Kasutajainfo

Johannes Kivipõld

Teosed

· Johannes Kivipõld ·

Pööris

(romaan aastast 2018)

Hinne
Hindajaid
0
0
1
0
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (1)
1.2019

Teadsin "Pöörist" lugemiseks ette võttes, millest see raamat räägib, aga ei oska kohe öeldagi, miks ma seda tolle teadmise najal siiski kõrvale ei lükanud. Sellest, kuidas Venemaa Eesti taasokupeerib, on kirjutatud varem ning ma olen kahte neist lugenud: Tiit Madissoni "Riiki tappev kuumalaine" ja Aivar Kivisivi "Kolmas vabadussõda". Mõlemad romaanid mõjusid mulle ängistavalt, tekitades viha, kurbust. valu ja muid täpselt määratlemata negatiivseid emotsioone. Ja nüüd jälle kõik see uuesti. "Pöörist" on siiski mõnevõrra kergem lugeda, arvatavasti lobedama keele, reavahe ja mõnevõrra neutraalsema tooni tõttu.
 
Taust on selline, et Eesti ei astunud EL-i ega NATOsse ja on seetõttu haavatavamas olukorras. Tegevus algab 2008. aasta lõpus Ida-Virumaal. Tuleb mainida, et Eestit ega ühtegi Eesti kohanime raamatus ei mainita (pealinn nimetatakse okupatsiooni käigus Putingradiks ja tegevuse keskpaigaks olev Ida-Eesti linn Svobodaniks), aga kõik muud koordinaadid annavad meile üheselt mõista, nii et me kõik saame aru. Venemaad ja Putinit nimetatakse otsesõnu. Peategelane Frederik töötab Ida-Eesti tööstuslinnas alkoholivabrikus laojuahatajana, võib öelda - keskastmme juhina. Ta on eestlane venelaste domineeritud kollektiivis, ta pole abielus ega ole tal arusaadavat suhtlusvõrgustikku. Tema silme all tekivad majanduskriisis vaevlevas Eestis rahutused, mis viivad kokkupõrgeteni Ida-Virumaal ja riigivõimu ülevõtmiseni venelaste poolt mõnedes tööstuslinnades.
 
Frederik nende sündmuste keskel on üks väga kummaline tegelane: kui ma ütlen psühholoogiliselt ebausutav, siis on see pehmelt öeldud. Tal pole justkui rahvustunnet, pole patriotismi riigi vastu, ta on justkui täiesti neutraalne - väike inimene, keda kannustab veider kohusetunne oma töökoha vastu. Tema ainuke silmanähtav mure on tagada kord ja töö jätkumine oma vabrikus, olgu võim missugune tahes. Eesti riigivõim taaskehtestab end korraks, aga siis tungivad Venemaa väed sisse ja Eestist saab naaberriigi osa. Kogu selle aja on Frederik Ida-Virumaal kodulinnas - ta ei püüa isegi Tallinna või Tartu poole liikuda, teda justkui ei huvita, mis riigis tervikuna toimub. Aga lugejat võiks see huvitada ja kahjuks ei paku autor toimuvast (ka välispoliitilises laiemas) arusaadavat pilti. Kõik jääb Frederiku väikese mulli tasemele. Kui tapetakse Frederiku vend, pöördub laojuhataja maailmapilt 180 kraadi ja temast saab küllalt aktiivne vastupanuvõitleja, mille hulka kuulub ka meeleheitlik katse mõrvata eeldatavalt Tallinnasse (Putingradi) kõnet pidama tulev Venemaa president. Jällegi ikka väga ebausutav käitumine. Loomulikult on ebaharilikke, normist erinevaid inimesi ja mis nendest kõige tavalisematest ikka kirjutada on, aga... No annab ikka end veenda taolise Frederiki olemasolus.
 
Kui kunagi peaks romaanis kirjeldatud sündmused toimuma, siis ei tea meist keegi täpselt, kuidas käitub Eesti riigivõim, kuidas meie ise, kuidas välisriigid jne. Seetõttu ei tahaks autorile ette heita, et ta on pakkunud ebatõenäolisi variante - äkki on just need tõenäolised. Aga mingi tõepärasuse küsimus jääb ikkagi nakitsema. Tekkisid ka praktilisemat laadi mõtted: kas isegi magamiskoti olemasolul oleks peategelane päris-elus suutnud kümme päeva talvel miinuskkraadidega metsas varjuda (no teoreetiliselt on kõik võimalik, aga); kas varjatud sidepidamisel on mõttekas teha salajasi "postkaste" poe või kiriku juurde või majade vahele, kust avaneb paigale hea vaade; kas Vene julgeolekutöötajad kirjutavad raportisse, et tabati Vova see ja see (mitte nt Vladimir, mis on ilmselt Vova pärisnimi); venekeelset vandesõna bljad ei peaks eesti keelde tõlkima "litsiks", sest eesti keels enamasti niimoodi ei vannuta jms.
 
Eks sellised väikesed küsitavused mõjutavad ka minu pandud hinnet, aga põhiline on ikkagi see rõhuv negatiivne emotsioon ja ebamugavustnne, mida tekitab pelgalt teemavalik. Ei tahaks seda otseselt autori süüks panna ja võib-olla tuleks seda vaadelda hoopis positiivses võtmes - et näe, lugejas tekitatakse reljeefseid impulsse, lugeja ei jää külmaks vms.   Olen ka autori esimest romaani hinnanud kolmega ja praegu mõtlen, et äkki peaks "Põrke" hinnet palli võrra tõstma, et oleks selge, kumma poole mu sümpaatia kaldub.  
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: märts 2019
veebruar 2019
jaanuar 2019
detsember 2018
november 2018
oktoober 2018

Autorite sildid: