Kasutajainfo

Suzanne Palmer

Teosed

· Sheri S. Tepper ·

Grass

(romaan aastast 1989)

eesti keeles: «Rohtmaa»
Tallinn «Varrak» 1999 (F-sari)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
12
6
6
3
1
Keskmine hinne
3.893
Arvustused (28)

See romaan on esimene Marjorie Westriding’i triloogias. Teose tegevusajaks on inimesed koloniseerinud hulga Linnutee planeete. Maal on kehtestatud karm rahvastikupoliitika: abielupaaril võib olla vaid kaks last, kõik järgnevad on ebaseaduslikud ning jäävad ilma kodanikuõigustest, arstiabist ja koolitusest. Inimühiskondades omab suurimat võimu Pühaduse kirik, mis kontrollib ka emigratsiooni teistele planeetidele. Grass on planeet, mis on suutnud isoleeruda. Sealne ühiskond on jagunenud aadlikest mõisaomanikeks ja planeedi ainsas linnas elavateks linlasteks. Linn on kosmoseliikluse sõlmpunkt. Mõisnike elule annab sisu ajujaht. Terral elav Marjorie Yradier on ratsutamise olümpiavõitja ja üldse üks peen proua. Tema mehe onu on Pühaduse kiriku ülim hierarh ning organiseerib Yradierid suursaadikuteks planeedile Grass. Ta loodab, et ratsakunsti meistrid kõlbavad ennasttäis Grassi aadlikele. Grassi ajujaht on siiski midagi muud, kui Maa inimesed seda ette kujutavad. Hurdad ei ole koerad, ratsud ei ole hobused ega rebased ole rebased. Romaan on põnev ja täis tegevust, aga kõrgemal tasandil käsitleb raamat siiski eetilisi otsuseid. Eelkõige on küsimus emantsipatsioonist- vabanemine alistamisest, pettusest, enesepettusest, perekonnapõrgust jne. Lugesin teost soome keeles. Pean raamatut paremaks kui “Väravat naiste maailma”. Seega kindel 5.
Teksti loeti soome keeles

Ehtne m8gga! Pole Strugatskite "Inetutest luikedest" saati midagi halvemat lugenud! Idee poolest on asi ju hea, aga esiteks on v2ga ebausutav talise maailma teke, selle p1simaj22misest r22kimata. Juba selle planeedi p1simaj22mine n2ib kahtlasena. Autor n6uab minult, et ma usuksin - k6ik inimesed peale kolme ta peategelase on absoluutsed tobud! No ei usu!!!!! Ja teaduslik alus v6iks ju ulme nimetusele p1rgival teosel ka etem olla. hetkel oli see null! Alates sellest, kudias planeetide vahel liiguti( t6en2oliselt footonraketiga, aga miks siis hobused k1lmutati) ja l6petades katku olemusega, mille biokeemiat veidikenegi teadev inimene halastamatult v2lja naeraks... Kasv6i see vennaskond rohelisi, kes elab planeedil aadlikega koos. Selle olemasolu on juba iseenesest karjuvas vastuolus kogu autori poolt 8elduga. Praak igast ilmamaa otsast! Imelik, et ykski kirjastaja sellise ulme nime teotava j2lkuse 1ldse vastu v6ttis.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks on toimuva tehniline tõepärasus - a la kylmutatud hobused footonraketis, katkupisiku molekulaarstruktuur jms - õnneks suhteliselt ykstapuha, minupoolest võinuks nad seal kosmoselaeval kasvõi keset põrandat lõket teha, trummi lyya ja tulepaistel kylmutatud hobuseid grillida - niikaua kuni see loosse sobib. Mistõttu annan sygava hingerahuga raamatule viie, eriti tänu sellele seosele, et olin lugedes lausa sunnitud hommikul kella viieni yleval olema. Dammit, need hippused olid ikka pagana head! Puhtlihtsalt Rohtmaa enda ja kõikvõimaliku hippusefiilingu pärast oli raamat igilahe. Iseenesest oli seegi, et hirmuäratavate elajate näol oli tegemist lihtsalt puberteetiliste getokampadega, paeluv lahendus. Ainuke häda oli, et enamus peategelasi, välja arvatud hobused, rebased ja hippused, kippusid vägisi ebameeldivad tyybid olema. Iseäranis märgiks siin halva sõnaga ära nii härra saadiku kui ta supertoreda saadikutädi, kes oli nii hea, tark, ilus, andekas, et hakka oksele, ja nagu sellest veel vähe oleks, kõige muu seas ka olympiavõitja. Ime, et rohtmaa sääraste pooljumalate jalge all hardast imetlusest ära ei kuiva. Peaks ju ometi. Õnneks olid nõmedad peategelased siiski yleelatavad.
Teksti loeti eesti keeles

Igati hea ja kaasahaarav raamat. Kalevipojal soovitaks lugeda kas teaduslikke artikleid või hardhard SF`i :) Midagi totaalselt ebausutavat endale näkku kinni ei karanud ja teadusliku aluse kohta ei oma arvamust. Biokeemias võhikule on piisavalt usutavalt katk ära seletatud ja muu tehniline taust ei oma raamatu seisukohalt erilist tähtsust. Muu poole pealt on Arvi minu eest asjad ära öelnud.
Teksti loeti eesti keeles

"Rohtmaa" võlus mind kuni viimaste lehekülgedeni. Ent mitte kaugemalt - teose epiloog oli ülifeminiinselt imal ja mitte midagi tõotav. Eks ma lasin end varasemast liigselt helli-tada ning ootasin midagi enamat.Lugu on iseenesest põnevalt üles ehitatud ja mitmeharuline. Seda täiendavad tõetruud olustikukirjeldused Rohtmaa hippustest, hagijatest ja rebastest, kohalike aadlike tege-mistest, pildid Rohelise Vennaskonna kloostri elust. Väga tõetruu oli ka ühe konkreetse katku suremise juhtumi kujutamine.Kulminatsioon saabus minu jaoks "Rohtmaa" viimases viiendikus, kus peategelasel oli kaasakiskuv vestlus Jumalaga. See andis ainet järelemõtlemiseks ja näitas inimese abitust ja ekslikust."Rohtmaa" räägibki inimese abitutest otsingutest, pettumistest, lootusest ja kohtumisest võõraga. Nagu lõpuks välja tuleb ei peitu võõras mitte teise planeedi olendites vaid ikkagi inimeses endas ja tema tegudes. Kõik ülejäänu on vaid tee selle ära tundmiseni.Soovitan "Rohtmaad" lugeda ja mitte liiga palju oodata.
Teksti loeti eesti keeles

Ladus lugeda, isegi ideid on üksjagu, aga liigne pikkus ei tule asjale kasuks. Järg kippus igatahes mõningate vahepaladega käest minema. Samas ei ole kirjandusliku taseme poolest midagi ette heita ja teaduslikule küljele ka ei viitsinud tähelepanu pöörata (biokeemia pole just tugevam külg). Parem küll, kui Värav Naiste Maale, kuid teist korda ilmselt ei loe. Neli paremate kaadrite eest.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu ostmine läks mul täpselt nagu Väravaga Naiste Maale-- lugesin poes esimese lehekülje läbi ja see võlus niivõrd, et pidin raamatu kohe ära ostma.Natuke kippus see raamat küll venima, mõningad kohad tüütasid... Ja lõpp valmistas ka pisut pettumuse, mitte niivõrd süzee kuivõrd selle väljakirjutamise mõttes... Olen ka selles mõttes Kalevipojaga natuke nõus, et pole kindel, kas see maailm niisugusena püsida oleks suutnud, ma ei ole päris kindel, kas niisuguste parameetrite viimisel meie tavaühiskonda see just sel moel edasi toimiks...Aga tegelased olid taas huvitavad, tundus, nagu Tepper kritiseeriks just praegust ühiskonda (ehkki mitmed inimesed on mind veennud, et see on hoopis tüüpiline 1960-70 USA ühiskond... ei tea, ei oska ütelda, mulle siit maalt tundus asi kole kaasaegsena). Kummaline on lugeda raamatut, kus järsku tunned ära mõned iseenda vestlused kaaslastega. Kõikvõimalikud tehnilised aspektid mind ei häirinud, see polnud tähelepanu keskmes, oli suures osas välja kujundamata, nii et lugeja võis sinna ise ennast rahuldava süsteemi välja mõelda. See oli siiski raamat inimeste mõttemaailmast. Praeguste inimeste. (seega saab raamat siiski hindeks viie. Küll miinusega).Soovitan kõigil lugeda, ent hoiatan: ei ole nii hea, kui "Värav Naiste Maale"...
Teksti loeti eesti keeles

Hinne 4 ja 3 vahel, panen siiski 4, eelkõige fantaasialennu eest. Tõepoolest, autori loodud maailm koos seal elavate elukatega oli päris köitev. Kuid see raamat oleks võinud olla palju parem. Mis siis mulle ei meeldinud? Esiteks: liiga pikk sissejuhatus ja üldse üks igavene venitamine ja jorutamine. Teiseks: raamatu ülim tõsidus raskepärasus - igasugune huumorimeel näikse tulevikus kadunud olevat. Kolmandaks: loogilised vastuolud ja ebausutavus: eelkõige inimeste allutamine hippuste poolt ja samas rebaste saamatus enda kaitsmisel. Olles kõvad telepaadid ja palju intelligentsemad kui hippused, ei saanud nad samuti telepaatilistele (st. vastuvõtlikele hippustele) vastu? Samas, kuidas suutsid hippused inimesed endale allutada? Seda ei suuda mina küll loogiliselt välja mõelda. Ning isegi juba allutatud olles olid jahtidel vaheajad, kui bonid hippuste mõjust vabad olid. Siis veel need mungad - need ei käinud jahil, ei olnud mõju all? Miks? Jama, jama...Neljandaks oli üleliigselt siise poogitud feministlik liin: Marjorie Westriding oli üllas, hea, tark, vapper, truu, olümpiavõitja jne. Tema suursaadikust mees aga ülimalt loll, liiderlik, armukade jne. Üdini positiivne naine ja üdini negatiivne mees.. Katku olemuse lahkamise jätaksin bioloogidele, see jäi mulle küll segaseks. Ütlen vaid niipalju (kommentaariks listis toimunud arutelule), et D-isomeeri saab L-ks ja vastupidi minu-teada ka ilma 4-nda dimensioonita-

No nüüd sai küll kõvasti kritiseeritud nii hea hinde kui 4 kohta... 3.51 on ju aga ümardatult ka 4.

Teksti loeti eesti keeles

Kallis, kallis Kalevipoeg, miks Sa küll nii kuri oled? Raamat ei pea ju olema võimalike tehnikasaavutuste loetelu ega teaduslik uurimus! Kui Sulle ei meeldi, ära loe. Kui aga kogemata lugesid, ära sõima, süüdista iseennast. Minule küll meeldis. Eriti loo feministlik külg. Mehed ju ongi sellised nagu suursaadik. Ja naised - head naised - nagu suursaadikuproua. Kahju ainult, et Dimity tegelaskujuna nii lahjaks jäi. Algul tundus ta ühe paljutõotava peategelasena, aga... Ju siis autor pidas niisugust lahendust paremaks. Ühesõnaga, hea raamat. Loe Sina ka!
Teksti loeti eesti keeles

Hinne jääb nelja ja viie vahele. Aga kuna ta oli väga kaasakiskuv (täna sai 6-7 tundi järjest loetud :), siis panen viie. Mind nii väga ei häirinud need liiga positiivsed/negatiivsed tegelaskujud -- vahelduseks hea ehk? Laita võib seda, et alguses oli liigselt venitamist; keskel tekkis vahepeal selline olukord kus toimus korraga liiga palju asju erinevate tegelastega aga lõpupoole koondus see vähemalt kitsamale alale. Epiloog oli läila!
Teksti loeti eesti keeles

Pärast räigelt feministlikku "Väravat..." kaalusin tõsiselt Tepperi oma elust, peast ja SF-riiulilt välja viskamist. Kuna aga "Rohtmaa" kohta siit ja sealt kiitvaid sõnu tuli, siis tegin veel korra proovi. Väga ei kahetsegi. Muidu huvitav lugemine, aga et siin-seal tegevus silmnähtavalt venis ning kohati mingi läägus üles kerkis, siis paar punkti maha. Ütleme, kolm plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Hea , loetav raamat , kuid ka mitte midagi erilist. Mingil määral ühinen Kalevipojaga ebausutavuse koha pealt .Raamat siiski üllatas mind , "sest värav naist maailma " oli ikka täielik feministlik saast.
Teksti loeti eesti keeles

Olen selles mõttes nagu rumal inimene, et ei mõista eriti võõrkeeltes raamatuid ja muid kirjutisi lugeda,( vene keelega ehk isegi saaks kuidagi hakkam.) Seega tuleb lugeda seda,mida eesti kirjastused meile pakuvad. Julgen isegi väita, et eesti keeles välja antud ulme hulgast olen lugenud ligi 90%. Aga nii mõjuvat romaani, kui seda oli Rohtmaa pole ma varem kohanud. Teate, mõnikord võiks teha joonistusvõistluse: millised võiksid välja näha hippused, rebased, hagijad ja viiksujad. Minul on oma nägemus igatahes olemas, ja seda tänu suurepärastele kirjeldustele, mis jätavad lugejale võimaluse omalpoolt midagi lisada. Ei, ma ei oskagi midagi konkreetselt kirjutada. Nüüd loetu peale mõteldes tundub Rohtmaa üha enam ja enam parim. Ma tean, millise filmi ma sellest teeks.
Teksti loeti eesti keeles

Üks halvemaid asju, mida lugenud olen. Või ärritavamaid. Ja mitte üldse sellepärast, et saadik oli sügavtumeda kõntsaga üle tõmmatud ja saadikuprouale valged tiivad selga kleebitu - see oli selge juba kasvõi esimestest lehekülgedest. Pealegi näitavad ka muud uuritud arvamused autori kohta, et kogu sugudevaheline suhtlemine läheb tal ühes noodis ühte väravasse, ning lõpuks on eesti keeles olemas teine tema raamat, kus kogu tegevuse loogilisus on ohverdatud meeste olemuse avamisele...

Mis vanaproual tõesti hästi välja tulevad, on kirjeldused. Rohtmaa maailm on lummav, heas mõttes ulmeline. Sellega aga kiidusõnad piirduvad. Raamatut ei tasu kõrvale heita veel ka mitte selle pärast, et suurepärased kirjeldused on tegelikult pinnapealsed, allpool on autori sügav võhiklikkus lihtsamateski asjades. Science`it sealt otsida ei maksa, aga lõpuks, nagu eelmistest arvustustest nähtub, kui lugeja on samasugune, ei ole ju viga midagi ;-) Masendav on vaid, kui paljutõotavad visioonid taanduvad koomiksimaailma üheplaanilisuseks. Näiteks katku olemuse lapsiku kirjelduse raamatu lõpus oleks ta võinud lihtsalt ära jätta - selleks ajaks polnud enam mingit tähtsust, millega õieti tegemist.

üks teos ei ole ulme sellepärast, et tegevus toimub "kusagil kaugel". Võib-olla selline atribuutika meelitab ligi inimesi, kes sedalaadi probleemide vastu muidu huvi ei tunneks. Ent "suuri küsimusi" on korduvalt ja palju paremini küsitud. Ei laida kellegi maitset, aga logisevad skeemid, usutamatud karakterid ja otsitud konflikt ei ole põhjuseks, miks ma peaksin mitmesajal lehel lugema, kuidas supertädi möödaminnes kogu ülejäänud maailmale pasunasse annab. Otsustades maailma saatuse suurema küla mõõtu planeedil, sellal kui kogu ülejäänud inimkond tölbilt katku sureb.

Teksti loeti eesti keeles

Kui see raamat ilmus, kiideti igal pool, et olevat maailma ulmekirjanduse esikümnesse kuuluv - see väljend oli raamatu tagakaanel ja pärast ka igas tutvustuses, mis selle kohta ajakirjanduses kirjutati. Mulle sellist muljet küll ei jäänud. Autoriks oli naine ja terve tekst oli täis venitusi, pikki kirjeldusi näiteks sellest, kuidas tüdruk ratsutab ja vaatab eespoolsõitvat ilusat noormeest ja õhkab mõttes, et oi, kui ilus ja tark ja tubli see kena noormees ikka on... Seda peaksingi romaani suurimaks veaks. Ei taha leida midagi sellist ulmeromaanist. Selle süþeega oleks saanud ehk 100-200-leheküljelise raamatu kirjutada, kust oleks välja roogitud kõik see mõttetu vahetekst. Siiski pean tunnistama, et romaan polnud läbinisti paha. Kogu hippuste, rebaste ja roheliste mehikeste idee oli päris hea ja loetav. Panen 3.
Teksti loeti eesti keeles

Lummav visioon teokraatlikust tulevikust, mis siiski loodetavasti iial teoks ei saa. Sest ise sellises maailmas küll elada ei tahaks,ehkki lugeda on huvitav. Küllap ka kirjutada. Muide,erinevalt "Väravast Naiste Maale" mind isiklikult feminism pea absoluutselt ei häirinud. Kui mainitud postapokalüptiline utoopia näitab minu meelest mehi alusetult kui kurje varisere,siis "Rohtmaas" see tendents puudub. Ka teenijamehe-tüüpi "sõdalasi-nõudepesijaid" siin ei kohta. Ka teoloogilised teooriad on intrigeerivad. Tõepoolest,mesinik näib vist mesilastele sama kõikvõimas kui Jumal usklikele?Soovitan seda raamatut igaühele,kes peab lugu Uue Laine stiilis "humanitaarulmest".
Teksti loeti eesti keeles

Raamat jagada pooleks. Teine pool loetav ja nauditav. Esimene pool tekitas stressi ja tqsiselt igav. Tekkis kysimus milleks kyll niimoodi kirjutada, sama teemaga oleks saanud ka kuidagi teisiti krjutada. Algus igatahes polnud minule kuigi vastuvqetav, ei hinda sellist ulmet. Tekib tunne, et tegelased ei julge oma elu elada vaid yritavad elada mingite standardite jargi, ennast neisse sobitades, kohanematta olukorraga.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti võib kellegi arvates see kõige aegade 10 parima sf-romaani hulka mahtuda. Nagu ka Baasist näha, on “Rohtmaal” oma austajaskond olemas. Iseasi, kas Tepper nii hea ja oluline autor on, et temalt kohe kaks raamatut tõlkida? Ja neid top10-neid on ka paras hulk.

Üldiselt ütleks, et “Rohtmaa” on sisult korralik sf - selline, nagu neid juba ilmatul hulgal olemas on ja juurdegi tuleb. Autor on välja mõelnud korraliku oma maailma, suhestatud ja sidustatud igasugu pehmete ja tugevate teadustega. Alla selle poleks tõsisemat sf’i üldse mõtet kirjutadagi.Kuivõrd Rohtmaa usutav või võimalik on, pole mu meelest hindamisel kuigi oluline. Esiteks on tegu ulmega, ja teiseks kirjandusega. Ja selles viimases kehtivad muud nõuded. Õnneks subjektiivsed.

Ma olen nõus võtma ja olen alati võtnud omaks kõik maailmad ja süzheed, juhul kui need on hästi kirja pandud, kui neid on huvitav lugeda. Ja mõni väga harv kord virisen arvustuses selle üle, et kas see nüüd üldse võimalik oli või mitte. Võiks öelda, et kui on hästi kirjutatud, siis peab kõik tunduma võimalikuna. “Rohtmaa” on minu maitse jaoks väga halvasti ja igavalt kirjutatud. Seepärast kaob ka huvi, et kas rebased muutuvad hippusteks, külgkorviga jawa’deks või iljamuurometsideks. Minu meelest peaks tädi S.Tepper näiteks Robert Silverbergi käest tunde võtma, kuidas selliseid lugusid kirjutada.

Kui veidi konstruktiivsemalt, siis lohistati esimel paarisajal leheküljel higiselt dekoratsioone kokku ja nende vahel ei toimunud õieti midagi (huvitavat). Infot Rohtmaa ja tegelaste kohta kuhjati ennastsalgava ohjeldamatusega - sisu oli sel kõigel aga lühiromaani jagu. Siis üritas autor edasi anda mingit rohtlaseiklust segamini katoliiklise teoloogia (kriitika) ja tänapäeva naise peredraamaga, mille käigus tehti nagu lambist suurte saladuste lahendusi. Jällegi - sisu kohta ei oska ma midagi ette heita, sest stiil, milles see kirja pandud, ei kannata minu meelest kriitikat. Igav, lõputult igav raamat. Hoidke eemale kui katkust! Kohati võis siiski täheldada huvitavaid mõtteid ja osavaid lauseid ning mõnda ristsuhet (Marjorie-Sylvain-Rigo). No aga “kolme” ei venita kuidagi välja.

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu idee meeldis mulle iseenesest väga. Rohtmaa on ju selline tore paik oma iseärasuste, intriigide ja muidugi hippustega. Aga mis jättis soovida, oli raamatu loetavus. Kohati oli raamat (eriti alguses) ikka väga igav ja veniv. Aga kolme ei taha ikkagi anda, kuna tegelikult mulle meeldis see raamat.
Teksti loeti eesti keeles
x
Mart Pechter
1983
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Riddley Walker on postapokalüptiline ulmelugu. Tegevus toimub Lõuna-Inglismaal, kus enam kui 2000 aastat pärast tuumasõda on tingimused jätkuvalt üsna viletsad. Kliima on püsivalt jahenenud ning külma vihma ja inimsööjatest metskoeri trotsivad oma palktarade taga vaid üksikud viletsad külaühiskonnad, kaugel lagunevate linnade varemetest.
 
Viimasel ajal on aga tekkinud midagi keskvõimu-taolist, mis suunab meeskondi linnavaremetest kadunud tsivilisatsiooni muistiseid välja kaevama. Ühel päeval saab sellistel kaevamistel surma peategelase, noore Riddley Walkeri isa. Sellest algab kokkusattumuste jada, mis tõmbab Riddley muutuste keerisesse...
 
Ma pean ütlema, et lugemise poolest on tegemist üsna raske teosega. See on kirjutatud Riddley päevikuna (ta on oma ameti tõttu üks väheseid kirjaoskajaid), kuid autor on selleks loonud spetsiifilise kirjastiili, mis kujutab endast aastatuhandete jooksul moondunud keelt. Samuti on tekst kirja pandud ühtlase mõttevooluna, mis ei tee lugemist sugugi lihtsamaks.
 
Näiteks võib tuua raamatu kõige esimese lause, mis on kirja pandud järgmiselt: "On my naming day when I come 12 I gone front spear and kilt a wyld boar he parbly ben the las wyld pig on the Bundel Downs any how there hadnt ben none for a long time befor him nor I aint looking to see none agen."
 
Idee ja teostuse poolest on tegemist muidugi märkimisväärse tööga - võrrelda võiks seda näiteks Anthony Burgessi romaaniga "Kellavärgiga apelsin", mis on samuti peategelase mõttevooluline jutustus ja sisaldab tohutult väljamõeldud slängi. Hoban on aga viinud selle idee veel sammu võrra kaugemale kui Burgess seda tegi.
 
Kahjuks ei saanud ma erinevalt Burgessi teosest selle looga kunagi nii hästi ühele lainele, et seda sujuvalt lugeda. Põnevust loo vaieldamatult märkimisväärse vormi üle ei jätku just kauaks, kui selle tulemusena saab teksti mõistmise ülesandest lõputuna tunduv nüri rügamine.
 
Olles aga lõpuks vormist läbi tunginud, ei anna ka sisu kahjuks väga palju. Keskne teema meenutab Walter M. Miller Jr. kuulsat romaani "Kantileen Leibowitzile", kuid kus viimane on kohati süngelt humoorikas, on see siin lihtsalt sünge. Nii ongi parim hinnang, mida kogu komplektile anda saab, kõigest "huvitav eksperiment".
 
Hinnang: 3/10
Teksti loeti inglise keeles

Unquenchable Fire on fantaasia-alternatiivajalugu. Tegevus toimub Ühendriikides peaaegu sada aastat pärast üleloomulike jõudude Revolutsiooni, kus hiljem Asutajate nime saanud prohvetite seltskond pühkis imetegude abil minema kogu teaduslik-tehnilise maailmakorra. Uus maailm, kus jumalikud väed painutavad füüsikaseaduseid ja kus tiirutavad ringi head ja kurjad vaimud, on paljuski uskumatult võõras.
 
Mõnes mõttes on see aga küllaltki sarnane. Peategelane, Jennifer Mazdan, kes elab Poughkeepsie väikelinnas New Yorki osariigis on jätnud ülikooli pooleli, teeb lihttööd kohalikus energiaettevõttes ning on just äsja oma mehest lahutatud. Väikelinna on aga hiljuti kihama pannud uudis, et teadmata põhjusel tuleb pühade ajaks sinna esinema New Yorki üks kuulsamaid Jutustajaid.
 
Jenniferi see eriti ei huvita ning Jutustust kuulama ta ei jõua - kuid täpselt samal ajal välitöid tehes tabab teda veider nägemus. Mõne kuu pärast selgub, et ta on lapseootel ning vaba tahet selle osas talle eriti jäetud pole - üleloomulikud juhtumid teevad õige kiiresti selgeks, et talle on määratud see laps ilmale tuua...
 
See on üks veidramaid lugusid, mida ma lugenud olen - seda eelkõige maailmaehituse tõttu. Kõige enam sarnaneb see linnafantaasia tüüpi lugudele (näiteks Charles de Linti või Neil Gaimani teostele, kus müüdid pärismaailma sisse voolavad), kuid siin on meile tuttav maailm juba pea sajandi eest minema pühitud.
 
Lisaks pole autori maailmaehitus mitte ainult uskumatult põhjalik vaid ka täiesti võõras. Kui muidu kasutab fantaasiakirjandus ikkagi lugejale suhteliselt tuttavaid teemasid ja tüüpe, siis siin pole sellist pehmet vastuvõttu oodata. Uskumuste ja rituaalide süsteem on kirju ja kõikehõlmav ning seletused on äärmiselt napid.
 
Veidi mahendab seda asjaolu, et lugu on iseenesest lihtne. Töötlusena Uue Testamendi neitsi Maarja loost uurib see vaba tahte piire maailmas, kus üleloomuliku jõu võimu ei ole võimalik eitada. Eriti huvitav on see seetõttu, et kogu autori maailmaehitus on muidu rõhutatult mittekristlik ja egalitaarne - pigem on maailma muutvad jõud animistlikud ja inimeste kasutatavad rituaalid meenutavad uuspaganlust või New Age-liikumist.
 
Ma pole küll päris kindel, kas selline keskne mõte üksi terve raamatu mahu välja kannab. Tõenäoliselt oleks see teos mõjukam lühiromaanina, hetkel tundus, et liiga palju oli sisu täidetud väikelinnale omase intriigitsemisega. Maailmaehituse keerukuselt sobiks see teos lausa loovkirjutamise kursusele õppematerjaliks, kuid kogu muust sisust jääb lõpuks natuke vähe sõrmede vahele.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

War with the Newts on satiiriline apokalüpsise-ulmelugu. Lugu saab alguse ühel väikesel Malai saarestiku saarel, kus pärlikauplejast kapten van Toch avastab väikese koloonia hiiglaslikke mere-salamandreid, kelle ainsaks elupaigaks on üks madal lahesopp.
 
Nagu selgub, on tegemist äärmiselt intelligentsete loomadega ning kapten van Toch õpetab nad kiiresti välja talle merepõhjast pärleid tooma. Vastutasuks annab ta salamandritele nugasid, mille abil nood suudavad võidelda haidega, kes on neid seni selles lahes vangis hoidnud. Mõne aastaga levivad salamandrite kolooniad üle terve Vaikse ookeani.
 
Inimesed avastavad peagi, et salamandrid on töökad, vähenõudlikud ja äärmiselt kiire õppimisvõimega. Nõnda lähebki lahti tohutu äri salamandrite püüdmiseks, kasvatamiseks, õpetamiseks ning eelkõige tööle rakendamiseks. Selline tasuta tööjõud toob inimestele tohutu majandusliku õitsengu, mille haripunktis on iga inimese kohta maailmas kuni kümme töötavat salamandrit. Aga siis...
 
Nagu arvata võib, on tegemist "orjade ülestõusu" tüüpi looga - Čapek on ka ise seda teemat kasutanud oma varasemas teoses "R.U.R.", kus orjade roll on antud robotitele. Kuigi viimane on tuntum ja kuulsam, on "Sõda salamandritega" minu arvates oluliselt küpsem ja paremini loetav teos.
 
Siin raamatus on nii mõndagi huvitavat. Autor mängib salamandrite peal satiiriliselt läbi otse ajaloost inspireeritud erinevad kolonialismi vormid - kapten van Tochi suhteline heatahtlikkus, millele järgneb aga kiiresti täiemõõdulise orjakaubanduse õudus ja lõpuks kapitalismi veskikivide ühtlane jahvatamine.
 
Tänapäeva lugeja loeks siit teosest välja ka kliimamuutuse-teema (kuigi autor vaevalt seda ette nägi). Kõnekas on see, kuidas riigid ei suuda loobuda hävingule viivast teest, sest see tähendaks märgatavat majanduslangust. Tore on ka see, kuidas näiteks Tšehhis arvatakse, et see teema neid ei puuduta, kuigi juba pool Saksamaad ja kolmandik Prantsusmaad selleks ajaks vee all on.
 
Teose vorm on samuti põnev. Lugu koosneb erinevatest dokumentaalset tüüpi jutukildudest - kõige parem on keskmine osa, mis on kogu erinevatest dokumendifragmentidest koos viidetega (mis on omakorda tihti poolikud). Selles on täitsa varajase postmodernismi värve - kohati tundub, nagu loeks mõnda Jorge Luis Borgese hüpertekstuaalset novelli.
 
Kriitikana võib välja tuua, et erinevad osad võivad siin olla erineva tasemega, geniaalsete osade vahel on ka keskpäraseid ja nõrku (ning tihti võivad viimased olla pikad ja venivad). Siiski on tegemist "hea klassika" tüüpi looga, mida võib ka praegu lugeda vabalt selle enese pärast, mitte lihtsalt närida selle kirjandusajaloolise väärtuse tõttu. 
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Lord Valentine's Castle on eepiline fantaasialugu. Tegevus toimub planeedil Majipoor, mis on Maast umbes kümme korda suurem, kuid erinevatel põhjustel on seal raskusjõud ligikaudu sama. Neliteist tuhat aastat enne selle loo toimumist, kosmoserändude ajastul asustasid selle peamiselt inimesed, kuid ka seltskond teisi intelligentseid liike.
 
Loo peategelaseks on Valentine, noor rändur, kes ei mäleta oma minevikust suurt midagi. Ta saabub Pidruidi sadamalinna just sellel hetkel, kui seal toimuvad pidustused tema nimekaimu Koronaal lord Valentine auks. Ta palgatakse kähku ühte rändtsirkusesse, kellel on abikäsi vaja ning peagi selgub, et ta on ebatavaliselt andekas...
 
Teatud mõttes on huvitav, et Silverberg sellise raamatu kirjutas - enne seda oli ta endale nime teinud peamiselt ulmekirjanduse "uue laine" stiilis sotsiaalteemasid kasutavate teostega. Käesolev lugu on aga üsna puhas fantaasia, lisatud SF elemendid on pigem kaunistuseks ning tugevat teaduslikku põhja ei maksa neistki otsida.
 
Maailmaehituse kõige huvitavam aspekt on ehk planeedi vastandlikud Neli Suurvõimu - taevani ulatuva mäe tipus asetsevast lossist valitsev Koronaal; sügavale maa alla maetud labürindist seadusi ja bürokraatiat juhtiv Pontifeks; õitsvalt palverändurite saarelt rahu ja õpetust saatev Ulmaemand; ning kuivast kõrbest karistusi jagav Unenägude Kuningas.
 
Veel huvitavam on aga kogu teose toon. Kui praegu valitseb fantaasiat peamiselt "sünkmorn" stiil, siis selle raamatu toon on radikaalselt vastupidine (ehk võiks seda kutsuda "rõõmhelgeks"?). Majipoor on praktiliselt utoopia - elu õitseb, kõik intelligentsed liigid elavad rahus, sõda on aastatuhandete tagune mälestus ja mõrv mõeldamatu kuritegu.
 
Isegi vandenõu, mis on Valentine'i loo keskmeks, on üllatavalt leebe. Verevalamisest hoidutakse siin loos isegi lahingus, kus vähegi võimalik. Ainus otseselt süngem teema on planeedi põlisasukate kohtlemine - sisalikutaolised Piurivarid, keda kutsutakse Kujumuutjateks, on ühiskonnast välja surutud ja virelevad džungli-reservaatides.
 
Mingil hetkel võis ehk arvata, et tegemist on teatud kolonialismi allegooriaga Ameerika või Austraalia stiilis, kus elab küll täielik rahvaste paabel, kuid tõrjutud aborigeenid seisavad siiski eraldi. Samuti on potentsiaalne süngus peidus unenägude kontrollis - Emand ja Kuningas võivad oma käe sirutada praktiliselt iga Majipoori elaniku pähe.
 
Tegelikult siiski siin nii sügavale ei minda. Eelkõige on see ikkagi rännak, mille käigus kogutakse kokku punt sõpru ning minnakse siis õiglust jalule seadma. Tõeline Valitseja ületab siin takistused eelkõige oma südameheadusega, mis töötab, sest ta ongi päriselt õilsameelne. On see kõik natuke naiivne? Ehk tõesti, aga kindlasti ilus ja praeguses ajas omamoodi värskendav.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

The Prestige on ajalooline ulmelugu. Tegevus algab 20. sajandi lõpu Inglismaal, kus noor ajakirjanik Andrew Westley satub kõmulugu jälitades vanasse mõisahoonesse. Seal elav Kate Angier, Colderdale'i aadliperekonna viimane järeltulija jutustab talle, et sada aastat tagasi olid nende esivanemad olnud suured rivaalid.
 
Seejärel liigub tegevus pikemaks ajaks 19. sajandi lõppu. Peamiselt kahe päeviku sissekannete, puusepa poja Alfred Bordeni ja aristokraatide järeltulija Rupert Angieri kirjutiste kaudu saame teada, kuidas kahest väga erinevast inimesest said suured mustkunstnikud ning mis põhjustas nendevahelise tüli ja vihkamise.
 
Professionaalselt mõjub Angierile kõige rängemalt üks Bordeni leiutatud mustkunstitrikk, mis tundub olevat täiesti võimatu. Püüdes selle saladust mõista ja seda järele teha jõuab ta lõpuks Ühendriikidesse, kus otsingud viivad ta geniaalse kuid ekstsentrilise leiutaja Nikola Tesla laborisse...
 
Selle raamatu juures oli mul jälle hea meel näha päevikuvormi asjatundlikku kasutamist autori poolt. Põhimõtteliselt jutustavad Borden ja Angier üksteise järel sedasama lugu, kuid see pole mitte ainult erinevatest vaatenurkadest esitatud, vaid tihti on erinevates jutustustes ka faktid omavahel vastuolus.
 
Need kaks lugu ongi ise nagu mustkunstitrikid (millele ka Borden oma päeviku alguses tähelepanu juhib) - on selge, et mõlemad jutustajad segavad illusiooni loomiseks tõde ja valet. Huvitav on siinjuures see, et ka päris lõpus ei ole võimalik tegelikkust täielikult mõista ja paljugi jääb selgitamata.
 
Kõrgelt hindan ma ise 19. sajandi lõpu ajaloolise õhustiku ning tollase mustkunsti kujutamist. Ulmeline osa on siin tegelikult üsna väike (kuigi lahenduse jaoks väga oluline) ning ma usun, et tervikteos võiks väga meeldida ka neile, kes hindavad ajaloolist romaani ja ulmet tavaliselt kätte ei võta.
 
Kriitikana tooksin välja, et peategelasi ei ole võrdselt arendatud (Angieri päevik on umbes kaks korda pikem kui Bordeni oma). Selle tulemusena jääb Bordeni kuju pigem varju ja Angieri jutustus kipub vahepeal venima. Samuti on kaasajas toimuv lugu sellele kõigele küll huvitavaks raamiks ning muutub lõpuks pea õuduslooks - kuid midagi sisuliselt olulist seal paraku pole.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

The Invisible Man on õudus-ulmelugu. Jutustus algab 19. sajandi lõpus Lõuna-Inglismaa väikeses külas, kui ühel kibekülmal talveööl saabub kohalikku võõrastemajja veider tundmatu. Tegelane on pealaest jalatallani riietesse mässitud, nägu sidemetega kaetud ja silmi varjamas suured tumedad prillid. Võõrastemaja perenaise kõhklused hajutab ta korralikult makstud rahaga ja teatab, et kavatseb pikemaks peatuma jääda.
 
Peagi toimetatakse võõrastemajja suured kastid raamatute, laborivarustuse ja kemikaalidega. Kuid lisaks muudele veidrustele on tundmatu ka kohutava iseloomuga - tihti katkestavad tema tööd metsikud raevupursked, mille käigus ta oma laborit purustab, siis jälle passib ta päevade kaupa sünges masenduses niisama. Kuude möödudes süveneb järjest ka seletamatu hirm, mida ta kohalikus külarahvas tekitab...
 
Minu jaoks oli see kolmas kord "Nähtamatut" lugeda ning esimest korda originaalkeeles. Huvitaval kombel on minu arvamus igal lugemiskorraga kraadi võrra langenud, hoolimata loo mõnedest märkimisväärsetest tugevustest. Üheks selliseks tugevuseks on õuduselement, mistõttu loekski ma seda teost eelkõige õudusulmeks. Seda toetab ka asjaolu, et enamus loo hilisemaid töötlusi on tehtud just nimelt õuduse võtmes.
 
On ju üsna selge, et see lugu on eelkõige variatsioon "teadlane loob koletise, keda ta kontrollida ei suuda" teemal, mille eelkäijaks on Mary Shelley "Frankenstein", aga ka näiteks Robert Louis Stevensoni "Kummaline lugu dr. Jekyllist ja mr. Hyde'ist" ja Wellsi enda "Doktor Moreau' saar". Hoolimata teaduslikust aluspõhjast on need kõik oma olemuselt just õuduslood.
 
Õuduse teeb siin mõjusaks autori sõnameisterlikkus õhkkonna loomisel. See algab kohe esimesest lausest ning tõuseb aeglaselt ja oskuslikult kuni plahvatusliku kokkupõrkeni umbes poole raamatu peal. Loo teine pool langeb aga paraku totrasse ja tüütusse tagaajamisse, kus ainus kõrgema kvaliteediga osa on peategelase jutustus oma eksperimendist (ja ehk veel ka täiesti viimane stseen).
 
Probleem ongi minu jaoks selles, et pärast esimese saladuse paljastamist ei ole autoril enam suurt midagi öelda. Nähtamatu peategelane on algusest peale olnud täielik sotsiopaat ja kogu loo mõtteks on lihtsalt "lurjused kasutavad võimu halvasti". Kuigi Wells kipub ka oma teistes teostes moraliseerima, on tal tavaliselt siiski natuke rohkem tähendusi varuks.
 
Kui ka teaduslikust põhjast rääkida, siis öeldi juba peagi pärast loo esmailmumist, et nõnda kirjeldatud nähtamatus poleks täielikult võimalik, sest silmadel on nägemiseks vaja valgusele reageerida. Siiski arvan ma, et autor oli sellest teadlik (mida näitab peategelase jutustus sellest, kuidas ta kassi peal oma meetodit testis) ja ta lihtsalt loobus väikesest osast teaduslikust tõest loo huvides. Teiste, suuremate teemade kõrval pole see küll mingi puudus.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Non-Stop on kosmoserännaku-ulmelugu. Kuna teadaolevate füüsikaseaduste järgi ei ole valguse kiiruse ületamine võimalik, siis on selle loo tegevuspaigaks kosmoselaev, mille reis tähtede vahel võtab aega sajandeid. Kuid mingil hetkel on pardal toimunud katastroof ning laeva elanikud on langenud barbarismi, unustades iga põlvkonnaga järjest enam oma päritolu...
 
Peategelaseks on noor kütt Roy Complain ühest väikesest rändhõimust. Kogu tema maailmaks on koridor, mida mööda hõim aeglaselt edasi liigub, kasutades toiduks seal kasvavaid metsikuid taimi ja küttides loomi. Ühel päeval aga ärgitab hõimu preester Marapper teda liituma salajase ekspeditsiooniga Laevaks kutsutava maailma kaugetesse müütilistesse piirkondadesse...
 
Teatud mõttes on huvitav, kuidas enamus kosmoseulmest ei lase ennast liialt häirida valguse kiiruse piirist vaid leiutab selle ületamiseks lihtsalt rohkem või vähem fantastilisi seaduseauke. Natuke tõepärasemad ideed, nagu reisideks sadu aastaid kulutavad "põlvkonnalaevad", ongi tihti jäetud ainult tsivilisatsiooni hävingu temaatika teenistusse.
 
Nõnda tegi selle lootüübi esimene kuulus näide - Robert A. Heinleini "Taeva orvud" ja sama teeb ka see jutustus. Aldiss on suutnud küll teemale vürtsi lisada sellega, et tegelaste olukorra ja olemuse osas on loos peidus mitu saladust ning maailmale lisavad värvi intelligentsed hiired ja telepaatilised liblikad. Suures plaanis jääb see kõik siiski vaid kergeks variatsiooniks.
 
Sellega ei taha ma öelda, et see variatsioon halb oleks. Autor on näiteks hästi kujutanud jõhkramat tüüpi eelajaloolist mõtteviisi ning lõbusaks lisandiks on freudismist inspireeritud viisakusvormelid. Lisaks on tegevus seikluslik ja hoogne, sündmused ja paljastused järgnevad üksteisele kiiresti kuni lõpplahenduseni välja.
 
Samas aga jääb see kõik pisut liiga pinnapealseks. Inimestesse puutuvate müsteeriumite lahendused antakse loo käigus tegelikult üsna läbinähtavate vihjetena ette ning kogu muu fantastiline floora ja fauna on lõpuks vaid dekoratsiooniks, ilma mingi olulise rollita.
 
Aldiss on kahtlemata andekas kirjanik ja "barbarismi langenud põlvkonnalaeva" teemal võetuna on see lugu täiesti OK. Lugedes tuli lihtsalt liiga tihti meelde võrdlusi sarnaste teemade huvitavamatest ideedest, nagu Arthur C. Clarke'i "Kohtumine Ramaga" või Poul Andersoni "Tau Zero".
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Dr. Bloodmoney on postapokalüptiline ulmelugu. Esimeste peatükkide tegevus läheb käima 1981. aastal ja tutvustab kirjut seltskonda San Francisco elanikke - kuid ei lähe kaua aega, kuni Külm sõda kuumaks muutub ja tuumapommid olemasoleva elukorralduse hävitavad. Seejärel liigub tegevus kiiresti seitse aastat edasi, et vaadelda sedasama seltskonda uues maailmas.
 
Eelkõige põhinebki see lugu tegelastel ning keskendub sellele, kuidas endised suurvõimu kodanikud nüüd tükkideks purunenud maailmas hakkama saavad. See on kindlasti teose tugevam külg, sest nende spekter on siin üsna lai.
 
Realistlikumas otsas on näiteks praktilise meelega mustanahaline müügimees Stuart McConchie, kes müüb nüüd telerite asemel lõkse metsikute rottide ja kasside püüdmiseks. Kuskil keskel on Walter Dangerfield, kes pidi lendama Marsile, kuid jäi sõja puhkemise tõttu orbiidile, kus ta on juba seitse aastat veetnud Maaga raadiosidet pidades.
 
Fantastilisemas otsas on jälle talidomiidi tõttu käteta ja jalgadeta sündinud Hoppy Harrington, kellel tundus veidraid võimed olevat juba enne sõda, kuid kelle paranormaalne jõud nüüd pidevalt kasvab. Või Edie Keller, kes eostati sõjapäeval ning kes kannab enda sees kaksikvenda, kellega ta telepaatiliselt suhtleb. Või siis nimitegelane, Austria füüsik doktor Bluthgeld, kes peab ennast vastutavaks kogu tuumasõja eest ja on üpris peast segi (või kas ikka on?).
 
Tuumasõja-järgne maailm on samuti hästi kujutatud segu reaalsest ja fantastilisest. Näiteks on mehhaanikud ja muud töömehed hinnas, samuti arstid, apteekrid ja prillitehnikud. Teisi töid õppinud püüavad lihtsalt hinge sees hoida. Fantastilisem on jälle mutantide pool, nagu intelligentsemaks muutunud rotid ja kassid, kes karjadega varitsevad ja söövad väikelapsi.
 
Suures plaanis aga jääb see kõik natuke tühjaks. Philip K. Dicki teosed teeb tihti eriliseks just see, et loo kihtides on tähenduste taha peidetud teised tähendused - ja siin on see osa puudu. Seletamatu osa (eriti Harringtoni, Kelleri kaksikvenna ja Bluthgeldi puhul) on küll olemas, kuid ei arene edasi millekski suuremaks.
 
Muidugi on armas see, et tegemist on nagu mõttelise järjega Stanley Kubricku filmile "Dr. Strangelove" ja erinevalt filmi iseloomustavast võllahuumorist kannab Dicki raamat lõpuks pigem positiivset sõnumit. Hoolimata kõigist tugevustest ei küüni tulemus aga siiski autori tippteoste hulka, jäädes lihtsalt tugevaks keskmiseks.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Flowers for Algernon on psühholoogiline ulmelugu. Peategelaseks ja jutustajaks on Charlie Gordon, 32-aastane vaimse puudega mees, kes valitakse esimeseks inimkatsealuseks meditsiinilises eksperimendis intelligentsuse tõstmiseks.
 
Seni on seda ravi katsetatud vaid loomadel ja läbimurre on saavutatud Algernoni-nimelise valge laborihiirega, kes on suutnud kõrge intelligentsi hiljem püsivalt säilitada. Charlie lugu esitatakse tema aruannete kaudu, kus nagu päevikus on näha mitte ainult tema edusammud vaid ka tema muutuv suhe maailmaga...
 
Ma usun, et väga paljudele on sama lugu tuttav maakeeles 1976ndal aastal ilmunud legendaarsest ulmejuttude kogumikust "Lilled Algernonile", kus selle romaani aluseks olev lühijutt on loetav Jaan Kaplinski suurepärases tõlkes. Jutuna on see tõesti võimas - kogumiku nimi, ma usun, ei olnud valitud juhuslikult.
 
Käesolev, jutu põhjal kirjutatud romaan on sõna otseses mõttes laiendatud jutustus, kuna see algab ja lõppeb täpselt samades kohtades. Juurde on eelkõige kirjutatud vahepealset osa, kus Charlie on saavutanud juba normaalse intelligentsustaseme ning kus ta tõuseb sealt edasi geeniuseks.
 
Iseenesest on see targasti tehtud, sest see annab võimaluse just sellele etapile, mis algses loos napiks jääb. Samuti on autoril täiesti õigus selle osas, et intelligentsi kasv võib olla lihtne, aga emotsionaalne tasakaal on palju raskemini saavutatav.
 
Eraldi tahaksin välja tuua selle, et autor on kasutanud seda kui võimalust üldse pikemalt rääkida vaimse puudega inimestega töötamisest (hiljem vaatasin, et tal on selle osas isiklik kogemus, mis mõjutas teda algset juttu kirjutama). Teatud mõttes võtab ta selle lõpuks ka moraalina kokku - intelligents ilma empaatiata on tühi ja kõle.
 
Siin aga tahaksingi lõpptulemust veidi kritiseerida. Nimelt, mis tegi algse lühijutu minu jaoks võimsaks oli sisu ja vormi täiuslik kooskõla. Päevikuvorm või epistolaarne stiil üldse on minu arvates miski, mida on keeruline hästi kasutada. Halvimal juhul on see totter ja segav, kuid parimal juhul on see miski, ilma milleta poleks lugu võimalik.
 
Algne lugu on näide just teisest juhtumist. Siin romaanis aga kaob see kooskõla kuskil kolmandiku peal ära ning loost saab lihtsalt... jutustus. Vahest polnudki võimalust sama võtet nii palju pikemas vormis kasutada? Siiski on siin tegemist juhtumiga, kus algse jutu valguses tundub tegelikult ka tugev romaaniversioon nõrgem kui muidu.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Transfigurations on antropoloogiline ulmelugu. Millalgi lähemas tulevikus on (ilmselt) avastatud valgusest kiirem kosmoselennu-tehnoloogia ning inimkond teeb oma esimesi samme galaktilise lähiümbruskonna uurimiseks ja koloniseerimiseks.
 
Üks äsjaavastatud planeete nimega BoskVeld tundub aga väga kummaline. Seal puudub igasugune putukatest kõrgem maismaaloomastik - välja arvatud veider ahvitaoline liik, keda on hakatud kutsuma Asadideks. Need olendid tunduvad olevat arengult vaevalt Maa inimahvide tasemel, kuid samas leidub džunglis veidraid varemeid, mis oleks nagu kõrgtsivilisatsiooni töö.
 
Loo esimeses osas on planeedile saabunud antropoloog Egan Chaney koos oma abilise Thomas Benedictiga. Chaney otsustab proovida lähimat Asadi-karja üksinda kohapeal vaadelda. Kuude möödudes hakkab ta märkama olendite erinevaid veidraid rituaale kuni lõpuks on ta tunnistajaks millelegi, mis paneb teda oma mõistuses kahtlema. Varsti pärast seda kaob ta jäljetult...
 
Loo teises ja pikemas osas saabub planeedile kuus aastat hiljem Chaney tütar Elegy Cather. Kohe pärast Chaney kadumist pani Benedict tema märkmetest kokku monograafia ja lasi selle Maal avaldada. Kuigi enamus teadlasi peab selle sisu haigeks sonimiseks, on Cather hankinud granti uuringu jätkamiseks ja tal on plaan mitte ainult mõistatuse lahendamiseks vaid ka oma isa leidmiseks...
 
Ma ise leidsin lugedes päris palju sarnaseid teemasid Bishopi teise ja kuulsama hiljuti loetud romaaniga "No Enemy but Time", nagu ürgkultuuride uurimine neis osalejana ja küsimused mõistuslikkuse ja inimlikkuse ulatusest. Samas, kui varemloetu jäi mulle nõrgaks, siis siin pani vähemalt esimene lugu (mis on ka eraldi lühiromaanina ilmunud) mind küll vaimustuma.
 
Nimelt koorivad antropoloog Chaney märkmed järk-järgult lahti Asadide eksistentsi ajastute pikkust argiõudust, millele on suurepäraseks lisandiks tema enda sealjuures lagunev mõistus. Selles kannibalistlikus jubeduses on midagi indrekharglalikku. Samuti on väga tore, et rõhk on antropoloogilistel kirjeldustel, tausta osas spekuleerimine on jäetud peamiselt lugejale.
 
See ongi ehk teise osa suurim nõrkus, et tegelased on seal valmis hetkega olematutel alustel hiigelteooriaid püstitama. See läheb vastuollu esimese osa tundega - teadlaste asemel oleks nüüd mängus nagu jutuvestjad. Üldse tundub siis juba, nagu loeks mingit variatsiooni Pierre Boulle'i kuulsa "Ahvide planeedi" teemal - iseenesest mitte halb, aga pärast nii head esimest osa siiski tuntav langus.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Timescape on ajarännu-ulmelugu, mis jookseb mööda kahte põhiliini. Ühes neist on aasta 1998 ning maailmal on läinud praegusest oluliselt hullemini - väetiste ja taimemürkide tekitatud kuhjuvad ahelreaktsioonid ähvardavad kogu biosfääri kokkuvarisemisega. Samas on Cambridge'i ülikoolis õpitud juhtima tahhüone, meile vaid teoreetilisi elementaarosakesi, mis liiguvad valgusest kiiremini.
 
Nõnda pakuvadki teadlased John Renfrew ja Gregory Markham välja hullumeelse projekti - kuna tahhüonid liiguvad valgusest kiiremini, ulatub nende mõju ka ajas minevikku. Tänu Ian Petersonile, kriisiga võitleva Maailmanõukogu ühele liikmele, saavad nad vajaliku rahastuse ning suunavad tahhüonid aastasse 1962, kus nad teavad, et tehakse esmakordselt katseid pooljuhist indium-antimoniidiga.
 
Nimelt on indium-antimoniid üks väheseid asju, mis suudab tahhüonide mõju registreerida. Nõnda hakkabki aastal 1962 San Diego ülikoolis töötav teadlane Gordon Bernstein nägema oma eksperimendis seletamatut müra, mis üles kirjutatuna sarnaneb morsekoodiga. Tema kolleegid aga laidavad sellise tõlgenduse maha kui ilmselgelt jabura...
 
Ma pean ütlema, et selle teose mahu täitsid kaks üsna erinevat teemat. Üks neist oli loomulikult füüsikaline - mida tähendaks tahhüonide eksisteerimine, mis on üldse aeg ja kuidas see töötab, mismoodi lahendavad füüsikaseadused ajarännust tulenevaid paradokse, kas ja mismoodi eksisteerib multiversum ja nii edasi. See teema ning selle lahendamine mulle meeldisid.
 
Küll aga oli teosele lisatud veel mahukas suhtedraama. Iseenesest ei olnud 1962. aasta liin halb, kuna Bernsteini pingutused teadlaskonna veenmiseks, tagasilöögid ja kõik muu oli selgelt teemaga seotud. Tema isiklikud probleemid tüdruksõbraga aga oli pigem raisatud leheruum. Ning naistevihkajast seelikuküti Petersoni suhteseiklustest aastas 1998 ei leidnud ma mitte midagi ajaväärilist.
 
Ökoloogilise kollapsi kujutluspilt oli muidugi ka täna lugedes ajakohane, kuid selle sisus oli huvitavat retrolikkust, mis tundus tõukuvat näiteks 1970ndate DDT-paanikast. Positiivsena tooks välja ka selle, kui sünge ja lohutu 1998. aasta lõpplahendus oli (kuigi seda eraldi ei mainita, usun ma, et teadlased võisid seda ka ise ette näha).
 
Siiski oli suhtedraama osa minu arvates ülemäära suur. Isaac Asimov oleks füüsikalise poole samast loost suutnud tõenäoliselt lahendada 200 leheküljega. Laenan siin raamatust endast San Diego professorite nalja ja tõden ka, et teos oli nii huvitav kui ka originaalne - kuid huvitavad osad polnud eriti originaalsed ja originaalsed osad polnud eriti huvitavad.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles
7.2020

The Book of the New Sun: Volumes III and IV (Sword & Citadel) on kogumik kahest eepilisest fantaasialoost The Sword of the Lictor ja The Citadel of the Autarch, mis moodustavad teise poole The Book of the New Sun nimelisest saagast. Peategelaseks, kelle jutustuse kaudu me lugu näeme, on Severiani nimeline mees, kes on Piinamismeistrite gildi liige ühes keskaegset tüüpi fantaasiamaailmas nimega Urth.
 
Kolmandas raamatus (Sword) jätkub Severiani jutustus kohast, kus ta on jõudnud Thraxi linna ja asunud seal timuka ametikohale, nagu nägi ette tema pagendamiskäsk esimeses raamatus. Peagi on ta aga sunnitud sealt allumatuse tõttu põgenema. Ta suundub mägedesse, et otsida Peleriinide naisordut, kellele ta tahab tagastada müstiliste võimetega kivi - kuid ta ei oska aimatagi õudusi, mis teda ees ootavad...
 
Neljandas raamatus (Citadel) on Severian jõudnud rindepiirkonda, kus käib pidev sõda talle tuttavate maade Ühenduse ja põhjapoolse Ascia riigi vahel. Ta taaskohtub lõpuks Peleriinide orduga ja viib ühe ülesande lõpuni, misjärel liitub ta Ühenduse poolel võitlevate palgasõdurite grupiga. Pärast ühte lahingut aga taaskohtub ta Ühenduse valitseja Autarkiga, keda ta esmakordselt teises raamatus näinud oli...
 
Selle kogumiku hindamine oli minu jaoks ehk veidi lihtsam kui esimest kahte raamatut koondava köite oma. Tugevused on siin jätkuvalt samad: põhjalik maailmaloome, nauditav arhailine sõnavara, taju ja tähenduse paljud erinevad tasemed tekstis. Teisest küljest aga kadus mul lugejana selle kõige sügavamates keermetes teinekord jälle järg ning tekstist sai lihtsalt "jutt täis hälinat ja raevu".
 
Ma tahaks küll eraldi esile tõsta kolmandat raamatut (Sword), sest selles laskub Wolfe puhtasse õudusesse. Oma ohvrite olemusi endas säilitava koletise alzabo kontseptsioon kannab näiteks mingit erilist assimilatsiooni-jubedust. Kahepäine surnust tõusnud imperaator Typhon on peategelase kiusajana nagu evangeeliumi-kuradi kuju. Lõpuks veel hull teadlane oma lossis - pööre, mis tuli mulle täiesti ootamatult.
 
Neljas raamat (Citadel) oli jällegi minu jaoks tagasiminek. Parim osa selles oli lugude jutustamine sõjaväe laatsaretis (Ascia sõdur nimega Lojaalne Seitsmeteistkümne Grupile ja eriti tema jutustus olid täiesti geniaalsed). Sõjakirjeldused olid aga tuimad ning aeglaselt end lahti keriv lõpplahendus oli tegelikult juba üsna pikalt ja nähtavalt varem ette vihjatud (kuigi skaalalt oli see muljetavaldav).
 
Tervikuna tahaks muidugi põhimõtteliselt kiita tetraloogiat kui tervikut. On põnev, kuidas esimene raamat alustab fantaasiana, teine raamat muutub mingiks kafkalikuks painajaks, kolmas on koletistest pungil õudus ja neljas lõpetab tegelikult puhta SF nootidega. Kui lisada sellele autori vaieldamatu sõnameisterlikkus, siis ei vaidle ma kindlasti vastu neile, kes seda nelikut ulmekirjanduses omamoodi monumendiks peavad.
 
Minu enda jaoks oli kõike seda arvestades kogu sellel teekonnal siiski kuristikke tippudest rohkem. Nii veider kui see ka poleks, soovitaks ma huvilistel esimesena lugeda just kolmandat raamatut (Sword), sest siin paneb autor välja minu arvates parima tasakaalu. Kui see tundub geniaalne, siis võib kohe minna tagasi esimese raamatu juurde. Kui see aga vastu hakkab, pole vaja pingutada.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Earth Abides on postapokalüptiline ulmelugu. Peategelane, geoloogia üliõpilane Isherwood Williams (hüüdnimega Ish) töötab ühel kevadel üksinda Sierra Nevada eraldatud mägionnis, et oma lõputöö jaoks andmeid koguda. Välitöödel hammustab teda aga lõgismadu ning ta jääb pikaks ajaks voodisse põdema. Kui ta ükskord jälle terveneb, ei ole tal enam kui kuu aega tsivilisatsiooniga kokkupuudet olnud.
 
Lähimasse külasse sõites näeb Ish, et see on inimtühi. Ta sõidab edasi linna ja ka see on elutu. Viimaseid laialipillatud lendlehti lugedes saab ta aru, et maailma on tabanud ülimalt nakkav ja uskumatult surmav viirus, mis on välgukiirusel minema pühkinud kuni 99,9% inimkonnast. Kiiresti paneb ta kokku varustuse ning sõidab matkaautoga Ühendriikidele ringi peale tegema, et näha, mis veel üldse järel on...
 
Ma pean ütlema, et tegemist on igal juhul märkimisväärse teosega. Kui Stephen Kingi "The Stand" on ilmselt kuulsaim pandeemia-maailmalõpu romaan, siis see siin on haarde poolest kohati hämmastavalt sarnane (hiljem vaatasin, et King on ise kinnitanud siit mõjutuste saamist). Erinevalt aga Kingi teose õuduse ja religioosse müstitsismi teemadest on see raamat siin kirjutatud professori ja akadeemiku poolt, mida on lugedes ka selgelt näha.
 
Üks aspekt on usk ühiskonna headusesse. Peategelane avastab, et rahvas on hukkunud ühiselt võideldes - pole olnud märkimisväärset hulka rüüstamisi, tapmisi ega muid hirmutegusid. Surnuidki on viimase hetkeni koristatud ja maetud, laibakuhjasid on näha vaid haiglate juures, mis langesid selles lahingus viimastena. Kuna enamus hilisemast apokalüpsise-kirjandusest on palju nihilistlikum, oli tegemist väga värskendava lähenemisega.
 
Teine on see, et autorit huvitavad (vahest ajaloolase-tausta tõttu) karakteritest rohkem suured taustateemad. Kui kiiresti surevad kodu- ja kariloomad? Mis liikidel õnnestub taasmetsistuda? Millised populatsiooniplahvatused (ja kollapsid) toimuvad muude loomade hulgas maailmas, kui inimene hetkega kaob? Ning lõpuks - mis saab ellujäänud inimestest ja tsivilisatsioonist laiemalt?
 
Eriti just viimase küsimuse juures tuleb ilmsiks autori läbinägelikkus. Meie tsivilisatsioon on sündinud lõputust valikute jadast, kuid iga valikuga kasvab ka nõudmiste hulk, mida see inimestele esitab. Populaarteaduslike raamatute autor Jared Diamond on välja toonud, et küttide-korilaste ühiskonnad on hämmastavalt stabiilsed, võides püsida pea muutumatuna kümneid tuhandeid aastaid. Ja milleks neile kirjutamine või arvutamine?
 
See ongi peategelase jaoks keskne konflikt, mille ta surnud tööstustsivilisatsiooni kõrgelt haritud liikmena läbi peab tegema. Tõde on, et inimesi tõukab ainult vajadus ning lapsed ei kuula täiskasvanuks saades reeglina enam oma vanemaid, ammugi siis vanavanemaid. Kui ta seda lõpuks mõistab, õnnestub tal lõpuks rahu leida (ning välja mõelda ka midagi, mida ta siiski saab edasi anda).
 
Kui välja tuua ka midagi negatiivset, siis on kirjutise enda stiilis kohati tunda kuiva akadeemilisust, mis ei ulatu selle iluni, mida ilukirjanduselt ootaks. Samuti jääb suurele pildile antud tähelepanu kõrvalt napiks tegelastele määratud leheruum - peategelane Ish on ainuke päris karakter, kogu tema ümber hiljem kogunenud seltskond on pigem visandlik. Teose suurema väärtuse kõrval on need siiski pigem väikesed vead.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Sarah Canary on piiripealne ulmelugu. Tegevus toimub Ühendriikide läänerannikul aastal 1873 ning läheb käima, kui Northern Pacific raudteed ehitavate Hiina tööliste laagrisse saabub ühel kibekülmal öösel veider valge naine. Tema kingad ja kleit on kallid, kuid ta on igasugustest inimasustustest kaugel ja räägib arusaamatut keelt.
 
Noor tööline Chin Ah Kin tunneb, et tegemist võib olla vaimolendiga Hiina mütoloogiast ning läheb temaga kaasa. Nii algab kummaline teekond Spokane ja Seattle kaudu San Franciscosse, kus nendega liituvad ka hullumajast põgenenud BJ ja ringirändav sufražett Adelaide Dixon - kuid neid jälitab Kodusõja veteran ja friikide väljanäitusega raha teeniv Harold...
 
Ma ütleks, et eelkõige ongi see lugu unenäoline teekond täis kummalisi juhtumisi. Tegemist pole küll päris Dorothy teekonnaga võlur Ozi juurde, sest toimub see ikkagi ajaloolisel taustal ja midagi eriti erakordset ei juhtu. Unenäolise efekti annab siin pigem vaatepunkti nihutamine koos mõningase sellest tuleneva musta huumoriga.
 
Nimelt on kogu peamine seltskond kokku tulnud ühiskonna äärtelt (hiinlane, lihtsameelne ja naisõiguslane), ning nad peavad orienteeruma õhkkonnas, mis on erinevatel viisidel ühe või enama vastu neist vaenulik. Kummalisel naisel, kelle lihtsameelne BJ ristib Kanaarilind Sarah'ks, aga näib puuduvat igasugune mõtestatud side reaalsusega, mis raskendab asjaolusid veelgi.
 
Samas, kui autori idee on olnud märkimisväärne, jätab teostus minu arvates kõvasti soovida. Enamus loost liigub praktiliselt teosammul ning midagi eriti köitvat tegelastega ei toimu. See ongi muidugi olnud autori valik - aga mulle meeldiks sellise mõtte juures näha pigem vonnegutiliku satiirivindi kõvemat peale keeramist.
 
Minu jaoks hoidis mingit lugemishuvi siin üleval ainult põhjalik ja detailne ajalootaust. Samas tuletas see meelde näiteks Isabel Allende raamatut "Fortuna tütar", kus oli palju sarnaseid elemente (osaliselt aeg ja koht Läänerannikul, perspektiivid Tšiili naiselt ja Hiina mehelt), aga lisaks sellele oli ka kandev lugu olemas.
 
Kanaarilind Sarah' müsteerium on tegelikult täiesti arusaadavalt hiinlase Chini lõpukirjutisega kokku võetud ning autori mõte ja eesmärk on üsna selged. Lõpptulemust ei julge ma siiski soovitada muu kui ainult ajaloolise tausta poolest ning ainult neile, keda see spetsiifiline element huvitada võiks.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

The Gods Themselves on teaduse-ulmelugu, mis on jagatud kolme üsna erinevasse ossa. Kõigi kolme osa keskseks teemaks on tsivilisatsioonide energiavajadus ning selle tagajärjed. Näiteks, kui ühe teadlase lauale satub element, mis saab pärit olla vaid teisest universumist, tõotab see kogu maailmale lõputult puhast energiat.
 
Paarkümmend aastat hiljem ongi paralleeluniversumiga mateeriat vahetavad "elektronpumbad" kõik energiaprobleemid lahendanud. Kui aga teadlane Peter Lamont hakkab asja lähemalt uurima, siis tundub talle, et selline tegevus võib muuta meie universumi füüsikaseadusi arvatavast kiiremini ning panna Päikese plahvatama juba loetud aastakümnete pärast...
 
Teine lugu toimub paralleeluniversumis, kus füüsikaseadused on teistsugused ning tähed seetõttu väikesed ja juba suremas. Planeedil, millel elavad kahte sorti olendid ("pehmed", kolmest indiviidist koosnevad energiapõhised ja "kõvad", üksikud mateeriapõhised) on viimases hädas leitud viis energia saamiseks (nende jaoks) paralleeluniversumist...
 
Kolmas lugu toimub esimesest veidi hiljem Kuu peal. Maa elanikkond on elektronpumpade tõttu laisaks muutunud ning teadlaste avangard koguneb pigem Kuule. Nende seas on ka teadlane Benjamin Denison, kes on teadlik Lamonti teooriast elektronpumpade ohu kohta ning loodab leida nii selle tõestust kui ka mingit võimalust ohu kõrvaldamiseks...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli täiesti mõnusa looga. Kuigi läbiva teema alltekst oli üsna sünge ning ka hetkel täiesti relevantne (tsivilisatsioonil on vaja püsivat energiaallikat ja põrgusse kõik võimalikud tagajärjed), on Asimovi lugudes ikka mingi loomuomane sisemine helgus ja optimism, kõigutamatu usk mõistuse võidutsemisse.
 
Kõige rohkem meenutas "klassikalist Asimovi" esimene lugu - teadlased laborites ja konverentsidel, seletamas, vaidlemas, intriigitsemas. Teine lugu oli sellega võrreldes hoopis teistsugune, teise universumi energiaolendite kolmiksuhetes oli näha mõjutusi ulmekirjanduse "uuest lainest". Kolmas, vabameelse Kuu-ühiskonna lugu oli jälle nagu laenanud mõtteid Robert A. Heinleini teosest "Kuu on karm armuke".
 
Keskmine, paralleeluniversumi lugu oligi vahest kõige nõrgemalt muuga seotud. Energiateema ja sellega seotud ükskõiksus tagajärgede vastu jooksis küll selgelt läbi (paralleeluniversumi plahvatamise võimalust nähakse paremana sellest, kui energiapumpamine lõpetada), aga kogu see kolmiksuhete osa sai ebaproportsionaalselt palju tähelepanu sisulise kõrvalteema kohta.
 
Kui laiemalt võtta, siis Asimovi-huvilistele on see teos põneval kohal tema peamise (1950ndad) ja hilise (1980ndad) loomeperioodi vahel. Kuigi ma ise pean esimest perioodi selgelt määravaks ja teist pigem nõrgaks, on siin "klassikalist Asimovi" täiesti äratuntavalt ning kõik uued mõjutused on vähemalt huvitavad. Ning põhiteema energiast on oma realismis ehk ajatum kui miski muu.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Inverted World on eksistentsialistlik ulmelugu. Loo peategelaseks on Helward, noormees Maailma-nimelisest linnast, mida haldab hulk gilde. Enamus linnaelanikke veedab kogu oma elu linna sees ning väljapoole lähevad ainult vastavaid töid tegevate gildide liikmed.
 
Kuna Helwardi isa on Maamõõtjate gildist, võetakse ka tema õpipoisiks. See tähendab, et ta peab töötama mõnda aega kõigi tähtsamate väljaspool käivate gildide juures. Juba esimesel päeval, kui ta Rööpaseadjate juurde tööle läheb, näeb ta seda, et päike taevas tundub olevat täiesti vale kujuga.
 
Nagu Helward teada saab, seisab kogu Maailma-linn rööbastel, mida võetakse lõputult linna tagant lahti ja seatakse ette, linna samas tohutute vintsidega edasi tõmmates. See on vajalik, et püsida võimalikult lähedal pidevalt edasi liikuvale optimaalpunktile (aga miks, seda talle ei seletata).
 
Pärast pikka tööd erinevate gildide juures saab Helward viimase ülesande enne gildiliikmeks saamist - ta peab linna läbitud teed mööda tagasi eskortima kolm naist. Sellel teekonnal saab ta lõpuks teada hirmsa tõe, miks linn igavesti liikuma peab ja milline on maailm, kus nad paiknevad...
 
Selle raamatu lugemine oli huvitav kogemus. Stiili poolest oli lugu asimovlikult lihtne ja sirgjooneline, mis tundus huvitav valik "Uue laine" hulka kuuluva teose kohta, aga see võis olla autori valik linna ümbritseva jäätmaa ängistuse-tunde rõhutamiseks.
 
Tore oli see, et alguses võib see lugu tunduda olevat petlikult lähedal YA-düstoopia tüüpi asjale. On valitsev gildisüsteem, mis hoiab saladusi, on noor peategelane ja tema noor südamedaam, kellest eriti viimasel on tugevaid kahtlusi asja mõistlikkuse osas.
 
Umbes poole teose peal tõmbab autor sellel kõigel geniaalselt vaiba alt (kuigi vahest kui ma oleks matemaatik, oleks ma asjast aru saanud juba siis, kui peategelane esimest korda päikest näeb). Linna olukord tuleb lihtsalt võitlusest kõige armutuma jõuga universumis - loodusseadustega.
 
Lõppu aga on autor pannud veel ühe pöörde. Selles... pettusin ma paraku, kuna see ei haakunud kõigi varem toodud faktidega ja lisaks jättis natuke kunstliku mulje. Võrdleksin seda John Crowley "The Deep" lõpuga, kus eelnev lugu oli rohkem logisev aga pööre suurepärane - siin on see täpselt vastupidi. Naljakal kombel teose pealkirjale vastavalt.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Dune on eepiline ulmelugu. Inimkond on selles laiali puistatud tohutule hulgale planeetidele, kuid aastasadade eest on pühas sõjas hävitatud kõik tehismõistused ja arvutid, mis selle võimalikuks tegid. Õnneks avastatakse kõrbeplaneedilt Düün "vürtsiks" nimetatavat maavara, mille tarbimine võimaldab vastavalt treenitud inimestel üliinimlikke arvutusi teha.
 
Arvutite asemel inimeste arendamine on tagasi toonud midagi feodalistliku korra sarnast - kõigi planeetide üle valitseb padišahh, samas kui planeete haldavad erinevad aadlikud, kelle esinduskoja võim on imperaatoriga hapras tasakaalus. Neutraalne Gild hoiab enda käes kosmoselendude monopoli ning lisaks eksisteerib veel salapärane ja hädaohtlik Bene Gesseriti naisordu.
 
Loo peategelasteks on leedi Jessica ja tema poeg Paul Atreides, kes on vastavalt planeet Caladani valitseja hertsog Atreidese konkubiin ja pärija. Padišahh Shaddam IV on just Atreideste suguvõsale andnud planeedi Düün, mis on "vürtsi" tõttu kõige väärtuslikum kinnisvara universumis - kuid kuna see kuulus enne Atreideste surmavaenlastele, Harkonneni suguvõsale, tähendab see tõenäoliselt lõksu.
 
Samal ajal on Bene Gesseriti ordu töötanud aastasadu salapärase geneetilise projekti kallal - ja leedi Jessica on hertsog Atreidesele poja sünnitades nende plaanid segi paisanud. Kõrbeplaneedil aga muudab Atreideste saatust veel täiendav element, kohalik rändrahvas fremenid, kelle vastupidavus planeedi karmides tingimustes on legendaarne ja kellel on oma legend messiast...
 
Ma pean eraldi märkima, et võtsin selle raamatu maakeelse versiooni esmakordselt ette üheksakümnendatel, kui see ilmus - ning see pani oma võimsusega minu teismelise pea täielikult plahvatama. Olen sedasama köidet üle lugenud vist kümneid ja kümneid kordi ning nüüd originaalis lugedes oli mul tõlge nii hästi meeles, nagu oleks see kõrval lahti olnud.
 
On põnev vaadata, kuidas selle grandioossuse taga on hulk ajas muutumatult olulisi teemasid. Kriitiline maavara, millel kogu tsivilisatsioon püsib on muidugi üks asi - kuid lisaks illustreerib Düüni olukord ressursineeduse lõksu. Kliimamuutuse ajaskaalad fremenite unistustes on üks asi - kuid lisaks on sümboolne, kuipalju lihtsam see oleks, kui valitsejad sellest hooliks.
 
Autor kasutab maailmaloomes osavalt aspekte Ottomani, Araabia, Pärsia ja India kultuuridest ning tundub, et mingil hetkel selles universumis on toimunud Õhtumaade täielik hukk ja langus. Samas on märkimisväärne, et peategelaste ema-ja-poeg kujud on selle kõige juures selgelt kristliku värviga (tasub meenutada et Maarja-kultus on kristluse üks suurimaid allhoovusi).
 
Kõigele lisaks on raamat uskumatult hästi üles ehitatud ja toimetatud. 700+ lehekülje jooksul ei ole ühtegi raisatud peatükki, kus hammasrattad tühja veereksid, igal viimasel kui osal on selgelt oma põhjus ja mõte. Eepilise ulme puhul näeb sellist hoolt ja täpsust sama harva kui kuuvarjutust.
 
See raamat on suurteos, arvasin ma 25 aastat tagasi ja arvan siiani. Kuldmedal minu poolt kirjastus Varrakule väljaandmise eest ja Urmas Alasele väga hea tõlke eest.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

Double Star on pikareskne ulmeseiklus, kerge poliitilise aspektiga. Peategelaseks ja jutustajaks on töötu ja rahatu näitleja Lawrence Smith (lavanimega Suur Lorenzo), kes satub kõrtsis kokku paari kosmosepiloodiga. Nood pakuvad pärast kiiret tutvumist talle suuremat hulka raha ühe diskreetse ülesande täitmiseks.
 
Ootamatult saabuvad aga tundmatud vaenlased ning pärast kiiret tulevahetust ja põgenemist on peategelane pooleldi vastutahtsi juba Maast kaugeneva raketi pardal. Nagu välja tuleb, on talle määratud ülesandeks Päikesesüsteemi parlamendi opositsiooni juhi, lord Bonforte mängimine - ning juhtuks hirmsaid asju, kui ta sellega hakkama ei saaks...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli väga mõnusa looga. See ei kuulu Heinleini eraldi seisvate "noortekate" hulka, aga sellel on siiski natuke sarnast tunnet, kuigi kogu tegelaskond on täiskasvanud. Muidugi, minu arvates õnnestuski sellel autoril hoogne noorteulme paremini kui püüded tõsisemat filosoofiat teha (viimasel oli oht kergesti õõnsaks minna).
 
See ei tähenda, et siin keskset ideed pole. Heinlein on seekord võtnud aluseks mõtte, et Briti konstitutsionaalne monarhia on hea valitsusvorm ja projitseerinud selle Päikesesüsteemi mastaapi. Kõik see on üsna 19. sajandi moodi - isegi tooride ja viigide rühmituste ekvivalendid on selgelt äratuntavad. Päikesesüsteemi impeeriumis ei looju päike tõesti iial.
 
Osaliselt võib 19. sajandi hõngu seletada asjaoluga, et loo süžee on nagu homaaž Anthony Hope'i klassikalisele seiklusloole "Zenda lossi vang" (1894), mida isegi hiljuti üle lugesin. Muidugi on teisikute vahetuse lugusid küllaga, aga ma vaatasin hiljem, et ka kirjandusteadlased on märganud mitte ainult süžee vaid ka erinevate tegelaste üsna selget kokkulangevust.
 
Huvitav on siinjuures peategelase areng. Suur Lorenzo on alguses üsna amoraalne suli, kelle ainus parem veendumus on see, et teatrikunst on püha. Lord Bonforte'i mängides läheb ta aga tasapisi karakterisse järjest enam sisse ning omandab selle käigus pea tahtmatult õilsamaid aspekte. Roll hakkab mängima näitlejat, võiks selle kohta öelda.
 
Jutustuses on päris palju retrolikkust. Raketi pardal kummutatakse viskit ja suitsetatakse sigareid ning kuldse südamega sekretärineiu tüüpkuju on nagu mõnest Dashiell Hammetti hardboiled-detektiiviloost võetud. Retrona võiks võtta ka Marsi, Veenuse ja Jupiteri kuude tulnukaid, kuid ma näen neid pigem sümbolina Briti impeeriumi kolooniate rahvaste kohta.
 
Keskne mõte on aga õilis, kuna lord Bonforte võitleb opositsioonist üldise valimisõiguse laiendamise eest ka mitte-inimestele. Erinevalt sama autori nii mõnestki teisest teosest ("Tähesõdalased" on vist kõige kuulsam näide), ei usu ma, et see idee väga vihaseid vaidlusi tekitada võiks.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Dreaming in Smoke on küberpunk-tüüpi ulmelugu. Tegevus toimub planeedil T'nane, kuhu põlvkonna eest saabus koloonialaev Maalt. Kahjuks avastati aga kohale jõudes, et tingimused planeedil on oluliselt halvemad kui esialgsed mõõtmised näitasid ning koloonia pidi meeleheitlikult võitlema, et üldse ellu jääda.
 
Peategelaseks on Kalypso, noor mustanahaline tütarlaps, kes kuulub esimesse planeedil sündinud põlvkonda. Ta on ametis koloonia keskarvuti Ganesha juures "turvajana", jälgides ja hoides virtuaalreaalsuses töötajaid (viimast protsessi kutsutakse "unenägemiseks"). Üldiselt peetakse koloonias Kalypsot suurepäraste eeldustega aga päriselus läbi kukkunud isikuks.
 
Ühel päeval turvab Kalypso statistik Azamati. Vanemast, Maalt pärit põlvkonnast Azamat on töötanud juba aastaid probleemi kallal, kuidas panna pea kogu planeeti katvat orgaanilist suppi meenutavat ookeani rohkem hapnikku tootma. Ootamatult läheb kõik valesti, simulatsioon jookseb kokku, keskarvuti läheb hulluks ning Azamat kaob teadmatult...
 
Minu jaoks oli see raamat üsna tüütu. Positiivseid asjaolusid nagu oli, aga üldmulje taustal jäid need vaid kergeteks sähvatusteks. Näiteks on koloonias näha mõjusid Afro-Kariibi kultuurist (IT-spetsialiste kutsutakse "nõidarstideks"), aga võrreldes näiteks sama temaatikat kasutava Nalo Hopkinsoni teostega jääb sellest ehtsuse-tunnet puudu.
 
Orgaaniline ookean, mille teatud omadusi koloonia kasutab, aga mida tervikuna mõista ei suudeta, tuletab meelde Stanisław Lemi "Solarist". Sullivan aga paneb selle aspekti osas siin kaugelt liiga palju rõhku tehnomulinale, mis ei panusta loosse - algus ja lõpp on arusaadavad kuid vahepealse aja jooksul keerutatakse pigem stiilis "see probleemne probleem on väga problemaatiline".
 
Kui midagi positiivset välja tuua, siis koloonia maailmaehitus oli andekas. Esimene, Maalt lahkunud põlvkond oli kergelt matriarhaalne - naised valiti sinna juhtimis- ja planeerimisomaduste järgi, mehed kannatlikkuse ja detailitäpsuse järgi. Teises põlvkonnas sellist eristust enam pole, aga mingid stereotüübid on ikka säilinud (mehi kutsutakse näiteks läbivalt "töömesilasteks").
 
Terviku jaoks jääb sellistest kildudest aga väheseks. Vahest võiks see raamat rohkem meeldida küberpungi-žanri suurematele austajatele, kes otsivad tavapärasest pisut erinevat taustaga lugu. Arthur C. Clarke'i auhinna andmisest sellele teosele aga ei saa ma kuidagi aru.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

Where Late the Sweet Birds Sang on postapokalüptiline ulmelugu, mille teemaks on inimeste kloonimine. See lugu esitatakse kolme üksteisele järgneva jutustusena, kolme erineva põlvkonna poolt.
 
Esimese loo peategelasteks on David ja Celia, jõuka Virginia osariigi suguvõsast. Nagu ilmneb, siis on nende hõimkond juba ammu lugenud märke peagi saabuvast ülemaailmsest katastroofist. Ühel päeval varisebki maailmakord hirmuäratava kiirusega kokku.
 
Tänu eraldatusele ja investeeringutele (eriti põllumajandus- ja meditsiinitehnoloogiasse) püsib suguvõsa mõnesaja-liikmeline seltskond Shenandoah' orus elus. Aga siis selgub, et globaalkatastroof on haiguste, mürkide ja radioaktiivsusega muutnud kõik kõrgemad loomakooslused maailmas steriilseks. Viimases hädas pöörduvad ellujäänud kloonimise poole...
 
Teises loos kasvab kloonide väike ühiskond jõudsalt. Nad toodavad end nelja-kuue liikmelistes rühmades, mille "vennad" või "õed" omavad kerget telepaatilist sidet. Peategelasteks on esimese loo Davidi ja Celia kloonirühmadest pärit Molly ja Ben, kelles ärkab ühe ekspeditsiooni käigus individuaalne alge, mis nad probleemidest hoolimata kokku viib...
 
Kolmanda loo peategelaseks on Mark, teise loo Molly ja Beni poeg ning ainus aastakümnete jooksul reaalselt sündinud inimene. Klooniühiskond kasvab küll jätkuvalt, kuid neis ilmnevad puudujäägid algatusvõimes, loovas mõtlemises ja detailitähelepanus. Samal ajal on kliima pöördunud ja põhjast läheneb uus jääaeg...
 
Esimene osa oligi minu arvates kõige tugevam - toimunud globaalse katastroofi kirjeldus oli ka tänasel päeval lugedes hirmutavalt relevantne. Davidi ja Celia armastuslugu andis sellele lisaks mingi sügavusega inimliku liini, mida jälgida.
 
Teine osa oli jällegi suures osas nõrk. Päris pikalt läks aega klooniühiskonna olemuse selgitamisele, mis oli paraku pigem igav. Mingis mõttes oli see vajalik, et seletada Molly ja Beni erilisust. Siiski tundus veidi, et autor soovis kirjutada kolm ühepikkust juttu, aga teise jaoks jäi sisu väheks.
 
Kolmas osa algas sama nõrgalt, aga tõmbas end natuke rohkem käima, kui jõuti klooniühiskonna probleemideni. See langes küll maagilisse mõtlemisse (pole otsest teaduslikku alust, et kloonidega nii minema peaks), aga mingis mõttes ongi see lugu eelkõige fantaasia. "Armastus kolme põlvkonna kaudu", mis kõigi lugude peategelastes avaldub, on samuti ju pigem maagiline teema.
 
Tore on selle loo juures autori loodusarmastus, mis võib küll segada lugejat, kes ei armasta lehekülgede kaupa kirjeldusi põlismetsade ilust. Siin on selgelt näha 60-70ndate looduskaitse-liikumise teemade mõju (näiteks Rachel Carson ja tema "Hääletu kevad"), mis on hetkel küll natuke retrolikud, aga ikkagi hea kandejõuga.
 
Paljude punktide osas sarnaneb see romaan pisut kaasaegse YA-žanri näidetele. Siiski on selles ilusat siirust, mis on ehk natuke naiivne, aga kindlasti parem kui mainitud žanrile omane maksimaalselt poleeritud keskpärasus.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Mission of Gravity on planeediseikluse-ulmelugu. Jutustuse peategelaseks on Barlennan, ekspeditsioonimeeskonna ja kaubalaeva kapten, kes on ühtlasi ka põliselanik planeedil Mesklin, kus tegevus toimub. Välimuselt on ta umbes poole meetri pikkune putukataoline tegelane, midagi sajajalgse ja skorpioni vahepealset.
 
Barlennan teab, et maailm on nagu kauss. Selle põhjas, kus enamus tema rahvast elab, on raskusjõud normaalne, kõrgemale minnes aga väheneb see järsult ja ääre peal on kõik asjad nii kerged, et võivad kergesti olematusesse lennata. Seetõttu sõidavadki sinna ainult hulljulged kasumijahtijad, nagu tema.
 
Ühel päeval aga kohtab ta äärealadel veidrat soomushiiglast, kes liigub väga vaevaliselt. See räägib talle, et maailm on hoopis kera ning "äärest" üle minnes jõuaks Barlennan teisele poolele. Hiiglasel on vaja abi millegi äärmiselt väärtusliku teiselt poolt ära toomiseks ning vastutasuks lubab ta Barlennanile mida iganes ta ette kujutada oskab...
 
Mulle meeldis see lugu päris mitmes mõttes. Maailmaehitus on siin ühtaegu fantastiline ja kõvade füüsikaseaduste järgi täiesti võimalik, mis on haruldane kombinatsioon. Mesklin on nimelt hiigelplaneet, mis lisaks pöörleb uskumatu kiirusega. Nõnda on planeet litsutud ovaalseks ja raskusjõud seal kohati väga erinev - ekvaatoril Maaga võrreldes kolmekordne ja poolustel uskumatu 700-kordne.
 
Väga tore oli ka loo jutustamine meie mõistes tulnuka vaatepunktist. Barlennan, kuigi sisuliselt kiviaegse kultuuri esindaja, on intelligentne aga ka kaval. Ta ei lase inimhiiglaste imelistel võimetel enda pead segi ajada ning olgugi heatahtlik, peab ta alati silmas, et sellest ohtlikust ja raskest ülesandest eelkõige talle ja ta meeskonnale kasu sünniks.
 
Ülesehituselt oli lugu pigem lihtne, selline klassikaline julesverne'ilik seiklus, kus meeskonnal on vaja jõuda punktist A punkti B, tee peal ohtusid trotsides ja probleeme lahendades. Ilma planeet Mesklini imelise taustata ei oleks see tõenäoliselt eriti huvitav olnud - näiteks meeskonna kokkupõrked tundmatute hõimudega olidki pigem trafaretsed.
 
Üldiselt aga on see lugu väga hea näide rõõmsameelsest "maailma avastamise" seiklusest, kus täiuslikult kõva SF taustal ületatakse raskusi nutikuse ja teaduse kombinatsiooniga. Peategelane Barlennan on küll praktiliselt ainus sügavam tegelane aga tänu sellele kujuneb ta reisi käigus nii sümpaatseks kui üks intelligentne sajajalgne putukas üldse olla saab.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

The Island of Doctor Moreau on õudus-ulmelugu. Jutustajaks on Edward Prendick, kes satub Vaiksel ookeanil merehätta ja kelle korjab üles üks väiksem laev, mille lastiks on hulk eksootilisi loomi. Olles oma katsumusest tervenenud, hakkab Prendickile tunduma, et midagi on seletamatult valesti.
 
Nimelt on loomade järele valvav arstiteadlane Montgomery napisõnaline ja rusutud. Tema mustanahaline teener M'ling näeb välja moondunud ja ebardlik ning tekitab laevameeskonnas arusaamatut õudust. Laevakapten on pidevast alkoholideliiriumist pöörane ning viskab sihtkohaks olnud saare juurde jõudes üle parda mitte ainult Montgomery "kuratliku lasti", vaid ka merehädalisest Prendicki.
 
Prendicki õnneks kostab Montgomery tema eest ning saare valitseja, kes tutvustab end kui doktor Moreau, lubab Prendickil nende juurde jääda. Tema enda turvalisust põhjuseks tuues ei lubata Prendickil siiski minna ei Moreau laboratooriumisse ega ka saare peale uitama. Laboratooriumist pidevalt kostvad loomade valukarjed aga käivad Prendickile nõnda närvidele, et ta põgeneb metsa jalutama...
 
Minu jaoks oli see teine lugemine, esimest korda võtsin selle raamatu ette maakeeles ja üle kahekümne aasta tagasi. Tollest ajast oli mul positiivne mälestus ja nüüd originaalkeeles üle lugedes ei pidanud pettuma. Ma usun, et seda võiks vabalt lugeda Wellsi teoste hulgas paremuselt vähemalt teiseks ning on natuke kahju, et see on tema "suure neliku" hulgast tõenäoliselt kõige vähem tuntud.
 
Põhjus on selles, et minu jaoks langeb Wells natuke liiga tihti läbinähtavasse moraalilugemisse, millele on ülejäänud lugu pigem kergeks dekoratsiooniks peale riputatud. The Island of Doctor Moreau kannab endas muidugi märkimisväärset hulka allteksti (kolonialism! teaduseetika! inimolemus!), aga eelkõige on see lugu, mille tõlgendamine on lugejale jäetud suhteliselt vabaks.
 
Ülesehituse osas on huvitav, kuidas esimesed 30-40% raamatust kruvib aeglaselt ja asjatundlikult jubedust nagu klassikaline õuduslugu. Neile, kes loo sisu ei tea, on seal ka väike pööre. Saladuse selgumisest alates aga muutub lugu hoopis teistsuguseks - mulle tuli siis võrdluseks ette Joseph Conradi "Pimeduse süda" (mis on küll paar aastat hilisem ja vahest ise Wellsist mõjutatud).
 
Lõpuks kuulubki see lugu kategooriasse "hea klassika", mis on ka praegu, 125 aastat hiljem meeldivalt tugev ja värske. Ei ole vaja teha mööndusi ajastu, teerajamise või muude tekstiväliste aspektide pealt. Lugemiskogemuse osas on sellise asja avastamine (või taas-avastamine) puhas rõõm.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Sirius on ulmelugu inimmõistusega koerast. Geniaalne teadlane Thomas Trelone on terve elu töötanud intelligentsuse füsioloogiliste alustega ja katsetanud oma meetodeid loomade peal. Segavereline lambakoer Sirius, kellel on tõeline mõistus, on tema suur õnnestumine, mida ta hiljem enam kahjuks korrata ei suuda.
 
Selleks, et Siriuse mõistust võimalikult hästi arendada, laseb Trelone tal üles kasvada oma perekonnas koos oma samavanuse tütre Plaxyga. Lugu on esitatud tagasivaatena paarikümne aasta pikkusele ajale, mis on kirja pandud Plaxy hilisema abikaasa poolt. See vaatleb Siriuse kasvamist, eneseotsingut, armastust Plaxy vastu ja tema vastuolulisi suhteid inimühiskonnaga.
 
See raamat üllatas mind natuke - võrreldes Stapledoni mõne teise ulmeteose uskumatu aja- ja ruumiskaalaga (näiteks Last and First Men või Star Maker) on tegemist väga väikesemõõdulise ja selgelt isikliku looga. Ma ei arva küll, et iga kirjanik peaks alati püüdma palju erinevaid asju teha (piisab sellest, kui teha ühte asja väga hästi), aga on huvitav midagi sellist näha.
 
Positiivne on asjaolu, et autor teab koertest ilmselgelt palju. Sirius on eelkõige just koer, mitte mingi lihtne rekvisiit metafoori või satiiri teenistuses. Lisaks on Stapledoni suhtumises koertesse sobivas vahekorras realismi ja austust (üks vahepealne põlglik märkus inimtüübi kohta, kes kohtleb koeri nagu nukke, tundus mulle väga läbinägelik).
 
Teisest küljest on see mingis mõttes aga ka teose nõrkus. Inimestele, keda koerad lihtsalt külmaks jätavad (nagu ka mina), ei ole selles teoses väga palju. Ma tunnistan, et Siriuse ja Plaxy armastus oli hästi kujutatud, nagu ka Siriuse loomupärane üksindus ja tema intelligentsi katsed ennast ja inimesi mõista. Mõnele teisele lugejale võiks see kõik olla kindlasti veel mõjusam.
 
Intelligentsed, rääkivad loomad on vist kõige vanem muinaslugude ja jutustuste teema üldse. See raamat aga asetab selle teema selgelt ja asjatundlikult teadusulme struktuuri (teadlase Trelone töö ei näita hoolimata teose kirjutamise ajast aegumise märke). Siiski soovitaks seda raamatut eelkõige koerasõpradele, ulme on lugemiselamuse mõttes siin pigem boonuseks.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Behold the Man on ajarännu-ulmelugu. Jutustuse peategelaseks on noor juut Karl Glogauer, kes saabub kohe esimestel lehekülgedel Rooma Juudamaa provintsi umbkaudsel aastal 28. Tema masin puruneb ja ta ise langeb ajarännu-stressist segasena ühe väikse seltskonna või sekti kätte...
 
Sellest põrutavast algusest edasi hakkab lugu jooksma kahes liinis. Üks neist näitab seda, mismoodi Karl minevikus hakkama saab. Teine algab kaugelt tema lapsepõlvest ning seletab ajapikku elusündmusi mööda liikudes ära tema iseloomu veidrused. Eriti oluline on tema huvi religioonide vastu (mis seletab ka seda, kuidas ta oskab kaldea, ladina ja heebrea keeli).
 
Ma pean kõigepealt märkima, et huvitav oli seda lühikest romaani ülestõusmispühade-nädalavahetusel lugeda. Kristuse-legend ja selle ajalooline taust on ääretult rikas ja põnev temaatika, mis võiks minu arvates ka usuleigele lugejale korda minna. Selle mõju meile kõigile ei ole võimalik kuidagi alahinnata.
 
Kuigi tegevuses toimub nii mõnigi pööre, siis otseselt midagi üllatavat siin ette ei tule - autor viitab lõpplahendusele juba teises peatükis. Huvitavam on see lugu minu arvates hoopis just peategelase isiksuse ja selle lahkamise poolest. Lõpptulemuse osas on sellel sügavam mõte kui esialgu arvata võiks.
 
Nimelt on Karl Teise maailmasõja ajal Austriast põgenenud juutide poeg, kes kasvab üles Inglismaal. Ta kasvab pidevas identiteedikriisis, seda nii isiksusena ja oma suhetes, kui ka erinevate religioonide ja filosoofiate vahel mõtet ja mõistmist otsides.
 
Üldiselt on autor teemaga targalt ümber käinud. Kuigi selle teema valik toob kergelt kaasa süüdistusi pühaduseteotuses, siis oskab hea kunstnik oma mõtteid edasi anda niimoodi, et selliste süüdistuste esitajad ise narriks jäävad. Meelde tuli kohe film "Life of Brian", mille lähenemises samale teemale just sellist tarkust on.
 
Siin aga tõmbangi ma autoril natuke punkte maha, sest hoolimata sellest, et pea terve teos sellist vaimu järgis, ei saanud ta ilmselt vastu kiusatusele panna sisse paar punkti, mille ainus eesmärk näis olevat lihtsalt uskujaid ärritada. Stseenid Joosepi ja eriti Maarjaga olid just sellised, ilma milleta oleks tegemist tõesti kõrgema klassi tööga.
 
Ma ise märgiks selle loo peaaegu alternatiivajalooks, sest selle järgi on terve meie ajalugu teatud mõttes alternatiivajalugu. Ja teatud mõttes ka mitte, sest nagu ka raamatu moto Johannese evangeeliumi järgi ütleb: "Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal."
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Engine Summer on postapokalüptiline ulmelugu. Tegevus toimub millalgi määramata tulevikukauguses, kus maailmalõpust on möödas vähemalt mitu sajandit, vahest isegi paar aastatuhandet. Maailmalõpu-eelsest ühiskonnast on säilinud vaid muistendid ja legendid.
 
Lugu ise on esitatud jutustusena peategelaselt (noormees nimega Rush that Speaks) kellelegi kuulajale, kes aeg-ajalt täpsustavaid küsimusi esitab ja kogu juttu salvestab. Jutustaja olukord, kuulaja olemus ja loo salvestamise põhjus on algselt teadmata, kuid need asjad saavad jutustuse käigus kuni lõpplahenduseni järk-järgult selgeks.
 
Sisu poolest on see jutustus nagu kujunemislugu - peategelane alustab ajast, kus ta oli veel väike laps, kirjeldab oma kasvamist kommuunis nimega Warren, armumist tüdrukusse Once a Day ja soovi teda otsima minna, kui tüdruk kodunt kaob. Paralleelselt on peategelasel ka soov otsida sellest maailmast seletusi küsimustele, mida ta isegi vaevalt sõnastada oskab...
 
Minu arvates on selle loo põhiline väärtus jutustuse kujus ja vormis. Sisu on selgelt nõrgem, peategelase otsing on aeglane ja sihitu, nagu sügisene puuleht tuule käes. Samuti langeb enamus õnnestumisi talle pea pooljuhuslikult sülle. Natukene on see muidugi seotud loo enda filosoofiaga, kus Õige Tee on midagi sellist, mida saab otsida pigem tunde kui tahtega.
 
Jutustus ise aga on aga õrn ja lüüriline, loodus- ja tundepiltide kujutamisel isegi sarnane 19. sajandi romantikutele - lausa kummaline oli midagi sellist 70ndate ulmest leida. Ka tegevus on sellele vastavalt malbe ja siivas, vihas tõstetud kätt ega üle keevat kirge siit ei leia. See pole ka halb, maailmalõpu järgne elu ei peagi olema madmaxilik möll.
 
Mingis mõttes on see teos sarnane Ursula K. Le Guini kuulsale eksperimentaalromaanile "Always Coming Home", kus ammu unustatud apokalüpsise järel on peale kasvanud mitmes mõttes tervem ühiskond. Siin on tugevamalt näha hipiliikumise ideede mõju (erinevad psühhoaktiivsed ained on jutustuses päris olulised) aga sarnasemalt jälle taoismi-filosoofia kaja.
 
Terviktulemusena ei tõuse Crowley romaan aga päris sellisele kõrgusele. Hea on see kindlasti ka sellisena nagu see on. Selles on lihtsalt palju põnevaid kilde, mis lubaks nagu enamat, kui lihtsalt üks lüüriline unelus.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles