Rene Dambe

Meeldiv raamat.
 

Mida ma arvan ajarännulugudest, ei vaja vist ülekordamist, nii et ma pidin end kokku võtma, et sellest tõrkest üle saada. Ajarännuosa oligi, muide, täpselt nii halb või veel natuke halvem, kui ma arvasin, aga kuna see oli pigem loo käimasaamiseks, siis tühja sellest. (Nii et see kvalifitseerub pigem virisemiseks.)
 

Raamatu suurim pluss on kahtlemata autori lõõpiv toon ja oskus tuua midagi uut sisse pea igal momendil, kui tundub, et nüüd läheb tempo maha. Samuti oli kuidagi väga lahe ja tervendav lugeda midagi, mis vähemalt mõnes osas on realistlik ja loogiline – jah, veider väljend ulmeraamatu kohta, eks ole, aga tegevuse sisemine loogika, tegelaste motivatsioon ja kirjeldatud olustiku tundmine on asjad, mis ju puuduvad enamikust tavakirjandusest.
 

Mind häirisid loetu puhul liigsed kordused. Ehk loole oleks väga kasuks tulnud korralik toimetajatöö. Ja raamat oleks igas mõttes parem saanud, kui seda oleks kõige mittevajaliku minemakraapimisega jõhkralt sadakond lehekülge lühemaks tehtud.
 

Ja noh, valitud lõpplahendus ja teatud hoiakud võivad meeldida või mitte meeldida, aga ma annan palju andeks teosele, kus külm juuditar natsi embusse sulab ja mõni paha lõpuks lihtsalt ära süüakse.
 

Hakkasin lugema esimese arvustuse pärast. Et mastaapne ja paralleelmaailmad ja autor natuke taustatööd teinud ja igav ei hakka... Well, no offence, eks ole, aga ma tean taas üht tegelast, kelle arvustusi lugedes, ütleme, meenub mulle nüüdsest selle raamatu valus rehalaks.
 

Sest ma olen tõsiselt pettunud. Jah, raamat on mastaapne. Jah, autor on võtnud vaevaks natuke uurida planeedi ajalugu ja kõige parem osa raamatust ongi erinevate maailmade n-ö konstruktsioonid. Selle kohta tõsised kiidusõnad; teatud mõttes hoidsid need mind üldse lugemas.
 

Mul on sellele raamatule kolm etteheidet [NB! sisaldavad spoilereid!]:
 

1. Jah, kogu aeg oli justkui põnev, kogu aeg juhtus midagi... Aga ma ei ole enam teismeline, kes luges vaimustusega Burroughsi „Marsi printsessi” taolisi lugusid. Põnevus, eriti tänapäeva kirjutamisstiili kunstlik, tehniliste võtetega saavutatud põnevuse näilisus on viimane asi, mille pärast ma raamatut loen. Põnevus üksi on tühi – kui lugu ei kanna ja tegelased korda ei lähe... Ja kui miljardiaastase teadvusliku, paralleelmaailmade vahel liikuda suutva olendi n-ö avatari sees läheb kriitilisel hetkel tulevahetuseks – saate aru, tulevahetuseks! –, ja keegi kõigist neist ülitarkadest selle võimaluse peale ei ole tulnud... Odav! Ajuvaba! Masendavalt odav ja ajuvaba, muud pole öelda...
 

2. Mis juhib teise punkti juurde – minule ei läinud tegelastest praktiliselt keegi korda. Jah, oli ka kordaminevaid tegelasi, näiteks ühe paralleeli rotist (st rotimoodi, rotilaadsetest elukatest arenenud) teadlane, kelle „suurim vara” oli ta pere. Aga peategelased on kaks teismelist tüdrukut ja nagu praegune aeg nõuab, lesbid. Ja hirmus oluline on ära öelda, et kui pärast mängitakse läbi tosinaid hävinguni viivaid ajajooni, siis uau, nende armastus oli kõigis püsiv... Ja Maa geniaalseim matemaatik on transvestiit. Ja nii edasi. Kas on keegi, kes juba ei ole suutnud ära arvata, kes on raamatu halvim tegelane? Loomulikult valge vanemapoolne heteromees. Ehk siis ideoloogiliselt kallutatud sõnnikut võib, aga ei pea kirjutama. Oli näiteks Strugatskite „Purpurpunaste pilvede maa”, kus kerkiv punane lipp „Nõukogude Kommunistlike Vabariikide Liidu nimel” nii väga ei häirinudki, ja oli Martõnovi „220 päeva tähelaevas” – nüri paskvill (kuigi vähemalt kiirendused-trajektorid olid ju seal ka üsna pädevalt välja arvutatud...) Vat „The Doors of Eden” on see viimane.
 

3. Kogu see lugu, kui järele mõelda, on lihtsalt idiootlik. See, kuidas Maa miljardiaastases skaalas tuuakse kõik erinevad arenenud tsivilisatsioonid just ühte punkti kokku selleks hetkeks, kui kogu see kompott hakkab hävima... No minge te ka teate küll kuhu! („220 päeva tähelaevas” maandusid ju ka kaks esimest ekspeditsiooni Marsile praktiliselt kõrvuti...) Jah, sellele on mingi hädine põhjendus välja mõeldud... Ja lõpplahenduseks pakutakse välja midagi sellist, mille peale peaks tulema keskmise Turkmenistani ettevõtte mitte liiga purjus juhtkond ajurünnaku esimesel viiel minutil. Loomulikult ei tule selle peale ei miljardiaastane planeedisuurune olend, kes üldse tekitas need paralleelmaailmad, ega planeedisuurune külmunud ookeanis toimiv sadade miljonite aastate vanune hiidaju ega ükski neist kirjeldatud tsivilisatsioonidest... vaid need kaks lesbiplikat... Ja paha on ikka väga paha (st „võttis hapniku asemel viskit kaasa” – tasemel paha) ja tema seltskonna vorm meenutab – arvasite juba ära? – üht teatud suures sõjas lüüa saanud riiki XX saj esimeses pooles. Ja nii edasi.
 

Nii et kokkuvõttes – see oleks isegi hea, kui see veel natuke halvem oleks.