Kasutajainfo

Kadri Umbleja

  • Eesti

Teosed

· Kadri Umbleja ·

Kollaborant

(jutt aastast 2018)
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kollaborant

ajakirjapublikatsioon: Reaktor
  • Reaktor
Hinne
Hindajaid
0
1
1
0
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (2)

Mõõdukalt põnev.
 
Ettearvatav (sestsaati, kui ma sain aru, et Iva on naissoost ja loos hakati otsima võimalikku reeturit, olin kogu aeg autori tempost kaks sammu ees ja "jah, ma teadsin ju seda juba"). Ülepakutud emotsioonidega, kõik tuleb kaks palli kangemana (viiepallisüsteemis), kui minu kogemuse järgi elus oleks ja olla võiks, inimesed on lihtsalt nukud, tunnete pillutada.
 
Aga samas just see emotsionaalsus, just see arutus on selle jutu sees ja juures sümpaatne. Et tegelased võivad küll olla tobedad, aga nad on elus, ja autor julgeb panna nad toore ja vabisevana pannile meie ette. Liiga palju on neid ülemäära tarku, ülemäära loogilisi isikuid kirjanduses, ja huumorit ja ülelibisemist kohtades, kus iga normaalne inimene midagi tugevat tunneks. 
 
Draama, mis väärib draama nime. Inimsüdamed ja nende rumalus. Need on siin jutus - ja see on HEA asi, mitte halb. 
 
Aa, mis jutus veel on? Võimulklass Pahad, Vastupanuliikumine, reeturi otsimine ja leidmine Vastupanijate killast, reeturi sisekaemus. 
 
Kõik.
Teksti loeti eesti keeles

BAAS ei luba kahjuks komakohtadega panna, nii et BAAS-is jääb minu hinne nelja peale, kuigi pean ütlema, et minu jaoks see oli tugev neli. 
Mis mulle meeldis? Setting, ma muutun üsna erapoolikuks, kui tegevus leiab aset postapokalüptilistes maailmates või düstoopiates, ja just düstoopiat autor kirjeldabki. Veel meeldis mulle see, et ulmelisel taustal pööratakse ohtralt tähelepanu tegelaste sisekaemusele ja mõtetele - mitte, et mulle action ei meeldiks, aga teinekord tahaks ma näha ka, kas androidid siis näevad robotlammastest und või mitte. Ja lõppeks meeldis mulle loo lohutu moraal - war, war never changes, kui tsiteerida "Fallouti". Lugu tõigi silma ette stseene mängudest nagu "Fallout" või "This War of Mine", eriti sellest viimasest, kuna tegevus toimus kuskil lagunenud majas, sõjaolukorras. Tegelastega oli vaeva nähtud, Iva oli erakordselt sümpaatne, ja kõrvaltegelased olid oma arhetüüpsuses samuti sümpaatsed.
Mis jäi viiest puudu? Mul on stampkriitika pea kõigile asjadele, et "oleks tahtnud rohkem teada". Ma oleks tahtnud rohkem sellest maailmast teada. Siiamaani tahan, ja keelitasin ka autorit sellesse universumi rohkem lugusid kirjutama. Ehk võtab vedu! Ma tahaks rohkem teada sellest slummist, kus inimesed elavad. Samuti sellest "rikaste linnast". Ma tahaks teada rohkem selle konflikti tagamaadest. Ma tahaks rohkem teada sellest, kuidas elavad inimesed väljaspool seda kaksiklinna süsteemi. Kas mujal on ka olukord hull? Või on tegu mingi Põhja-Korea stiilis eraldatud hullumeelsete tsooniga, kus kodusõda peetakse?
See isiklik kiiks "rohkem teada saamisega" kipub olema ka põhjus, miks ma juttudele harva hindeks viis panen. Ma tahaks alati rohkem, põhjalikumalt, sügavuti asjadest aru saada. Mistõttu juttudele eelistan jutustuste ja lühiromaanide vorme, jutustustele ja lühiromaanidele romaane, ja romaanidele pakse triloogiaid või lausa jõgiromaane. Siiski pean ütlema, et üks asi, mida ma juttude puhul vaatan, on nende lõpp. Ja "Kollaborant" lõppes väga mõnusasti, jättes paljugi lugeja enda mõistatamise hooleks.
Aga väga tugev debüüt Kadrilt, kes joonistas oma loole ka ise illustratsiooni. Kirjutatagu veel!

Teksti loeti eesti keeles
x
Triin Loide
28.02.1988
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 6 arvustused:

Esialgne arvustus Goodreadsis:
 
"Keeruline situatsioon, sest pool raamatust hindaks ma viiega, teise poole kahega. Süžee on lihtne, aga oma lihtsuses töötav - salapärane haigus, mis ajab inimesed hulluks, muudab nad vägivaldseks ja psühhootiliseks. Esimestest ohvritest ei ole eriti midagi teada, sest nende kehad hakkavad rekordkiirusel lagunema. Aga mõned nakatunud peavad tugevama psüühika tõttu psühhootilistele tendentsidele vastu, ei soorita enesetappu ning on piisavalt kaua elus, et haigus saaks oma määratud kulu lõpuni kulgeda.
Kõik, mis puudutab haigust ja nakatunud peategelast Perryt on 5. Esmaklassiline body horror . Haigust jahtivate CIA, CDC ja politseiagentide tegevusi kirjeldavad peatükid on nii piinlikult magedad, et ma ei oskagi kohe seisukohta võtta. Kõlab ehk pisut rassistlikult, aga kohe näha, et teos on ameeriklase kirjutatud. Mitte ühestki action-scifi klišeest ei jäeta vist läbi trampimata - gritty 'Nam vet, wisecracking young partner, varjudes kõrguv Presidendi kuju ja taustal lehviv USA lipp... "In English, please!" välja ei öeldud, aga paar korda vihjati. Loodan, et järgedes öeldakse see klassika ka välja.

Kompliment teosele on aga seegi, et ma kavatsen vähemalt teist osa sarjast lugeda"
 
***
 
Hinne "4" oli vahetult peale lugemist antud ning on tegelikult täpne. Aga kuna ma istun siin praegu nädal aega peale lugemist, kell on 5:30 hommikul ning mul läks tund aega tagasi uni ära, sest ma nägin klippe sellest raamatust unes ning nüüd istun ja sügelen siin üle kere, siis ma olen sunnitud selle BAAS-is viie peale tõstma.
 
See on tõesti esmaklassiline body horror. Kui parasiidid ja muu säärane ihu imelikuks ajab, siis vältida.
 
Võigas.
Teksti loeti inglise keeles

Soobel tõmbus küll pisut piredaks, kui ma ta loomingu võtsin kokku väljendiga "ponijutud", ja pidas mulle sissejuhatava loengu ponide, alikornide jne võrdlevast anatoomiast ja mütoloogiast, aga sellest sündis hoopis suurepärane idee temaga intervjuu teha ja asja lähemalt uurida. Soovijad võivad minna ja 07/18 Reaktorist lugeda. Kutsun sellesse maailma kirjutatud jutte "ponijuttudeks" edasi, kui autor mul just kõrvu pihku ei võta selle eest, sest minu jaoks on see sõbralik hellitusnimi.

 

Lugu on pikk ja põhjalik, kindlasti pigem jutustus kui jutt - peaaegu üheksateist tuhat sõna. Maagiast, intriigist ja ülbetest aadlikest pungil jutustuse peategelane on paks, uje ja väga sõbralik alikorn Ehaõis, kes elab uhkes Canterloti linnas ja teenib elatist aednikuna. Madala päritolu suhtutakse temasse halvustavalt, mistõttu püüab ta peamiselt mitte selle maailma rikastele ja vägevatele jalgu jääda. Edasi hargneb klassikaline lugu reetmisest, linnast väljakihutatud kangelasest, vanemast mentorist, sisemiste vastuolude ja kõhkluste ületamisest, ja lõpuks võidukast naasmisest. 

 

Pealtnäha armsa ja lapselikke elemente sisaldava jutustuse taga peidab ennast aga tegelikult üsna võigas ühiskond. Range klassiühiskond, vägivald, hoolimatus, dekadentsist nõretav aadel, sõjad, genotsiid. Sedasorti omapärast duaalsust oskab Soobel hästi luua. Mulle meenub, et mingi sarnase efekti lõin enda jaoks kunagi arvutimängus Stellaris, kus valisin tükk aega kõige armsamat, suuremate silmadega ja kohevamat rassi oma impeeriumi jaoks, ja siis tegin neist üliagressiivsed ksenofoobsed rassistid, kellele meeldis aiandus ja kes olid väga pillavad kunsti ja kirjanduse metseenid... Ei maksa ennast lasta "häirida" sellest, et prisked ponid ja suured, higised, karvased, vägivallast kaledaks muutunud ulmefännid tunduvad olevat suhteliselt väikse ühisosaga elemendid; Soobel oskab suurepäraselt kirjutada, ja asja esteetika ja armas vorm loob kohati kuidagi üsna rõlge kontrasti sellega millest õieti räägitakse.

 

Neli, aga tugev neli.

Teksti loeti eesti keeles

Metsavana lood kipuvad algama nii-öelda poole sammu pealt. Maailma, tegelaste või ükskõik mille kirjeldamisele kulutatakse väga vähe aega ja hoogne tegevus läheb põhimõtteliselt esimest lausest peale lahti ning esimesed ohvrid pudenevad maapinnale hiljemalt teise lõigu lõpuks. Antud loos on tapmine avastseeniks.

 

Lugu järgib peategelase Meli katset mööda kosmoselifti Maalt sõna otseses mõttes minema ronida, kõrvus all maapinnal asjadel silma peal hoidva paarimees Mutiku õpetussõnad. Metsavana on show, don't tell absoluutne meister, nii et lugu tuleb tegevuse kõrvalt ise oma peas kokku panna. Ronijaid on mitu. Miks? Ei tea. Polegi nii oluline, nad peavad seal olema. Miks nad omavahel võistlevad? Ei tea, ju polegi nii oluline. Miks ronitakse on juba selgem - Maa on mingisugusest katastroofist nii hävinud, et sealt tuleb iga hinna eest minema saada, vajadusel kas või ennast viiekümne meetri kaupa üles vinnata ligi saja kilomeetri pikkusel "oavarrel". Kõik muu ongi taust, esteetika. Kesksel kohal on ronimine. Iga hinna eest kõrgemale. Oluline on protsess ja selle detailid - nii peategelase jaoks, kes tahab ellu jääda, nii lugeja jaoks, kes tahab teada, et miks, milleks, ja kuidas, kui ka ilmselt Metsavana enda jaoks, kes ilmse mõnuga on fantaseerinud teemal: "Kuidas oleks, kui roniks krabinal mööda kosmoselifti üles? Oleks see üldse võimalik?!"


Selline üks hea ulme peabki olema.


Hinde osas olen pisut kahevahel - loo esialgne versioon, mida mul õnnestus lugeda, oleks saanud väga tugeva nelja (BAAS ei luba komakohti panna), aga viimane, parandatud versioon elimineeris pea kogu kriitika, mis mul loole algselt oli ning palju seda polnud. Ma ei oska mõelda midagi, mida sellele loole võiks juurde anda, muuta, vähemaks võtta, nii et panen südamerahus viie ära, kuigi ma muidugi tahaks kohe lugeda otsa mahukat triloogiat vihjamisi mainitud katastroofist. :) Aga sellised need Metsavana lood ongi - paari käeviipega luuakse sisukam maailm ja taust kui teised suudavad terve jutustuse jooksul valmis treida, aetakse hammas verele, ihu imelikuks ja siis lõppeb jutt ära. 

Teksti loeti eesti keeles

BAAS ei luba kahjuks komakohtadega panna, nii et BAAS-is jääb minu hinne nelja peale, kuigi pean ütlema, et minu jaoks see oli tugev neli. 
Mis mulle meeldis? Setting, ma muutun üsna erapoolikuks, kui tegevus leiab aset postapokalüptilistes maailmates või düstoopiates, ja just düstoopiat autor kirjeldabki. Veel meeldis mulle see, et ulmelisel taustal pööratakse ohtralt tähelepanu tegelaste sisekaemusele ja mõtetele - mitte, et mulle action ei meeldiks, aga teinekord tahaks ma näha ka, kas androidid siis näevad robotlammastest und või mitte. Ja lõppeks meeldis mulle loo lohutu moraal - war, war never changes, kui tsiteerida "Fallouti". Lugu tõigi silma ette stseene mängudest nagu "Fallout" või "This War of Mine", eriti sellest viimasest, kuna tegevus toimus kuskil lagunenud majas, sõjaolukorras. Tegelastega oli vaeva nähtud, Iva oli erakordselt sümpaatne, ja kõrvaltegelased olid oma arhetüüpsuses samuti sümpaatsed.
Mis jäi viiest puudu? Mul on stampkriitika pea kõigile asjadele, et "oleks tahtnud rohkem teada". Ma oleks tahtnud rohkem sellest maailmast teada. Siiamaani tahan, ja keelitasin ka autorit sellesse universumi rohkem lugusid kirjutama. Ehk võtab vedu! Ma tahaks rohkem teada sellest slummist, kus inimesed elavad. Samuti sellest "rikaste linnast". Ma tahaks teada rohkem selle konflikti tagamaadest. Ma tahaks rohkem teada sellest, kuidas elavad inimesed väljaspool seda kaksiklinna süsteemi. Kas mujal on ka olukord hull? Või on tegu mingi Põhja-Korea stiilis eraldatud hullumeelsete tsooniga, kus kodusõda peetakse?
See isiklik kiiks "rohkem teada saamisega" kipub olema ka põhjus, miks ma juttudele harva hindeks viis panen. Ma tahaks alati rohkem, põhjalikumalt, sügavuti asjadest aru saada. Mistõttu juttudele eelistan jutustuste ja lühiromaanide vorme, jutustustele ja lühiromaanidele romaane, ja romaanidele pakse triloogiaid või lausa jõgiromaane. Siiski pean ütlema, et üks asi, mida ma juttude puhul vaatan, on nende lõpp. Ja "Kollaborant" lõppes väga mõnusasti, jättes paljugi lugeja enda mõistatamise hooleks.
Aga väga tugev debüüt Kadrilt, kes joonistas oma loole ka ise illustratsiooni. Kirjutatagu veel!

Teksti loeti eesti keeles

Võib ju vaielda, et kas tegu on ulmega või pikaleveninud pühapäevahommikuse anekdoodiga ajalehesabast, aga muhe.
Teksti loeti eesti keeles