Kasutajainfo

Suzanne Palmer

Teosed

· Isaac Asimov ·

Foundation`s Edge

(romaan aastast 1982)

ajakirjapublikatsioon: «Omni» 1982; oktoober [katkend]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Asumi äär»
Tallinn «Eesti Raamat» 2000

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
5
14
7
6
0
Keskmine hinne
3.563
Arvustused (32)

Selles kolmkümmend aastat hiljem kirjutatud raamatus (mille eest laekus Hugo) loobub Asimov novellromaan raamistikust ja paneb kokku seni kõige paksema Asumi oopuse, mis kahjuks aga jääb selgelt alla klassikalisele triloogiale. Lugemine üldiselt ajaraisk.
Teksti loeti inglise keeles

Suurepärane üllitis. Asimovi tuleks selle eest tõesti kiita. Pärast kolmekümneaastast pausi on ta suutnud Asumite-galaktika õhkkonna perfektselt taaselustada. Romaan on kompositsiooniliselt pea täiuslik, tegelaskujud isegi huvitavad ning Asumile näidatakse koht kätte. Mõlemale Asumile. Võitjaks jääb hoopis psühhohuligaanid üle mänginud Gaia-nimeline moodustis, ning mu arust on see õudne. Olgu Teisasumlaste psühhohuligaansus, mis ta oli, aga Gaia nimeline mentaalne kolhoos on oluliselt õudsam. Asimovil on vastu tahtmist õnnestunud kirjutada suurepärane hoiatusulmekas, mis talle antud Hugo-auhinna igati ära on teeninud. Ainus puudus on jutulisest ülesehitusest loobumine.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat oma sisu poolest oli täiesti loetav, kõik asjad olid omal kohal ja isegi mingit varasema Asimovi sära oli alles jäänud. Aga see Gaia oli tõesti väga kole, inimestelt oli ära võetud identiteet tänapäeva vabameelse ühiskonna mõistes. Tõepoolest - hoidku Jumal vähemalt minu eluajal inimkonda sellist arengusuunda võtmast. Privacy rules!
Teksti loeti inglise keeles

Ilmselt kehvuselt teine "Asumi" sarjast "Foundation and Earth`i" järel, teenib miinusega nelja. Selles mitukümmend aastat hiljem kirjutatud teoses vägistab Asimov mitmeid sarja juhtmõtteid. Lükkub umber triloogia pöhiprintsiip - asja otsustab mass. Galaktika saatuse otsustab siin uksikisik, kes selleks suure vaevaga om kohale mängitud. "Asumi" sarja ning nn. asimovliku universumiga üritatakse meeleheitlikult siduda muid tema teoseid, antud juhul siis "Igaviku lõppu", mis ei tule kasuks kummalegi poolele. Kolmandaks esindab teos tsüklit, milles põhirolli mängib Asimovit tema elu lõpuperioodil kangesti köitnud üleplaneediline mõistus -- nimetada võiks veel suurepärast romaani "Nemesis", jutustust "Hallucination" ning "Asumi" sarja viimast raamatut, "Foundation and Earth". Antud teose Gaia puhul torkab veel silma Asimovile üldjuhul mitteomane teadusliku maailmapildi vägistamine.

Kokkuvõtteks, ei saa mingil juhul nõustuda eelkirjutajaga, kes väitis, et teos on kirjutatud sarja esimeste osade vaimus. Kindlasti pole ta seda, "Foundation`s and Edge" on hoopis teise sõnumiga raamat ning mina kipun eelistama seda vanemat varianti. Näib, et "Asumi" sarjas on võimalik eristada nelja gruppi" -- 1)"Asum" ja "Asum ja Impeerium", sarja vanimad ning ka parimad klassikalised novellidest kokkuseotud romaanid. 2)"Teine Asum" -- esimestest nõrgem, kirjanik on loobunud novellivormist ning IMHO tuleb see teosele kokkuvõtteks kahjuks, kompositsioon pole just eriti õnnestunud. Moodustab koos esimestega "Asumi triloogia". 3)"Prelude of Foundation" ja "Forward the Foundation" -- Galaktika Impeeriumi aegset olustikku ning Seldoni tegevust kirjeldavad romaanid, tugevate Asimovi robotilugude mõjutustega. Kirjutatud viimasena, "Forward the Foundation" jäi ka autori viimaseks teoseks, Asimov suri sõna tõsises mõttes seda lõpetades. 4)"Foundation`s Edge" ja "Foundation and Earth" -- sarjaloogika kohaselt viimased romaanid. Neis on läbivaks teemaks maailm-organism, Gaia.

