Kasutajainfo

Suzanne Palmer

Teosed

· Dan Simmons ·

Hyperion

(romaan aastast 1989)

eesti keeles: «Hyperion»
Tallinn «Varrak» 1998 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
44
7
2
0
1
Keskmine hinne
4.722
Arvustused (54)

Lugesin mina seda raamatut ja hästi ei saanudki aru mille eest ta 90''ndal aastal Hugo sai. Mitte et ta halb raamat oleks olnud.. Ylesehitus näiteks oli päris omapärane ja huvitav. Hulk tegelasi keda miski missiooniga kuhugi saadetakse ja kes siis igayks ylejäänutele oma lugu jutustab. Preester, sõdalane, poeet, poliitik, jne. Ytleks et raamat pisut yle keskmise, kui kätte satub, siis lugege läbi.
Teksti loeti inglise keeles

Hyperioni tuleks tegelikult lugeda koos raamatu teise osaga The Fall of Hyperion (Hyperioni langemine). Koos on nad terviklikumad. Pean ütlema, et esimesel lugemisel jättis raamat mu külmaks, nagu ilmselt eelmise arvustajagi. Aga teine kord, siis lugedes teda koos teise osaga, haaras raamat mind täiesti. Autori fantaasialend on v6rratu, temasarnaseid on vähe praeguse aja ulmekirjanduses. Lisaks on ta säravalt originaalne, ehkki raamatu isepärane ülesehitus on tegelikult üle v6etud Chaucer''i Canterbury Tales''ilt. Nii et see on Canterbury Tales tulevikus. Ma arvan, et raamat oli Hugot väärt, eriti kui silmas pidada, missugusele jampsile on Hugot hiljuti antud. Sisust siis. On inimeste galaktilise tsivilisatsiooni viimased päevad, sest inimeste rass müüs oma hinge Technocore''le teadmiste eest, kuidas tähtedele sõita. Technocore on üks iselaadne mõistus. Nyyd lähevad kuus palverändurit Hyperionile, lootes päästa inimkonda. Hyperionil on Shrike, pool-elus, pool-masin, jumal ja koletis. Iga palverändur räägib teel oma jutu, iga neist on tegelikult omaette novell. Kuigi selline ülesehitus võib vähem tähelepanelikku lugejat segada, seob Simmons siiski oma jutuniidid kenasti kokku. Simmonsil on hea silm detailine jaoks, aga vahel võib see natuke hakata segama. Simmonsi kujutlus tehisintellektist aga on suurepärane. Lisaks Shrike, kes (mis?) on üks huvitavamaid väljamõeldisi ulmes, mida olen kohanud. Igatahes soovitan.
Teksti loeti inglise keeles

Hea lugu kahtlemata. Eesti keeles lugejatel võiks kasvõi mastaapide poolest tekkida võrdlus Asimovi Asumiga ning olekski päris huvitav näha, kummale poole eelistused kalduvad. Endale tundub, et Simmonsi tulevikus on rohkem huvitavat - aga ka seletamatut. No ei oleks Hea Doktor lendavat hiigelpuud välja mõelnud... Asimovi on ehk lihtsam lugeda, et fakt ja seletus ja läbinähtavad vihjed ja tegevus ja uuele ringile. Simmons seevastu kasutab siiski ka peavoolu kirjandusele omaseid võtteid ja viitsib tegelastele rohkem isikupära anda. Nii et hea raamat ja irisekski siis pigem tõlke kallal. Muidugi on Kivistik suure töö ära teinud ja igasuguse kahtluseta on tegemist kohalikust keskmisest parema tõlkega. Ütleks, et pigem on tõlkija olnud ülemääragi püüdlik. No kohati tekkis tunne, nagu oleksin aguristlikusse arvutiõpikusse sattunud. Üksainus “ilge võõrsõna” - aksesskood - oli kahe silma vahele jäänud... No aga misasi on siirik (assotseerub sõõrikuga, endise nimega pontchik), lausside või, taevas hoidku, diskee? Hea küll, ma saan aru, et neid asju ei ole olemas ja nende tööprintsiibi kirjeldamine oleks olnud täiesti üleliigne, aga arvan sellegipoolest, et originaalis oleks nende seadmete tähendus olnud mulle arusaadavam kui maakeeles, kus tehniline terminoloogia nadivõitu. Teine valdkond on kohanimed. No et kas on tarvis igale Sigakoera tähtkujule (hea küll, ei olnud sellist) eestikeelset nime anda. Ja hiiglaslik lõhang nimega Lõhang kõlab kelmikalt, või mis? Lähtuks reeglist, et kui pole traditsioonilisi nimesid, siis kasutada kohalikku kirjaviisi. (Ehk antud juhul Simmonsi oma.) Miski ebalus tekkis mul tõlke kohalt veel ja see puudutab erinevate jutustuste stiilierinevusi. No et detektiivi lugu mitte ainult kirjeldab gibsonlikku maailma, vaid teeb seda ka gibsonlikus stiilis. (Allahh tänatud, et polnud kasutatud eestikeelse Neuromanceri stiili, aga asi pole selles.) Nagu targad inimesed on tähele pannud, järgivad teised osad näit. Asimovi, Larry Niveni ja Philip Jose Farmeri jutustamisviisi. Nii seisis tõlkija ees võimatu ülesanne: vihjata stiililiste võtete abil asjadele, millest maakeelsel lugejal aimugi ei ole. Haritumal lugejal ehk oleks, aga millise nipiga peaks ta sellises vihjetest kubisevas teoses õigetele jälgedele jõudma? Nii et väga hea raamat, aga paraku sattusin seda lugema vales keeles...
Teksti loeti eesti keeles

Ütlen kohe alguses ära, et minu meelest on "Hyperion" väga, VÄGAhea raamat. Armastan peale ulme lugeda ka mitmeid tavakirjanduseesindajaid ning tihti on eri zhanride teoseid võrreldes silma jäänud asjaolu, et mitmed ulmekirjanikud kontsentreeruvad pikemaid asju luues eelkõige sisule ja kesksetele ideedele (milles muidugi midagi halba pole), jättes aga vormi tähelepanuta. Simmonsil on antudjuhul vormiga mängimine suurepäraselt õnnestunud - selline "mitu lugu ühes" võte pole muidugi midagi uut, aga ulmekirjanikud kasutavad seda siiski vähe. Lisaks on kõik need erinevad lood ka korralikult väljapeetud, kõik jutustused tunduvad täiesti reaalsetena ja jutustajatega kokkusobivatena. Nagu eelkirjutaja on maininud, on kõik üksikud lood kirjutatud eri stiilis, kuid minu jaoks polnud tähtis mitte see, kellele need stiilinäited vihjavad, vaid lihtsalt idee sellest, et on võetud midagi suurt, koledat ja müstilist, ja näidatud erinevaid lähenemisviise sellele. Ja jutustabki Preester asjast nii, nagu üks Preester asja nägema peaks, Sõjamees jällegi oma nurga alt jne. Kokkuvõttes saame mingit laadi filosoofilise terviku, mis mõtisklevamale inimesele ikka tohutult mõtlemisainet annab. Sellest aspektist tekkisid mul assotsiatsioonid Simaki "Linnaga", teemad on mõne koha pealt sarnased, kellele "Linn" meeldis, sellele võiks ka "Hyperion" meeldida.
Kui detailidest rääkida, siis Shrike ehk Veristaja on tõesti väga suurepärane nähtus, mõned temaga seotud kohad on tõeliselt kõhedad, kui nende juures piisavalt kujutlusvõimet kasutada.
Ainuke asi, mille kallal norida, oli asjaosaliste kergelt negatiivne suhtumine nn. Tehnotasandisse - minu meelest on arvamus, nagu oleks tehisintellekti valitsetav universum kuidagi kehvem inimeste valitsetavast, täiesti põhjendamatu. Pealegi saatsid kõiki raamatu kirjeldatud sigadusi otseselt korda siiski inimesed ise. Selline suhtumine on muidugi mõistetav, kuna jutustajad olid siiski inimesed oma piiratud maailmanägemusega, aga kui autor juba nii suure tüki ette võttis, oleks keegi võinud ka vaese tehisintellekti eest seista.
Aga muidu on raamat oma hinda kuhjaga väärt, kes sügavamat lugemist otsib, ei pea mitte kahetsema.
Teksti loeti eesti keeles

Üks paremaid raamatuid üldse. Olen seda heameelega korduvalt jutukoguna käsitsenud ja sellisena on ta igati üle prahi (tegelikult ka tervikuna muidugi). Kuus lugu peategelaste seosest imeliku planeediga ja sellel elutseva veel imelikuma elanikuga... igati soovitatav raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult viis pisikese miinusega.

Alla "viie" aga oleks kindlasti vähe. Tegu ikkagi kapitaalse uue maailmaga ja Simmonsi fantaasialend on äärmiselt naudutav. Pole liialt tehnilisi detaile, autor paneb kergesti oma maailma ja fantaasiat uskuma.Põhipluss on kahtlemata planeet Hyperion ja Veristaja. Väärivad kindlasti kohta SF-i kullafondis. Ülesehitus äärmiselt nauditav. Iga jutustus avab mingi tahu H saladuslikust olemusest ja palverändurite sihist. Kusjuures tegelikult on algusest peale kõigi palverändurite teadmiste kogusummana saladuse võti olemas.Parimaiks jutustusteks pean I ja viimast (Hoyt ja Konsul), nõrgimaiks Sibelust ja Brawne`. Just Hoyti jutt on ideaalseim algus, mis ilmestab H saladuslikkust. Osavalt põimitud religioossed motiivid ja pidevalt arenev sündmustik loovad kogu edasise mõistmiseks supersünge, mõnusa fooni. Ja Konsuli jutt on lihtsalt hingeminev poeetiline käsitlus igavestest inimlikest teemadest. Silenuse jutt on veidi veniv, eriti algusosa. Liiga palju sõnu. Brawne jutt, kuigi teose mõistmiseks vast kõige olulisim, kaldub liialt tegevuse kirjeldusse. Igavaim lõik oli äärmiselt veniv ja pikk kirjeldus, kuidas Brawne sääl kaugsiirdurite rägas toda Patsi taga ajas. Sama lohisev ja tüütu, kui Kassadi heietus võitlusest heidikutega õhkulastud kosmoslaeval."Miinuse" põhjenduseks veel tarbetud seksuaalvahekordade kirjeldused, just need ja ülal mainitud lõigud annavad raamatule kergelt kommertslkiku hõngu ja tava-bestsellerduse ilmet.Enamik küsimusi jääb vähemasti esimeses osas küll vastamata. Nii et huviga järge ootama. Tõlkest - Kivistik pidi teadma, et kui selle ette võtab, saab see raske olema. Aga hakkama sai. Kohati on küll vähe keeruline lugeda aga mis teha. Paar näpukat - aktsesskood ja San Francis (viimane oleks Eesti keeli ikka Püha Franciscus).Aga ikkagi ääretult lummav ja võluv teos. Esimesed paarsada lehekülge võtavad tummaks ja köidavad roppu moodi. Hiljem tuleb väike tagasilöök.Kohutavalt tahaks teada saada, kas ja kuidas Simmons Hyperioni originaalnime romaani sisuga seostab. Oli ju Hyperion Kreeka mütoloogias titaan ja teda seostati ka Heliosega (vt Antiigileksikon).Loodan, et järgedes Simmons liialt kommertsi poole ei kaldu.

Teksti loeti eesti keeles

Peale raamatu läbilugemist oli esimene emotsioon: ilmuks juba ometi ka teine osa!!! Eesti keeles ilmunud ulmekatest tõesti üks vingemaid!Eraldi arvustamist ja hindamist vääriksid kõik tegelaste poolt jutustatud lood, ning kõik saaksid minu käest ikka viie (kuigi paremusjärjestusse neid annaks siiski panna, osad olid nagu eriti head). Sisulist ülevaadet on asjast väga raske anda, kuna teos on väga laia haardega ja tegelasi palju. Veristaja on üks neetult müstiline ja arusaamatu olend ning kõik tegevus mis tema ümber käib, ülimalt kummaline ja salapärane. Jääb vaid üle tema juurde siirduvatele palveränduritele kaasa tunda... Eraldi märgiksin veel ära teose relgioonide käsitlemist, mis mulle väga meeldis. Lugege, kes seda veel teinud pole!
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin 1995 venekeelset "Hyperioni" ja mu üllatuseks edenes lugemine konarlikult, sest tempo oli ebaharilikult aeglane. Ka eestikeelse tõlke lugemiskiirus oli väike, vähemalt kaks korda aeglasem kui H. Harrisoni romaanidel. Leidsin ka põhjuse: "Hyperion" on täidetud tugevate kujunditega, põhjalike kirjeldustega. Kõik on rikkalikult ja usutavalt kirja pandud ning lugemine nõuab tähelepanu. Stiililiselt on Simmonsi see romaan lähedane Jack Vance`i teostele. Simmons viitab ju sellele otseselt, kirjutades, et Martin Silenius on avaldanud teose "Surev maa" (The Dying Earth), mis on ka Vance`i ühe tuntuima romaani nimi.Oma lugusid oskab Simmons mitme suurusjärgu võrra meisterlikumalt kirja panna kui Asimov või Clarke ning seepärast tuleb kiita tõlkijat. Rasket kuid suurepärast teksti on eesti keeles nauding lugeda. Venekeelset raamatut lugedes kadus pool mõnust ja usun, et inglise keeles poleks ma sedagi saanud. 5+ tõlkijale ning 5+ kirjastusele väga vajaliku ja hea teose valiku eest.
Teksti loeti eesti keeles

Sarnaselt mitmetele Zelazny teostele, on Hyperion raamat, mis hakkab mängima lugemisjärgselt. Seda hoolimata sellest, et tegu on sissejuhatuse või proloogiga Hyperioni maailma, mis katkeb poolelt noodilt. Esimesed paarsada lehekülge on võrdlemisi raskesti mõistetavad, siis hakkavad Simmonsi poolt loodud detailid kohale asetuma, ning arusaamine hõlbustub. Erinevatest jutustustest oli minu lemmikuks pisut Haldemani stiili meenutav Sõjamehe jutustus, osalt kindlasti ka oivalise brutaalse erootika tõttu.

