud naised jäid planeedile, nüüd veelgi tugevamasse karantiini. Marghele antigi sellega ülesanne testida eksperimentaalset vaktsiini viiruse vastu, millega kaasnes võimalus uurida planeedil sajandite jooksul tekkinud unikaalset ühiskonda...
 
Alustuseks peab kohe ütlema, et paralleelid Ursula K. Le Guini kuulsa teosega "Pimeduse pahem käsi" (mis on minu üks isiklikke lemmikuid) on üsna ilmsed. Mehi tapva viiruse tulemusena tekkiva "naiste maailma" idee on aga kõige tuntuim ilmselt Joanna Russi töödest (mille suhtes on mul väga vastakad arvamused). See äratas minus huvi vaatamaks, kuhu Griffith selle teema viib.
 
Võib öelda, et mulle autori töö üldjoones meeldis. Griffith on loonud korralikult läbi mõeldud maailma, mis pole utoopia ega düstoopia, moraali- ega satiirilugu. Paljud samadel teemadel kirjutavad autorid kipuvad tihti loost tegema nüri instrumendi, millega lugejale lagipähe lajatada. Siin seda probleemi ei eksisteeri. Kohati on küll tunda primitivismi liigset õilistamist, aga selle kõrval on ka piisavalt palju reaalsemat tooni, et see häirima ei hakkaks.
 
Kõige nõrgem osa raamatus on minu jaoks aga peategelane ise. Sisuliselt on see teos tema eneseotsingu lugu, mis ei ole paraku eriti huvitav. Raamatu keskkoht, mis ainult sellele keskendubki, liikus mu käes vaevaliselt ja tekitas soovi lehti lihtsalt edasi keerata. Ka peamine kõrvalliin uurimisrühma juhi ja suurfirma konfliktist ei ole mahu ja sisu poolest tasakaalus. Parimateks tegelasteks on minu arvates hoopis põhjamaise rändrahva juhid Aoife ja Uaithne, kelle lugu kui peamist vastandust peategelasele oleks võinud palju rohkem laiendada.
 
Üldiselt aga kannavad tugevused selle loo nõrkustest üle. Mulle meeldis, et autor oli tuntud ideede põhjal teinud midagi head ja selgelt eristuvat. Ning loobumine soolise olemuslikkuse teemast ning selle asemel inimolemuse rõhutamine oli minu jaoks kiiduväärt - seda veel raamatus, kus pole mitte ainsatki meessoost tegelast.
 
Hinnang (miinuseid arvestades): 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Norstrilia on ulmelugu ülikaugest tulevikust 15 000 aasta kaugusel. Peategelane, Rod McBan, 151ne selle nime kandja on pärit planeedilt Old North Australia, või kohalikus dialektis Norstrilia. Selle elanikud on uskumatult rikkad, kuna ainult sellelt planeedilt on võimalik saada ülipikka elu andvat ainet strooni. Stroon kujuneb kohalike hiiglaslike mutantlammaste viirushaiguse kõrvalproduktina ja seda kunstlikult luua pole võimalik.
 

Kohalikud elanikud on aga juba ammu otsustanud sellel varandusel ennast mitte rikkuda lasta ning elavad üliranget spartalikku elu, mis on inspireeritud vana Austraalia farmeritest. Selle eluviisi juurde käib ka karm eugeenika rahvaarvu piiramiseks. Peategelane McBan ongi selle tõttu ohus, sest erinevalt enamusest kohalikest on ta ainult ebastabiilne telepaat.  

Teades, et tal on vaenlane, kes püüab teda igal juhul hävitada, otsustab McBan teha midagi erakordset - oma iidse superarvuti abiga mängib ta strooni-turul ning võidab lõpuks nii palju, et temast saab universumi rikkaim inimene. Kuna see viib ta joonelt veel suurematesse ohtudesse, saadetakse ta anonüümselt Vanale Maale peitu. Seal aga ootavad teda Alaminimesed, loomade põhjal loodud inimtaolised biorobotid, kes on juba ammu unistanud messiasest, kes neid orjusest päästaks...  

Ma pean ütlema, et see raamat oli põnevatest ideedest nii pungil, et sellesama loo oleks vabalt võinud kirjutada näiteks neljaks 800-leheliseks telliseks - millekski, nagu on Dan Simmonsi Hyperioni saaga. Mahutada kõike seda vähem kui 300 lehekülje peale on paras kunsttükk. Eriti veel arvestades, et kõik need kohati lausa jaburad ideed sobisid hästi kokku ning ei olnud tunnet, nagu hakkaks see universum peale vaadates kohe koost lagunema.  

Samas on see lühidus ka loo miinuseks. Kui loo esimeses pooles on veel aega ja võimalust detaile haarata, siis teises pooles kihutavad tükid nii kiiresti mööda, et see kaleidoskoop tekitab pigem kerge peavalu. Mul on autorist siinkohal kahju, sest kirjastused ei pidasid sedagi teksti avaldamiseks liiga pikaks (ilmus see algselt kahes osas). Oleks ta elanud ajal, kus 500 lehekülge pole mingiks küsimuseks...  

Kokkuvõttes jäi siiski positiivne tunne. Selle loo universum on haarav ja hästi läbi mõeldud. Autor oskab kirjutada teatava sünge huumoriga - minu arvates on heaks näiteks Vana Austraalia kirjeldused või erinevate loom-Alaminimeste käitumine. Sellist stiili tahaks ulmekirjanduses heameelega rohkem näha. Tekkis üsna arvestatav huvi ka teiste selles universumis toimuvate lugude vastu.  

Hinnang: 7/10, aga pigem tugevalt

Teksti loeti inglise keeles

The Body Snatchers on ulmelugu tulnukate sissetungist. Raamatu peategelaseks on Ameerika väikelinna noor perearst doktor Miles Bennell, kes on sealsamas paigas kunagi üles kasvanud. Ühel õhtul aga astub ootamatult tema praksisesse lapsepõlvesõber Becky Driscoll, kellel on pealtnäha hullumeelne lugu - tema nõbu Wilma on veendunud, et nende onu ei ole see, kes ta paistab olevat... 
 

Ma usun, et tulnukate sissetung on tõenäoliselt olnud üks populaarsemaid teemasid ulmežanris üldse. Selles suhtes ei paku see konkreetne lugu väga midagi originaalset. Mõned aastad sellest varem ilmunud Robert A. Heinleini "Nukkude isandad" on arvatavasti käesolevat juttu päris palju mõjutanud, eriti just kahtlustamise ja usaldamatuse teemade osas.  

Samas oskab autor siin väga hästi järk-järgult luua pingelist hirmuõhkkonda. Sellele tuleb pigem kasuks asjaolu, et praktiliselt kogu tegevus toimub sellessamas väikelinnas ning võimalust, kuidas erinevad tegelased suhtuksid väitesse, et kuskil asendatakse inimesi koopiatega, on väga tõelähedaselt käsitletud.  

See ongi aspekt, mis selle loo keskmisest pisut ülespoole sikutab ja annab talle tavalisest rohkem lugemisväärtust. Miinuspoolele kannaks ma selle, et kuigi asjadele püütakse teaduslikku seletust anda, siis eriti veenvalt see välja ei kuku. Kuni lõpuni on tegevus üsna sirgjooneline, kuid lahendus tuli mitu jaoks pigem üllatusena, ehkki mitte rahuldaval viisil. Kuigi, ma kujutan ette, et teatud mõttes võiks lahendust võtta kui kummardust kosmoseinvasioonide teema isale, H.G. Wellsi raamatule "Maailmade sõda".  

Lõpuks arvan ma siiski, et selle raamatu konkreetsest sisust suurem pärand on kultusfilmi "Invasion of the Body Snatchers" erinevate versioonide, eriti aga hinnatud 1978. aasta variandi inspireerimine.  

Hinnang: 5/10

Teksti loeti inglise keeles

Mockingbird on düstoopialik või postapokalüptilik ulmelugu. Inimkond on 25. sajandiks mandunud käputäieks idiootideks, keda laguneva tsivilisatsiooni tehnoloogia riismed veel kuidagi elus hoiavad. Planeedi suurimaks mõistuseks on robot nimega Robert Spoffort, ainus Üheksanda mudeli esindaja, kes on aga sajandite jooksul kõiges pettunud ja ihkab surma, mille tema programmeeritus talle kättesaamatuks jätab. Ühel päeval aga ilmub tema juurde mees, kes teatab, et ta on iseseisvalt õppinud lugema...
 
Kuigi episoodilistes osades on tegelasi veelgi, keskendub raamat peamiselt kolmele. Kõigepealt Spoffort, unikaalne robot, keda rõhub tema inimlaadne isiksus ning sajandipikkused teadmised. Seejärel Paul Bentley, iseõppijast mees, kelle järjekindlus aitab tal ületada seda piiratust, mille allakäiv ühiskond talle jätnud on. Lõpuks Mary Lou, hiilgava loomupärase mõistusega naine, kes on põgenenud raskete isiksuste töölaagrist ja sealjuures avastanud, et praktiliselt kogu süsteem on muutunud täiesti jõuetuks.
 
Ma pean ütlema, et raamatu maailmaloome on üsna eriline. Kuigi sarnaseid teemasid on varemgi korduvalt kasutatud (Ray Bradbury "451° Fahrenheiti" on ilmselt kõige kuulsam näide), siis siin on sellele veel paar huvitavat vinti lisatud, mis teeb klassifitseerimise raskeks. See pole päris tavaline düstoopia, sest kogu õudus on tekkinud imeväikeste vigade kuhjumisest, kus tehismõistused ei ole piisavalt head, et sellest aru saada ning inimesed lihtsalt enam ei suuda. Tsivilisatsiooni lagunevad varemed jätavad mulje postapokalüpsisest - kuid midagi pole veel möödunud, sõit lõpliku hävinguni läheb üha edasi ja pigem kiirenevas tempos.
 
Samas ehitab autor sellele taustale üles vastukaalu-loo individuaalsest iseseisvusest ja hakkamasaamisest inim-peategelaste poolt. Sellele vastandub robot-peategelane, kes suudab küll ikka veel oma võimekuse üle süsteemi käimashoidmise juures uhkust tunda, kuid kes ihkab üle kõige lihtsalt lõppu. Ja kui inimkond peab surema koos temaga, siis olgu nii.
 
On huvitav, et umbes poole raamatuni olin ma üsna kindel selles, mis edasi saab. Siis aga viskab üks peategelastest loole korraliku jõnksu sisse. See andis kokkuvõttes loole veel oluliselt juurde, kuigi kohati tundus, et selle käigu lahendamine läks natuke pikale.
 
Ma arvan, et sellest raamatust saaks väga hea indie-tüüpi filmi (midagi näiteks Ex Machina stiilis). Vaja pole mingeid efekte ega arvutigraafikat, lihtsalt kolme head näitlejat ja raamatu korralikku mugandust filmitekstiks. Selline filmitöö, individuaalse meisterlikkuse võidutsemine, teeks au mitte ainult raamatu sisule, vaid ka selle mõttele.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

 

The Book of Skulls on stiilipuhas õuduslugu. Neli meestudengit ühest USA idaranniku eliitülikoolist võtavad ette autoteekonna Arizona kõrbe. Selle põhjuseks on keskaegne käsikiri, mille üks neist on ülikooli arhiividest leidnud. Käsikiri nimega Kolpade raamat on kirjutatud ühe Kataloonia sekti poolt, mis lubab neljakesi saabunud liikmekandidaatidest kahele surma ja kahele igavest elu. Teekond võetakse ette, sest juhuslikult on üks neist näinud ka ajaleheartiklit Arizonas tegutsevast veidrast sektist, mis tundub olevat sarnane...
 

Lugu jutustatakse läbi nelja peategelase vaatepunkti ja sisemonoloogide, igas peatükis tegelast vahetades. Esimeseks on Eli, neurootiline juudisoost lingvist (kes oma uurimistöö käigus käsikirja avastas), Teiseks on Timothy, laisavõitu sportlane ülirikkast perekonnast, Kolmandaks Ned, iiri-katoliku päritoluga homoseksuaalne kirjanik. Lõpuks neljandaks Oliver, vaesest maakohast pärit arstitudeng, kes on end üles töötanud meeletu keskendumis- ja töövõimega.
 

Ma võin alustuseks öelda, et positiivseid tegelasi nende hulgas pole, kõik nad on rohkem või vähem ennasttäis mölakad. Kuigi mitte ehk väga rohkem kui meestudengid üldiselt või ka mina ise sellel eluetapil.
 

Samas on just karakteriloome selle loo uskumatuks tugevuseks. Arvestades, kui sarnased on peategelased üldiselt, on nende sisehääled nii selgelt eristuvad, et suvalisest peatükist paari lause lugemisest piisab jutustaja tuvastamiseks. See trikk on teostatud nii filigraanselt, et mul on raske millestki võrdväärsest enda loetud kirjanduse hulgas üldse näiteid tuua.
 

Päris pikk osa raamatust keskendubki just rännakule, mille käigus tegelased enda olemust sisemonoloogide kaudu lahti koorivad. Pikka aega piisab sellest huvi ülevalhoidmiseks küllaga. Siis aga, kui tundub, et see hakkab end ammendama, jõuavad nad kohale ja lugu võtab veel täiendava pöörde.
 

Ma pean ütlema, et Silverbergilt olin ma varem lugenud ehk kolme või nelja raamatut ning ei saanud seni päris hästi aru, miks teda ulmežanri suureks klassikuks peetakse. Nüüd aga saan küll.
 

Hinnang: 9/10 ja mitte kergekäeliselt.

Teksti loeti inglise keeles

 

Pavane on alternatiivajalugu, hästi väikese fantastilise elemendiga. Ajalugu muutub 1588. aastal, kui Elizabeth I sureb salamõrtsuka käe läbi ja Võitmatu Armaada purustab Inglise laevastiku. Inglismaa langemise järel hävitatakse ka Mandri-Euroopa reformatsiooniliikumised ning katoliku kirik taastab oma võimutäiuse Euroopas ja hiljem ka kogu maailmas kõigiks järgnevateks sajanditeks.  

Raamat koosneb kuuest rohkem või vähem seotud loost, mis toimuvad selle maailma 20nda sajandi Inglismaal. Ühiskond on veider segu feudalismi ja tööstusrevolutsiooni elementidest. Kirik ei ole vahepealsetel sajanditel lasknud kuskil tekkida tugevat keskvõimu, mis suudaks tema ülimuslikkusele väljakutset esitada. Samal põhjusel on teadlikult pidurdatud tehnika arengut.  

Esimese loo peategelane on Jesse, auruvedurite veoettevõtte pärija oma õnnetu armastusega. Teise oma Rafe, semafori-telegrafistide gildi õpipoiss. Kolmanda oma Becky, kaluri tütar kes satub salakaubavedajate juurde. Neljanda oma vend John, andekast kunstnikust munk, kes algatab ülestõusu Inkvisitsiooni vastu. Viienda oma Margaret, esimese loo Jesse tütar, kes armub aadlimehesse. Kuuendas (ma peategelast ei nimeta), on tegemist aadlikuga, kes hakkab vastu uuele kirikumaksule.  

Kuuele loole järgneb ka kooda, lühike järelsõna või kokkuvõte. Selline ülesehitus järgib umbkaudselt pavaani, aeglase ja väärika seltskonnatantsu struktuuri.  

Minu arvates on Pavane suuremaks tugevuseks õhustik ja maailmaloome. Roberts on siin kokku pannud detailirikka ja usutava pildi teistsugusest ajaloost ja ühiskonnast, esitatud nukral-melanhoolsel toonil. Kui alternatiivajaloo tippteoseks pidada Philip K. Dicki "Mees kõrges lossis", siis päris sinnamaani see ei küüni, aga palju puudu ka ei jää.  

Teisest küljest aga oli siin minu jaoks kaks suurt miinust. Üks on lugude ebaühtlane tase. Väga tugevate näidetega on siin kõrvuti mõned, mis panevad lihtsalt õlgu kehitama. Teine on kooda, kus autor oma mitmed eelnevad mõtted täiesti pea peale keerab. Argumendina saan sellest aru ja on isegi huvitav, kuid teose ülesehituse mõistes on see minu arvates täiesti ebaõnnestunud üritus.  

Hinnang (miinuseid arvestades): 6/10

Teksti loeti inglise keeles

Of Men and Monsters on satiiriline-humoorikas ulmelugu. Hiiglasekasvu ja tehnoloogiliselt kõrgelt arenenud tulnukad on vallutanud Maa, hävitanud inimeste tsivilisatsiooni ning ehitanud selle asemele enda oma. Inimkonna allesjäänud riismed on ellu jäämiseks sunnitud elama tulnukate ehitiste seinte ja põrandate vahel ning varastama toitu nagu kahjurid.
 
Loo peategelaseks on Eric, noor kütt Inimkonna nimelisest hõimust, kes kuulub tulnukatelt toitu varastavate tööliste hulka. Hõimu preestrinnad on talle äsja tseremoniaalselt pärisnime andnud ning nüüd peab ta enda lõplikuks tõestamiseks üksinda ja iseseisvalt ühe varguse toime panema. Aga siis... läheb kõik väga-väga valesti.
 
Ma arvan, et head huumorit on üsna raske kirjutada. Tenn tuleb siin sellega toime, kirjutades ühelt poolt lihtsalt mõnusa seiklusloo, teiselt poolt aga sellega kohe ka seiklusloo kui žanri teemade üle nalja visates. Samuti võtab ta ideest "mis siis, kui inimesed oleks hiiresuurused" välja üsna maksimaalselt sellele olemuslikku huumorit.
 
Raamatu algus on kiire, esimest süžeepööret ei pea kaua ootama. Umbes kahe kolmandiku peal tundub, et autoril on huvitavad mõtted otsa saanud ja lahendus tuleb sirgjooneline. Siis aga esineb lõpus veel üks puänt, mis on tagasi vaadates loogiline, aga samas tabas vähemalt mind ootamatult. Selline tugev lõpetus jättis hea üldmulje.
 
Selle raamatu põhjal asetaksin Tenni rahuliku südamega samasse ritta selliste kirjanikega, nagu Terry Pratchett ja Douglas Adams, kuigi viimaste parematele teostele jääb see lugu siin siiski alla.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles