Väga hästi kirjutatud lugu. Näha on, et autor suudab luua pilti ja lugeja selle pildi sisse tõmmata, teda seal edasi ja tagasi liigutada ning vahendada pildi sees olevate tegelaste vahetuid emotsioone lugejale. Jube kahju, et loos pole grammigi ulmet. Need, kes tulid, oleks võinud olla ju võõrad, tulnukad. Ja nad oleks võinud ju inimtegelased koloniseerida, neid enese jaoks tööle rakendada. Ja need tulnukad oleks võinud võidelda teiste tulnukatega, kes oleks tulnud inimkonda vabastama. Selle asemel saame aga loo, kus need, kes tulid, olid võõrad, keda peategelane polnud kunagi varem näinud. Need võõrad koloniseerisid saare pronksiaja tasemel elavad inimesed ja rakendasid neid enese jaoks tööle. Need võõrad inimesed, kes tulid, võitlesid teiste võõrastega, kes samuti tahtsid tulla, et siis kohalikke inimesi vabastada. Jube kahju, et need võõrad polnud tulnukad või kuskilt teisest dimensioonist pärit olendid.
Tahtsin pikalt heietada sel teemal, kas ja kui mõtekas on ulmejuttude konkursil esiviisikusse sokutada lugu, milles pole üldse ulmet aga eelnevat lühikokkuvõtet tehes sain isegi oma pealiskaudsusest aru. Ma usun, et Umbleja jutt on selline, mida võiks lugeda nii tõsiuskne ulmik, kui tõsiuskne tavakirjanduse nautleja, kartmata hetkekski, et tema ootused saaks petetud.