Nii mitmeski mõttes kehastab Hyperion minu jaoks seda head, mida kaheksakümnendad ulmesse toonud on; sealjuures - midagi uut teemadesse pole nad toonud midagi; Hüperionis on tegu pigem kollaazhiga erinevatest stiilidest ning teemadest, mida ulmekirjanduses viimase 60 aasta jooksul arendatud on, totaalselt erinev on aga kogu suhtumine sellesse. Nimelt on miskipärast alles 80ndail selle varemloodu süstemaatilise integreerimisega tegelema hakatud. Ja nii tekib kogu asjale mingi imeline kõrvalkvaliteet. Kui on väidetud, et Simmons pole ulmekirjanik, siis vist pole jah! Tema paar viimast teost kipuvad üldse ulme piiridest välja libisema. Tegelikult pole ka ulmekirjandus ulmekirjandus, ulmekirjandus ongi lihtsalt kirjandus.

Teksti loeti eesti keeles

Hea asi, no kohe on hea asi. Aga halb on see, et hea asja kohta on kõik juba ülalpool ära öeldud, nii et mulle ei jäetudki midagi lisamiseks. Üritasin hinnetemenüüsse kuute sisse togida - ei õnnestunud. Kahju kohe.
Teksti loeti eesti keeles

Raske on nii põhjalikele arvustustele midagi lisada. Veenev,mõjuv; raske käest panna kui kord juba lugema hakatud.. jne jne jne,võikski kiitma jääda. Kõrgema klassi kosmoseulme.
Teksti loeti eesti keeles

Olen Andri Riidiga ühte meelt, mis puudutab raamatu hilisemat, peale lugemist, mõjuvust, vahetult lugemise ajal ja peale seda jättis lõpp kahvatu mulje. Kui raamatut tervikuna vaadata, siis lõpp ei häiri, kõik tähtis öeldi juba ära või jääb järgmisesse ossa.Mis puutub Gibsonlikku stiili, siis vastav lõik oli päris sümpaatne, kuigi mitte nii särav, kui "Neuromancer". "Neuromanceri" laadne kirjandus on suurelt jaolt maitseasi, seepärast võib sellises stiilis lõik tõesti mõnele viletsana mõjuda, minu meelest oli ta samal tasemel kui muu raamat. Kergelt negatiivne on ainult raamatu kohatine loidus, aga see on vist lugemisaegse meeleolu küsimus.
Teksti loeti eesti keeles

"Hyperion" on üks neist raamatutest, mida lugedes olen kannatamatult lehti pööranud... Jõuaks juba ometigi tagakaaneni!

Miks?

See raamat oli minu jaoks liiga...paks.

Ei oodanud (ega otsinudki) siit kõrgeid ideid ja sügavat filosoofiat ja vilets hinne ei krooni teost sugugi ülemate mateeriate puudumise pärast. Oh, ei... Teosel on üks suur ja minu silmis seiklus(ga just sinna peaks raamat kuuluma)ulme jaoks andestamatu puudus - ta on IGAV. Igav ja lohisev. Kui autor mahutanuks sama tegevuse ja samad tegelased poole õhemasse väljaandesse, saanuks ta kindla "kolme"; kolm korda õhemasse - "nelja"; ja kui maht olnuks neljandik või alla selle praegusest, siis, kes teab... võib-olla isegi... ;-).

Teksti loeti eesti keeles

Hyperion on omalaadne ja kummaline raamat. Selline, mida on võimalik nautida "tavalise" SF-ina, aga hoopis rohkem siis, kui tunda tausta - muud ulmekirjandust, tavakirjandust, ühiskonda kus autor elab etc. Nende suurte tellistega on alati see mure, et kas ta just peab niiiii pikk olema. Paraku aga leiab õhukesteski teinekord "täis kirjutatud" kohti. Tähtsaim on see, et autoril on midagi olnud sinna panna - võtta ühest maailmanurgast kild, teisest teine, segada kaleidoskoobis kokku ja saada nauditav tulemus. See aeg, mil ulmekirjanik pidi mingeid vingeid tehnilisi vidinaid pseudopõhjendama, on paarkümmend aastat tagasi läbi saanud. Kui me hindaks Wellsil vaid marslaste tõepärasust, oleks ta ammu unustatud. Kui me hindaks Asimovil vaid impeeriumi-asumi võimalikkust, kutsuks ta esile kaastundliku muige. Me tahame teada, mida inimene maailma palge ees ette võtab. Need erilised elud ja saatused - muidugi on see tänapäeva peegeldus. Loomulikult toimub tegevus kaugel kosmoses (või Zelazny puhul tõelise maailma lõpututes peegeldustes) - Werne`ile piisas, kui Nemo maailmaookeani uputada, nüüdseks on planeet meie vaimule ammu väikseks jäänud. Lõpeks pole see ju oluline, mis stiilis raamat on kirjutatud, eriti, kui ta on taotluslikult kompott. Kui horrorifänn tahab seda horroriks pidada või seiklusjutufänn "bojevikuks" (raip, kui vastik sõna!), on neil kindlasti oma koha pealt õigus. Samavõrra on raamatu mitmepalgelise küpsuse tunnistuseks ka see, et üksikud leiavad sealt midagi, mis neile hirmus vastu hakkab… Soovitus: kindlasti lugeda. Sealjuures aeglaselt, mõnes kohas küll silmad üle lastes, mõnes kohas isegi lehti tagasi pöörates ja mõeldes, lastes kujunditel settida. Ja teine kord veel lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma seda esimest korda lugesin, panin raamatu käest ära suhteliselt segaste tunnetega. et na gu meeldis... Ja ei meeldinud ka... Oma kaks-kolm kuud hiljem otsustasin siis vaadata, ehk on midagi selgunud. lugesin raamatut teist korda ja siis hakkas kõik toimima. See raamat on tõesti väärt seda kiitust, mis talle eelnevad on jaganud. Hea tõlge, ei lohise ja ka vigu ei ole näha. Muide, annaks viie ka arvustajatele. Enamus annab selle raamatu õhkkonna ka edasi...
Teksti loeti eesti keeles

Millest Dan Simmons oma "Hyperionis" üleüldse räägib? Millest kirjanikud üleüldse räägivad? Millest kõik inimesed räägivad? Kindlasti mitte millestki sellisest, millest ku-nagi varem ei ole räägitud. Nii käsitleb ka "Hyperion" maailmaajaloos ja inimhinges alati aset leidnut. Ta räägib armastusest, usust, vihkamisest, sõjast jne. Ja nii nagu raamatutes kombeks, on ka "Hyperionis" need teemad rüütatud sümbolite keelde.Dan Simmons on hea jutustaja. Rahulikult ja järjekindlalt ehitab ta tellis tellise haaval üles maailma. Maailma, mille mitmekesisusest annavad aimu jutustused, mille tegevus leiab aset juudi-ortodokssel Hebronil, mürgise atmosfääriga küberpungilikel taevakehadel ja valus-romantilisel (võrreldav vendade Strugatskite loodud maailmaga romaanis "Raske on olla jumal") Hyperionil.Peategelaste eristiililised lood vaid kergitavad loori Universumis laiuva inimühiskonna kohalt. Jutustused on pikad (kohati liigagi pikad), ent nad on väga isikupärased ja inimli-kud. "Hyperionis" on ka ulmeraamatu kohta võrdlemisi palju erootikat. Minule see meel-dis. Neid kohti lugedes tabasin end mõttelt, et need kohad lükkavad kosmilise külmus kõrvale ja tuletavad meelde, et raamatu tegelased on inimesed (vähemalt osaliselt, teiste tegelastega intiimsuhetes olijatest suures osas), kellel on tunded ja ihad, kes ihaldavad soojust ja lähedust.Raamatut lugedes tekkis minul tohutu igatsus sellise maailma järele. Mitte et see oleks olnud kuidagi võrreldav mainstream-unelmaga tulevikust, aga ta oli reaalne. Ta oli ku-ratlikult reaalne. Siinkohal suured tänud tõlkijale, kes on ära teinud tõesti meeletu töö."Hyperion" on siiski seiklusjutt, ent kindlasti ei maksaks teda võrrelda suisa lamedate Harry Harrisoni teostega või filmiga. Relvatärina ja seksi kõrval kõneleb see raamat ka igavikulistest asjadest ja aitab nende kaudu mõista lause alguses mainitud ajaliste asjade tähendust. Selline mitmekülgsus teeb raamatust kihilise tordi, kust kannatlik ja raamatut seedida oskav lugeja leiab midagi oma maitsele vaatamata.
Teksti loeti eesti keeles

Võimas. Ei mäleta, et oleks ammu lugenud midagi sellist, mis oleks mõjunud nii lugemise ajal, kui ka pärast seda. Eri zanride kasutamine oli täiesti sobilik. Kõige kohutavam tundus preestri jutustus. Kohutav heas mõttes, sest kohutas kohutavalt. Raamat tervikuna pakub võimaluse mõtelda järgi inimese koha üle selles ning teistes maailmades. Filosoofiat, poliitikat ning psühholoogiat on siin omajagu. Kõigele lisaks ka muidugi head kirjandust. Kavatsen ka järjed läbi lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

See on hea ja mõnusalt paks. Saad ikka korralikult natuke lugeda, mitte nii, et tund aega ja lõbu otsas. Asi mille puhul ma kahtlesin algul raamatut lugemast oli Hyperioni viimane kaas mis rääkis lühidalt sisust. Need nimetused "Sõjamees""Detektiiv" tundusid natuke lapsikud.Ka algus (poroloog, või mis ta nüüd oligi), see kus Konsul millestki pajatab jäi mul lugemata, kuna ei toimunud midagi erilist. Lihtsalt üks pikk katkematu mõtete jada. Muidu aga on see raamat oma koha ulmekirjanduses igati ära teeninud. Eriti meeldis mulle just raamatu lõpp.
Teksti loeti eesti keeles

Päris piinlik sellesse viitejadasse väiksemat hinnet lisada, aga kuidagi kaugeks jäi. Ja jube oli. Ühesõnaga, hea raamat, aga ei meeldinud.
Teksti loeti eesti keeles

Sisust on eelnevates arvustuses küllalt juttu, kirjutan vaid hinnangu.

Eelnevad arvustused sundisid ettevaatusele - vaimustatud "viite" kari, mille seas "üks" ja mõned "kolmed" ning "neljad", pani juba enne lugemist kahtlema, kas tegu pole järjekordse poolreligioosse suhtumise objektiga (nagu LOR, mida olen mitu korda üritanud lugeda, kuid palju kaugemale 100-st leheküljest pole kunagi jõudnud).

Ja kahtlustel oli alust, lugemine olu üsna vaevaline. Lugu venis ja ei haaranud kuidagi kaasa, jõudsin vahepeal mitu pausi teha ja muid raamatuid läbi lugeda (juba see on piisav alus mitte panna head hinnet). Jutt ajas tagurpidi rändavast tüdrukust äratas huvi, kuid kohe järgnes tagasilöök järgnenud naisdetektiivi loo näol. Ja kogu see pikk ja veniv romaan on alles sissejuhatus - et teada saada, mis palveränduritest sai, tuleb ilmselt teine sama suur tellis läbi lugeda.

Kokkuvõttes ei saa kuidagi üle kolme hinnata raamatut, mis ei haaranud kaasa, venis, ja mille lugemist katkestasin muude (ka üsna kesiste) raamatute lugemiseks. Siiski midagi jäi hinge kripeldama, võib olla järg, mida tõenäoliselt ikkagi loen, paneb veel arvamust muutma.

Teksti loeti vene keeles

Mastaapne. Haarab sind täielikut, mitte nagu tähesõja-päkapikkude jutukesed. Paraku ei tehta ilmselt kunagi sellest filmi, kuna lihtrahvale ei meeldi kinos mõelda. Action, ükstakõik kas kosmoses või surmarongis läheb mökudele paremini peale.
Teksti loeti eesti keeles

Hyperion on nii hea raamat, et selle arvustamiseks oleks vaja minust palju paremat arvustajat. Minu arvates koos oma järjega kindel kandidaat parima eesti keelde tõlgitud ulmeromaani tiitlile. Au tõlkijale!
Teksti loeti eesti keeles

Pole midagi lihtsamat kui “Hyperionile” “viis” panna, ja pole midagi raskemat kui selle “viie” põhjendamine.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat ruulib. Simmons meenutab veid Banksi, on aga tunduvalt sügavam ja mastaapsem. Ilus tõlge.
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid raamatuid, mida ma kunagi lugenud olen, eriti muidugi koos "Hyperioni langusega."

"Võimas" on iseloomustamiseks kõige õigem sõna.

Peale lugemist läksin kohe raamatukokku Keatsi elulugu otsima ja sain mitmetest asjadest paremini aru, kui olin seda teinud. Väga palju nimesid on Simmons näiteks just Keatsi elust laenanud (Brawne näiteks oli Keatsi armastatu perekonnanimi). Keats on kirjutanud ka poeemid "Hyperion" ja "Hyperioni langus" ning "Lamia," kuigi need iseenesest pole loomulikult üldse ulmega seotud, vaid räägivad hoopis antiikkangelastest.
Teksti loeti eesti keeles

Olen lugenud mõlemaid nii "hyperion" kui "Hyperioni langus". Minu jaoks lausa uskumatu teos ja asub ilusti tolkieni sabad 2 kohal. Ma pole kuigi hea arvustaja momendil, sest mõlema raamatu lugemisest on kaua juba möödas, aga paljud kohad ei unune selles raamatust kunagi ... ajasargad ja vaese kirjaniku lendpuul rippumine jne.
Teksti loeti eesti keeles

Judinaid tekitav romaan. Pärast esmakordset lugemist erilist vaimustust ei tekitanud, kuid olles nyyd ka "HYPERIONI LANGUSEGA" tuttav,kuuluvad need kaks raamatut mu lemmikute hulka.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle üldiselt ei meeldi pikad sissejuhatused. Nagu ka see 450 lk pikkune. Teos on hästi kirjutatud jne., aga siiski kohati ikka päris igav. Arvatavasti teistkordsel lugemisel hinne paraneks, aga... niipea seda ei juhtu.

Muid märkusi:
Kõige rohkem seoseid meie tavamaailmaga leiab M. Silenuse jutustusest. Mõnele asjale jõudsin varem jälile, kui autor seda ilmselt soovinud oleks. (N: Mis oli preestril viga.) Tagurpidi sünnipäevade puhul tuleb aega lahutada, mitte liita (lk 248). Rohkem probleeme oleks pidanud ka tekitama aastaaegade müstilise muutumise selgitamine Rachelile.

Peale selle on J. Keats, keda selles raamatus üliststakse, kirjutanud ka poeemi "Endymion". "Hyperion" jäi tal siiski, nagu ka teoses öeldud, lõpetamata. ( = M. Silenuse lõpetamata Hyperioni Cantos)
Kreeka mütoloogias oli Hyperion Uranose ja Gaia titaanist poeg. Hyperion ja tema naine, titaanitar Thea (verepilastus?), andsid maailmale veel kolm jumalikust soost olendit: Päikese, Koidu ja Kuu.Endymion aga on kreeka mütoloogias noor ja kaunis karjus, kellesse armus kuujumalanna Selene (Hyperioni tütar) ning kelle Zeus suigutas igavesse unne, andes talle surematuse, ilu ja nooruse.
Yggdrasil [ügdrasil] aga on muinasgermaani müütides maailmapuu; maad, taevast ja põrgut toetav ning ühendav hiigelsuur saarepuu.

Vead:
lk 31, 44, 139, 214, 228, 373, 398
Vahepeal on TC2, siis jälle TC2.

Teksti loeti eesti keeles

Mesimagus!

Selle raamatu lugemise kohta ütleb mu mälu-mütoloogia, et sai alustatud 1998. aasta 31. detsembril kell 20:00 ning lõpetatud 1999. aasta 1. jaanuaril kell 20:00. Vahepeal sai veidi söödud, üks shampa pudel avatud ja selle käigus laearmatuur kildudeks lastud, kuid see muu seal vahel võttis vaid vähekene aega.

Niisiis - suurepärane!
Mõnus renessansi meenutav meetod - panna palverändurid oma elulugusid jutustama. See annab laia ülevaate ilmast, maailma täis klaasikilde. Et lõpp täiesti lahtiseks jääb on tohutult vahva. Mulle rikkus "Hüperioni langus" suure osa asjast ära. Pole enam pooltki nii hea, kuid "väga hea" sellegi poolest!
Nauding!
PS: Peab ilmtingimata teise korra veel kätte võtma! Seni pole mahti olnud :(
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis on kindlasti üks minu lemmikutest (ja arvatavasti jääb selleks ka edaspidi)Tavaliselt ma raamatuid mitu korda ei loe, sest aega on vähe ja on teisi raamatuid, mis vajavad lugemist, kuid Hyperion avaldas mulle sellist muljet, et pidin seda uuesti lugema (ja teen seda arvatavasti veel uuesti).
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat kahtlemata, ehkki eraldi raske hinnata. Autorit tuleb kiita suurepärase tulevikumailma loomise eest, mis on karm, ängistav ja samas põnevalt vastuoluline nagu elu ise. Ei mingit kroomitud ja steriilset tulevikuühiskonda, nagu klassikalistes ulmekates kombeks. Maailm umbes tuhande aasta pärast võiks olla tõepoolest selline, nagu Simmons kirjeldab.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on minu arvates kahtelemata kõige parema Sci-fi teosega üldse. Kõige huvitavam ja kaasa haaravam oli kindlasti Isa Hoyt`i lugu. Autor on huvitavalt käsitlenud oma teoses Piiblit (Abrahami teema). "Hyperioni" hindeks saab olla ainult ja üksnes suure plussiga viis.
Teksti loeti eesti keeles

Palverändurite lood olid huvitavad, isegi väga ja ka mu sisu meeldis!
Igatahes loodan peadselt lugeda ka teist osa.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin "Hyperioni" uuesti läbi, sest "Endymioni tõus" jäi alguses liiga segaseks. Ei mäletanud enam ei ristikujude lugu ega TehnoTasandit, või õigemini, ei mäletanud detaile ja täpseid seoseid. Pole ka ime, kui tetraloogia esimese ja viimase osa ilmunise vahe on 8 aastat...
Uuesti lugemist ei kahetse - suurepärane raamat on, loe või kolmandat korda!

Kõige rohkem ja kõige vähem meeldinud lugudel on üks ühine tunnus - tetraloogia järgmiste osade seisukohalt on nad ebaolulised. Enim meeldis Õpetlase jutustus, mis tõi kohati lausa pisara silma. Kõige vähem meeldis Poeedi jutustus, kuid samas oli see siiski omamoodi hea lugu. Kõik ülejäänud lood olid lihtsalt väga head. :-)

Veidi segasid lugemist lühendid. Miks kuradi pärast on peasekretär vaja lühendada PS-iks ja tehismõistus TM-iks? Saan aru, et originaalis oli nii, sest ameeriklased on TLA-de ja FLA-dega harjunud ning haaravad neid lennult. Eestlasena aga tahaksin lühendite mõistatamise asemel terviksõnu lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata hea romaan, mida ei riku mõned üksikud ebaõnnestunud leheküljed (Brawne Lamia jutustuse lõpp, kus häkkeri pea plahvatas, oli näiteks öökimaajavalt jabur) ega konarlik tõlge. Kui sellisele tööle alla viie punkti annnaks, siis tekiks küsimus, et mida siis üldse maaksimumhinde peale jätta...

Lõpetatusest-lõpetamatusest. Muidugi on klassikaline otsi kokku tõmbav lõpp, milles näiteks kõik omavahel abielluvad (vrdl. Henry Jamesi "Eurooplastega") puudu, aga on see ikka miinus...? Osa lõngu näib olevat meelega lahtiseks jäetud või lausa maha pudeneda lastud - toosama eelnimetet Lamia on näiteks kahtlaselt võimekas. Ma nüüd ei teagi, kas tasub järge lugeda või ei. Ühelt poolt oleks tore teada saada, mis edasi toimub, aga teiselt poolt, kui peaks minema niisuguseks kramplikuks kokkuvõtmiseks, mille käigus suurepäraselt mitmekesine maailm mingiks noolsirgeks vektoriks aheneb... See poleks tore.

Eelarvustajad on juba maininud ülimat konservatiivsust. Tõepoolest, kirjanduslik moos on kokku keedetud kõikvõimalikest üleküpsenud viljadest 19. sajandi alguse poeedini välja. Suurem osa zhanriulme tippteostest on siiski teedrajavad (sh. samamoodi erinevatest motiividest kirendav "Marsi kroonikad" või ülalmainitud "Asumi" diloogia ja LOTR), mitte sabassörkivad. "Hyperioniga" sarnastel meetoditel on läbi aegade loodud suur hulk pretensioonikat keskpärasust (mis ei käi muidugi kõnealuse romaani kohta). Õnneks jätkus teedrajavate teoste loomine ka pärast kaheksakümnendaid ja baroksete sekundaaride kirjutamine ei ole vähemalt teadusulmes valitsevaks suundumuseks kujunenud (Strossi, Landise jt. elutöö oli ju veel puha ees).

Üldiselt on aga Indrek ja Andri nii palju olulisi asju ära öelnud, et ega suurt rohkem midagi lisada pole.

Teksti loeti eesti keeles

Oli igati huvitav ja põnev lugemine, ei pea kahetsema kaotatud unetunde. Eespool on aga tõesti kõik oluline juba ära öeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Lauri on mitu korda küsinud, miks ma pole "Hyperioni" arvustanud. Vaat jätsin pidulikuks puhuks, täna on mul 750. arvustus. Tahtsin selle kirjutada erakordsele teosele.
Teksti loeti eesti keeles
x
Mart Pechter
1983
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Riddley Walker on postapokalüptiline ulmelugu. Tegevus toimub Lõuna-Inglismaal, kus enam kui 2000 aastat pärast tuumasõda on tingimused jätkuvalt üsna viletsad. Kliima on püsivalt jahenenud ning külma vihma ja inimsööjatest metskoeri trotsivad oma palktarade taga vaid üksikud viletsad külaühiskonnad, kaugel lagunevate linnade varemetest.
 
Viimasel ajal on aga tekkinud midagi keskvõimu-taolist, mis suunab meeskondi linnavaremetest kadunud tsivilisatsiooni muistiseid välja kaevama. Ühel päeval saab sellistel kaevamistel surma peategelase, noore Riddley Walkeri isa. Sellest algab kokkusattumuste jada, mis tõmbab Riddley muutuste keerisesse...
 
Ma pean ütlema, et lugemise poolest on tegemist üsna raske teosega. See on kirjutatud Riddley päevikuna (ta on oma ameti tõttu üks väheseid kirjaoskajaid), kuid autor on selleks loonud spetsiifilise kirjastiili, mis kujutab endast aastatuhandete jooksul moondunud keelt. Samuti on tekst kirja pandud ühtlase mõttevooluna, mis ei tee lugemist sugugi lihtsamaks.
 
Näiteks võib tuua raamatu kõige esimese lause, mis on kirja pandud järgmiselt: "On my naming day when I come 12 I gone front spear and kilt a wyld boar he parbly ben the las wyld pig on the Bundel Downs any how there hadnt ben none for a long time befor him nor I aint looking to see none agen."
 
Idee ja teostuse poolest on tegemist muidugi märkimisväärse tööga - võrrelda võiks seda näiteks Anthony Burgessi romaaniga "Kellavärgiga apelsin", mis on samuti peategelase mõttevooluline jutustus ja sisaldab tohutult väljamõeldud slängi. Hoban on aga viinud selle idee veel sammu võrra kaugemale kui Burgess seda tegi.
 
Kahjuks ei saanud ma erinevalt Burgessi teosest selle looga kunagi nii hästi ühele lainele, et seda sujuvalt lugeda. Põnevust loo vaieldamatult märkimisväärse vormi üle ei jätku just kauaks, kui selle tulemusena saab teksti mõistmise ülesandest lõputuna tunduv nüri rügamine.
 
Olles aga lõpuks vormist läbi tunginud, ei anna ka sisu kahjuks väga palju. Keskne teema meenutab Walter M. Miller Jr. kuulsat romaani "Kantileen Leibowitzile", kuid kus viimane on kohati süngelt humoorikas, on see siin lihtsalt sünge. Nii ongi parim hinnang, mida kogu komplektile anda saab, kõigest "huvitav eksperiment".
 
Hinnang: 3/10
Teksti loeti inglise keeles

Unquenchable Fire on fantaasia-alternatiivajalugu. Tegevus toimub Ühendriikides peaaegu sada aastat pärast üleloomulike jõudude Revolutsiooni, kus hiljem Asutajate nime saanud prohvetite seltskond pühkis imetegude abil minema kogu teaduslik-tehnilise maailmakorra. Uus maailm, kus jumalikud väed painutavad füüsikaseaduseid ja kus tiirutavad ringi head ja kurjad vaimud, on paljuski uskumatult võõras.
 
Mõnes mõttes on see aga küllaltki sarnane. Peategelane, Jennifer Mazdan, kes elab Poughkeepsie väikelinnas New Yorki osariigis on jätnud ülikooli pooleli, teeb lihttööd kohalikus energiaettevõttes ning on just äsja oma mehest lahutatud. Väikelinna on aga hiljuti kihama pannud uudis, et teadmata põhjusel tuleb pühade ajaks sinna esinema New Yorki üks kuulsamaid Jutustajaid.
 
Jenniferi see eriti ei huvita ning Jutustust kuulama ta ei jõua - kuid täpselt samal ajal välitöid tehes tabab teda veider nägemus. Mõne kuu pärast selgub, et ta on lapseootel ning vaba tahet selle osas talle eriti jäetud pole - üleloomulikud juhtumid teevad õige kiiresti selgeks, et talle on määratud see laps ilmale tuua...
 
See on üks veidramaid lugusid, mida ma lugenud olen - seda eelkõige maailmaehituse tõttu. Kõige enam sarnaneb see linnafantaasia tüüpi lugudele (näiteks Charles de Linti või Neil Gaimani teostele, kus müüdid pärismaailma sisse voolavad), kuid siin on meile tuttav maailm juba pea sajandi eest minema pühitud.
 
Lisaks pole autori maailmaehitus mitte ainult uskumatult põhjalik vaid ka täiesti võõras. Kui muidu kasutab fantaasiakirjandus ikkagi lugejale suhteliselt tuttavaid teemasid ja tüüpe, siis siin pole sellist pehmet vastuvõttu oodata. Uskumuste ja rituaalide süsteem on kirju ja kõikehõlmav ning seletused on äärmiselt napid.
 
Veidi mahendab seda asjaolu, et lugu on iseenesest lihtne. Töötlusena Uue Testamendi neitsi Maarja loost uurib see vaba tahte piire maailmas, kus üleloomuliku jõu võimu ei ole võimalik eitada. Eriti huvitav on see seetõttu, et kogu autori maailmaehitus on muidu rõhutatult mittekristlik ja egalitaarne - pigem on maailma muutvad jõud animistlikud ja inimeste kasutatavad rituaalid meenutavad uuspaganlust või New Age-liikumist.
 
Ma pole küll päris kindel, kas selline keskne mõte üksi terve raamatu mahu välja kannab. Tõenäoliselt oleks see teos mõjukam lühiromaanina, hetkel tundus, et liiga palju oli sisu täidetud väikelinnale omase intriigitsemisega. Maailmaehituse keerukuselt sobiks see teos lausa loovkirjutamise kursusele õppematerjaliks, kuid kogu muust sisust jääb lõpuks natuke vähe sõrmede vahele.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

War with the Newts on satiiriline apokalüpsise-ulmelugu. Lugu saab alguse ühel väikesel Malai saarestiku saarel, kus pärlikauplejast kapten van Toch avastab väikese koloonia hiiglaslikke mere-salamandreid, kelle ainsaks elupaigaks on üks madal lahesopp.
 
Nagu selgub, on tegemist äärmiselt intelligentsete loomadega ning kapten van Toch õpetab nad kiiresti välja talle merepõhjast pärleid tooma. Vastutasuks annab ta salamandritele nugasid, mille abil nood suudavad võidelda haidega, kes on neid seni selles lahes vangis hoidnud. Mõne aastaga levivad salamandrite kolooniad üle terve Vaikse ookeani.
 
Inimesed avastavad peagi, et salamandrid on töökad, vähenõudlikud ja äärmiselt kiire õppimisvõimega. Nõnda lähebki lahti tohutu äri salamandrite püüdmiseks, kasvatamiseks, õpetamiseks ning eelkõige tööle rakendamiseks. Selline tasuta tööjõud toob inimestele tohutu majandusliku õitsengu, mille haripunktis on iga inimese kohta maailmas kuni kümme töötavat salamandrit. Aga siis...
 
Nagu arvata võib, on tegemist "orjade ülestõusu" tüüpi looga - Čapek on ka ise seda teemat kasutanud oma varasemas teoses "R.U.R.", kus orjade roll on antud robotitele. Kuigi viimane on tuntum ja kuulsam, on "Sõda salamandritega" minu arvates oluliselt küpsem ja paremini loetav teos.
 
Siin raamatus on nii mõndagi huvitavat. Autor mängib salamandrite peal satiiriliselt läbi otse ajaloost inspireeritud erinevad kolonialismi vormid - kapten van Tochi suhteline heatahtlikkus, millele järgneb aga kiiresti täiemõõdulise orjakaubanduse õudus ja lõpuks kapitalismi veskikivide ühtlane jahvatamine.
 
Tänapäeva lugeja loeks siit teosest välja ka kliimamuutuse-teema (kuigi autor vaevalt seda ette nägi). Kõnekas on see, kuidas riigid ei suuda loobuda hävingule viivast teest, sest see tähendaks märgatavat majanduslangust. Tore on ka see, kuidas näiteks Tšehhis arvatakse, et see teema neid ei puuduta, kuigi juba pool Saksamaad ja kolmandik Prantsusmaad selleks ajaks vee all on.
 
Teose vorm on samuti põnev. Lugu koosneb erinevatest dokumentaalset tüüpi jutukildudest - kõige parem on keskmine osa, mis on kogu erinevatest dokumendifragmentidest koos viidetega (mis on omakorda tihti poolikud). Selles on täitsa varajase postmodernismi värve - kohati tundub, nagu loeks mõnda Jorge Luis Borgese hüpertekstuaalset novelli.
 
Kriitikana võib välja tuua, et erinevad osad võivad siin olla erineva tasemega, geniaalsete osade vahel on ka keskpäraseid ja nõrku (ning tihti võivad viimased olla pikad ja venivad). Siiski on tegemist "hea klassika" tüüpi looga, mida võib ka praegu lugeda vabalt selle enese pärast, mitte lihtsalt närida selle kirjandusajaloolise väärtuse tõttu. 
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Lord Valentine's Castle on eepiline fantaasialugu. Tegevus toimub planeedil Majipoor, mis on Maast umbes kümme korda suurem, kuid erinevatel põhjustel on seal raskusjõud ligikaudu sama. Neliteist tuhat aastat enne selle loo toimumist, kosmoserändude ajastul asustasid selle peamiselt inimesed, kuid ka seltskond teisi intelligentseid liike.
 
Loo peategelaseks on Valentine, noor rändur, kes ei mäleta oma minevikust suurt midagi. Ta saabub Pidruidi sadamalinna just sellel hetkel, kui seal toimuvad pidustused tema nimekaimu Koronaal lord Valentine auks. Ta palgatakse kähku ühte rändtsirkusesse, kellel on abikäsi vaja ning peagi selgub, et ta on ebatavaliselt andekas...
 
Teatud mõttes on huvitav, et Silverberg sellise raamatu kirjutas - enne seda oli ta endale nime teinud peamiselt ulmekirjanduse "uue laine" stiilis sotsiaalteemasid kasutavate teostega. Käesolev lugu on aga üsna puhas fantaasia, lisatud SF elemendid on pigem kaunistuseks ning tugevat teaduslikku põhja ei maksa neistki otsida.
 
Maailmaehituse kõige huvitavam aspekt on ehk planeedi vastandlikud Neli Suurvõimu - taevani ulatuva mäe tipus asetsevast lossist valitsev Koronaal; sügavale maa alla maetud labürindist seadusi ja bürokraatiat juhtiv Pontifeks; õitsvalt palverändurite saarelt rahu ja õpetust saatev Ulmaemand; ning kuivast kõrbest karistusi jagav Unenägude Kuningas.
 
Veel huvitavam on aga kogu teose toon. Kui praegu valitseb fantaasiat peamiselt "sünkmorn" stiil, siis selle raamatu toon on radikaalselt vastupidine (ehk võiks seda kutsuda "rõõmhelgeks"?). Majipoor on praktiliselt utoopia - elu õitseb, kõik intelligentsed liigid elavad rahus, sõda on aastatuhandete tagune mälestus ja mõrv mõeldamatu kuritegu.
 
Isegi vandenõu, mis on Valentine'i loo keskmeks, on üllatavalt leebe. Verevalamisest hoidutakse siin loos isegi lahingus, kus vähegi võimalik. Ainus otseselt süngem teema on planeedi põlisasukate kohtlemine - sisalikutaolised Piurivarid, keda kutsutakse Kujumuutjateks, on ühiskonnast välja surutud ja virelevad džungli-reservaatides.
 
Mingil hetkel võis ehk arvata, et tegemist on teatud kolonialismi allegooriaga Ameerika või Austraalia stiilis, kus elab küll täielik rahvaste paabel, kuid tõrjutud aborigeenid seisavad siiski eraldi. Samuti on potentsiaalne süngus peidus unenägude kontrollis - Emand ja Kuningas võivad oma käe sirutada praktiliselt iga Majipoori elaniku pähe.
 
Tegelikult siiski siin nii sügavale ei minda. Eelkõige on see ikkagi rännak, mille käigus kogutakse kokku punt sõpru ning minnakse siis õiglust jalule seadma. Tõeline Valitseja ületab siin takistused eelkõige oma südameheadusega, mis töötab, sest ta ongi päriselt õilsameelne. On see kõik natuke naiivne? Ehk tõesti, aga kindlasti ilus ja praeguses ajas omamoodi värskendav.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

The Prestige on ajalooline ulmelugu. Tegevus algab 20. sajandi lõpu Inglismaal, kus noor ajakirjanik Andrew Westley satub kõmulugu jälitades vanasse mõisahoonesse. Seal elav Kate Angier, Colderdale'i aadliperekonna viimane järeltulija jutustab talle, et sada aastat tagasi olid nende esivanemad olnud suured rivaalid.
 
Seejärel liigub tegevus pikemaks ajaks 19. sajandi lõppu. Peamiselt kahe päeviku sissekannete, puusepa poja Alfred Bordeni ja aristokraatide järeltulija Rupert Angieri kirjutiste kaudu saame teada, kuidas kahest väga erinevast inimesest said suured mustkunstnikud ning mis põhjustas nendevahelise tüli ja vihkamise.
 
Professionaalselt mõjub Angierile kõige rängemalt üks Bordeni leiutatud mustkunstitrikk, mis tundub olevat täiesti võimatu. Püüdes selle saladust mõista ja seda järele teha jõuab ta lõpuks Ühendriikidesse, kus otsingud viivad ta geniaalse kuid ekstsentrilise leiutaja Nikola Tesla laborisse...
 
Selle raamatu juures oli mul jälle hea meel näha päevikuvormi asjatundlikku kasutamist autori poolt. Põhimõtteliselt jutustavad Borden ja Angier üksteise järel sedasama lugu, kuid see pole mitte ainult erinevatest vaatenurkadest esitatud, vaid tihti on erinevates jutustustes ka faktid omavahel vastuolus.
 
Need kaks lugu ongi ise nagu mustkunstitrikid (millele ka Borden oma päeviku alguses tähelepanu juhib) - on selge, et mõlemad jutustajad segavad illusiooni loomiseks tõde ja valet. Huvitav on siinjuures see, et ka päris lõpus ei ole võimalik tegelikkust täielikult mõista ja paljugi jääb selgitamata.
 
Kõrgelt hindan ma ise 19. sajandi lõpu ajaloolise õhustiku ning tollase mustkunsti kujutamist. Ulmeline osa on siin tegelikult üsna väike (kuigi lahenduse jaoks väga oluline) ning ma usun, et tervikteos võiks väga meeldida ka neile, kes hindavad ajaloolist romaani ja ulmet tavaliselt kätte ei võta.
 
Kriitikana tooksin välja, et peategelasi ei ole võrdselt arendatud (Angieri päevik on umbes kaks korda pikem kui Bordeni oma). Selle tulemusena jääb Bordeni kuju pigem varju ja Angieri jutustus kipub vahepeal venima. Samuti on kaasajas toimuv lugu sellele kõigele küll huvitavaks raamiks ning muutub lõpuks pea õuduslooks - kuid midagi sisuliselt olulist seal paraku pole.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

The Invisible Man on õudus-ulmelugu. Jutustus algab 19. sajandi lõpus Lõuna-Inglismaa väikeses külas, kui ühel kibekülmal talveööl saabub kohalikku võõrastemajja veider tundmatu. Tegelane on pealaest jalatallani riietesse mässitud, nägu sidemetega kaetud ja silmi varjamas suured tumedad prillid. Võõrastemaja perenaise kõhklused hajutab ta korralikult makstud rahaga ja teatab, et kavatseb pikemaks peatuma jääda.
 
Peagi toimetatakse võõrastemajja suured kastid raamatute, laborivarustuse ja kemikaalidega. Kuid lisaks muudele veidrustele on tundmatu ka kohutava iseloomuga - tihti katkestavad tema tööd metsikud raevupursked, mille käigus ta oma laborit purustab, siis jälle passib ta päevade kaupa sünges masenduses niisama. Kuude möödudes süveneb järjest ka seletamatu hirm, mida ta kohalikus külarahvas tekitab...
 
Minu jaoks oli see kolmas kord "Nähtamatut" lugeda ning esimest korda originaalkeeles. Huvitaval kombel on minu arvamus igal lugemiskorraga kraadi võrra langenud, hoolimata loo mõnedest märkimisväärsetest tugevustest. Üheks selliseks tugevuseks on õuduselement, mistõttu loekski ma seda teost eelkõige õudusulmeks. Seda toetab ka asjaolu, et enamus loo hilisemaid töötlusi on tehtud just nimelt õuduse võtmes.
 
On ju üsna selge, et see lugu on eelkõige variatsioon "teadlane loob koletise, keda ta kontrollida ei suuda" teemal, mille eelkäijaks on Mary Shelley "Frankenstein", aga ka näiteks Robert Louis Stevensoni "Kummaline lugu dr. Jekyllist ja mr. Hyde'ist" ja Wellsi enda "Doktor Moreau' saar". Hoolimata teaduslikust aluspõhjast on need kõik oma olemuselt just õuduslood.
 
Õuduse teeb siin mõjusaks autori sõnameisterlikkus õhkkonna loomisel. See algab kohe esimesest lausest ning tõuseb aeglaselt ja oskuslikult kuni plahvatusliku kokkupõrkeni umbes poole raamatu peal. Loo teine pool langeb aga paraku totrasse ja tüütusse tagaajamisse, kus ainus kõrgema kvaliteediga osa on peategelase jutustus oma eksperimendist (ja ehk veel ka täiesti viimane stseen).
 
Probleem ongi minu jaoks selles, et pärast esimese saladuse paljastamist ei ole autoril enam suurt midagi öelda. Nähtamatu peategelane on algusest peale olnud täielik sotsiopaat ja kogu loo mõtteks on lihtsalt "lurjused kasutavad võimu halvasti". Kuigi Wells kipub ka oma teistes teostes moraliseerima, on tal tavaliselt siiski natuke rohkem tähendusi varuks.
 
Kui ka teaduslikust põhjast rääkida, siis öeldi juba peagi pärast loo esmailmumist, et nõnda kirjeldatud nähtamatus poleks täielikult võimalik, sest silmadel on nägemiseks vaja valgusele reageerida. Siiski arvan ma, et autor oli sellest teadlik (mida näitab peategelase jutustus sellest, kuidas ta kassi peal oma meetodit testis) ja ta lihtsalt loobus väikesest osast teaduslikust tõest loo huvides. Teiste, suuremate teemade kõrval pole see küll mingi puudus.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Non-Stop on kosmoserännaku-ulmelugu. Kuna teadaolevate füüsikaseaduste järgi ei ole valguse kiiruse ületamine võimalik, siis on selle loo tegevuspaigaks kosmoselaev, mille reis tähtede vahel võtab aega sajandeid. Kuid mingil hetkel on pardal toimunud katastroof ning laeva elanikud on langenud barbarismi, unustades iga põlvkonnaga järjest enam oma päritolu...
 
Peategelaseks on noor kütt Roy Complain ühest väikesest rändhõimust. Kogu tema maailmaks on koridor, mida mööda hõim aeglaselt edasi liigub, kasutades toiduks seal kasvavaid metsikuid taimi ja küttides loomi. Ühel päeval aga ärgitab hõimu preester Marapper teda liituma salajase ekspeditsiooniga Laevaks kutsutava maailma kaugetesse müütilistesse piirkondadesse...
 
Teatud mõttes on huvitav, kuidas enamus kosmoseulmest ei lase ennast liialt häirida valguse kiiruse piirist vaid leiutab selle ületamiseks lihtsalt rohkem või vähem fantastilisi seaduseauke. Natuke tõepärasemad ideed, nagu reisideks sadu aastaid kulutavad "põlvkonnalaevad", ongi tihti jäetud ainult tsivilisatsiooni hävingu temaatika teenistusse.
 
Nõnda tegi selle lootüübi esimene kuulus näide - Robert A. Heinleini "Taeva orvud" ja sama teeb ka see jutustus. Aldiss on suutnud küll teemale vürtsi lisada sellega, et tegelaste olukorra ja olemuse osas on loos peidus mitu saladust ning maailmale lisavad värvi intelligentsed hiired ja telepaatilised liblikad. Suures plaanis jääb see kõik siiski vaid kergeks variatsiooniks.
 
Sellega ei taha ma öelda, et see variatsioon halb oleks. Autor on näiteks hästi kujutanud jõhkramat tüüpi eelajaloolist mõtteviisi ning lõbusaks lisandiks on freudismist inspireeritud viisakusvormelid. Lisaks on tegevus seikluslik ja hoogne, sündmused ja paljastused järgnevad üksteisele kiiresti kuni lõpplahenduseni välja.
 
Samas aga jääb see kõik pisut liiga pinnapealseks. Inimestesse puutuvate müsteeriumite lahendused antakse loo käigus tegelikult üsna läbinähtavate vihjetena ette ning kogu muu fantastiline floora ja fauna on lõpuks vaid dekoratsiooniks, ilma mingi olulise rollita.
 
Aldiss on kahtlemata andekas kirjanik ja "barbarismi langenud põlvkonnalaeva" teemal võetuna on see lugu täiesti OK. Lugedes tuli lihtsalt liiga tihti meelde võrdlusi sarnaste teemade huvitavamatest ideedest, nagu Arthur C. Clarke'i "Kohtumine Ramaga" või Poul Andersoni "Tau Zero".
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Dr. Bloodmoney on postapokalüptiline ulmelugu. Esimeste peatükkide tegevus läheb käima 1981. aastal ja tutvustab kirjut seltskonda San Francisco elanikke - kuid ei lähe kaua aega, kuni Külm sõda kuumaks muutub ja tuumapommid olemasoleva elukorralduse hävitavad. Seejärel liigub tegevus kiiresti seitse aastat edasi, et vaadelda sedasama seltskonda uues maailmas.
 
Eelkõige põhinebki see lugu tegelastel ning keskendub sellele, kuidas endised suurvõimu kodanikud nüüd tükkideks purunenud maailmas hakkama saavad. See on kindlasti teose tugevam külg, sest nende spekter on siin üsna lai.
 
Realistlikumas otsas on näiteks praktilise meelega mustanahaline müügimees Stuart McConchie, kes müüb nüüd telerite asemel lõkse metsikute rottide ja kasside püüdmiseks. Kuskil keskel on Walter Dangerfield, kes pidi lendama Marsile, kuid jäi sõja puhkemise tõttu orbiidile, kus ta on juba seitse aastat veetnud Maaga raadiosidet pidades.
 
Fantastilisemas otsas on jälle talidomiidi tõttu käteta ja jalgadeta sündinud Hoppy Harrington, kellel tundus veidraid võimed olevat juba enne sõda, kuid kelle paranormaalne jõud nüüd pidevalt kasvab. Või Edie Keller, kes eostati sõjapäeval ning kes kannab enda sees kaksikvenda, kellega ta telepaatiliselt suhtleb. Või siis nimitegelane, Austria füüsik doktor Bluthgeld, kes peab ennast vastutavaks kogu tuumasõja eest ja on üpris peast segi (või kas ikka on?).
 
Tuumasõja-järgne maailm on samuti hästi kujutatud segu reaalsest ja fantastilisest. Näiteks on mehhaanikud ja muud töömehed hinnas, samuti arstid, apteekrid ja prillitehnikud. Teisi töid õppinud püüavad lihtsalt hinge sees hoida. Fantastilisem on jälle mutantide pool, nagu intelligentsemaks muutunud rotid ja kassid, kes karjadega varitsevad ja söövad väikelapsi.
 
Suures plaanis aga jääb see kõik natuke tühjaks. Philip K. Dicki teosed teeb tihti eriliseks just see, et loo kihtides on tähenduste taha peidetud teised tähendused - ja siin on see osa puudu. Seletamatu osa (eriti Harringtoni, Kelleri kaksikvenna ja Bluthgeldi puhul) on küll olemas, kuid ei arene edasi millekski suuremaks.
 
Muidugi on armas see, et tegemist on nagu mõttelise järjega Stanley Kubricku filmile "Dr. Strangelove" ja erinevalt filmi iseloomustavast võllahuumorist kannab Dicki raamat lõpuks pigem positiivset sõnumit. Hoolimata kõigist tugevustest ei küüni tulemus aga siiski autori tippteoste hulka, jäädes lihtsalt tugevaks keskmiseks.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Flowers for Algernon on psühholoogiline ulmelugu. Peategelaseks ja jutustajaks on Charlie Gordon, 32-aastane vaimse puudega mees, kes valitakse esimeseks inimkatsealuseks meditsiinilises eksperimendis intelligentsuse tõstmiseks.
 
Seni on seda ravi katsetatud vaid loomadel ja läbimurre on saavutatud Algernoni-nimelise valge laborihiirega, kes on suutnud kõrge intelligentsi hiljem püsivalt säilitada. Charlie lugu esitatakse tema aruannete kaudu, kus nagu päevikus on näha mitte ainult tema edusammud vaid ka tema muutuv suhe maailmaga...
 
Ma usun, et väga paljudele on sama lugu tuttav maakeeles 1976ndal aastal ilmunud legendaarsest ulmejuttude kogumikust "Lilled Algernonile", kus selle romaani aluseks olev lühijutt on loetav Jaan Kaplinski suurepärases tõlkes. Jutuna on see tõesti võimas - kogumiku nimi, ma usun, ei olnud valitud juhuslikult.
 
Käesolev, jutu põhjal kirjutatud romaan on sõna otseses mõttes laiendatud jutustus, kuna see algab ja lõppeb täpselt samades kohtades. Juurde on eelkõige kirjutatud vahepealset osa, kus Charlie on saavutanud juba normaalse intelligentsustaseme ning kus ta tõuseb sealt edasi geeniuseks.
 
Iseenesest on see targasti tehtud, sest see annab võimaluse just sellele etapile, mis algses loos napiks jääb. Samuti on autoril täiesti õigus selle osas, et intelligentsi kasv võib olla lihtne, aga emotsionaalne tasakaal on palju raskemini saavutatav.
 
Eraldi tahaksin välja tuua selle, et autor on kasutanud seda kui võimalust üldse pikemalt rääkida vaimse puudega inimestega töötamisest (hiljem vaatasin, et tal on selle osas isiklik kogemus, mis mõjutas teda algset juttu kirjutama). Teatud mõttes võtab ta selle lõpuks ka moraalina kokku - intelligents ilma empaatiata on tühi ja kõle.
 
Siin aga tahaksingi lõpptulemust veidi kritiseerida. Nimelt, mis tegi algse lühijutu minu jaoks võimsaks oli sisu ja vormi täiuslik kooskõla. Päevikuvorm või epistolaarne stiil üldse on minu arvates miski, mida on keeruline hästi kasutada. Halvimal juhul on see totter ja segav, kuid parimal juhul on see miski, ilma milleta poleks lugu võimalik.
 
Algne lugu on näide just teisest juhtumist. Siin romaanis aga kaob see kooskõla kuskil kolmandiku peal ära ning loost saab lihtsalt... jutustus. Vahest polnudki võimalust sama võtet nii palju pikemas vormis kasutada? Siiski on siin tegemist juhtumiga, kus algse jutu valguses tundub tegelikult ka tugev romaaniversioon nõrgem kui muidu.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Transfigurations on antropoloogiline ulmelugu. Millalgi lähemas tulevikus on (ilmselt) avastatud valgusest kiirem kosmoselennu-tehnoloogia ning inimkond teeb oma esimesi samme galaktilise lähiümbruskonna uurimiseks ja koloniseerimiseks.
 
Üks äsjaavastatud planeete nimega BoskVeld tundub aga väga kummaline. Seal puudub igasugune putukatest kõrgem maismaaloomastik - välja arvatud veider ahvitaoline liik, keda on hakatud kutsuma Asadideks. Need olendid tunduvad olevat arengult vaevalt Maa inimahvide tasemel, kuid samas leidub džunglis veidraid varemeid, mis oleks nagu kõrgtsivilisatsiooni töö.
 
Loo esimeses osas on planeedile saabunud antropoloog Egan Chaney koos oma abilise Thomas Benedictiga. Chaney otsustab proovida lähimat Asadi-karja üksinda kohapeal vaadelda. Kuude möödudes hakkab ta märkama olendite erinevaid veidraid rituaale kuni lõpuks on ta tunnistajaks millelegi, mis paneb teda oma mõistuses kahtlema. Varsti pärast seda kaob ta jäljetult...
 
Loo teises ja pikemas osas saabub planeedile kuus aastat hiljem Chaney tütar Elegy Cather. Kohe pärast Chaney kadumist pani Benedict tema märkmetest kokku monograafia ja lasi selle Maal avaldada. Kuigi enamus teadlasi peab selle sisu haigeks sonimiseks, on Cather hankinud granti uuringu jätkamiseks ja tal on plaan mitte ainult mõistatuse lahendamiseks vaid ka oma isa leidmiseks...
 
Ma ise leidsin lugedes päris palju sarnaseid teemasid Bishopi teise ja kuulsama hiljuti loetud romaaniga "No Enemy but Time", nagu ürgkultuuride uurimine neis osalejana ja küsimused mõistuslikkuse ja inimlikkuse ulatusest. Samas, kui varemloetu jäi mulle nõrgaks, siis siin pani vähemalt esimene lugu (mis on ka eraldi lühiromaanina ilmunud) mind küll vaimustuma.
 
Nimelt koorivad antropoloog Chaney märkmed järk-järgult lahti Asadide eksistentsi ajastute pikkust argiõudust, millele on suurepäraseks lisandiks tema enda sealjuures lagunev mõistus. Selles kannibalistlikus jubeduses on midagi indrekharglalikku. Samuti on väga tore, et rõhk on antropoloogilistel kirjeldustel, tausta osas spekuleerimine on jäetud peamiselt lugejale.
 
See ongi ehk teise osa suurim nõrkus, et tegelased on seal valmis hetkega olematutel alustel hiigelteooriaid püstitama. See läheb vastuollu esimese osa tundega - teadlaste asemel oleks nüüd mängus nagu jutuvestjad. Üldse tundub siis juba, nagu loeks mingit variatsiooni Pierre Boulle'i kuulsa "Ahvide planeedi" teemal - iseenesest mitte halb, aga pärast nii head esimest osa siiski tuntav langus.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Timescape on ajarännu-ulmelugu, mis jookseb mööda kahte põhiliini. Ühes neist on aasta 1998 ning maailmal on läinud praegusest oluliselt hullemini - väetiste ja taimemürkide tekitatud kuhjuvad ahelreaktsioonid ähvardavad kogu biosfääri kokkuvarisemisega. Samas on Cambridge'i ülikoolis õpitud juhtima tahhüone, meile vaid teoreetilisi elementaarosakesi, mis liiguvad valgusest kiiremini.
 
Nõnda pakuvadki teadlased John Renfrew ja Gregory Markham välja hullumeelse projekti - kuna tahhüonid liiguvad valgusest kiiremini, ulatub nende mõju ka ajas minevikku. Tänu Ian Petersonile, kriisiga võitleva Maailmanõukogu ühele liikmele, saavad nad vajaliku rahastuse ning suunavad tahhüonid aastasse 1962, kus nad teavad, et tehakse esmakordselt katseid pooljuhist indium-antimoniidiga.
 
Nimelt on indium-antimoniid üks väheseid asju, mis suudab tahhüonide mõju registreerida. Nõnda hakkabki aastal 1962 San Diego ülikoolis töötav teadlane Gordon Bernstein nägema oma eksperimendis seletamatut müra, mis üles kirjutatuna sarnaneb morsekoodiga. Tema kolleegid aga laidavad sellise tõlgenduse maha kui ilmselgelt jabura...
 
Ma pean ütlema, et selle teose mahu täitsid kaks üsna erinevat teemat. Üks neist oli loomulikult füüsikaline - mida tähendaks tahhüonide eksisteerimine, mis on üldse aeg ja kuidas see töötab, mismoodi lahendavad füüsikaseadused ajarännust tulenevaid paradokse, kas ja mismoodi eksisteerib multiversum ja nii edasi. See teema ning selle lahendamine mulle meeldisid.
 
Küll aga oli teosele lisatud veel mahukas suhtedraama. Iseenesest ei olnud 1962. aasta liin halb, kuna Bernsteini pingutused teadlaskonna veenmiseks, tagasilöögid ja kõik muu oli selgelt teemaga seotud. Tema isiklikud probleemid tüdruksõbraga aga oli pigem raisatud leheruum. Ning naistevihkajast seelikuküti Petersoni suhteseiklustest aastas 1998 ei leidnud ma mitte midagi ajaväärilist.
 
Ökoloogilise kollapsi kujutluspilt oli muidugi ka täna lugedes ajakohane, kuid selle sisus oli huvitavat retrolikkust, mis tundus tõukuvat näiteks 1970ndate DDT-paanikast. Positiivsena tooks välja ka selle, kui sünge ja lohutu 1998. aasta lõpplahendus oli (kuigi seda eraldi ei mainita, usun ma, et teadlased võisid seda ka ise ette näha).
 
Siiski oli suhtedraama osa minu arvates ülemäära suur. Isaac Asimov oleks füüsikalise poole samast loost suutnud tõenäoliselt lahendada 200 leheküljega. Laenan siin raamatust endast San Diego professorite nalja ja tõden ka, et teos oli nii huvitav kui ka originaalne - kuid huvitavad osad polnud eriti originaalsed ja originaalsed osad polnud eriti huvitavad.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles
7.2020

The Book of the New Sun: Volumes III and IV (Sword & Citadel) on kogumik kahest eepilisest fantaasialoost The Sword of the Lictor ja The Citadel of the Autarch, mis moodustavad teise poole The Book of the New Sun nimelisest saagast. Peategelaseks, kelle jutustuse kaudu me lugu näeme, on Severiani nimeline mees, kes on Piinamismeistrite gildi liige ühes keskaegset tüüpi fantaasiamaailmas nimega Urth.
 
Kolmandas raamatus (Sword) jätkub Severiani jutustus kohast, kus ta on jõudnud Thraxi linna ja asunud seal timuka ametikohale, nagu nägi ette tema pagendamiskäsk esimeses raamatus. Peagi on ta aga sunnitud sealt allumatuse tõttu põgenema. Ta suundub mägedesse, et otsida Peleriinide naisordut, kellele ta tahab tagastada müstiliste võimetega kivi - kuid ta ei oska aimatagi õudusi, mis teda ees ootavad...
 
Neljandas raamatus (Citadel) on Severian jõudnud rindepiirkonda, kus käib pidev sõda talle tuttavate maade Ühenduse ja põhjapoolse Ascia riigi vahel. Ta taaskohtub lõpuks Peleriinide orduga ja viib ühe ülesande lõpuni, misjärel liitub ta Ühenduse poolel võitlevate palgasõdurite grupiga. Pärast ühte lahingut aga taaskohtub ta Ühenduse valitseja Autarkiga, keda ta esmakordselt teises raamatus näinud oli...
 
Selle kogumiku hindamine oli minu jaoks ehk veidi lihtsam kui esimest kahte raamatut koondava köite oma. Tugevused on siin jätkuvalt samad: põhjalik maailmaloome, nauditav arhailine sõnavara, taju ja tähenduse paljud erinevad tasemed tekstis. Teisest küljest aga kadus mul lugejana selle kõige sügavamates keermetes teinekord jälle järg ning tekstist sai lihtsalt "jutt täis hälinat ja raevu".
 
Ma tahaks küll eraldi esile tõsta kolmandat raamatut (Sword), sest selles laskub Wolfe puhtasse õudusesse. Oma ohvrite olemusi endas säilitava koletise alzabo kontseptsioon kannab näiteks mingit erilist assimilatsiooni-jubedust. Kahepäine surnust tõusnud imperaator Typhon on peategelase kiusajana nagu evangeeliumi-kuradi kuju. Lõpuks veel hull teadlane oma lossis - pööre, mis tuli mulle täiesti ootamatult.
 
Neljas raamat (Citadel) oli jällegi minu jaoks tagasiminek. Parim osa selles oli lugude jutustamine sõjaväe laatsaretis (Ascia sõdur nimega Lojaalne Seitsmeteistkümne Grupile ja eriti tema jutustus olid täiesti geniaalsed). Sõjakirjeldused olid aga tuimad ning aeglaselt end lahti keriv lõpplahendus oli tegelikult juba üsna pikalt ja nähtavalt varem ette vihjatud (kuigi skaalalt oli see muljetavaldav).
 
Tervikuna tahaks muidugi põhimõtteliselt kiita tetraloogiat kui tervikut. On põnev, kuidas esimene raamat alustab fantaasiana, teine raamat muutub mingiks kafkalikuks painajaks, kolmas on koletistest pungil õudus ja neljas lõpetab tegelikult puhta SF nootidega. Kui lisada sellele autori vaieldamatu sõnameisterlikkus, siis ei vaidle ma kindlasti vastu neile, kes seda nelikut ulmekirjanduses omamoodi monumendiks peavad.
 
Minu enda jaoks oli kõike seda arvestades kogu sellel teekonnal siiski kuristikke tippudest rohkem. Nii veider kui see ka poleks, soovitaks ma huvilistel esimesena lugeda just kolmandat raamatut (Sword), sest siin paneb autor välja minu arvates parima tasakaalu. Kui see tundub geniaalne, siis võib kohe minna tagasi esimese raamatu juurde. Kui see aga vastu hakkab, pole vaja pingutada.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Earth Abides on postapokalüptiline ulmelugu. Peategelane, geoloogia üliõpilane Isherwood Williams (hüüdnimega Ish) töötab ühel kevadel üksinda Sierra Nevada eraldatud mägionnis, et oma lõputöö jaoks andmeid koguda. Välitöödel hammustab teda aga lõgismadu ning ta jääb pikaks ajaks voodisse põdema. Kui ta ükskord jälle terveneb, ei ole tal enam kui kuu aega tsivilisatsiooniga kokkupuudet olnud.
 
Lähimasse külasse sõites näeb Ish, et see on inimtühi. Ta sõidab edasi linna ja ka see on elutu. Viimaseid laialipillatud lendlehti lugedes saab ta aru, et maailma on tabanud ülimalt nakkav ja uskumatult surmav viirus, mis on välgukiirusel minema pühkinud kuni 99,9% inimkonnast. Kiiresti paneb ta kokku varustuse ning sõidab matkaautoga Ühendriikidele ringi peale tegema, et näha, mis veel üldse järel on...
 
Ma pean ütlema, et tegemist on igal juhul märkimisväärse teosega. Kui Stephen Kingi "The Stand" on ilmselt kuulsaim pandeemia-maailmalõpu romaan, siis see siin on haarde poolest kohati hämmastavalt sarnane (hiljem vaatasin, et King on ise kinnitanud siit mõjutuste saamist). Erinevalt aga Kingi teose õuduse ja religioosse müstitsismi teemadest on see raamat siin kirjutatud professori ja akadeemiku poolt, mida on lugedes ka selgelt näha.
 
Üks aspekt on usk ühiskonna headusesse. Peategelane avastab, et rahvas on hukkunud ühiselt võideldes - pole olnud märkimisväärset hulka rüüstamisi, tapmisi ega muid hirmutegusid. Surnuidki on viimase hetkeni koristatud ja maetud, laibakuhjasid on näha vaid haiglate juures, mis langesid selles lahingus viimastena. Kuna enamus hilisemast apokalüpsise-kirjandusest on palju nihilistlikum, oli tegemist väga värskendava lähenemisega.
 
Teine on see, et autorit huvitavad (vahest ajaloolase-tausta tõttu) karakteritest rohkem suured taustateemad. Kui kiiresti surevad kodu- ja kariloomad? Mis liikidel õnnestub taasmetsistuda? Millised populatsiooniplahvatused (ja kollapsid) toimuvad muude loomade hulgas maailmas, kui inimene hetkega kaob? Ning lõpuks - mis saab ellujäänud inimestest ja tsivilisatsioonist laiemalt?
 
Eriti just viimase küsimuse juures tuleb ilmsiks autori läbinägelikkus. Meie tsivilisatsioon on sündinud lõputust valikute jadast, kuid iga valikuga kasvab ka nõudmiste hulk, mida see inimestele esitab. Populaarteaduslike raamatute autor Jared Diamond on välja toonud, et küttide-korilaste ühiskonnad on hämmastavalt stabiilsed, võides püsida pea muutumatuna kümneid tuhandeid aastaid. Ja milleks neile kirjutamine või arvutamine?
 
See ongi peategelase jaoks keskne konflikt, mille ta surnud tööstustsivilisatsiooni kõrgelt haritud liikmena läbi peab tegema. Tõde on, et inimesi tõukab ainult vajadus ning lapsed ei kuula täiskasvanuks saades reeglina enam oma vanemaid, ammugi siis vanavanemaid. Kui ta seda lõpuks mõistab, õnnestub tal lõpuks rahu leida (ning välja mõelda ka midagi, mida ta siiski saab edasi anda).
 
Kui välja tuua ka midagi negatiivset, siis on kirjutise enda stiilis kohati tunda kuiva akadeemilisust, mis ei ulatu selle iluni, mida ilukirjanduselt ootaks. Samuti jääb suurele pildile antud tähelepanu kõrvalt napiks tegelastele määratud leheruum - peategelane Ish on ainuke päris karakter, kogu tema ümber hiljem kogunenud seltskond on pigem visandlik. Teose suurema väärtuse kõrval on need siiski pigem väikesed vead.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Sarah Canary on piiripealne ulmelugu. Tegevus toimub Ühendriikide läänerannikul aastal 1873 ning läheb käima, kui Northern Pacific raudteed ehitavate Hiina tööliste laagrisse saabub ühel kibekülmal öösel veider valge naine. Tema kingad ja kleit on kallid, kuid ta on igasugustest inimasustustest kaugel ja räägib arusaamatut keelt.
 
Noor tööline Chin Ah Kin tunneb, et tegemist võib olla vaimolendiga Hiina mütoloogiast ning läheb temaga kaasa. Nii algab kummaline teekond Spokane ja Seattle kaudu San Franciscosse, kus nendega liituvad ka hullumajast põgenenud BJ ja ringirändav sufražett Adelaide Dixon - kuid neid jälitab Kodusõja veteran ja friikide väljanäitusega raha teeniv Harold...
 
Ma ütleks, et eelkõige ongi see lugu unenäoline teekond täis kummalisi juhtumisi. Tegemist pole küll päris Dorothy teekonnaga võlur Ozi juurde, sest toimub see ikkagi ajaloolisel taustal ja midagi eriti erakordset ei juhtu. Unenäolise efekti annab siin pigem vaatepunkti nihutamine koos mõningase sellest tuleneva musta huumoriga.
 
Nimelt on kogu peamine seltskond kokku tulnud ühiskonna äärtelt (hiinlane, lihtsameelne ja naisõiguslane), ning nad peavad orienteeruma õhkkonnas, mis on erinevatel viisidel ühe või enama vastu neist vaenulik. Kummalisel naisel, kelle lihtsameelne BJ ristib Kanaarilind Sarah'ks, aga näib puuduvat igasugune mõtestatud side reaalsusega, mis raskendab asjaolusid veelgi.
 
Samas, kui autori idee on olnud märkimisväärne, jätab teostus minu arvates kõvasti soovida. Enamus loost liigub praktiliselt teosammul ning midagi eriti köitvat tegelastega ei toimu. See ongi muidugi olnud autori valik - aga mulle meeldiks sellise mõtte juures näha pigem vonnegutiliku satiirivindi kõvemat peale keeramist.
 
Minu jaoks hoidis mingit lugemishuvi siin üleval ainult põhjalik ja detailne ajalootaust. Samas tuletas see meelde näiteks Isabel Allende raamatut "Fortuna tütar", kus oli palju sarnaseid elemente (osaliselt aeg ja koht Läänerannikul, perspektiivid Tšiili naiselt ja Hiina mehelt), aga lisaks sellele oli ka kandev lugu olemas.
 
Kanaarilind Sarah' müsteerium on tegelikult täiesti arusaadavalt hiinlase Chini lõpukirjutisega kokku võetud ning autori mõte ja eesmärk on üsna selged. Lõpptulemust ei julge ma siiski soovitada muu kui ainult ajaloolise tausta poolest ning ainult neile, keda see spetsiifiline element huvitada võiks.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

The Gods Themselves on teaduse-ulmelugu, mis on jagatud kolme üsna erinevasse ossa. Kõigi kolme osa keskseks teemaks on tsivilisatsioonide energiavajadus ning selle tagajärjed. Näiteks, kui ühe teadlase lauale satub element, mis saab pärit olla vaid teisest universumist, tõotab see kogu maailmale lõputult puhast energiat.
 
Paarkümmend aastat hiljem ongi paralleeluniversumiga mateeriat vahetavad "elektronpumbad" kõik energiaprobleemid lahendanud. Kui aga teadlane Peter Lamont hakkab asja lähemalt uurima, siis tundub talle, et selline tegevus võib muuta meie universumi füüsikaseadusi arvatavast kiiremini ning panna Päikese plahvatama juba loetud aastakümnete pärast...
 
Teine lugu toimub paralleeluniversumis, kus füüsikaseadused on teistsugused ning tähed seetõttu väikesed ja juba suremas. Planeedil, millel elavad kahte sorti olendid ("pehmed", kolmest indiviidist koosnevad energiapõhised ja "kõvad", üksikud mateeriapõhised) on viimases hädas leitud viis energia saamiseks (nende jaoks) paralleeluniversumist...
 
Kolmas lugu toimub esimesest veidi hiljem Kuu peal. Maa elanikkond on elektronpumpade tõttu laisaks muutunud ning teadlaste avangard koguneb pigem Kuule. Nende seas on ka teadlane Benjamin Denison, kes on teadlik Lamonti teooriast elektronpumpade ohu kohta ning loodab leida nii selle tõestust kui ka mingit võimalust ohu kõrvaldamiseks...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli täiesti mõnusa looga. Kuigi läbiva teema alltekst oli üsna sünge ning ka hetkel täiesti relevantne (tsivilisatsioonil on vaja püsivat energiaallikat ja põrgusse kõik võimalikud tagajärjed), on Asimovi lugudes ikka mingi loomuomane sisemine helgus ja optimism, kõigutamatu usk mõistuse võidutsemisse.
 
Kõige rohkem meenutas "klassikalist Asimovi" esimene lugu - teadlased laborites ja konverentsidel, seletamas, vaidlemas, intriigitsemas. Teine lugu oli sellega võrreldes hoopis teistsugune, teise universumi energiaolendite kolmiksuhetes oli näha mõjutusi ulmekirjanduse "uuest lainest". Kolmas, vabameelse Kuu-ühiskonna lugu oli jälle nagu laenanud mõtteid Robert A. Heinleini teosest "Kuu on karm armuke".
 
Keskmine, paralleeluniversumi lugu oligi vahest kõige nõrgemalt muuga seotud. Energiateema ja sellega seotud ükskõiksus tagajärgede vastu jooksis küll selgelt läbi (paralleeluniversumi plahvatamise võimalust nähakse paremana sellest, kui energiapumpamine lõpetada), aga kogu see kolmiksuhete osa sai ebaproportsionaalselt palju tähelepanu sisulise kõrvalteema kohta.
 
Kui laiemalt võtta, siis Asimovi-huvilistele on see teos põneval kohal tema peamise (1950ndad) ja hilise (1980ndad) loomeperioodi vahel. Kuigi ma ise pean esimest perioodi selgelt määravaks ja teist pigem nõrgaks, on siin "klassikalist Asimovi" täiesti äratuntavalt ning kõik uued mõjutused on vähemalt huvitavad. Ning põhiteema energiast on oma realismis ehk ajatum kui miski muu.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Inverted World on eksistentsialistlik ulmelugu. Loo peategelaseks on Helward, noormees Maailma-nimelisest linnast, mida haldab hulk gilde. Enamus linnaelanikke veedab kogu oma elu linna sees ning väljapoole lähevad ainult vastavaid töid tegevate gildide liikmed.
 
Kuna Helwardi isa on Maamõõtjate gildist, võetakse ka tema õpipoisiks. See tähendab, et ta peab töötama mõnda aega kõigi tähtsamate väljaspool käivate gildide juures. Juba esimesel päeval, kui ta Rööpaseadjate juurde tööle läheb, näeb ta seda, et päike taevas tundub olevat täiesti vale kujuga.
 
Nagu Helward teada saab, seisab kogu Maailma-linn rööbastel, mida võetakse lõputult linna tagant lahti ja seatakse ette, linna samas tohutute vintsidega edasi tõmmates. See on vajalik, et püsida võimalikult lähedal pidevalt edasi liikuvale optimaalpunktile (aga miks, seda talle ei seletata).
 
Pärast pikka tööd erinevate gildide juures saab Helward viimase ülesande enne gildiliikmeks saamist - ta peab linna läbitud teed mööda tagasi eskortima kolm naist. Sellel teekonnal saab ta lõpuks teada hirmsa tõe, miks linn igavesti liikuma peab ja milline on maailm, kus nad paiknevad...
 
Selle raamatu lugemine oli huvitav kogemus. Stiili poolest oli lugu asimovlikult lihtne ja sirgjooneline, mis tundus huvitav valik "Uue laine" hulka kuuluva teose kohta, aga see võis olla autori valik linna ümbritseva jäätmaa ängistuse-tunde rõhutamiseks.
 
Tore oli see, et alguses võib see lugu tunduda olevat petlikult lähedal YA-düstoopia tüüpi asjale. On valitsev gildisüsteem, mis hoiab saladusi, on noor peategelane ja tema noor südamedaam, kellest eriti viimasel on tugevaid kahtlusi asja mõistlikkuse osas.
 
Umbes poole teose peal tõmbab autor sellel kõigel geniaalselt vaiba alt (kuigi vahest kui ma oleks matemaatik, oleks ma asjast aru saanud juba siis, kui peategelane esimest korda päikest näeb). Linna olukord tuleb lihtsalt võitlusest kõige armutuma jõuga universumis - loodusseadustega.
 
Lõppu aga on autor pannud veel ühe pöörde. Selles... pettusin ma paraku, kuna see ei haakunud kõigi varem toodud faktidega ja lisaks jättis natuke kunstliku mulje. Võrdleksin seda John Crowley "The Deep" lõpuga, kus eelnev lugu oli rohkem logisev aga pööre suurepärane - siin on see täpselt vastupidi. Naljakal kombel teose pealkirjale vastavalt.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Dune on eepiline ulmelugu. Inimkond on selles laiali puistatud tohutule hulgale planeetidele, kuid aastasadade eest on pühas sõjas hävitatud kõik tehismõistused ja arvutid, mis selle võimalikuks tegid. Õnneks avastatakse kõrbeplaneedilt Düün "vürtsiks" nimetatavat maavara, mille tarbimine võimaldab vastavalt treenitud inimestel üliinimlikke arvutusi teha.
 
Arvutite asemel inimeste arendamine on tagasi toonud midagi feodalistliku korra sarnast - kõigi planeetide üle valitseb padišahh, samas kui planeete haldavad erinevad aadlikud, kelle esinduskoja võim on imperaatoriga hapras tasakaalus. Neutraalne Gild hoiab enda käes kosmoselendude monopoli ning lisaks eksisteerib veel salapärane ja hädaohtlik Bene Gesseriti naisordu.
 
Loo peategelasteks on leedi Jessica ja tema poeg Paul Atreides, kes on vastavalt planeet Caladani valitseja hertsog Atreidese konkubiin ja pärija. Padišahh Shaddam IV on just Atreideste suguvõsale andnud planeedi Düün, mis on "vürtsi" tõttu kõige väärtuslikum kinnisvara universumis - kuid kuna see kuulus enne Atreideste surmavaenlastele, Harkonneni suguvõsale, tähendab see tõenäoliselt lõksu.
 
Samal ajal on Bene Gesseriti ordu töötanud aastasadu salapärase geneetilise projekti kallal - ja leedi Jessica on hertsog Atreidesele poja sünnitades nende plaanid segi paisanud. Kõrbeplaneedil aga muudab Atreideste saatust veel täiendav element, kohalik rändrahvas fremenid, kelle vastupidavus planeedi karmides tingimustes on legendaarne ja kellel on oma legend messiast...
 
Ma pean eraldi märkima, et võtsin selle raamatu maakeelse versiooni esmakordselt ette üheksakümnendatel, kui see ilmus - ning see pani oma võimsusega minu teismelise pea täielikult plahvatama. Olen sedasama köidet üle lugenud vist kümneid ja kümneid kordi ning nüüd originaalis lugedes oli mul tõlge nii hästi meeles, nagu oleks see kõrval lahti olnud.
 
On põnev vaadata, kuidas selle grandioossuse taga on hulk ajas muutumatult olulisi teemasid. Kriitiline maavara, millel kogu tsivilisatsioon püsib on muidugi üks asi - kuid lisaks illustreerib Düüni olukord ressursineeduse lõksu. Kliimamuutuse ajaskaalad fremenite unistustes on üks asi - kuid lisaks on sümboolne, kuipalju lihtsam see oleks, kui valitsejad sellest hooliks.
 
Autor kasutab maailmaloomes osavalt aspekte Ottomani, Araabia, Pärsia ja India kultuuridest ning tundub, et mingil hetkel selles universumis on toimunud Õhtumaade täielik hukk ja langus. Samas on märkimisväärne, et peategelaste ema-ja-poeg kujud on selle kõige juures selgelt kristliku värviga (tasub meenutada et Maarja-kultus on kristluse üks suurimaid allhoovusi).
 
Kõigele lisaks on raamat uskumatult hästi üles ehitatud ja toimetatud. 700+ lehekülje jooksul ei ole ühtegi raisatud peatükki, kus hammasrattad tühja veereksid, igal viimasel kui osal on selgelt oma põhjus ja mõte. Eepilise ulme puhul näeb sellist hoolt ja täpsust sama harva kui kuuvarjutust.
 
See raamat on suurteos, arvasin ma 25 aastat tagasi ja arvan siiani. Kuldmedal minu poolt kirjastus Varrakule väljaandmise eest ja Urmas Alasele väga hea tõlke eest.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

Double Star on pikareskne ulmeseiklus, kerge poliitilise aspektiga. Peategelaseks ja jutustajaks on töötu ja rahatu näitleja Lawrence Smith (lavanimega Suur Lorenzo), kes satub kõrtsis kokku paari kosmosepiloodiga. Nood pakuvad pärast kiiret tutvumist talle suuremat hulka raha ühe diskreetse ülesande täitmiseks.
 
Ootamatult saabuvad aga tundmatud vaenlased ning pärast kiiret tulevahetust ja põgenemist on peategelane pooleldi vastutahtsi juba Maast kaugeneva raketi pardal. Nagu välja tuleb, on talle määratud ülesandeks Päikesesüsteemi parlamendi opositsiooni juhi, lord Bonforte mängimine - ning juhtuks hirmsaid asju, kui ta sellega hakkama ei saaks...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli väga mõnusa looga. See ei kuulu Heinleini eraldi seisvate "noortekate" hulka, aga sellel on siiski natuke sarnast tunnet, kuigi kogu tegelaskond on täiskasvanud. Muidugi, minu arvates õnnestuski sellel autoril hoogne noorteulme paremini kui püüded tõsisemat filosoofiat teha (viimasel oli oht kergesti õõnsaks minna).
 
See ei tähenda, et siin keskset ideed pole. Heinlein on seekord võtnud aluseks mõtte, et Briti konstitutsionaalne monarhia on hea valitsusvorm ja projitseerinud selle Päikesesüsteemi mastaapi. Kõik see on üsna 19. sajandi moodi - isegi tooride ja viigide rühmituste ekvivalendid on selgelt äratuntavad. Päikesesüsteemi impeeriumis ei looju päike tõesti iial.
 
Osaliselt võib 19. sajandi hõngu seletada asjaoluga, et loo süžee on nagu homaaž Anthony Hope'i klassikalisele seiklusloole "Zenda lossi vang" (1894), mida isegi hiljuti üle lugesin. Muidugi on teisikute vahetuse lugusid küllaga, aga ma vaatasin hiljem, et ka kirjandusteadlased on märganud mitte ainult süžee vaid ka erinevate tegelaste üsna selget kokkulangevust.
 
Huvitav on siinjuures peategelase areng. Suur Lorenzo on alguses üsna amoraalne suli, kelle ainus parem veendumus on see, et teatrikunst on püha. Lord Bonforte'i mängides läheb ta aga tasapisi karakterisse järjest enam sisse ning omandab selle käigus pea tahtmatult õilsamaid aspekte. Roll hakkab mängima näitlejat, võiks selle kohta öelda.
 
Jutustuses on päris palju retrolikkust. Raketi pardal kummutatakse viskit ja suitsetatakse sigareid ning kuldse südamega sekretärineiu tüüpkuju on nagu mõnest Dashiell Hammetti hardboiled-detektiiviloost võetud. Retrona võiks võtta ka Marsi, Veenuse ja Jupiteri kuude tulnukaid, kuid ma näen neid pigem sümbolina Briti impeeriumi kolooniate rahvaste kohta.
 
Keskne mõte on aga õilis, kuna lord Bonforte võitleb opositsioonist üldise valimisõiguse laiendamise eest ka mitte-inimestele. Erinevalt sama autori nii mõnestki teisest teosest ("Tähesõdalased" on vist kõige kuulsam näide), ei usu ma, et see idee väga vihaseid vaidlusi tekitada võiks.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Dreaming in Smoke on küberpunk-tüüpi ulmelugu. Tegevus toimub planeedil T'nane, kuhu põlvkonna eest saabus koloonialaev Maalt. Kahjuks avastati aga kohale jõudes, et tingimused planeedil on oluliselt halvemad kui esialgsed mõõtmised näitasid ning koloonia pidi meeleheitlikult võitlema, et üldse ellu jääda.
 
Peategelaseks on Kalypso, noor mustanahaline tütarlaps, kes kuulub esimesse planeedil sündinud põlvkonda. Ta on ametis koloonia keskarvuti Ganesha juures "turvajana", jälgides ja hoides virtuaalreaalsuses töötajaid (viimast protsessi kutsutakse "unenägemiseks"). Üldiselt peetakse koloonias Kalypsot suurepäraste eeldustega aga päriselus läbi kukkunud isikuks.
 
Ühel päeval turvab Kalypso statistik Azamati. Vanemast, Maalt pärit põlvkonnast Azamat on töötanud juba aastaid probleemi kallal, kuidas panna pea kogu planeeti katvat orgaanilist suppi meenutavat ookeani rohkem hapnikku tootma. Ootamatult läheb kõik valesti, simulatsioon jookseb kokku, keskarvuti läheb hulluks ning Azamat kaob teadmatult...
 
Minu jaoks oli see raamat üsna tüütu. Positiivseid asjaolusid nagu oli, aga üldmulje taustal jäid need vaid kergeteks sähvatusteks. Näiteks on koloonias näha mõjusid Afro-Kariibi kultuurist (IT-spetsialiste kutsutakse "nõidarstideks"), aga võrreldes näiteks sama temaatikat kasutava Nalo Hopkinsoni teostega jääb sellest ehtsuse-tunnet puudu.
 
Orgaaniline ookean, mille teatud omadusi koloonia kasutab, aga mida tervikuna mõista ei suudeta, tuletab meelde Stanisław Lemi "Solarist". Sullivan aga paneb selle aspekti osas siin kaugelt liiga palju rõhku tehnomulinale, mis ei panusta loosse - algus ja lõpp on arusaadavad kuid vahepealse aja jooksul keerutatakse pigem stiilis "see probleemne probleem on väga problemaatiline".
 
Kui midagi positiivset välja tuua, siis koloonia maailmaehitus oli andekas. Esimene, Maalt lahkunud põlvkond oli kergelt matriarhaalne - naised valiti sinna juhtimis- ja planeerimisomaduste järgi, mehed kannatlikkuse ja detailitäpsuse järgi. Teises põlvkonnas sellist eristust enam pole, aga mingid stereotüübid on ikka säilinud (mehi kutsutakse näiteks läbivalt "töömesilasteks").
 
Terviku jaoks jääb sellistest kildudest aga väheseks. Vahest võiks see raamat rohkem meeldida küberpungi-žanri suurematele austajatele, kes otsivad tavapärasest pisut erinevat taustaga lugu. Arthur C. Clarke'i auhinna andmisest sellele teosele aga ei saa ma kuidagi aru.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

Where Late the Sweet Birds Sang on postapokalüptiline ulmelugu, mille teemaks on inimeste kloonimine. See lugu esitatakse kolme üksteisele järgneva jutustusena, kolme erineva põlvkonna poolt.
 
Esimese loo peategelasteks on David ja Celia, jõuka Virginia osariigi suguvõsast. Nagu ilmneb, siis on nende hõimkond juba ammu lugenud märke peagi saabuvast ülemaailmsest katastroofist. Ühel päeval varisebki maailmakord hirmuäratava kiirusega kokku.
 
Tänu eraldatusele ja investeeringutele (eriti põllumajandus- ja meditsiinitehnoloogiasse) püsib suguvõsa mõnesaja-liikmeline seltskond Shenandoah' orus elus. Aga siis selgub, et globaalkatastroof on haiguste, mürkide ja radioaktiivsusega muutnud kõik kõrgemad loomakooslused maailmas steriilseks. Viimases hädas pöörduvad ellujäänud kloonimise poole...
 
Teises loos kasvab kloonide väike ühiskond jõudsalt. Nad toodavad end nelja-kuue liikmelistes rühmades, mille "vennad" või "õed" omavad kerget telepaatilist sidet. Peategelasteks on esimese loo Davidi ja Celia kloonirühmadest pärit Molly ja Ben, kelles ärkab ühe ekspeditsiooni käigus individuaalne alge, mis nad probleemidest hoolimata kokku viib...
 
Kolmanda loo peategelaseks on Mark, teise loo Molly ja Beni poeg ning ainus aastakümnete jooksul reaalselt sündinud inimene. Klooniühiskond kasvab küll jätkuvalt, kuid neis ilmnevad puudujäägid algatusvõimes, loovas mõtlemises ja detailitähelepanus. Samal ajal on kliima pöördunud ja põhjast läheneb uus jääaeg...
 
Esimene osa oligi minu arvates kõige tugevam - toimunud globaalse katastroofi kirjeldus oli ka tänasel päeval lugedes hirmutavalt relevantne. Davidi ja Celia armastuslugu andis sellele lisaks mingi sügavusega inimliku liini, mida jälgida.
 
Teine osa oli jällegi suures osas nõrk. Päris pikalt läks aega klooniühiskonna olemuse selgitamisele, mis oli paraku pigem igav. Mingis mõttes oli see vajalik, et seletada Molly ja Beni erilisust. Siiski tundus veidi, et autor soovis kirjutada kolm ühepikkust juttu, aga teise jaoks jäi sisu väheks.
 
Kolmas osa algas sama nõrgalt, aga tõmbas end natuke rohkem käima, kui jõuti klooniühiskonna probleemideni. See langes küll maagilisse mõtlemisse (pole otsest teaduslikku alust, et kloonidega nii minema peaks), aga mingis mõttes ongi see lugu eelkõige fantaasia. "Armastus kolme põlvkonna kaudu", mis kõigi lugude peategelastes avaldub, on samuti ju pigem maagiline teema.
 
Tore on selle loo juures autori loodusarmastus, mis võib küll segada lugejat, kes ei armasta lehekülgede kaupa kirjeldusi põlismetsade ilust. Siin on selgelt näha 60-70ndate looduskaitse-liikumise teemade mõju (näiteks Rachel Carson ja tema "Hääletu kevad"), mis on hetkel küll natuke retrolikud, aga ikkagi hea kandejõuga.
 