Muide oli see esimene raamat, mis ma inglise keeles läbi lugesin.

Teksti loeti inglise keeles

Mina seda raamatut küll ei viitsinud lõpuni lugeda. Sihuke vastik lobisemine käis kõik see aeg, inglise keel pole ka just see (tuleb tõde tunnistada) briljantseim oskus. Gaiani ma ei jõudnudki. Lähen vist uuele ringile sest ma ei saand sittagi aru millest seal ülalpool räägiti, a huvi tekkis taas. Tulevikus siis täpsustan oma arvamust. Seni kaka, sorry, näpp vääratas, kaks, tahtsin ma ütelda.
Teksti loeti inglise keeles

Olen pikkade sarjade vastane. Kehtib ilmselt loodusseadus: kui mingi raamat on edukas või muutub klassikaks, siis kirjutatakse sellele varem või hiljem järg või mitu järge. Enamasti ei lisa need midagi uut autori loodud maailma, kuid rahuldavad sarja algteoste kammitsaisse jäänute huvi. Ilmselgelt annab selliste sarja kuuluvate teoste avaldamine rohkem kasumit, kui eesti lugejatele veel tundmatute autorite väga heade romaanide avaldamine. Pelgangi, et Asimovi sari lõpuni avaldatakse. Pärast seda raamatut Asumi-sarja ülejäänud osasid kätte ei ole tahtnud võtta. Mulle piisas kolmest köitest. Seetõttu 2.
Teksti loeti soome keeles

Maailm teelahkmel... Kurat teab mitmendat korda oma loometee jooksul seisab Hea Doktor nagu muinasjutukangelane teelahkmel ja kiikab siia ja sinnapoole... kollektivism või individualism. Vaat milles on küsimus! Kui vaadata IA tulevikumudeleid alates isolatsionalistlikust ja apaatselt agressiivsest Solaariast, individualistlik-eraettevõtlikust Maa kolonisatsiooni teisest lainest üle kõrgtehnoloogiliste heaoluühiskondade "kollektiivsete mõistusteni" välja, siis minu arvates on 60.-70.-ndate radikalismi ideestikust mõjustatud Gaia Hea Doktori suurim puussepanek. Bambuses nii, et võsa lookas. Kui poleks talutavalt kirjutatud, siis paneks veel vähem.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi eelnevad arvustajad polnud sellel raamatul just pead silitanud, otsustasin ma ikkagi, kasvõi inglise keele parandamiseks romaani läbi lugeda. Minu imestuseks oli tegu üpris tugeva ja huvitava raamatuga. See Gaiavärk oli tõesti üpris ilge, kuid rõhuv enamus raamatust oli siiski põnev. Minu meelest oli päris vinge lugeda, kuidas Trevize, Branno ja teisasumlased igaüks oma vaatenurgast kõike tõlgendas. Asimov kirjutab ikka selliselt, et raamatu lõpus tuleb välja, et kellelgi (antud juhul Gaial) oli kõik toimunu juba ammu plaanitud. Gaiaga läks Asimov tõesti mõnevõrra alt. Mis see oligi, mingi ühismõistus (mnjah...). Need teisasumlased olid ka mingid parajad mömmid, mingi Sura Novi (nojah, võib ju ka Gaia öelda) tõmbas neil (nn. psühhohuligaanidel) naha üle kõrvade. See, kuidas Gaia Trevize`le ette kuulutas, et Esimese Asumi impeerium on sõjaline ühiskond, mis niikuinii hävitatakse, Teise Asumi impeerium on jälle ilget moodi kalkuleeriv ühiskond, mis samuti hävib, ainus tõeline ja hea on Gaia ühismõistus, vot see oli pehmelt öeldes debiilne. Ütleme nii, et raamat oli üldjoontes hea, kuid kui poleks olnud Gaiat oleks raamat olnud suurepärane. Niisiis, panen siia kolmekeste ja kahekeste hulka ka viie, mis on küll väikse miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Et “Teine Asum” sarja ei lõpetanud oli selge, järg pidi tulema. Menu oli juba ette garanteeritud, sõltumata, kuidas raamat välja kukub. Ei kukkunud hästi välja.

Edge’il on palju miinuseid, üks neist muutub raamatu lõpuks ainsaks plussiks. Algusest peale jäi täiesti ebaselgeks, miks tegelased tegeutsevad. Nende probleemid reiside ettevõtmiseks, poliitikute eksiili kihutamiseks jms, olid täiesti jaburad ja mittevettpidavad, ebausutavad. Inimesed räägivad ainult üksteisega, arutavad, vaagivad. Ja mõtlevad asju välja. Kõik skeemid, mis meile loo käimakeeramiseks toodi olid pseudod, lihtsalt välja imetud. No muutub see hägune motivatsioon siis raamatu lõpuks hoopis Gaia manipulatsiooniks, mnajh, eks nii või kõike seletada…

Asimovi detektiivzhanrile omane stiil hakkas Edge’is juba üle viskama. Igas peatükis avati meile käsitletava probleemi mõni uus tahk. Kõigepealt petsid tegelased teisi, ennast ja lugejat, et siis mõnekümne lehekülje pärast uue versiooniga välja tulla. Tulemus oli minu jaoks selles, et poole raamatu pealt ei uskunud ma enam ainsatki sõna, mida nad räägivad, sest nagunii pöörab varsti kõik teise suunda. Asimov pingutas selle kriminullivõtega üle.

Et siis Gaia ja mingi koondintellekt Igaviku robotite poolt loodud maailmast? Kas oli tingimata Asumi-sari vajalik nende teistega pookida? Midagi otseselt nagu vastu ei ole aga eriliselt sillas kah pole. Pisut liiga pingutatud ja punnitatud. Ja midagi veetlevat ma gaialikus maailmas kah ei näe, kuid Asimovi enda suhtumist sellisesse fenomeni välja ei loe.

Kosmoseooperi jaoks on siin liiga vähe tegelasi, vähe värvi, jõudu, elgantsi, emotsioone. Pakub üht-teist ratiole, kuid vähe emotiole. Raamat ei haara ega köida, ta pole tugevalt ega säravalt kirjutatud, mingi inimlik mõõde jääb puudu. Tegelased on kalkuleerivad ja tunneteta, ainsaks erandiks Janovi kiindumus Blissi. See, et Sura pole lihtsalt üks talutüdruk, oli selge algusest peale, kuipalju Asimov seda ka varjata ei üritanud. Ja üldse oli kogu kompositsioon, Gaia strateegia kaasaarvatud, kuidagi kunstlik ja ebaveenev.
Teksti loeti inglise keeles

Noh, Igati nõus, et Gaia ilgus kuubis. Noh, see Trevize arvas ka sedasama, aga ta näis lihtsalt kolmest halvast kõige vähem halvem olevat. S.T kõige halvem kyll, aga kõige ebaaagressiivsem ka. See oli raamatu juures plussiks ja veel teisekski.

Teine pluss oli kindlasti teise asumi yhiskonna kujutamine. See oli lihtsalt tore. Ja veel väga tore. Yks paremaid kohti asumoloogias yleyldse.

Ja liiga liialdavaks kriminulliõhustik ka ei läinud. Minu arust oli ta täiesti yhel tasemel selle poolest mu esimese kriminulliga, "Saladuslik juhtum Stylesis" oli see... Asimov sarnaneb siin väga Christiele. Christie loomingu paremikku austan ma aga väga. Kolmas pluss siis veel juurde. Ja ongi viis miinusega käes - ning Teise Asumi latt kõrge kaarega yletatud.

Huvitav, kui palju see planetaarmõistuse idee Asimovile endale imponeeris?

Teksti loeti inglise keeles

Kolm ja poolsada lehekülge Asumi serva nüüd eesti keeles saadaval, fännidel lõ(ä)bu laialt... endal nii hea meel ei ole. Üsnagi mõttetu keerutamine ja ajaraiskamine. Võrdlus Christiega?? Christie minu mäletamist mööda (pole ammu krimkasid lugenud) avaldab pisiasju ja läheneb lahendusele, Asimov lihtsalt keerutab ja keerutab... Usutavasti viimane kord, kus ma Asumi-sarja näppisin.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle sümpatiseeris see teiste teostega ("Igaviku lõpp" jne.) sidumine, aga varasemasest stiilist loobumine on küll miinuseks. Kahju on nendest entsüklopeedia lõikudest......
Teksti loeti eesti keeles

Lõpetasin siis just seesinatse teksti läbitöötlemise ja peaks siis vast ka mõne sõna sekka ütlema.

Iseenest polnudki ta ju kõige hullem. Olgugi, et see Gaia (võtku teda kõik Sinised Lendavad Vihmaussid...) oli üsnagi tõsine puussepanek. Tundus tõesti kuidagi külgepoogitud olevat, et kuidagimoodi seletada seda, kuidas ja miks siis need mitmekesised tegelased seal Asumi ilmas ringi kondavad. Kogu see süsteem tundub olevat kuidagi puine ja vägisi kokku surutud.

Märkimisväärne on Gendibali ja Trevize olukorra sarnasus ja see, kuidas nad sinna sattusid. Gaia? Sellisel juhul pole sellel olevusel mitte mingisugust fantaasiat. Mis neid kahte omas ühiskonnas tähelepanuväärset meest eristab, on see, et Grendibali toetas Esimene Rääkija (milline kummaline tiitel...) ja Treviz`t Linnapea mitte. Kuid see tee, kuidas nad sinna kosmosse eksisid, oli siiski suhteliselt sarnane. Igav oli lugeda kaks korda ideestikku poolest üsnagi ühilduvat teksti. Esimese ja Teisi Asumi intriigid olid siiski sarnased ning lubage mainida, tobedad. Gaia lisamine asjasse viis asjad tõeliselt rööpast välja ja Igaviklaste asjasse segamine muutis teksti lõpuks selliseks, et see meenutas Kört-Pärtli särki pühapäeva hommikul.

Niisiis, pean nentima, et mind jättis suhteliselt külmaks. Kuid ma kavatsen sarja edasi lugeda, kui mul see võimalus vaid avaneb...

Teksti loeti eesti keeles

Polegi nagu suuremat öelda - ilmne märk sarja allakäigust. Üht-teist ka head, aga oleks võinud kirjutamata jääda.
Teksti loeti eesti keeles

Hoolimata kõigest halvast, mida Foundationi sarja kohta öeldud on, mulle kaks esimest osa päris meeldisid. Mitte et nad teab mis eesrindlik ulmekirjandus oleksid, aga neis on olemas mingi omamoodi võluv õhkkond. Mulle näivad nad olevat ulmekirjanduses midagi sarnast nagu sir Arthur Conan Doyle`i Sherlock Holmesi lood kriminaalkirjanduses. Pole ju needki eriliselt tähelepanuväärsed oma kriminalistliku sisu poolest, aga nagu kahes esimeses Foundationi loos on neiski täiesti tajutav iseloomulik ja nauditav õhkkond, mis lubab neid ikka uuesti ja uuesti üle lugeda.

Aga mida edasi, seda nigelamaks tundub sari minevat. Kolmandat osa Second Foundation olen küll lugenud, aga tuleb tunnistada, et ei mäleta sellest praktiliselt mitte midagi, samas kui esimese kahe osa põhilised seigad on vaat et peas. See juba iseenesest ütleb midagi. Samas tundub mulle, et mingi iva selles kolmandas osas siiski oli, kuigi ma meenutada ei suuda, milles see seisnes.

Neljandas osas ei ole sarja algsest väärtusest enam midagi alles jäänud. Suhteliselt ratsionaalses võtmes alustanud sari - just see tegi esimesed osad minu jaoks sümpaatseks - kaldub täiega ära mingisse jaburasse müstitsismi ja sisse tuuakse igasuguseid mõttetuid konstruktsioone a la Muula päritolu. Ka pole Asimov suutnud hoiduda asjasse segamast oma roboteid ja Igaviklasi, kes (mis) kumki juba neid tutvustavates originaalteostes (End of Eternity, The Naked Sun jt) ei äratanud minus vähimatki entusiasmi. Kogu universum, milles tegevus toimub, ei olekski justkui enam sama, milles see viis sajandit tagasi algas. Ja muutused, nagu aru saate, ei ole minu meelest toimunud mitte paremuse poole.

Teksti loeti eesti keeles

Olen sellest raamatust paremal arvamisel, kui enamik arvustajatest. Vähemalt jäi see jutt meelde, mitte aga ei pühitud peale lugemist peast nagu "Teise Asumi" puhul.Häiris ainult ebaloogilisus Muula päritolu suhtes. "Asum ja impeerium"-s oli ta justkui mujalt pärit...
Teksti loeti eesti keeles

"Asumi äärt" on raske hinnata. On jube, kui kirjanikul tuleb äkki tahtmine ühes raamatus kõik oma "maailmad" kokku siduda. Samas eriti masendav lõpplahendus, mis arvestades eelmisi raamatuid on ka üsna ootamatu, olgu see siis positiivne või negatiivne. Kirjutamisoskuselt on Asimov aga endiselt tasmel: intriigid milles "tee mis tahad, ikka keeratakse ära", hea lühike ja konkreetne kirjeldamisstiil ning dialoogid. Hinne 3 on siiski abitute sidumiskatsete, mitte mulle ebameeldiva lõpu tõttu. Tõesti haige psikolhoos, kas sellist universumit tahtsimegi? Asimovi ja "Asumi" austaja, kes raamatut veel lugenud pole, see ärgu ka lugegu, et mitte rikkuda algtriloogiaga saadud elamust ja kogu tolle maailma võlu.
Teksti loeti eesti keeles

Tükk aega hiljem kirjutatud, kui esimesed osad. Ka kehvem neist. Siin tuleb mängu planeet Gaia, mis kõik kaardid segi lööb. Tegelikult seda raamatut lugedes jäi kripeldama, et Maad ei leitud. Eks sellest tuleb juttu järgmises raamatus, aga seda ma vist praegu ei viitsi lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Mis seal salata, see raamat kõigutas mu usku, et iga teos, mille autoriks on Asimov, tuleb tingimata läbi lugeda. Aga ta ei purustanud seda veendumust ka päris täielikult.
Teksti loeti eesti keeles

Mäletan, et kui "Asumi äärt" kohe tema eestikeelsena ilmumise järel lugesin, sirvisin ka BAAS-i arvustusi ning imestasin inimeste Gaia-vaenulikkuse üle. Oma arvamus jäi tookord millegipärast kirja panemata. Nüüd, kus see raamat taas läbi loetud, saab see viga parandatud.

Ning esmalt siis Gaiast. Kas tõesti õudne, kole ja ilge tulevik, mida tuleks iga hinna eest vältida? Või hoopis igavestikestev harmooniline üksteisemõistmine, mille poole inimkond peaks püüdlema? Nagu Trevize, valiksin ka mina Gaia. Aga mitte sellepärast, et vältida veel halvemate valikute tegemist vaid tõesti sellepärast, et usun Gaia-taolisesse ühismõistusesse kui aktsepteeritavasse tulevikustsenaariumi. Aga eks see rohkem selline usu küsimus ole. Igatahes oli Gaia-idee see, mis mulle esimesest lugemisest kõige rohkem meelde oli jäänud ning mis on selle romaani põhiliseks väärtuseks minu jaoks.

Kui veel „Asumi ääre” plussidest rääkida, siis mulle meeldis Igaviklaste mängu toomine. Ning sellega seotult nn „Asimovi universumi” üheks tervikuks vormimisega alustamine. Tänases päevas, mil ka „Asumi” eellood ilmunud on, on mul hea meel tõdeda, et Asimov oma elutöö ka valmis sai.

Ning lõpuks ka raamatu miinustest ehk sellest, miks ikkagi „neli”, mitte „viis”.
Esiteks ei meeldinud mullegi novelli-stiilist loobumine ja mammutromaani-stiilile üleminek. Samuti Galaktika Entsüklopeedia lõigukestest loobumine.
Teiseks ei ole mulle kunagi meeldinud jämedad loogikavead. Ja jämedaks loogikaveaks on Muula paigutamine gaialaste hulka, kelle seast ta kõigi eelnevate raamatute kirjelduste järgi otsustades kindlasti pärit olla ei saanud.
Ning kolmandaks häiris mind Galaktika saatuse üle otsustamise andmine ühe üksikisiku kätte. Miks just Trevize, see jäi mulle lõpuni arusaamatuks. Seebiooperlikud kuid argumenteerimata põhjendused a la „ta oli eriline” ei veennud.

Teksti loeti eesti keeles

500 aastat on möödas Asumi asutamisest. Teadupärast korraldas psühhoajaloolane Hari Seldon Asumi rajamise, kuna selle abil lootis ta kokkuvariseva Galaktikaimpeeriumi ja uue Galaktikaimpeeriumi vahelist pimeduseaega lühendada 30 000 aastalt 1000le. Seega peaks Asum olema poolel teel. Ja kõik tundubki üliheas seisus olevat - Seldoni kriisid on vastanud viimasel ajal imelise täpsusega Seldoni ettekuulutustele. Viimane kardetud vaenlane, grupp mõtetelugejaid ja kontrollijaid, keda peeti Teiseks Asumiks, on ka jupp aega tagasi hävitatud. Väljaarvatud ühe hullu, noore opositsioonipoliitiku jaoks, kes just seepärast kahtlustab Teine Asumi jätkuvat olemasolu, et kõik kulgeb liigagi libedalt.

Teine Asum on muidugi jätkuvalt olemas ja neilegi tundub, et kõik läheb superhästi, sest tõesti, nad korrigeerivad kogu aeg nähtamatult Esimese Asumi asju, et need vastaks Seldoni plaanile, ja Seldoni plaani ennastki, sest nad on tükk maad kõvemad psühhoajaloolased kui Seldoni kunagi. Kuid neilgi on üks noor hull rahulolematu opositsionäär.

Põhiline tegevusliin selles varasematest poole paksemas raamatus on müütilise Maa otsimine. Otsivad ja leiavadki midagi, aga mitte päris seda, mida otsisid.

Palju on seda 30 aastat pärast originaaltriloogiat kirjutatud järge kirutud, aga mulle tegelikult meeldis. Jah, muidugi oleks see võinud lühem olla, eriti need Dendibali ja Trantori "maatibi" etteaimatavad stseenid. Samas on Asimovil siin ruumi igasuguseid varasemaid vastuolusid ja möödapanekuid tervikuks sobitada, välja ilmuvad arvutid ja välised kõvakettad, seletus, miks ikkagi on kogu Galaktika oma eluvormidelt nii vaene või üldse tehnoloogiline progress, mida impeerimu ajal vist üldse ei olnud. Vahepeal arutavad tegelased ka selle üle, mis mindki vaevanud on - mille kuradi pärast nad nii hirmsasti Galaktikaimpeeriumi taastamise poole püüavad, kui see oli nii vastik feodaalne ja bürokraatlik monstrum.

Tegelikult päris põnev raamat.

Teksti loeti inglise keeles

Nõustun enamike eelarvustajatega selles, et "Asumi äär" oli algsest triloogiast nõrgem, aga kuna eelnevad raamatud olid minu jaoks väga kõrgel tasemel, siis ei tähenda see tõik midagi väga paha või suurt pettumust. Ma olen sellise järjega väga rahul ja ka Gaia on päris huvitav idee. Raamat oleks võinud ehk pisut lühem olla ja eelmiste osade novellivorm oli kuidagi ägedam, aga see on ka kõik.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Raimond Raiskaja
1976
Kasutaja rollid
Viimased 21 arvustused:

Aastat kaks lugemisest ja sisust ei mäleta enam suusrt midagi, kuigi lugemise ajal nagu konkreetselt ei häirinud. Ajaviiteks lugeda kõlbab. Zelazny kohta aga ikka nõrgavõitu.
Teksti loeti inglise keeles

Esimesi raamatuid mis sai inglise keeles ette võetud. Sellest tulenevalt ilmselt ka natuke kahvatum mulje. Kangelane isegi Zelazny kohta negatiivsevõitu. Muidugi eks tal need tegelased kõik kalduvad omaenda lahinguid eelkõige pidama ja hea kurja piiri mitte liiast teravdama. Jacki puhul muutub aga maailma vastu ette võetud erasõda kuidagi äärmuslikuks.
Teksti loeti inglise keeles

Noh ega see asi nüüd nii hull ka pole. Omal ajal ilmudes väga sügava mulje jättis. Hiljem on küll kahvatumaks muutunud Zelazny teiste asjade kõrval. Lugu võibolla natuke lihtsavõitu jah (Zelazny kohta). Kohal on aga vanameistri stiil ning pimedast julmast maailmast maalitud pilt jääb kokkuvõttes piisavalt mõjuvaks.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole segane. Ei ole venitatud. Ja illustratsioonid on ka kenad. Selline täiuslik raamat. Natuke kurb, natuke naljaks. Piisavalt palju kaasa mõtlema panevat ja muidugi klassikalised Zelazny stiilis kangelased, kellel on tihti kombeks aeg maha võtta ja maistele naudingutele (eriti suitsetamisele) anduda. Ja siis veel Sami jutlus munkadele jne jne jne
Teksti loeti eesti keeles

Njaa.Nagu ma kuulnud olen suisa mingi kultusteos olnud mingites ringkondades. Et indiviidi areng ja vabadus ja masside tühisusest kõrgemale tõusmine jne. Pelevini eraku ja kuuevarbalisega võrreldes jääb ikka kehvemaks kõvasti.
Teksti loeti eesti keeles

Lugemisest saab nüüd oma kolm aastat, aga midagi on ikka veel meeles. Oli vist mingi vana teener sellel rüütlil, kes nagu evolutsiooni käigus inimesest lahku läinud liini esindaja oli. Liigimälu ja pika elueaga.Ajaviiteks hea. Tugev kolm.
Teksti loeti inglise keeles

Või et ökoloogiline ulme. Loomad, olgu nad nii psi tundlikud kui tahes, põgenevad võimaluse korral ohu eest. Seiklusjutuna kõige halvem ei ole. Väärtust tõstab kurb tõsiasi, et järgmised osad on veel tunduvalt kehvemad, eriti teine.
Teksti loeti eesti keeles

Mitte, et ma ennast eriti vaimuhiiglaseks peaksin, aga Kalev Kaarna on minu arust küll täielik jobu. 12.05.2003.Pean vabandama. Ühe kirjatüki põhjal inimest jobuks nimetada pole ilus. Kirjatüki hinnet vabandus siiski ei muuda.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu esimene pool ei üllata küll millegiga.Täiesti tavaline action. Vapper kangelane peksab pahasid j.n.e.Teine pool on aga päris asja- lik. See viib hinde palli võrra kõrgemaks.
Teksti loeti eesti keeles