Paljude punktide osas sarnaneb see romaan pisut kaasaegse YA-žanri näidetele. Siiski on selles ilusat siirust, mis on ehk natuke naiivne, aga kindlasti parem kui mainitud žanrile omane maksimaalselt poleeritud keskpärasus.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Mission of Gravity on planeediseikluse-ulmelugu. Jutustuse peategelaseks on Barlennan, ekspeditsioonimeeskonna ja kaubalaeva kapten, kes on ühtlasi ka põliselanik planeedil Mesklin, kus tegevus toimub. Välimuselt on ta umbes poole meetri pikkune putukataoline tegelane, midagi sajajalgse ja skorpioni vahepealset.
 
Barlennan teab, et maailm on nagu kauss. Selle põhjas, kus enamus tema rahvast elab, on raskusjõud normaalne, kõrgemale minnes aga väheneb see järsult ja ääre peal on kõik asjad nii kerged, et võivad kergesti olematusesse lennata. Seetõttu sõidavadki sinna ainult hulljulged kasumijahtijad, nagu tema.
 
Ühel päeval aga kohtab ta äärealadel veidrat soomushiiglast, kes liigub väga vaevaliselt. See räägib talle, et maailm on hoopis kera ning "äärest" üle minnes jõuaks Barlennan teisele poolele. Hiiglasel on vaja abi millegi äärmiselt väärtusliku teiselt poolt ära toomiseks ning vastutasuks lubab ta Barlennanile mida iganes ta ette kujutada oskab...
 
Mulle meeldis see lugu päris mitmes mõttes. Maailmaehitus on siin ühtaegu fantastiline ja kõvade füüsikaseaduste järgi täiesti võimalik, mis on haruldane kombinatsioon. Mesklin on nimelt hiigelplaneet, mis lisaks pöörleb uskumatu kiirusega. Nõnda on planeet litsutud ovaalseks ja raskusjõud seal kohati väga erinev - ekvaatoril Maaga võrreldes kolmekordne ja poolustel uskumatu 700-kordne.
 
Väga tore oli ka loo jutustamine meie mõistes tulnuka vaatepunktist. Barlennan, kuigi sisuliselt kiviaegse kultuuri esindaja, on intelligentne aga ka kaval. Ta ei lase inimhiiglaste imelistel võimetel enda pead segi ajada ning olgugi heatahtlik, peab ta alati silmas, et sellest ohtlikust ja raskest ülesandest eelkõige talle ja ta meeskonnale kasu sünniks.
 
Ülesehituselt oli lugu pigem lihtne, selline klassikaline julesverne'ilik seiklus, kus meeskonnal on vaja jõuda punktist A punkti B, tee peal ohtusid trotsides ja probleeme lahendades. Ilma planeet Mesklini imelise taustata ei oleks see tõenäoliselt eriti huvitav olnud - näiteks meeskonna kokkupõrked tundmatute hõimudega olidki pigem trafaretsed.
 
Üldiselt aga on see lugu väga hea näide rõõmsameelsest "maailma avastamise" seiklusest, kus täiuslikult kõva SF taustal ületatakse raskusi nutikuse ja teaduse kombinatsiooniga. Peategelane Barlennan on küll praktiliselt ainus sügavam tegelane aga tänu sellele kujuneb ta reisi käigus nii sümpaatseks kui üks intelligentne sajajalgne putukas üldse olla saab.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

The Island of Doctor Moreau on õudus-ulmelugu. Jutustajaks on Edward Prendick, kes satub Vaiksel ookeanil merehätta ja kelle korjab üles üks väiksem laev, mille lastiks on hulk eksootilisi loomi. Olles oma katsumusest tervenenud, hakkab Prendickile tunduma, et midagi on seletamatult valesti.
 
Nimelt on loomade järele valvav arstiteadlane Montgomery napisõnaline ja rusutud. Tema mustanahaline teener M'ling näeb välja moondunud ja ebardlik ning tekitab laevameeskonnas arusaamatut õudust. Laevakapten on pidevast alkoholideliiriumist pöörane ning viskab sihtkohaks olnud saare juurde jõudes üle parda mitte ainult Montgomery "kuratliku lasti", vaid ka merehädalisest Prendicki.
 
Prendicki õnneks kostab Montgomery tema eest ning saare valitseja, kes tutvustab end kui doktor Moreau, lubab Prendickil nende juurde jääda. Tema enda turvalisust põhjuseks tuues ei lubata Prendickil siiski minna ei Moreau laboratooriumisse ega ka saare peale uitama. Laboratooriumist pidevalt kostvad loomade valukarjed aga käivad Prendickile nõnda närvidele, et ta põgeneb metsa jalutama...
 
Minu jaoks oli see teine lugemine, esimest korda võtsin selle raamatu ette maakeeles ja üle kahekümne aasta tagasi. Tollest ajast oli mul positiivne mälestus ja nüüd originaalkeeles üle lugedes ei pidanud pettuma. Ma usun, et seda võiks vabalt lugeda Wellsi teoste hulgas paremuselt vähemalt teiseks ning on natuke kahju, et see on tema "suure neliku" hulgast tõenäoliselt kõige vähem tuntud.
 
Põhjus on selles, et minu jaoks langeb Wells natuke liiga tihti läbinähtavasse moraalilugemisse, millele on ülejäänud lugu pigem kergeks dekoratsiooniks peale riputatud. The Island of Doctor Moreau kannab endas muidugi märkimisväärset hulka allteksti (kolonialism! teaduseetika! inimolemus!), aga eelkõige on see lugu, mille tõlgendamine on lugejale jäetud suhteliselt vabaks.
 
Ülesehituse osas on huvitav, kuidas esimesed 30-40% raamatust kruvib aeglaselt ja asjatundlikult jubedust nagu klassikaline õuduslugu. Neile, kes loo sisu ei tea, on seal ka väike pööre. Saladuse selgumisest alates aga muutub lugu hoopis teistsuguseks - mulle tuli siis võrdluseks ette Joseph Conradi "Pimeduse süda" (mis on küll paar aastat hilisem ja vahest ise Wellsist mõjutatud).
 
Lõpuks kuulubki see lugu kategooriasse "hea klassika", mis on ka praegu, 125 aastat hiljem meeldivalt tugev ja värske. Ei ole vaja teha mööndusi ajastu, teerajamise või muude tekstiväliste aspektide pealt. Lugemiskogemuse osas on sellise asja avastamine (või taas-avastamine) puhas rõõm.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Sirius on ulmelugu inimmõistusega koerast. Geniaalne teadlane Thomas Trelone on terve elu töötanud intelligentsuse füsioloogiliste alustega ja katsetanud oma meetodeid loomade peal. Segavereline lambakoer Sirius, kellel on tõeline mõistus, on tema suur õnnestumine, mida ta hiljem enam kahjuks korrata ei suuda.
 
Selleks, et Siriuse mõistust võimalikult hästi arendada, laseb Trelone tal üles kasvada oma perekonnas koos oma samavanuse tütre Plaxyga. Lugu on esitatud tagasivaatena paarikümne aasta pikkusele ajale, mis on kirja pandud Plaxy hilisema abikaasa poolt. See vaatleb Siriuse kasvamist, eneseotsingut, armastust Plaxy vastu ja tema vastuolulisi suhteid inimühiskonnaga.
 
See raamat üllatas mind natuke - võrreldes Stapledoni mõne teise ulmeteose uskumatu aja- ja ruumiskaalaga (näiteks Last and First Men või Star Maker) on tegemist väga väikesemõõdulise ja selgelt isikliku looga. Ma ei arva küll, et iga kirjanik peaks alati püüdma palju erinevaid asju teha (piisab sellest, kui teha ühte asja väga hästi), aga on huvitav midagi sellist näha.
 
Positiivne on asjaolu, et autor teab koertest ilmselgelt palju. Sirius on eelkõige just koer, mitte mingi lihtne rekvisiit metafoori või satiiri teenistuses. Lisaks on Stapledoni suhtumises koertesse sobivas vahekorras realismi ja austust (üks vahepealne põlglik märkus inimtüübi kohta, kes kohtleb koeri nagu nukke, tundus mulle väga läbinägelik).
 
Teisest küljest on see mingis mõttes aga ka teose nõrkus. Inimestele, keda koerad lihtsalt külmaks jätavad (nagu ka mina), ei ole selles teoses väga palju. Ma tunnistan, et Siriuse ja Plaxy armastus oli hästi kujutatud, nagu ka Siriuse loomupärane üksindus ja tema intelligentsi katsed ennast ja inimesi mõista. Mõnele teisele lugejale võiks see kõik olla kindlasti veel mõjusam.
 
Intelligentsed, rääkivad loomad on vist kõige vanem muinaslugude ja jutustuste teema üldse. See raamat aga asetab selle teema selgelt ja asjatundlikult teadusulme struktuuri (teadlase Trelone töö ei näita hoolimata teose kirjutamise ajast aegumise märke). Siiski soovitaks seda raamatut eelkõige koerasõpradele, ulme on lugemiselamuse mõttes siin pigem boonuseks.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Behold the Man on ajarännu-ulmelugu. Jutustuse peategelaseks on noor juut Karl Glogauer, kes saabub kohe esimestel lehekülgedel Rooma Juudamaa provintsi umbkaudsel aastal 28. Tema masin puruneb ja ta ise langeb ajarännu-stressist segasena ühe väikse seltskonna või sekti kätte...
 
Sellest põrutavast algusest edasi hakkab lugu jooksma kahes liinis. Üks neist näitab seda, mismoodi Karl minevikus hakkama saab. Teine algab kaugelt tema lapsepõlvest ning seletab ajapikku elusündmusi mööda liikudes ära tema iseloomu veidrused. Eriti oluline on tema huvi religioonide vastu (mis seletab ka seda, kuidas ta oskab kaldea, ladina ja heebrea keeli).
 
Ma pean kõigepealt märkima, et huvitav oli seda lühikest romaani ülestõusmispühade-nädalavahetusel lugeda. Kristuse-legend ja selle ajalooline taust on ääretult rikas ja põnev temaatika, mis võiks minu arvates ka usuleigele lugejale korda minna. Selle mõju meile kõigile ei ole võimalik kuidagi alahinnata.
 
Kuigi tegevuses toimub nii mõnigi pööre, siis otseselt midagi üllatavat siin ette ei tule - autor viitab lõpplahendusele juba teises peatükis. Huvitavam on see lugu minu arvates hoopis just peategelase isiksuse ja selle lahkamise poolest. Lõpptulemuse osas on sellel sügavam mõte kui esialgu arvata võiks.
 
Nimelt on Karl Teise maailmasõja ajal Austriast põgenenud juutide poeg, kes kasvab üles Inglismaal. Ta kasvab pidevas identiteedikriisis, seda nii isiksusena ja oma suhetes, kui ka erinevate religioonide ja filosoofiate vahel mõtet ja mõistmist otsides.
 
Üldiselt on autor teemaga targalt ümber käinud. Kuigi selle teema valik toob kergelt kaasa süüdistusi pühaduseteotuses, siis oskab hea kunstnik oma mõtteid edasi anda niimoodi, et selliste süüdistuste esitajad ise narriks jäävad. Meelde tuli kohe film "Life of Brian", mille lähenemises samale teemale just sellist tarkust on.
 
Siin aga tõmbangi ma autoril natuke punkte maha, sest hoolimata sellest, et pea terve teos sellist vaimu järgis, ei saanud ta ilmselt vastu kiusatusele panna sisse paar punkti, mille ainus eesmärk näis olevat lihtsalt uskujaid ärritada. Stseenid Joosepi ja eriti Maarjaga olid just sellised, ilma milleta oleks tegemist tõesti kõrgema klassi tööga.
 
Ma ise märgiks selle loo peaaegu alternatiivajalooks, sest selle järgi on terve meie ajalugu teatud mõttes alternatiivajalugu. Ja teatud mõttes ka mitte, sest nagu ka raamatu moto Johannese evangeeliumi järgi ütleb: "Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal."
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Engine Summer on postapokalüptiline ulmelugu. Tegevus toimub millalgi määramata tulevikukauguses, kus maailmalõpust on möödas vähemalt mitu sajandit, vahest isegi paar aastatuhandet. Maailmalõpu-eelsest ühiskonnast on säilinud vaid muistendid ja legendid.
 
Lugu ise on esitatud jutustusena peategelaselt (noormees nimega Rush that Speaks) kellelegi kuulajale, kes aeg-ajalt täpsustavaid küsimusi esitab ja kogu juttu salvestab. Jutustaja olukord, kuulaja olemus ja loo salvestamise põhjus on algselt teadmata, kuid need asjad saavad jutustuse käigus kuni lõpplahenduseni järk-järgult selgeks.
 
Sisu poolest on see jutustus nagu kujunemislugu - peategelane alustab ajast, kus ta oli veel väike laps, kirjeldab oma kasvamist kommuunis nimega Warren, armumist tüdrukusse Once a Day ja soovi teda otsima minna, kui tüdruk kodunt kaob. Paralleelselt on peategelasel ka soov otsida sellest maailmast seletusi küsimustele, mida ta isegi vaevalt sõnastada oskab...
 
Minu arvates on selle loo põhiline väärtus jutustuse kujus ja vormis. Sisu on selgelt nõrgem, peategelase otsing on aeglane ja sihitu, nagu sügisene puuleht tuule käes. Samuti langeb enamus õnnestumisi talle pea pooljuhuslikult sülle. Natukene on see muidugi seotud loo enda filosoofiaga, kus Õige Tee on midagi sellist, mida saab otsida pigem tunde kui tahtega.
 
Jutustus ise aga on aga õrn ja lüüriline, loodus- ja tundepiltide kujutamisel isegi sarnane 19. sajandi romantikutele - lausa kummaline oli midagi sellist 70ndate ulmest leida. Ka tegevus on sellele vastavalt malbe ja siivas, vihas tõstetud kätt ega üle keevat kirge siit ei leia. See pole ka halb, maailmalõpu järgne elu ei peagi olema madmaxilik möll.
 
Mingis mõttes on see teos sarnane Ursula K. Le Guini kuulsale eksperimentaalromaanile "Always Coming Home", kus ammu unustatud apokalüpsise järel on peale kasvanud mitmes mõttes tervem ühiskond. Siin on tugevamalt näha hipiliikumise ideede mõju (erinevad psühhoaktiivsed ained on jutustuses päris olulised) aga sarnasemalt jälle taoismi-filosoofia kaja.
 
Terviktulemusena ei tõuse Crowley romaan aga päris sellisele kõrgusele. Hea on see kindlasti ka sellisena nagu see on. Selles on lihtsalt palju põnevaid kilde, mis lubaks nagu enamat, kui lihtsalt üks lüüriline unelus.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles